teisipäev, 18. juuli 2017

KES MUUGIB PANDORA LAEGAST? - Neeme Sihv


KES MUUGIB PANDORA LAEGAST?

Pandora laeka lugu teavad palju, ehk vaid noortest on suur osa neid, kes pole sellest kuulnudki. Aga see ei sega teadasaamast. Kahjuks võib öelda, et meie siin Eestimaal oleme küll kurjust ja paha tunda saanud, aga kas me oleme sellest ka õppinud? Või laseme uued muukijad Pandora laeka kallale?

Muidugi näevad inimesed sedagi asja erinevalt ja ollakse eriarvamustel. Näiteks "Postimees" kirjutas täna loo sel teemal, "Rändekvoot on poliitikutele peavaluks" ning avalehel oli suures kirjas sissejuhatuseks järgmine tekst: "Võõrtöölised. Sisserändekvoodi kaotamisest võib saada järgmine relv, mida poliitpropagandas hirmu külvamiseks ära kasutatakse". Muidugi ei imesta vast enam keegi, et "Postimees" läheneb asjale selle nurga alt. Üllatavam olnuks, kui järsku räägitaks lehes sellest, et seda teemat kasutatakse poliitpropagandas massilise sisserände õigustamiseks!? Nii nagu räägib sellest Anvelt. Nimi, mis ei ole esimest korda Eesti ajaloos esile tõusnud, teavad meist paljud, et eelmisel korral oli see nimi, mis tähendas võõrvõimu ja võõra ideoloogia pealesurumise algusaegu. Nüüdseks on sama nimi samas kontekstis taas laua juures, Pandora laeka laua juures.

Teema on tavapärane, igapäevaselt räägitakse tööjõuturust ja võõrtööjõust, eestlaste arvu ja töötavate inimeste arvu vähenemisest, maksuraha vähenemisest jne. Kas Pandora laegas on siis see võlunipp, mis viib meid helgesse tulevikku? Ma ei vaidle vastu, et nii mõnigi võõrtööline oleks meile vajalik. Kasvõi juba siia tulnud välismaise firma juhtkonnas. Aga kui palju neid meil (vaja) oleks? Mõni tuhat vast kindlasti, see poleks ei üllatav ega hirmutav. seda enam, et nagunii meile tuleb välismaalasi, kes armastusest maa või inimese vastu, kes põgenemas rahulikumale maale. Nii sõja eest (neid pole tõesti õnneks palju olnud, veel) kui ka Euroopas toimuva eest. Ja loomulikult ei saa ega tohigi me jõuda olukorrani, kus kvoot oleks 0! Seda saab see olla vaid illegaalide jm sellise kontingendi puhul.

Praegusel hetkel on Eestis rändekvoot 0,1% elanikkonnast ehk 1317 inimest aastas. Mõeldes selle numbrile, ei tekita see hirmu, isegi mitte aastakümnete kontekstis. Küll aga ütleb Anvelt: 
«Igasugune sisserändeteema enne valimisi on väga hell. Meil ei ole koalitsioonis üksmeelt,» nentis Anvelt. Ta peab saavutuseks juba sedagi, et küsimus üldse valitsuses arutlusel on. «Sisserändeteema on kellelegi hea kaart ja hea malakas. Saab mängida lihtsate hirmude pinnal, et võõrad tulevad ja võtavad töö ära,» lisas ta. Kui lugesin seda artiklit, siis ma ei kahelnudki, et hoolega lugemine toob välja palju rohkem kui kirjas või vähemalt paljastab järjekordselt mõne poliitilise jõu tegeliku palge. Muidugi, kes näeb, see teab niigi, kes on pime, selle jaoks on ka loo tulem ikka selline nagu soovib ta ise või nagu tõlgendavad seda paljud poliitikud.
Paraku hirmud töö kaotamiseks ongi olemas. ja põhjendatud. Tavaliselt tuuakse välja raskustes "siplevaid" valdkondi, nagu IT ja tervishoid (arstid) ning viidatakse just neile. Kumbki valdkond ei ole selline, mis ei võimaldaks ametimehi ja -naisi ka Eestis "kasvatada", lihtsalt selle jaoks on varasematel aegadel liiga vähe ära tehtud. Tegelikult on pea iga valdkonna õppevõimalused olnud viletsad ning väheprestiizhed, sest perspektiiv pole ju meeldiv. Teades, millised palgad sageli ees ootavad (mõni valdkond siis välja arvatud) või lausa mõistes, kuidas meie arstid-õed siit hoopis ära lähevad, ei kiputagi õppima neid ega ka teisi ameteid.

