Laupäev, 24. detsember 2016

TIIRNEEME SALADUS - Kenno Põltsam.



Tiirneeme saladus - Kenno Põltsam.

(põhineb tõestisündinud lool)

Õrnal värvitud taevavõlvil kerkis üles roosa õhetus, kui Jaagupi Risto, tatsudes mööda porist maanteed Turbuneeme külla oli jõudmas. Võsastikus võis kuulata mõne metslooma sahistamist, tõenäoliselt karu, kuid loodushääled jäid kõrvadele aina kaugemaks. Vaikne suvine öö kaisutas küla. Õhk oli mahe ja pehme nagu soe piim, aga rõhuv ja halvav. Nahkhiir lendas üle küla, kuulmatult siivutades, rahutult loovides ja tiireldes, sünge ja salatsev nagu varitsev õnnetus. Paremat kätt jäävaid talusi pidi loendama hulgi, kuid vanapoolne poissmees otsis just seda ühte ja kindlat. Uuetalu peremees Käsper lubas Jaagupile pakkuda peavarrju kuni mehe surmani, ning hoida teda kui oma talu majalist; sulane nii maatöödeks kui ka merel abiks võetud. Renditalu Viinistul mille peremees oli Risto, jäi nüüd teiste hoolde; mees jättis ta sinna kus kurat ning leidis uue eluaseme Turbuneeme Uuetalus. Heinakuu hilisõhtul kõrgus aiaääres rohi  mis vajas hooldaja kätt, kaevuluuk ootas oma parandajat ning kass kes pulmas käinud, kräunus söömata olemisest. Uhkusasi see Uuetalu! – nõnda võis Risto oma mõtteis mõelda, kui ta maja õue pääle jõudnuna hämarusest silmi kissitas. Aasta oli siis 1909.

Töisete päevade saatel möödus lõikuskuu vilinaga. Esmalt vajas kaev omale uut nägu, siis kippus aed juba ühest otsast mädanema ning lõpuks jäigi talu tagumisest nurgast rohi kitkumata. Peremees vajas sulast merel rohkem kui maal: hommikuti sai ikka end püsti aetud ning paadiga merele suundutud. Varajase päikese kõrgudes õõrusid kassid perenaise jalga, kui too kala puhastas. Kalu püüti ka mujal kui oma kodu lähedal. Teinekord aerutati Purekkari tippu või Eru poole ning oma aerudega jõuti vahel veel kaugemale. Vaba aega oli ka ning seda ei kasutanud mehed mitte raamatu tarkuse omandamiseks vaid käidi Loksal oma raha laiaks löömas. Viinistu teeristil, Loksa külas, asetses iga mehe kõrtsmik. Ühel pühahommikul ärkasid Risto ja Käsper kõrtsi laua taga, isegi kiriku ei jõudnud nad sel puhkepäeval. Lubasid siis mehed, et enam nad ei näita pikemat aega kõrtsi oma nägu; Risto veel ostis viimase raha eest sorokovka kaasa.

Mihklikuu teises pooles pidi taas Jaagup end maatöödele pühendama. Suurt kartulipõldu Uuetalu perel polnud, küll aga tuli see vähenegi üles võtta. Vihma linik kattis nüüd tihedamini poolsaare katust. Tormis painduvate puude ragina saatel korjasid sulane ning perenaine Miina talu taga metsatukas kastaneid; viinakuuni oli jäänud kümmekond päeva. Rannal paati parandav Risto ei teadnud tol hetkel mida tema abikaasa koos sulasega tegi, kuid teda oli hakanud vaevama miski. Üksainus mõte, mis lükkas liikuma kurja kahtluse nagu kevadine lõunatuul lükkab pealtnäha veel tugevama lahejää liikvele, murendab selle servi, murrab siis üleni lahti ja viib avamerele nagu poleks seda olemas olnudki.
Sügisehommiku vilu ja niiske õhk täitsid ümbrust, lasuvat, kalestavat vaevu inimestega kokku puutudes sünnitades, maatäie väljalaotuse kohal. Talu õuele kogunes iga tunniga sületäis lehti. Ajal, kui päike juba madalalt käis, istus Käsper peahoones oma naise ja sulasega ühe laua taga. Köögis põles mugav tuli pliidi all. Valgelt kaetud laud raske hõbeda, vana portselani ja kristalliga vaatas tulnule nii meelitavalt vastu ning toast hõljus see isevärki kodune lõhn. Miina oli valmis vaaritanud suure seaprae, mille kõrvale sai serveeritud keedetud kartuleid ja hapukapsaid; säärast toitu oli komme pakkuda Uuetalus vähemalt kord kuus. Enne sööma asumist teadis iga mees ja naine oma käed puhtaks küürida, kuid toidupalve päevakorras pidamine oli Uuetalus lohakile jäänud. See sai alguse Käsprist, kui too ei söendanud enam issandale enne toidukorda tänu avaldada ning lõpuks talitas ka nõnda Miina. Jaagup tuletas aga toidupalve meelde ning enne kui Uuetalu peremees ise arugi sai, oli ta sõnades toidu eest issandat tänanud.  Jaagup oli ikka üks lahe sell - nõnda võis mõelda maja perenaine, kes nüüd pikisilmi sulast jälgis. Miina sõstrakarva silmad vilkusid vargsi rääkija poole, siis peitusid need aga pikkade siniste ripsmete alla. Naise põskedele oli kerkinud puna, mis ei jäänud peremehele märkamata. Paha lugu, kui viiekümne aastane abielunaine punastab! – nõnda mõtiskledes ja ärevakstegevalt jälgis Käsper oma naist ja sulast. Kord püüdis vasak silm sulast, kord püüdis parem silm oma naist Miinat. Sellest päevast peale hakkas kuri armukadeduse uss Käsprit purema – enesesse kinnistus vasttärganud mõte, et Jaagupi ja Miina vahel peab midagi olema. 

