kolmapäev, 16. märts 2022

JULGEOLEKUPOLIITIKA EI OLE ÄRIKATE MÄNGUKANN - Neeme Sihv

 


Nii näeb puidufirma värav välja peale meie metsade hävitamist?

Foto: Neeme Sihv

Graanul Investi juhatuse esimees Raul Kirjaneni artikkel https://epl.delfi.ee/artikkel/96141685/raul-kirjanen-julgeolekupoliitiline-kobarkakk-peame-otsustama-kas-toetame-venemaad-voi-ukrainat on üpris hea näide segapudrust, mis tekib kui segunevad egoism ja demagoogia.

Asendada terast puiduga on muidugi mingi piirini võimalik ja iseenesest väga tervitatav mõte! Biokütusega kah sama lugu. Ning nõustuda tuleb autoriga ses mõttes, et agressori toetamise lõpetamisega on kiire. Kuid kindlasti ei saa seda teha ilma igasuguste aruteludeta ja kui me seni pole selle jaoks vaeva näinud, tuleb seda teha nüüd.

Muidugi võib püüda asendada lepikuid väärtuslikuma metsaga, aga ma ei ole puidutööstusega nii kursis. Kui nüüd Graanul Invest valmistab Eesti julgeolekupoliitikat silmas pidades "raielankide puhastamisel" (nagu kirjas kodulehel) ehk siis leparaielankide jäätmetest pelleteid ja veab neid välismaale, kas see on siis seotud keskkonnateadliku mõtteviisiga ning üksiti ka meie julgeolekupoliitikaga? Muidugi, minu jaoks on ka uudiseks, et muid puuliike ei kasutata pelletitootmiseks vaid need suures osas lähevad mööbli ja muu väärtuslikuma tootmiseks!?

Tegelikult on mul mure puidufirma juhi kaine mõistuse pärast! Ta kirjutab: Eelmisel kevadel hakkas Keskkonnaamet rakendama oma „uut“ lähenemist linnurahule ja ka tänased seisukohad on üsnagi sõjakad selles võtmes. Aastas määratakse tuhandeid hektareid majandusmetsi looduskaitseliste piirangute alla ehk võetakse majandamisest välja tuhandeid hektareid metsamaad jne jne. Miks? Kas täna on haridustaseme või harituse puhul sellise küsimuse esitamine ikka loomulik? Miks meie elukeskkond vajab muutusi, on juba nii selgeks räägitud, et isegi algkooli lõpetanud ei tohiks järgmise kooliastme tundides sellist küsimust esitada! Vastuseta küsimusi on muidugi väga palju, sest samal ajal aina enam mõistame, et me ei tunnegi looduses toimuvat kaugeltki nii hästi kui arvasime seda ehk mõnda aega tagasi. Uuemad uurimismeetodid jm on toonud esile pigem uusi küsimusi.  Lihtsaim vastus aga on ehk tõdemus, et "elusaim asi metsas on surnud puu". Kirjanen võiks tibake mõtiskleda selle üle.

 Jutuks tuleb aga Gazpromi kui sponsori agarus, tegelikkuses on ülimalt hea, et neilt on saadud raha nii oluliste muutuste jaoks! Minul on aga Kirjanenile üks soovitus. ELuS on meil väga pikaajalise kogemustega selts, kelle liikmed pole üldse sõjakad! Kuna aga riigipoolne rahastus on hääbunud, siis oleks väga tervitatav, kui Graanul Invest saaks olla neile sponsoriks. Üksiti saaks selts ehk lubada, et Graanul Investi juhatuse esimees saaks eluaegse tasuta võimaluse osaled näiteks seltsi suvepäevadel. Teadmised, mida sealt saab on hindamatud ja Graanul Invest oleks seega teinud märkimisväärselt kiiduväärse panuse  meie elukeskkonna heaks. Julgeolekupoliitika mõttes väga oluline!


Puidufirmadel on olemas ka suured  puidutagavarad tänase päeva seisuga.

