Neljapäev, 26. oktoober 2017

AVALIK KIRI PEAMINISTRILE - Artur Talvik



Avalik kiri peaministrile

Hr. Jüri Ratas
Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigi Eesti peaminister                                               
avalik kiri
Lugupeetud peaminister,
Seoses Kataloonias toimunud iseseisvusreferendumiga on Hispaania keskvalitsus võtnud kasutusele jõumeetodid, mis ei jäta ruumi rahva demokraatlikult väljendatud tahtevabadusele ning dialoogile võimudega. Jõudu kasutati rahumeelsete kodanike vastu, kes soovisid avaldada oma arvamust referendumil. Samuti blokeeriti poliitilistel põhjustel internetikeheküljed. Kaks kodanikuaktivisti, Jordi Sanchez (Kataloonia Rahvusassamblee) ja Jordi Cuixart (Omnium Cultural) arreteeriti.
Laupäeval teatas Hispaania peaminister, et võtab olukorra lahendamiseks kasutusele põhiseaduse paragrahvi 155, mis annab keskvõimule õiguse kaotada Kataloonia autonoomia. Selle otsuse peab 27. oktoobril kinnitama Hispaania parlament. See paragrahv annab keskvalitsusele õiguse laiali saata Kataloonia demokraatlikult valitud parlamendi koos valitsusega, võtta kontrolli alla kohaliku politsei ja avalik- õigusliku ringhääling, muuta õppekavasid Kataloonia koolides jne.
Euroopa Liidu eesistujariigi peaministrina peate Te teadma, millist muret teeb  Euroopa riigipeade vaikimine niisuguste jõumeetmete puhul Euroopa kodanikele. Meile teeb eriti muret Eesti valitsuse vaikimine. Eesti Euroopa nõukogu eesistumine on rohkem kui ainult koosolekute korraldamine. See on edukas ainult juhul, kui püüame leida eesistumise ajal lahendusi ka kõige keerulisematele probleemidele.
Euroopa Liit on rahuprojekt ja seetõttu on ta kohustatud kindlustama konfliktide ennetamise ja rahumeelse lahendamise. Meie kohus on lüüa häirekella enne, kui Euroopa Liidu liikmesriigis tekivad poliitvangid, algab diskrimineerimine ja inimõiguste rikkumine ning kujuneb pikaajaline konflikt. Kui me seda ei tee, siis jääme häbisse.
Islandi endine väisminister Jon Baldvin Hannibalsson, kelle panust Eesti ja ka teiste Balti riikide vabanemisse ei saa üle hinnata, on meie vaikimist kommenteerinud järgmiselt:
“See on väga kummaline, väga kummaline. Samas, keegi ei eelda, et need riigid järsku ütleksid "OK, me tunnustame Kataloonia iseseisvust.» See ei ole küsimus, see ei ole väliste tegijate roll praegu. See, mida aga peaks eeldama Balti riikidelt, on see, et nad kaitseksid katalaanide õigust, või teiste rahvaste õigust enesemääramisele demokraatlike vahendite kaudu”
Hea peaminister! Me soovime et Teie ja Teie juhitud valitsus teeks midagi kiiresti selleks, et ebademokraatlikud tendentsid Hispaanias ei muutuks Euroopa argipäevaks, et rahvaste enesemääramisõigus ei kaotaks oma sisu ja inimõiguste rikkumist ei põhjendataks põhiseadusega.
Lugupidamisega,
Vabaerakonna juhatuse nimel
Artur Talvik

Neljapäev, 19. oktoober 2017

ERM - TEGEVUSKAVA AASTANI 2022 - Tõnis Lukas.



Foto: Neeme Sihv


ERM - TEGEVUSKAVA AASTANI 2022 - Tõnis Lukas.

Eesti Rahva Muuseum on väärika ajalooga asutus ja samas ka protsess, tee, mida käiakse koos rahvaga ja nendega, kes antud ajastul muuseumis töötavad. Seoses uue hoone saamisega on muutunud muuseumi roll ning ta on uuenenud ka organisatsiooniliselt. Ta on suure tähelepanu all, seega on tähtis ja peab olema hästi läbi mõeldud kõik, mida me siin teeme. Hästi tehtud tööga saab meie kätte antud tohutut vaimset ja materiaalset ressurssi kasutada otstarbekalt.
Edasised kavad kasvavad välja praegusest lähteolukorrast. 2017.aasta sügiseks on kujundatud tugev meeskond, mille liikmed inspireerivad üksteist ja on professionaalsed, nähes oma valdkonnas mitte asja iseeneses, vaid pidades oluliseks emotsionaalset sidet muuseumi kui sellisega ja tema eesmärkidega. Kõigi muutuste ajal säilitab muuseum rõhuasutuse oma põhitegevustele, milleks on kogumine, säilitamine, uurimine ja näitamine (näitused, populariseerimine). Pean seda väga oluliseks. Nagu ka õpetamist kui tegevust - seepärast on muuseumis ka välja arendatud laialdane ja suurte plaanidega hariduskeskus. Kuna muuseum on samas ka suure käibega majandusettevõte, tagame jätkuvalt professionaalse taseme ka teenindus- ja müügitegevuses ning haldamises. Sellel on kaks eesmärki – kasutada kõiki uue maja võimalusi külastajate mitmekülgseks teenindamiseks ja teenida omatulu, millega toetada muuseumi põhitegevusi. Selle kõrval kasutame uue maja kultuuriloome võimalusi elavdades teatri- ja kontserdielu omaproduktsiooniga, aga ka rahvusliku disaini ja käsitöö toetamiseks tellijana ja inspireerijana. ERM-i sisu annab kõigeks piisavalt materjali, mida mitmekülgselt väärindada.
Selleks lähtun järgmistest põhimõtetest: missioon eelkõige (muuseumi juhtimine nõuab lisaks organisatsiooni arendamisele ka lähtumist mäluasutuse olemusest); töötajate areng ja rahulolu; strateegiliseks uuenemiseks peab hoidma koguaeg arengut soodustavat avatust; koostöö teiste muuseumidega, haridus- ja kultuuriasutustega, ministeeriumidega, organisatsioonidega, eraettevõtetega, välispartneritega; Eesti kui terviklik kultuuriruum (samas kihelkondliku mitmekesisuse väärtustamine); seada tuleb selgeid mõõdetavaid eesmärke.

Kogu muuseumirahva kaasabil on sündinud praegugi kehtiv pikaajaline arengukava, mis on mõtteliselt praeguse lühidokumendi lisalugemine. Arengukava on tehtud selleks, et ta ellu viia. Samas on see paindlik ja iga-aastaselt saab selles teha uuest olukorrast ja vajadustest lähtuvaid täiendusi. Kui üleminekuaja mootoriks oli organisatsiooni arendamine ja selle tarvis uue juhtimismudeli sisse viimine, siis nüüd töötab organisatsioon juba niivõrd õlitatult, et olulisemaks on tõusnud põhitegevuste arendamine.
Kõnealusel ajajärgul (2018-2022) on ERM-i põhimissioon oma kogude ning käsitlemisel olevate teemade teaduslik mõtestamine. 2022. aastaks osaleme veelgi aktiivsemalt nii Eesti siseses kui rahvusvahelises teaduskoostöös. Samuti teeme koostööd teiste Eesti teadusasutustega, osaledes näiteks TÜ Biokeskuse ja TÜ humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna algatatud multidistsiplinaarsetes ühisprojektides. Samuti on eesmärgiks arendada tõsiseltvõetava uurimissuunana välja museoloogia, olla selle lipulaevaks Eestis. Seetõttu pingutan selle nimel, et luua tingimused teadusevalveerimise edukaks läbimiseks seitsme aasta pärast humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna kõrval ka sotsiaalteadustes. Visuaalse antropoloogia keskusena anname rahva käsutusse meie kogudes olevad filmimaterjalid ning jätkame etnoloogilise materjali talletamist ning antropoloogiliste filmide tegemist. Pooled ERM-i teadustöötajatest on 2022. aastal doktorikraadiga.

Kõik muuseumi kogud on selleks ajaks digiteeritud. ERM on esemekogude süstematiseerimisel ja korrastamisel eeskujuks. Pakume digimisteenust ja sellealast nõu ka väljapoole. Osaleme aktiivselt digihoidla projektis. Pean otstarbekaks, et tulevane Ida-ja Lõuna-Eesti ühishoidla arendataks välja Raadi piirkonnas, mis läheduse tõttu aitaks kaasata seal ka ERM-i kompetentsi, näiteks konserveerimistöödes ja säilitustingimuste loomisel.

ERM-i konserveerimislabor on üle Eesti piiride ulatuv kompetentsikeskus. Konservaatorid on mõne aasta pärast saavutanud 6. või 7. taseme kutsekvalifikatsiooni. Aktiivses partnerluses oleme nii Baltimaade, Skandinaavia kui ka muude piirkondade konservaatoritega. Koostöös TÜ CHEMICUMi ja PHIYSICUMiga lahendame keerulisemadki probleemid. Unikaalne kompetents on välja arendatud plastikute alal. Jälgime pidevalt museaalide ja arhivaalide seisundit ja nende tingimusi nii hoidlates kui näitusesaalides.
ERM-i hariduskeskus tegutseb sisuliselt haridusasutusena. Pakume pidevalt 25 erinevat haridusprogrammi koolinoortele ja lasteaialastele ning 10 töötuba täiskasvanutele. Mõisasüdame nn. jääkeldri majas tegutseb pärimuskultuurikeskus. Ükski õpilane ei lõpeta põhikooli ega gümnaasiumi ilma, et tal oleks võimalik olnud ERM-i haridusprogrammides osaleda. Laiemale üldsusele on suunatud kogusid ja näitusi populariseerivad ettevõtmised: „Muuseum koju kaasa“, „Muuseum kohvris“, Teadusteater (etnoloogia ja kultuuriloo ainesel), giidikool õpilastele, „Päev Muuseumis“ kogu koolile… Tegutsevad ERM-i lasteklubi, seeniorideklubi ja noorteklubi. Kultuuriliseks lõimumiseks on koostatud keeleõppe- ja kultuuriprogrammid. Koostame traditsiooniliste kõrval ka veebipõhiseid õppematerjale. Koostöös õpetajate organisatsioonide ja koolidega viime läbi õpetajakoolitust.

ERM on loomekeskus, mille eesmärk on tuua kokku inimesed, ideed ja avatud muuseumikeskkond. Kõik ERM-i alad, s.t. mõisakompleks, Pärimuspark jm uue hoonega seotud alad on ühendatud avatud välialaks, mille nüüdisaegne infrastruktuur on aidanud luua aktiivse vaba aja veetmise koha Tartu linnas. Mõisahoone varemed on konserveeritud ja muudetud rahvale ligipääsetavaks. Raadi jääkeldrisse on koostöös TÜ-ga arendatud pärimuskultuurikeskus ja välialale neli materjalikeskust (puit, savi, kivi, metall). Välialal on senisele lisaks käsitööpaviljonid.

Koostöös turismifirmade ja teiste partneritega on suudetud säilitada suur külastajate vool ka esmase kõrghuvi perioodi lõppedes. Võti selleks on aktiivne ja loov turundamine. ERM pakub ka atraktiivseid külalisnäitusi, mis on samaaegselt nii publikumagnetiks kui vastavad meie kultuurimissioonile. Muuseum on sisujagamise platvorm, mitmesugused teenused ja e-lahendused loovad terviklikud võimalused, mille kaudu saab ERM-is loodud teadmise ja koondatud info hariduslikel või meelelahutuslikel viisidel külastajale tagasi anda. ERM-i e-teenused toimivad ühtses Eesti ja rahvusvahelises digitaalses kultuuripärandi teenusruumis, et anda kasutajale lihtne juurdepääs. Panustan, et ERM oleks ka edaspidi arenguveduriks uute tehnoloogiate muuseumides rakendamisel.
Näituste produktsioonisüsteemil on olemas kindel majanduslik baas, lisaks lähtumisele oma kogudest ja ühiskondlikult oluliste teemade pakkumisest on meil strateegia nii näituste turundamiseks kui nendega kaasnevate haridusprogrammide koostamiseks. Toimub pidev osalussaali kaasamisprojekt ja näituste vahetamine ka püsinäituste eraldi ruumides, k.a. avatud fondi saalis. Aktiivselt pakume virtuaal- ja rändnäitusi, mh ka kultuuridiplomaatiaks välisriikides.
Avalikkusega aktiivse suhtlemise veebipõhine platvorm on nn. ERM-i TV, kus lisaks muuseumis toimuvate sündmuste kajastamisele publitseeritakse kogusid ning rahvuskultuurilist mõtet edasiandvaid meediaformaate. ERM-i TV on jälgitav maja siseekraanidel ja koduleheküljel.