Nüüd algas Käspril kibe võitlus iseendaga, mis ööd ja päevad kestis, ta tööhimu, kui ka unerahu röövis. Ühel viinakuu ööl tabas teda kaemuslik enesessetõmbamine, tõrges ja pilges vaikimine, juhtlõng olnuks nagu korraga katki lõigatud. Piitsutav lainevaht kiivas peremehe südames, pani mõistuse tuhmuma ning lõpuks ajas veel kopsugi üle maksa. Sapine tuju täitis fantaasiaid, lämmatas kõik muud hääled ning laskis valla kurjade ideede turmtule. Kas tõesti oli tolle sulase Jaagupi ja tema naise Miina vahel miskit hõõgumas? Ei saanud ju sulast ära ka ajada, lubanud tal kuni surmani Uuetalul elada. Peremees istus hirmtühjas elutoas ning jälgis sõgeda meelega väljas toimuvat; üksinduse kõledus tungis luusse ja lihha. Öömusta kleidi serva all, ujus taevalaternas võimas kuu, heites toa põrandale hubase valgusringi ning õue pääl lamasid kuivanud puude siluetid. Südamevalu…valu südames – südamevalu torkas Käspri nõdras ihus nagu too Mohni saare majakas, mis sähvatas korra ning hiljem pimeduses hääbus.
Laisalt ja lohakalt tee ääres konutava kõrtsi õhuke samblikukorraga kaetud katus oli nõtke vajunud. Loksal asus kõrts, mis asus kahe Viinistule viiva tee ristmikul. Rahu ja naeratav lõbu heljus sinavas õhus, kõik värvid ja vormid näisid ilutsemiseks kokku heitnud. Uuetalu perenaine Miina ning sulane Jaagup vihtusid natuke tantsu ning seejärel sai ühislauda kutsutud mõned tuttavadki: näiteks vägilased Adlerid, kes vahetevahel armastasid korra pahurpidi pöörata, seekord aga olla võtnud üks mehepoegadest taskust oma tassenbuk’i ning käristas tsetvertnoi välja. Pillimees Peeter, kes kesköö saabudes ära oli väsinud, andis kui vabatahtlikult oma oskuse mõnele küla narrile üle, kes siis instrumenti edasi väntsutas. Uuetalu pere oli hiljemalt kella ühe ajal öösel lahkumas, sulane see aitas veel mantli oma leivaemandale selga. Ühtäkki poetas Jaagup kauni sõna kuuldavale - Miina naeratas, tal lõi nägu tõsiseks. Ja siis vaatles ta väga tõsiselt ja ikka tõsisemalt noort sulast, ning pikkamisi, pikkamisi kerkis sügavam värv ta põskedele ja ta silmades oli midagi, mis kumendas nagu leitud otsuse helkjas paiste. Tekkis piinlik olukord. Kas tõesti oli sündimas midagi ärevat ning peremees Käsper ei muretsenud ilma teist taga? Ilusat kätt võis ju pigistada, ilusaid huuli, kui teisiti ei suutnuks, suudelda, aga siis tuli peatuda, aru pidada ja ümber pöörata, enne kui hirmutsev süda eksiteele võis viia. Sel õhtul, nagu ka teistel õhtutel enne ning ka pärast seda õhtut, jäi kõik sündsuse piiridesse. 

***

Sügis oli uue ja pahema päeva loonud; pärastlõunal läksid Käsper ja Jaagup kahekesi venega merele Tiirneemehauda võrke laskma. Selga olid kandnud mehed endile soojad riided ning jalga sättinud  kalavinskid. Viina merele kaasa võtta polnud tark tegu, teadis vanapoolne poissmees Jaagup rääkida. Väljas puhus sügisena põhjatuul, mille hingestatud puhangud meeste palgeid puudutasid,  nagu tahtnuks kogu maailma valu ja viletsust ühises vägevas nutulaulus ilma ääreni kostvas suures ahastusekisas kuuldavale tuua. Võrgud vaja aga merre lasta! Kitsas paadike õõtsus ja õõtsus, puhus kagu tuul, ikka ühelt küljelt teisele ja teiselt küljelt kolmandale. Sulane ja peremees istusid vastastikku, korda mööda ainasat aeru liigutades. Ühtäkki võttis Käsper oma istmiku alt telliskivi välja, surudes selle kõvasti pihku. Jaagup vaatas sel hetkel oma seljatagust ning ei osanud miskit kurja aimata. Suure hooga tabas kivi Jaagupi pead, see lõi tal vere jooksma ning mehe valust karjuma. Käsper püüdis küll teist korda sulase pead kiviga tabada, aga siis läks hoopiski kähmluseks. Sulane see üritas jalgade abil end kuidagi päästa, kuid tagus segadusest lihtsalt paati. Õhku lõhestasid jumalagajätu hüüded. Peremehel õnnestus uuesti telliskiviga sulase pead tabada, ning ka kolmandat korda kuid see oli juba liiast. Ohver, kel veri lahti oli, lamas nüüd liikumatult paadis. Käsper oli lõpuks oma viha välja saanud valada; va sulane oli tümaks tehtud. Ümberringi oli vaid meri, maa paistis kaugelt. Päikene see oli end pilve taha peitnud, aga las peidab, sest Käspril temast kasu poleks olnud. Võrgud muidugi jäidki merre laskmata. Selle asemel sidus Käsper sulasele verise kivi kaela külge, ning kinnitas veel surnule kaasa võetud liivakotte raskuseks mujale keha külge. Plaan oli kui täiuslik, sest merel polnuf ainsatki tunnistajat. Sulase Jaagupi sai nüüd lõplikult märga hauda lastud, täpsemalt öeldes visatud. Vähene veri mis paati kogunes, sai hoolega maha pestud. Uuetalu peremees Käsper aerutas üksi tagasi, toime oli ta pannud kuriteo, ettekavatsetud tapmise. Uppuv väli kui hukka minemisel õhtuses toores udus, sinine sügisesest külmast ja suremise vaevast. Nagu õnnetu ägamine või võimetu viha, piiritu põlgus kõige vastu, mis elamas. Hall hämarik mustava mere pool, mille värvid taevaserval olid tuhmiks kahvatunud, mustad pilverünkad katsid taevalao ning sügisene pimedus heitis tihedalt ja rängalt külma niiskuse käes lõdiseva looduse peale.