Tuua aga välja, et ainus põhjus oleks justkui avalikkuse surve, on naeruväärne. Põhjuseid on ikka palju, alates lindude arvu katastroofilisest vähenemisest (sellelgi muidugi palju rohkem põhjuseid kui metsa raadamine) kuni süsiniku sidumiseni välja. "Uue", nagu Kirjanen mainib, lähenemise põhjus on pigem teadmiste lisandumine ja ka ettevaatlikkus teha asju, mille mõju kohta on teisest küljest teadmisi veel vähevõitu. See aga tähendabki, et ei tohi kergekäeliselt midagi hävitada mõistmata süvitsi võimalikke tagajärgi. Ning meil ei ole ainult metsateadus, vaid selle kõrval on teisigi teadusliike. Seegi saaks selgeks juba peale esimesi suvepäevi. Liblika tiivalöökki võib mõjutada ka metsade seisukorda, sest mets on seotud kõigega, sh ka liblikatega.

Muidugi võib rääkida ka gaasi tegelikust jalajäljest, sh siis Kirjaneni poolt mainitud "Rääkimata sellest, missugune on Vene gaasi tegelik süsiniku jalajälg, kui arvesse võtta ka kaevandamist, transporti, ladustamist, kogu selle ahela käigus tekkinud keskkonnakahju ja heitmeid". Aga kui räägiks ka Graanul Investi tehaste jalajäljest, kas siis ei tule esile samad terminid? Kui palju on tehaste rajamiseks (ja ka metsatööstustehnika loomiseks jpm) kasutatud loodusvarasid? Millise keskkonnamõjuga on ainuüksi selleks tsemenditootmine või raskete puiduveokite jaoks eriti tugevate teede ehitamine?

Metsanduses ongi meil aga midagi väga valesti, sest selle lobistid ongi need, kes hämavad. Loomulikult ei saagi nad kinnitada muud, kui et kõik on korras, sest nad on puidutöötlejate lõa otsas! Ja nendegi jaoks tundub Eestis olema ainult üks teadus - metsateadus! Vahel nendega vaielnud, ilmneb alati üks fakt - nad ei tunne ja/või ei oska märgata metsa seotust loodusega. Mets ei ole ainult raha vaid seosed on hoopis keerulisemad. Ahnus ja egoism ei saa olla head nõuandjad ja seda me metsanduses suuresti ka näeme. Ning paljkud meist ka mõistavad. Ehk peabki siinkohal hoopis rohkem kiitma eelpoolmainitud avalikkust, kelle teadlikkus ja ka inimlik mure on tublisti kasvanud? Muide, avaliku arvamuse järgi ei peaks majandama just vähem, aga paremini. Nii et jätaks selle demagoogia kõrvale?

Kirjaneni pakutud 3 punkti on üpris kõlavad, aga kui lähtuda sellest artiklist, siis on selge, kes need "põhjalikud ja erapooletud teadusuuringud" peaks tegema. Ehk siis tema teenistuses olevad "metsandusteadlased". Mul on hoopis parem ettepanek - sulgeme ettevõtted, millede järele on vajadus täna  hoopis väiksem ja seda selleks, et energitarve väheneks 10-20%. See on täiesti reaalne, sest neilsamadel põhjustel - teadmatus, ahnus ja egoism - oleme väga pikka aega irdunud realistliku konkurentsi piiridest. Sedasama vene gaasigi muide tarbime näiteks leivatööstuses selleks, et toota üle meie endi vajaduse (tarbimise) ja vedades seda sadade kilomeetrite kaugusele, hullem veel, vedades neidsamu tooteid sealtmailt meile tagasi! Meil on lihtsalt niivõrd palju ülearu ehitatud (tootmis)hooneid kõige kaasnevaga, et tekib hirm - ehk polegi nii palju metsadest saadavat toorainet vaja kasutada?