Arendan Eesti Rahva Muuseumi sidusa organisatsioonina. Tasakaal eri tegevuste vahel on tagatud. Teenindavad tegevused toetavad muuseumi põhitegevusi. Kollektiiviga kokkuleppel toimib arusaadav motivatsioonisüsteem, rõhutan meeldivat töökeskkonda ja tervistava liikumise võimalusi. Välja on kujunenud ka püsivad partnerid ning koostöövõrgustikud. Kasutame palju vabatahtlikke, andes neile võimaluse huvitavaks ja arendavaks tegevuseks.
Muuseumi operatiivseks ja tasakaalustatud arenguks on oluline organisatsiooniline iseseisvus. Kui eeldused loodud ja reeglid selged, tuleb kõne alla ka juriidilise vormi muutus.

***

Tegevuskava Tõnis Lukase suhtlusmeediast. 
ERM-i direktori valimise konkursi puhul saadetud komisjonile

Reede, 13. oktoober 2017

AVASTADES EIKUNAGIMAAD - Kristo Veinberg


Karikatuur: Andres Varustin


Avastades Eikunagimaad

Mäletate te lugu Peeter Paanist ja kohast nimega Eikunagimaa? Utoopilist muinaslugu poisist, kes veedab oma igavest lapsepõlve Eikunagimaa saarel ringi lennates. Meenub miskit? Ei meenu? Pean tunnistama, et olin antud tegelase eksistentsi enda mälestuste raamatukogus üsna tagumisse riiulisse sättinud. Kuid seda suurem oli mu rõõm armastatud tegelaskuju taasilmingul ühel pilvisevõitu neljapäeva hommikul. Rongis.
Kell on 7:09. Rongis nimega Riesenberg alustan oma varajast teekonda Laagrisse. Tarkmees taskus valgustab mind teadmisega, et Riesenberg oli minu alguspunkti - Riisipere kunagine nimi. Noogutan tervituseks piletimüüjale ja sätin end hetkel veel hõredalt asustatud rööbasliikuri teise vagunisse. Kuna istmeturul saadav sortiment on lai, siis valin oma tagumendile mõnusa koha akna all, otse näoga sõidusuunas. Mõtlete, et millest just selline valik? Pean tunnistama, et puhtalt ebausklikel põhjustel. Paraku olen ma üks selle generatsiooni esindaja, kes on Hollywoodi filmitoodangu poolt ära rikutud. See tähendab, et ma kipun enda peas alati kõige hullemaid stsenaariumeid ette kujutama. Kõiksugustest situatsioonidest. Antud juhul tähendaks see seda, et Elroni logistikud teevad mingil arusaamatul põhjusel tollel hommikul oma arvutustes mingisuguse vea ning kaks rongi põrkavad omavahel kokku. Õnneks seda ei juhtunud. Pealegi porgandisalat pohlamoosiga pole mulle kunagi meeldinud.

Kell on 7:15. Kaks vanaprouat, nimetagem neid täna Maimuks ja Laineks pargivad end minu kõrvale istuma. Elevil nagu värsked koolijütsid, kohendavad nad enda soenguid ning lihvivad oma välimust. Täna on pidupäev! Loen ma välja nende kehakeelest. Isegi uhke kommikarp on välja vaadatud. Üllatus on suur, kui selgub, et peosaali asemel ootab Maimut ees külaskäik hoopiski opisaali. Aga ega tänapäeval võibki ju kõike tähistada! Olgu selleks sünnipäev või põlveoperatsioon. Elu on nautimiseks ja tähtpäevad tähistamiseks!
Kell on 7: 25. Vaatan rongiaknast laiutavat rohelust. See ongi Eesti Nokia, mõtlen ma endamisi. Legendaarse Nokia tune asemel allun hoopiski rööbaste poolt tekitatud monotoonsele helifoonile. Mis mõjudes meeldiva hällilauluna suigutab mind rahulikult unele. Meenub veel, et kunagi noorena sai sedasi nii mõnigi piletikontrolör ära petetud. Teeseldes sügavat und ei julgenud reisiinspektor noort hinge tülitama tulla. Rikub sedasi veel viimase une. "Noormees, vabandust, noormees!", kuulen heledahäälset kutsungit ühtäkki enda unenäos. Või on see ilmsi? Vaatan maailma enda ümber ning mõistan, et antud hääl peab tulema kuskilt mujalt. Tunnen raputust. Avan oma silmad...
Kell on 7:35. Kontrollin enda kella. Topelt. Nii igaksjuhuks, et olla kindel. Tunnen end puhanuna. Võiksin vanduda, et aeg siin rongis... "Noormees, teie pilet, palun!", takistab malbe klienditeenindaja mind oma nõudmisega mõtlemast. Ulatan talle automaatselt sõidukaardi ning naeratan vabanduseks oma hajameelsuse eest. Märkan ühtäkki, et rong on täitunud inimestega. Tõusen kohusetundest ühiskonna ees, vabastades sedasi istme mõnele vanemale... kui korraga maandub minu soojast haardest vabanenud toolile tüdrukutirts. Vilkuv ekraan enda ees käes. "Kättemaksukontor", taipan ma tuttavat helikõlli kuuldes. Loodan, et ehk saab temast seetõttu kord korralik ilmakodanik. Mõni uus Marion, Frida või Freya.
 

Kell on 7:37. Pärast kerget orienteerumist inimlabürindis jõuan rongi keskossa. Vaatan kaasreisijaid enda ümber ning jõuan ühtäkki arusaamisele, et rong on meie ühiskonna minimudel. Tõsijutt. Kõik on siin esindatud - mehed ja naised, igast vanusest, soost ja rahvusest. Igaüks on isemoodi - kes loeb ajalehte, kes õpib, kes vaatab ekraani, kes tukub, kes räägib kaasreisijaga või vaatab lootusrikkalt aknast välja. Mõned on eraklikumad, mõned sotsiaalsemad ning mõned suisa kontaktivõimetud. Nagu ikka. See on nagu ühenduslüli - väike oaas või saar, kus kõik enne millegi algust kokku saavad. Koht, kus sul on aeg iseendale. Koht, kus aeg jääb hetkeks seisma, kuid liikub samas edasi. Müstika.
Kell on 7.44. Õhk rongis on muutunud inimeste arvelt puhtamaks. Ruumi on suisa nii laialt, et märkan koguni üht vaba kohta üsna ukse vahetus läheduses. Seal, kus harilikult võib kohata rattaid. Kuna paljud koolijütsid on Sauel juba maha läinud, siis võin julgelt ilma Scotte ja Treke kartmata klapptooli avada ning istet võtta. Seda lõbu ei jätku paraku kauaks. Juba Padulas loovutan istekoha viisakusest vanaprouale, kes minu pakutust ootamatult keeldub. Viimase asemel sätivad end minu kohale kaks hüperaktiivset algkooliõpilast. Neile eakohaselt, ei viitsi nad ranitsaid seljast võtta, nii et mul on tükk tegu, et selle ebamugavusega visuaalselt harjuda. Möödub minut, kuni tundub, et poisid on viimaks maha rahunenud ning mul on voli oma mõtetesse sukelduda. Korraga hakkab üks poiss vaikselt, kuid näilise mõnutundega naerma. Tema naer valjeneb iga järgneva pahvakuga. See nakatab ka tema sõpra. Korraga tunnen, et ma isegi juba vaikselt muhelen. Mõne hetke pärast avastan end situatsioonist, kus naeran koos poistega, teadmata üldse, miks. Naer on nakkav. Ka istekohast keeldunud vanaproua minu kõrval naerab juba lakkamatult. Nii me siis seal oleme. Neli naervat veidrat tegelast sel rööbasliikuril– nagu mõnes Hollywoodi filmis. Oota mida?
Kell on 7:45. Korraga suudab üks poistest öelda läbi naeru, kuid sealjuures üsnagi selgesõnaliselt, et teine puuksutamise lõpetaks.
See on see koht, kus DJ peatab järsu käeviipega vinüülil mõnusa muusikapala.
Selgub, et esimese poisi naeruimpulsi lätteks olid tema lakkamatud spioonikad (hääletud kõhutuulepahvakad – tõlg.), mis talle endale kohutavalt nalja tegid. Hetkega lõpetas proua minu kõrval naermise. Ka minu enda huumorisoolikas sai ootamatult kinni keeratud. Korraga täheldasin, et kõik lähikondlased rongis hakkasid erilise huviga õhku oma ninast sisse ahmima. Nagu oleks hapnikutase ootamatult alanema hakanud. Rahvas kehastus ühtäkki detektiivide salgaks. Kõik üritasid veenduda, et see on tõesti pussuhais, mis siin õhus liikvel on. Kuigi oleksid ju võinud hoopis nina kinni hoida ja oodata, kuni õhk jälle vähe hingatavam on. Kuid ei. Näiteks proua minu kõrval varustas oma kopse ilmatuma koguse puhta ja kvaliteetse kohaliku soolikavinguga. Tõsijutt. Säärduselt talitas veel nii mõnigi minu ümber asetsevast inimesest.
Need näod ja grimassid, mis mulle sel hommikul  seal rongis avanesid ja mille inimesed omale ette manasid, olid hindamatud. Kahjuks allusin ma oma arglikkusele ega julgenud antud hetkel enda nutiseadet pildistamiseks haarata. Ehteestlaslikult ei reageerinud keegi paraku siiski eriti silmatorkavalt sellele ebameeldivale odöörile, vaid pigem üritas igaüks ise kuidagi selle mürkaine levikuga toime tulla. Kuid need minimalistlikud žestid olid siiski maailmatase. Õnneks saabus päästev Laagri peatus ning inimesed tundsid harilikkusest rohkem heameelt värskest õhust, mis avanevate rongiustega saabus.
Kell on 7:50. Tundub, et minu tänane film leiab siin oma lõpu. Uksed avanevad ning ma astun tagasi argireaalsusesse, väljudes sellest müstilisest rööbasliikurist hulga kaasteelistega Laagri rongipeatuses. Vaatan neid. Enamik neist läheb kooli, osad tööle. Mõtlen tagasi möödunud reisile ja arutlen endaga, kas kogetu oli reaalsus või uni? Kui korraga tuvastan inimhulgast tuttavad hääled. Minu suureks üllatuseks on end rongilt maha sättinud ka Maimu ja Laine, puuksutavad poisid ning kättemaksukontorihuviline tüdruk. Tundub, et kogetu oli ilmsi. Olgugi, et aura tänaste kangelaste ümber on muutunud hulga argisemaks. "Nemad olid, järelikult olin mina ka!", jõuan ma järelduseni enda peas.
Hommikune rong on nagu Eikunagimaa. Seiklusi ja huvitavaid lugusid ning isemoodi tegelasi täis maailm. Vahepeatus enne halli argipäeva. Koht, kus isegi aeg käib omasoodu. Aeglasemalt. "Hehh, siis ma olin ju Peeter Paan sellel porganidkarva rööbasliikuril", naeran ma välja imeliku mõttekäigu enda peas. Korraga märkan tuttavaid poisse enda kõrval. „No nägid… oli ju tore rongiga sõita!“, nendib üks puuksukott teisele fakti.
„Oli tõesti!“, mõtlesin ma ja astusin uuele päevale rõõmsalt vastu.
Autor: Kristo Veinberg
www.kristoveinberg.com

Foto: Autor.

Lugu ilmus ajalehes "Saue Valdur", okt. 2017.

Esmaspäev, 9. oktoober 2017

KODANIKUÜHISKONNA ARUTELUL - Maris Jõgeva


Foto: Ingrid Maasik

KODANIKUÜHISKONNA ARUTELUL - Maris Jõgeva

Mul võttis nädal aega aega, et oma mõtteid korrastada sellest, mis juhtus eelmisel neljapäeval Riigikogus kodanikuühiskonna teemalisel riiklikult olulise tähtsusega küsimuse arutelul. Kodanikuühiskonna teemalises debatis on alati oht, et see jääb üldiseks ja suuresõnaliseks, või siis vastupidi, keskendutakse mõnele väga kitsale detailile, mis kedagi osalejatest painab.

