reede, 20. jaanuar 2023

Kas Eestis kolm liblikat, kirju, kuldne ja valge? - Ain Piiri liblikamaailm.

 


Ain Piir postitas 2018. aasta liblikate liigipildi võistlusel üle 200 pildi liblikatest. Pildistajaid oli palju ja suur tänu selle eest neile kõigile. Valisin seekord Aini pildid, üheks põhjuseks seegi, et määrangud jm korrektselt juures. Seega, ei ole meil vaid kirju, kuldne või valge suvi ootamas!?
Rohkem pilte näeb juba selles grupis, sest tõesti on paljude poolt väga palju ilusaid pilte postitatud.


Suur-kuldtiib (Lycaena dispar) 15.06.2018 Kikka küla, Räpina vald, Põlvamaa.


Kollakaruslane (Spilosoma lutea) 15.06.2018 Väike-Veerksu küla, Räpina vald, Põlvamaa.


Geina didactyla 16.06.2018 Pahtpää küla, Räpina vald, Põlvamaa.


Maasambliklane (Cybosia mesomella ) 17.06.2018 Leevi küla, Räpina vald, Põlvamaa.


Harilik siilaksinitiib (Cupido argiades) 14.08.2018 Piusa, Võrumaa.


Kivisambliklane (Setina irrorella) 26.07.2018 Piusa, Võrumaa.


Päevasuru (Macroglossum stellatarum) 13.08.2018 Männisalu, Räpina vald, Põlvamaa.


Roosasambliklane(Miltochrista miniata) 26.07.2018 Piusa, Võrumaa.


Siilakvaksik (Ourapteryx sambucaria) 22.09.2018 Kullamäe, Rüpina vald, Põlvamaa


Suur-verikireslane (Zygaena filipendulae) 26.07.2018 Piusa, Võrumaa.


Puna-paelöölane (Catocala nupta) 31.07.2018 Männisalu, Räpina vald, Põlvamaa.


Lillavööt-kollaöölane (Xanthia togata) 20.09.2018 Kullamäe, Räpina vald, Põlvamaa.


Sini-paelöölane (Catocala fraxini) 02.08.2018 Männisalu küla, Räpina vald, Põlvamaa.


Mustjas-maaöölane (Euxoa nigricans) ? 01.08.2018 Männisalu, Räpina vald, Põlvamaa.


Ahhaat-udeselg (Habrosyne pyritoides) 11.09.2018 Männisalu, Räpina vald, Põlvamaa.


Männikedrik (Dendrolimus pini) 01.07.2018 Kolodavitsa küla, Setomaa vald, Võrumaa.


Laineserv samblikuvaksik (Alcis repandata) 01.07.2018 Kolodavitsa küla, Setomaa vald, Võrumaa.


Lepa-sügisvaksik (Ennomos alniaria) 17.08.2018 Männisalu, Räpina vald, Põlvamaa.

Algselt oli määratud suur-sügisvaksik. Tegelikult on pildil lepa-sügisvaksik (Ennomos alniaria). Määramistunnused: rindmikukarvastus on erekollane, erinedes tiibade põhivärvist; kobijad on kontrastselt tumedamad kui laup (Eesti liblikate määraja, J.Viidalepp, H. Remm 1996, lk. 194)


Okkalainelane (Lymantria monacha) 19.08.2018 Männisalu, Räpina vald, Põlvamaa.


Teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia) 20.05.2018 Kullamäe küla, Räpina vald, Põlvamaa.


Rohetiib (Callophrys rubi) 30.04.2018, Kikka küla, Räpina vald, Põlvamaa.


Naeriliblikas (Pieris napi) 01.05.2018, Piusa, Võrumaa.


Koiduliblikas (Anthocaris cardamines) emane, 01.05.2018, Piusa, Võrumaa.


Nõgeseliblikas (Araschnia levana) 08.05.2018, Männisalu, Räpina vald, Põlvamaa.


Leek-kuldtiib (Lycaena phlaeas) 13.05.2018 Kolodavitsa küla, Setomaa vald, Võrumaa.


Aasaöölane (Callistege mi) 13.05.2018 Piusa, Võru vald, Võrumaa.


Hele-villkäpp (Calliteara pudibunda) 13.05.2018 Kolodavitsa küla, Setomaa vald, Võrumaa.


