esmaspäev, 28. november 2022

MINU EMA LUGU - Taimi Ploompuu.

 


Fotod on illustratiivsed.

Minu ema lugu.

1.
Oli kuum lõikuskuu 26.juuli 1912.a. pealelõunane aeg. Mõisa rukkipõllul käis vilgas rukkilõikus käsitsi. Igale teomehele oli välja mõõdetud suur põlluosa, mis pidi saama kiiresti koristatud. Sellel ajal ei tuntud veel niidumasinaid, traktoreid ega kombaine. Kõik põllutöö tehti käsitsi. Vili (rukis, oder, kaer) lõigati maha sirpidega, heal juhul tohtis ka vikatit kasutada. Niideti tavaliselt vastu kasvavat vilja,mille pidi koheselt teine inimene järele vihkudeks siduma. Vihud asetati alul üksteise peale, nii umbes 5-6 vihku, mida nimetati parmasteks. Kui vili oli pisut päikese käes kuivanud, asetati vihud hakkideks. Ühest vihust tehti katus peale, et vihm lausa peale ei sajaks. Hakid püstitati sirgete ridadena põllule kuivama. Ja naised olid alati selle töö juures meestele abiks.


2.
Ühel mõõdutükil töötasid ka minu vanemad Maria ja Johannes Ploompuu, sellel samal kuumal juulikuu päeval. Emal oli pisut halb olla, kuid mõte oli enne koju minekut töö lõpetada. Kodus ootas neid 3 mudilast koos vanaema Madliga.

Siis see juhtus! Inimene plaanitseb, aga Jumal juhib. Seal samas, voogaval viljapõllul kinkis Jumal neile veel ühe lapse, pisikese tütretirtsu. Nimeks pandi Lydia Pauliine. Juba kolme päeva pärast läks emake jälle põllule tagasi, süles beebi, keda ei saanud ju koju jätta, sest titt vajas ema rinda.
Tuletan oma kalleid vanemaid meelde laulusõnadega:
„Isakene, taadikene,
Emakene, memmekene!
Küll Sa nägid suure vaeva,
Kui Sa minda kasvatasid,
Kasvatasid, kallistasid,
Suu juures suisutasid,
Kahel käel kiigutasid,
Üles tõstsid, hüpitasid.
Viisid mind põlles põllu peale,
Panid mind parmaste vahele,
Sületäie keskele.
Et ei tuleks tuuli peale,
Ega veereks vihmahoogu.
Ole terve memmekene!
Teiseks terve taadikene!
Minda nõnda kasvatamast,
Kasvatamast, kallistamast.
Tänu teile hauassegi,
Musta mulla katte alla!



3. 
Isa mobiliseeriti sõtta, jättes ema nelja väikese lapsega Jumala hooleks. Erich oli kõige vanem,7aastane. Õde Ida 5-ne,Marta 3-ne, mina vaid 1 aastane.
Minu vanemad olid juba enne abiellumist usklikud, nad kuulusid baptisti kogudusse. Aga Jumal ei jäta iial oma armsaid lapsi maha. Ta hoidis ja kaitses perekonda kodus, kuna isa oli 6 pikka aastat ära sõjaväes. Tema usaldas kogu oma pere Jumala juhtimise alla. Jumal oli valmistanud sõjaväes olles isale sobiva koha, et ta ei pidanud püssi kandma, et inimesi tappa. Talle anti koht kantseleis. Seal võis ta vabalt oma kaasavõetud Piiblit uurida ja palvetada. Ta leidis iseseisvalt Piiblit uurides peagi, et hingamispäev (laupäev) on õige Jumala teenimise päev, mitte nädala esimene päev, pühapäev. Leides, et pühapäev ei olegi õige Jumala teenimise päev, oli ta väga üllatunud, et oli siitsaadik vale päeva pühitsenud. Teda valdas süütunne, et ta on siiani üle astunud Jumala käsust, Jumala poolt eraldatud ja pühitsetud päevast. Ta tegi selsamal tunnil tõotuse Jumala ees, et kui Jumal lubab teda veel koju tagasi minna oma perekonna juurde, siis hakkab ta kindlasti, kasvõi üksi seda päeva pidama. Ka siis, kui kõik teised selle vastu seisavad!



4. Kui isa sõtta läks, lasus kogu vastutus ema õlgadel, kuidas kasvatada ja õpetada oma 4 last jumalakartuses. Usaldades oma laste saatuse jäägitult Jumala juhtimise alla, valis isa neile vaikse maakodu keset kaunist loodust, eemal kärarikkast ja lõbu armastavast suurlinnast! Põllu taga oli suur segamets, kus kasvasid kullerkupud ja pääsusilmad, kus me lapsena jooksime ja mängisime. Kui kaunis oli see maakodu, kui palju rõõmu ta meile lastele pakkus. Iial ei unune see! Maja ümber oli suur aed, kus kasvasid marjapõõsad, õunapuud, kirsid ja oli ka palju peenraid juurviljade tarbeks. Ema hoolitses ustavalt, et kõik oleks korras ja umbrohuvaba. Tubli oli mu emake!
Meenub laul:
„Metsa all, kus noored kuused seisvad,
Linnukesed rõõmsalt laulavad.
Väike ojakene voolab läbi heinamaa,
Seal peab mu kodu olema.
Kive nüüd kokku kandke,
Teineteise peale pange.
Kui on seinad juba tõusnud kõrgele,
Sarikad siis panen peale.
Katuseks sai pehme sammal pandud,
Mida Looja metsa alla küllalt andnud.
Veel on vaja valge korsten ka
Ja maja ongi valmis! Tral-lal-laa!
Läheme nüüd üle aasa,
Nopime sealt lilled kaasa,
Et saaks kaunistada majakest.
Maja ümber vaja veel aedki teha,
Kaunis valge, et võiks kaugelt näha,
Aia äärde väiksed põõsad istutan,
Nende varjus puhata siis saan“.
Kuidas me seal metsas mängisime. Kaunis mälestus on jäänud meelde siiani. Lehmadeks olid pikad pruunid kuusekäbid, tikkudest said lehmad jalad alla. Lammasteks kõlbasid kohevad männikäbid. Pulkadest tegime isegi aia koplile ümber ja puutükkidest said laudad, küünid, aidad. Minu lapsepõlve ajal ei olnud ühtki uhket poest ostetud mänguasja, kõik tuli lastel ise välja mõelda ja valmis teha. Tore oli! Ema juhtis tihti meie pilgud Suurele Loojale, kes on meile nii kauni looduse ja ka kodukese kinkinud. Sealt saime tööarmastuse eluks kaasa.



5.
Vend Erich saadeti varakult ise endale leiba teenima, ta läks suurde naabertallu karjapoisiks. Kõigil meil tuli sama tee jalge alla võtta. Aga karjase amet polnud küll kergete killast, püüan luuleliselt pisut sellesse selgust luua:
„Vihma küll sajab sealt pilvede vinast,
Taevas ja maa on tormide tinast.
Puid rebides küll vilistab tuul.
Kari on väljas isegi mihklikuul.
Karjalaps, vaeseke, kuhja all kükib,
Kaelani märg, külm kallale tükib.
Tuule ja vihma käes elajad norus,
Karja krantsilgi on saba nii sorus.
Tarvis on hoolikalt kuhjasi vahti,
Peremehe häält nii hirmsasti kartsi:
„Sihukesel karjasel vaja on malka,
Kuidas ta saab veel selle eest palka!“
Tuleks kord õhtu poeks ahjule, tarre.
Rätid ja pastlad kõik riputaks parde.
Peagi süüa saaks soojendud suppi,
Paelugi pastel punuks hea jupi.
Nii õhtuke veniks, käes uinakutund,
Aga varakult peremees juba peletab und:
„Latseke, vaata, rehi tuleb kiiresti maha!
Tõistre perest me muidu ju jääme nii maha.“
Tahes või tahtmata ülesse punni.
Koera ja karjalast võib igaüks sundi.
Rehi on maas, pole seal mingit vahet,
Tarvis on valgeks küll lõpeta ahet.
Puru veel suus, pead võtma küll märsi,
Peremees sunnib, muudkui edasi marsi.
„Karjalaps“, ütleb „ei tema küll väsi!“
Nii käib sügisel vaese karjalapsi käsi.



6.
Sellel kaugel ajal ei tuntud elektrikarjust, ei olnud isegi okastraati. Kõik loomade tarad tehti puust.
Lõppes Esimene Maailmasõda ja isa tuli tagasi täiesti tervena. Milline rõõm oli kohtuda oma perekonnaga. Mõisa poolt võimaldati talle nn“ kolmepäeva koht“. Kolm päeva igal nädalal tuli mõisas tööd teha, ülejäänud päevad võisid oma kodus toimetada. Meil oli ka endal loomi, oli paar-kolm lehma, ilus hobune „Miira“, kelle mõisahärra endale võttis tõumäraks, vastu andis väikese ruuna. Me hakkaksime teda Junnaks kutsuma. Kogu töö põllul tehti ainult hobustega.
Meie kodu, kus elasime, oli tee ääres, kust mõisa voorid läbi sõitsid, kui rabast turvast veeti. Meile, lastele, meeldis sageli neid mõisa hobuseid tee ääres vahtida. Vahel sõitis parun meist mööda oma uhkel täkul. Kord kutsus härra meie isa enda juurde ja käratas: 
“Miks sa oma lastele peksa ei anna, et nad mõisahärrat ei tereta?“  
No peksa me isa käest küll sellepärast ei saanud, kuid sellest ajast alates me teretasime härrat iga kord, kui ta mööda sõitis. Olime kui haned reas ja kõik järgemööda teretasime viisakalt ikka “Tere, parunihärra! Tere, parunihärra!“  
Iga laps oma häälega.




7.
Meie isa enam Vabadussõtta ei võetud. Tal oli juba 5 last ja et vanemaks oli ta jäänud ka, vist ka sellepärast. Kui lõppes kohutav mõisade põletamine, milles võit saavutati võõra võimu surve all, läksid mõisa maad ja loomad jaotamisele. Põllud jaotati kohtadeks ja mõisa kariloomad anti inimeste kätte.
Kuna meie isa Vabadussõjast osa ei võtnud, ei olnud tal ka mingisugust eelist mõisa vara jaotamise juures. Mul on meeles, et isale anti siiski üks suur must-valgukirju lehm. Meil endil olid segaverelised väikesed lehmad. Põldude jagamisel anti isale üks tükk mõisa endisest karjamaast, see oli väga kivine ja kehv pinnas . Hea, et see koht anti meile kõik ühes tükis. Heinamaa oli mäe all, maja ligidal, kust jooksis läbi oja. Heinamaal kasvasid ka mõned üksikud kased. Meile, lastele meeldis kangesti ojas suplemas ja hullamas käia. Pealegi oli see oja ühe suure jõe lisaharu, kuhu kevadeti tulid kudema kalad, mida armastasime püüdmas käia. Püük käis väga lihtsalt, loopisime kätega ojast kalu välja kaldale. Uppumisohtu lastel ei olnud, sest vesi oli nii madal, kuid pisike koerarants uppus siiski ühel päeval sinna ära. Suure teeni oli ojast umbes pool kilomeetrit.
Kui siis taludele nime hakati panema, pani isa sellele talule nimeks „Näljakünka“. See nimi aga läbi ei läinud, tuli mõelda uus nimi, mis läks läbi ja see oli “Uuepõllu“.
Nüüd tuli vanematel leida oma perele elamispind Pikavere mõisa lähedal. Meie Uuepõllu talu oli mõisast umbes 2 km kaugusel. Hakati elama perega mõisa viinavabriku pealses väikeses toakeses. Loomad sai talveks paigutatud mõisa talli, mis oli aga pool kilomeetrit eemal. Meie isa-ema käisid koos suuremate lastega iga päev talus tööl. Ka lehmad olid suvel seal. Mina olin pisikeste lastega peamiselt kodus. Olin sel ajal 9-aastane, Leidakene oli vaid kolmene ja Asta aastane. Vahel harva sain ka teiste laste juures käia. Isa tegi väikese vankri, millega sõidutasin Astat. Leida jooksis kogu aeg kõrval. Talvel oli ema kodus ja vanemad lapsed koolis Perilas, umbes 3 km meie elukohast.Mina veel kooli minna ei saanud, sest emal oli mind kodus hädasti vaja, kuna talvel ta ketras ja kudus pikad kangad. Varakevadel pandi need lumele pleekima, millest jätkus nii voodipesuks kui ka viljakottideks. Ema oli väga hoolikas ja töökas kõike ise tegema, sest riie oli sel ajal väga kallis. Ta kudus kauneid poolvillaseid kangaid ka pere riiete tarvis.