Kodanikuühiskonnas oleme osaliseks kõik ja see on nii loomulik, et selle nentimine kõnepuldis kõlab natsa ebavajaliku enesesugestioonina. Ka kodanikuühiskonna-riigi koostöönäidete loetlemine tundub juba üleliigne, sest need näited on igapäevased ja tuntud. Lõpuks toimivad toidupangad vaid koostöös, kuriteoennetus ja siseturvalisus toetuvad suuresti kogukondadele, laiemad poliitikadebatid toimuvad Eestis ka konfliktsematel teemadel. Rääkimata sellest, et Riigikogu liikmed osalevad Teeme ära talgupäeval, koguvad vähiravifondile annetusi, on oma kogukondades aktiivsed, mõned edukad eestkõnelejad mõnel ühiskondlikult olulisel teemal, toetudes konkreetse vabaühenduse tööle ja praktikale (ja ka toetades neid sellega oluliselt nende töös)... ja ma ise ei tahaks ka laskuda sellesse nüüd, et mida nimetada ja mida mitte. Riiklikult olulise tähtsusega küsimuse arutelul iga kahe aasta tagant tahakski seepärast minna koostöö hindamises sügavamale.
Millegipärast tunnetasid mitmed parlamendiliikmed üleskutset võtta kodanikuühiskonna arengu eest julgemalt oma rollis vastutus üleliigse moraalitsemisena, kuigi sõnum oli ajendatud Eesti Kodanikuühiskonna Arengukontseptsiooni mõttest, mille järgimise hindamiseks iga kahe aasta järel kogunetaksegi: kodanikuühiskonnana saame riigina toimida ja demokraatia saab areneda ainult siis, kui osalised järgivad kokkulepitud partnerluse põhimõtteid ning pühenduvad eesmärkidele. Suuremad muutused on seni saanudki selliselt teoks, aga viimastel aastatel on kusagil justkui miski pidur peal. Martin viitas oma kõnes konkreetsemalt kolmele näitele: formaalne kaasamine on tore küll, kuid jääb liiga tihti tähendusliku ja sisulise dialoogita; vabaühenduste majanduslikku elujõudu ja iseseisvat toimetulekut ei teki ilma otsusteta, mis selleks toetavama keskkonna looks; kodanikuühiskonna arengut mõjutavateks otsusteks on tarvis regulaarset tööd, huvi trendide ja mõjutuste vastu. Kuigi igaühel on oma kogemus ja infokillud, ei ole need tingimata üldistatavad. Vabakonna mitmekesisust mõistes, dünaamikaid tundes ja koostööväärtusi samaväärselt hinnates loksuksid detailid ise paika. Aasta tagasi kolme komisjoni avalikul koosolekul vahetati konkreetsemaid näiteid ja vabaühendused andsid Riigikogule edasi täpsemad ettepanekud. Vahepeal olevat Riigikogu komisjonid neid arutanud ning järeldanud, et need olulised ja vajalikud. Sellest aga ettepanekute elluviimiseks ei piisa.

Vahepealse aasta jooksul toimunud arengud võttis siseminister oma kõnes väga hästi kokku, tutvustas oma plaane, põhjendas neid statistikaga ning vastas küsimustele. Lubas valitsuskabinetti minna memorandumiga, mille eesmärk analüüsida ja mitmekesistada vabaühenduste rahastamist, rõhuga just annetamise suurendamisel ja eraraha kaasamisel. Ta viitas, et 95% ettevõtetest annetab vaid nii palju, kui maksuvaba piirmäär lubab, mis näitab kuis seadusega kehtestatud piirangud mõjutavad annetuste hulka ning suurust. Riigikogulaste hingel oli rohkem see, kuidas vabakonda defineerida nii, et oleks selgem, kes on päriselt “kodanikuühiskond” või kuidas riigi raha õiglasemalt jagada.

Defineerimine on mõneti õigustatud mure, aga teisalt aina keerulisem, sest vabaühendused ei ole ühetaolised, ongi oma tegevustes mitmekülgsed, kodanikuühiskond ja avalik võim ja ettevõtlus ei ole nii üks-üheselt erinevatesse kastidesse paigutatavad. Kuigi loomulikult saab otstarbest lähtuvalt kriteeriumites paremini kokku leppida. Rohkem segab edasiliikumist mu meelest see kahtluseuss, mis närib nii paljudes, et kui toetada ja soodustada, siis kindlasti hakkab keegi kurjasti ära kasutama. Ja parem on siis seda üldse mitte teha. Või et partnerlus halb, sest kõigiga ei saa leppeid sõlmida ja siis on käes ebavõrdsus. Või et katusorganisatsioone ei saa usaldada oma liikmete kaasamises. Või et ministeeriume ega riigi sihtasutusi saa usaldada poliitikate elluviimisel ja otsustamisel, kuidas riigi vahendeid kasutada. Ütleks, et usaldus on oluline sotsiaalse kapitali osa ja viimane jälle eluline toit kodanikuühiskonna arengus. Võib-olla on kahtlustamise asemel kasulikum küsida, uurida kuidas head tavad töötavad, mis on koostöösuhtes mureks ja kuidas saaks koostöö toimima seal, kus see tööle ei ole hakanud.

Kodanikuühiskonnalt monoliitsuse ootamine on eilne päev, samamoodi nagu sõna “kohalik omavalitsus” lisamine kontseptsioonidesse ei paranda kaasamiskultuuri linnades ja valdades. Palju olulisemaks küsimuseks on, kuidas praegune haldusreform kogukonna kaasatust mõjutab ja mis suunas, või mida saab riik teha selleks, et kohalikes omavalitsustes koostöö ja kaasamise miinimumkriteeriumid saaks järgitud. Või kuidas arutelusid ja kaasamisprotsesse juhtida nii kogukonnas kui riigis selliselt, et erinevad arvamused saaksid ära kuulatud ja enne otsuseid läbi räägitud. Selle pärast, et nii saab paremad otsused.
Või et kui kõik mõistavad ühtmoodi, et sotsiaalne ettevõtlus rikastaks teenuseid ja nende mahtu, siis kuidas saaks selle kinnitamise asemel liikuda edasi sotsiaalsete ettevõtete arengu toetamiseni (ja sellest on Riigikoguni ettepanekuid viidud hulgi)? Või kas tänane kool siis ikkagi valmistab inimest vastutuseks ühiskonna ees piisavalt ette (ka kodanikuharidusele viitasid aastatagused ettepanekud). Oluline oleks rääkida ka e-demokraatia edasiviimisest, mis riigireformi kavaski, seni ilma töö ja tähelepanuta.

Eks kõike korraga ei jõua, aga arutelust tuli välja päris mitu teemat, milles kõik justkui ühel meelel: ressursipuuduse lahendamiseks tuleb motiveerida erarahaga kodanikuühiskonda panustamist, või et riigi raha kasutamisel tehtud otsused saaks läbipaistvamaks, või et poliitikaaruteludesse kaasamisel on logisevaid kohti, siis ... see on juba suurepärane kokkulepe nende otsast lahendama asumiseks. Toetusrühm, komisjonid, fraktsioonid – on päris palju inimesi, kes ootavad neid jutuajamisi, kus võtta ette numbrid ja lahendusvariandid.

*************

Teksti puhul on tegemist Maris Jõgeva Facebooki postitusega.

Reede, 6. oktoober 2017

Esimene peatükk raamatust "Viirastused Aovalgel" - Risto Laur



Esimene peatükk raamatust "Viirastused Aovalgel".

Risto Laur.

Mul ei ole õrna aimugi, mis minuga juhtus. Ja miks. Ma olen siin Vanemuise Väikses majas mitte ainuüksi töötanud, vaid sisuliselt elanud juba mitukümmend head aastat, aga millegi sellisega pole mind suutnud üllatada isegi Lembit Eelmäe - kui ta kord sulaselge Brežnevina teatri puhvetisse marssis ning tassitäie kohvi tellis.
Inimeses on tema loomisest alates eksisteerinud nii alateadvus kui ka see päris ehtne, meie mõistes reaalteadvus, mis näikse kogu elu kuni pisidetailideni välja reguleerivat. Need kaks teadvust on diametraalselt erinevatel „korrustel“ niisamuti, nagu mõne hiiglasliku paneelmaja elanikudki. Tead ju küll - kolmanda korruse Mallel pole õrna aimugi, et sama maja kaheksandal keegi Ljudmilla elutseb. Juba viimased viisteist aastat!! Nii oli minulgi. Seesinane reaalteadvus käskis mul ehmatusest tati kurku tõmmata, samas kui alateadvus ei kergitanud kulmugi, sest ... oli ju ammuilma teada, et „Magamistoad“ kohe-kohe esietendub ning mõistagi ka see, et Lembit Eelmäe selles seltsimees Brežnevit kehastama asub! Paraku aga järgnev või õigemini see, mis mind nüüdsama ülestähendusi tegema sundis, polnud seotud ei reaal- ega ka mingi muu teadvusega. Tõsijutt.

Pärast proovi jalutasin rahulikult keldrisse, et pausi ajal sinna ununenud välgumihkel ära tuua. Alla välja jõudnud, toetasin selja vastu seina, et enne üles ronimist veidi hinge tõmmata, kui järsku ... kuulsin õrna, aga konkreetset heli. Justkui keegi oleks seina taga miskit pilli sõrmitsenud. Samas oli ikka väga imelik olla, sest koht, kust heli pärines, oli pelgalt betooni täis topitud sein. Ei mingeid uksi ega panipaiku. Isegi mitte sõjaaegset pommivarjendit. Puha kivi ja kõik.
Aga ei olnud kõik, sest seina seest tinises endiselt mingit imelikku, vaevukuuldavat meloodiat. Ausalt öeldes hakkas natukene hirmus. Nagu ikka siis, kui midagi sellist koged, millele hoobilt mitte ainsamatki mõistuslikku seletust leida ei oska. Huvitaval kombel osatakse aga oma hirme veidral viisil väljendada. Näituseks koer - kui hirm nahavahel, siis ta pigem klähvib kui põgeneb. Hambad irevil peas, nagu asuks kohemaid halastamatule rünnakule, aga tegelikult ... on hirmust ää koolemas. Inimenegi muutub agressiivseks, kui ta pole endas päris kindel. Kipub rusikatega vehkima, kõva häält tegema, rinda kummi ajama, kuid tegelikult ... just, on valmis pigem püksid täis tegema.
Minuga toimus sel hetkel täpipealt sama reaktsioon. Selle asemel, et keldrist varvast visata ning turvalises valvelauas Lilleorule helistada, asusin ma millegipärast rusikaga vastu seina taguma. Pikalt, väga pikalt ...
Kui pausi tegin, taipasin, et mul on häbi. Eriti seetõttu, et ma ei teadnud, kelle ees! Iseenda vist. Igal juhul muusika vaikis ning üleüldse kõik vaikis. Miskit tilkus kuskil eemal, aga see oli seal tilkunud juba ei tea mis ajast ning tilgub kindlasti ka tulevikus - ainsamatki piiska kuhugile jätmata. Osade asjadega on nii. Nagu tolle ...
Oh ei - jälle hakkas pinin pihta. Sedapuhku valjemini. Just nagu oleks minu prõmmimisest tubli portsu julgust ammutanud. Või väljendas hoopis temagi selsamal traditsioonilisel moel oma hirmu? Et otsustas põgenemise asemel hoopistükkis detsibelle lisada? Loogiline ju ... kas mitte! Aga kes ometi??
Meloodiajupis tundsin ma ära motiivi kunagisest etendusest „Kolmekesi kahevahel“. Mäletan, et käisin tükki vähemalt kümme korda vaatamas ja naersin iga kord nii, nagu oleksin esimest korda saalis. Taalmaa ... oh Issand kui hea! Teised niisamuti - Simmul, Veermäe, hurmav Helena Merzin ... Kogu see toonane lavastus! Jahh, just sellest tükist pärineski too viisijupp, mis pärast pausi seina seest kuuldavale tuli. Kuramus, isegi pilli ei tundnud ma ära! Nagu miskit indiapärast, aga samas ka ... sünteetilist ja prostat.
Järgmised hetked ei unune mul iial. Võib-olla ununesid nad siiski ja see, mis mul praegu meeles seisab, pole midagi muud kui üks tavaline püstijala-unenägu - no seesamune, mäherdust kogetakse harilikult siis, kui tööperiood liialt intensiivseks kujuneb. Töö ja puudulik uni pluss veel muud pinged ... lisaks mured.
Igal juhul oleks keegi justkui järsult volüüminuppu keeranud ning see, mis siiani kuskilt betooni tagant kostus, mängis nüüd siinsamas, mõne sammu kaugusel.
Sulgesin instinktiivselt silmad ja jäingi sedasi seisma. Teadsin, et kui ma kasvõi natukenegi piilun, pole miski enam endine. Teadsin ka seda, et halvemal juhul ei saagi kunagi endiseks ...
Et kuidas ma teadsin või? Aga kust mina tean. Vahel teatakse asju. Või pigem - tuntakse.

... Polnud vähimatki aimu, kaua ma seal ühtekokku seisin ning üleni higist välgumihklit sõrmede vahel keerutasin. Kas minut või kümme, tund või pool ... Seda ei tee enam tagantjärele keegi kindlaks.
Igatahes saabus hetk, mil ma omad tinarasked laud silmamunadelt kergitasin ...

Jah, mul oli õigus. Midagi polnud endine. Ei kelder ega ka sumbunud õhk, mida olin siiani sisse hinganud. Selle asemel hõljus õhus midagi lavendli taolist ning mina seisin keset suurt ja laia ruumi, kuhu oli kuhjatud tont teab mis sajandist pärinevaid rekvisiite ja muid vidinaid.
Nurgas aga istus üks mees. Seljaga minu suunas, käed külgedel rippu ning pea tahapoole kaldu. Taaskord valitses vaikus, aga seekord nii terav, et lõika või klaasi! Mina aga silmitsesin veidrat tegelast ning lihtsalt ootasin. Sõrmed endiselt ümber välgumihkli, kuid sedapuhku kuivad. Kummalisel kombel oli higi ära kuivanud.
Kui käekella sekundiseier krõksatas ning seisma jäi, otsustasin vaikselt köhtada.
Nurgas konutav kogu köhatas vastu.