Nüüdseks on muidugi laeka ligi hiilinud muukvargad jultunumaks läinud, nõudes paremaid muukimisvahendeid. Ei kardeta põhjenduseks tuua, et meil on vaja peagi kõiki lihtsama ja odavama töö tegijaid:
Lisaks võiks valitsus kehtestada loetelu tööjõupuudusega valdkondadest, mis siis tõstetaks kvoodi alt välja. Praegu on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi hinnangul kõige rohkem vaja mootorsõidukite juhte ning IT-tippspetsialiste. Viimased tõstetigi selle aasta algul kvoodi alt välja.
Inimestepuudus on ka näiteks loodus- ja tehnikateaduse, metalli- ja masinatööstuse ning tervishoiu valdkonnas. Samuti võiks kvoodi alt välja tõsta kõrge, näiteks kahekordse Eesti keskmise palgaga välismaalased, pakub siseministeerium.

Muidugi, oluline on mitte pakkuda meie oma inimestele kõrget palka, kuigi siin tuuakse üheks põhjenduseks, miks kvoot vabaks lasta, just kõrgem palk. Ning ongi esile toodud rohkem valdkondi, koristajad, Maxima-müüjad ja maasikakorjajad siiski seekord jutuks ei tule. Selles lõigus, sest siiski mainitakse, et "nagunii juba käiakse siin tööl".  Ja nii jõuab muukija järgmise järelduseni:
«PPA võiks tegeleda ikkagi julgeoleku küsimusega, kontrollida tausta. Julgeolekurisk on olemas,» nendib Anvelt. «Paljud tulevad ida suunalt, nii Venemaalt kui ka Ukrainast. See on tunduvalt suurem surve, kui on meie jaoks Vahemere põgenikekriis.»

Ja, julgeolekuriski on alati, pole vahet, kuskohast tullakse. Julgeolekuriski üks suurimaid faktoreid on aga võõrrahva protsent. Kui suur siis arvates peaks olema rändekvoot?
 Siseministeerium edastas läinud nädalal rühmale oma ettepanekud. Neist esimese järgi võiks sisserände piirarvust täielikult loobuda. Vajadusel oleks vabariigi valitsusel voli siia saabuvate välismaalaste hulka piirata. Teine variant oleks tõsta kvooti vähemalt 0,3 protsendile alalisest elanikkonnast, mis tähendaks, et 1317 asemel tohiks aastas Eestisse tulla ligi 4000 võõrtöölist.

Seega, kahekümne aasta pärast oleks meil siin ligi 100 000 võõralt maalt ja kultuurist pärit inimest. Lisame juurde sündivad lapsed ja muul moel siia saabuvad sulelised-karvased, halli passi omanikud jt ning see arv võib küündida juba 200 000-ni! See number on täiesti realistlik. Samas võib eeldada, et eestlaste lahkumine oma kodust jätkub, nii et laias laastus võiks 20 aasta pärast olla Eestis v i i e n d i k elanikkonnast võõrad. Viiendik! Kellest eeldatavasti ei lõimu siin suurem osa, pigem kujunevad oma kogukonnad ja ka getod. Ja see on tõepoolest juba julgeolekuoht! Kes seda Eestile soovivad? Ikka need, kes ise aru ei saa, mida nad teevad või hoopis väga hästi aru saavad!
 "......aga me tahame, et need inimesed tooksid Eestisse lisaväärtust, ja selleks me peame ise investeerima, et inimeste kvaliteet oleks võimalikult hea,» räägib minister......."
Loomulikult räägib Anvelt ISE investeerimisest, ainult et loomulikult vaikib ta sellesse, et me ISE ei ole piisavalt investeerinud meie endi inimeste õppimisvõimalustesse! Ja ammugi ei too ta esile seda, mille toob loos "Meil on ajalooline kogemus võõrtööjõuga, mis teeb ettevaatlikuks" esile Helir-Valdor Seeder Kas relvana poliitpropagandas või tõsiselt seda ütlev? Kas Helir-Valdor Seeder soovib ka päriselt hoida anveltid eemal Pandora laekast? Oleks meeldiv....
Helir-Valdor Seeder:
Odava tööjõu eelisele toetuv majandus ei ole jätkusuutlik. On vaja võtta suund sellele, et ettevõtjad panustaksid rohkem tööviljakuse suurenemisse, sest vahe selles on meil nii Soome kui ka Rootsiga mitmekordne. Samuti peame igati soodustama inimeste kodumaale tagasipöördumist, rakendama tööle puuetega inimesi ja ka eakamaid.