Vöödiline kirivaksik (Xanthorhoe spadicearia) 13.05.2018 Veski (Piusa), Võru vald, Võrumaa.


Mustsoonvaksik (Siona lineata) 29.05.2018 Männisalu küla, Räpina vald, Põlvamaa.


Jumika-võrkliblikas (Melitaea phoebe) 30.05.2018 Piusa, Võru vald, Võrumaa.


Aasakaruslane (Diacrisia sannio) 30.05.2018 Piusa, Võru vald, Võrumaa.


Kirburohutäpik (Boloria eunomia) 01.06.2018 Kikka küla, Räpina vald, Põlvamaa.


Kirju-aasasilmik (Coenonympha arcania) 01.06.2018 Kullamäe küla, Räpina vald, Põlvamaa.


Vaarika-kirivaksik (Mesoleuca albicillata) 02.06.2018 Mägiotsa, Räpina vald, Põlvamaa.


Väikelumik (Limenitis camilla) 02.06.2018 Mägiotsa, Räpina vald, Põlvamaa.


Haavalumik (Limenitis populi) 02.06.2018 Mägiotsa, Räpina vald, Põlvamaa.


Pääsusaba (Papilio machaon) 06.09.2018 Kullamäe, Räpina vald, Põlvamaa.

Need pildid siis 2018. a liigivõistluse grupist. Pidevalt toimiv grupp liblikahuvilistele on siin:


Liblikate maailm aga veelgi põnevam!


Pääsusaba röövik.
2011, Karula
F: Merike Linnamägi



KÕNE TARTU LINNAVOLIKOGU ISTUNGIL - Silver Kuusik

 