Niiviisi ma kohtusingi oma teatri Fantoomiga.


1. peatükk raamatust "Viirastused Aovalgel"


VEMMALVÄRSID EI KUKU KÄNNUST KAUGELE - Jaak Känd



Foto: Vaido Lillemaa

VEMMALVÄRSID EI KUKU KÄNNUST KAUGELE


e-hee hääletamine

a-haa efekt
---
pikkade poliitikute öö



***

pintsel meistri
käes joonistab
tantsiva kure

pintsel õpilase
peos plätserdab
surnud varese

sulg meistri
käes kirjutab
elust enesest

sulg õpilase
peos kraapsib
kõveraid komasid

õpilase peegel
on tuhmunud
sinna ei ilmu
enam meistri
kirgastunud
nägu

(õpilane toksib
sõnumi
oober too mulle
üks lapik maa)



***
millegipärast
lubatakse 
lasteaialastele
koolilõunat ja

hommikuputru
tasuta

aga seenioridele
ei lubata tutkitki

tutkit ma
kedagi valin

(lubadused1)


***

millegipärast
lubatakse
porisel ajal
hakata pärnu

tänavaid pesema

aga saun
ja naiste rand
suletakse

pese siis veel
ennast sa

(lubadused2)

Neljapäev, 5. oktoober 2017

AJA KILLUD - Leili Valdmets



Lähen nüüd


Ma lähen nüüd
mööda teed kuldset,
saatjaks lindude õhtuhüüd,
otsima paremat homset.
Toob ta päikse või pisarad,
seda veel ei tea
või lõõtsutab tuul vihaga?
Tuleva vastu võtma ma pean.
Ma lähen nüüd,
tee täis on kullateri,
kostub kaugusest kutsuv hüüd...
Taevas ja maa kui veri.





Viis


Vaiksel pargiteel õhtu eel
kõlab viiuli kurblik viis.
Päike loojumas, õhtu on teel,
tuul muusika lendu viib...



Viis mähib endasse puud,
kuldsetes lehtedes sahistab,
peatudes naeratusena mööduja suul,
rohukõrte sees kahistab.



Piimja uduna maa kohal heljub,
mõnele pisara palge toob,
siis päikesele lehvitab... Tasahilju
helidekangast koob...



Iga mööduja temast saab killu,
mille endaga kaasa viib.
Nii mõnegi murekortsu silub
see hingestav, vaikne viis.




Ära kingi mul kulda

Ära kingi mul kulda,
ma seda ei ihka!
Armastan Eestimaa mulda
ja lihtsust. Ei küsida tihka,
et kingiksid kõige kaunima kee,
mida soovida võiksin iial,
kus päike kirgastab kastevee,
muudab kristallideks tilgad.
Kus igal kastepiisal
on kaasas päikesenaer,
et keed kandes mind iial
ei leiaks ülesse vaev.
Tahan, et pärlite vahele
pikiksid hellust, armu ja rahu,
et see kee meile kahele
tooks õnne, mis hinge ei mahu.
Ära silmavett niidile aja!
Las olla seal õrnus ja rõõm!
Keed kandes mind kogu aja
saadaks su armulõõm...
Ära kingi mul kulda,
ma seda ei taha!
Ma tahan, et saaksid tulla,
hunnitu kee mulle anda!



Leili Valdmets - luuletused luulekogust AJA KILLUD.

Fotod: Leili Valdmets.

Kolmapäev, 4. oktoober 2017

RIIGI NALJAD - Avo Kaljuste



Autor: Erki Evestus.

RIIGI NALJAD

Avo Kaljuste.


Me kõik oleme kuulnud seda nalja: „Kes oskavad need teevad! Kes teha ei oska, need õpetavad! Kes õpetada ka ei oska, need kontrollivad.”
Ja siin me nüüd oleme – Tegijaid jääb järjest vähemaks aga ülejäänud kontingent kasvab meeletu kiirusega . See olukord aga viib absurdini ja ei saa lõpmatuseni jätkuda.
Erinevate koolituste pakkujad on meilikastis juba ammu spämm nr 1! Olen vahest mõnele helistatud ja küsinud: Kui ma tulen ja maksan selle 200 euri teie koolituse eest ära, istun seal terve päeva ja kuulan, mis ma siis oma raha eest kokkuvõttes saan? Vastus on tihti vapustav – „Aga seadus näeb ette et te peate selle koolituse võtma!” Meenutab maffiafilmidest  „katusepakkumist”! Ja neid asju mille eest sa pead „katust maksma” on oi kui palju. Kõigi juurde käib muidugi ilus jutt turvalisemast ja haritumast ühiskonnast.
Tegelikkuses sööb see süsteem välja väikeettevõtlust. Suurfirmadel kus on juba 20 töötajat, on palju lihtsam mõni töötaja või spetsialist koolitusele saata. Linnuke kirjas ja elu ilus. Üks tunnistus kontori seinale juurde ilutsema. Väikeettevõttel pole tihti võimalik liigset tööjõudu palgal hoida. Kõik kes on tööle lubatud on seal asjapärast ja ühte päeva mingi kaheldava väärtusega koolituse jaoks ära raisata on väga valus. Samuti on see 200 euri väikeettevõttel palju rohkem arvel kui suurfirmal.
Ja siis hakkavad käima kõikvõimalikud kontrollid. Ei hakka siin kõiki üles lugema, nimekiri läheb pikaks ja äkki jääb mõni õnnetul kombel nimetamata ja solvub veel. Kuid neid on palju ja igal elualal.
Ja kõik on oma elu lihtsaks teinud, tuues kaasa paki paberit kuhu on nii kunstipäraselt võimalik linnukesi vedada! Ja kontrollitakse mitte situatsiooni ega olukorda vaid aetakse taga millimeetreid, ruutmeetreid, sekundeid. Kõige lihtsam on kontrollida kas oled oma paki tunnistusi välja maksnud. Kedagi ei huvita milline on su kogemus sel alal töötamiseks, kas aitasid lapsena vanematel loomi talutöid teha ja vaatasid millal päike maad soendama hakkab ja millal põld kandma hakkab ja kas oled Venemaal põllumajandust õppimas käinud nagu Joosep Toots omal ajal. Loeb see kas oled kelleltki tunnistuse ostnud! Ole siis või ilma igasuguse kogemuseta, eile koolist pääsenu, kui jaksad omale paberi osta oled kõvem mees kui 30 aastat maal elanud ja ennast ära elatand härra, kes teab et see paber teda ei toida ja kartul kasvab paremini siis kui see on õigel ajal maha pandud, mitte siis kui sahtlis üks tunnistus juures. 
Pria kontrollib eriti kurjalt kas su põld on ikka 10Ha suur või on mõni põõsas sealt pool ruutmeetrit ära hõivanud. Keskkonnaamet kontrollib kas su  sõnnikuhunnik on ikka täpselt õigel kaugusel vanast täiskasvand kraavist või on mõni millimeeter puudu. Politsei kontrollib kas autojuht ikka on oma 45 min ära molutand või on ehk mõni sekund puudu! Siis on ta ju, issand jumal, puru väsind ja liiklusohtlik element! Kas kiirus on vana ammu suletud kolhoosipoe juures ikka 70 või äkki on natuke rohkem! See on ju kohe „surmapatt” Aga kui suurel maanteel sõidab turist oma matkaautoga 80km/h naudib loodust ja muid vaatamisväärsusi, on sellega nagu kõik korras. Samal ajal põhjustab ta tervele ülejäänud liiklusvoole lugematul arvul möödasõite, pidurdusi, kiirendusi. Enamus inimesi sõidab siiski teepeal selleks et kuhugi jõuda ja oma palganatuke välja teenida.
Suur osa neist kahtlase väärtusega koolitusfirmadest tuleks laiali lüüa ja igasugu kohustuslike koolituste nimekirja kõvasti kärpida. Asi on juba niikaugel et on kohustuslik ainepunktide maht, mida kästakse spetsialistidel igal aastal läbida, kuid tegelikkuses ei ole seda aega võimalik asjassepuutuva loengumaterjaliga täita, sest arenguid sel alal niipalju pole ja põhitõdede kordamine võtab ajast alla neljandiku. Tean tuttavaid projekteerijaid kes nende nõuete pärast läksid Soome tööle. Mitukümmend aastat olid Eestis sel alal töötand ja nüüd öeldi et kui sa kohe omale kutsetunnistust ei tee ja lõpututel täiendkoolitustel käima ei hakka oled „puruloll” ja su projektid on kõigile eluohtlikud! Soomlased olid Eesti projekteerijate üle väga õnnelikud ja ei arvanud üldse et see kentsakate nõuete kogumiku eest antud kategooriatunnistus (arhidektid saavad aru millest ma räägin) kellegi elu paremaks teeb või selle puudumine midagi segab! See oli konkreetne näide kuidas meie sitt seadusandlus inimesed riigist lahkuma paneb.
Kokkuvõtteks tuleb kogu süsteemi põhimõtteid muutma hakata. Põhirõhk peaks olema inimlikkusel. Vastutustundlikul ettevõtlusel ja kogemuse austamisel. Mentorluseni välja mis peaks ja võiks olla lausa riiklikult kompenseeritud väljaõppena. Millimeetrit on tore kontrollida küll, kuid elu ja loodus ei käi joonlaua järgi. Loodus ja ka inimene selle osana on suhteline. Ja peaksid jälle hakkama valitsema süsteemi üle mitte olema süsteemi orjad.

Teisipäev, 3. oktoober 2017

METSAMEHE MÄLESTUSED. ÜLO ERIK - Lembitu Twerdianski


Foto: Neeme Sihv


Metsamehe mälestused. Ülo Erik.

 

Gümnaasiumi lõpuaasta



1944.aasta oli eestlastele väga raske. 1940..1941 aastal nähtud ja kogetud julmused venelaste ning nende stalinlikest kaasajooksjate poolt ähvardasid jälle meie maad. Esialgu näis, et bolsevikud on liberaalsemaks muutunud - saksa okupatsiooni kitsendused kaotati. Näiteks võis turul kaubelda toiduainete ja igasugu riiete ning muu pudi padiga.
Ei mäleta millal täpselt, kuid Treffneri gümnaasiumi hoones alustati sügisel õppetööd. Meie klassist,kus oli 1944.aasta kevadel 28 õpilast ,tuli kooli  5  poissi.. Meie klassi helgematest peadest olid lahkunud Eestist Jüri Palviste,kes Georg Kerneri nime all  oli hiljem kuulus professor USA-s ja Endel Tulving, kes on veel praegugi maailmakuulus proffesor Kanadas. Juurde tulid Heino Teder ja Uno Koger Poeglaste Gümnaasiumist. Paljudel puudus kodus elekter ja seetõttu eraldati meile õhtuks õppimiseks koolis õpetajate tuba,kus saime end vabalt tunda ja sõbruneda.Kohe selgus,et punased polnud  ükski meist.
 Õpetajatest oli kahtlemata tähtsaim direktor matemaatik Karl Maasik,kes Treffneri    humanitaarharu poisse halastamatult tuuseldas. Minu ühe töö hindeks keeruliste trigonomeetriliste valemite alal oli üks kahe miinusega. Hilisem kuulus meeskoori dirigent Peeter Lokk kutsuti tahvli juurde, talle dikteeris Maasik ülesande,kuid edasi ei osanud poiss midagi teha. Käratas siis, et vahib tahvlit,nagu vasikas aiaväravat ja lõpetas põlglikult: ''Tolkus!''Ega me tema peale viha ei kandnud,oli vägev  Eesti koolmeister!.
Majandusgeograafiat õpetas Taavit Koppel, kes teatas,et ''Nõukogude Liit on maailmas energeetika poolest esikohal, jäädes maha vaid USA-st !''
Laulmist õpetas Juhan Simm,kes proovis hääli koori jaoks.Keda heliredeliga ''jessuke'' polnud õnnistanud, sellele ütles maestro:''Reservi!'' Kord mängis prooviks pärastpoolset ENSV hümni ning lausus autori kohta :''Näe, käis Venemaal ära ja on vene laulu valmis treinud!''
 Ladina keelt ja loogikat õpetas põline poissmees Heinrich Freiman,hüüdnimega ''Rasva Ants.'' Humanitaarklassi poistele oli ladina keelt õpetatud kolm aastat. Värske ülikooli õppejõud Laila Gross oli teinud sellest  kõigist muust tähtsama aine. Reaalharu poistele oli see vana keel aga täielik uudis.Nüüd võisime meie koolivendi abistada.
Õppisime ka kosmograafiat,õpetaja oli Herman Mürk. Küsis korra hilisemalt tuntud advokaadilt Lembit Lillelt,et ta räägiks Kepleri seadustest. Lembit vastas,et neid oli kokku neli ja teadustas seda mitmel korral. Herman Mürk lausus selle peale:''Tubli poiss,ma panen Sulle kahe, oleks öelnud mõne arvu vähem, siis oleks hindeks üks olnud!''
Õppetöö viimastel tundidel küsiti igalt poisilt,mida ta edasi kavatseb teha. Kõik soovisid kõrgharidust saada. Koolivend Heino lausus,et tema tahab ''taivatähti'' minna uurima. Heino Tedrele anti kuld- ja Uno Kogrele hõbemedal.
Lõpuaktusel laulsime tol ajal veel lubatud :''Mu Isamaa,mu õnn ja rõõm...''kahte salmi, kolmas oli keelatud.Võisime kanda ka Treffner sini-valget või  Poika must-kollast vormimütsi.
Enne sõja  lõppu toodi Tartusse  Kuramaalt  Eesti Korpuse mõned väeosad .Nende munder oli viisakas (olevat pärit Inglismaaalt). Noored  poisid olid õnnelikud, et ellu jäid,sest neid aeti veel viimastel sõjakuudel mõtetutesse lahingutesse. Koolipidudel mängis tihti korpuse bigbänd,kus kaasa tegi hilisem kuulus helilooja Raimond Valgre. Elu Tartus muutus turvaliseks,sest öösiti patrullisid nüüd ainult eestlased.
Esialgu tundunud lootus,et bolsevikud on liberaalsemaks läinud,oli kahjuks asjatu. NKVD seadis end sisse jälle Riia tänaval ja nende ''töö'' läks varsti käiku uue hooga.


