Pühapäev, 28. november 2021

MEIE RAAMAT HOOANDJAS - Lea Maarja Lõhmus/Ester Rusing

 


Olen ütlemata tänulik iga sooja soovituse ning juhise eest, mis aitavad kaasa raamatukese ilmumisele. See on raamat elust enesest. Seal on palju juttu arstidega suhtlusest nii positiivses kui negatiivses võttes. Minu tütrest, kes on tegelikult ju kõike seda tohutut koormat kandes ikka elujanuliseks neiuks jäänu. 
(FB-s on ta Maria Lõhmus)
Raamat ilmub jõuluks ja seetõttu palumegi tuge Hooandja kaudu.

Tänuga
Lea-Maarja
Olen  sündinud eelmise sajandi keskel, kolhoosis,  suures peres ja seeläbi kogenud nii nõukaaegset ENSV-d kui uut Eestit. Minu vanemad ja vanavanemad aga nn esimest  Eestit. Seega suguvõsa tegemised-kogemised läbi terve eelmise sajandi.
Raamat on üles kirjutatud päevikute ja märkmete põhjal, mida peetud üle kolmkümne aasta. Tänu oma lapselaste sirgumisele ning pöörase kiirusega areneva tehnikamaailma arengule tunnen, et ei tohi alahinnata eestlaste sitkust ning talupojatarkust. Pilguheit esivanemate eludesse, aitab näha pere vastupidavuse ning toetuse olulisust. Samas soov tuua sinuni vaprate eesti emade ja tütarde  üleelamisi ja seejuures jääda elurõõmsaks.
Just Eestimaa taasiseseisvumise ajal ilmavalgust näinud lapse parandamatu terviserikke tuvastamisest ning aastatepikkusest võitlusest täisväärtusliku Elu nimel. Muret ja rõõmu, mis käivad õnneks ikka käsikäes.
Osalemine telesaates „Ellujääja”, et süstida inimestesse lootust, ükspuha kui trööstitu võib mõni hetk tunduda. Helgem tulevik juba käes. Ja siis – insult!
Ellujääjate, viis insuldijärgset aastat!
Katkendeid raamatust:

"Siis aga hakkas rootsi arst pikkamisi Liina-Mariat tabanud haigusest kõnelema ja minule omakorda pärale jõudma kui tõsine asi tegelikult on! Ikka olin salajas lootnud lihtsamaid lahendusi, kuid tohtri selgitused pühkisid minema kõik illusioonid! "


Ükspäev, korjasime maal marju, hakkas Liinake küsima, et miks tema just selline on ja peab ninas toru kandma? Ja siis uuris, et kui Taevasisa juurde läheb ning jälle kunagi maale tagasi tuleb, kas ta siis on terve nagu teised lapsed? Oh, kui kibe oli seda kuulata, mida vastata? Teen kõik, et temast sirguks kaunis neiu, kes suudab ise enda eest hoolitseda ja loodan ja palun, et kõik parimad lahendused meie jaoks on olemas!

Järjepidev tõestamine ametnikele, et vasak käsi on ikka võimetu teist aitama. Uuesti kõndima õppimine. Vahel tahaks neile, kes otsustavad sinu tervisliku seisundi üle, öelda, et siduge päevaks oma üks käsi kinni. Proovige nõnda minna bussiga poodi, tulla sealt toidukotiga. Kuidas üldse kartuleid koorida? Pesu kuivama riputada? Tuhanded pisiasjad tavainimese igapäevaelus, mida toimetades ei märkagi, et kasutame imelisi kahte kätt!”

Lea-Maarja ja Liina-Maria Lõhmus
Meie mõneti keeruka elukäigu kirjeldamiseks ja ülestähendamiseks utsitas mind ning võttis teostamiseks minu pikaajaline sõber Ester Rusing. Raamatus on palju fotosid. 


 https://www.hooandja.ee/projekt/raamat-ellujaamise-ja-elamise-roomust

 

Pühapäev, 31. oktoober 2021

Rühmituse Eesti Meedikud ja Teadlased Avatud Diskussiooni Poolt pöördumine.

 

 
Maskid kunstiks?
Foto: Neeme Sihv.

 Rühmituse Eesti Meedikud ja Teadlased Avatud Diskussiooni Poolt pöördumine.

“Oleme grupp Eesti arste, tervishoiutöötajaid ja loodusteadlasi, keda on kokku toonud soov vähendada ühiskonnas tekkinud polariseeritust vaktsineerimise ja terviseohutuse teemal,” seisab 20. oktoobril adresseeritutele saadetud avalduses.

Eesti Vabariigi Valitsusele, Riigikogule, Õiguskantslerile.
Palume kõiki osapooli ja ühiskonnagruppe haaravat tasakaalustatud arutelu COVID-19 olukorra osas Eesti Vabariigis.