Austatud volikogu esimees, volikogu liikmed, linnavalitsuse liikmed, head külalised
Tartu linn on rikas linn ja jõukas linn. Rikas ja jõukas mitte oma majanduslikult seisult, vaid rikas oma inimeste poolest. Meie linnas elab väga palju väga väärikaid inimesi. Meie linnas elavad Eesti parimad kirjanikud, näitlejad, kunstnikud, teadlased, mitmed sportlased, arstid. Meie linnas elab palju inimesi, kes teevad oma tööd hoole ja armastusega.
Mõneti vääriks ju tunnustust iga lapsevanem, kes oma võsukesed tänases majanduslikus olukorras suureks kasvatab. Seda enam vääriks tunnustust iga lapsevanem, kes eluaeg hommikust õhtuni tavalist (näiteks müüja või ehitaja või autojuhi) tööd, kuid see-eest seda südamega teeb. Lapsevanem reeglina vastutab oma lapse eest, erinevalt paljudest poliitikutest, kes riiki juhivad.
Tunnustust vääriks iga lihttööline, kes riigi jaoks töötab ning oma pere suudab raskete aegade kiuste ülal pidada.
Aga paraku on ajad, reeglid ja kombed sellised, et meil ei ole võimalik tunnustada ei lihttöölisi ega lihtsaid lapsevanemaid. Me peame tunnustama erilistest veel erilisemaid.
Tartu Täht ja Tartu Suurtäht ehk aukodaniku tiitel on midagi sellist, mille saamiseks peab olema teinud midagi veel rohkemat. Meie fraktsiooni arvates on Tartu aukodaniku tiitli kandidaadid kahtlemata väärikad ja teenekad tartlased. Kuid siiski on oht, et nende saadud aukodaniku tiitli sära võib ka nende endi jaoks tuhmuda kui nad teavad, kes jäeti kõrvale.
Kõrvale jäeti mees, kes ei pugenud kõige raskematel aegadel kivi alla, erinevalt kasvõi paljudest nendest, kes täna siin saalis istuvad. Kõrvale jäeti mees, kes hoolimata oma isiklikust heaolust ja vabadusest ei astunud kompartei liikmeks, vaid kaitses oma tõekspidamisi ning usku iseseisvasse Eesti Vabariiki. Mart Niklus oli NSV Liidu meelsusvang kokku 17 aastat.
Mart Nikluse teeneid on võimatu ülehinnata. Alljärgnevalt mõned tunnustused, mille hr Niklus on igati teenitult saanud.
• Riigivapi II klassi teenetemärk;
• Kaitseliidu III klassi teenetemedal;
• Kanada Eestlaste Kuldteenetemärk;
• Balti Vabadusauhind;
• Eesti Vabadusvõitlejate Ühingu Kuldrinnamärk;
• Eesti Vabadusvõitlejate Keskuse Teeneteristi III järk;
• Horvaatia Poliitvangide Liidu teenetemärk;
• Leedu Vabariigi poolt Suurvürst Gediminase III järgu orden;
• Ukraina Poliitvangide ja Represseeritute Ühingu juubelimedal;
• Ukraina riiklik teenetemärk “Mehisuse eest”;
• Valgetähe II klassi teenetemärk;
• Ungari Vabariigi teenetemärk;
• Jaan Poska medal;
• Eesti Teaduste Akadeemia medal
Mart Nikluse nime kannab ka Universumis Draakoni tähtkujus üks täht. Selline au on osaks saanud eestlastest veel ainult poliitilise mõrva ohvrile Jüri Kukele.
Lõpetuseks, tuletan meelde, et sel ajal, kui Niklus ühena neljast eestlasest koostas Balti Apelli, astus Reformierakonna üks tähtsamaid liidreid Andrus Ansip kommunistlikusse parteisse ja sai Tartu ülikooli keemia osakonna parteibüroo sekretäri asetäitjaks. Sel ajal, kui Niklus vangilaagris kartseris istus, asus Ansip tööle palgalise parteifunktsionäärina kommunistliku partei Tartu rajoonikomitees. Siis, kui käivitus võitlus Eesti iseseisvuse taastamiseks, sai Ansipist EKP Tartu Rajoonikomitee osakonnajuhataja.
Tartu linnavõim võttis mullu kevadel vastu Vene agressiooni hukkamõistva avalduse, nimetas ümber Võidu silla, enamike suurte asutuste külge tõmmati sini-kollased lipud, ühes Tartu koolis seati üles kollaaž, mis muuhulgas ei häbenenud ka ropendamist, müügilt korjati kirillitsas lasteraamatud. See kõik aga tundub loosunglikkuse ja võltslikkusena kui me ei märkaks meest, kes päriselt uskus ja panustas Eesti Vabariigi taassündi.
Täna on meil harukordne võimalus tänada inimest, kes on tõeline Tartu Suurtäht. Meil on veel see võimalus! Mart Olav Niklus käib oma 89-ndat eluaastat. Tean, et eestseisuses surus ja küllap surub ka siin saalis koalitsioon oma tahte peale. Meie jaoks on aga tõeline Tartu Suurtäht ja aukodanik hr Mart Olav Niklus – seepärast palun võtke EKRE fraktsiooni mittehääletamist täna selge märgina Mart Olav Nikluse toetamisest. Kutsume üles kõiki isemõtlevaid volinikke väärindama hr Nikluse teeneid Tartu linna ja Eesti Vabariigi ees ning vastavalt ka hääletama!
Aitäh!


Silver Kuusik.


esmaspäev, 26. detsember 2022

MEIE NURSIPALU PÖÖRDUMINE.

 


F: Viljar Kavant.


