METSARÜÜSTE MATSALU RAHVUSPARGIS - Mati Sepp

 

Toimetuse märkus: Looduskaitsjatel ei olevat oma väljundit, siin on. 

Matsalu rahvuspargi kuude pikkune rüüstamine Keskkonnaameti järelevalve nina all jäi märkamata.

Olen oma töös näinud paljutki ning saanud aastate jooksul mitmeid telefonikõnesid Keskkonnaameti (KeA) järelevalvelt, kus soovitakse, et ma ehk ikka väga karmilt järelevalve võimekuse kohta avalikult ei paugutaks, kui nad millegi on „ämbrisse astunud“. Seekord enam ei helistatud, sest olukord on sedavõrd piinlik, et siin pole mõtet isegi paluda.

Matsalu rahvuspargi juhtum näitab, et meil on riiklikus keskkonnajärelevalves ikka jube suur auk. Kliimaministeeriumi käsul kärbiti eelmine aasta omajagu niigi õhukest riikliku järelevalve rahastust. Vahepeal levis kuuldus, et raha anti justkui tagasi, aga tundub, et vist ei saadud sentigi. Keskkonnaamet on metsameeste avalikul üritusel öelnud, et raha järelevalve jaoks napib ja seetõttu suunatakse linnurahu riiklik järelevalve ennekõike punasesse kategooriasse jäävatesse metsadesse.

Mis siis meie Euroopa ühes kuulsaimas linnualas Matsalus juhtus?

Läksin üks hommik oma tavapärasele tööretkele. Kui jõudsin Haapsalu–Laiküla maantee peale, mis pole mingi külatee, vaid väga suur tugimaantee, siis avanev vaatepilt oli juba maanteel šokeeriv: raietööd mitmel kinnistul, lausa teeni välja ulatuvad raied ning teatisi pole võimalik kahe kinnistu kohta leida, pinnasekahjud ja muu selline. Käisin ala läbi ja nii ulatuslikke pinnasekahjustusi pole mina varem Natura 2000 alal leidnud.

Raietööd olid umbes kolm kuud vana. Esimene mõte oli, et selle kolme kuuga on KeA selle kindlasti tuvastanud, sest kindlasti pidi sealt mõni keskkonnaametnik mööda sõitma. Kuid Keskkonnaameti menetlustoimingutest polnud metsas jälgegi. Nii jõhker kahju ja järelevalvest pole kippu ega kõppu.

Tallasin ala läbi, suundusin edasi, leidsin väljaspool rahvusparki veel ühe kahtlustuse kohaselt seadusega vastuolus oleva raie ning jõudes tagasi koju, sain lõpuks avalduse kirjutatud ja Keskkonnaametile teele saadetud. Tavaliselt ei tee Keskkonnaamet minu avalduse peale kohe teist nägugi – võib kuluda üle nädala, et isegi vaatama minnakse, mida ma nüüd jälle leidsid. Kirjutasin sellest avastusest ka postituse, mis jäi silma Lääne Elu ajakirjanikule. Andsin pika intervjuu ja ta asus uurima, mida Keskkonnaamet on tuvastanud. Minu avaldusest oli möödas juba üle nädala. Ajakirjanik avastas, et Keskkonnaamet pole midagi selle ajaga ette võtnud, aga pärast ajakirjaniku päringut oli juba järgmine päev Keskkonnaamet metsas asja uurimas.

Algatati esmalt väärteomenetlus looduskaitseseaduse ja metsaseaduse rikkumise osas. Kohapeal tõdes inspektor ajakirjandusele, et on kahtlustus, et raiuti metsa rohkem kui võis, ning ajakirjandusel õnnestus välja uurida, et igasugune pinnase kahjustamine on Matsalu rahvuspargis keelatud. Ajakirjanik tuletas mulle meelde ka seda, et kogu maailma ühe liigirikkama Laelatu puisniidu kohta tegin ma ka avalduse, kui seal oli asi pärast tööde lõppu väga halvasti lõppenud. Seal aga juhtus selline tobe olukord, et Keskkonnaamet unustas Laelatu puisniidul kordasaadetud kuriteo lihtsalt ära ja kui Lääne Elu ajakirjanik hakkas asja uurima, tuli mõistagi kohe kõik KeA-le meelde – et neil oli seal järelevalvetöö tegemata. On hea, et koostöö ajakirjandusega toob enamasti ka tulemusi.