Eelnevas artiklis aga:
 Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsari sõnul on sisserände küsimus ülioluline. «Eesti majanduse kõige suurem lähikümnendite probleem on töötajate arvu kahanemine. Töötajate arvust sõltub otseselt nii tervishoiu-, penisioni- kui kogu sotsiaalsüsteemi rahastamine. Samuti mõjutab töötajate nappus oluliselt uute investeeringute lisandumist Eestisse. Seega küsimus on kõigi Eesti elanike heaolus,» toonitab ta.

Selle üle pole midagi imestada, ETAKL juhataja näebki asju AUNULT tööandjate vaatevinklist. Nende tööandjate, kelle esindajad (pole vahet, kas kõrgepalgalised välismaalt või siit) ei suuda tänase päevani aru saada, milles on meie probleemid! Ning kelle jaoks on kõige olulisem just odav tööjõud, see, mille eest hoiatavad nii Helir-Valdor Seeder kui paljud teised.  Et aga Toomas Tamsar niivõrd pimedat mängib, on muidugi omaette tase! Et siis töötajate arvust sõltub? Ehk hoopis sissetulekust ja paljust muust?
Kui sellist lugu loeb töötaja, kes kulutab kolmetunnise töö tegemiseks kaheksa tundi, siis mida ta tunneb? Arvan, et raevu! Raevu, sest Muhu leiba ja siiakala ta osta ei jaksa. Või kui, siis vahel harva, näpistades selle jaoks raha millegi muu arvelt! Ajal, kui needsamad muhu leiva tootjad jt kodumaised väikeettevõtjad just loodavadki, et meie oma inimeste maksejõulisus tõuseks nii kõrgele, et saaks tagada ka hea sissetuleku teistele ettevõtjatele! 
Siia võib tuua lisaks vihje turismile. Välisturist soovib siin näha rahvuslikku ja omapärast keskkonda, mida mujal ei näe. Põliselanikkonda kõigi oma veidruste ja rahvusliku eripäraga. Ning süüa muhu leiba ja siiakala! Ning see tooks taas kaudselt läbi väikeetevõtjate veelgi rohkem raha riigikassasse. oma inimeste jaoks!

"Postimees" (Tiina Kaukvere) aga viskab veelgi villast:
 Praegu kasutab Eesti n-ö tööandjapõhist süsteemi, mis tähendab, et esimese sammu peab tegema tööandja. Ta peab otsima esmalt vajalikke töökäsi Eestist või Euroopa Liidust. Kui ta seda ei suuda, peab ta küsima töötukassast luba vajaliku hariduse ja töökogemusega välismaalase riiki kutsumiseks.
......
 Eesti proovikiviks on omakorda veel see, et sõel ei saa olla väga tihe, sest noorte ja haritute asemel jooksevad siia tormi pigem Ukraina lihttöölised. Samas on meil neid ka vaja.

Nojah, riigile maksud saavad tõusta mitmel moel. Kelle arvates odava tööjõu, aga kelle arvates töötajate sissetulekute kasvu arvelt. Valik on meie! Eelkõige töötajate kätes ja selle valiku saab välja tuua valimistel. Sest muidugi meeldiks tööandjatele rohkem variant, kus ta saaks "tõestada", et "ta ei suuda leida vajalikke töökäsi Eestist või EL-st", lihtsalt mokaotsast seda põhjenduseks tuues. Või veelgi parem, saada orjatööjõu siiasaabumine piirangute alt vabaks! Ega siis artikli autor ilmaasjata "komista" ja too välja ka selle - lihttöölised Ukrainast. Küllap oleks tore ka araabiamaadest, Aafrikast, Vietnamist jm!?