Metsainstituudi direktorina.


Sõjajärgses Tartu Ülikoolis



Andsin sisse avalduse õppimiseks Tartu Riikliku Ülikooli Põllumajandusteaduskonna metsaosakonda. Sisseastumise eksamid tegin ära,kuigi eesti keele suulise jutuajamise ajal oli mul palavik 38,2 kraadi,oli mingi imelik haigus,mida nimetati siis kaevikupalavikuks.
Ei läinud kaua aega,kui teadete tahvlile ilmus nimekiri uutest üliõpilastest,nende hulgas ka mina. Rõõmsa üllatusena lugesin,et meie kursuse vanemaks oli määratud Heino Teder.
Metsaosakonna õppejõududest olid punavõimu tagasituleku eest Eestist pagenud euroopaliku kuulsusega Eesti metsateaduse rajaja  prof .Andres Mathiesen, prof.Oskar Daniel ja prof. Kaarel Veermets. Venemaalt tulid tagasi metsateadlased August Karu,Teodor Krigul ,Valdek Ritslaid ja Endel Laas.Eesti metskondadest värvati õppejõudude lisaks August Michelson ja Adalbert Vohli.Veel olid kohal varasemad õppejõud Peeter Rõigas ja Olev Henno. Assistentideks olid  Helmut Taimre, Harald Rebane ja Ilmar Laas.
 Loengud ja praktikumid toimusid väga erinvais paigus. Tolleaegne õppekava oli neljaastane nagu Eesti vabariigi aegu, ainult et juurde oli  poogitud marksism-leninism, poliitökonoomia ja sõjaline õpetus.Õppejõu auditooriumi tulekul tervitati teda vana tudengite kombe kohaselt istudes jalgade sahistamisega.Kui ühte Moskva tegelast (vist õigusteaduskonnas) samamoodi tervitati, lõpetati see vana burshikomme päeva pealt.
Pofessor Rägo luges matemaatika kursust väga selgelt ja natuke ka huumoriga.Aga eksamil oli ta halastamatu, ühe meie poisi kukutas ta läbi kuus korda, alles seitsmendal korral pani ta hindeks rahuldav!.
Mina jäin vahele esimesel katsel, Rägo ajas mind minema ja ütles: “See asi on hoopis teisest ooperist!'' Näitasin oma rehkendust ka Rägo assistendile Gleb Bichelele, kes ütles, et ülesanne oli õigesti lahendatud.
 Üks agronoomiaüliõpilane, kes oli olnud rindemees Narva pataljonis, löönud kord niisuguse asja peale rusikaga lauale ja käratanud: ''Te panete mulle viie!'' Seda siis Venemaa haridusega ja nõiavälimusega naisdotsent  kohe suure hirmuga ka teinud! Mina olin tol ajal ju alles äsja saanud 18.aastaseks ega julenud   piuksugi teha professori vastu !
Igatahes praegu tean, et integraali märk oli ''üks kõver vigur'', kuid milleks seda vaja oli,  üldse ei mäleta!
Botaanikat luges meile Venemaa haridusega prof. Marland.Ta oli väikselt kloun,kelle loengul sai ka nalja. Eksamil prof. Marlandil piletisüsteemi polnud, küsis niisama. Esiteks näitas näpuga oma kabinetis ühele rippuvale pildile ja küsis:''Kes see mees on?'' Vastasin,et kuulus Charles Darvin ja lisasin veel juurde oma kooliteadmised. Siis pani ta mulle ette ühe herbaariumitaime. Ütlesin,et see on pääsusilm, Primula farinosa. Professor  ahhetas, et ladinakeelset nime ka teadsin. ''Tark poiss olete!'' Hindeks väga hea ja eksam oligi läbi!
 Geodeesiat õpetas Tiitso, kes paistis silma selletõttu, et lausus tihti nagu iseenesest ''vabariigi president Päts.'' Assistendiks oli veel praegugi elusolev tasase jutuga Leo Vassiljev. Geodeesia ruumides oli laborandiks vanem lühikese kasvuga mees, kes tõi peegelsaali või viis ära õppevahendeid auditooriumist. Mõni aasta hiljem mees arreteeriti, sest ta varjas ja toitis pööningukorrusel aastaid redutanud üht tuntud Tartu kirikuõpetajat (Taul ?).
Füüsika eksami tegin oma endise Treffneri kooliõpetaja Herman Mürgi juures,kes lausus , et ma polevat temale nii hästi kunagi vastanud. Orgaanilise keemia lektor oli dotsent Sossi, purukarsklane, kes arvas, et purjus olek olevat ajutine hullumeelsus! See ei takistanud tal väljaandmast väikest raamatut, kus õpetas tegema koduveini!
Mullateadust õpetas kuulus professor Osvald Hallik, kes oli ka teaduskonna dekaan. Oli nõudlik mees, kes ütles et eksamil ''armuheitmist ei tule''. Selle temale iseloomuliku põriseva ''r-iga'' tehtud ähvarduse viis ta ka ellu. Assistendiks oli tal vaikne soliidne agronoom Jegorov, kes oma ülemusega võrreldes oli üliõpilaste vastu väga leebe.
Fütopatoloogiat õpetas prof. Marland,kes näitas meile näppudega,kui väikesed on bakterid!
Sõjalise õpetuse kateedri juhataja oli alguses polkovnik Lombak, päris sõbralik mees. Järgmisel aastal pandi juhatajaks polkovnik Feldmann, ahvinäoga tige stalinist, endine Eesti Korpuse  diviisiülem. Õppejõududeks olid majorid Talvet ja Laido, alampolkovnikud Paul ja Teiman ning polkovnik Trossi. Alguses oli õppejõuks veel van.leitnant Abner Uustal, kellest hiljem sai  kiiresti õigusteaduste doktor ja professor. Kolonel Verner Trossi, kahe Vabadusristi omanik, oli 1924.aastal Tondil Eesti Sõjakooli ülem kui kommunistide mäss maha suruti. 1950.ndal aastal mõisteti talle selle eest traditsiooniline 25 pluss 5. Ta olid minu isaga koos Narva vangilaagris, kus ta arvatavasti enne 1955.aastat suri. Eestiaegsed ohvitserid Talvet, Laido ja Teiman (samuti Vabadusristi kavaler) olid mõistlikud mehed. Mõlakas oli  alampolkovnik Paul, kes korpuses oli oma punastele pugemise pärast vihatud. Tema süü läbi sai palju eesti mehi hukka Saaremaale dessandi tegemise aegu.
Riigieksami tegime sõjalises õpetuses ära 1948.aastal ja meile lubati nooremleitnandi pagunid.Mina jäin nendest (jumal tänatud) ilma, sest just enne ülendamist arreteeriti minu isa.
Marksism-leninism pidi olema ülikoolis üks põhiaine ja seda valelikku  võltsajalugu täis ''õpetust'' suruti üliõpilastele tugevasti peale. Esimesel kursusel oli  meil õpetajaks luuletaja ja silmnähtavalt hea inimene Aira Kaal. Sain temalt hinde ''väga hea''. Järgmisel aastal oli õpetajaks ühe käega ''kummkäpp'' Reimann,kes oli ehtne stalinist. Naljanumbriks seal kateedris oli vanemlaborant Vigla, kes omal ajal oli ühe Võrtsjärve ääres oleva  suurtalu sulasena jooksnud salaja Petseri kandis üle piiri Venemaale.
Poliitökonoomiat luges vanemõpetaja Palgi.Arvan, et temale tegid vist veerand kogu üliõpilastest eksami nn.väljatoodud piletiga. Metsazooloogiat luges dots.August Eenlaid ja praktikat juhendas Ruubel. Ühel jõululaupäeval olevat loengul olnud vaid kaks naisüliõpilast, kuid ta ei teinud sellest väljagi, luges oma kaks tundi ära, nagu tavaliselt.
Taimefüsioloogia oli mulle üks huvitavamatest ainetest Selle lektoriks oli kleenuke daam Taimre.
Endine Kuusiku katsemetskonna metsaülem August Michelson luges dendroloogia kursust. Rahulik ja täpne mees oli oma õpetaja prof. Andres Mathieseni järglasena hinnatud õppejõud. Ta oskas panna üliõpilased dendroloogiast lugu pidama. Ta õpetas ka ulukibioloogiat ja jahindust. 1950.aastal lasti ta poliitilistel põhjustel töölt lahti.
Metsatakseerimist luges Elmar Saar, mõistlik mees, kuid suri enne, kui saime tema juurde eksamile minna. Järglane oli Teodor Krigul, kellel esialgu polnud vist endalgi asi selge. Metsakorralduse loengul kirjutas ta tahvlile ükskord sõnagi lausumata kahe tunni jooksul arve ja valemeid ning viis minutit enne loengu lõppu kustutas kogu selle tarkuse märja lapiga tahvlilt maha! Ise pomises midagi arusaamatut ja astus auditooriumist välja.
Dotsent Peeter Rõigas luges metsakasvatuse tehnikat, ka metsakaitset. Ta oli olnud prof. Danieli assistent ja oskas oma ainet õpetada hästi.
 Üldist metsateadust ja raieid õpetas dotsent August Karu. Tema oli metsaasjanduse entusiast, kes oli vahest  närviline ja isegi veidrik. Siiski see, mida ta õpetas, on siiani meeles.
Olen alati öelnud ja vist kogu meie kursus arvas ka, et kõige väärtuslikumad õppejõud tol ajal teaduskonnas olid dotsendid August Karu ja Peeter Rõigas.
Millalgi tuli Saksamaalt tagasi prof.dr.rer.for. Kaarel Veermets.Tema sai Nõukogude riigilt dotsendi ameti ja teaduste kandidaadi tiitli. Metsatööstuslikke aineid õpetas Metsateaduskonna dekaaniks määratud dotsent Valdek Ritslaid. Dekaan tundus meile kuidagi kerglasena.
Põllumajanduse aluseid õpetas meile prof. Cerilius Ruus. Küsis ühe meie üliõpilase käest,et kui palju emahani muneb aastas,see vastas, et 50 muna. Professor lausus, et Teil on  õigus, kuid tavaliselt üle kümne ei mune.
Aianduse ja mesinduse õppejõuks oli tuntud teadlane dotsent August Mätlik, kes  sõja ajal pommikillust sai vigastada, kuulmine oli väga nõrk. Meile, metsameestele oli see eksam kerge ja tuli ainult kõrva sisse rääkida. Agronoomid tegid teisiti. Kõigepealt oli grupp üliõpilasi konspektidega praokil ukse taga. Pileti saanu luges eksamiruumis piletilt kõva häälega ette. millest ta rääkima hakkab.Ukse taga pandud asjad käima ja loetud aeglaselt ette, mida nüüd eksamitegija dotsendile kõrva peab rääkima.  Esmaabi kursust luges meile Toomemäe kliinikus doktor Vainer, kes kogu kursusele pani maksimumhinded.
Metsaasjandusega seoses oli talvisel ajal hulka praktikume. Puid põõsaid õpetati tundma lehtede, okaste, pungade ja puidu järgi. Praktikumi juhendajaks oli  assistent Olev Henno kõrval ka noor äsja Eesti korpusest demobiliseeritud leitnant Endel Laas.Ta käis ringi hulga aega nõukogude armee paguniteta ohvitseri riietes.
Idandasime kuuse ja männi seemneid, juhendajaks oli Harald Rebane.
Õppisime tundma metsakahjureid söömapiltide ja nende piirituses hoitud isendite järgi assistent Ruubeli juhatusel.
Kõige tähtsamaks loeti aga nn.seminaridel esinemist.Anti kätte igale üliõpilasele mingi teema,mille kohta tuli kirjutada referaat. Määrati ka oponent. Skandaal tekkis,kui üks üliõpilane kirjutas maha täpipealt vanast metsaraamatust oma seminaritöö! Dotsent Karu ähvardas plagiaati kohtu alla anda. Nii hull see asi ei olnud, poiss tegi lihtsalt uue töö.
Huvi pakkus meile kõigile vabatahtliku osavõtuga ring, mille nime ei mäleta,aga põhi oli lihtsalt metsakasvatus.Seal sai igaüks sõna võtta ja õppejõududele küsimusi esitada
Poliitiline olukord muutus aga üha teravamaks. Kõigi (ka nooremate kursuste) poolt tunnustatud kursusevanem Heino Teder muudeti lihtüliõpilaseks kolmanda õppeaasta lõpul. Uueks kursusevanemaks määrati  Leonhard Kuslapuu, kes sai sel postil olla vaid mõni kuu. Temagi oli suurepärane sõber kõigile, kuid äkki avastati punaseltskonnas, et ta on sündinud 1923.aastal. Sihuksed pidid olema kindlasti saksa sõjaväes (ja muidugi ta seal oligi!) Nüüd siis määrati mõneks kuuks enne lõpetamist kursusevanemaks mind, sest olin teistest kõige noorem.
1949. aasta märtsiküüditamisega viidi ära Siberisse meie kursusekaaslane Arnold Raudsepp. Samast saatusest pääsesid  Eha Moor ja Heino Hansen, neid oli ette hoiatanud dekaan Valdek Ritslaid. Hilisemal ajal muutus minu suhtumine tolleaegsesse  ''kehkadivei'' dekaani põhjalikult, sest  jutu järgi  kaitses ta ikkagi tol stalinlikul ajal  meie metsanduse  üliõpilasi.
1949.aastal kuulutati välja meile õpingute lõpetamiseks riigieksamid. Siin on mul millegipärast mälulünk. Mäletan, et metsakasvatuse eksamiks tehti mõned uued loengud: Lõssenko meetod metsa kultiveerimiseks, Pogrebnjaki metsatüpoloogia ja midagi veel. Kõik metsanduslikud eksamid läksid hästi, marksismi- leninismi eest sain hädise kolme, sest minu käest taheti teada ühte Lenini teost, mida ma loomulikult lugenud polnud.
Nüüd palun vabandust nendelt, kes  arvavad,et ma  vahest  olen ka ''Käo Jaani''