Juhime tähelepanu järgmistele probleemidele:
Eestis kasutatavatel COVID-19 vaktsiinidel on Euroopa Ravimiameti poolt antud tingimuslik müügiluba erakorraliseks kasutamiseks. See tähendab, et võrreldes teiste, varasemate vaktsiinidega, on nende kohta oluliselt vähem kliinilisi andmeid enne tarvitusele võtmist. Koroonavaktsiinide kliinilised uuringud kestavad vähemalt aastani 2023 ning praegu puuduvad lõplikud andmed nende kõrvaltoimete ja efektiivsuse kohta.
Seniste andmete põhjal vähendavad COVID-19 vaktsiinid indiviidi tasemel haiguse raske kulu ja surma riski. Eriti oluline on see immuunpuudulikkuse, kardiovaskulaarsete haiguste, diabeedi, ülekaalu ja teiste riskihaigustega inimeste puhul, kellel on suurem oht sattuda haiglaravile või surra.
Soovitame igakülgselt informeerida riskirühmi, muuhulgas üle 65-aastaseid eakaid, kõigist vaktsineerimisega kaasnevatest asjaoludest, mis aitaks langetada informeeritud nõusolekut, säilitades vaba tahte printsiip.

Teame siiski ka seda, et vaktsiinide mõju haiguse leviku piiramisel populatsiooni tasandil on oluliselt väiksem algselt lubatust. Seetõttu peame ebaeetiliseks sotsiaalset survet vaktsineerimiseks.
Eestis rakendatud vaktsiinipasside poliitika põhineb uskumusel, nagu oleksid vaktsineeritud inimesed nakkusohutud. Teades, et haigestuda ja viirust levitada võivad nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata indiviidid, on viimaste põhiõiguste piiramine põhjendamatu ja ebaõiglane. Heas usus kasutusele võetud vaktsiinipassid ei teeni oma algset meditsiinilist eesmärki, vaid töötavad pigem sellele vastu, pakkudes nende omanikele alusetut turvatunnet ja lõhestades ühiskonda.

Laste vaktsineerimisest saadav kasu ei ületa võimalikke riske. Lapsed ja noored ei kuulu COVID-19 riskigruppi ning nende haigestumine on reeglina kergekujuline.

Meie ettepanekud olukorra parandamiseks:

Terviseandmed on inimese ja tema arsti vaheline asi. Nõuded neid esitada kolmandatele isikutele nagu turvatöötajad või tööandjad, tuleb tunnistada ebaseaduslikeks.

Kuna COVID-19 haiguse läbipõdemine annab laiema, efektiivsema ning pikaajalisema immuunsuse kui kasutusel olevad vaktsiinid, tuleb seda asjaolu ka COVID-tõendite väljastamisel arvestada. Kui riik on siiski otsustanud jätkata COVID-passide nõudmist siis peaks läbipõdenutel olema samad õigused kui vaktsineeritud inimestel, ilma kehtivusaja erisuseta.

Viiruse “kontrolli alla saamise” võimatu ülesande asemel tuleb keskenduda haiguse ennetamisele ja ravisoovituste väljatöötamisele haiguse algfaasis.

Palume lõpetada hirmutamisel ja survestamisel põhinev kommunikatsioon ja algatada erinevaid spetsialiste kaasav teadmistepõhine dialoog.

Loodame riigijuhtide tarkusele ja nende tasakaalustatud otsustele.

Lugupidamisega ja avatud diskussiooni ootuses,
Grupp: Eesti Meedikud ja Teadlased Avatud Diskussiooni Poolt
 
Allkirjastanud 56 ja 47 anonüümseks jääda soovinud meedikut ja teadlast. Kokku 103 grupi liiget.

 
Alar Aab, arstiteadused PhD
Heli Goode, arst
Triin Eller-Pihelgas, arst-psühhiaater
Kaiu Hallik, füsioterapeut
Tea Hook, õde
Tanja Iljasenko, Statistikaameti peametoodik, PhD bioinformaatika
Helju Juhanson, anestesioloog-intensiivraviarst
Ruth Kaasen, õde
Elle Kalamägi, õde
Mare Kalm, õde
Aet Kanarbik, hambaarst
Viiu Karro, ämmaemand
Eveli Kask, õde
Külli Keel, ämmaemand
Pille Kilgi, anestesioloog-intensiivraviarst
Anti Kukkela arst- ortopeed
Piia Künnapuu, õde
Aili Kütt, ämmaemand
Aleksander Lammas – biolabori juhataja
Helen Lasn, perearst, PhD
Eliia Laats, füsioterapeut
Anneli Liivamägi-Hitrov, psühholoog
Sandra Liivrand, õde
Tiia Mardu, arst – radioloog
Merlin Mesak, ämmaemand
Pille Mättas, farmatseut
Meeme Mõttus, hambaarst
Marina Noskova, üliõpilane õe erialal
Viiu Paalme, molekulaarbioloog
Signe Pedaja, õde
Juta Peterson, hambaarst
Maire Piho, hambaarst
Mari Piigli, õde
Jevgeni Popakul, intensiivraviõde
Martin Ruumet, üldarst
Sergey Saadi, perearst
Kaari Saarma, molekulaarbioloogia MSc
Kadri Saarma, hambaarst
Urmas Saarma, teadlane, molekulaarbioloog, PhD
Merike Seer, arst
Sirje Rüütel Boudinot, immunoloog, PhD
Riin Sildos, anestesioloog-intensiivraviarst
Virve Siirak, arst-õppejõud, MSc
Kristi Sims, ämmaemand
Margit Silla-Vunk, ämmaemand
Ülle Sommer, õde
Joona Sõsa, kiirabiõde-brigaadijuht
Toomas Talving, proviisor
Aivar Tilk, arst – uroloog
Kadri Tootmaa, arst-resident psühhiaatrias
Ines Vaide, arst – hematoloog
Maarja Valb, õde
Inna Varbola, farmatseut
Pille Varmann, arst – psühhiaater
Evelin Vatsa, perearst
Kärt Süvalep, õde
 