Helir-Valdor Seeder
Ettevõtete vajadus lisatööjõu järele on mõistetav, kuid samal ajal peame nende sissetoomise puhul kaugemale ette vaatama kui ainult käesolev majandustõus, sest majanduse langedes jäävad need töökäed üle ja neid tuleb toetada meie sotsiaalsüsteemist. Kiirem sisseränne, kui lõimumistempo lubaks, toob kaasa probleeme. Ka meil endal on ajalooline kogemus võõrtööjõuga, keda nõukogude ajal veeti siit läbi miljonites. Pärast mitut aastakümmet ei ole me leidnud lahendusi probleemidele seal, kus eestikeelne elanikkond on pigem vähemuses, näiteks Lasnamäel, Sillamäel ja Narvas.

Jah, ei Anvelt ega Tamsar räägi sõnagi sellest, et mingi aja möödudes tuleb meil võib olla neid saabunud "spetsialiste" koos kodakondsetega hoopis üleval pidama hakata. Mis on eriliseks mureks juba meie "eeskuju"-Euroopas!

Loo lõpetuseks peaks aga esile tooma veel ühe Anvelti tsitaadi:
Uus süsteem saaks seaduseks kõige varem alles tuleval kevadel, hindab minister. «Midagi ei ole teha, see peab läbima riigikogu saali ja tuleb leida konsensus, mis rahuldab tööandjaid ja on ühiskonnas vastuvõetav,» ütleb ta.

Kas on keegi, kellele ei meenu sotside jt poolt tehtud asjad, mis on lõhestanud ühiskonda, mitte olnud vastuvõetavad? Minule meenub küll ja rohkem, palju rohkem, kui üks! Nii et teatud jõud on alati teerullina ühiskonnast üle sõitnud, sellest hoolimata tullakse lagedale populistliku jutuga ühiskonnast. Kogumist, mis tegelikult on nende jaoks igasuguse väärtuseta.
Nii et uus seadus võiks käivituda kõige varem kevadel? Ehk tasuks vähemalt sügiseste valimiste ajal anda selge signaal sellest, et pandora laegas on tabu ja selle muukijad tuleks laua juures minema peksta? Seda enam, et Eesti edu võti saab olla ainult mõtlemises, mitte demagoogias!


Neeme Sihv




pühapäev, 16. juuli 2017

OLEN IKKA USKUNUD AUSUSESSE - Evelin Liiva


Autori foto.