Otsuseid on meil vaja teha küll. Küllap ka mahutiparkide ja palju muu ehitamiseks, kuid sama palju ka selles suhtes, et meil oleks raha, millega ukrainlasi toetada ja lähiajal põgenikkegi üleval pidada. Kõik me tahame elada, nii eestlased-ukrainlased kui ka kõik elav looduses. Neid otsuseid ei tohi aga teha nii nagu soovib reformierakondlasest ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Andres Sutt, kes tegi ettepaneku „ajutiselt“ ja „keskkonna eesmärkidega vastuollu minemata“ tõsta raiemahte ja leida läheneva raierahu perioodil „tasakaalukaid võimalusi metsatöödega jätkamiseks“. Kindlasti ei tohi unustada sedagi, et Erki Savisaar ei ole olemuselt väga keskkonnaminister, sest keskkond on tema jaoks tühi koht. Piisavaks tõestuseks on tema arusaam, et loodusvarasid ei pea hoidma ja neid võib lõputulult kulutada, eriti kui teede jm ehitusel "kõik on ju hinna sees".


Roheline mõttelaad siis eeldab, et metsa "mitteväärindamise" puhul tuleb kulutada veel miljonites liitrites kütust selle kohaletoimetamiseks?
Kus on Kirjaneni südametunnistus?


*********************************

Lingid pealkirjadena leiate siin. Piisab vaid loole klikkamisest, kui see avaneb.





Vaba Eestimaa Ajaleht küsimused Taavi Aasale.

 


Foto: Neeme Sihv.

Eesti Vabariigi majandusminister Taavi Aas (KE) jättis küsimustele vastamata.

Tere!


Mõned küsimused netilehelt Vaba Eestimaa Ajaleht:

1. Ellamaale plaanitakse väga mahukat, kallist ja loodusvarasid suures koguses raiskavat raudteeviadukti. Vajadus selle järele on olematu, seda enam, et rongiliiklus vähendab sel maanteel sõitvate autode arvu ja tänapäeval on võimalik teha piisavalt ohtu samatasandiline ristumine.
Teisalt on Ellamaa ja Risti peatuste vahe eriti tiheda loomastikuga ala ja see vajaks hoopis aedade rajamist ning loomatunneleid.

Miks ei ole sellega planeeringus arvestatud? Ning miks rajada viadukti, mis muuhulgas ka venitab raudtee taastamise aega väga kaugesse tulevikku?

2. Varasemalt on raudteede elektrifitseerimisel arvestatud selle optimaalsusega, ehk et kontaktvõrku peeti mõttekaks alates 60 rongipaarist ööpäevas. Kui ka täna on see kaasaegsemate lahenduste jm mõjul number vähenenud, siis Tartu - Valga - Tartu - Koidula jt vähekasutatavate raudteede puhul ei küündi rongipaaride arv kuidagi vajalikule tasemele.

Millise rongipaaride arvu järgi täna saab otsustada elektrifitseerimise otstarbekuse üle ja milline uuring on olnud aluseks elektrifitseerida kogu Eesti Raudtee taristu, hoolimata täielikust ebarentaablusest teatud lõikudel?

3. Kui kaugel on Saku (Männiku) ja Hagudi jaamade taastamine? 
See oleks ju vajalik rongiliikluse paremaks muutmiseks edelasuunal ja koosseisude optimaalsemaks kasutamiseks.

4. Miks üheski maakonnas (välja arvatud üksikud näited) ei edene juba aastaid busside sidumine rongidega?

5. Kui kaugel on Sõmeru, Energia, Vorbuse rongipeatuste taastamine? Miks nende taastamine on jäänud seni tähelepanu alt välja?

6. Tallinn - Tartu - Riia rongiühendus on äärmiselt oluline ja on vastutustundetu  olnud see kõrvale jätta. Kunagist uuringut, mis kuulutas selle mittetasuvaks, oli koostatud väga vildakalt.
Miks ikkagi ei soovita seda ühendusvõimalust tagada?