20.10.2021
Eesti Vabariik

Esmaspäev, 18. oktoober 2021

MÕTTEID AJAJÄRGUST, KUS KÕIK SAAB OLEMA "ROHE". - Erik Puura

 


Foto: Neeme Sihv

ERIK PUURA.

MÕTTEID AJAJÄRGUST, KUS KÕIK SAAB OLEMA "ROHE"..
Tunnistan, et praeguseni on rohepööre minu jaoks rohkem järjekordne sõnakõlks kui selgelt eesmärgistatud protsess, mille võimalikkusesse suudaks uskuda.
Eelkõige selle tõttu, et juba 30 aastat tagasi õpetati mulle Manchesteri ülikoolis jätkusuutliku arengu põhiprintsiipi – me peame jätma järgnevatele põlvedele vähemalt sama hea või parema keskkonnaga planeedi kui see on praegu. Kogu selle aja jooksul ei ole ma kohanud paremat seletust ning ükskõik missuguseid uusi sõnaühendeid ja definitsioone me välja mõtleme, sellest lihtsamat ja loogilisemat selgitust ei ole olemas.
Kui me aga mitukümmend aastat juba muutusi ja ohte näeme ja tunnetame, siis miks on tänaseks olukord muutunud selliseks, kus näiteks kliimamuutuste osas selle põhiprintsiibi täitmine on prognoositud võimatuks? Noorem põlvkond on tulnud tänavale ning mõne elutarga vanuri heietus, et parem mõte oleks usinalt koolitööd teha, võib antud ajahetkel veel kandepinda leida, aga mitte kauaks.
Mida aga konkreetselt peaks tegema? Nii kaua, kui iga inimeste grupp mõtestab ’pööret’ lahti oma nägemusest ja huvidest lähtuvalt, on igaühel võimalus kas olla nõutu, jutustada oma versiooni (sest teatavasti sõna on vaba) või siduda oma idee rahavankri ette. Kes jääb peale, kas paevana Rein Einasto, kelle vaate kohaselt rohepööre on looduse kuritarvitamise lõpetamine, kasutades termineid metsa üleraie, röövkaevandamine, kuripõllundus ja liiglinnastumine, või näiteks McDonalds, mille jaoks üks peamisi viise aidata kaasa kestlikule arengule on lihtsat plastmassist mänguasjade asendamine rohemänguasjadega? Suure raha poolt juhituna on jõuskaalad on väga ebavõrdsed.
Sõna ’rohe’ saab ju panna sisuliselt iga teise sõna ette ning ideede meri lainetab. Rohemajandus, rohekohvik, rohemänguasi, rohemadrats, rohelammas. Võite ise proovida, võtke õigekeelsuse sõnaraamat ja pange iga sõna ette ’rohe’. Poole tunniga on olemas vähemat 30 uut äriideed. Kahjuks on keegi rohepesu sõna kaudu võtnud pesutööstuselt võimaluse, kuid pisut spetsiifilisemaks muutudes saab rohebikiinid ja rohebokserid kindlasti turule tuua.
Euroopa on enda arvates leidnud lahenduse. Keelame osa asju ära või maksustame ülikõrgelt ning tõukame teele hiigelsuure rahavankri, millest nutikad saavad oma osa, et uusi rohetooteid ja roheteenuseid turule tuua. Esimesed triibulised aga on juba käes. Kiirelt kõrgeks kruvinud energia hinnad mitte ainult ei pannud juba sulgemisjärgus olevaid fossiilenergeetika jaamu uuesti tööle, vaid käivitasid skeemide loomise, kus energiavaesusesse jõudvatele inimestele püütakse hinnatõusu kompenseerida. Sest keskkonnamuutuste veelgi drastilisemaks muutumisega läheb veel aega, inimesed tänaval aga on iga võimul oleva poliitiku halb unenägu.
Rõhutaksin ka just keskkonnamuutusi, sest kogu rohevirvarris käib mäng liiga palju kliima ja CO2 ümber. See pole kaugeltki ainus probleem ei kogu maailmas ega ka Eestis. Kui me tegelikult ka tahame otsida ja leida lahendusi, siis peame kõige aluseks panema just selle sama eesmärgi – me peame järeltulevatele põlvedele elamiseks jätma vähemalt samaväärse, aga loodetavalt parema planeedi. Ja me ei räägi siin 10 või 50 aastast, me räägime sadadest ja tuhandetest aastatest. See, mida inimene on suutnud just viimase 150 aastaga järjest suurenevas mahus korda saata, ise üha kiirenemas tempos ka paljunedes, on ikka väga karm.