Elu polnud enam endine, vähemalt Käspri jaoks. Teinekord kui ta mõnesse seltskonda üritas sulanduda, eemaldusid mehed ja naised temast. Kodustega polnud ka elu enam endine. Perenaine Miina lõbus meel oli oma mehe suhtes kustunud, ta isegi pelgas Käspriga kahekesi jääda. Alustuseks otsiti läbi Uuetalu peremehe paat, kust leiti kalavinskiga tekitatud  saapajälg kahtlasest kohast; oli ilmselge et venes leidis aset meeste vaheline kähmlus. Sügise kuludes lootsid kohalikud inimesed, et Jaagupi laip pinnale tõuseks, meri ju annab kõik oma surnud välja. Seda aga ei juhtunud. Nii nagu arvati, nõnda ka oli. Jaagupi keha ei saanud kuidagi pinnale tõusta, sest tal olid raskused küljes. Midagi polnud parata, sest kui polnud surnukeha, siis polnud ka alust süüdistust esitada. 
Järgmisel kevadel tuli Uuetalu peremees lagedale uudisega, et tema tahtvat Soome kolida. Küll seilas teine paar korda sinna ja tagasi, et ikka kogu oma vajalik maine vara teisele poole lahte viia. Kalapüünised ja isegi perenaise pakkis ta kaasa. Uuetalu jäi tema poja hoolde, sel noorel oli lõpuks aeg naine võtta.  Säärane käitumine Käspri poolt ajas küla muidugi kihevile, sest arvati, et Uuetalu peremees kartvat nüüd tõe selgumist. Räägiti, et Kärpser kartnud sattuda Siberisse. Mingeid kindlaid süüteomärke ei olnud ja paljaste oletustega keegi ametivõimude juurde ei pöördunud. Oleks Jaagupil olnud lähedasi omakseid, siis veel, aga Jaagup oli oma pere viimane kuivav oksaharu.
Esimese ilmasõja päevil tulnud Käsper tagasi. Ajal, mil iga päev tuhandeid hukkus, oli ühe mehe surm pisiasi. Endine Uuetalu peremees kauaks aga poja juurde ei jäänud ning ta kolis Koplisse, oma tütre juurde. Elujärg polnud aga enam endine ning varsti pensile minnes sai mees omale hasartmängu tõve külge. Kord olla ta mängides süüdistanud teisi piilumises, kord valemängus. Tüütas teisi oma mänguhimuga ka argipäviti, et keegi temaga kaarte jälle taoks. Veel viiskümmend aastat hiljem peale Käspri surma öeldi kaardimänguhimulise kohkasid ning karastunud loodust suudlesid, jalutas keegi mööda Tutbuneeme suurt teed  Uuetalu poole. Sügis oma raskete pilvedega ujus akende taga. Tompsuvad sammud kajasid tühjal külmunud kõnniteelt vastu; jõudes Uuetalu maja aknani, vaatas too keegi läbi hämardunud klaasi. Tume märg kere läikis laterna ähmases valguses. Samal ajal tagus vana Käsper oma voodi kohal naela seina, tundes äravakstegevalt, et keegi teda justkui jälgiks. Vaadanud siis mees üle oma parema õla, libastus ta, ning kukkus prantsatades põrandale. Sinna ta ka jäi ning alles mitu tundi hiljem kui külatüdrukud suure mürinaga eluhoonesse sisse sadasid, leidsid nad endise Uuetalu peremehe surnuna. Kohalikud elanikud olid pettunud, sest lootsid ausat ületunnistust, kuid nüüd pidid nad leppima sellega, et Eru lahes juhtunu jäigi igavesti saladuseks. 

Teisipäev, 13. detsember 2016

EUROTAPAMAJA? - Repliik.


Lugeja saatis shokeerivad pildid, tehtud Vasalemma lähedal. Raske on täpselt mitteasjatundjana tuvastada, kellega tegu. Kuid asja põhimõte on selge!










Laupäev, 19. november 2016

KAHETEISTKÜMNE KIRI PRESIDENDILE.



Foto: Neeme Sihv


Väga austatud proua president Kersti Kaljulaid !