OLEN IKKA USKUNUD AUSUSESSE - Evelin Liiva

Ma tunnen oma head sõpra ca 30 aastat.
Mina olin veel koolilaps, tema juba pereinimene. Ta on alati olnud uskumatult töökas.
Ta pole iial kurtnud, vaid alati lahendusi otsinud. Ka siis, kui abikaasa suri mõne aja eest.
Pere on toidetud, tööd tehtud ja maksud makstud.
Ja just maksudest ma nüüd rääkida tahangi.
Olen alati korrutanud kõigile nagu papagoi, et riik, see oleme ju meie ise ja kui meie makse ei maksa, siis kust riik raha saab.
Olen teadlikult suunanud oma makstavad maksud alati vaesemasse valda(hoides seal sissekirjutust ja ettevõtte juriidilist aadressi), et anda oma panus.
Ma olen alati täiesti siiralt ja naiivselt uskunud, et kuigi täiuslikku süsteemi pole olemas, siis on ikkagi õiglane olla aus kodanik.
Täna ma nii enam ei mõtle. Mitte ainult sellepärast, et mu sõber ootab haiglas südame siirdamist ja oma riiklikku toetust ta sel kuul ei saa, sest taotluse läbivaatamine võtvat aega. Ei ole lugu, pere ei pea ju see kuu sööma ja makse maksma.
Juba eelmisel suvel, kui mu isa sai operatsioonile ainult ise makstes ja inimesed mu ümber ainult raha eest arstiabi saavadki.
Ma olen aastaid ettevõtjana maksnud endale kõrget palka, kuigi ei peaks. Olen arvanud, et minu panus on vajalik, just maksude läbi.
Naiivselt arvanud ka, et nii on aus.
Minu eraisikuna makstav sotsiaalmaks aastas on ca 14000 eurot. Ainult sotsiaalmaks, lisaks veel muud maksud.
Seda summat makstes ei taha ma näha, et isa saab arstile ainult raha eest ja sõber jõuetuna haiglavoodis lamades ei saa oma peret toita.
Ma tean, et igal inimesel minu kõrval on samasugused lood olemas, kellel valusamad, kellel vihasemad.
Täna ma tunnen, et riik ei tohiks saada minu maksusid, sest riik on hoolimatu, ülbe ja rumal peremees minu rahale. Just, minu rahale! Mina olen teinud tööd, ausalt, hoolikalt ja südamega. Riik aga käitub minu teenitud töö tulemiga selliselt, nagu see oleks tema raha ja ta võib sellega teha mida iganes.
Ei või! Riik peab käima ümber selle rahaga austavalt, tänulikult ja hoolivalt. See raha peab minema õigesse kohta ja jõudma õigete inimesteni. See raha PEAB ravima minu isa ja see raha PEAB tagama mu sõbra perele söögiraha.
See raha EI TOHI minna järjekordse maali ostuks ega järjekordse eralennuki kuludeks. EI TOHI!
Mõtlen siin seda ka veel, et kui riik sama rangelt ja hoolikalt annaks raha välja, kui rangelt ja hoolikalt ta seda kogub, olekski meil üks väga hea riik.
Mõelge korraks. Seesama halastamatu maksuametnik, kes hoolega kõik maksud sisse kasseerib… Paneks tema õige sama halastamatult raha välja andma, maksude raha.
Ta peab jälgima, et iga abivajaja saaks kindlasti oma toetuse. Ta peab jälgima, et inimene saaks kindlasti vajaliku arstiabi. Ta peab tagama selle, et ka kõige kaugemates maakolgastes ei oleks näljas ja väärkohelduid lapsi. Ta peab seda tegema iga kell ja alati.
See kindlasti ei saa olla võimatu missioon, sest kui saab maksud halastamatult kokku korjata, siis saab samu töömeetodeid ju rakendada ka raha välja andmiseks.
Näiteks endine Maksuameti peadirektor oli ääretult võimekas tegelane. Kelkis, kuidas tema tööautolt on riigi raha eest erisoodustusmakski makstud ja korraldas erinevaid jälitustegevusi.
Vot kui nüüd temasugune halastamatu ja võimekas inimene panna raha välja andma.
Kontrollib ja kasvõi salaja jälitab, et sotsiaaltöötaja käiks kõikide abivajajate juures, kaardistades mured ja tagades muredele lahenduse. Lahendus mõistagi peab tulema riigikassast. Kui lahendust ei tule, järgnevad ranged sanktsioonid. Riik maksab trahve ja viiviseid ja mõistagi abivajajale. Minu sõber näiteks saaks heldelt viivist selle eest, et kohe oma toetust kätte ei saanud ja isale makstakse oma raha kasutamise eest intressi ja ikka heldelt, sama heldelt, nagu riik maksude puhul rakendab.
Kuniks sellist lahendust ei ole, on riik minu rahale halb finantsjuht ja halvad juhid reeglina lastakse lahti.
Minu mure on ainult selles, et kuidas praegust halba juhti lahti lasta?
Aga küll ma selle ka välja nuputan…



See mõtlemapanev lugu on autori suhtlusmeediast.
https://www.facebook.com/evelin.liiva/posts/10209370261669570