Järgneb.




teisipäev, 25. oktoober 2022

VABA AJALEHT KÜSIB - KOMPOSTEERIMINE JA REOVEESETTED.

 


Erinevate kompostmuldade kasutamise võimalused on suured ja oluliseks tuleb pidada sedagi, et mullastik vaesub. 
Pilt: Neeme Sihv

VABA AJALEHT KÜSIB - KOMPOSTEERIMINE JA REOVEESETTED.

Vastas  Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse osakonna nõunik Katrin Koppel.


Kui palju Eestis tekkivatest reoveesetetest läheb kompostimisele? Seda siis nii liivapüüniste, eelsetitite kui aerotankide kasutamise jäägina. Kogust arvestatakse tonnides peale mudatihendustanke kui tsentrifuugimist ehk kuivkaalus?


Reoveepuhastusprotsessis tekkivad setted on füüsikaliste ja keemiliste omaduste poolest väga mitmekesised. Setteid töödeldakse, et muuta need kahjututeks aineteks, mis ei saasta keskkonda. Mõnel juhul on võimalik saada setetes sisalduvad väärtuslikud komponendid kätte, et suunata neid ringlusesse.

Praeguseks suunatakse peaaegu kogu majapidamises tekkivad reoveesetted bioloogilisele töötlemisele. Tööstusliku reoveesetete saatus sõltub selle keemilisest koostisest, misjärel setted saadetakse erinevatesse neutraliseerimise etappidesse ja edasi võimalusel taaskasutusse. Reoveesetete kasutusel käitlusviiside kirjeldusega on võimalik täiendavalt tutvuda Keskkonnaportaalil aadressilt https://keskkonnaportaal.ee/et/veeindikaatorid „REOVEESETE“ alt.


2021. aastal tekkis setet kokku 29 196 tonni kuivainest. Kõige enam kasutati reoveesetet põllumajanduses, sh biogaasi tootmiseks (21 099 tonni kuivainest). Nendest kogustest on maha arvestatud äravedu teistesse puhastitesse, kuna need hulgad arvestatakse vastuvõtva puhasti kogustesse. Toodud joonistel on kajastatud nii asulate reoveepuhastites kui ka suuremate tööstuste puhastites tekkivat ja töödeldavat setet. Kogust arvestatakse tonnides peale settetihendustanke kui tsentrifuugimist ehk kuivkaalus.




Töödeldud reoveesetet taaskasutatakse haljastuses, rekultiveerimisel ja põllumajanduses. Sete, mis kasutust ei leia, suunatakse prügilasse ehk on taaskasutuseta. 2021. aastal oli taaskasutatud setet 91% ehk 24 730 tonni kuivainest (allolev joonis). Taaskasutuseta jäänud sette hulk 2021. aastal oli 2433 tonni kuivainest ehk 9%.





Kas kasutatakse ka teisi meetodeid peale aeroobse aunkompostimise?


Sõltuvalt eesmärgist kasutatakse reoveesette käitlemiseks eri meetodeid. Näiteks kasutatakse veetustamine ehk settest vee eemaldamise ja sette tahendamise puhul tsentrifuugi, kruvipressi, lintfilterpressi, setteväljakut, settetiiki või kottfiltrit. Settes orgaanilise aine sisalduse vähendamiseks ehk sette stabiliseerimiseks kasutatakse aeroobseid, anaeroobseid või füüsikalis-keemilisi meetodeid nagu aunkompostimine, trummelkompostimine, humifitseerimine, metaantankis anaeroobne kääritamine. Settes sisalduvate patogeenide sisalduse vähendamiseks ehk hügieniseerimiseks kasutatakse kompostimist või lubistabiliseerimist. Valdavalt on kasutusel aunkompostimine.


Kas komposti valmistamisel kasutatakse samades prügilates koos settejääkidega vm ka teisi jäätmeid, nagu niitmisjäätmed, kalmistute kogumiskonteineritest, veekogude setteid, toidujäätmeid sh elanikelt konteinerites kogutavaid biojäätmeid ning kauplustest kogutavaid biojäätmeid jm? Kuidas on kasvanud biojäätmete kogus kompostimisel aastate lõikes?


Olme- ja tööstusreoveesetete kompostimisel lisatakse erinevaid tugiaineid nagu põhk, turvas, saepuru või ka biolagunevaid jäätmeid nagu haljastusjäätmed, lehed, puukoor. Seda tehakse veesisalduse vähendamiseks, töödeldava materjali poorsuse suurendamiseks ning valmistatava komposti väärtuse tõstmiseks.

Tänapäeval suunatakse kõik majapidamistes liigiti kogutud biojäätmed (aiajäätmed ja toidujäätmed) bioloogilisele töötlemisele – kompostimisele ja anaeroobsele kääritamisele.

Elanike, ettevõtete ja asutuste liigiti kogutud biojäätmete hulk, mis jäätmevedajatele üle antakse, kasvab pidevalt. Tänu riigi ja omavalitsuste ühisele aktiivsele tööle on see kasv viimasel paaril aastal kiirenenud. Kui 2016. aastal koguti biojäätmeid kokku ligikaudu 29,7 tuhat tonni, siis 2021. aastal koguti töötlemiseks juba 47,15 tuhat tonni. (Keskkonnaagentuuri andmed).


Kuivõrd sisaldavad reojäätmed tänapäeval Eesti tingimustes ravimijääke?


Ravimijääkide sisaldust reoveesettes käsitleb Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli ühine reoveesette tootestamise uuring (ptk 9, lk 79–85)

https://evel.ee/wp-content/uploads/2021/09/KIK-lopuraport-v5-Reoveesette-tootestamise-uuring-lopparuanne-TU-ja-EMU.pdf.


Selle uuringu käigus antibiootikumijääke reoveesettest peaaegu ei leitud, küll aga leiti teisi ravimijääke. Oluline on märkida, et uuringus kasutatud proovid võeti juhuslikkuse alusel, ilma üldist haigestumise tendentsi arvestamata. Näiteks gripiperioodil võivad olla tulemused teistsugused. Reoveesette eri käitlusviisid mõjuvad ravimijääkide sisalduse muutmisele erinevalt, erinevus sõltub nii käitlusviisist kui ravimist endast. Uuringus järeldati, et kõik vastavad ained võivad sattuda sette otsekasutuse puhul täies ulatuses keskkonda, samas on vastavate ravimijääkide keskkonnaohtlikust hinnatud vähe ning keeruline on öelda, millistes kontsentratsioonides võivad nad keskkonnariski tekitada.

Ravimijääkide keskkonda sattumise vältimiseks on väga oluline, et inimesed ei viskaks aegunud või üleliigseid ravimeid WC-potti või kraanikaussi, vaid viiks ravimid tagasi apteeki.


Mismoodi mõjutab reoveesetete komposteerimist koroonaviirus heitvees?


Teadaolevalt viirus hävineb kõrgematel temperatuuridel, sh ka kompostimisel ja anaeroobsel kääritamisel. Reoveesette edasiseks kasutamiseks pole koroonaviiruse esinemise kindlakstegemine nõutud ja käitlusprotsess sellest tulenevalt ka ei erine.

(Täpsemat infot viiruse vastupidavuse kohta võib saada Tartu Ülikooli teadlastelt (nt Tanel Tenson), kes tegelevad koroonaviiruse seirega reovees. Vt ka https://ut.ee/et/sisu/koroonaviiruse-seire-reovees)


Millised piirangud on sellise komposti kasutamisel? Näiteks, kas seda kasutatakse ka põllu- ja aiamaa kompostmullana?


Reoveesette edasist kasutamist reguleerivad eelkõige kaks määrust.

Esimene sätestab, mis tingimustel on lubatud reoveesetet kasutada rekultiveerimiseks, haljastamisel või põllumajanduses. Määruses on ära toodud näiteks raskemetallide piirnormid, mille ületamisel pole lubatud reoveesetet kasutada. Sama määrus kehtestab ka nõude, et reoveesetet ei või kasutada maal, kus kasvatatakse köögivilja- või marjakultuure ning ravim- või maitsetaimi. Aasta jooksul pärast reoveesette laotamist ei tohi sellel maal kasvatada köögiviljakultuure ning ravim- või maitsetaimi toiduks või söödaks, kahe kuu jooksul pärast sette laotamist ei tohi sellel maal karjatada loomi või varuda loomasööta.

Teine määrus seab tingimused reoveesettest komposti tootmisele, mille tulemusena ei ole enam tegemist jäätmetega, vaid komposti kui tootega. Sellist komposti võib kasutada põllumajandusmaal, haljastuses ja rekultiveerimisel, kuid ka sel juhul kehtib piirang, et aasta jooksul pärast reoveesettest toodetud komposti laotamist ei või seal kasvatada köögivilja- või marjakultuure ning ravim- või maitsetaimi ning kahe kuu jooksul pärast laotamist ei või karjatada loomi või varuda loomasööta.


Kas (eriti kui kasutamispiirangud olemas) on Eestis kasutatud tekkivat komposti ka karjääride jm puhul, nt loodusliku või tehismetsastamise eesmärgil? Kui edukad on tulemused ja kus seda on tehtud?


Reoveesetet on lubatud kasutada maavara kaevandamisega või mõnel teisel viisil rikutud maa-ala korrastamisel või taaskasutamiseks ettevalmistamisel või prügilate katmiseks. Karjääride, prügilate ja teiste tehisobjektide rekultiveerimiseks on reoveesette kasutamine soovitatav, kuna pinnase vedu loodusest on kulukas ega ole keskkonnasäästlik tegevus. (https://www.riigiteataja.ee/akt/106082019007)


2019. aastal valmis reoveesette karjäärides kasutamist puudutav põhjalik uuring “Biolagunevatest jäätmetest ja/või reoveesettest saadud materjalide kasutamise võimalused haljastustöid hõlmavates riigihangetes ja karjääride korrastamisel” (https://envir.ee/media/5287/download).


Katsetatud on ka reoveesettest saadud komposti kasutamist metsaistutusel. Ajakirjas Eesti Mets on natuke antud teemat käsitletud (artikkel aastast 2008): http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_mets/artikkel865_839.html


Kas Eestis on kaalutud ka veekogude süvendamisel setete (sapropeeli) kasutamist lisandina komposteerimisel või ka otse põllule veetava mullarikastajana ehk väetisena? Kus on meil seda viimastel aastatel katsetatud?