Keskkonnaameti järelevalve peale ma pahane pole. Jah, nad teevad vigu ja ei avasta isegi oma nina all olevat rikkumist, aga ma mõtleks selliselt: miks see nii on, et ei avastata? Nii palju kui ma aru olen saanud, on keskkonnainspektorite palk ametnike mõistes ülimadal. Jah, nad saavad rohkem palka kui mina, aga ametnike tasandil on nad ikka väga armetus seisus. Kui ametnik saab madalat palka, puudub tal ka motivatsioon. Lisaks, kui ikka väga usinasti tööd teeksid, siis võin mürki võtta, et see ei meeldiks paljudele mõjukatele isikutele. Mida rohkem rikkumisi statistikasse kirja läheb ja üles leitakse, seda keerulisem on Kliimaministeeriumil oma loodusvaenulikku seaduseloomet läbi suruda. Ja neid tegureid on veelgi. Olen kuulnud, et inspektor ei tohi päris nii teha, et võtan hommikul auto ja hakkan raiealasid süsteemselt läbi käima.

Ausalt öeldes ma ei teagi, mida Keskkonnaameti inspektorid päevast päeva teevad või kui palju neid metsa kondama lubatakse. Ma tean siiski nii palju, et meil on rikkumiste, sh linnurahu avastamisel erinev strateegia. Minule pole pandud peale piiranguid, et peaksin nüüd ainult punases kategoorias raieid otsima, aga inspektsiooni strateegia on just suunatud kindlatele metsadele ja piirkondadele, mis aga avab ukse metsatööstusele. Seda ust ma oma võimaluste piires proovin siis kinni katta. Kuid ainuke häda on see, et Eesti on maailma kaardil väga väike, aga piisavalt suur, kui uksest välja minna. Kindlasti on selles vigases riiklikus järelevalvesüsteemis, mis keskkonnaametnikule on ette antud, võimalik pigistada parem tulemus välja, kuid osad seda kindlasti ei taha teha. Inimesed on lihtsalt erinevad.

Mina pigistan oma tööd tehes maksimumi välja – saaks mõistagi paremini, aga mul pole selleks majanduslikke vahendeid. Jala ma hommikul 300 km maha ei kõnni, aga ma siiski leian, et metsafirmad teavad: üsna kindlalt võivad nad vahele jääda ja kui mitte otse teolt, siis aja jooksul kindlasti.

Isiklikult on mul väga kahju sellest, et Matsalu rahvusparki sedasi rüüstati. Nina all ei tabatud isikuid ja ei suudetud tehtud kahju ära hoida, aga see juhtum andis selge signaali metsatööstusele – isegi kui Matsalu on minust 300 km eemal, ei pääse kurjategijad ka seal puhta nahaga.

Keskkonnaamet – see on nüüd küll koht peeglisse vaatamiseks. Loodetavasti on piisavalt piinlik, et hakata päriselt oma tööd tegema. Selline olukord ei tohi korduda, et te suure maantee kõrval mitme kuu jooksul ei suuda avastada rahvuspargis ulatuslikku keskkonnakahju. Korralik prahmakas!

Ma olen alati arvanud, et kes oma tööga riigisüsteemis toime ei tule, peaks sealt lahkuma ja uue töö otsima. Riigiametnike elu ei saa olla loorberitel puhkamine. Ennekõike pean siin silmas juhtivaid riigiametnikke. Selle eest, et järelevalve on meil puudustega, ei vastuta otseselt inspektorid, vaid Keskkonnaameti juhtkond, Kliimaministeerium ja minister koos valitsusega. Kui inspektsioon näitab üles samasugust saamatust nagu peaminister Kristen Michal Eestit juhtides, siis on ajad halvad ja asjad kehvasti.

On alust kahtlustada, et Matsalu piirkonnas on rikkumisi veelgi, mistõttu suunan aprillis, kui MTÜ Hoiame Loodust saab kasutusele võtta uue eelarve, oma tähelepanu just sinna piirkonda.

Täna mu poeg küsis, kui suur on minu töötasu tunnis. Ütlesin, et võib-olla 2 eurot tuleb kokku, aga lisasin, et elus on tähtsamat kui raha. Toonitasin, et raha on mõistagi vajalik. Ta aitas mul puid tund aega lõhkuda, andsin talle taskurahaks 10 eurot ja sellest tekkis tal huvi, kui palju ma tunnis loodushoidu tehes teenin. Looduskaitsjana kasutan ka mina puid kütmiseks, seega ma vahel ei mõistagi seda arutelu, nagu looduskaitsjad ei teaks elust midagi ja tahaksid kõik ära keelata. Mina usun, et raiemaht tuleb 11 miljoni pealt tuua vähemalt 5 miljoni peale, sest me oleme suuresti kõik juba maha raiunud. Nüüd on aeg võtta vastutus. See sõna – vastutus – on midagi, mida metsatööstus ja riigiametnikud peaksid teadma une pealt: mida see tähendab ja kuidas seda ellu viia.