neljapäev, 6. juuli 2017

RAHVUSLUS KUI ELU MÕTE - Urmas Espenberg



Rahvuslus kui elu mõte - Urmas Espenberg 

Elu mõttest on kirjutatud palju, aga see ei pruugi meid takistada taaskord küsimast, kes me oleme ja kuhu liigume? Mis on iga inimese elu mõte või milline see võiks olla?
Puhtfilosoofiliselt ehk Kanti „puhta mõistuse“ loogika järgi tuleb tõdeda, et iseenesest elu mõtet kahjuks ei ole või õigemini, nagu ütles Spinoza, on elu mõte causa sui, ehk et selle mõistmine ja mõte peituvad elus eneses. Materialistid peavad maailma algpõhjuseks ja mõtteks igavest ning hoomamatut Mateeriat, idealistid ajatut Maailma Vaimu ningdeistid igavest jagamatut kõige olemasoleva loojat ja juhtijat Jumalat. Kuid kui puhta mõistuse radadelt maisemale teekonnale minna, siis on inimese elu mõtteid märksa rohkem. Ühiskonnas elades, ja eriti siis kui rakendame dialektiliselt teist nn kõrvalasuvat vaatepunkti ning toome mängu subjekti mõiste – täpsemalt öeldes vastates küsimusele elu mõttest kellegi jaoks, mitte küsimust elu mõttest üldse või puhtalt,  jõuame reaalsemate tulemusteni.
Ühiskond pakub inimestele elu mõtte leidmiseks mitmeid võimalusi. Selleks võivad olla suuremad ja üllamad asjad nagu kodumaa, rahva teenimine, vabaduse armastus või kõiges Jumala tahtmise järgmine, kuid ka vähemkõlavad väärtused ja arengud nagu raha ja rikkuse kogumine või materiaalse heaolu kindlustamine, erialane karjäär, seksuaalne armastus ja lapsed, poliitiline võim, kultuur ja vaimsus – kuidas kellelegi. Kuid selleks et mõista, millised on erinevate inimeste elu mõtted, tuleb enne veidi uurida inimese olemust. Just inimese olemus on selleks baasiks, millest kasvavad välja erinevad elu eesmärgid ja mõtted.
Elu mõte ja inimese olemus
Mõned inimlikud omadused on üldised, universaalsed ja igiomased meile kõigile alates inimkonna algusest kuni tänapäevani. Teised aga ülimalt kitsad, sügavalt personaalsed ja nii spetsiifilised, et ei oma üldises aspektis laiemat tähendust. Inimese olemus ja elu mõtte mõiste on ühiskonna pika ajaloo jooksul pidevas muutumises.
Inimene pärineb loodusest ja on tema orgaaniline osa. Ajaloo algetappidel ei suutnud inimene end isegi Loodusest eristada. Ta elas ja hingas koos Loodusega, elas n.ö. Looduse sees ning kustus koos sellega kuni lõpuks suri. Ühiskonna arenedes, eriti pärast eraomandi, riigi, religiooni ja perekonna tekkimist, kerkis inimese ja Looduse vahele piir. Inimene on nüüd Loodusest tugevasti võõrandunud, kipub viimast koguni eitama või isegi oma ülemuslikkust Looduse ees rõhutama. Karmima kliimaga piirkondades – kõrbed, kõrgmäestikud, troopilised vihmametsad, arktilised alad –, on inimene säilitanud oma tugevama sideme loodusega ning elab viimasega tihedamas harmoonias.
Kuid 70% maailma elanikkonnast on kolinud linnadesse, kus inimühiskond domineerib looduse üle. Linnadžungli märksõnadeks on tootmine, tarbimishullus, massimeedia, virtuaalmaailm, prügi ja müra. Roheline mõtteviis püüab inimesi loodusega taas harmooniasse viia, kuid urbaniseerumisest ja sotsialiseerumisest tingitud protsessid on nii tugevad, et ökoloogiline elukorraldus on visa taas juurduma. Tõsi, transpordi ja infotehnoloogia areng vähendavad tunduvalt erinevusi keskuste ja perifeeria vahel, kuigi paralleelselt toimub teatud piirkondades jätkuvalt ka ääremaastumine. Enam ei pea prestiiži saavutamise nimel tingimata elama New Yorgis, Pariisis või Londonis. Tähtsam on inimese varaline ja sotsiaalne seisund, tema karjäär ja suhtlemine, mitte niivõrd elukoht, mida vahetatakse elu jooksul ajutiselt või alaliselt üsna tihti. Suurlinnad on elamiseks järjest ohtlikumad ja vähemkõlbulikud, sest sinna on kogunenud palju immigrante ja juurteta inimesi. Linnas on hea varjuda ka kurjategijatel, liiklemiseks napib teid ja vahendeid, õhk on saastatud  ja varitseb ka palju muid ohte. Elu on kirju ja stressirohke.
Inimene on poliitiline loom, nagu ütles Aristoteles. Meil on teatud sotsiaalne staatus ja majanduslikud huvid, mis meid tagant tõukavad. Inimene kuulub sotsiaalsetesse kihtidesse ja gruppidesse, seda nii jõukuse, rahvuse, nahavärvi, seksuaalse orientatsiooni, soo, usu kui ka muude tunnuste alusel. Kõik inimeste, ideoloogiate ja poliitikate katsed maailma ajaloos neid kihte ja gruppe kaotada või võrdsustada on läbi kukkunud ja toonud kaasa sedavõrd palju inimohvreid ja traagikat, et seda on võimatu pisarate meredesse ümber arvestada. Kuid utoopiline eesmärk ühiskond tasalülitada pole kuhugi kadunud. Antud kriteeriumid on nagu inimsoo majakad, mis näitavad ühiskonna ja inimeste eripärasid ning takistavad sellel muutumast halliks amorfseks ühetaoliseks keskselt juhtivaks massiks.

Võib-olla pole inimkonnast saanud ühetaolist halli massi seetõttu, et identiteet annab konkreetsete inimeste eludele mõtte ja erisuse? Väga hea on see kui inimese enda huvid langevad kokku laiema grupi huvidega. Siis tunneb inimene end otseselt vajalikuna ja see on talle oluline. Ehk annab näiteks väikse rahva eluõiguse eest seismine inimesele elule mõtte? Vastutus isamaa, emakeele, kultuuri ning riigi eest seismine, juhul kui viimane veel olemas on. Paljud rahvusriigid ja rahvad on tänaseks kolinud ajaloo kalmistule. Meenutame kasvõi meie lähinaabreid liivlasi. Kui rahvusriik on ohus, siis on see kindlasti väga üllas ja haarav tegevus, mis pakuks narratiivi ja oleks elu mõtteks
 paljudele inimestele, et oma eksistentsile õigustust ja põhjendust leida ning tulevastelt põlvedelt tänu pälvida.
Olla eestlane – kerge või raske ülesanne?

Jakobsoni ja Koidula aeg oli meie esimene ja kõige entusiastlikum rahvuslik ärkamisaeg, mis tõi meile laulupeod, lipu, emakeelse hariduse ja meedia, idee rahvusriigist. Teine saabus koos Esimese Vabariigi saabumisega ning too periood torkas silma erakordse viljakusega rahvusliku kultuuri ja majanduse edendamisel. Ja mida kõike Eestis siis ei toodetud alates lennukitest, teehöövlitest ja lõpetades tikkude ning muu pudi-padi toodanguga... Kolmas rahvuslik ärkamine algas enne NSVL lagunemist ja kestis kuni Euroopa Liitu astumiseni välja. Sinna kuuluvad Laulev revolutsioon ja lastebuum, mis tänaseks on kahjuks vaibunud. Kultuur küll edeneb, kunagi pole ilmutatud nii palju emakeelseid romaane, luulekogusid, filme, teatritükke kui nüüd. Kultuur küll õitseb, ent selle tarbijaid jääb aina vähemaks. Samas toimuvad maailmas meie ümber ärevakstegevad muudatused ja lähenevad ohud, mida ei tohi maha magada. Globaliseerumine haarab enda rüppe ka kultuuri ja keele ning viimased võivad tõsiselt alla käia.

Tundub, et oleme vajunud muretusse letargilisse unne ja tarvis on veel üht suuremat rahvuslikku ärkamist. Majandus on praktiliselt kokku kuivamas ja sõltub vaid Euroopa Liidu toetustest, kuid kauaks neidki. Eesti põliselanikkond jookseb laiali ja asemele tuuakse SRÜ riikide nagu Venemaa ja Ukraina inimesi, samuti kolmanda maailma pagulasi ning immigrante. Õnneks on rahvuslus ja rahvusriigikeskne mõtlemine Euroopas taastumas. Seda nii teatud rahvuslike liikumiste näol nii Euroopas kui Eestis, kui ka ideoloogiates, mis meid ümbritsevad. Rahvusriigi ja rahvuskultuuri eest seismine näib andvat paljudele eludele mõtte ja see on ju vägagi positiivne.

(2016)