Ma arvan, et just Eestist võiks tulla nutikaid maailma muutvaid lahendusi. Järgnevalt käsitleksin just Eesti konteksti. Niisiis, meie eesmärgiks on jätta tulevastele põlvedele vähemalt samaväärse, aga loodetavalt parema keskkonnaga Eesti. Ning pisut laiemas kontekstis ei pruugiks me selle all mõista vaid looduskeskkonda, vaid kindlasti ka linnakeskkonda ning ehk veelgi tähtsam – sotsiaalset keskkonda, sest kõik on omavahel seotud ning kõik on kinni mitte niivõrd rahas, kui inimeste mõtteviisis ja vastastikuses suhtluses.
Kõik head ja vajalikud mõtted on maailma ja ka Eesti inimestel tegelikult juba olemas. Lihtsalt meist igaüks saab igapäevaselt infodoosi, mida võiks nimetada isegi infomürgituseks. Sellises kaoses kaotatakse võimalus võtta ühine aeg ning seada ühiseid samme, loogiliselt ja talupojamõistusega.
Üha enam kuulsust koguvas rohepöördes on kogu diskussioon viidud CO2 emissioonidele ja globaalsetele kliimamuutustele, mis tavainimese jaoks väljendub pigem energiaarvetes ning valikutes elektri-, kütte- ja transpordivajaduste rahuldamiseks. Jah, me peame võimalikult kiiresti oma põlevkivinäo puhtaks pesema, aga mitte nii, et elektrivarustus kui tänapäevane inimõigus oleks ohus või ülikõrgelt hinnastatud.
Selle kõrval aga ei tohi varju jääda kõik muu.
Minu tähelepanek on, et ülioluliste teemade puhul püüavad inimesed leida lahendusi ebaefektiivsetel viisidel. Näiteks arvatakse, et lahenduseks on kümnete ja isegi sadade lehekülgede pikkune arengukava. Samas iga arengukava puhul on peamisi punkte, milles ’huvigrupid’ ei ole ühel meelel, üksikuid ning need mahuvad ära ühele lehele. Ning huvigruppide kaasamisel on kõige tähtsam, kui just need peamised punktid välja tuuakse ning läbi vaieldakse.
Räägitud on ka, et tuleb uskuda teadlasi ning otsused peavad olema teaduspõhised. Samas looduskaitsjale ongi tähtis looduse kaitsmine, see on tema töö. Iga ohustatud liik on tähtis ja iga hävinud liik või kahjustunud ökosüsteem on korvamatu kaotus.
Mulle aga on silma jäänud paari Rootsi teadlase tööd. Esimene väitis, et kliimamuutuste ohjeldamiseks oleks üks lahendusi inimese liha söömine, teine jällegi, et me võime kokku hoida nii elektri tarbimise, autost loobumise kui lennureiside ära jätmisega, aga üheainsa lapse keskkonnamõju ületab kordades kõik muu.
Kuidas suhtuda siis sellesse, et Eesti rahvaarvu vähenemist võiks käsitleda kui kliimaeesmägi täitmist? Ülimalt vastuoluline.
Missuguse teadlase nõuanded on siis teaduspõhised ja missuguste teadlaste omad ei ole, kes otsustab? Vastuseks on jällegi tuginemine peamisele põhimõttele – me peame jätma tulevastele põlvedele vähemalt samaväärse planeedi. Ning üksteise söömine ja lastest loobumine ei ole lahendus.
Veebimeedia on tänapäeval ka omalaadne, erinevate seisukohtade kaalutletud analüüs on sisuliselt kadunud, klikke jahtides paisatakse välja äärmuslikke vaateid ning kui artikli peakiri algab sõnaga ’teadlased’ ja kooloniga, mõtlen, et mis pauk sealt jälle tuleb.
Paratamatult jääb otsuste tegemine loodetavalt tarkade poliitikute pärusmaaks. Aga mitte ainult mistahes otsuste tegemine, vaid vastutus selle eest, et ka pikemas tulevikus oleks Eesti hea elada.
Ja lõppkokkuvõttes sõltub kõik sellest, mis on ikkagi kahe kõrva vahel ning kuidas osatakse suuremat pilti näha. Loodame, et vähemalt põlvkonnavahetusega midagi selles osas kardinaalselt muutub, kuigi ajalugu on näidanud, et enne kui juba väga suur häda käes on, lükkavad inimesed probleeme järjest edasi.
Kui nüüd selle pika jutu tulemusena võetaks omaks, et olgu terminiks jätkusuutlik areng, kestlik areng, ringmajandus või rohepööre, siis eesmärgiks on jätta tulevatele põlvedele elamiseks vähemalt samaväärne planeet, siis ehk aitab see tuua mõtteselgust ka konkreetsete tegevuste plaanimisel.
 
Oktoober 2021. 

Laupäev, 9. oktoober 2021

Taani filmigrupp ja Eesti ümarpuit - Mati Sepp

 


Fotod: Mati Sepp & Helena Eenok.