2020. aastal valmis Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel Eesti Maaülikooli projekt „Jätkusuutlik väikejärve tervendamise meetod sette toiteainete taaskasutuse teel“. Järvede tervendamisel sette eemaldamine ja selles sisalduva fosfori taaskasutamine väetisena põldudel on oluline uuringuvaldkond, sest võimaldab lahendada korraga kaht probleemi: keskkonnareostust järvedes ja looduslike fosforivarude piiratust. Maaülikooli projektile lisaks meil konkreetsem info katsetuste kohta puudub.


Kuidas mõjutaks viimasel puhul setete kasutamist setetes olevad lämmastiku- fosfori jm jäägid?


Setetes sisalduv fosfor on oluline toitaine põllukultuuridele. Setete kasutamisel väetisena tuleb lähtuda veeseaduses väetisele seatud piirangutest (sh lämmastiku piirnormidest).


Milliseid uusi lahendusi jäätmete vähendamiseks ning neist komposti tekitamiseks on Eestis katsetatud lähiminevikus?


Tegemist pole küll uue lahendusega, kuid väärib märkimist, et 2023. aasta lõpuks peavad kohalikud omavalitsused tagama biojäätmete tekkekohal liigiti kogumise või ringlussevõtu. Lihtsustatult öelduna tähendab see, et biojäätmete liigiti kogumise võimalused laienevad. Linnades ja alevikes on biojäätmeid mõistlik koguda konteinerisse, mida tühjendab graafiku alusel jäätmevedaja. Eramajades ja maapiirkondades on alternatiiviks kompostimine. Kohalikud omavalitsused on Keskkonnainvesteeringute Keskuselt saanud toetusi, et osta ja jagada majapidamistele kodukompostreid. Seetõttu on märgata ka elanike huvi kasvu koduse kompostimise vastu.

Teisalt teeb ministeerium ka samme, et tõsta inimeste teadlikkust ja aidata kaasa toidujäätmete tekke vähendamisele („Austa toidu jäägitult!“ kampaania). Jäätmetekke vähendamiseks on senisest paremini koondatud info toidu annetamise võimaluste kohta (https://toiduannetamine.ee). Kogukonna või eraalgatusel on kasutusele võetud toidujagamiskapid ja ka äpid (nt Fudler, ResQ Club jt), mis samuti aitavad toidujäätmete teket vähendada. Keskkonnaministeeriumil on valminud ka toidujäätmete tekke vältimise kava.



Kas Eestis keegi tegeleb ka uute meetodite väljatöötamisega? Järvede ja jõgede setete põldudele või karjääridesse vm sobivuse uuringutega?


Lisaks eelnevalt juba mainitud uuringutele viis Maaülikool 2018. aastal läbi uuringu reoveesette kasutamise kohta nõlvadel (sh teedeehituses). Aruanne leitav: https://old.envir.ee/et/eesmargid-tegevused/vesi/uuringud-ja-aruanded


Kas erinevate setete komposteerimisel tekkinud komposti puhul on Eestis ka katsealasid, kus neid edaspidiselt uuritakse? On need vaid loodusliku toimega või kasutatakse ka puude istutamist, (rohu)seemnete külvamist jm?


Puudub info pikemajaliste taimkatsete teostamise kohta reoveesette valdkonnas. Lühiajalisi taimkatseid (salatkressi ja suvinisuga) käsitleti reoveesette tootestamise uuringus (ptk 10, lk 86–101).



Küsis Neeme Sihv.

laupäev, 15. oktoober 2022

KAS TOHIB JALAVAEVA KERGENDADA - Erik Puura.

 


KAS TOHIB JALAVAEVA KERGENDADA - Erik Puura.

Olukorra kirjeldus. Sõidan külavaheteel ning minu ees kõnnib eelhinnangu alusel noorem naisterahvas, seljakott seljas. Ehk isegi alaealine, selja tagant ei saa aru. Ta ei tundu olevat ei matkaja ega seeneline, vaid pigem kohalik elanik või vanavanematele külla minev noor, kes puuduliku bussiliikluse tõttu peab pika maa jala käima. Vaatan kaarti, lähima taluni on vähemalt kilomeeter.

Meenutan aegu, kui sellises olukorras oli kummaline mööda sõita. Ikka peeti auto kinni ja küsiti, kas saaks jalavaeva kergendada. Ning teekäija sai otsustada, kas kasutab võimalust või mitte.

Ent praegusel ajal hakkab tööle pidur. Kuidas ma saan olla kindel, et juba minuti pärast pole minust sotsiaalmeedias fotot koos tekstiga "See vanamees püüdis mind enda autosse meelitada" ning nädala pärast ei ehi sama pilt Kroonika esikaant koos juurde mõeldud mahlaka looga. Jalg jäi gaasipedaalile.

Eks ma ise mõtlesin hoopis teise lõpu välja, kuidas vanaema küsis sellelt noorelt, ega keegi peale ei võtnud. Ja ta vastas, et tänapäeval ei võta keegi, ei hakanud isegi proovima. Või siis, et ei julge, sest tänapäeval sõidab igasuguseid ringi.

Eks nii vist ongi, ajad on uued ja need, kes on mineviku harjumustesse kinni jäänud, võivad päris lihtsalt söödaks langeda, isegi kui nad soovisid ainult head. Või kuidas teie oleksite käitunud?

reede, 7. oktoober 2022

TÕNU PLOOMPUU SEENEMAAILM - Neeme Sihv.

 


Maris Meriste foto.



Võlvnutt Cuphophyllus colemannianus.

Lubjarikastel niitudel üsna harva esinev seen. Sarnaneb aas-võlvnutiga, see on oranžikam ja eoslehekesed on kübara toonides, sageli ka jalg.
Võlvnutile iseloomulikuna on tal pikalt laskuvad paksud ja hõredad eoslehekesed. Suuruselt on päris korjatavate mõõtudega - suuremad pildil olijad 5-6 cm suuruse tüseda kübaraga. Erilist lõhna ega maitset tal pole.
Harvavõitu seeneliigina tema söödavusest ei räägita. Saksamaal peetakse vääriselupaikade tunnusliigiks.

Läänemaa. Oru v. Rannaküla.
15.10.2019


Vagujalg-kühmik

Nii sai ta määratud. Tunnused klappisid, värv küll veidi tumeda võitu. Allpool pilt triibulisest jalast, mis aitab eristada teistest sarnastest liikidest. Mitte harv seen.

Süüa ei pidavat sündima, aga toorelt maitstes midagi vastikut maitset ei tundnud.


Läänemaa. Väike-Lähtru - Turvalepa tee ääres liivasel maal salu poole kalduvas palus.
30.09.2018.


Kiudhebel

Üks tavalisemaid südasügise seeni. Eriti rohkelt on teda kehvematel liivasematel maadel. Mõõtmetelt tagasihoidlik - 3-4-5 cm kübaraga. Hebelitele iseloomulik rõika lõhn on nõrk. Ja söödav ta pole.

Läänemaa. Laheva. Seekord kasvas lubjarikkal niidul.
05.10.2018.


Punalehik Entoloma hebes

Suurepoolne sirejalgne seen, nii et ka tavaliselt seenekaugele kaasnõmmelasele jäi silma ja kutsus vaatama. Kübar 5-6 cm läbimõõduga, jalg miskit 15 cm kanti. Ja väetamata muruga aias mändide vahel oli ta meeldivalt kaunistavalt silmatorkav. Nagu lill.

Punalehikule iseloomulikult on vanema seene eoslehekesed veidi roosaka jumega pruunikad. Kindlalt paneb punalehikuna paika aga eoste kuju - need on silmatorkavalt nurgelised (kommentaari pilt). Muidugi ka üldine haabitus - peale vaadates olin praktiliselt kindel, et tegemist on punalehikuga, kuigi seda liiki pole ma kunagi teadlikuna näinud-määranud. Siiski on piisavalt palju suhteliselt sarnaseid liike.

Määramisega läks tema puhul raskeks - päriselt ei klapi ka väljapakutud liigiga. Erinevused nõuettest jäävad siiski "lubatava vea piiridesse".

Entoloma hebes on Põhjamaades üsna levinud aga mitte igapäevane liik. Eestis on teda kunagi noorpõlves maalinud Vello Liiv (s.o. enne seda, kui ta fotosid tegema hakkas, esialgu ORWO filmile, hiljem digipilte, mis on jõudnud paljudesse kodumaistesse seeneraamatutesse). Tema maalitud punalehiku pildid on Euroopa Punalehikute monograafia esimeses väljaandes. Tema kinnitas ka (siiski vaid piltide järgi) mu määrangu ilmset õigsust.

Kuna seda silmatorkavat seent pole vahepeal Eestis märgatud, siis on ta meil ilmselt küllaltki harva esinev seen.

Punalehikud reeglina ei ole arvestatavad söögiseentena - kipuvad sageli olema mingil määral või isegi tõsiselt mürgised. Harvaesinevate seente peal, eriti sellistel õrnematel graatsilisematel, pole ka seeneproovijad piisavalt enesega loomkatseid teinud.
Punalehikud ei vaja (enamasti) kaaslastena kindlaid puid-taimi partneritena, nad pole mükoriisaseened. Aga on siiski keskkonna suhtes vägagi valivad, ei talu "maailmaparandajate" vägitegusid.

Nõmme linn
20.10.2019.


Punalehik Entoloma hebes'e eosed. Skaala 1 "mm" on 2,5 mikromeetrit.


Pisiservik Crepidotus luteolus.
Jällegi peaks olema lisanduv liik Eesti seente nimestikku.

Selliseid väikseid pisiservikuid, kes kasvavad eelkõige rohttaimedel, on terve trobikond. Kindlalt eristatavad on nad eelkõige mikrotiunnuste põhjal. Vist..., ega ma neid nii palju pole vaadanud.... Ja ega keegi teine pole neid ka eriti vaadanud. Sarnast valget pisiservikut on viimase 40 aasta jooksul korjatud vaid korra. Aga kogu rohi on selliseid täis. Hilissügisel eriti, kui õiged seenelised juba seedivad oma suve ja südasügise mõnusaid korjeid.

Muidugi võib natuke kahelda ka selles määrangus - mõni tunnus täpselt ei klapi. Suurem viljakeha on natuke liiga suur, eosed natuke liiga kitrsad (teise liigi jaoks tõsiselt liiga pikad), aga tsüstiidid sobisid väga hästi. Välimuse järgi väljas ma neid liike veel eristada ei oska.
Põhjamaades on see liik sagedaseks-tavaliseks hinnatud.

Pisiservikud on väikesed valged seened, suuremad liigid, mis puidul kasvavad, sageli ka pealt pruunikirju kübaraga. Seenejalga neil praktiliselt pole, kübar on sageli neerjalt ümber varre/oksa. Eoslehekesed on alguses sageli peaaegu valged, vanematel seentel aga muutuvad pruuniks - ka nende eosed on erinevalt servikutest pruunid (allolev pilt).


Harjumaa. Nissi khk. Nissi Jõetõusme (Veetõusme) allikate juures. Eelmise aasta angervaksa kõdunevatel vartel - paras aeg nakatada sel aastal surevaid varsi.
26.10.2019. 


Talinigerik
Tänavu on seda talvist (sügis-talv-kevadist) seent rohkesti. Eks selline nullilähedane pendeldamine ole talle meeltmööda, eriti kui üle nulli rohkesti käib. Kasvab ta nii kulustes kohtades, vanadel lehtedel, kõduneval puupurul kui vahel ka mõnel suuremal küõdunenud rondil. Peale pole temaga muud hakata kui imetleda. Ja imetleda saab teda igaüks - kübar 2-3.4 cm läbimõõdus ja piisavalt ere, et märgata.