MTÜ Hoiame Loodust juhatuse liikmel Madis Messimasel on ütlus: „Mati müttab metsas ja mina pakun juriidilist tuge“. Meil on MTÜ-s väga võimas meeskond. Teeme koostööd ka teiste looduskaitseühendustega. Minu töö on küll ilmselt teiste looduskaitseorganisatsioonide omast mõnevõrra erinev, aga meil kõigil on oma tugevad ja nõrgad küljed ning kokku moodustame terviku.

MTÜ-s Hoiame Loodust teeme me küll väga spetsiifilist rikkumiste otsimist, mida teised minu teada ei tee, aga nõustame inimesi, käime isegi koolis lastele aeg-ajalt kõnelemas loodusest ja oleme nagu Tootsi tasku – teeme seda, mida vaja, ja ülima professionaalsusega. Kõige hullem töö minu jaoks on seadusloomele tagasiside andmine. Kui loed, mis jama Kliimaministeerium kokku kirjutab – leiutades dokumentidesse isegi seadusi, mida pole olemas, et mõnest kehtivast seadusest lahti saada –, siis see teeb selle töö ääretult ebameeldivaks. Ning siis ütlevad nad, et me ikka ei võta teie arvamust arvesse, aga jätavad ütlemata, et mõni ärimagnaat on neid juba mõjutanud ja tehakse ikka nii, nagu tema tahab! See on nüüd küll naljaga pooleks öeldud.

Võtame üks päev korraga. Mida enam rikkumisi välja tuleb, seda vähem tahavad teised uusi asemele teha. Matsalu rahvuspargi juhtum näitab, kui olulist tööd MTÜ Hoiame Loodust teeb – natuke õõvastav on mõelda, mis olukord Eestis valitseks, kui me seda tööd ei teeks.

Kõigile, kes ilguvad minu annetuste küsimise peale – ma teen seda tööd ka teie jaoks ja eest. Loodan, et kunagi mõistate seda.

Hoiame loodust!

Mati Sepp
MTÜ Hoiame Loodust
53936991
mati@hoiameloodust.ee

MTÜ Hoiame Loodust
SEB EE951010220298842222
SWED EE622200221082508590

NB! Kui soovid annetusel tulumaksu tagasi, siis lisa selgitusse oma isikukood.

Mati Sepp FB lehel
https://www.facebook.com/groups/mtuhoiameloodust/permalink/2699295527136992/

PRESSITEADE: Andmed näitavad: riik lubab kaitsealadel ulatuslikke raieid

 

 

Pressiteade

Eesti Keskkonnaühenduste Koda

26.02.2026

Andmed näitavad: riik lubab kaitsealadel ulatuslikke raieid

Eelmisel aastal lubas Keskkonnaamet Eesti looduskaitsealadel majanduslikel eesmärkidel raiuda ligi 5000 hektaril. Kolmandik sellest koondus Otepää ja Haanja loodusparkidesse ning Lahemaa ja Karula rahvusparkidesse. 

Keskkonnaportaali avaliku metsateatiste statistika analüüs näitas, et kokku lubati 2025. aastal Eestis raiuda 4756 hektarit* kaitsealust metsa majanduslikel eesmärkidel. Keskkonnaamet ei algatanud ühegi raieloa puhul keskkonnamõju hindamist, kuigi raieid lubati ka I või II kaitsekategooria linnuliikide elupaikadesse.

Kui kokku on Eestis 337 erinevat looduskaitseala, siis mullu lubatud kaitsealade raietest üle kolmandiku (1505 hektarit) koondusid vaid neljale kaitsealale: Otepää loodusparki (521 hektarit), Haanja loodusparki (440 hektarit), Lahemaa rahvusparki (358 hektarit) ning Karula rahvusparki (186 hektarit). „Raiete koondumine meie olulistele kaitsealadele näitab, et praegune süsteem ei taga loodusväärtuste kaitset ka isegi mitte seal, kus see peaks olema prioriteet,” rääkis metsateatiste statistikat analüüsinud Eestimaa Looduse Fondi metsaekspert Eliisa Pass. 

Neli raiesurve all enim olevat kaitseala kuuluvad ka rahvusvahelise tähtsusega Natura 2000 kaitsealade võrgustikku. 2021. aastal algatas Euroopa Komisjon Eesti vastu rikkumismenetluse, kuna tuvastas, et riik võimaldas aastaid Natura aladel metsi raiuda ilma keskkonnamõjusid hindamata. Värske analüüs näitab, et hoolimata käimasolevast rikkumismenetlusest selline praktika paraku jätkub. 