Viimasel ajal on meedias olnud suure tähelepanu all Nursipalu harjutusväljaku laiendamine. On toimunud kohtumised vallaesindajatega Sänna, Nursi ja Tsooru külades ning kogukonnaalgatuslik arutelu Tsoorus. Täna on meil väga puudulik info selle kohta, mida siia täpsemalt teha tahetakse. Hanno Pevkur käis Tsoorus plaane tuvustamas 21. novembril. Kõik, kes soovivad aimu saada, mida seal räägiti, võiksid Youtube avarustest üles otsida Kalle Nurga tehtud video sellest kohtumisest. See on küll lühendatud variandis, aga mingi ettekujutuse annab. On väga hea, et see on üles võetud, sest kogukondadele ju koosolekul toimumise võimalust ei reklaamitud.
Pevkur selgitas, et plaanis on harjutusväljakut laiendada ca 10 000 hektarile. Avalikult on ka välja öeldud, et vajadus oleks suurem – ca 20 000 ha. Sellest tekib minul esimene oluline küsimus – kui suur on siis hetkel vajadus ja kui suureks see ala võib tulevikus laieneda? Pevkur seletas, et plaanis on hakata laskma suuremal alal ja suurematest relvadest. Nimetas K9 ja 155 mm relvi. On räägitud, et laskma hakatakse väljastpoolt selle ala sisse. Kas siis üle inimeste kodude? Kus need laskealad hakkavad olema, seda hetkel ei tea. On räägitud 3500 ha! raadamisest. Tegelikult ei olegi ühtegi ametlikku dokumenti harjutusväljaku laiendamise kohta. Seda on kinnitanud Rõuge vallavanem. Samal ajal saadetakse juba Kaitseministeeriumi pool inimestele kirju sooviga nende maad osta või vahetada. Kuidas saavad demokraatlikus riigis, kus kõik riiklikult oluliste objektide arendused peaksid käima läbi planeeringute ja vastavalt seadustele, üldse selline asi toimuda? Aga toimub.
Oma kogemusest võin öelda, et Kaitseministeeriumi lubaduste osas ei tasu olla sinisilmne. Kui 2003. aastal hakati Nursipalu harjutusväljakut laiendama, lubati kohalikele töökohti, teede remonti, metsade säilitamist müratõkkeks, müravallide tegemist, laskeharjutuste graafiku tegemisel kohalike ettepanekutega arvestamist, kohalikelt põllumeestelt toiduainete ostmist jne. Tegelikkus on aga see, et täna ei tööta isegi müramõõtja, rääkimata muust. Keskpolügooni lähedal elavad inimesed on olnud „dialoogis“ Kaitseministeeriumiga juba 7-8 aastat, et saada õiglast hüvitist. Kuidas see kõik mõjutab inimeste tervist? Ja oma õiguste eest seismiseks paraku paljudel pole juristi palkamiseks rahagi. Katrin Kull on tabavalt öelnud, et kompensatsioonide arvestamisel muutub võimas ministeerium väetiks ja vaeseks.
Kuni 29.12 käib Nursipalu harjutusväljaku laiendamise vastu allkirjade kogumine. See on üks oluline võimalus näidata avalikkuse vastuseisu Nursipalu laiendamisele. Minu käest on küsitud, kas ma ei hooli Eesti julgeolekust. Jah, hoolin väga. Arvan, et kui inimestel kaob kindlustunne selle ees, et kodu on püha, siis on see palju suurem julgeolekuoht. Ega relvad riiki ei kaitse, inimesed kaitsevad. Kui meil Eestis on 7 harjutusväljakut, siis miks peaks üks laienema veel piirkonda, mida oleme koos üles ehitanud rikkaliku kultuuripärandiga turismipiirkonnaks, kauni loodusega elukeskkonnaks? Teiste riikide kogemused on näidanud, et taoliste laienduste korral inimesed ei suuda piirkonnas enam müra ja muid häiringuid taluda ning kolivad ära. Kui inimesed lahkuvad, siis elu hääbub. Kas me peaksime uskuma, et olukorras, kus meil puudub õhukaitse, elanike häirest teavitamise süsteemid, varjendid linnades jpm, on ühe harjutusala laiendamine parim lahendus, mida on vaja kaitsevõimekuse tõstmiseks? Isegi üks erukolonel on öelnud, et piirinaabri suurtükiväetule ulatusse liitlaste baaside tegemine on rahvale hämamine. Mis siis on üldsegi plaanis?
Harjutusväljaku laiendamine ei ole ainult Sänna, Nursi ja Luhametsa küla asi. See on terve Võrumaa, terve Eesti asi. Võrumaal ei oleks elu endine. Kui luuakse taoline pretsedent, et nii olulised laiendused selliselt ellu viiaksegi, siis peaks see teema puudutama Eestis igaüht. Kelle kodu on järgmine?
Info Nursipalu kohta on koondatud kodulehele www.nursipalu.org . See täieneb pidevalt. Kui eelolev Sind kõnetas ja tunned, et soovid kaasa aidata Võrumaa eest seismisel, siis võta palun ühendust e-kirja teel: nursipalu@gmail.com .
Küsimuste korral võib ka aru pidada tel 58309541 – Viljar Kavant.
Maarika Niidumaa
Sänna küla elanik, pärit Nursist.

esmaspäev, 28. november 2022

MINU EMA LUGU - Taimi Ploompuu.

 


Fotod on illustratiivsed.

Minu ema lugu.