Läänemaa. Laheva.
09.01.2020. 


Käbimütsik

Kevadine käbidel kasvav mütsiku liik. Väga palju harvem kohatav kui käbikõrgesed või käbinarmik. Olen teda harjunud kohtama kuusekäbidel, seekordne oli esmakordselt männikäbidelt. Tal tunduvad olema soojad suhted rähnidega - enamasti olen teda näinud rähni sepikodade juures, üksikuna metsa all harva. Võimalik, et läbi nätsutatud käbi seedima hakkamine on talle palju edukam kui tavalise käbi kasutuselevõtt.
Seekordsed kasvasid aga mahajäätud sepikoja juures. Seetõttu esialgu tekkis kahtlus, et kellega tegemist. Selge leelise-ammoniaagi lõhn kinnitas siiski liiki, ühtlasi sügavalt sambla seest andis välja kaevata kopitanud käbisid. Ja ka hoolega kasutatud-kulutatud kunagine sepikoda jäi lõpuks samas kõrval silma. Muidu on seen tüüpilise mütsiku väljanägemisega, veidi koonilise kübara ja valgete eoslehekestega.

Järvamaa: Kõrvemaa. Kautla raba.
30.05.2020. 


Kõige arvukam kübarseen Eestis (?).
Okka-roisknööbik.

Iga seenekübar kasvab välja oma okkalt. Ja neid tuleb kuni sügiseni, hilissuvel-varasügisel märjal ajal on teda massiliselt. Südasügisest edasi kohtab teda vähe. Kui metsaalune on nendega kaetud, pole siiski mõtet hakata otsima lähikonnast mõnd priskemat laipa - see magus laibahais tuleb neist seentest.

Harjumaa. Ohtu.
06.06.2020. 


Okka-roisknööbik
Selle Eestis kõige arvukamate viljakehadega kübarseene liigi tiitlile konkureeriv seen on juba väljas. Kasvab ta alati okaste peal, iga seene all üks okas. Ja mõelge nüüd, palju variseb igal aastal kuuskedel okkaid (mändidel on ta vist ka, aga vägagi harva). Kui ka 1% okkaid hõivatakse edukalt, tuleb see väga suur arv.

Suvel niiskel ajal kuusikus jalutades võib sageli tunda tugevat magusat raipehaisu. Seal pole reeglina vaja karta midagi kriminaalset ega rebaste-huntide-sigade einele vahelesegamise eest karistada saamist. Need lõhnastajad on reeglina need seened.

Saaremaa. Sõrve. Viieristi.
04.06.2022.


Metskõrges Gymnopus ocior =Collybia ocior. Seekord tüüpteisend, erinevalt heledast kollaselegisest mullusest vormist: https://www.facebook.com/photo.php?fbid=1354199668074870&set=a.1143228992505273&type=3&theater

Hariliku metskõrgesega https://www.facebook.com/photo.php?fbid=1697531880408312&set=a.1143228992505273&type=3&theater väga sarnane liik, ainult tumedam. Ja teda on natuke harvem, kui harilikku metskõrgest, kuigi temagi on tavaline suvine seen.

Läänemaa Laheva. Loo-karjamaametsa raiesmik.
12.07.2020. 


Pisimütsenell (Mycenella lasiosperma)

Pisike, mütsiku moodi seen, kübar nii pool kuni üks cm, peaaaegu alati selgelt kellukjas-kooniline. Peale vaadates ei oskagi eristada teda mütsikutest, kui ei tea. Üks kahtluse tekitaja on ilus karvane jalg - nii seksikas pole see ühelgi sarnasel mütsikul. Peamised erinevused tulevad välja aga mikroskoobi all - eosed on ümarad, aga sealjuures nurgelised, mühklikud. Ja eoslehtede kaitserakud (tsüstiidid) on suured, tõmmud ja tipust harulised nagu juurikad palgi otsas oleva kännuna - fantastilise väljanägemisega (lihtsate vahenditega ei õnnestunud head pilti saada...)...

Leidnud olen teda rohkesti ja süstemaatiliselt oma metsa ühest kohast (juriidiliselt mets, sisuliselt omapärane puismätastega soo-lodu moodi kooslus, 4-meetrised hallid lepad ja paakspuud jm, kolmemeetriseid pillirookõrsi, humalat jne). Nüüd siis teine koht. Eestist on teda veel korra kirja pandud, seente nimestikus on ta enne minu metsast korjamist varasemast olemas, aga tõenisendeid pole.
Vaatamata sellele, et ta on raskesti märgatav (ega igaüks ikka selliseid siredaid sääri imetlema ei hakka, et kahtlust tekiks), pole ta ilmselt siiski mitte igapäevane, mass-seen, vaid natuke valivam enda elamise suhtes. Tõenäoliselt tuleks teda pidada väljakujunenud, pika ajalooga seenekoosluste liigiks, kuigi ta kasutab seal mõnes mõttes lihtsaid, kergesti kättesaadavaid kasvupindasid ja ei ole kirjanduse andmetel eriti valiv. Antud seen kasvab vana, nii 150-aastase tamme jalamil. Raamib teda rohelisena läikulmik, selle varjuvorm.

ps. Seen on pildil rohekam puude lehestikust ja samblalt peegelduva valguse tõttu. Reaalsuses on ta vaid pruunikates toonides, ilma roheliseta.

Vana-Läänemaa. Kullamaa khk. Sipa. Angassilla mägi.
14.08.2020. 


Psilocybe strictipes või P. pelliculosa

Meie igapäevaseid uusi liike Eesti seente nimestikku anna meile tänapäev... (vahepeal on paar vist postitamata jäänud).

Selle paljaku võtsin kaasa tudengitega metsas praktikumi läbi viies. Sai mitmeid väikseid seeni samas niidul vaadatud - lakkrupiku pisiliike lehtrikke jm. Ühes niiidetud luht-kastevarre mättas oli ka üks kannatada saanud tähelepanu köitnud seeneke. Kohapeal pildi tegdmisse süveneda polnud võimalust, võtsin kaasa ja tegin pildi õhtul vcabal ajal. Ühtlasi asusin kontrollima ka esialgse määrangu õigsust. Mis osutuski ebatäpseks - eosed olid liiga kitsad ja mõneti ka lõhemad, kui algselt arvatud liigil. Selleks sobis aga teine lähedane liik - see mis esimesena mainitud. Aga Psilocybe strictipes peaks kübaral olema ilma nuputa, seda enamasti. Küll aga pakkus nupuga sarnast liiki Wikipedia - P. pelliculosa. Viimane on aga Kaliformia jms kandi liik. Kuid samas mainiti tema hiljutisi leide ka Soomest ja Norrast. Nii et võta sa kinni, kumb on õigem erand. Lõpuks ei saa ka eoste varieeruvuse erandit päris välistada. Nii et kui erandlik on sellele isendile nupuke, on P. strictipes, pildilolijal on ka mainitud liigi jaoks sobivam laiuvam kübar. Kui erandlik on kasvu regioon, on P. pelliculosa. Aga see erandlikkus võib olla tingitud ka regiooni vähesest uuritusest - ka P. strictipes on harvavõitu seen siinkandis. Kui aga eoste laius (kitssus) on erandlik, siis võib lõpuks ka P. semilanceolata olla. Ehk geenimäärangud panevad paika. Esialgu loen uueks liigiks Nordicu järgi määratuna.

Teine huvitav asi ilmnes selle seenega - sain selgeks sinised seened. Nimelt trauma korral reageerivad selle rühma seened nagu inimesed - saavad sinikad, lähevad siniseks. See on mõneti näha juba niidul ja on õhtul tehtud pildil (kübar lähemalt esimene allolev pilt), Kui aga seen oli öö läbi seisnud ja natuke tahenenud, muutusid sinikad palju võimsamaks (teine allolev pilt). Varem ma arvasin, et siniste seente mõiste on seotud vaid sinijalg-mütsikuga, millel normaalseisus on jala alaots intensiivselt sinine.


Trauma saanud paljaku kübar. Piki murdejoont sinine vorp.


Natuke tahenenud ja täiendavalt sininenud seen hommikul.

Põhja-Tartumaa. Avinurme khk. Avinurme.
26.08.2020. 


Samblalehik Arrhenia obatra

Meie igapäevaseid uusi liike Eesti seente nimestikku anna meile tänapäev...

Väike seeneke tallatud samblal. Ja seal oli teda üsna arvukalt. Kübara läbimõõt 7-8 mm, juhul kui pool päeva kestnud põuaga polnud see hakanud kokku kuivama, nagu allkülge näitavatel seentel.

Põhjamaade seente määraja põhjal õnnestus jõuda selle liigini. Ja Google pildiotsingu põhjal tundub see pilditegijate seas popp liik olevat. Enam-vähem sobib, kõrvalekalded tunduvad jäävat lubatava vea piiridesse.

Tõsi, üks puudus on sel määrangul määraja järgi - ta peaks kasvama kõrgemal mägedes viimastel lumest vabanevatel kohtade pinnasel või madala samblaga mudasevõitu aladel, metsapiirist kõrgemal. See seen aga kasvas Avinurme kalmistul kabeli ees; tõsi küll, väga madala sambla (Barbula?, punaharjak? vms) vahel liivasel maal.
Võimalik, et see seen on ettenägelik ja ettetundlik, tundes peaset Alutaguse jõudmist metsapirist kõrgemale kultuurilisele-tehnilisele tasemele.

Siiski ei saa eitada, et see liik võib kasvada ka madalamal - teda on määratud ühe kaardi järgi ka Inglismaalt Coventry äärelinnast. Ja pilte on mitmetelt maadelt, osad tunduvad ka tasase maa taimede keskelt olevat. Viimaste puhul siiski ei saa kindel olla, et tegemist on ikka sama liigiga, mis lumepiiri lähistel mägiaasadel kasvab. Võimalik on ka sarnase tasandikuliigi olemasolu, mida Skandinaavias pole või mis sootuks kirjeldamata.
Kuna selliste liikide järele roomajaid pole väga palju, võivad tema leviku andmed olla ka väga lünklikud. Skandinaavias käiakse teda imetlemas kõrgel mägedes või Teravmägedel, madalamates kohtades teda aga ei otsita.
Seni siiski, kuni geenijärjestustega asi pole selgemaks saanud, jääb ta liigiks Arrhenia obatra. Tume ta on, pildil olev heledus on saavutatud esmase läbikuivamisega, oludes, kus vesi enam ei täida kübaras seeneniitide vahesid. Pildil pole seen mitte hügrofaanselt tumedana, vaid kergelt kuivanult heledana.

Põhja-Tartumaa. Avinurme khk. Avinurme kalmistu kabeli juures.
28.08.2020. 


Tekkisid kahtlused, et äkki on siiski vööt-samblalehik (Arrhenia spathulata)
- korduvalt ka minu poolt üles korjatud. Aga väga tüsedad isendid.
Samblalehik Arrhenia auriscalpium

Meie igapäevaseid uusi liike Eesti seente nimestikku anna meile tänapäev....

Samblalehikud on väikesed seened, osad on vist kaudselt seotud sammaldega, osad otseselt sammaldega koos elavad liigid. Esimesed, segasema seosega liigid on tavalise väikese lehterja-letrikja (sõlikja) kübaraga. Teistest on osad aga ~külgmise jalaga keelja või tugevalt ebasümmeetrilise kübaraga. Mitmed liigid on päris sileda eoslavaga, teistel on see kurruline nagu ka sel liigil (allolev pilt), suurematel aga on päris korralikud eoslehekesed.