ajanud. Kõik kirjapandud read põhinevad minu oma isiklikul mälul,väljaarvatud sõjameeste Trossi ja Teimani esiletõstmine  Eesti Vabadusristi kavaleride albumi põhjal. Aga ma ise ei usu, et midagi väga viltu võiks olla, sest mäletan ju selgesti kas või seda, kuhu ma oma jalutuskeppi eile õhtul ei pannud!


Ülo Erik Väätsa metsaülemana 


Tudengielust. Kloostri kelder



       1944.aasta sügisel alustas Tartus Tähtveres tööd peaaegu sõjast puutumata jäänud õllevabrik .See oli vana A.le Coqi tehas, mida kohalik rahvas nimetas lihtsalt Allekokiks. Sakslaste ajal pruuliti seal rahva jaoks õige lahjat märjukest ja nüüd siis oli nõukogude õllel vägi taga! Jumal hoidku kui palju õllemüügi kohtasid linna tekkis! Asustati ka varemete keldrid. Õllebaarisid oli mitmet laadi, kesklinnas müüdi paljast viina ja õlut, teisal jälle pakuti  sakusmendiks võileiba, krabikonservi või suitsuangerjat. Ei mäleta küll hindasid, kuid see kraam oli võrdlemisi odav. Praegu hirmkallid  krabikonservid olid müügil igas poes ja olid kõige odavamad teistega võrreldes. Keset endist Rüütli tänavat asus tööle endise restoran ''Belgia'' ruumides toidubaar, vene keeles ''zakuusotsnaja'', mida eestlased nimetasid lihtsalt sakusotsnajaks. Gustav Adolfi tänava otsas asus lihtne õllemüügi koht, mida kutsuti ''Mustaks Kassiks,'' saksa ajal oli seal fotoateljee. Kuid edasi oli  veel kaks tuba, kus elas saksa ajal eestiaegse hotell-restorani ''Liivimaa''omaniku perekond Muhhin. Õlut pumbati suurest tünnist ja lasti enamikes kohtades savist potsikutesse, nii et polnud nähagi, kui palju märjukest vahu all üldse oli.
       Kroonuaia ja Kloostri tänava nurgal  keldri korrusel  oli  õllebaari pidajaks  alati kaine Aleksander Hirv ehk Hirve Sass. Mees oli lühikest kasvu ja olevat Eesti ajal teinud trikke tsirkuses. Mis aga Kloostri keldrit teistest samalaadsetest asutustest eraldas, oli see, et seal oli enamvähem puhas ruum, tubakasuits haihtus ruttu ja õlut anti klaaskannudega, viinaga ei kaubeldud. Peale kraanist tulekut laskis Sass õllel seista ja valas suurest kannust märjukest veel peale, et maht täis saaks. Purjus lällajad viskas ta otsemaid  uksest välja. Vastu hakata polnud mõtet, sest Sass tundis  küllap vist tsrikuse aegadest selgeks õpitud jaapani kaklemise võtteid! Tal oli ka noor abiline, kellega koos elas. Ega seal keldris palju ruumi polnudki, võibolla kuni kahekümne külalise jaoks. Mis veel oli oluline õllejooja jaoks - puhas peldik. Käisime seal koos oma sõbra Niilo Meiga ja peale paari kannu joomist tuli laulutuju peale. Sass seda ei keelanud, sest meie lood olid kahehäälsed ja meeldisid teistelegi. Öeldakse,et õlu on bassilaulja jook, minule tegi see tenorihääle veel kõrgemaks ja pani häälepaelad vibreerima.Igatahes teenisime lauluga vahel ka mõnegi kannu õlut. Ükskord talvise sulailma õhtupoolikul tulime loengult, mäletan see oli dotsent August Karu metsakasvatus. Astusime Sassi poole sisse, et paar kannu juua. Rohkem raha polnudki. Olime vaid kahekesi, kuid  siis tuli juurde trobikond mehi ja üks nendest,kes oli tuttava näoga ,ütles: ''Poisid pange laul käima, õlu on meie poolt!'' Seda me kaks korda öelda ei lasknud! Esimeseks lauluks valisime                  ''Lenda,lenda lepalind..'' Oi, laulsime palju laule ja kui ''Kord mõtetes istus üks emake nii...'' lauldud oli, tihkusid mõned mehed ja löristasid nina! Sõpru ja oma kursuse poisse käis seal teisigi, kuid laulumehed olime Niiloga kahekesi. Laulda tahtis kangesti ka kursusekaaslane Georg Karo, kelle vägev bassihääl lausa ehmatas, kuid kahjuks oli loodus ta ilma jätnud laulu ''vunktsiooni'' tundmisest. Kui ta alustaski õigest noodist, vedas ''vanatühi ''laulukaariku päris sohu! Aga muidu oli hea sõber.
      Eks sihukse koha peal sai nähtud ka igasuguseid tüüpe.Üks nendest oli Tartu botaanikaaia tööline, kes tundis  puud nimega Ginkgo biloba.
See mees võttis tihti ka laulu üles, tõusis püsti ja vehkis kätega: ''Skandenamus igitusk, suvenes sum suumus...'' Ise pidas end elupõliseks tudengiks. Üks mees nimega Kõiv, kes oli olnud vene sõjaväes soldat ja polnud veel saanud paremaid riideid, kui närustunud soldatimunder, tahtis müüa vooditekki, kuid Sass ajas ta välja.  Selle kõhetu mehikese elu oli sõda küll täielikult hukka ajanud. Baaris käis  pead parandamas  üks Värdi nimeline mees, kes ostis talumeestelt mõne looma ja liha müüs maha Leningradis. Tol ajal oli see suur kuritegu. Peapummelung toimus tal  restoranis ''Ateen''. Meiega oli ta sõber ja pakkus ameerika sigaretti''Camel'', mis tundus kui teise maailma ilmutis!
       Agronoomiaüliõpilaste hulgas oli küllalt palju vanemaid mehi, kes olid võidelnud kas Punaarmees või Eesti Leegionis. Üks Leegioni meestest käis ka Kloostri keldris.
Kord tegime  Niiloga keemia praktikumi ülesandeid ”põrgus” so. Ülikooli peahoone keldris. Otse meie vastas solgutasid katseklaasis vedelikku kaks  inetut näitsikut, komsomolimärgid kleidi peal. Nende juurde tuli purjus kursusekaaslane, nagu hiljem selgus, Narva pataljoni võitleja I klassi raudristi kavaler Valdeko, võttis püksist välja sellesamase ja kusi komsomolkade tiiglid ja konspektid täis! Ise lahkus kindlal sammul ''põrgust'', sest oli juba oma arvestuse andnud. Paaril korral kohtasin teda veel Kloostri keldris, kuid MGB  sai ta kätte. Aga 1960.aastal nägin teda juba vaba mehena  Pärnus.
      Tammelinnas Riia maanteel oli võrdlemisi viisakas koht, kus võis näha vaat,  et iga päev kirjanik Oskar Lutsu koos oma sõbra helilooja Juhan Simmiga õlut pinnimas. Ükskord nägin lugupeetud rahvakirjanikku sealsamas, aga vana mees ei jõudnud kiiresti kemmergusse ja kusi püksid täis. Nüüd tean, et vanameestele tuleb  selles asjas andeks anda!
Kloostri keldris, mulgi murraku järgi ''Luustres'' arutati ka päevasündmusi.  Näiteks tuli sinna kehakultuuriteaduskonna üliõpilane, kes tähistas seda, et oli saanud ametiühingu kaudu ostuloa paarile  pükstele (minulegi anti kaks korda püksiostu luba!). Või seda,et agronoomia esimese kursuse üliõpilane tahtis teha teise mehe eest füüsika eksamit. Õppejõud, endine Treffneri Gümnaasiumi õpetaja Herman Mürk küsinud enne eksamineerimist tudengi nime, see öelnud, Mälksoo. Mürk küsinud: ''Kus ta siis ise on, ei saanud tulla või?'' Tudeng Leisner pannud suure hirmuga jooksu. Mõlemast mehest said hiljem tuntud agronoomid ja teadusemehed.
Juhtus ka sihuke lugu. Ühe minu sõbraga tuli keldrisse õlut jooma tütarlaps nimega Truude, kes just koolist tuli. Ju siis õllemärjus hakkas nii pähe, et unustas oma koolikoti sinna maha. Portfelli viidi Tartu II keskkooli kantseleisse  ja tütarlaps visati koolist välja. Aga elurõõmus, nagu ta oli, tegi hoopis laulu: ''Kloostri keldris ma portfelli kaotsin, nüüd kooli minna ma enam ei saa...'', Capri saare viisi peal.
Selle kolme aasta jooksul,mil sai Kloostri keldris käidud (1946...1949), oli alguses müügil ainult üks küllalt kange õlle sort, mida müüdi 200 liitristest tünnidest ja liigse tarbimise järelmõjuna ajas pea valutama, aasta pärast seisis peavaadi kõrval teinegi, õige lahja nn.rahvaõlu. 1949.aastal oli müügil ka kange pudeliõlu ''Porter'', mis oli suletud tõelise korgiga ja avati korgitseriga. Siis oli moeks segada porterit limonaadiga, mida sai üle tee asuvast poest. Niilo kutsus seda segu maitsma oma õe Mia, kes ei arvanud aga taevani kiidetud joogist üldse midagi!
         Sass laskis oma baari telefoni panna, tol ajal ütlemata suur luksus. Niilo Mei toanaaber Tiigi intrist, eesti filoloog Harald Lepik helistanud korra Kloostri keldrisse ja küsinud: ''Kas Meid on seal?'' Sass nähvanud: ''Ei teid ei ole siin, teie olete seal!''
      Viimasel kursusel ,1948-1949, jäi Kloostri keldri külastamine harvemaks, oli vaja õpingud lõpetada. Kuid siiski läksime vahel jälle Niiloga ''mõnda õlut'' tegema.Ja ükskord samal ajal tuli sinna Sassi  noorik koos noore mehega ja istusid akna alla lauda. Meile, kui vanade tuttavatele ütles, et ta on valinud uue elu. No nüüd juhtus midagi hirmsat, Sass kargas leti tagant välja, kirves käes! Peigmees pani kabuhirmus jooksu ja lidus Kroonuaia tänavat pidi üles, Sass kirvega järel. Noorik jäi aga uksele seisma ja ootas kuni vihane endine abikaasa tagasi tuli.Ukse peal lausuti mõned sõnad ja Sass oli varsti jälle õlut valamas.
      1949. aastal läinud, siis juba peale ülikooli lõpetamist,  Kloostri keldrisse kursusekaaslane Georg Karo. Sass küsinud, kus siis teised on ja miks enam teda ei külastata, aga saanud teada,et me oleme kõik ''maailma laanen laiali.'' Küll olnud tal kahju,sest nii häid laulumehi,nagu Niilo ja mina, polnud enam kuskilt võtta.
Ma ei tea, kui kaua Kloostri kelder tegutses, kuid kui mina uuesti 1969.aastal Tartusse tööle tulin, oli seal juurviljapood.
Hirve Sassi nägin veel 1973.aastal kliinikus.Oli veel küllalt kõbus.