1.
Oli kuum lõikuskuu 26.juuli 1912.a. pealelõunane aeg. Mõisa rukkipõllul käis vilgas rukkilõikus käsitsi. Igale teomehele oli välja mõõdetud suur põlluosa, mis pidi saama kiiresti koristatud. Sellel ajal ei tuntud veel niidumasinaid, traktoreid ega kombaine. Kõik põllutöö tehti käsitsi. Vili (rukis, oder, kaer) lõigati maha sirpidega, heal juhul tohtis ka vikatit kasutada. Niideti tavaliselt vastu kasvavat vilja,mille pidi koheselt teine inimene järele vihkudeks siduma. Vihud asetati alul üksteise peale, nii umbes 5-6 vihku, mida nimetati parmasteks. Kui vili oli pisut päikese käes kuivanud, asetati vihud hakkideks. Ühest vihust tehti katus peale, et vihm lausa peale ei sajaks. Hakid püstitati sirgete ridadena põllule kuivama. Ja naised olid alati selle töö juures meestele abiks.


2.
Ühel mõõdutükil töötasid ka minu vanemad Maria ja Johannes Ploompuu, sellel samal kuumal juulikuu päeval. Emal oli pisut halb olla, kuid mõte oli enne koju minekut töö lõpetada. Kodus ootas neid 3 mudilast koos vanaema Madliga.

Siis see juhtus! Inimene plaanitseb, aga Jumal juhib. Seal samas, voogaval viljapõllul kinkis Jumal neile veel ühe lapse, pisikese tütretirtsu. Nimeks pandi Lydia Pauliine. Juba kolme päeva pärast läks emake jälle põllule tagasi, süles beebi, keda ei saanud ju koju jätta, sest titt vajas ema rinda.
Tuletan oma kalleid vanemaid meelde laulusõnadega:
„Isakene, taadikene,
Emakene, memmekene!
Küll Sa nägid suure vaeva,
Kui Sa minda kasvatasid,
Kasvatasid, kallistasid,
Suu juures suisutasid,
Kahel käel kiigutasid,
Üles tõstsid, hüpitasid.
Viisid mind põlles põllu peale,
Panid mind parmaste vahele,
Sületäie keskele.
Et ei tuleks tuuli peale,
Ega veereks vihmahoogu.
Ole terve memmekene!
Teiseks terve taadikene!
Minda nõnda kasvatamast,
Kasvatamast, kallistamast.
Tänu teile hauassegi,
Musta mulla katte alla!



3. 
Isa mobiliseeriti sõtta, jättes ema nelja väikese lapsega Jumala hooleks. Erich oli kõige vanem,7aastane. Õde Ida 5-ne,Marta 3-ne, mina vaid 1 aastane.
Minu vanemad olid juba enne abiellumist usklikud, nad kuulusid baptisti kogudusse. Aga Jumal ei jäta iial oma armsaid lapsi maha. Ta hoidis ja kaitses perekonda kodus, kuna isa oli 6 pikka aastat ära sõjaväes. Tema usaldas kogu oma pere Jumala juhtimise alla. Jumal oli valmistanud sõjaväes olles isale sobiva koha, et ta ei pidanud püssi kandma, et inimesi tappa. Talle anti koht kantseleis. Seal võis ta vabalt oma kaasavõetud Piiblit uurida ja palvetada. Ta leidis iseseisvalt Piiblit uurides peagi, et hingamispäev (laupäev) on õige Jumala teenimise päev, mitte nädala esimene päev, pühapäev. Leides, et pühapäev ei olegi õige Jumala teenimise päev, oli ta väga üllatunud, et oli siitsaadik vale päeva pühitsenud. Teda valdas süütunne, et ta on siiani üle astunud Jumala käsust, Jumala poolt eraldatud ja pühitsetud päevast. Ta tegi selsamal tunnil tõotuse Jumala ees, et kui Jumal lubab teda veel koju tagasi minna oma perekonna juurde, siis hakkab ta kindlasti, kasvõi üksi seda päeva pidama. Ka siis, kui kõik teised selle vastu seisavad!