Taani filmigrupp ja Eesti ümarpuit - Mati Sepp

EESTI METSA ABIKS TEGI KOOS TAANI AJAKIRJANIKEGA ÜHISE ÜLLATUSVISIIDI GRAANUL INVESTI TÖÖSTUSKOMPLEKSILE
Meie eesmärgiks oli kontrollida, millisest puidust graanuleid tehakse.
Selle aasta 1. juulil laekus mulle FB postkasti üks ingliskeelne kiri: “Hi, Mati Sepp, I’m a journalist/documentarian who works at danish public service media TV2 Østjylland…” Sellest hetkest hakkas lahti rulluma sisukas koostöö Taani meedia ja Eesti looduskaitsjate vahel.
Avalikult andsime 9. septembril teada, et Taani meedia on Eestisse tulemas: https://www.facebook.com/groups/eestimetsaabiks/posts/1445729279160296/ Ainult käputäis looduskaitsjaid üle Eesti teadsid, mida täpsemalt filmitakse, millise meediaväljaandega on tegemist ja millal Eestisse tullakse. Saladuse katteloori hoidmine oli vajalik selleks, et metsandussektoril puuduks võimalus omalt poolt ette valmistuda ja vältida enda jaoks võimalikke ohte. Nüüd aga saame kõigest rääkida, 5.oktoobril sai kogu kuudepikkune planeerimine lõpuks teoks.
Valmimas on metsatööstuse pahupoolt kajastav dokumentaalfilm, mis lükkab ümber Taani meedias levinud rohepesu võtted, kus puidugraanuleid turundatakse kui keskkonda säästvat ja süsinikuneutraalset kütteviisi. Taanlaste toasoe tuleb Eesti liigirikastest metsadest ning enamus inimesi ei tea, et nende tuba soojeneb Eesti looduse hävinemise hinnaga.
Sel hommikul polnud päike veel tõusnudki, kui olime Eesti Metsa Abiks esindajatena koos Helena Eenok’iga Peipsi järve kaldal, kokkulepitud kohas, Taani meedia saabumist ootamas. Nende soov oli pühendada üks võttepäev minule ning professionaalsete ajakirjanikena andsid nad ette ka teatud reeglid - võtetele tohtis kaasa tulla lisaks minule veel ainult üks inimene.
Ma olin juba varem kogu päevateekonna paika pannud ja nendega eelnevalt selle ka kooskõlastanud. Plaan oli, et alustame filmivõtetega Ida-Eestimaa lageraiete keskelt ja lõpp-punktiks jääb Graanul Investi tehas Lõuna-Eestis.



Taanlaste võttemeeskond koosnes neljast inimesest, režissöör ehk saatejuht, kaks operaatorit, kellest üks oli naisterahvas ja lisaks veel üks ajakirjanik. Tehnika oli viimane tase, profikaamerad, mikrofonid, droon, fotokad ja kõik muu vajalik lisaks. Kohe alguses sai selgeks, et taanlased ei tulnud Eestisse lihtsalt “jalga kõlgutama”, kogu meeskond töötas profilt ja väga ühtses rütmis.
Varajastel hommikutundidel avaldati veel vaimustust Eestimaa looduse üle: “Everything is so beautiful and Estonians have so much forest”, kogu arvamus põhines enamjaolt mööda maanteid sõites autoaknast nähtu põhjal. Kuid lisati, et kohati oli näha ka lagedaks raiutud lanke, mis riivasid silma. Ma ei tahtnud küll nende õhulosse ilusast Eestimaa loodusest kohe kokku kukutada, aga pidin neile siiski hoiatuseks ütlema, et see mis toimub väljaspool suuri maanteid, võib jalust nõrgaks võtta. See massiivne hävitustöö, mida me nüüd filmima hakkame, muudab ilmselt teie arusaamu Eestimaa looduse käekäigust. Esimene maastik, kus filmimisega alustasime, oli suuremalt jaolt viimase 25 aastaga vanast metsast maatasa tehtud ja me räägime tuhandetest hektaritest metsamaast, mida on väga jõuliselt lageraietega majandatud. Taanlased soovisid peale esimesi võtteid seal piirkonnas näha, kas mujalgi on sarnast laastamistööd tehtud ja kuna Graanul Investi tehasesse oli sõita oma 150 km, asusime teele mööda väiksemaid metsateid. Andsin teada, et me sõidame oma autoga ees ja kui soovite teha peatuse, siis andke märku. Mida enam me Lõuna-Eestisse, Graanul Investi tehase poole jõudsime, seda selgemini said nad aru, mis Eesti metsadega tegelikult toimub. Põhimaanteede trasse mööda liikudes tekkinud illusioon kaunist Eestimaa loodusest kukkus kolinal kokku ja vajus väga sügavale “traktori rööpasse”. Ma näitasin seda, mida metsamehed nimetavad metsakasvatamiseks, see kõik mõjus ikka korraliku šokina – lageraiete meri laius üle metsamaa, ükskõik kuhu ka ei läheks.