Ülo Erik Suure-Jaani Metsamajandi direktorina (lipsu kohendamas).


Veel vaba aja veetmise võimalustest Tartus peale sõda

     1944.aastal,kui Punaarmee oli jälle Tartu vallutanud, polnud linnas  ühtegi viisakat restorani, ennesõjaaegsed eliitkõrtsid “Room,” ”Kuld Lõvi,” ”Central,” Vanemuise teatri restoran ja ”Liivimaa” olid mahapõletatud.
Aga, oi kui palju oli tekkinud õllebaare, ka mõni “zakusotsnaja”. Turu laudadelt müüdi  klaasi kaupa viina ''po sto gramm''.
1946.aastal, vist sügisel, avati Tartus tõeline restoran, mis asus kino  kõrval ja nimeks pandi jälle “Ateen”. Nendes ruumides oli enne sõda peen  kohvik, mis töötas ka täiskoormusega sakslaste ajal. Teiste hulgas käisid gümnaasiumi viimaste klasside õpilased  seal sõja ajal viletsat kibedat viljakohvi joomas ja muusikat kuulamas, sest tihti istus klaveri taga saksa soldat, kes oli tõeline kunstivaldaja nii klaverimängu kui ka lauluhääle poolest. Peale sõda paiknes seal söökla, kus igale menüüs olnud mitte just eriti maitsvale roale nähti ette näiteks oma rasvaports tsekiga ja see näkitseti ettekandja poolt  toidukaartidelt kääridega maha. Hirmus tülikas, kuid ilma rasvakaardita  anti ainult nn. kaalika lohkusid, see tähendab soolases vees keedetud kaalika viilusid
 Olid ka tähtsamatele tegelastele ettenähtud toidukaardid –lit A, ja lit B, mis tulid registreerida, et iga päev valmistada hüva rooga parimatele stalinistlikele aktivistidele. Tuntuks sai selline lugu, tuli sööma Tartu Linna Täitevkomitee esimees Bronislav Võrse oma lit.A kaardiga ja nõudis ettekandjalt kiiret teenindamist, ise lausus, et ta on  Võrse. Kõrvallauas istus mees, kes ütles talle, et olgu või Perse, mina olin siin ikkagi ammu ennem sind!
Siis, kui restoran avati, olime juba noored üliõpilased ja siis kaardisüsteem ei kehtinud aga hinnad olid ka juba tublisti kõrgemad.Keset saali asus tantsupõrand,kus olid ka mõned lauad.Kaarjalt ümber põranda,sammuke kõrgemal asusid paremad kohad.Keskel oli orkestri asupaik.Tuntud muusikud “Vanemuise” teatrist, Harri Teffel klaveril, Saare Oss kontrabassil, Marana nimeline mees trummitagujana ja mõni  veel, kelle nimesid  ei mäleta, moodustasid väga hea orkestri. Nad mängisid rahvale tuntud, kuid ka uusi, peamiselt raadio kaudu levinud lääne muusikat.
Kelneritest oli tuntuim krässus pea ja käheda häälega Theo, kelle ütlus” Mida Teile?”oli tudengite hulgas kuulus.Tema oli ka see mees, kes tegi ühele purupurjus spekulandile arve sedamoodi: nelikümend ja nelikümmend on sadanelikümmend, suitsu oli või ei olnud, sadakuuskümmend, kokku kakssada. Pealtnäinud kinnitasid, et mees maksnud arve kakssada  ja andnud veel jootrahaks viiskümmend rubla!
          Restoranis oli alguses ülemkelneriks ilus pikk mees,kes liigse napsitamise pärast varsti kõrtsist kadus. Eriti valvas tuli olla aga valgete juustega kelneri suhtes, kellel oli sõrmes Eesti vapiga sõrmus. Võibolla langeski mõni mees selle MGB agendi ohvriks, kui hakkas purjus peaga Stalinit sõimama.
Restoran oli ikkagi peenike koht,kuhu tuldi viisakas riietuses sööma ja  tantsima oma daamiga .See oli kulukas lõbu, sest maksta tuli ka partneri eest. No aga vabu preilisid leidus saalis alati, eriti laupäeva õhtul ja mõni nendest maksis ise kogu arve  kinni.
 Ükskord istusin üksinda ja ootasin oma kaaslast. Tellisin joodava kõrvale kaks aleksandri kooki ja asusin ühte neist teelusikaga tükeldama. Tantsupõrand oli paare täis, käis kiire foxtrott. Nii kui ma koogile lusika sisse surusin, lendas sellest suurem osa tantsijate sekka, kohe ühe preili kinga talla alla ja vaatamata partneri ponnistusele kukkus  ta ristseliti pikali, kleit ülepea! Ei olnud sellest midagi, ülemeelikus tujus preili tõusis püsti ja tantsis edasi. Koogitükk tantsiti sodiks ja keegi ei teadnudki, et  mina selle lõbusa vahejuhtumi põhjustasin.
Kord istusime sõbraga, nagu siis öeldi  “seal taga, seinte vahel.” Seda polnud vaja teadjatele täpsemalt kirjeldada, sest selle laua nimi oligi seesugune. Raha oli vähe ja naps otsas, isu oli aga veel küll. Paar lauda meist edasi orkestri poole istus vene lendur, alampolkovnik, rinnas kuldtäht, koos kena vene noorikuga. Nad käisid tantsimas ja kui mõlemil vististi juba  jalad nõrgad olid, läksid lauda tagasi, kuid vene kaunitar oli pillanud maha õlasalli. Nii kui välk, kargas püsti minu kaaslane, haaras põrandalt salli ja viis selle omanikule kätte. Ei läinud kaua aega, kui lendur tuli meie juurde ja palus tulla oma lauda, millega kohe nõustusime. Pidu tema kulul kestis edasi restorani sulgemiseni. Mäletan, et ta näitas pilte lennukirusudest. Saksa hävitajad olid ta kaks korda alla tulistanud, kuid ta oli langevarjuga pääsenud. Sõber  mehkeldas veidi ta daamiga, kes oli asjaga päris nõus, kuid purjus punakotkas seda ei märganudki.
      Ükskord nägime restoranis, nähtavasti kellegi sünnipäeva pidamas , niisuguseid tähtsaid külalisi, nagu kindralleitnant Lembit Pärn ja polkovnik August Feldmann koos naistega ning   lisaks  veel mõned vene polkovnikud. Nad kõik lakkusid  klaaside kaupa viina juues rahva nähes endid täiesti täis.Vähemalt polkovnik Feldmannil olid jalas lubjavildid, mille kaasabil oli hea libe tantsida. No ja tuleb vist noorematele meelde tuletada - kindralleitnant Pärn oli Eesti korpuse komandör (polevat olnud paha mees) ja polkovnik Feldmann , ebameeldiva, justkui ahvi meenutava näoga, korpuse ühe diviisi ülem, aga tol ajal Tartu Riikliku Ülikooli Sõjalise Õpetuse Kateedri juhataja. Tema kohta ütlesid tudengid,et see on pasa mees – stalinist.
Veel üks juhtum.Olin restoranis koolivennaga,sõime midagi ja lugesime raha, ikka vähevõitu, nagu alati. Tahtsime juba lahkuda, kui naabri lauda tuli purjus mees, tellis pudeli viina, midagi ka peale hammustamiseks. Ta suutis alla neelata pool pitsi viina, maksis arve ja jäi laua peale magama.Nüüd läks koolivend ruttu võhivõõra mehe juurde ja ütles kõva häälega ,et kelner seda tingimata kuuleks: ”Ruudi, ära nüüd siis siia küll magama jää, lähme võtame riided,mine siis ilusasti koju”. Vasaku käega tõstis  koolivend kinnimakstud pudeli meie lauda ja viis mitte midagi taipava mehe riidehoidu, pani talle palitu selga, salli kaela, mütsi pähe ning saatis uksest välja. Vaatas õues veel, et mehike läheb päris kergel sammul koju poole. Koolivend lausus kelnerile, et oh ei maksa karta, küll Ruudi, vana sõber, koju jõuab, ega see tal esimene kord pole. Mina hoidsin nina kinni, et mitte suure häälega naerma hakata.
        Oli külm talvine päev. Läksin sõbraga, kes oli saanud lehes ilmunud kirjutise eest portsu raha, restorani lõunat sööma. Pidutseda ei saanud, eksamid kukil. Meie kõrvale lauda tuli jässakas vene lendur, vist major ja ütles kelnerile, toogu ta 200 grammi viina ja heeringa võileib, aga kähku, aega on vähe. Tellimus täideti kiirelt ja niisama kiirelt kadus klaasi sisu kurku. Märkasime,et võileib jäi terveks. Siis pani ta “Belomorkanal” paberossi ette ja ütles kelnerile: “jestsoo dvesti.” Ka see klaasitäis läks ruttu, ühe sõõmuga. Nüüd sõi ta ära pool võileiba ja tellis järjekordse klaasitäie. Ka selle neelas ta kiiresti ära! Ja kujutage ette, ta jõi veel neljandagi klaasitäie viina, sõi võileiva ära, pani veel kord suitsu näkku, maksis arve ja ütles: “Teper moozna na rabotu,” nüüd võib tööle minna! Aega üle kolmveerand tunni küll ei läinud! Me polnud eluski näinud sellist viina kugistamist ja arvasime, et küllap ta kuskil kokku kukub.Võttis riidehoiust sineli, pani selle selga,  talimütsi pähe ja läks õue. Meie temale parajas kauguses järele,et vaadata, mis juhtub. Punaarmeelane astus kindlal sammul lennuvälja poole, kaotasime ta silmist,  kui oli läinud üle silla. No oli vast juurikas!
        Vanemuse teatris oli tol ajal vägeva häälega rõugearmilise näoga ooperi solist Ernst Kruuda. Ei tea, miks peale ooperi ”Jevgeni Onegin” etenduse tähtsamad tegelased restorani tulid, vist oli kellegil oli sünnnipäev. Oli lärmakas laudkond. Tõusis siis püsti Kruuda ja ütles, et tema tahab laulda üht Soome laulu. Kõik plaksutasid käsi. Laul algas aga sedasi: ”Oi maamme Suomen synnynmaa...” Noh teadagi, mis laul see oli! Et asi räbalaks ei läheks, pisteti solistile kahvliga kartul suhu.Tuli ära süüa, kuid kohe laul jätkus! Kartulid koos napsiga lõpetasid siiski selle hulljulge esituse ja polnud kuulda, et midagi talle NKVD poolt kaela määriti.
        Kui toimus esimene rahareform 1947.aastal, mis kaotas ka kaardisüsteemi, saime  Ülikooli kassast stipendiumi. Läksime siis koos sõbraga restorani, kus kelnerid tulid meie vastseid rahatähti uudistama. Mängisime laia lehte ja tellisime suure pudeli veini “Taifi,” mis maksis 120 rubla. Vein oli väga hea, kuid mitte kunagi enam seda sorti kusagil müügil ei olnud. Nagu palju aastaid hiljem selgus, see vein pärines Tadzikistanist. Nimelt Dushanbe turul müüdi sellenimelisi väga maitsvaid viinamarju.
Kord olime koos ülikooli näiteringi tegelastega peale edukat  etendust kultuurimajas Moliere “Ebahaigega” jällegi restoranis.Tuju oli hea ja üks meist võttis tantsima  punase siidkleidiga preili lähedast lauast. Tangot tantsides nibistas ta, kurivaim, libedat siidkleiti ülespoole nii, et püksid paistsid, ise ajas innukalt juttu. Orkestrimeestele asi meeldis, sest pikad tangosammud palja tagumikuga juhiti just nende juurde.Tants kestis ilmatu pikka aja.  Pärast tantsu viis  noormees  tütarlapse oma kohale ja ise kadus kiiresti kõrtsist, muidu oleks vist tappa saanud!
Kui raha oli, käisin restoranis lõunat söömas. Peab ütlema, väga head söögid olid. Üks kord oli lõuna ajal naaberlauas purjus mees, kes jõi oma viinaklaasi tühjaks ja sõi raginal ka klaasi ära, niiet suu nurkadest tuli verd. Kole asi!
Vanemuise orkestrandid mängisid restoranis  mitu aastat. Nad lõpetasid õhtuse esinemise alati marssiga “Kalevite kants.” Nähtavasti ülevalt poolt antud korraldusel lahkus orkester ja seda asendas tunduvalt viletsam koosseis. Varsti arreteeriti orkestri hing Harri Teffel, kes oli abielus kuulsa näitlejanna Velda Otsusega. Kohtuotsus oli nagu ikka tol ajal - 25 pluss 5 aastat.
      Ärevaks muutus kogu restorani personal,kui sinna saabus kaaskonnaga korvpallur meistersportlane Heino Raudsik. Tal oli haruldane lauluhääl, võis võtta väga kõrgeid noote. Tavaline oli, et ta laulis orkestriga kaasa mõnda laulu, kuid omatehtud üliroppude sõnadega. Või siis käratas üle saali - hoorad välja! Jäi mõne naisterahva juurde seisma ja küsis, kas see käsku ei kuulnud või? Igatahes miilitsad temast enamasti jagu ei saanud. Oli ju kuulus korpallur,kes tuli Tartu Kalevi tsentrina mitu korda NSVL kaheksa linna turniiri võitjaks, tolleaegse mõõdu järgi oli see Nõukogude Liidu tsempionaat. Temale kuulus ka ütlus: “möödunud aastal olin iga päev purjus, väljaarvatud kaks päeva.Ühe päeva olin miilitsas kinni ja teine oli  lihtsalt oma hooletus.”
Võrdlemisi restorani avamise alguses 1946 aastal tuli sisse Punaarmee sõjaväe- patrull. Tähtsalt liiguti neljakesi ringi ja küllap otsiti fasiste. Näppu jäid aga kaks juudist miilitsat,  Aron Marienburger ja tema isliklik sõber Vulff.  Purjus patrulli ülem kapten näitas näpuga nendele ja hõikas”zid!” Igatahes Vulff sai mitu obadust, ninastki tilkus verd. Patrull otsis  ka teist juudi miilitsat, kuid ei leidnud.Kui kõik oli rahunenud, ilmus Aron Marienburger välja naiste peldikust, nagaan käes ja teatas, “nad minule ez julgenud”. Ta oli tähtis kuju, temale kuulus väljend:  ükz vile ja terve Tartu linn on kinni (see tähendab soolaputkas).
Ükskord istusid jälle Aron ja Vulff restoranis, kuid Aron oli väga kurb. Nagu jutust selgus, oli ta naine, kes oli  päris kena eesti soost noorik pakid kokku pannud ja minema läinud. Äkki teatas Aron kelnerile: ''miz me põrrnitseme, kakz zada kummalegi, zõber makzab!''See lause muutus  ka tudengitele vaat et loosungiks! Tihti kostus siit ja sealt -miz me põrrnitseme....!
Ma tean ,mis  meie tegelastega edasi elus juhtus, need mälestused on aga aastatest 1944...1949.