Allakirjutanud on mures Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel välisministrite poolt allkirjastatud uue piirilepingu pärast. Me usume, et äsja ametisseastunud presidendina teenite Te ametivande kohaselt Eesti riiki ja toote muudatusi kõnealuse teema käsitlusse.
Me valutame südant 1994. aastal alanud arengute pärast Eesti idapiiri küsimuses. Siis võttis meie riik ootamatult suuna Eesti Vabariigi territoriaalsele tükeldamisele. Meie riik taastati 1991. aastal õigusliku järjepidevuse alusel ja seda kõigis riigi tunnustes, kaasa arvatud riigipiir. Seda poliitilist suunda toetas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu tunnistades 12. septembril 1991 kõik Eesti NSV Ülemnõukogu poolt piiriküsimustes vastu võetud aktid õigustühisteks. Hetkel on uue piirilepingu vastu Eesti erakondadest Eestimaa Rohelised, Eesti Vabaduspartei - Põllumeeste Kogu, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja Eesti Vabaerakond, aga ka teiste, kaasa arvatud koalitsioonierakondade liikmeskonnas on arvukalt uue piirilepinguga rahulolematuid. Mõningate avaliku arvamuse küsitluste kohaselt on kodanikkonna hulgas uue piirilepingu vastaseid tunduvalt enam kui selle pooldajaid.
Meie riik toetab Gruusia, Ukraina jt. riikide territoriaalset terviklikust. Miks seda põhimõtet aga ei järgita Eestis, kus lepitakse omal ajal tehtud stalinistlike piirimuudatustega. Uus piirileping haarab Tartu rahulepingus kindlaks määratud Eesti territooriumist 5,2%. Piirilepingu teema on esile toonud kogu riiki kahjustava demokraatia kitsendamise sõnavabaduse alal. Juba pikemat aega ei avalda peaaegu ükski Eesti suur ajaleht uue piirilepingu suhtes kriitilisi artikleid. Isegi 23. aprillil 2015 Riigikogule suunatud 120 Eesti kodaniku avalikku kirja ei avaldanud meile teadaolevalt ükski Eesti meediaväljaanne. Teisitimõtlemise tasalülitamine ja rahva arvamuse mahasurumine ning vaikiva ajastu kehtestamine ei pruugi Eesti riigile hästi lõppeda. Kõike seda tehakse naaberriigi huvides uue piirilepingu läbisurumiseks. Kahjuliku lepingu jõustumisel saab rahva õiglustunne sügavalt riivatud, sest riik ei suuda ise oma huve kaitsta, aga kodanikualgatust käsitletakse taunitava tegevusena. Ka loovutab riik uue piirilepinguga osa oma loodusvaradest, mis oleksid vajalikud meie majanduse arendamiseks, nõrgendab oma kaitsevõimet ja annab sisuliselt tunnustuse agressiivsete jõumeetodite kasutamisele rahvusvahelises poliitikas.
Oleme häiritud piirilepingu teemat käsitlevate juhtivate Eesti ärimeeste kitsarinnalistest seisukohtadest, mida meedia võimendab. Uuest piirilepingust neile mingit kasu ei tule ja kui tulekski, siis ühelgi juhul ei tohi seda saada petserimaalaste ja Eesti-Ingerimaa elanike ning Eesti riiklike huvide arvel! Uue piirilepingu, mis sisuliselt on kinkeleping, sõlmimisega aitame ise oma riigi põhiseadust rikkudes kaasa sealsete põlisrahvaste olukorra pöördumatule halvenemisele.
Me ei vaja uut piirilepingut, sest rahvusvaheliselt tunnustatud piirileping idanaabriga aastast 1920 on meil olemas ja hoiul ÜRO kehtivate lepingute registris (11 LTS 29). Uue piirilepinguga loovutame Saaremaa suuruse maa-ala, mille väärtuseks on majandusteadlased hinnanud vähemalt triljon eurot. Uue piirilepingu jõustumisel anname kontrolljoone-tagused Eesti Vabariigi maavarad, hüdroenergia ja riigi ning kodanike varad tasuta naaberriigile. Hetkel ei sobi isegi soodsat lepingut naabriga sõlmida, sest on tegemist ebausaldusväärse partneriga, kes viljeleb inimröövi, õhupiraatlust, naaberriikide territooriumide anastamist, sõjalist sekkumist teiste riikide siseasjadesse ja pole varem Eesti Vabariigiga sõlmitud lepinguid kunagi ausalt täitnud .
Meie arusaama järgi on tekkinud olukorras esimeseks sammuks uue piirilepingu ratifitseerimisega kiirustamise asemel üldrahvalik teemakohane arutelu. Riigi territoorium puudutab kõiki ja selle saatust ei saa otsustada kitsas ring poliitikuid ja ärimehi. Kindlasti ootab ajaloolis-õiguslikku hinnangut naaberriigi okupatsioon ja anneksioon Petseri maakonnas ja kolmes Viru vallas. Kõigest sellest olenevad uued sammud Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse taastamisel. Kui aga hetkel pole meil võimekust partneriga läbi rääkida, võtame aja maha ja külmutame teema. Kui Jaapani Keisririigil on aega, on seda meilgi. Palun tulge appi Eesti Vabariigi territoriaalset terviklikkust hoidma!
Kirjale on lisatud lugemisvara, millest võib kasu olla uue piirilepingu teemal. Meie kõigi sellealase parima raamatu, „Eesti-Vene piirileping. Ära andmine või äraandmine“ (Tallinn, 2010) on koostanud Henn Põlluaas.
P.S. Oleme ärevusega tähele pannud, et juurdepääs neile Eesti elektroonilistele ajaloodokumentidele, mis ei ole kooskõlas uue piirilepinguga, pole riigiportaalis internetipõhiselt kättesaadavad või on juurdepääs neile tehtud keeruliseks (vt. RT 1990, 5, 64).
1.11.2016

1        1. Rein Einasto. Geoloog, Tallinna Tehnikakõrgkooli emeriitprofessor
2       2. Paul Hagu. Rahvaluuleteadlane, Seto Kuningriigi sootska, seto kultuuri edendaja
3        3. Aldo Kals. Ajaloolane, Isamaa ja Res Publica Liit, Tartu Rahu Põlistamise Selts
4.     Rein Koch. Füüsik, EestiVabaduspartei – Põllumeeste Kogu
5.     Aleksander Laane. Eestimaa Roheliste erakonna esimees
6.     Henn Põlluaas. Poliitik, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
7.      Anto Raukas. Geoloog, akadeemik
8.     Jüri Vaidla. EV kodakondsus- ja migratsiooniameti Petserimaa osakonna endine juhataja
9.      Arvo Valton. Kirjanik
10.   Ilmar Vananurm. Kirjanik, luuletaja, tõlkija,seto kultuuri edendaja
11.  Toomas Varrak. Ajaloolane (PhD), poliitikateadlane (Dsc), Euroakadeemia professor
12.  Tiit-Rein Viitso. Keeleteadlane, Tartu Ülikooli emeriitprofessor
Kiri on originaalis Henn Põlluaasa blogis

Pühapäev, 13. november 2016

ÜKS TONT KÄIB RINGI MÖÖDA EUROOPAT - Malle Pärn



Üks tont käib ringi mööda Euroopat - Malle Pärn

Mu emakeeleõpetaja ütles kunagi, et kui Jumal kedagi karistada tahab, siis ta võtab temalt kõigepealt mõistuse.
Mõistus  võimaldab meile mõtlemisvõime, kirjutatud ja kõneldud teksti adekvaatset mõistmise, oskuse näha eeldusi ja teha neist järeldusi, oskuse vahet teha tõe ja vale vahel, oskuse ette näha oma tegude tagajärgi, oskuse luua seoseid nähtuste ja sündmuste vahel. Arutleda, vahetada mõtteid, õppida, saada targemaks.
Näib, et Jumal ei ole tõesti kõigile inimestele võrdselt mõistust andnud. Või ehk on ta pakkunud kõigile, aga kõik ei ole tema kingitust vastu võtnud?
Ideolooogiline programmeeritus ei ole mõistus, vaid selle aseaine. Mingi grupeeringu loodud mudeli raames laveerimine ja demagoogitsemine ei sünni mõistusest ega tarvita inimese tegelikku mõtlemise potentsiaali, see on nagu koolipoisi äraõpitud õppetükk, mille ta peast ette kannab, aga mille sisu ega seoseid tegeliku eluga ta ei mõista.
Keegi ajakirjanik, nimega Vahur Koorits, on kirjutanud: “terrorism on paremäärmuslaste poolt välja mõeldud teisejärguline pseudoprobleem.”
Pigem võiks pseudoprobleemiks nimetada nõndanimetatud “paremäärmuslust”, õigemini, see on käestlibiseva võimu külge meeleheitlikult klammerdunud uusliberalistide poolt väljamõeldud OLEMATU probleem. See on papist väljalõigatud vaenlase silt, mille pihta loobitakse porikuule ja kivikamakaid.
Kurb küll, kui nii tõsine ja ohtlik kuritegevus tundub pseudoprobleemina. Valgete inimeste elud ei maksa midagi?  Või kirjutab ajakirjanik nõnda, sest nüüd on kästud nii kirjutada? Kumbki variant ei ole eriti kiiduväärne.
Mõistlik käsk peab mõistmatut inimest suunama.
Martin Luther: "Täiesti usklikud väliselt ei ole käsu all, sest nad täidavad käsku spontaanselt ja nendest on Jumalal hea meel. Väga vajalik on käsk aga neile, kes ristiinimese vabadust kurjasti kasutavad, kelledele "vabadus on kurjuse katteks" – neid peab käsuga õpetama ja manitsema. Samuti on käsk hädavajalik neile, kes mõistmise poolest on lapsikud – neid peab õpetama käsuga, et nad ei eksiks."