Selle samblalehiku kübara alakülg. Justnagu kukeseen.

Selliseid külgmise jalaga samblal kasvavaid liike kohtab üsna sageli, aga neid on vaadeldud vähe. See liik on selgete eoslehekestega, küllaltki tumeda halli viljakehaga, eoslavaga. Ja selge jalaga, mis on natuke kooniline. Võimalik, et ma olen teda ka varem kohanud, aga liik on määramata jäänud. Teised seda tüüpi liigid on peaaegu jalutud (ebsaselge jalaga), sageli heledamad ja siledama kübara alaküljega. Ega esmakordsel kohtamisel neid kerge eristada pole.
See kasvas ilmselt koos hariliku keerikuga (tavalisem keerikuga seotud liik on heledam ja palju siledama allküljega ja jalutum), aga välistada ei saa seost ka teiste samas kasvanud seeneliikidega.

Ladinakeelne liigiepiteet vihjab kübara kuju ja mõõtmete sarnasusele käbinatmiku (Auriscalpium) kübaraga.

Viljandimaa. Paistu poe kõrval keldri kivikatusel.
05.09.2020. 


Harik Ramaria gracilis.

Hariku jaoks tõepoolest kõhna. Nii te võiks tõepoolest tõlkenime maakeeli kasutada - sale harik. Aga määrama suunas teda hoopis teine, palju teravam omadus - lõhn. Tugev magus aniisi lõhn, ehk kerge kookose lisandiga. Selline lõhn pidi olema harikute seas unikaalne, samal ajal soboib ka värvus ja sobivad eoste mõõtmed.

Nii et eestikeelseks nimeks võiks olla ka aniisharik või lõhnav harik.

Kas ta on söödav? Ei tea. Väga mürgine kindlasti pole - siis oleks see ilmselt teada. Nõrgemaid toimeid on aga maailmas pigem harvemini esinevatew liikide puhul raske kindlaks teha. Omaette küsimus on see, kuidas selline tugev lõhn maitses kajastub.

Viljandimaa. Kõpu khk Tohvre.
06.09.2020. 


Punalehik Entoloma versatile
Meie igapäevaseid uusi liike Eesti seente nimestikku anna meile tänapäev.

Eestikeelseks nimeks võiks saada tumeroheline punalehik.
See liik on üsna laialdase levikuga Euroopas ja ka Ameerikas laialehiste ja segametsavööndi aladel, aga kõikjal üsna harvaesinev. Põhjamaadest esineb teda Taanis, Norras ja Rootsis, kõigis neis on Punase Raamatu ohustatud liik. Naabermaades Soomes ja Lätis teda pole leitud. Ilmselt on see leid üks põhjapoolsemaid maailmas. Seeneliigi ohustatus on arvestataval määral loogiline - tegemist on viljakamate leht- ja segametsade liigiga - need alad on aga suurel määral põldudeks tehtud või uuemal ajal puupõllunduse meelevalda sattumas.

Liik on kergesti ära tuntav. Tema kübar meenutab oma karvasusega (allolev pilt) narmasnutti. Tema eoslehekesed on võrreldes teiste punalehikutega väga tumedad. Sarnane on ka sagedamini esinev punalehiku liik Entoloma araneosum. Viimane on aga tumehall, ilma rohelise toonita. Nendel liikidel on ka erinevusi mikrotunnustes.


Mustjasroheline kübara pind on sellel punalehikul tihedalt kammitult karvane. Roosakas eoste toon on eoslehekeste kahvaturohekal toonil vaevu aimatav, aga langevad eosed on värvinud teo lima päris selgelt roosakaks.

Harjumaa. Ohtu
13.09.2020. 


Veinpunane vöödik (Cortinarius rufo-olivaceus)

Tänavu olen vöödikutest püüdlikult mööda vaadanud. Peale nende, mida varasemate teadmiste põhjal tunnen (nt C. cotoneus, aniisvöödik, vereva rühma liigid) või lausa sööma olen nõus (suuremad limajalad). Vöödikute liigirikkus on tänavu küll uhke, aga olen südame kõvaks teinud. Punalehikud, sametkübarikud, mütsikud jne nagunii juba on korduvalt külmkapis ära mädanenud.

Nojah, seltskonnaga metsas olles oli seal seeni suhteliselt vähe. Aeg-ajalt sai vöödikuid meenutatud, neidki ei olnud liiast. Järjekordset vöödikumuna (eesmine isend pildil oli päev varem tunduvalt munam, väiksem) vaadates torkasid sel silma jala äärismugulal olevad mõned erepunased laigukesed. Selline punaseks värvumine - see ei saa olla eriti laialt levinud, see peaks olema määramis tlihtsustav tunnus. Ja ennäe, kõrval oli ka paar suurt isendit, mis juba rohkem punaseks värvunud. Võtsin kaasa. Järgmisel päeval, kui pilti tegin, on punast tooni palju rohkemkerge toksimine vallandas punaseks muutumise.

Esimene, pildi järgi otsing, jooksis kinni. Sai küll punaseksvärvuva liigi (Cortinarius rubicundulus - tellispunane vöödik), aga see oli pigem kollakas, minu seen aga kerge violetse jumega nii jalas kui kübaras. Ei jäänud muud üle kui määrata korrektselt.

Kuiva ilmaga kogutud seent üritasin esialgu määrata valkest rühmast. Alles teisel katsel sain aru, et ta on ikkagi limapea. Ja siis värvusreaktsioon KOH-iga, oliivrohekad eoslehekesed, sidrunjad eosed ja muud tunnused viisid kiiresti paika. Saigi määratud.

See liik on Kesk- ja Põhja-Euroopas harv, Poolas nt Punases Raamatus. Itaalia pöögimetsades tunneb aga end hästi. Eestis on teda varem kogudesse jõudnud neljal korral, saartelt ja korra mandrilt. Ta armastab lubjarikast maad ja lehtmetsa, Eestis ilmselt tamme. Seetõttu teda ka Soomes ei ole.

Noortel seentel pole punast värvi. See lisandub tasapisi pigmendi eellasaine oksüdeerumisel. Kübara keskele, aga ka muudesse seene osadesse. Ja kuivatatud seened kogused pidid olema tumepunased.
Maitselt oli see isend kopitanud kartuli maitsega. Ilmne, et süüa ei sünni. Itaalias olevat teda siiski ekslikult söödud, aga mürgitusi teada pole. Siiski ei soovita katsetada - seniseid katseid on väga vähe ja keemilisi analüüse pole piisavalt.

Läänemaa. Uneste. Metsakasvanud puisniit.
20.09.2020. 


Vöödik Cortinarius subfraudulosus

NB! Olge selle pildi vaatamisega ettevaatlikud! Ei saa välistada, et seene hais pole ka pildile külge jäänud ja pingsa vaatamise korral võib vallanduda ja teid häirima hakata. Ainult haisu pärast ma selle seene üles korjasingi ja temast pildi tegin ja lõpuks ka ära määrasin(?). Haisu kirjeldaksin kui teatavate seedehäiretega kerge kõhulahtisuse kalduvusega ilmnevat pasa haisu - teravalt rohuse aromaatse vürtsiga pasa hais. Vahel on sedamoodi haisu ka sõnnikulaudas. Selle haisu tõttu on aga määrangu taga ka väike küsimärk.

Määramine algas esialgu kobamisi, libistasin pilgu üle Temprate Europe seeneraamatu piltidest. Alguses kahtlustasin rohkem isegi, et ta on hebel - sobivad nii värv, kuju ja mõõtmed. .Siiski oli seal üks pildi järgi ideaalselt sobiv vöödik. Ainult minu seene kasvukoht polnud päris see ja eosed olid liiga suured. Igatahes sain nii otsa kätte ja seeneliha värvusreaktsiooni sobimine (KOH lahusega ei värvunud) kinnitas õiges kohas olemist. Sellest väikesest seltskonnast tuli Põhjala määrajast kohe välja tema suurte eoste põhjal Cortinarius fraudulosus. Kui e-Elurikkusest seda vaatama hakkasin, viskas aga ette teise liigi - sellesama pildi järgi määratu, kel eosed palju väiksemad.
Googeldades lisatarkust otsides (selle osas peab alati säilitama kriitakameele) ilmus aga välja ka liik C. subfraudulosus. Millel Wikipedias viide teadusartilkile taga. Ja sealt siis see välja keriski. Nii kirjeldus kui võrdlused lähedaste liikidega kui sobivus. Määrajas teda ei saanudki olla - määraja on vanem kui selle liigi esmakirjeldus, mis pärineb alles 2014. aastast. Ja esmakirhjelduses on ka kasutatud Eestist pärit leidusid. Praegu on temast kolm varasemat leidu.

Nojah, aga siiski justnagu midagi jääb kripeldama. Nimelt kirjelduse järgi peaks sel liigil olema nõrk mulla lõhn. Minu seened aga kõik haisesid võimsalt. On veel hullemaid seenehaise, aga seegi on võimas - sama hull kui haisval heinikul, aga teistsugune. Ja ka eosed on natuke kitsamad. Nii et mine tea - geenid on vaja läbi arutada, siis võib edasi mõtelda.

Vana-Harjumaa. Jalase. Oodava nõmm. Lookuusik.
23.09.2020. 


Kollaselaiguline pilvik. (Russula luteotacta)
Väike erepunane pilvik, mille nime sain täna lõpuks kätte. Olen teda torkinud juba aastaid, aga määramiseni pole jõudnud. Kasvab ta tammede all, lubjarikkamal savikamal maal. Ka mu omas metsas natukehaaval. Aga siiski piisavalt vähe, eriti oma suuruse kohta, et teda ei tuntaks.

Nii erepunane on ta harva. Enamati kipub olema osa kübarat ära pleekinud, nii et sellist kõikevõitvat sära (allolev  pilt). Ja pildilolijad on ka suured - kübar 5-6 cm. Enamasti on see 3-4 cm, nagu neil kommentaari pleekinud seentel.


Pleekinud kollaselaigulised pilvikud. Samast lähedalt, kust põhipilt.

Maitse on tal sama terav kui värvus - s.t. kibe. See tõmbab samuti tagasi tema korjamise ning sedakaudu tundmise iha. Mingi väike verev pilvik lihtsalt... Kui läheduses on mände ka, siis võibki kollaselaigulise pilviku kõrval kasvada kaks korda suurem verev pilvik.
See, et nii puhasvalge-õrnroosa (jalg sageli) erepunane pilvik võiks kollaselaiguline olla, sai selgeks määramise ajaks. Samad esimese pildi seened olid tõepoolest kahe päevase ooteajaga tõmbunud ilusasti kollaselaigulisteks. Pildil (allolev pilt) ei mängi see kollaselaigulisus nii ilusasti välja, kõigel on kollakaspruun jume juures. Ei õnnestunud värve paika saada. Palja silmaga olid aga osad vigastused peaaegu sama puhaskollased kui mardikate poolt läbijäratud koltuva heiniku vigastustel.


Kaks päeva väntsutada saanud esimese pildi seened on tõmbunud selgelt kollakalaiguliseks.

