Esmaspäev, 25. mai 2015

KOHVIK ÜHEKS PÄEVAKS. - Mari-Liis Raja.


KOHVIK ÜHEKS PÄEVAKS.

Oma hoovi avamine eelmise aasta augustikuus Keila hoovilugude päeval oli üks paras julgustükk, kuigi selle otsuse taga olevat töö mahtu ma alguses ei hoomanud. Otsust oma hoov avada me pikalt ei kaalunud - see tundus lihtsalt nii põnev, et pidin võimalusest kohe kinni haarama. Mingit erilist hobi meil teistega jagada ei olnud aga küpsetada meie pere armastab ja oma kohvikust oleme ikka vahest unistanud. Paremat võimalust selle proovimiseks ei oska tahtagi. Vahva oli ka see, et kuigi esialgse otsuse tegin peamiselt vaid oma lastega nõu pidades, siis õige ruttu kasvas meie meeskond päris suureks.  Kaasa lõi nii laiem sugulaste ring kui ka palju laste sõpru ja sõprade sõpru.

Tagasi mõeldes oli oma hoovi avamine kogu eelmise suve märksõna ja läbiv teema. Me ei ole vist kunagi varem nii palju pere ja sõpradega suveõhtutel koos istunud ja plaane pidanud, kui hoovikohvikut kavandades.   „Kohviku korralduskoosolek“ oli õige tihti hea põhjus meeskond õhtul kokku kutsuda ja teetassi või veiniklaasi taga plaane pidada ning mõnda retsepti katsetada. Hiljem tunnistas mu tütar, et hoovikohvikute päeva ootamine oli võrreldav elevusega, mis on enne reisile minekut.

Lisaks ei osanud ma arvata, et ühe mitte just väga rikkaliku valikuga menüü koostamine osutub sedavõrd suureks väljakutseks. Omavahel sai õige palju vaieldud, mida võtta, mida jätta. Unistused olid suured aga kui hakkasime asja teostuse võimalikkust vaatama, tuli nii mõnigi põnev hõrgutis menüüst maha kriipsutada. Ja muidugi oli kõige suurem küsimärk külaliste arv. Meil ei olnud ka kõige väiksemat ettekujutust, kui palju külalisi peaksime sellel päeval oma hoovi ootama. Võtsime oma plaanide aluseks Facebookis tulla lubanud inimeste arvu ja korrutasime selle kahega, saime kokku 200. See tundus esialgu ikka väga optimistlik prognoos. Tagantjärgi võin öelda, et ligikaudsete arvutuste kohaselt astus meie hoovist läbi umbes kaks korda nii palju külalisi. Kuid enne oma hoovi avamist me seda ei teadnud, seega oli päris keeruline otsustada mitu quiche´i, kooki või šokolaadimaiust valmistada.

(Foto: Valdur Vacht)

Paar päeva enne tähtsat päeva hakkasime väga hoolega jälgima ilmaennustust. Ja mida 
päev lähemale, seda selgemaks sai, et vihmast ei pääse. Olime küll pisut vihmaks valmistunud ja aeda suure telgi püstitanud, aga sellegipoolest ei rõõmustanud meid vihma võimalus sugugi. Hoovilugude eelsel päeval kallas taevast vett lausa ämbritega. Oodatud vihm ei jäänud Hoovilugude päeval tulemata, aga lisaks segadusele andis see ka meie meeskonnale pisikese hingetõmbepausi. Köögitoimkond oli esimese avatud tunni jooksul põhjalikult ummikusse jooksnud ja vihm andis neile võimaluse oma töödega uuesti järjepeale saada.