4. Kui isa sõtta läks, lasus kogu vastutus ema õlgadel, kuidas kasvatada ja õpetada oma 4 last jumalakartuses. Usaldades oma laste saatuse jäägitult Jumala juhtimise alla, valis isa neile vaikse maakodu keset kaunist loodust, eemal kärarikkast ja lõbu armastavast suurlinnast! Põllu taga oli suur segamets, kus kasvasid kullerkupud ja pääsusilmad, kus me lapsena jooksime ja mängisime. Kui kaunis oli see maakodu, kui palju rõõmu ta meile lastele pakkus. Iial ei unune see! Maja ümber oli suur aed, kus kasvasid marjapõõsad, õunapuud, kirsid ja oli ka palju peenraid juurviljade tarbeks. Ema hoolitses ustavalt, et kõik oleks korras ja umbrohuvaba. Tubli oli mu emake!
Meenub laul:
„Metsa all, kus noored kuused seisvad,
Linnukesed rõõmsalt laulavad.
Väike ojakene voolab läbi heinamaa,
Seal peab mu kodu olema.
Kive nüüd kokku kandke,
Teineteise peale pange.
Kui on seinad juba tõusnud kõrgele,
Sarikad siis panen peale.
Katuseks sai pehme sammal pandud,
Mida Looja metsa alla küllalt andnud.
Veel on vaja valge korsten ka
Ja maja ongi valmis! Tral-lal-laa!
Läheme nüüd üle aasa,
Nopime sealt lilled kaasa,
Et saaks kaunistada majakest.
Maja ümber vaja veel aedki teha,
Kaunis valge, et võiks kaugelt näha,
Aia äärde väiksed põõsad istutan,
Nende varjus puhata siis saan“.
Kuidas me seal metsas mängisime. Kaunis mälestus on jäänud meelde siiani. Lehmadeks olid pikad pruunid kuusekäbid, tikkudest said lehmad jalad alla. Lammasteks kõlbasid kohevad männikäbid. Pulkadest tegime isegi aia koplile ümber ja puutükkidest said laudad, küünid, aidad. Minu lapsepõlve ajal ei olnud ühtki uhket poest ostetud mänguasja, kõik tuli lastel ise välja mõelda ja valmis teha. Tore oli! Ema juhtis tihti meie pilgud Suurele Loojale, kes on meile nii kauni looduse ja ka kodukese kinkinud. Sealt saime tööarmastuse eluks kaasa.



5.
Vend Erich saadeti varakult ise endale leiba teenima, ta läks suurde naabertallu karjapoisiks. Kõigil meil tuli sama tee jalge alla võtta. Aga karjase amet polnud küll kergete killast, püüan luuleliselt pisut sellesse selgust luua:
„Vihma küll sajab sealt pilvede vinast,
Taevas ja maa on tormide tinast.
Puid rebides küll vilistab tuul.
Kari on väljas isegi mihklikuul.
Karjalaps, vaeseke, kuhja all kükib,
Kaelani märg, külm kallale tükib.
Tuule ja vihma käes elajad norus,
Karja krantsilgi on saba nii sorus.
Tarvis on hoolikalt kuhjasi vahti,
Peremehe häält nii hirmsasti kartsi:
„Sihukesel karjasel vaja on malka,
Kuidas ta saab veel selle eest palka!“
Tuleks kord õhtu poeks ahjule, tarre.
Rätid ja pastlad kõik riputaks parde.
Peagi süüa saaks soojendud suppi,
Paelugi pastel punuks hea jupi.
Nii õhtuke veniks, käes uinakutund,
Aga varakult peremees juba peletab und:
„Latseke, vaata, rehi tuleb kiiresti maha!
Tõistre perest me muidu ju jääme nii maha.“
Tahes või tahtmata ülesse punni.
Koera ja karjalast võib igaüks sundi.
Rehi on maas, pole seal mingit vahet,
Tarvis on valgeks küll lõpeta ahet.
Puru veel suus, pead võtma küll märsi,
Peremees sunnib, muudkui edasi marsi.
„Karjalaps“, ütleb „ei tema küll väsi!“
Nii käib sügisel vaese karjalapsi käsi.