Siiski see kollaste laikude tekkimine on piiratud. Samast liigist augusti keskel tehtud pilt, natuke viga saanud seeni, osad põuaga poolkuivanud, pole mingit märki kollastest laikudest (allolev pilt).
Nädal varem mudisin teda Nedremal (allolev pilt). Olen ka varasematel aastatel kohanud, muuhulgas ka mu enda metsas, Peaksin vanu pilte lappama, saaks ühtteist selgeks. Nüüd igatahes on ühel liigil mul jälle nimi taga. Kas kunagi ka tema söömiseni jõuan, kahtlen. Vajab ju kupatamist, aga ise nii väike. Küll mitte lootusetult õrn, aga ikkagi.

Saaremaa Tahula
01.10.2020 


Suvine pilt samast liigist Joona puisniidult Märjamaa lähedal. Vanemad seened on küll krimpsus ja hädalised, aga kollaseid laike pole. Värvid küll sama eredad.

Vana-Läänemaa Sipa.
14.08.2020


Harik. Liik on määramata. (Ramaria sp.)

Täiendus: phäh - geenijärjestused ütlevad, et punalatv-harik - punase raamatu liik. Aga kus on punased ladvad????

Oma välimuselt meenutab see seen natuke Soomes kasvavat liiki Ramaria boreimaxima. Selle puhuks on aga kaks viga - kasvukoht lubjarikkal savikal maal lehtpuude all (Soomes on liigi elupaik happellised okasmetsad) ja kindlalt pani eituse paika eoste suurus - need pildilolijal liiga suured. Eoste suuruse poolest sobiks suurtest tüsedatest harikutest ehk punalatv-harik. Ainult et punaseid harude tippe ei näe isegi arenenud ettekujutusvõimega (1. kommentaari pilt).

Seene passipilt on allpool.. Suurema läbimõõt on natuke üle 20 cm. Seal on näha talle iseloomulikud võimsad seene harud. Söömise jaoks ta kõige parem pole - küllaltki tugev omapärane maitse.


Noorema-väiksema seene harude tipud on samavärvilised ülejäänud seenega. Vanem seen tervikuna veidi kahvatum.

Harikute kohta pole kättesaadaval head määrajat. Kättesaadavate liikide kirjeldustega tema tunnused ja elupaik-elunõuded ei sobi. Viimastel aastatel on nende seas eristatud järjest uusi liike, mõnede puhul on kindlaimad eristustunnused geenijärjestused. Loodetavasti saab sellest seenest geenid määratud ja siis saab öelda, mis liigiga on tegemist. Kas mõne tavalise liigi ebatavaline vorm, mõni haruldane liik või veelgi enamat.

Saaremaa. Tahula.
01.10.2020. 


Sinisukk
Tsüaanvärvik on põuaga väga ära pleekinud ja natuke ka kortsu tõmmanud. Vaid jalg, mis on olnud päikese eest varjatud, on oma sinise värvuse säilitanud.

Tsüaanvärvik on lähedane liik sinivärvikule. Peale mõnede mikrotunnuste on tema määramiseks oluline tunnus krae puudumine või olemasolu. Tsüaanvärvikul see on noorena niru, hiljem võib puududa. Sinivärvikul on püsiv lai krae.

Need sinisukad ei pälvi tava-metsalise tähelepanu, erinevalt pleekimata seentest, kes oma sinise tooniga köidavad kohe tähelepanu. Söödavust neil erilist pole, mürgisust ma mitte. Maitse on tuim, neid peetakse viimasel ajal mittesöödavateks.

Leidub neid mõlemat väga erinevates kohtades - nii aedades kui niitudel ja metsades.

Läänemaa Laheva
04.10.2021. 


Lehtrik Clitocybe vibecina

See, kui on õigesti määratud, oleks liigi 4 leid Eestist eelmise sajandi Kuulo Kalamehe leidude järel. Samal ajal loetakse ta Põhjamaades tavaliseks seeneks. Nii et Eestiski võiks ta sage olla, aga teda pole lihtsalt kirja pandud. Selleks on mitu põhjust.

1. Ta on vägagi sarnane teise (hilis-)sügisese lehtrikuga – varieeruva lehtrikuga (Clitocybe metachroa). Maakeelse nime järgi võib hinnata, et ega tema “teisik” eriti ühesugune ei ole. Peale selle on veel sarnaseid teisigi. Seetõttu on ta märkamata-üles korjamata jäänud. Või peale vaadates hinnatud varieeruvaks lehtrikuks ning pole lähemalt uurima hakatudki. Oluline erinevus on lõhn, mis on temal tugev, varieeruval aga ~puudub. Terav-vänge jahune-rohune, ehk veidi puuviljane. Metsas ma seda ei tundnud, küll aga kodus karpi avades. Eks jahedas ole ka lõhn nõrgem. Loodetavasti polnud karpi kogunenud seene lagunema hakkamise lehk…
2. Ta on hilisem sügisene seen. Tema ilmumise ajaks on seente uurijatel kõik kapid-sahtlid-riiulid varasemaid tegelemist ootavaid seeni täis, seetõttu enam metsa eriti ei tikuta. Pealegi on mets ligane ja pole enam nii ilus kui kuu aega varem. See, et põdrakärbseid enam pole, ei ole piisavaks stiimuliks.
3. Ega need lehtrikud üldse pole kuigi armastusväärsed seened. Pealegi on kenamad suures osas perekonnast välja visatud – pole seal enam ei pöörd- ega kollakat lehtrikku (on hoopis ebaheinikuks saanud) ega ka ühte uhkemat – sirget lehtrikku. Udulehtrikuga on ka pikemat aega jama – tahetakse tedagi ebaheinikuks sokutada. Viimaseid geeniuuringuid ma ei tea, vist on siiski lehtrik. Ülejäänud lehtrikud on kas mürgised või piisavalt nirakad, nii et neid kõhu kaudu eriti ei armasta. Pealegi on liike palju ja need on kehvalt üksteisest eristatavad. Väga sageli ei tea nad enda õigeid määramistunnuseid ega pole seetõttu ka nende omamisele tähelepanu pööranud. Eks seetõttu ole nad ka teistel seenetorkijatel viimaste selgeks tehtavate seas.
Kuna neid on salumetsades ja lubjarikastel aladel vähe (tunduvad olevat happese lembesed), siis pole neid ka mu omas metsas ja mul ei teki ka sealt kiusatust nende poole vaadata, mujal seega veelgi vähem.

ps. Kõige pisem seen pildil on sügismütsik.

Harjumaa Risti khk Kõmmaste
24.10.2021. 


Kollektsionääri kõrghooaeg on avatud:

Psatürell Psathyrella rubiginosa - uus liik Eesti seenestikku.
Psatürellid on tindikute moodi seened ja neid on palju liike. Ja neid tuntakse Eestis vähe. Ka need isendid oleks peaaegu määramata jäänud - juba jõudsid hapuks ja ussitama minna. Ainult väiksemad-nooremad päästsid. Nad õrnad lühiealised seened. Need on kõik perepildil järgmisel pildil - see pilt sai natuke üle valgustatud ega pole piisavalt ehe ka kohendamise järel.


See liik on lõunapoolne soiste lehtmetsade (lepikute) liik (siiski ka Soomest leitud). Minugi leid oli märjast lammimetsast Lemmjõe ääres. Kuid ka lõunapoolses Skandinaavias on ta harv liik. Siiski - selline 2 cm kübaraga lühiealine seen, kel on palju sarnaseid sugulasi, ei ole kindlasti nii hästi teada kui puravikud või riisikad. Leiab teda kevadest sügiseni.

Selle liigi määramiseks on oluline noore seene kübara all paiknev loor, mis on napp ja hõre (allpool pilt) ja eoslehekese külgedel ja serval olevad turvarakud (teine pilt allpool), mis on temal jämedad ja kahesugused (pikad ja keraja sarnased, enamusel psatürellidel teritunud otsaga). Ja loomulikult ka eoste suurus ja kuju. Ning ka kübara värvus ja kuju on olulised, sh triibulisus-soonilisus.


Altpoolt täpsem vaade sellele psatürellile. Näha väiksema seene loori karvad kübara servas ja toredad karvad jala alusel.


Selle psatürelli servarakud (cheliotsüstiidid). Neid on näha kahte tüüpi pikad junnid ja peaaaegu kerajad pallikesed. Skaala kõrval on mõõtmiseks - siinsel pildil väike ühik ("millimeeter") on 2,5 mikromeetrit.

Seene kübarat aga ehivad ilmsed kuuse õietolmuterad. Ja seene ümber paistev sammal on teravtipp - soode ja soostunud niitude sammal.

Viljandimaa. Suure-Jaani khk. Mulgi luha äärne Lemmjõe lammimets.
22.05.2022. 


Valge kühmik (Melanoleuca subalpina).

Kui seda seent leida, siis on reaktsioon "see ei ole ju kevad-võluheinik?". Mõõtmetelt ja kasvukujult ja kasvukohalt ja paistab, et ka ussitamise määralt väga sarnane. Lõhn nagu natuke erinev, nõrgapoolne. Kasvab kuivadel (liivastel) niitudel, kus siiski võluheinikut võib ka esineda (see rohkem veidi viljakamal maal).

Ta on siiski võluheinikust veidike valgem, eriti nooremate seente eoslehekeste osas. Ja jalg on tal tüüpiline kühmikule (...) - kiuline ja suhteliselt peenike. Võluheinikul on jämedam jalg ja kiulisus on tagasihoidlikum.

Leitud on teda viimati eelmisel sajandil, ligi 40 a tagasi. Ja ka siis vaid kaks kogumist. Ilmselt takistab tema märkamist kübara pealtvaate sarnasus võluheinikuga. Aga võib-olla ka mitte. Ta on ka sarnane viimasel ajal natuke rohkem leitud sirge kühmikuga. Viimasest eristab teda mikroehitus ja viimase kübara läbimõõdust pikem jalg (sellisena meenutab sirge kühmik sirget lehtrikku).

Valge kühmik pidavat olema söödav seen. Samal ajal tema lähiliik sirge kühmik on veidi mürgine. Nii et ebatüüpilise võluheiniku pähe söömine pole ohtlik, kui just pole õrna inimesega tegemist ja liiga pikajalgsega (s.t. sirge kühmikuga). Segiajamine punaka narmasnutiga on muidugi ka võimalik, aga narmasnutt on narmasnutt, pealegi vigastustest tasapisi punakaks-punaseks tõmbuv.

Muuga (Laiaküla). Loodusvaatluste maraton.
12.06.2022.


Poolkerajas värvik
Seda liiki on peetud kahaneva arvukusega liigiks. Ta on olnud klassikaline saatja hobusepabulatele. Ja hobust jäi üha vähemaks, ühes sellega ka poolkerajat värvikut. Uuemal ajal on hobuseid taas rohkem, rohkem on taas ka poolkerajat värvikut. Olen teda paaril korral näinud.

Need seened kasvavad aga ehtsal lehmakoogil. Kogu rannakarjamaal oli neid rohkesti. Varem pole teda kunagi lehmakookidel näinud. Seal ikka sõnnikuseened, tindikud ja muud sarnased. Ka mõnel koogil seal karjamaal oli viimatimainitute seast kedagi. Kas on nüüd tegemist teise taksoniga? Või on nendel lehmakookidel kasvamine tingitud sellest, et lihaveised rannakarjamaal on karedama toidu peal, nende koogid on taimejäänuserikkamad. Pole nii libedalt läbi näritud-seeditud, kui parema rohu ja heina peal elavatel piimaveistel?
Inglased igatahes väidavad wikipeedias, et see liik on väga paljude rohusööjate pabulatele omane, isegi jäneste ja kängurute.

Läänemaa. Noarootsi khk. Tahu rannakarjamaa.
09.07.2022.