Graanul Investi tehase juurde jõudes avanenud vaatepilt šokeeris neid veelgi enam ja oli ka minule suuri üllatusi pakkuv. Taani ajakirjanikud seletasid meile, et Taanis on seadusega keelatud ümarmaterjalist tehtud graanulite põletamine ja NEPC olevat isegi dokumentidega tõestanud, et graanuleid tehakse ainult okstest ja tööstuslikest jääkproduktidest. Seega olid nad üsna kõhklevad, kui metsas olles kogu aeg rääkisin, et märkimisväärne osa ümarmaterjalist jõuab Eestis Graanul Investi tehastesse ja liigub sealt edasi näiteks Taani. Kuna nad olid tutvunud dokumentidega, mis väitsid vastupidist, olid nad minu jutu osas alguses natuke kahtlevad. Kuid kui nad nägid Graanul Investi tehase laoplatsil tuhandeid tihumeetreid ümarmaterjali, siis nad said isegi aru, mis tegelikult toimumas on. Ma ütlesin, et ega keegi kontrollimas ei käi, millest graanuleid tehakse või kust kohast tooraine täpselt pärineb - dokumentidesse saab kirjutada igasugu huvitavaid asju.



Minu jaoks oli suur üllatus, kui maantee pealt keeras kasepaberipuu koormaga reka otse Graanul Investi tehase territooriumile. See tundus kahtlane ja ringi vaadates oli näha, et kaugustes laiusid meeletud ümarmaterjali virnad, millest hakatakse graanuleid tegema. Läksime siis asja lähemalt uurima, et millise ümarmaterjaliga tegemist on. Selgus, et seal oli suurtes kogustes kaske (kasepaberipuud) kuuske ja mändi. Osa sellest materjalist tundus isegi väga korralik olevat ja sobilik tooraine ka 300 meetrit eemal asuvale palgitööstusele. Lisaks oli seal saart või tamme, täpset puuliiki ei suutnud kaugustest tuvastada, palju haavapuitu mis on jällegi paberipuu alla kuuluv materjal - seda kõike suurte virnade viisi. Hämmatav oli see, et hall leppa polnud pea üldse näha, kuigi seda peetakse Eestis peamiseks küttepuuks. Mõistagi olid seal ka hiiglaslikud hakkehunnikud, mille kohta ütlesin, et selliste hunnikute puhul ei tea keegi, mis seal metsas hakkurist läbi on lastud. Taanlased olid kõigest nähtust šokeeritud.
Mõistagi ei jäänud meie saabumine kellelegi märkamatuks, suured profi TV-kaamerad tehase lähistel tekitasid ilmselt nii tehasepersonalis kui ka rekajuhtides suurt ärevust. Üks rekajuht kaotas ka enesevalitsuse ja sõimas välisajakirjanikke “ilusas” eesti keeles. Kui taanlased küsisid viisakalt, kas ta saaks oma sõnumit ehk inglise keeles edastada, kuna nad ei saa temast aru, lõi rekajuht käega, keris akna üles ja sõitis ära.
Taanlased soovisid väga ka tehase territooriumile pääseda ning Helena koos naisterahvast operaatori ja saatejuhiga läksid uurima, kas meid lastakse ehk koos saatjaga territooriumile ning Graanul Invest saaks ka omalt poolt selgitada, mis siin nüüd toimub. Saime aga väravas selge vastuse, et tehase territooriumile meid ei lasta kuna kedagi polnud kohal, kes oleks saanud meiega tegeleda - paluti helistada Graanul Investi üldnumbril ning uurida sealt. Üldnumbrilt suunati kõne juba, juhatuse esindajale, kes kinnitas, et nad on valmis omalt poolt küll kommentaare jagama, kuid tehase territooriumile kahjuks ei ole võimalik meid siiski lubada. Helenal õnnestus siiski Graanul Investi veenda, et nad oleksid nõus Taani ajakirjanikega Tallinnas kohtuma ja kõikidele küsimustele vastama. Juhatuse esindaja rõhutas ka seda, et sellistest külastustest võiks ikka ette teatada ja siis saaks kõike ilusti näidata.
Taanlaste üllatusvisiit Graanul Investi tuli ettevõtte juhtivatele inimestele vist sama suure šokina kui taanlastele Eesti metsades toimuv laastamistöö.
Väike lootus on, et see novembrikuus avalikkuse ette jõudev dokumentaalfilm aitab ära lõpetada Taani ahjudes Eesti metsade põletamise.
Ma loodan siiralt, et see töö, mida Eesti Metsa Abiks ja kõik teised Eesti looduse eest seisvad inimesed teevad, toob lõpuks lahendusi. Ning edastan palve ka Eesti poliitikutele. Tulge vahelduseks Toompealt alla ja tutvuge päris eluga. Mis on see materjal, millest Eestis tehakse puidugraanuleid? Kui inimesed on võimelised tulema Taanist siia kohale asja uurima, siis Toompealt on veidi lühem maa. Eesti Metsa Abiks on valmis tutvustama poliitikutele metsas toimuvat ja ehk leiame lõpuks ka ühised lahendused.
Mõistan sügavalt hukka, et kõik poliitilised erakonnad Toompeal peale sotsiaaldemokraatide, hääletasid metsast tuleva puitbiomassi ahju ajamise poolt. Loodan, et Eesti president taipab seda seadust mitte vastu võtta ja see saab tagasi lükatud.