6.
Sellel kaugel ajal ei tuntud elektrikarjust, ei olnud isegi okastraati. Kõik loomade tarad tehti puust.
Lõppes Esimene Maailmasõda ja isa tuli tagasi täiesti tervena. Milline rõõm oli kohtuda oma perekonnaga. Mõisa poolt võimaldati talle nn“ kolmepäeva koht“. Kolm päeva igal nädalal tuli mõisas tööd teha, ülejäänud päevad võisid oma kodus toimetada. Meil oli ka endal loomi, oli paar-kolm lehma, ilus hobune „Miira“, kelle mõisahärra endale võttis tõumäraks, vastu andis väikese ruuna. Me hakkaksime teda Junnaks kutsuma. Kogu töö põllul tehti ainult hobustega.
Meie kodu, kus elasime, oli tee ääres, kust mõisa voorid läbi sõitsid, kui rabast turvast veeti. Meile, lastele, meeldis sageli neid mõisa hobuseid tee ääres vahtida. Vahel sõitis parun meist mööda oma uhkel täkul. Kord kutsus härra meie isa enda juurde ja käratas: 
“Miks sa oma lastele peksa ei anna, et nad mõisahärrat ei tereta?“  
No peksa me isa käest küll sellepärast ei saanud, kuid sellest ajast alates me teretasime härrat iga kord, kui ta mööda sõitis. Olime kui haned reas ja kõik järgemööda teretasime viisakalt ikka “Tere, parunihärra! Tere, parunihärra!“  
Iga laps oma häälega.




7.
Meie isa enam Vabadussõtta ei võetud. Tal oli juba 5 last ja et vanemaks oli ta jäänud ka, vist ka sellepärast. Kui lõppes kohutav mõisade põletamine, milles võit saavutati võõra võimu surve all, läksid mõisa maad ja loomad jaotamisele. Põllud jaotati kohtadeks ja mõisa kariloomad anti inimeste kätte.
Kuna meie isa Vabadussõjast osa ei võtnud, ei olnud tal ka mingisugust eelist mõisa vara jaotamise juures. Mul on meeles, et isale anti siiski üks suur must-valgukirju lehm. Meil endil olid segaverelised väikesed lehmad. Põldude jagamisel anti isale üks tükk mõisa endisest karjamaast, see oli väga kivine ja kehv pinnas . Hea, et see koht anti meile kõik ühes tükis. Heinamaa oli mäe all, maja ligidal, kust jooksis läbi oja. Heinamaal kasvasid ka mõned üksikud kased. Meile, lastele meeldis kangesti ojas suplemas ja hullamas käia. Pealegi oli see oja ühe suure jõe lisaharu, kuhu kevadeti tulid kudema kalad, mida armastasime püüdmas käia. Püük käis väga lihtsalt, loopisime kätega ojast kalu välja kaldale. Uppumisohtu lastel ei olnud, sest vesi oli nii madal, kuid pisike koerarants uppus siiski ühel päeval sinna ära. Suure teeni oli ojast umbes pool kilomeetrit.
Kui siis taludele nime hakati panema, pani isa sellele talule nimeks „Näljakünka“. See nimi aga läbi ei läinud, tuli mõelda uus nimi, mis läks läbi ja see oli “Uuepõllu“.
Nüüd tuli vanematel leida oma perele elamispind Pikavere mõisa lähedal. Meie Uuepõllu talu oli mõisast umbes 2 km kaugusel. Hakati elama perega mõisa viinavabriku pealses väikeses toakeses. Loomad sai talveks paigutatud mõisa talli, mis oli aga pool kilomeetrit eemal. Meie isa-ema käisid koos suuremate lastega iga päev talus tööl. Ka lehmad olid suvel seal. Mina olin pisikeste lastega peamiselt kodus. Olin sel ajal 9-aastane, Leidakene oli vaid kolmene ja Asta aastane. Vahel harva sain ka teiste laste juures käia. Isa tegi väikese vankri, millega sõidutasin Astat. Leida jooksis kogu aeg kõrval. Talvel oli ema kodus ja vanemad lapsed koolis Perilas, umbes 3 km meie elukohast.Mina veel kooli minna ei saanud, sest emal oli mind kodus hädasti vaja, kuna talvel ta ketras ja kudus pikad kangad. Varakevadel pandi need lumele pleekima, millest jätkus nii voodipesuks kui ka viljakottideks. Ema oli väga hoolikas ja töökas kõike ise tegema, sest riie oli sel ajal väga kallis. Ta kudus kauneid poolvillaseid kangaid ka pere riiete tarvis.

Järgneb.