Tolmav parasiitlehik.
Ainult et ei tolma. Veel ei tolma. Kuna tolmu polnud, siis lootuses haruldasemat liiki leida ma ta kaasa võtsin. Aga ilmnes, et tegemist on veel noore seenega, kes tõesti ei tolma. Määrama hakkamise ajaks ülejärgmisel päeval oli juba pealispind paksuks pruuniks tolmukihiks muutunud. Lõpuks võib suur osa seent, ka eoslehekesed, selliseks tolmu massiks muutuda. Sellisest "tolmuks muutumisest tema ladinakeelne liigi nimetus - murumunajas (lycoperdoides).

Kübarseente seas on ta oma paljunemise osas väga väikese vähemuse esindaja. Nimelt valdav enamus tema eoseid on sugutu paljunemise eosed (klamüdospoorid, mis võivad meenutada ka lülieoseid...), sugulise protsessi kandeoseid pidavat tal esinema väga harva.
Elab ta enamasti mustja pilviku vanadel viljakehadel, harva veel mõnel tüsepilvikul ja sarnasel riisikal. Millal nakkus toimub, seda ma ei tea, tema viljakehad ilmuvad alles siis, kui mustjas pilvik on vanadusest nõrkemas.

Aga mul on tunne, et ta ei pruugi olla lihtne "kalmistuvaht". Sellised nakatunud seened nimelt tunduvat püsivat eriti hästi "mahlastena" - seega võib olla võimalik, et parasiitlehik stimuleerib mustja pilviku seeneniite toitma oma juba poolsurnud ja tavalistes oludes mahajäätavat viljakeha. Ehk peale viljakeha lagundamise võib ta imeda täiendavaid toitaineid ka seeneniitidest. Aga veelkord, see lisatoitmine on ainult uitmõte, ei enamat.

Läänemaa. Ridala khk Valgevälja.
16.08.2022.



Mugultorik
Vana nimega Polyporus tuberaster, uuega Cerioporus tuberaster. Sealjuures perekonna Cerioporus tüüpliik (seda polegi soomustorik).
Soomustoriku sugulane, kes kasvab puude (surnud?) juurtel. Ja lisaks ka soomustorikust väiksemate viljakehadega.

Seent välja kaevates ei jõudnudki ma mugulani (pikaealise sklerootsiumini) (korra olen selle kätte saanud - siis polnud nii sügaval). See mugul võib olla tal osegi kilogrammi raskune.

Tema esineb eelkõige suvisel ajal. Põud on talle isegi sobiv. Vett saab ta põuaga sügavalt kõdunevatest puu juurtest. Ja oluline on põuaga kasvamine eoste levitmiseks. Siis kannab suuremate vihmade vesi tema eosed sügavamale mulda (kuivas mullas liigub vesi kiiresti allapoole), kus on "kasutamata" kujul ootamas jämedamaid surnud puujuuri. Kui muld on vettinud, nagu hilissügisel, on eoste sügavamale mulda kandumine väga vaevaline ja ta ei jõuakski vajaliku toiduni.

Liik on vist üsna sage vahemeremaades, kus temast on ka vanemaid kirjapanekud 'kiviseenena' oma maa-aluse mugula tõttu. Põhja pool kipub ta haruldasem olema, Punases Raamatus on ta nii Saksamaal kui Poolas. Seda ka Eestis, kus lisaks kaitsealune liik. Siiski olen teda näinud ilmselt üle kümne korra, ka üsna omas metsas.

Virumaa. Kiltsi lossi park.
23.08.2022


Narmasnutt Inocybe salicis

Teine leid Eestist, kui ikka on õigesti määratud (sh esimene leid).

Kübara läbimõõt alla 1 cm, suurimal 8 mm. Aga võib-olla on veel veidi kasvuruumi.

Kasvasid nad luhttarna soo servas, pajude-leppade läheduses (algpostituse 1. kommentaaripilt). Mätaste vahel turbal, kus enamus aastat vesi peal.


Vaade seente kasvukohast soo serva poole.

Tal on väga ilusad muhklik-sarvilised eosed.


Selle narmasnuti eosed. Skaala väike ühik 1 mikromeeter.


süstiidid (kaitserakud) sassiaetuna eoslehekesed servas. Uudselt on näha kristallide tuust tipus ja ühel on teravustatud paksenenud kollakas raku kestale külje peal.
Skaala väike ühik 1 mikromeeter

Selliste ogalistega narmasnuttide seas ei tea ma ohtlikult mürgiseid liike. Ega ka söödavaid...

Kahtlused liigi määrangus on tingitud sellest, et ta mikrotunnused vaid osaliselt kattuvad ettenähtuga. Ja seente suurus on ka pigem alla normi. Elupaik siiski sobiv. Kuna liik pole just igapäevaselt kohatav, ei pruugi ka tunnuste varieeruvad piisavalt teada olla. Ehk geenid aitavad seletada.

Harjumaa. Risti khk. Kõmmaste.
15.08.2021.



Narmasnutt Inocybe furfurea

Kui määrang on õige, siis esmaleid Eestist ja kogu Põhja-Euroopast. Lähim teadaolev leiukoht Taanis.
Määrangu kahtlust tekitab vaid väike nihe mikromõõtmetes. Need ei lange täpselt kokku, on väikeses nihkes. Aga viimast võib ka liigi teadmata varieeryuvuse alla paigutada. Nii seene suurus (kübar ~2 cm), turris soomused, jala "karvasus" sobivad hästi, jätmata koos mikrotunnustega võimalust teisteks sarnasteks liikideks pidada.
Tema ilusatest tsüstiididest - eoslehekestes paiknevatest turvarakkudest, on mikroskoobi ta tehtud pilt kommentaaris. Nende kuju, suurus ja ehitus on head liigi määramise tunnused. Eosed, mille omadused on samuti olulised, on sel pildil udused.

Kuigi tema lähim seniteada leiukoht on nii kaugel, ei pruugi selles leius eriti kahelda - kuiv lubjarikas salumets-kruusaküngas ja lisaks tänavune soe suvi - tingimused, nagu 100 aastat tagasi Kesk-Saksamaal. Pisikesed eosed aga lendavad hästi, mõne järkjooksuga jõuavad siia kohale.

Ja lõpuks - see seen ei pruugigi väga haruldane olla - lihtsalt temani küürutamine teiste sarnaste narmasnuttide vahel toimub harva. Ka tema ümbruses kasvas sagedast valkjat narmasnutti, suurtest narmasnuttidest kedagi kuhik-narmasnuti moodi tegelast, samas on olnud kastan-narmasnutti ja ilmselt veel mitmeidki mu otsepilgule tundmatuks jäävaid juba keskmise suurusega liike.

Läänemaa. Laheva
13.09.2021.


Turvarakud (tsüstiidid) selle narmasnuti eoslehekesel. Tipu kristallid pole jäänud teravalt, seinad on üsna õhukesed, kuju iseloomulik.
Mikroskoobi suurendus 400x.

Narmasnutt - kes?


Sellist narnmasnutti pole olemas.
Tal on väga head selged tunnused. Kübar selge tumedam pruun üsna terav. Jalg pruun


2. pilt Selle narmasnuti kübara alakülg ja jalg. Näha jala ülaosa kattev jahujas kate ja allotsa äärismugul.

 ja terves ulatuses jahuja kirmega, alusel selge äärismugulaga. Mikrotunnused selged - eosed ilusad sarvilised 


3. pilt. Selle narmasnuti ogalised eosed.

 ja eoslehekeste serva- ja pinnarakud (tsüstiidid) on üllatavalt originaalsed selle rühma jaoks - ilma tipus asuvate kristallideta ja õhukeseseinalised. Ning lõpuks ka elupaik on ühene - rabastuv samblavaene lohk, igal juhul märg ja tugevalt happeline.


4. pilt. Tema eoslehekese serva rakud.

Kui nüüd vaadata määrajat, siis jõuab mõne liigini vaid mõnda tunnust, rohkem kui ühte, eirates. Nendest valisin kohvipaksu põhjal mõned nimed: Inocybe acuta, I. napipes, I. calida.

Eks näe, mis emast saab. Mu määrajates pole viimase kümne aasta liikide uurimise andmeid, neid ma kasutada ei saa.

Võrumaa. Karula khk Perajärve.
04.09.2022.


Leeder-narmasnutt

Ei tundnudki metsas teda ära. Esmapilgul pidasin teda heinikuks. Kasvas liiva sees metsa all nagu hobuheinik, vaid värv oli hüppeliselt kahvatum. Aga selliseid heinikuliike on ka, metsas need ei meenunud. Noh, näiteks hästi kahvatu rebuheinik võiks ju sobida – seen oli ju veel pooleldi liiva all, polnud jõudnud päevitada õigetesse värvidesse (hobuheinikul võib täiesti nii olla selle “päevitamisega”). Aga lõhn oli huvitav, peale roheka tooni puudumise välistas ka see hobuheiniku. Selline tugevalt vürtsika ja taustal narmasnuti (sperma) lõhnaga. “Narmasnutt-heinik”.
Määramisel vaatasingi esmalt Eesti heinikute raamatut. Seal määramistabelis jooksis kiiresti umbe. Ja alles siis vaatasin mikroskoobi all kõike lähemalt. Siis sai selgeks, et lõhn oli õige, kohe olid näha narmasnuti tunnused – iseloomulikud kristallidega servarakud, ja samuti sarnased eoslehekese pinnal. Aga eosed olid erilised – “normaalsetest” pikkadest hästi pikkade ja kitsasteni (kommentari pilt). Selliseid eoseid on vähestel narmasnuttidel, aidates määramisel kiiresti kõrvale heita enamuse liike.

Ja tuli välja, et 4 aasta eest olin seda seent ma juba leidnud – seekordsest leiukohast vaid miskit 4 km kaugusel teispool Püüsaare raba https://www.facebook.com/photo?fbid=1163270937167745&set=a.1143228992505273 .

Kui eelmine kord tekkis mõtteline sarnasus kitsemampliga, siis seekord palju tugevam heinikutega – on ju noorel seenel eoslehekesed peaaegu valkjad. Mis seos tal on leedriga, seda aga ma ei oska arvata. Olemuselt – selline tüse seen – on ta pigem heinik-narmasnutt. Tõsi, mürgine, aga sellest patust pole priid ka paljud heinikud. Ja ilmselt on tema ohtlikkus just segiajamises heinikutega. Toimeaineks on muskariin, aga seda pole siiski nii palju kui kuhik- või punakas narmasnutis (nendega seoses saab mürgituse tunnuseid vaadata). Siiski, kuigi ühel olulisel inimeste seenemaal on nüüd ta teada juba kahest kohast, on ta ikkagi piisavalt haruldane seen. Mitte ainult Eestis, vaid ka mujal Euroopas.

Põhja-Kõrvemaa. Sillaotsa Mudajärve lähedal nõmmemetsas, tee ääres.
02.10.2022.


Maksak

Tammedel elav puidulagundaja seen. Siiski mitte väga eluohtlik, palju tagasihoidlikum kui sarnase elpaigaga väävlik. Enamasti tüve alusel, kõrgemal harva. Ja pole just igapäevane seen tammedel.
Maitsel pole viga. Ühest suuremast nooremast viljakehast võib juba seeneroa saada (lisatud pildil on väike ja väga noor). Vajab korraliku küpsetamist.

Läänemaa Laheva
02.09.2018


Loduriisikas Lactarius obscuratus

Väike mahedamaitseline riisikas märgades lepikutes. Kübar 1,5-3 cm. Pole söönud - paarikümnest kübarast jääb väheks ühe toiduna maitsmise suutäie jaoks.