Tark inimene, kes oskab maailma asju õigesti näha, peaks lolli takistama, kui ta tahab mingit eriti lolli lollust teha. Eks see kodumaa hädasse jätmine, massiline tormijooks Euroopa lihapottidele ON suurim lollus, mida tugevad elujõulised mehed teha võivad. Pealegi on see veel äärmiselt inetu ja alatu häbitegu. ARGPÜKSID ja nahahoidjad jätavad oma emad maha ja pagevad sinna, kus nad mitte millestki aru ei saa ja inimesena käituda ei oska. Niisiis, IGA tark ja vastutustundlik inimene on selle Musta Mandri emigratsioonimarsi katastroofi VASTU, ja ainult LOLL võib olla selle poolt. Paraku. Nii ütleb loogika.
Enda meelest kõrgesti haritud lääne-eurooplane on ennast valitsema lubanud vist kõige rumalamad endi seast, kes EI näe ega mõista, mis toimub, isegi siis mitte, kui ninapidi sisse pistetakse. Kes lolli kuulab ja usub, on ju ise ka loll? Tark oskab ise hinnanguid anda, sest ta näeb ja saab aru, mis maailmas toimub.
Õnneks ei käi see mitte kõigi juhtide kohta. Üks arukas poliitik ütles, et kui majas on veetoru katki, siis ei ole abi sellest, kui vesi korterite vahel solidaarselt ära jagada. Eks tule ju veetoru ära parandada? Maja üldkraan kinni keerata? Selle mõistmiseks ei ole isegi keskharidust vaja. Immigrandiuputuse peatamiseks on vaja Euroopa piirid sulgeda. Otsekohe, mitte kolme kuu pärast. Sest vesi katkisest torust aina voolab. Ja paraku, ei kustuta janu, vaid roiskub.
Juhtidel on vastutus, mis paraku on tänapäeval unustatud sõna. Euroopa juhte on Jumal rängasti karistanud. Aga see pole veel kõik. Rumalus ei jää nende viimaseks karistuseks. Nad peavad vastutama oma tegude eest.
Miks te ei luba lastel oma kodus tikkudega mängida? See on ju nii põnev mäng? Olge ometi avatumad ja sallivamad, las lapsed mängivad tikkudega!
Miks te ei võta neid tulijaid OMA koju elama, miks te neid ISE üleval ei pea?
Mööda Euroopat käib jälle ringi üks tont – seekord on see reaalsusetaju häire, gradus gravis – see on nagu arvutiviirus, mis nakatab kõiki pealiskaudsemaid inimesi, kes laulavad rõõmsaid laule avatusest ja sallivusest, ja kuulutavad, et Uues maailmas ei ole viirusekaitset vaja.

Neljapäev, 10. november 2016

KAHEKÕNED KALEVIPOJAGA (katkend) - Jüri Toomepuu


Katkend varsti valmivast raamatust „Kahekõned Kalevipojaga“.

Intervjuu Kalevipojaga

Ega eestlaste hulgas vist kedagi pole, kes ei peaks Kalevipojast lugu ja vaevalt ehk leidub kodugi kus Kreutzwaldi poolt kirja pandud raamat riiulil ei ilutseks, aga ega seda eriti palju ei loeta. Ongi arusaadav. Elu kulgeb tänapäeval kiire tempoga aga vanarahvas ja Kreutzwald kirjeldasid igat sündmust nii pikalt ja laialt, nii palju sama asja korrates, et tänapäeva kiire tempoga harjunud inimestel pole kannatust neid lugusid lugeda. Kõike Kalevipoja elus sündinut võib ju korralikus kokkuvõttes vähem kui poolele tosinale leheküljele mahutada Kreutzwaldi poolt kirja pandud 20 lugulaulu ja 370 lehekülje asemel.

Arvan, et Kalevipoeg, eesti rahva kangelane, väärib rohkem tähelepanu ja seetõttu tekkiski mul huvi uurida kuidas ta oma tohutupikka põrgu väravavahi ametiaega veedab. Põrgu väravasse temaga vestlema minna pole minu teada kellelgi varem pähe tulnud  ̶  on ju see paik olnud kogu eelneva inimkonna ajaloo kestel selline juurdepääsematu, müstiline koht mida inimesed alles maise elu lõppedes näha saavad. Mulle näis aga, et ajastul kus inimesed on oma jäljed juba kuule jätnud ja mõtlevad kuidas Marssi külastada, peaks ju ka turismireis põrgu väravasse, vähemalt väljapoole, tehniliselt võimalik olema. 
Hakkasingi hauduma plaane kuidas seda teha. Kreutzwaldi dokumentatsioonist meenusid värsiread:
Kalevipoeg püüab kätta
Vahetevahel vägevasti
Kaljuseinast lahti kisku
Raputab ja raksateleb
Maapõhja müdisema
Künkaida kõikumaie
Mere valgelt vahutama.