Pühapäev, 8. august 2021

JUHTKOER JA LAPSED - Kaili Mikk.

 


Autori foto.


JUHTKOER JA LAPSED - Kaili Mikk.

Ma ei oska seda postitust kuidagipidi alustada...
Proovin ometi.
Kõndisin täna koos oma koera ja saatjaga mööda Annelinna kergliiklusteed. Jaama tänava poolt, Kalda tee suunas.
Jõudsime Anne-Kiire ristmikuni. Sääl mängivad lapsed ja noored ikka ja ikka. Sõidavad, hüppavad, jooksevad... Ja nii edasi.
Olen sealkandis alati ettevaatlik ja jälgiv. Mine tea, elu on ettearvamatu.
Novaat, jõudsime otse ristmikule. Kuulatan. Läheneb mõni sammuke.
Kuulen küsimust: "Kas pai teha võib?"
Vastan: "Täna ei tohi, koer teeb tööd. Teinekord. Mu koer on noor ja tema töö saaks häiritud..."
Küsija: "Mis tööd see koer teeb?"
Vastan: "Mul on juhtkoer. Ta juhendab mind. Mina ei näe..."
Vaikus vastab mulle...
Ütlen veel, et mu koer on praegu selline noorekene ja laseb end kergelt eksitada, luban kunagi teinekord...
Vaikus vastab mulle...
Astun koos oma koera ja saatjaga edasi.
Kuulen vaevu-vaevu meie seljataha jäävat häält küsimas: "Mis ta ütles?"
Ah, kuidas mu süda praegu valutab...
Ma ei tihka veel anda oma koera peakest silitamiseks. Veel on ta niisugune... Noh, selline... Natuke edev ja eblakas... Veel laseb tema end eksitada paidest, naeratustest, hüüdeist...
Aga ikka, mu süda on kurb. Lapsed ehk ei osanud hoomata...?
Siiski-siiski. ei tohi alahinnata lapsi ja noori! Mõelda vaid, kuidas nemad, erinevalt täiskasvanuist, oskavad küsida ja kaasa mõelda...
Pole kaugemal, kui poole aastajagu aega tagasi, mil paar juhust täiskasvanuga, kes juhtkoerale pai tahtsivad, ilma pikema jututa teha, oleks saanud saatuslikuks nii koerale kui tema omanikule...
Aitäh, vahvad lapsed, kes te mõistate ja taipate, oskate arukalt toimida ja suhtuda elu poolt pakutavaisse juhuseisse!
Aitäh, hääd Tartu linna lapsed ja noored mõistmaks seda, mida elu ja inimesed kõnelevad!

Ühel päeval, kui mu koer, mu praegu veel noor juhtkoer, kes juhendab mind, pimedat inimest, ühel päeval on mu koer targem-oskajam-taiplikum. Ta oskab vahet teha puhkehetkel ja paihetke vahel, ta oskab taibata töö ja puhkuse erinevust. Ühel päeval luban ikka pai teha! Julgege vaid küsida! Mitte aga ometigi ise, käsi pikal, juurde tormata. Sest jah, ilma küsimata pole hää ühelegi võõrale loomale pai tegema rutata. Ometigi on igale koeraomanikule rõõmus hetk see, mil tema looma märgatakse. Alati aga küsige, küsige, küsige ikka, et kas tohib paitada. Ja imesid juhtub rohkem, kui seda osatakse karta: ikka lubatakse koerale pai teha.
Olge tervitatud vahvad ja toredad lapsed ja noored!
Ja meie linna inimesed!

***************

Toimetaja märkus:
Postitus sotsiaalmeediast ning ka üks häiriv märkus autori sulest

Olen kahel korral postitanud tartlaste gruppi ühe loo. Loo lastest, noortest, juht- ja muidukoertest ning lihtsalt toredatest inimestest.
Esimesel korral koristati too jutuke ära kuue päeva pärast, pääle loo ülespanemist. Teisel korral sai lugu olla üleskirjutatuna nähtav vaevu kümme tundi. Esimese loo ülespaneku mahavõtmise eel sain vähemalt hoiatuse, et mu jutt ei vasta kogukonna reeglitele ja et mind ähvardab 24-tunnine FB blokeering. Teisel korral kadus mu lugu pikema jututa sealt grupist ää.
Kas on feisspuugi robot tõesti nii tark, et leidis mu loost jälle miskit kahtlast? Ja on peale esimese loo ilmumist mind jälgima nüüd hakanud? Või on kellegi õrn käsi võtnud mu lugusid õrnasti minema pühkida?
Ei tea, ei tea.
Teen katse. Panen selle loo siia, omaenda isiklikule FB lehele üles. Kaeme-kaeme, kaua seesinane siin stendil püsti püsib...