Ülo Erik, Niilo Mei ja Heino Teder viimase kursuse ajal tüdrukute ühikas.


Hirmsad teod.



Olin üliõpilane Tartus aastatel 1945-1949, kui tervet NL-u valitses kindlal käel generalissimus Jossif Stalin koos oma parima kaastöölise marssal Lavrenti Beriaga.
Tol ajal oli  üliõpilaskonnas  väga vähe komnoori ja veel vähem parteilasi. Meie kursusel oli ainult üks komnoor -Virve Roonurm. Ta oli alguses üsna talutava käitumisega, kuid hiljem muutus. Tuli tema kuuldes suu kinni pidada. Ülejäänud, see tähendab kogu kursus ilma temata, olid üksmeelel. Võisime rääkida mida tahes, Riia tänavale see ei kostnud. Tol ajal teati hästi,mis oli ''Riia tänav.'' See oli jube sünonüüm, NKVD või hiljem MGB või veel hiljem KGB asukoht Tartus! Kui öeldi näiteks, et teda viidi Riia tänavale, siis tol ajal tähendas see seda, et kui just teda surnuks ei pekstud, oli järgmine aadress  peamiselt Vorkuta, või veel hullem, Magadan.
Aga meie ei kartnud midagi ega kedagi!
Ükskord korjasime kokku kõik nõukogude asutuste sildid  kesklinnas ja tõime minu tuppa Gustav Adolfi tn 62-3. Hiljem oli tänava nimi hoopis Viktor Kingisepa (meie nimetasime seda Känksepa tänavaks). Ühel nn valimiste ajal toodi minu tuppa kümmekond punalippu, mis oli maha rebitud nõukogude asutuste lipuvarraselt. Kõige hulljulgem tegu oli vist see, et võeti maha Riia tänava silt ja see olevat kukkunud kildudeks! Poisid jalutanud rahulikult edasi!
       Marksism leninism oli õppeainena niivõrd nüri ja noortele inimestele sedavõrd alandavalt tobe,et kaks üliõpilaspoissi viskasid õlleste peadega kividega selle ''teaduste teaduse'' kateedri aknad enne eksamit puruks.
Aga teiselt poolt tuli näidata, et oled ''nõukogude üliõpilane''. Ühe valimise aegu pandi mind  ülikooli näiteringi soovitusel nn agit.brigaadi, kus deklameerisin mitmel pool, kokku viis korda  Majakovski luuletust ''Nõukogude pass,'' mis algas nii: “Kui hunt, sind näriksin bürokratism...'' ja lõppes sõnadega'' Te lugege kadedalt  - kodanik ma nõukogude võimsa riigi...'' Näiteringi juhendaja Ilmar Tammur soovitas seda esitades vasak käsi püksitaskusse pista, mida ma ka tegin. Kuskil koolis tuli pärast agitbrigaadi esinemise lõppu minu juurde gimnastsjorkaga partei ustav poeg ja ütles: ''Nu deklamaatsia vjaga hea oli, a kjazi pjuksi, nu nje naada bõl!'' Muide,  proovisin hiljuti, kas mul on veel tänini meeles see räme Majakovski röögatus – tuleb öelda, et on küll, oleks aga nihukseid ''valimisi'' veel! Viimane objekt oli õllevabrik, kus anti ka sealset toodangut plekktoobist juua. Selles samas brigaadis olid veel ka noor  helilooja Jaan Koha. Hea häälega bariton Randar Hiir, hilisem joodikust KGB major, laulis koos Kalmer Tennossaarega Solovjov-Sedoi  lüürilise laulu ''Jää hüvast´ lemmik sadam...'' Ja siiani on meeles, et meiega koos oli veel pisike ilus vene neiu, kes laulis imekauni häälega ''Daaragaaja majaa staliitsa, daragaaja majaa Maskvaa!''  Tal oli seljas puhas kulunud kleit lumivalge kraega ja jalas nõelutud puuvillased sukad. Polnud tol ajal ju midagi paremat võtta ja just kui hale hakkas!
Agitbrigaadis eduka esinemise eest anti brigaadi juhi vasaku käega (parem käsi jäi sõjaväljale),  mulle hiljem pehmes köites üks vene autori,  Novikov Priboi hästi kirjutatud teos ''Esimese järgu kapten'' ja taeva kingitusena püksiostu luba! Nende pükstega oli asi nii, ka Hans Tullus sai Roonurmelt (teatud teenete eest ,mis polnud just mitte poliitilised) samasuguste pükste soetamise talongi. Olime külas suvise praktikumi lõppemist tähistamas kursusevanem Heino vanemate talus Valgamaal Kaara talus. Isa Oskar Teder oli poistele toonud joogipooliseks suure vaaditäie tolleaegse Valga õlletehase õlut, mida andis ikka juua.  Ju siis hakkas igav ja tuli isu vägikaigast vedama hakata. Olime oja kaldal ja Hans laskis mind lahti nii, et lendasin vette. Naeru oli laialt  ja veel rohkem siis, kui selgus, et minu jalas olid hoopis Hansu püksid, mis nüüd olid nüüd märjad ja mudased! Olime hommikul lakas püksid segi ajanud. Teadsin seda ja sellepärast ma eriti ei pingutanudki!
Korra läksime sõbra Niilo juurde külla Keeni, kus ta isa oli koolijuhataja.  
Katuse pennide vahelt võttis Niilo välja vene automaadi täiskettaga ja mõlemad ragistasime tormituule toetusel lähedal metsas niikaua kui enam pauku ei tulnud, padrunid said otsa!
Minu toa naaberkorteris elas Harri Mutso, kellel käis palju sõpru külas. Ema,  Mutso Teele,  elas tol ajal õe juures Võrtsjärve ääres ja virtinaks oli  vanaema, ilmatu paks ebameeldiv rohtudest haisev vanamutt. Harri oli andekas poiss,laulis hästi, oskas joonistada ja oli näitlemiseoskusega. Kahjuks oli tal ema poolt päritud väga lühikene kasv. Ühel sügisel, küllap 1946.aastal, otsustasime ,et asutame alkoholist vaba klubi nimega ''Intelligent.'' Sinna kuulusid koolipoisid, kuid minuvanuselised Arne Sonn, Eino Laas, Ago Linnus ja preili Elge Hint ehk  MM (meie papa poolt pandud nimi Must Mätakas).
      Esitasime ühel klubiõhtul koos Harriga sketsi turukaupmehest poolkurdist  sigudikust  Liivatist , tema vastikutest koertest Tipast ja Mutust ning üle linna kuulsast juudi miilitsast Aron Marienburgerist.'' Esietenduseks'' oli kutsutud ka külalisi, nii et Harri tuba oli täis.  Igatahes meie poolt esitatu ajas tüdrukud ja poisid nii hirmsasti naerma, et Silvia Pau'l (hilisem Silvia Russak,stomatoloogia kateedri juhataja ja muusikakooli direktori Ago Russaku abikaasa), tekkis luksumine,mis muutus päris hulluks.
Ühel põhikoosseisuga koosolekul esitasin oma luuletuse,mis algas sedasi: “Põrgu sõitku, ükskord saame  ikka teist võitu, vaskevalatud  tinaräbalad  teevad tiblakarjale ükskord ikka sõitu.” Rohkem enam ei mäleta, aga oli pikk luuletus küll.
       Selle maja teisel korrusel elas punastelembeline Rosenburgi mutt, kes oli kuulnud midagi meie klubist. Lõpetasime selle asja ruttu ära,  enne kui see Riia tänava asjameesteni oleks kostunud. Ainult,et Ago Linnusel oli kole kahju! Seda ta ikka toonitas alati, kui kokku saime, ka mõned nädalad enne tema äkilist surma.
Ükskord olid jälle valimised,  neid oli tol ajal vaat,et igal aastal. ''Valida'' tuli näiteks  ENSV Julgeoleku ministrit MGB kindralmajor Moskalenkot,  et ta meid Moskvas väärikalt  esindaks. Nooremad inimesed võiksid tänapäeval esitada sellise rumala küsimuse - kes oli tema vastaskanditaat? Vastus on, et nõukogude valimistel oli alati ainult üks kanditaat, mis seati üles rahva poolt,  kommunistlik partei oli ''rahva au ja südametunnistus!'' Ja pea mokk maas! Moskalenko ''esindas'' eesti rahvast  kuuldavasti küllalt hästi.
Läksime Kroonuaia tänava koolimajja, kus asus valimisjaoskond,  aga juba hommikul kella kuue ajal. Oli varem kuulda,et seal müüakse suhkrut esimestele valijatele. Polnud seal aga peale õlle ja limonaadipudelite ning klaaskompvekkide saadaval midagi. Seal sai Elge hakkama sellise tükiga,et pistis valimissedeli mitte kasti ,vaid palitu tasku! Korrapidajaks oli seal marksism-leninism kateedri laborant Vigla, kes ajas Elget tänavani taga, kuid tema pistis jooksu. Jäigi sedel talle mälestuseks.
Ilm oli talviselt külm,aga umbes kella kümne paiku hakati müüma Viktor Kingissepa ja Komsomoli tänava nurgal paberisse pakitud pulkades pruunivärvilist õrnalt sokolaadimaitsega jäätist. Oli odav kaup ja varsti oligi otsas! Kui õnnelik võis nõukogude inimene olla ka tühisest hoolitsusest ja tuli küsida, kas kapitalist tuleb rahvale pakase ajal jäätist pakkuma? Kindlasti tema raisk küll ei tule!
Kõigi nende nõukogudevastaste tükkide eest oleks muidugi ülikoolist välja visatud. Aga kes sellest tol ajal hoolis Mitte keegi meist vahele ei jäänud.

Täielikult avaldatud L. Twerdianski "Läänlaste lood" esimeses raamatus.