Sestap tekkiski idee kasutada tänapäeva ülitäpset seismograafi tehnikat põrguvärava asukoha leidmiseks. On ju selge, et maarahva põrgu asub kuskil maarahva läheduses. Kalevipoja rüselemise tagajärjel tekkinud müdinad ja küngaste kõikumine pole ka võrreldavad Krakatao ja Washingtoni osariigi Püha Helena vulkaani plahvatustega või mandrite triivimistest ja mandrilavade nihkumistest tekkinud maavärisemistega. Seetõttu otsisin seismograafiga ainult väiksemate maapinna võnkumiste lähtepunkti Eesti maismaa lähistel. Õnneks oli Kreutzwald ka küllalt hästi kirjeldanud maastikku Kalevipoja reisil lauakoormaga kui ta juhtumisi sattus põrgusse kus ta lõbustas ennast kolme kauni linalakka piigaga, lõi Sarviku, põrgulise enda imekübara abil, mättasse ja päästis põrgust piigad, koos mõne tündritäie kulla ja muu väärtusliku varaga.

Kui olin tuvastanud põrguvärava arvestatava asukoha panin koordinaadid oma GPS navigaatorisse, lisasin seljakotti lisaks reisiks vajalikule ka suure pudeli Vana Tallinnat külakostiks Kalevipojale ja kimbu porgandeid ta hobusele ning asusin teele. Ega maanteed pidi sinna ei pääsenud aga kui suureke see Eesti ikka on. Egas siis muud kui  ̶ 
Seadsin sammud sirges suunas
Põrgupiiri pära poole,
Et saaks kaeda kangelasta 
Vahti põrgu väravassa.

Pean tunnistama, et kui olin juba teele asunud, siis siirdusid mõtted vägisi kõigele  põrguga seonduvale. See muutis mu murelikuks. Hakkasin kahtlema kas vabatahtlikult põrgu väravasse minek ikka on nii hea idee nagu see kaugemalt vaadatuna näis.  Mis saab kui põrgu on taevalaotuses hulpivate mustade aukude sarnane mille haaretest enam pääsu pole kui oled küllalt lähedale jõudnud?

Siis meenutasin aga, et kuigi ajaloolistes kroonikates taevast tagasi maale naasnutest ühtegi tõsiselt võetavat seika pole kirjeldatud, on sellevastu pea kõikide tähtsate rahvaste eepilised kangelased edasi-tagasi põrgureisi sooritanud. Gilgameshi allmaailma seiklused olid kivitahvlitele dokumenteeritud juba rohkem kui 5 000 aastat tagasi. Pealegi, Kalevipoeg on ju ikka väljaspool põrgu väravat, sealt peaks isegi minusugusel lihtsurelikul olema võimalik tuldud teed pidi tagasi jõuda.

Et tuju tõsta hakkasin valju häälega laulma nooruse päevilt meelde jäänud sõnu „Vennad tehkem puhtaks hääled, pangem laulud kõlama!“ Kui oli jõudnud refräänini „Kes võib noorust, noorust keelata, keelata, kui ta tahab, tahab hõisata, hõisata.“ siis astusin juba reipa taktisammuga ja kahtlust mu veres enam polnud.

Pärast paaripäevast, endisele skaudipoisile täiesti jõukohast matka, jõudsingi paigani mis andis igati põrguvärava läheduse mõõdud välja. Meenusid Kreutzwaldi poolt kirja pandud pajahoidjate poisikeste sõnad:

„Käi sa otse koopa kurku,
Vaata sealt leiad värava;
Kummardele selga küüru,
Lase alla libamisti
Pugedes urgastee põhja!”

Leidsingi koopa avause ja ennäe! Seal ta oligi, Kalevipoeg oma täies hiilguses, uhke valge hobuse seljas. Üks rusikas oli, nagu teame, kinni kalju küljes ja teisega sügas parajasti nina. 
Hüüdsin Kalevipojale juba kaugelt tervituse. Kalevipoeg vaatas mind uuriva pilguga tükk aega, enne kui vastas:
„Tervitan sind tuulest tulnu
Matkalane metsavarjust,
Sa pole koolnu karvaline
Pole põrgu põrmuline.
Kes sa oled olmeline
Kust sa tuled tuvikene
Kallis kauge külaline?“

Kalevipoja kogenud silm sai ilmselt kohe aru, et ma pole tavaline põrgu värava läbija. Eks ta oli selliseid, minust oluliselt erinevaid, paljude aastasadade jooksul päris palju näinud.

Selgitasin talle siis, nii aupaklikult kui oskasin, et vaatamata sellele, et Eestis läheb kõik hästi, nagu kinnitavad võimulolijad, tahavad paljud ikka, et „lausa tuleleeki lõikaks, käe kaljukammitsasta.“ Aga ega kiiret ei ole. Eesti kõige eliitsemad inimesed on endid õigetele inimestele kasuliku valimisseaduse abil võimule jäädvustanud ja koguvad jõukust mitmesuguste toredate skeemidega, mõned isegi Eesti territooriumi parseldamisega, lihtrahvas on juba ammu õppinud piskuga läbi ajama ja vingujad, kellest on nagunii hea lahti saada, põgenevad massiliselt võõrsile. Nii, et kõik on korras aga, nagu alati, leidub neid kes tahavad veelgi enamat, sestap ootavad nad suure igatsusega ta kojutulekut, „oma lastel õnne tooma, Eesti põlve uueks looma.“

Ütlesin, et saan aru, et seda vast niipea ei juhtu  ̶  taevalised peavad, nagu ikka, tükk aega aru pidama, kas ja millal ta kaljukütkest vabastada ja koju saata, aga ma saan temaga vähemalt vestelda, Eesti ülikannatlikule rahvale ta olukorda selgitada ja ta mõtteid edasi kanda, kui ta on nõus mu küsimustele vastama. Kalevipoeg oli kohe päri.

Esiteks küsisin kas ta on alati sellises värsitaktis rääkinud nagu ta kasutas mind tervitades ja nagu Kreutzwald on ta juttu jäädvustanud. Kalevipoeg hakkas valju häälega naerma ja kinnitas, et ei ole.
„Kui pereemad heinateol või talgu toitu valmistades üksteisele mu tegudest pajatasid, siis ikka leelotades või regivärsi taktis, et töö ladusalt laabuks,“ selgitas ta.
„Kui need lugulaulud minuni jõudsid, hakkasid need minusugusele rahva mehele meeldima ja pikapeale hakkasingi ma vahetevahel, endale lõbuks ja rahvale naeruks, ennast samuti väljendama,“ lisas ta. „Oskan aga rääkida ka päris normaalselt ja öelda viie sõnaga sama mille jaoks lugulaulus viissada kasutatakse,“ kinnitas ta.

Mul oli hea meel seda kuulda, sest muidu oleks kogu intervjuu kirjapanek muutunud üpris vaevaliseks.

Küsisin järgmiseks kas need lood mis temast räägiti ikka päriselt juhtusid, kas nii suured hiiglased vanal ajal ikka päriselt eksisteerisid kelle poegade püksituul meest suutis lennutada. Kas ta ikka läks ema röövijat taga ajama ujudes läbi Soome lahe. Kas ta kogu selle ujumismaratoni kestel puhkas, või vähemalt viibis, ainult ühe öö saarepiiga, oma poolõe meeldivas kuid kurvalt lõppenud seltsis. 
Saarepiiga näis Kalevipojale olema hell teema. Ta kulm tõmbus kortsu ja ta kinnitas: „Ei noh, eepose vääriline kangelane ma kindlasti olen.“ „ Aga samas pean möönma“ jätkas ta „et mu tegude edasirääkimise käigus tahtis iga jutustaja kangelastegude ja isegi päris tavaliste tegemiste kirjeldusele omaltpoolt natuke vürtsi lisada. Liialdused aina kasvasid ja kui Kreutzwald need lõpuks kirja pani, siis mõnda lugu tõesti enam täiesti tõepäraseks ei saa pidada. Peale selle, Friedrich lausa luuletas osa juurde, nagu ta ka ise oma sissejuhatuses tunnistab: 
Laulik, luues lugusida,
Veerevaida värssisida:
Võtab pihu võlsi-vallast,
Tüki teise tõsi-talust.“

„Aga kas keegi arvab, et isegi vanakreeka kangelaste lugusid saab puhta kullana võtta?“ küsis ta enda õigustuseks. „Pime Homer, või arvatavasti mitmed pimedad, kes Homeri nime all endale kangelastegudest jutustamisega leiba teenisid, lisasid üpris ohtralt vürtsi lugudele nende perede esivanemate tegudest mille külalislahkust nad parajasti nautisid.“

Eks see nii tõesti on. Pealegi, kui oled millegagi vahele jäänud, siis on ennast ikka kasulik sellega õigustada, et teised tegid ka, nagu teeb järjekindlalt ka tänapäeva Eestis elav meie naaberrahva lemmikpoeg Edgar Burešin, kes oskab kõik oma sagedased vahelejäämised sedasi õigustada, läheb rikastele ärikatele Kalevite kantsi teenuste pakkumistega järjest rikkamaks ja pole isegi kindel, et ta trellide taha satub

Arvasin, et on parem teemat vahetada. Algasin väitega, et põrguväravavahi amet on vastutusrikas ja taevalised kavatsesid teda ametisse määramisega kindlasti pigem austada kui karistada. Küsisin, kas aga amet, kus ta tegevusraadius on tõesti ainult käevarre pikkune, pikapeale siiski tüütuks ei muutu? Kuidas ta on suutnud paljude aastate jooksul igavust peletada?

„See oli vist Friedrich Nietzsche kes väitis, et taevas puuduvad kõik huvitavad inimesed,“ vastas Kalevipoeg. „ Mina võin väita, et põrgu värava läbijate hulgas nendest puudust ei ole,“ jätkas ta. Olen vestelnud, vaielnud ja pidanud pikki filosoofilise kahekõnesid inimkonna kõige vaimukamate, tähtsamate ja targemate suurkujudega. Mina siinpool väravat, nemad sealpool. Arvan koguni, et olen aastasadade jooksul kogunud mitme tosina doktorikraadi jao teadmisi ja tarkust, mida tuleb teatavasti tunnistada ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad. Veelgi huvitavamaks tegi need vestlused see, et kuigi põrguvärava läbijad on enamasti valetamise ja valskuse suurmeistrid, mulle pajatavad nad oma maistest tegemistest nii nagu need tõeliselt olid  ̶  pole ju enam vaja tõtt väänata, ega põrgus sellest kasu ei kasva. Freud, Jung ja teised tuntud psühholoogid ei saanud kunagi päris selgeks miks inimesed teevad kõike mida nad teevad sest nad ei võinud kindlad olla, et nende patsiendid neile oma tegemistest kogu tõtt avaldasid. Mina, mõnede mööndustega, võin,“ selgitas Kalevipoeg.
„Pean alati sellega arvestama,“ jätkas ta „et paljud kurjategijad ja paharetid on edukalt kõrge vanuseni elanud ja nende mälu pole enam nii täiuslik kui minusugustel, kellele taevalised vaimu varjuks terve keha, väljaarvatud muidugi jalad, valmistasid.  Eriti problemaatiliseks teeb tõe tuvastamiseks paljude valikuline mälu. Näib, et mälus püsivad hästi seigad kus nad tähtsate tegelastena toimetasid ja ununevad häbiväärsed juhtumid. Neid lünki täidavad õnneks nende kaasaegsed põrgu värava läbijad, eriti nende rivaalid ja vaenlased.“

„Paljudel vanematel inimestel on tõesti mäluga probleeme,“ pidin ma nõustuma. „Õnneks mul seda probleemi pole. Ma ei mäleta isegi, et ma oleks kunagi midagi unustanud,“ lisasin kergendatult. „Aga millised on põrgusse saabunute lemmik teemad, millest neil meeldib juttu teha,“ küsisin järgmiseks.

„Eks nendel kõikidel süda kripeldab selle üle mis neid ees on ootamas. Enne kui see juhtuma hakkab tahavad paljud arutada taevaliste ja põrguliste võimupiiride üle ja eelkõige kuidas ja mis piinarikaste meetoditega nood oma võimu rakendavad,“ vastas Kalevipoeg. „Pean tunnistama, et kuigi sain tükk aega taevaliste seltsis viibida enne kui nad mu mulle selle auväärt, vastutusrikka  ̶  noh oleme ausad, selle neetud ameti andsid, ega minulegi see asi selge pole,“ jätkas ta.

„Maarahva jumalad said mu külmale laibale elu sisse puhuda, aga niipalju neil võimu ei jätkunud, et oleks mu jalgadega sama teinud. Juutide ja kristlaste jumal olevat aga, nagu nad väidavad, võimeline kõike tegema. Nende preestreid, paavste ja rabisid on siit väravast palju läbi käinud, olen nendega saanud palju vestelda. Nad väidavad ka, et nende kõikvõimas jumal on lõpmatult armuline. Kahtlustan, et see omnipotentsuse väide on mõnevõrra liialdatud, muidu ei lubaks ju armuline jumal sündida kõike kurja mis maailmas juhtub  ̶  kõiki looduskatastroofe ja muud mis on selges vastuolus armulisusega. Kõik paha aetakse muidugi hoopis põrguliste kaela, aga kui jumalad on tõesti omnipotentsed, siis saavad põrgulised ikka ainult ju seda teha mida kõikvõimas jumal lubab. On ka kummaline, et kõik need ülivõimsad jumalad vajavad millegipärast väetitelt inimestelt alalõpmata kiitust ja sellele lisaks ka palveid ning eelkõige rahalisi annetusi. Paljud on koguni äärmiselt vaenulikud kõikide teiste jumalate vastu ja sisendavad seda vaenu ka inimestesse. Juutide armuline jumal Yahwe oli koguni nii kurjust täis, et kui ta juhatas oma väljavalitud rahva pärast 40 aastat kõrbes virelemist nende uuele kodumaale käskis ta neil tappa kõik mitteväljavalitute mehed, naised, lapsed ja isegi pudulojused, et teha tõotatud maa elamiskõlbulikuks. Miks ta ometi ei taibanud,  et kitsi ja eesleid oli ka juutidel vaja? Vanade roomlaste kreeklastelt päritud jumalad olid õnneks üksteise vastu viisakad. Roomlastel oligi vist hea arusaam jumalate olemustest, sest mitmed rooma keisrid said ise jumalateks ja mõned tegutsesid isegi keisrina ja jumalana samaaegselt.“

„Sellest jumalate ja põrguliste olemusest on tõesti raske aru saada,“ nõustusin ma. „Selle üle on kõrgelt haritud teoloogid ja filosoofid palju vaielnud ja jumalate ning uskude kaitsjad veelgi rohkem verd valanud. Sama jumala kummardajad pahatihti isegi üksteise verd. Viimasel ajal on just Allahi kummardajad eesrindlikud, nad valavad eriti ohtralt üksteise ja veelgi rohkem teiste verd. Nende püha viha ja verejanulisus on muidugi arusaadav. Kui nad seda püha tapmistööd tehes surma saavad, on igal neist paradiisis ootamas 72 neitsit, valmis täitma nende kõige eksootilisemaid soove. See on juba midagi mille eest tasub verd valada ja surra! Mul pole päris selge kas naissoost pommiplahvatajate-märtrite tasu on 72 süütut poissi või midagi muud. Võib aga arvata, et kindlasti midagi naiste erootiliste unelmate väärilist,“ avaldasin ma enda arvamist. „Aga kes põrgusse tulijatest on sulle kõige huvitavamad olnud?“ jätkasin ma küsitlust.

„Oh, neid on olnud paljude aastasadade jooksul palju, üks huvitavam kui teine. Üldistades võib öelda, et need kes on elu jooksul rohkem kurja jõudnud teha on ka huvitavamad, kõige enam on muidugi poliitikuid, kõrgemaid vaimulikke ja muud kuritegelikku elementi. Minul on muidugi eriline huvi oma rahva põrgusse saadetud poegade ja tütarde vastu. Varasemal ajal sattus neid siia haruharva. Kui raudrüütlid olid maarahva alistanud, siis hakkas neid siin juba rohkem nägema, enamasti kupjad ja muud sellised. Paistab, et taevalised mõisate põletajaid ja parunite vastu mässajaid patuseks ei pidanud, neid pole siit läbi läinud. Mul polnud võimalust isegi Rummu Jüriga vestelda. Hiljaaegu on neid aga nagu seeni pärast vihma. Enamasti need kes oskasid head karjääri teha Stalini suure asja eest võideldes. Säärased nagu Kingisepp, Olga ja muidugi Mere pere, oma vene vennasrahva ja nende suurte juhtide truualamlikud abistajad Arnold, Georg ja Lennart. Suurem osa tolle ajastu tegelastest polegi veel surnud, nii et ootan huviga veel paljude rahvuskaaslaste saabumist,“ selgitas Kalevipoeg. 
„Oled sa mõelnud ka selle peale kuidas sa oma lastele õnne tood ja Eesti põlve uueks lood kui kätte jõuab aeg kui lausa tuleleeki lõikab käe kaljukammitsasta?“ küsisin intervjuu lõpetuseks.

„Olen muidugi aga ega see lihtne pole. Maailm on ju tundmatuseni muutunud nende aastasadade jooksul mil ma siin seda neetud ametit olen pidanud ja muutub järjest kiiremini. Ega ma kuningaks enam ei saa hakata. Ega ei jää vist muud üle kui moodustada uus ausate inimeste erakond. Mu nimel peaks ikka veel niipalju mõju olema, et saaksin selle kiiresti registreerida ja olen päris kindel, et maarahva hulgas on veel ausaid nii palju järel, et me saaksime järgmistel riigikogu valimistel võimule.“
„Siis ootaks aga ees tõelise vägiteo sooritamine, midagi mu kolleegi Herkulese Augeiase tallide puhastamise sarnast. Kõik need edu ja õnne nautivad Eesti võimuladviku liikmed kes on endid nendele kasuliku valimisseadusega võimule jäädvustanud peab suunama mingile kasulikule, tootvale tööle, et Eestis ikka hakkaks päriselt hästi minema. Peame aga ka vanglaid juurde ehitama nende jaoks kes pole enam võimelised ausat tööd tegema. Ehitustegevus aitaks ehk omakorda kodumaale tagasi meelitada tublisid meistreid, tohtreid ja muid meie rahva paremaid poegi kes peavad praegu omale välismaal leiba teenima. Siis on isegi võimalik, et paljud meie tublid kaunitarid, kes lähevad võõrsile õnne otsima jäävad kodumaale kangeid poegi kasvatama, tütterida tõstatama. “

„Suur tänu, Kalevipoeg nende lootustandvate sõnade eest. Teatan kõikidele Eesti poegadele ja tütardele, et sul on täiesti asjalik tuleviku plaan. Siis suudavad su lapsed ka vastu pidada ja ära oodata õnneaega, kus kõik piirud kahel otsal lausa lähvad lõkendama.“