08.08.2021

Laupäev, 7. august 2021

AVALIKKUSE KAASAMINE PIRITA LINNAOSAS - Ann Lumiste

 


AVALIKKUSE KAASAMINE PIRITA LINNAOSAS - Ann Lumiste

Merivälja elanikuna osalesin Pirita Linnaosa Valitsuses toimunud Merivälja tee 33 detailplaneeringu arutlusel. Saatnud eelnevalt Planeerimisametile oma küsimuste ja arvamustega kirja. Olin kogunemisele kutsutud Planeerimisameti poolt, kes edastas digiallkirjastatud vastuse, kus seletas, et ta kirjalikult ei vasta, sest toimub rahvaga kohtumine ja seal edastatakse ka vastused. Kahjuks tembeldas linnaosa arhitekt rahva pöördumised ning järelikult ka küsimused emotsioonipõhiseks. Emotsioon on teatavasti mõistuseväline reaktsioon ja seda on viisakusest soovitav mitte tähele panna. Nähtavasti selle, linnaosa valitsuse töötaja isikliku arvamuse pinnal, ei olnud kogunemise päevakavas elanike küsimustele vastamist., seda vaatamata Planeerimisameti dokumenteeritud lubadusele. Minu küsimused ja arvamused ei olnud emotsionaalsed ega mõistusevälised. Küll aga kasutasin oma emakeelt vastavalt selle kasutamise eeskirjadele - metafoorselt, mitmekesiselt ja tuimast kantseliidist hoiduvalt. Vastavalt kõrghariduse nõuetele. Antud kogunemisel rikuti kodanike õigusi, valitsuse kohustusi elanike ees ja ka allkirjastatud lubadust linnakodanikule.

Kokkuvõtteks ütlen, üleeilne üritus kohalikus valitsuses hoone nr 33 ehituse asjus oli lavastatud ja üsna masendav farss, kus kohal olid ka klaköörid. Eriti tänu sellele, et kohale tuli vaid paar inimest. Oli näha, isegi see oli linnaosa valitsuse jaoks planeerimatu liig. Ühtegi elanike vaatenurka arutlusse võtta keelduti. Küsides, et miks, tembeldati mind kohale saabunud vaidlejaks. Sealjuures kohaliku elaniku poolt, kes oli kohal, et linnaosa seisukohti kaitsta. Lõpetuseks luges planeeritava hoone arhitekt pidulikult ette abielupaari kirja, kes tänasid suurepärase plaani eest ehitada nii antud hoone kui Maxima. Lõpuks ometi saavad inimesed enestele kodu ukse ette vajalikud teenused. Ühte positiivset kirja peeti siiski tähelepanu väärivaks. Mis on inimlikult arusaadav. Üldist hukkamõistu on väga raske kanda.

Lõpetuseks. Kõrvalt vaadatuna oli tegu korraliku ülesehitusega keskmise lavastusega, kuhu publikut sisse polnud arvestatud. Lavastus on aga määratud publikule kuuluma. Järelikult puudus kogunemisel otstarve (näitlikus korras kasutasin sündmuse otstarbe iseloomustamiseks jällegi metafoori, mis ei ole mitte emotsioon vaid kõnekeelt rikastav ning inimese igapäevakeelele omane nähtus).

Tekst: Ann Lumiste
Foto: Pirita Linnaosa FB lehelt.


VÄIKELINNA VALGUS JA VARJUD - ROHELUS - Genadi Katenev.

 


Viljandi.

Fotod: Genadi Katenev.
Tekst: Neeme Sihv.

Tänavu on linnade haljastus tekitanud avalikkuses palju poleemikat. Teemale andis avapaugu Haapsalu, järgmiseks on Viljandi. Varasemalt on palju olnud vaidlusi ka Võru, Põlva,Viljandi, Rapla jt linnade uute keskväljakute puhul. Teema olulisust tõstavad ka kliimamuutused, rohepööre, roheomavalitsusteks tituleerimine ja muu seonduv.

Viljandis linnaametnikud avaldasid meedias arvamust, et Uue tänava puhul on ju vaja autodele kuidagi ruumi anda, varjulisus pole väikelinnas oluline jne. Ometi ollakse propaganda puhul sageli aldid nimetama ennast rohelise maailmavaate juurutajateks ja tekitajateks. Genadi Katenev tegi Viljandis ringkäigu, mille tulemuseks on nii kauniduselt imelised kui samas ka maailmavaate jaoks olulise tasemega pildid ning ülevaade haljastuse erinevatest nüanssidest. Iga pilt on mõttekoht, kus saab aimu nii haljastuse ilust, kui ka sellest, kui palju annavad varju või ka hapnikku erinevad puud, seda võra suurusest lähtuvalt. Muidugi on oluline ka elurikkus, mis hõlmab kõike, väikestest suurteni. 

Muidugi on siin piltidel vaade haljastusele ja mitte selle puudumisele, sest linn päris nii roheline ei ole, kui võiks tunduda. Sellest saab aimu juba teistelt piltidelt või ise vaatama minnes, alustadeski ehk keskväljakust.

Kuna paljude jaoks on võtmeküsimuseks just puuliigid ehk suurus ja kuju, siis siit saab näha ka seda, mis on pihlaka, ülikitsa võraga haava, vahtra vm puude vahe. Minus tekitab mõnigi pilt ka kahtluse, et pisipuude istutamisega nähakse ette looduses paratamatut, suurte põlispuude kunagi lõppevat elu. Milliseks kujuneb siis vaade?

Genadile tänu nii heade ja põhjalikku ettekujutust andva ülevaate eest!