Naissaar. Ranna allikaline murrutusastang sadamast lõunas.
22.09.2018.


Valkjas sametkõrges.

Teine sametkõrgese liik Eestis, eelkõige suve lõpu-sügise seen. Kardab külma, erinevalt puidu-sametkõrgesest. Ja kasvab maa sees oleval puidul - kõdunevatel juurtel jm sattunul. Maitselt hea -tänane seeneroog sai neist.

Puidu-sametkõrgesest erineb peale kasvukoha ka säravvaägete eoslehekeste poolest, vanaedes võivad need täpiliseks muutuda. Puidu-sametkõrgesel on eoslehekesed ikka ookerkollaka jumega.

Läänemaa. Laheva.
28.10.2018.


Tavaharmik

Söögiseen, mida tohib süüa vaid väga hea tundmise korral. Vastikult sarnane eluohtlikult mürgiste valgete lehtrikega.

Iseloomulik on valge viljakeha, üsna pehme seeneliha (valgetel lehtrikel tugevam), vanemana beežid eoslehed (noorena valged) (v. lehtrikel valged-peaaegu-valged) ja sama värvi eosed (v. lehtrikel valged või õrnalt beežikad). Ja tema eosed on piklikud ja ribidega (v lehtrikel siledad ja lühemad)...

Üks hea tunnus on lõhn - tavaharmikul on tugev jahu lõhn (ladina k C prunulus!). Valgetel lehtrikel sellist lõhna pole. Aga lõhna kirjeldamine ilma kogemuseta on väga kahtlane.

Erinevust on ka kasvukohtades. Läänemaal olen teda näinud eelkõige salumetsades ja sarapikes, kuid teda esineb ka palumetsades. Valged lehtrikud on rohkem happelisema pinnase ja rohusemate kasvukohtade seened (vaid rohkem...), tulevad välja sügisel, tavaharmikut on juba suvel.

Maitselt valmistas ta pettumuse - oli kergelt vihaka maitsega. Aga võimalik, et seda on vaid salumetsade seened (seal lähedane, Eestis määramata liik?) või vanemad isendid. Teda peetakse maailmas söögiseeneks.

Läänemaa. Oru v. Rannaküla, sarapuuga lehtvõsa-mets end. karjamaal.
12.07.2019. 


Tundmatu vöödik.

Lõhn nõrk, maitse hea. Selle peale meenus 10-20 a tagune raske mürgitusjuhtum, kus kitsemampli pähe söödi mingit vöödikut. Mis kasvas kitsemamli jaoks vales kohas, migis lehtmetsas. Ka need vöödikud kasvavad salumetsas, tammede-pärnade-kaskede-haabade-sarapuude läheduses. Tõsi, loor on peenkiuline (kitsemamplil moodustab kileja rõnga) ja kübar pole piisavalt mesipruunika tooniga. Aga varieeruvust võib ju olla... (Mustad täpid on mingi keskkonnakahjustus).
/Ma ei väida, et see on mürgine liik/

Läänemaa Laheva
24.07.2019. 


Loor-kärbseseen (Amanita strobiliformis)
Foto: Maie Kotkas (endal jäi aparaat Nõmmele...). ühtlasi ka esimene märkaja.

Punase raamatu seeneliik (Haruldane). Seni leitud vaid Lääne-Eestist (Saaremaa, Lõuna-Läänemaa), lubjalembene. Soomes ja Norras puudub. Lõunapoolse levikuga liik, Rootsis ja Taanis Punases Raamatus. Rootsis piirdub tema levik Ölandi ja Skoonega, üks leiukoht Lääne-Götamaal - seega on ilmselt see liigi leid maailma kõige põhjapoolsem.

Esmapilgul võiks seent pidada kollaseks kärbseseeneks, aga tal puudub viimasele omane toore (rohelise) kartuli lõhn. Ja ka iseloomulik kollakas jume (kollase valge vorm on siiski ka olemas). Roosal kärbseseenel on seenelihas alati roosakat tooni ja (punase, rõngata) kärbseseene maitse. Ja lõpliku kontrolli jaoks - tal on pikad (üle 10 mkm, ka sel seenel mõõdetud) ovaalsed eosed, teistel väiksemad ja sageli enam-vähem kerajad. Sarnane (ka eostelt) on veel pöögimetsade seen Amanita solitaria - aga tema täpid on ogajalt teravad ja lähimad leiukohad Taanis.

Üldkirjeldus: Tugev valkjas kärbseseen loorist jäänud tihedate väikeste täppidega, jala alusel natuke kurde-servakesi kotjast tupest (nagu kollasel või roosal kärbseseenel) vähemärgatava lõhnaga. Maitse hea, mahe, pähkline. Seent peetakse söödavaks (hea söögiseen), keemiline analüüs on temastki leidnud samu mürkaineid mis punases kärbseseenes (iboteenhape, mustsimool), kuid väikestes kogustes, nii et mõju pole leitud.

Kasvab lehtmetsades, Rootsis on märitud seost kase ja pöögiga.

Kommentaaris paar päeva rarasem pilt.

Läänemaa. Taebla vald. Kadarpiku.
228.07.2019 


Paplipuravik.
Muidu nagu haavapuravik, aga värvuselt pruun nagu kasepuravik, või pigem kirju puravik. Aga erinevalt viimasest on kübar ühtlaselt värvunud, Siiski - ta on suur seen, vaat et võimsamgi kui haavapuravik. Kõige raskem on teda eristada kasepuraviku liigist, mis kasvab soistel aladel ja tõmbub vigastustes ka roosakaks. Viimasel puuudub aga sinine toon jala aluse vigastustes.

Varasematel aastatel on seda seent mul olnud natuke. Mullu ehk oleks saanud suuri seeni korvitäie. Täna (eile) korjasin aga ilusaid noori terve korvitäie (kommentaari pilt). Suuremad-vanemad põlgasin ära... Teisi seeni oli samas vähesel määral, tema erakordselt rikkalik kasvamine ei tähenda teiste samasugust käitumist. Ka loigu-sametpuravik (Xerocomus ripariellus), kellega ta salu jagab, oli vaid väheste isenditena, nii vanu kui noori.

Paplipuravikku olen näinud vaid selles oma salus - lodustuvas haavikus alal, mis on kevadeti vee all. Samas kõrval natuke kuivematel aladel, üleujutamata jäävates kohtades, kasvab haavapuravik oma variatsioonidega.

Läänemaa. Laheva.
21.08.2019. 


Loigu-sametpuravik (mitteametlik nimi) Xerocomus ripariellus = Xerocomellus ripariellus.

Väheldane ilus sametpuravik, täiskasvanuna praguneva kübaraga. Esineb Lääne-Eestis üsna sageli lodustuvates lehtmetsades kohtades, mis kevadeti enamasti vee all või väga märjad. Sarnane liik Xerocomus fennica on kuivemate metsade liik.
Teda leiab eelkõige kuivematel aastatel, kui selline metsaalune on suvel läbi kuivanud. Märgadel aastatel ta ei kasva. Tänavu on teda seni olnud suhteliselt vähe - ehk tuleb veel.

Sünnib süüa, ei midagi erilist.

Läänemaa Laheva
21.08.2019 


Punalehik Entoloma alnetorum. Või kuidas võtta: Entoloma tjallingiorum var. alnetorum.
(Pildi värvid pole päris paigas, ka hilisem korrigeerimine ei andnud piisavalt head tulemust. Metsa all tuleb piltidele tugev kollakasrohekas jume juurde, aga fotokas keeldus metsas whitebalance muutmisele ligi laskmast... Esimeses kommentaaris on originaalne kasvupilt, teises kommentaaris lageda päikse käes õigetes värvides pilt. Aga seene kübar on tee peal loksudes pruunikaks tõmbunud.)

Sõltuvalt sellest, kuidas seda seent nimetada, on ta liigi esimene või teine leid Eestist. Plutof'i andmebaasis (e-Elurikkus) on ta käsitletav E. alnetorum'ina, keda varem pole leitud. 2014 a. ilmunud artiklis on ta arvatud E. tjallingiorumi vormiks geenijärjestuste põhjal - eristumine pole selles vallas selge. E. tjalingiorum'i on 30 a eest Abrukalt kord leitud. E. alnetorum erineb värvuselt (põhiliigi kõrval hele), vähesel määral mikrotunnustelt ja ka elupaigalt põhiliigist. Tõsi, mina ei korjanud teda lepikust, vaid põhiliigile sobivast elupaigast, salumetsast, sinilille kasvukohast.

Oma sinaka jala ülaosa ja selle soomuselisusega on see pisike seen kergesti eristatav teistest punalehikutest, isegi enda alamperekonna (Leptonia) teistest liikidest. Selgelt soomuselist jalga on vähestel lehikseentel, see üldse sundiski küürutama ja fotokaga roomama. Lähemal vaatlusel paistab viltkübar. Ja eosed on tal punalehiklikud, kuigi madalalt nurgelised.

Määramine läks temaga visalt, või juhuslikult. Põhjamaade määraja ei andnud mingit võimalust, E. tjallingiorum ei võimaldanud sellist kübarat ega ka nii soomuselist jalga. Allikani juhtis google pildidiotsing alamperekonna piires, kus juhuslikult tuli kiiresti välja ka mainitud taksonit käsitlev artikkel.

Läänemaa. Laheva.
19.06.2022.


Tõnu Ploompuu fotod ja tekst on pärit tema Facebooki lehelt.


*******************************************************

Mulle meeldib jälgida looduseuurijate tegelemisi ja kuna mõned aastad tagasi sai tehtud ka näoraamatusse grupp Eestimaa Seened (samamoodi ka kiilidest, käpalistest, kividest, liblikatest jt), siis olen nüüd paraku ses maailmas põhjani sees. Pean silmas ajakulu, mitte loodusetundmist, sest hoolimata tagasihoidliku panusega aastakümnetepikkusest ELuS ja EOÜ liikmelisusest, pole minul määramisoskust ja seetõttu ka kõrgel tasemel loodustundmist. Huvi küll.

Ja nii palusingi Tõnult luba tema pilte ja infot postitada. Loodetavasti ta jõuab ka raamatute väljaandmiseni, seda enam, et seenehuvilisi on meil palju ja selle maailma mõnetise ohtlikkuse tõttu on loodusharidus seda olulisem. Aga alati on ka lootus, et seenehuvilised omakorda aitavad meie mükolooge harulduste "tabamisel" ja talletamisel.

Siin saab Teie ees olema väike osa seenemaailmast, selle põnevusest ja ilust Tõnu Ploompuu silme läbi. Ning seekord eelkõige seenemaailma vähemtuntud seentest, seenegurmaanide jaoks see lugu pigem pole. Vaid loodushuvilistele eelkõige. Algul oli mõte panna pealkirjaks Tõnu Ploompuu Seenemõikeid ehk hõikeid ja mõtteid, sest tema jutus on üksjagu muhedust, aga las jääb nii.

Mis aga veel mulle isiklikult väga sümpatiseerib, on see, et nagu meie mükoloogidel kombeks, kutsub ka Tõnu korduvalt üles olema seenemaailmas vastutustundlikud, korjama söögiks vaid  neid seeni, mida kindlasti tuntakse. Muidugi võib üldjuhul korjata ka neid seeni, mis tundmatud, aga sel juhul ühes eksemplaris, võimalikult tervelt ja pildistada. Pildid pealt ja altvaates ning ka jalast. Iial ei tea, mis põnevat võib avastada...

Toimetaja.