7. Tartus kulutati suur osa eurorahadest muude transpordiliikide ühendamiseks rongidega, aga selle sisse ei mahtunud maakonnaliinide bussipeatus. Täna plaanitakse taas kallist tunneli projekti, mis ei lühenda kellegi teed rongilt parklatesse ega ka mitte maakonnaliinide bussipeatusesse.
Juhin tähelepanu sellelegi, et siiani pole kaubarongide seismist Tartus lõpetatud (Kärknasse jm) ning praegune mittekasutatavad raudteeharud oleks Tartu jaamas aeg üles võtta ning rajada nende asemel bussijaam. Seega, kui tunnel isegi rajada, tuleb selle projekteerimisel jätta võimalus tunnelist väljuda ka praeguste kaubateede pool.

Miks kulutatakse raha ebaotstarbekalt ja ei tehta tavaülekäike jaamas, kus rongide kiirused on väikesed? Millal rajatakse mitmekohaline maakonnaliinide bussipeatus ja hakatakse "muu Eesti" kõige olulisemas piirkonnas busse rongidega siduma?

Lugupidamisega

*********************************


Lingid pealkirjadena leiate siin. Piisab vaid loole klikkamisest, kui see avaneb.

Vaba Eestimaa Ajaleht küsimused Aivar Riisalule..

 


Risti.
Foto: Neeme Sihv

LÄÄNE-NIGULA VALLAVANEM AIVAR RIISALU KÜSIMUSTELE JÄTTIS VASTAMATA.

Hr. Riisalu!


1. Rohepöörde toetajana näete sulaselget vajadust Risti tuulepargi järele. Kas olete süvenenud ka sellega seotud keskkonnaprobleemidesse? Rohepööre ei tähenda vaid elektritootmise muutumista, aga kakeskkonnaseisundi paranemist muudest vaatenurkadest lähtuvalt?

2. Kuidas püüate sel teemal kaasa aidata elektrienergia säästmise kaudu vallas? Sealhulgas tänavavalgustuses?

3. Mida saaks teha ja teete Rohuküla raudtee taastamise oluliseks kiirendamiseks? Või on paratamatu, et valimislubadused ei tähenda kiireid muutusi ja piisab asjade äärmuseni venitamisest?

4. Rohuküla raudteel jäävad Lääne-Nigula valla piiridesse ka suured loodusmassiivid, mis omakorda piirnevad Marimetsa-Õmma Hoiualaga. Teadaolevalt on see üks aktiivsemaid suurulukite elupaiku, sellega seonduvalt liiguks sel alal suurel arvul loomi ka Rohuküla raudtee trassil. 
Ühtegi loomatunnelit (samuti aedadega piiramist) aga Ellamaa - Risti lõigule plaanitud ei ole, see-eest valmistutakse kulutama suurem summa raha mittevajalikule ja keskkonnale olulist koormust avaldavale Ellamaa viaduktile. Kuidas edasi?

5. Kas tänaseks on valminud mingid analüüsid, parandamaks eeltasutud bussiliikluse olukorda vallas ja naaberpiirkondades? Näiteks Risti - Ellamaa bussiliinide pikendamist ja sidumist rongidega Turba Jaam peatuses, seniks, kuni rongiliiklus veel Ristini ei ulatu? Rohuküla - Turba jaam, sidumaks nii kohalikku elu kui parvlaevaliiklust rongidega? Samuti Virtsu - Kullamaa - Turba Jaam?

6. Noarootsi piirkonna ühendamiseks oleks oluline Leediküla (Nigula) rongipeatuse taastamine, mis annaks otseima väljundi P&S süsteemi rakendamiseks ja üksiti välistaks ka sellega seotud autoliikluse kasvu Paliveres ning Vana-Taeblas rongiliikluse taastumisel. Millistel põhjustel ei pea vallavalitsus selle peatuse taastamist vajalikuks?

7. Kas pooldate Taeblas raudteetrassi A või B valikut? Kui oluline on inimeste ligipääs rongipeatustele n.ö. iga meetri suhtes ja igapäevaselt?

Parimate soovidega