Tõsisem toidu varumine ja valmistamine algas meil kolm päeva enne üritust ja venis kõik need päevad hilistesse öötundidesse. Pean vahemärkusena ütlema, et meie peakokk Maria magas terve nädala peale Aiakohvikut. Õnneks ei võtnud see kogemus tema entusiasmi sugugi vähemaks ja ta on sellel aastal jälle vapralt valmis sama tee läbi käima. Tore on see, et midagi väga untsu ei läinud, kui välja arvata mõned pulgakoogid, mis hoogsa glasuurimise ja kaunistamise käigus katki kukkusid.

Külaliste sujuvaks teenindamiseks oli meile appi tulnud terve hulk toredaid teenindajaid, kes näitasid üles uskumatut vaprust. Üks meie armas abiline Gertrud istus õhtu lõpul üpris kustunud ilmel esiku trepil ja ütles, et ta on kohutavalt väsinud ja jalad valutavad, aga ikkagi on see päev olnud tohutult tore. Selleks, et tellimused vahepeal kaduma ei läheks, oli meil kaks abilist, kes tellimused Skype´i sisestasid ja köögile edasi andsid. Köögitoimkond oli juba varakult öelnud, et neid ei tohi segada ja asjasse mitte puutuvaid isikuid köögi uksest kaugemale ei lubatud. Päeva lõpupoole muutusid reeglid veidi leebemaks- seda peamiselt seetõttu, et olime nõudepesu mahtu oma plaanides oluliselt alahinnanud. Nii oli meil õhuks tekkinud vabatahtlik nõudepesijate meeskond. Aegajalt kööki kiigates nägin seal jälle mõnda uut abilist, kes oli kõige rohkem väsinud meeskonnaliikme välja vahetanud (aitäh armsad sõbrad!). 
Vaatamata kõigi ühistele pingutustele ei suutnud me ikkagi kõiki külalisi teenindada ja pidime paluma hiljem tagasi tulla, kuna meil lihtsalt ei olnud aias enam ühtegi vaba kohta. 
Muidugi ei saa jätta rääkimata meie armsatest esinejatest. Terve päeva sisustasid muusikaga Keila noored, kes selle päeva tarvis juba tükk aega varem harjutasid. Nad olid platsis juba hommikul enne külalisi ja rõõmustasid kohvikulisi kuni õhtuni. Õhtu naelaks oli aga Anna Põldvee ja Erkki Pärnoja kontsert. Ma olen neile kõigile lõputult tänulik.

Koristustööd kestsid varaste hommikutundideni ja jätkusid järgmisel päeval. Pühapäeva õhtuks olid kõik porijäljed pestud, kokku laenatud telgid, nõud ja mööbel omanikele tagastatud ja meie ise surmväsinud. Aga vaatamata kõigele õnnelikud.
Kogu päevast jäid eriliselt meelde ja läksid hinge kaks vahvat kingitust. Üks pisike poiss koos emaga tõi meile topsitäie imeliselt lõhnavat värskelt kuivatatud piparmündi teed ja hea naaber tuli, kaasas omavalmistatud vein ilusasti sildistatud pudelis. Kogu hoovilugude päeva mahtus tohutult palju rõõmsaid kohtumisi ja häid emotsioone.
Olin peale Hoovilugude päeva päris kindel, et ühest kogemusest piisab ja järgmisel aastal lähen hoopis teisi hoove vaatama. Aga mida lähemale tuli selle aasta hoovi registreerimise tähtaeg, seda enam sai selgeks, et me avame oma hoovi uuesti. Positiivseid emotsioone sai eelmisel aastal nii palju, et neist ei raatsi kuidagi loobuda.

Hoovilood on toonud minu ellu uued põnevad inimesed ja mitmeid vahvaid ettevõtmisi. Eelmise aasta üritusest on tänaseks välja kasvanud MTÜ Keila Hoovilood, mis lisaks Hoovilugude päevale on korraldanud praeguseks juba mitmeid toidukoolitusi ja heategevuslikke ettevõtmisi. Ja mis kõige toredam, kõik see tegevus on õhinapõhine!


Mari-Liis Raja.

Mai 2015.






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar