Esmaspäev, 30. märts 2020

PÕLEVKIVI JA PÕHISEADUS EHK SÄÄSTVA ARENGU LUGU - Andres Tarand


Foto: Neeme Sihv

                      
Põlevkivi ja põhiseadus ehk säästva arengu lugu


Juba paar aastakümmet toimub meie põlevkivivarude ümber aktiivne tegevus, milles põhiline on elektrienergia tootmine ning kalli nafta aegadel ka põlevkiviõli tootmine. Siinjuures ei ole asjade käik toimunud kaugeltki vastavuses Eesti kaugemate sihtidega ning kehtivate seadustega. Läheme tagasi aega, mil paarikuine taastatud Eesti Vabariik hakkas tegema endale põhiseadust. Oli aimatav, et tekkiv turumajandus võib oma nooruslikus tuhinas muutuda küllalt ohtlikuks loodusvaradele, kui kõik iseregulatsioonile usaldada. Formaalselt küll vanad seadused kehtisid kuni uute tekkimiseni, kuid praktikas need vanad kedagi ei huvitanud. Selles olukorras näis õige kindlustada huvide reguleerimine põhiseaduse abil. Pärast pikka väitlemist Põhiseaduse assamblees sündisid kaks keskkonnakaitselist paragrahvi. Vastuseisu avaldasid teiste seas ka mitmed juristid, kuna sel ajal riikide põhiseadused selliseid pügalaid ei leidunud. Kuid Eesti põhiseaduse referendumi ajaks oli toimunud Rio de Janeiros UNCED ning rahvusvaheline keskkonda suhtumine oluliselt muutunud. Põhiseadusesse vastavate sätete viimisel on peetud pioneeriks Costa Ricat, aga otseallikast (tollane keskkonnaminister Alvaro Umaña Quesado) kontrollimisel selgus, et Eesti jõudis siiski ligi kaks aastat ette. Aastaks 2002 oli aga keskkonnakaitse paragrahv ühel või teisel kujul lülitatud juba enam kui pooltesse ÜRO liikmesriikide põhiseadustesse.

Trükime Eesti omad siin meeldetuletuseks ära:

§ 5. Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. (Esitas Ivar Raig)

§ 53. Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Hüvitamise korra sätestab seadus. (Esitas allakirjutanu)

Mõlemas paragrahvis on üks võtmesõna. Viiendas on selleks sõnaks „rahvuslik“. Üheksakümnendatel aastatel häbeneti ülearu sõna „riik“, kuna kardeti, et sellest levib totalitaarsuse kuma ja antud juhul kasutati siis ameerika keelest laenatud „national“ tõlget. Võttes abiks ÕS-i, ei ole minu meelest arukas tõlgendada seda nii, nagu on rahvuslikud meie või teiste rahvaste rahvariided. Palju parem tõlgendus on sarnane mõistele „rahvuslik julgeolek“ , see on kogu kodanikkonnale kuuluv. Teises paragrahvis on võtmesõna „igaüks“. Siia alla mahuvad nii omad kui võõrad kodanikud ja muud inimesed samavõrra kui ettevõtted ja muud juriidilised isikud.

Parlamentaarses vabariigis esindab kodanikke eeskätt parlament ja kes Eesti riigi parlamentaarsuses (PS järgi!) kahtleb, silmitsegu näiteks põhiseaduse paragrahve 3,56, 59. On veel üks oluline §65, mis jagab parlamendile ülesanded. Seal puudub otsene käsk arengukavade koostamiseks, kuid viimane, kuueteistkümnes lõige ütleb: lahendab muid riigielu küsimusi, mis ei ole põhiseadusega antud Vabariigi Presidendi, Vabariigi valitsuse, teiste riigiorganite või kohalike omavalitsuste otsustada. Ressursside kasutamine ei ole antud presidendile ega valitsusele. Põhiseadusest hilisem Säästva arengu seadus (1997) kirjutab kohustusliku arengukava ette järgmistele sektoritele: energeetika, transport, põllundus, metsandus, turism ning keemia-, ehitusmaterjali- ja toiduainetetööstuse.

Meie praktikas esimene Riigikogus 1998.a.vastu võetud arengukava oli energeetikast ja asjaolusid arvestades rahuldav dokument. Kahjuks ei juhtunud nii enamuse järgnevalt ilmunud arengukavade ja strateegiatega, mis peegeldasid pigem sotsialistliku plaanimajanduse suhtumist: plaan on üks, elu teine. Sama suhtumist demonstreeris ka täielikult valitsus, mis nn Vare komisjoni tulemused rakendas 30.detsembri 1998.a. otsusega. Tähelepanuäratav oli juba valitud kuupäev, mil parlament oli puhkusel ja seega tõenäoliselt midagi ei märka. Nii juhtuski ja esimene arengukava oli sellega valitsuse poolt sisuliselt tühistatud monopoli loomisega (termin kõlas „ühtse väärtusketi loomine“, mida Eesti Energia nimeline monopol ise siiamaani sangarlikult kaitseb). Aga põlevkivi kantimine monopoli ilma parlamendi otsuseta oli põhiseaduse vastane ja on seda tänini. Kuna ka mitu hilisemat valitsust on retseptiga „meie teame paremini“ üle sõitnud nii parlamendist kui põhiseadusest tulenevast loogikast, et ole asjatu meelde tuletada arengukavade mõtet.

Parlamendi otsus arengukavade vastuvõtmise kohta tähendab seda, et ta on kohustuslik kõikidele valitsustele seni, kuni asjaolude muutumine on tinginud arengukava korrigeerimise või sootuks uue tegemise jälle parlamendi poolt kehtestamisega. Ühelt poolt tuleneb see eelpool selgitatud parlamentaarse vabariigi põhiseadusest ja seadustest, teiselt poolt välistab valitsuste konjunktuurse tõmblemise loodusressursside kasutamisel.

Põhiline raskus arengukavadega tuleneb sellest, et inimlik ettenägemisvõime on väga piiratud ning nagu öeldakse: „ennustamine on raske, eriti tuleviku“ (seda maksiimi omistatakse nii Mark Twainile kui Benjamin Disraelile, aga tegelikult kuulub see Niels Bohrile). Mis aga kaugeltki ei tähenda, et turukonjunktuur on määrav 100% kõikidel elualadel, nagu parlamendis üheksakümnendatel kamba kaupa arvati. Kaalukate investeeringutega aladel on planeerimine möödapääsmatu ja ei ole demokraatlikke turumajandusi, kus sellega ei tegeleta.

Iseenesest on arengukava protsess lihtne. Vastavalt põhiseadusele tellib Riigikogu selle valitsuselt, kes käivitab tellimuse. Tulemus läbib ekspertiisi ning soovitavalt samal ajal avaliku arutelu (Århusi konventsiooni nõue - ka selle on Eesti ratifitseerinud), mille tulemused valitsus arvesse võtab (ja ei tea juba ette, kui õige ta alati on) ning esitab kogu loo parlamenti otsustamiseks. Riigikogu ei tee muudatusi, kuna parlamendid võivad sellega hästi läbi kaalutud tasakaalu paigast viia, vaid puuduste esinemisel annab valitsusele nende parandamiseks töö tagasi. Nii on ka Eesti praktikas juhtunud.

Voluntaristliku suhtumise jätkumine tähendab aga, et aeg on küpsenud sinnamaani, kus põhiseaduse ignoreerimine nõuab õiguskantsleri seisukohta või siis ka Riigikohtu lahendit. Riigikohus on nimelt PS §149 järgi põhiseadusliku järelvalve kohus.

Igal juhul tuleb lahendada skisofreeniline olukord, kus ühe käega meie parlament suurendab põlevkivi kaevandamist (mida näiteks Jaanus Purga VKG-st väitis Eesti raadios 08. veebruaril 2016, et „pole vahet, kas 20 või 15 miljonit tonni“ ja sama aasta lõpul müüs Eesti Energia põlevkivi VKG-le kõrgema hinnaga, kui ise tarbib) ja teise käega ratifitseerib sama parlament Pariisi kokkuleppe ja teiseski varasemas kliima-dokumendis kohustub piirama põlevkivi kasutamist. Kolmanda käega vähedas ta veel ka keskkonnatasusid ja neljandaga kuuskede raieküpsust ja nii edasi totaalse säästva arengu suunas (see tähendab, et ei säästeta midagi).


Andres Tarand

Laupäev, 28. märts 2020

PRESSITEADE ÕLITEHASE TEEMAL.





Eestimaa Looduse Fond
Eesti Roheline Liikumine
Keskkonnaõiguse Keskus

PRESSITEADE
27.03.2020

Valitsuse otsus toetada õlitehase rajamist on vastutustundetu


Eestimaa Looduse Fondi, Eesti Rohelise Liikumise ning Keskkonnaõiguse Keskuse hinnangul on valitsuse tänane otsus eraldada 125 miljonit eurot uue põlevkiviõlitehase rajamiseks Eesti tuleviku suhtes vastutustundetu.

Praegu ei ole paslik teha üliriskantseid investeeringuid suure kliimamõjuga valdkonda, mille majanduslik perspektiivikus on pandeemiast tulenevalt, ent ka üldisemas plaanis küsitav. “Sellele rahale on praeguses kriisiolukorras võimalik oluliselt paremat kasutust leida – kas tervishoiuvaldkonnas või toetades pikaajaliselt toimivaid majanduslahendusi. Täna õlitehasega põlevkivisektori töötajatele turvatunnet pakkuda on sama, kui proovida hotellinduses tööta jäänutele ehitada uut hotelli,” nentis Eestimaa Looduse Fondi kliimaekspert Piret Väinsalu.

Otsus on tehtud vananenud riiklike strateegiadokumentide põhjal, mis tuleb muutunud kliimapoliitka valguses ümber teha. Eesti ja teised Euroopa Liidu liikmesriigid on võtnud kliimakriisi pidurdamiseks eesmärgi saavutada kliimaneutraalsus aastaks 2050. Eesti on praegu olukorras, kus me ei suuda täita isegi 2030. a võetud kliimaeesmärke. Seda on kinnitanud nii SEI analüüs kui ka Euroopa Komisjoni 2020. a aruanne Eesti kohta. Õlitehas ei ole aga kliimamuutuse pidurdamiseks sobiv lahendus, sest pikendab meie sõltuvust fossiilkütustest ning Eestis tekivad endiselt keskkonnakahjud ja süsinikuheide. Kuigi osa CO2 heitest kolib Eestist välja, siis kliimamuutusi võimendab see ka mujal täpselt samal määral. Valitsus tegi ühiskondliku dialoogi ja kokkuleppeta põhimõttelise otsuse rajada uus põlevkiviõlitehas, mis lõikab sisuliselt ära võimaluse õiglaseks üleminekuks (just transition) puhtale energiale ja meie süsinikuheide jääb veel aastakümneteks inimese kohta suuremaks kui väga paljudel ELi riikidel.

Eestit ootab koroonaviiruse mõju tõttu ees majanduslangus ning vähenevad maksulaekumised hakkavad edaspidi piirama avaliku sektori võimekust. Piiratud võimaluste oludes tuleb riigil teha tarku, tulevikku suunatud valikuid. Iseäranis oluline on, et need valikud oleksid ka keskkonnasõbralikud, sest pandeemia seljatamise järel on inimkonnal jätkuvalt tarvis tegeleda elurikkuse kao ja kliimamuutuse küsimustega.

Esmaspäev, 9. märts 2020

KUI KIIRESTI KÕIK MUUTUB - Leevi Kirsimäe


Foto: Neeme Sihv

Kui kiiresti kõik muutub.

Mind hämmastab jätkuvalt, kui kiiresti kõik muutub.

Muutub näiteks ilmastik. Ma ei hakka siin kliima parendamise juttu arendama, kuna kliima eestvõitlejaid on minutagi. Võitlevad juba lasteaialapsedki. Tean vaid seda, et me elame siiski siiani veel oma parasvöötme kliimavööndis.
Aga ilmastik muutub. Talve enam ei ole.
Lisan siia, et see lugu on kirjutatud enne veebruarilõpu lume tulekut.
Ma ei imestaks, kui suve ka enam ei ole. On vaid üks aastaaeg. Ja see on sügis.
Kurb on, et enam pole päikest. Kui, imeharva piilub ta mingi halli hämu tagant ja varsti peitub see imeline nähtus nagu PÄIKE taas pilvemassi taha. Aga päike on elu.

Üks asi, mis ei muutu, on meie riigi metsanduspoliitika. Mis aga muutub, on selle agressiivsus. Meie riigiasutuse, RMK, poolt teenitud 20 kuni 40 miljonit eurot, näidatuna RMK aasta tuluna riigi eelarvesse, selle kattevarjus elab süsteem, mis toitub sellest ja vajab oma süsteemi elushoidmiseks järjest enam pinda, mis muutub ilma metsata maaks.
Viimasel ajal on ka, oh imet, on meie Riigiraadio andnud sõna ka METSA KAITSJATELE. Imestasin, kuuldes Peeter Lauritsa kommentaari, veidi hiljem imestasin taas, kuuldes, et meie president annetas kõrge autasu meie endisele keskkonnaministrile Siim Kiislerile. Siim Kiisler on aga seesama Keskkonnaminister, kes keeldus Seadusega sätestatud linurahu kehtestamast ehk pehmelt öeldes, linnurahu lubamast.

Kiislerile oli jah, paraku, prügimajandus esmaprioriteet, nagu ka praegusele Keskkonnaministrile, nii nagu viimane seda meile ka ise teada on andnud. .
Mis mind isiklikult häirib, on see, et meie rohelised saavutasidki algu mingil kõrgemal tasandil Kokkuleppe, oli see siis Green Peace ??? kusjuures muuhulgas küsiti ka minu käest selleks allkirja ja seejärel tänati mind ja teatati õnnelikult, et saavutati SUUR KOKKULEPE, et juba aastaks või siis juba aastal 2020 lõpetatakse/keelustatakse ühekordse platrämpsu tootmine / turustamine...
Hiljuti Viljandis Leola poes käies jäin vahti, suu lahti, riiulit, kus virnas 40 plastist napsitopsi hinnaga 1 .40 ja virnas plasti pakituna plastkahvleid 50 tk hinnaga ühe euro+ kanti, siis 40 plastnuga hinnaga ühe euro+ kanti ja lisaks ka plastnugade ja kahvlite komplekt hinnaga ühe euro+ kanti...

Meenuski mulle seal Siim Kiisleri suur töösaavutus, kus ta siis 193 riigi esindajate kokkutulekul, seal valitud eestkõnelejana ehk ka ürituse PRESIDENDINA „saavutas“ TÖÖVÕIDU, mille eest siis nähtavasti NÜÜD JA PRAEGU sai MEIE presidendilt ka kõrge riikliku tunnustuse. Mulle meenub ka internetist nähtuna, et Kiisler oli tollal, see pidi siis olema 13.märts 2019 a., TEMA ise, väga õnnest õhetav oma suure töövõidu üle. Et mis see siis oli ??? See oli see, et ühekordse plasträmpsu tootmise lõpetamise / keelustamise lõpptärmin sätestati AASTAKS 2030.

Et TÕESTI-TÕESTI , 193 riiki otsustasid eesotsas Siim Kiisleriga kõrgesti hinnatud PLASTIVABA MAAILMA KOKKULEPPE.
ÜRO UNEA Keskkonnaassamblee, kuhu kuulub 193 riiki, see on ÜRO KESKKONNA- PROGRAMMI JUHTORGAN JA maailma kõrgeim KESKKONNA ALANE OTSUSTUSORGAN.
// Siim Kiisler valiti assamblee presidendiks 2017 a ja kuna üritus toimub iga 2 aasta tagant, toimus siis üritus ka märtsis 2019//.

NO NII, et mis siis edasi. Nüüd saab siis ühekordne plasträmps täiesti ametlikult veel kaua meie meresid - maid reostada, sekka arvatud kõik need joogikõrred, plastist kõrva- ja ninatikud, hambaorgid, ühekordsed plastist toidunõud ja kõik see sodi, mida on niigi silmini, seda tuleb veel 10 aastat kui torust juurde. Nii et palju õnne meile !
LISAKS „plastivabale“ maailmale näeme me siin ja praegu ka meie väikese kodumaa metsavabaks muutmist.
KUNA ilma metsata metsamaa meie ekstra nikerdatud METSASEADUSE järgi on mets, siis me kuuleme lisaks ka igapäevaselt meediast, et meile kasvab kogu aeg juurde miljoneid tihumeetrid puitu ning mingite alternatiivsete „teadus-meetoditega“ tekib pidevalt ka uut metsamaad juurde.


Meie EESTI METSASEADUS, viimati parendatud aastal numbriga 2008., käsitlebki nüüd METSANA maad, mis metsamaa nime all on Eesti MAAKADASTRISSE kantud.
Jah, kui veel kuskil kraavipervel kasvamas kaseke, kusagil katastrisse veel möllimata maa lapikesel sirutamas end võsaveereke või sirelisaluke või hekike, muutubki see koheselt metsamaaks. Kadaster. Väga alternatiivne. Ehk varsti lausa virtuaalne.

Kuulasin hiljuti Vkerradiost Peeter Lauritsa lühkest kommentaari, kus oli tõene ja adekvaatne hinnang meie metsale.
Peeter Laurits lisas lühidalt ka FAKTI, et meie praeguse ühe keskkonnaministri, Marku Lampi eestvedamisel eemaldati meie Keskkonnaministeeriumi (?!?) poolt Eesti pühapaikade kaardikiht esmalt metsaregistrist, seejärel aga maa-ameti geoportaalist. Seda suurte metsafirmade (sh. Graanul Invest, minu märkus ) soovil ja muinsuskaitse heakskiidul. Intervjuu oli selles mõttes ehmatav, et see just Vikris kui Riigiraadios ilmus, aga nii oli.
Selle intervjuu tasalülitas järgmisel päeval aga Vikerraadio poolt antud pikk eetriaeg Eesti Metsatööstuse Liidu Juhile Jaak Nigulile, kus teda intervjueeris Lauri Varik. Pärast intervjuud oli Vikri poolt antud lahke võimalus ka inimesele oma arvamuse avaldamiseks...

Koheselt alustas EESTI METSATÖÖSTUSE LIIDU JUHT JAAK NIGUL oma juttu Eesti metsa hiiglasliku juurdekasvuga, ÖELDES, et näiteks 2018 a kasvas puitu juurde 11- 14 miljonit tihumeetrit ja 2018 a. kogunisti 11 -16 miljonit tm.

Mulle tekib siin mõte, et kuidas järjest noorenev mets ikka jaksab, neid üha suurenevaid miljoneid tihusid juurde kasvatada jaksab.
Toon siin ära meie kunagise Keskkonnaministri VILLU REILJANI arvutused AASTAST 2003.

JUBA !!! AASTAL 1997a. Võeti Eestis vastu KOHUSTUS hoida raiemaht 7,8 miljonit tihumeetrit aastas. Reiljan väitis toona, et temast eelmine keskkonnaminster, HEIKI KRANICH, ei pidanud kinni KOKKULEPITUD KOHUSTUSLIKUST raiemahust, sest juba alates 1999 a on raiutud igal aastal üle 12 miljoni tihumeetri puitu.

Meenutan, et PRAEGU on aasta numbriga 2020.
Keskkonnaminiter Villu Reiljan on olnud AASTAL 2003 seisukohal, et toona vastuvõetud MAK ehk metsanduse arengukava kuni AASTANI 2010 , oma iga-aastase raiemahuga 12,5 miljonit tm pole adekvaatne, kuna 12,6 milj. tm puitu aastas juurde ei kasva.
REILJAN:
HINNANGULISELT ON PUIDU JURDEKASV 7-11 MILJONIT TIHU AASTAS.
Reiljan on sedastanud toona ka, et kuuske raiutakse maha 2 korda rohkem, kui juurde kasvab ja mändi 1,5 korda rohkem.

SEDASTUS ON AASTAST 2003.
Praegu on aasta 2020.
Hämmastab, et Metsatööstuse Liidu Juhi Jaak Niguli sõnul on NAD ??? tellinud koguni UURINGU inglaste ! firmalt nimega Ernst and Jung, kes on siis välja uurinud fakte, mida omamaised teadlased ilmsesti ??? pole suutelised olnud välja uurima.

Ernst ja Jungi uurimusel töötab Eestis 60 000 inimest metsasektoris ja Niguli arvates on ka TÖÖKOHT ???? !!!! METSANDUSE LISANDVÄÄRTUS. Kui aga metsandust tagasi tõmmata, mida need inimesed siis küll hakkavad tegema !!! Oh pity !
Ernst ja Jung on uurinud veel välja, et Kesk-Eestis on 20% töötajatest metsasektoris ja 15% on neid Lõuna-Eestis. Nigul väidab, et iga 10-nes töökoht on seotud puiduga.
Mul mõte, et huvitav, palju töölisi ja sealhulgas harvestrijuhte töötab Graanul Investi hüveks. Kas seda ka keegi uurinud on, peale Ernest ja Jungi ? Või kui nemadki ?
Tarmo Tüür on öelnud, et üle poole, üle 50% eesti metsa, läheb põletamiseks ja 20% läheb tselluloosiks ( ka üle lahe ? ) ja ainult viiendik jääb väärindamiseks.
Mul jälle mõte, et kui vana metsa on alles vaid ainult 2 %, milline osa siis sellest veel väärindamiseks läheb.

Kogu see intervjuu Niguliga oli väga imelik, justkui Ernst ja Jungi enda suust tulev, kes seal kaugel maal saab ju asjaga vaid virtuaalselt tutvuda..
Jaak Nigul oli raie koha pealt kaunis kidakeelne, öeldes, et metsanduse arengukava polegi nagunii nii väga oluline, et raiutakse ikka rohkem turu olukorra tõttu.
Nigul ütleb, ÜLERAIDE jutt ei päde. ET STATISTIKA ON SEE, MIS PÄDEB.
Nigul ütleb, et turu nõue on primaarne, kui pole turgu, siis ei saa nagunii raiuda (?)
Jaak Nigul leiab, et tselluloosi tegemine olevat puidu kõrgeim väärindusaste, et kui Soomes läheb 50% puitu tselluloosiks, siis meil oleks ka vaja tselluloositehast.

Huvitav siinjuures, et millega tegeleb siis praegu Estonian Cell, RMK pikaajaline tarnepartner ?
Nigul leiab ka, et METSA ON MEIL PALJU. Et kui 1950 a oli meil metsa 1,34 miljonit ha, siis nüüd on 2,33 miljonit ha.
Ju siis statistika PÄDEB ! (see on nüüd küll minu mõte).
Nigul teatab KA, et raiemaht võiks olla praegu 10 kuni 12 miljonit tihumeetrit aastas ja ÜTLEB, ET arengukavad ??? leiavad ???? et isegi 16 miljonit võiks olla. ???

Sellele Imelisele Metsatöösturite Juhi Intervjuule järgns ka vastavate raadiokuulajate kõnetulv. Oli pisut ka metsa kaitsjaid, muuhulgas neid, kes ise oma elu jooksul metsaga väga otseselt seotud.
Lõpetas selle Vikerraadio saate aga nagu rosin saias üks vihane ja häälekas tegelane, kes nimetas ennast loodusfotograafiks ja teatas otsustavalt, et inimesed, ärge vinguge, et et metsa ei ole, tema arvates on küll ja veel. Et no ja mis siis, et teede ääred on lagedad, aga minge sügavamale metsa. Minge sügavamale ja te näete, kui palju on meil metsa tegelikult. Väga palju. Väga palju. Nii, et inimesed, lõpetage see kole vingumine. Ärge vinguge, minge sügavamale ! Sügavamale metsa !

2020, 2,veebruar.