Märkimisväärne on, et kolmandiku kaitsealadel lubatud majanduslikest raietest moodustavad sanitaarraied (vt lisatud joonis). Sanitaarraie on raieviis, mille käigus eemaldatakse metsast parasiitidega nakatunud, surevad või tormiga murdunud puud, et parandada metsa majanduslikku väärtust. Sageli on sarnaselt lageraiele ja raadamisele ka sanitaarraie tulemuseks lage ala. Majandusmetsas on sanitaarraie põhjendatud raievõte, ent looduskaitsealadel on kahjustatud puud ja looduslikud protsessid (tormimurd, üraskid jt) ökoloogilise mitmekesisuse alustalaks.

“Kuna kaitsealade eesmärk ongi loodusliku mitmekesisuse hoidmine, ei ole looduse seisukohast seal sanitaarraieteks põhjust,” selgitas Pass. “Kui sanitaarraieid kombineerida teiste raievõtetega, on mõne aasta jooksul võimalik lagedaks raiuda väga suuri alasid - selliseid näiteid on nii Haanja kui Otepää loodusparkides.” Sanitaarraietele pole määratud maksimaalset pindala. Näiteks lubati mullu Karula rahvuspargis teha üle 17-hektariline sanitaarraie ühe korraga, sarnases suuruses sanitaarraieid tehti ka Otepää looduspargis ja väiksematel kaitsealadel.

Uuendus- ja sanitaarraietest ei ole jäänud puutumata ka I ja II kaitsekategooria liikide elupaigad, kelle vähenemise põhjuseks peetakse just üha intensiivistuvat metsaraiet. Kokku tehti selliste liikide (nt metsis, lendorav, kotkad) elupaikades uuendusraieid, sanitaarraieid ja raadamisi 254 hektaril, neist enamik metsise elupaikades (218 hektaril). Seejuures anti luba ühe aastaga maha raiuda 15% kogu Nihu metsise püsielupaiga piiranguvööndist. Murettekitav on ka, et lageraieteatis väljastati ka kassikaku elupaiga piiranguvööndisse. Kassikaku arvukus on viimase 20 aastaga mitmekordselt vähenenud, viimastel aastatel on Eestis registreeritud vähem kui kümne paari pesitsemine. 

---

*Metsateatiste statistikast on analüüsis välja arvatud kujundusraied, mida tehakse kaitstaval loodusobjektil selleks, et saavutada liigi või objekti kaitse-eesmärke.

Joonis. Sanitaarraiete mahtude jaotus looduskaitsealade vahel 2025. a (hektarites). Kokku anti mullu luba sanitaarraieteks kaitsealadel umbes 1580 hektaril. 

Eliisa Pass

Eestimaa Looduse Fondi metsaekspert

eliisa.pass@elfond.ee, 554 7339

Aado Lintrop rattamatkal 1984.

 

Sattusin Aado Lintropi väga vahvale pildiseeriale ja olen alati olnud seda meelt, et kõikvõimalikku ajaloolist peame säilitama. Mitte ainult tegijate endi jaoks vaid kahtlemata on paljude eakaaslaste jaoks põnev vaadata kohti, mis ehk endalegi tuttavad, noorte inimeste jaoks on see aga "igavik" ehk midagi tundmatust kaugest minevikust.

Aado Lintrop kirjeldas nii:

Rattad olid mu mäletamist mööda sellised- üks tavaline meesteratas Ukraina, millel tagumine hammasratas väiksema vastu vahetatud, et saaks kiiremini sõita. Tavalisel Ukrainal oli vist tagarattal 13 hambaga hammasratas, see sai asendatud 11 hambaga hammasratta vastu. Teine ratas oli mitmest kokku kombineeritud, tugevdatud raamiga ja kolmas (väiksem) Saljut. Rattakotid õmbles mu abikaasa presendist. Varustust tollal ju eriti saada polnud, tuli kasutada olemasolevat, mis raske ja suur. Telk oli tavaline vene kahekohaline presenttelk, kuhu tavaliselt mahtus neli inimest, magamiskotid ka nõuka toodang, ilmselt vatist täidisega. Lisaks väike katel koos kolmjalaga ning tablettidega töötav veekeetja. 1984. aastal oli mul vaba suvi, tulin Eesti Rahva Muuseumist ära (ajutiselt, nagu hiljem selgus) veebruaris või märtsis ega kavatsenud enne hilissügist uut tööd otsida. Seega oli vaja aega kuidagi täita. Tihti sisustasin päevi rattasõitudega Tartu ümbruses. Vist juulis sai käidud ratastega Võrtsjärve ääres purjelaagris ning osaletud Tartu meistrivõistlustel, pikema rattamatka võtsime ette augusti lõpus. Ilmad kiskusid juba vihmaseks. Marsruut oli kavandatud nii – esimesel päeval Tartu, Rõngu, Pikasilla, Tõrva, Koorküla Valgjärv, mille ääres ööbisime. Teine päev ümber Valga Karulasse, Lüllemäele ja sealt Ain Kaalepi suvekoju Mähkli külla. Järgmise päeva veetsimegi seal, käisime Ähijärve ääres ja veel ühes väiksemas järves ujumas. Edasi viis tee Kaika kaudu Vana-Antslasse ning sealt läbi Urvaste Tartusse tagasi. Seda ma ei mäleta, kas me tagasiteel veel ühe ööbimise tegime või sõitsime ühe jutiga Tartuni. Tollal polnud 70 kilomeetrit ühe päevaga maha sõita mingi probleem. Sõitsin siis üldse palju jalgrattaga, isegi aastaringselt. 1981. aastal läksin välitöödele ka rattaga, sõitsin Tartust Kõpu kaudu Hallistesse ja pärast Õisust Tartusse tagasi, järgmisel aastal käisin rattaga Kolga-Jaani välitöödel. Mul oli kaasas kaks fotokat, ühes, vist Zenit’is ORWO slaidifilm, teine aparaat oli vene „ime“ – panoraamkaamera Horizont, milles mustvalge film. Teel sai pildistatud lisaks maastikele vanu meiereisid (üht neist Henrik Visnapuu sünnipaiga lähedal Leebiku külas) vesiveskit ja Vana-Antsla mõisa.

**************

Toimetajana tahaksin veelgi lisada paar sõna. Need pildid, igas mõttes ajavad mul kananaha ihule! Ma ei usu et ainult sellepärast, kuna ka ise olen palju matkamas käinud, vaid piltides on maaelu kurbust kuid ka nipernaadit ja kõik see on puhas ning ehe Eestimaa ilu!

Hiiumaa klaasist loss ehk statistika, mis ei toida - Kadri Pulk

 

Autori fotod.

Fotol on hiljutine pilt Orjaku kadakatest, mis on ühetasaseks lõigatud, et need aknast merevaadet ei varjaks, aga siiski rannalagedal justkui asjataksid. .

Olen järjest viinud oma sõpru seda teeäärset "ilmaimet" vaatama.

Ehk sobituvad need sandistatud ja kõndistatud puud seda arvamuslugu ilmestama üsna täpselt.

Hiiumaa klaasist loss ehk statistika, mis ei toida.

Vallavanema rõõmusõnum Hiiumaa elanike arvu kasvust mõjub uue aasta alguses kui hästi sihitud PR-projekt. "9797 elanikku," hüüab statistika. "Kasvutrend!" kiidavad tabelid.

Kuid kui kraapida seda säravat pealispinda, paljastub tõde, mis on kaugel võidujoovastusest.

Me elame ajastul, kus Hiiumaa on muutumas klaasist lossiks – väljastpoolt vaadates suursugune ja justkui kasvav, seestpoolt aga üha tühjem ja jahedam.

.

Registrihiidlane ei ole päris-hiidlane

Statistika on tõepoolest ebatäpsete arvude täpne kogum.

Kui me räägime kasvust, siis keda me silmas peame? Kas neid, kes reaalselt saarel ahju kütavad, lapsi kooli saadavad ja kohalikus poes käivad, või neid "mandrihiidlasi", kes hoiavad oma sissekirjutust saarel vaid missioonitundest või soodsamast parvlaevapiletist?

Nagu märkis Ulf Johansson, siis tegelik püsielanike arv võib olla vaevalt 6000 hinge. (Jah, ta tegi seda ilmselt nn tunde pealt, aga see ei muuda sisu tõesust).

See vahe – peaaegu 4000 inimest – ongi see "hall tsoon", mille varjus poliitikud end hästi tunnevad.

On mugav raporteerida kasvust, kui tegelikult on saar tasapisi muutumas suviseks mänguväljakuks, mis talvel pooltühjana kumiseb.

.

Tulumaks kui armuand, mitte arengumootor

Mandrihiidlased on saare doonorid. Nad elavad ja töötavad Tallinnas või teistes paikades, kuid suunavad oma tulumaksu kodusaarele, et hoida elus lootust Hiiumaa edenemisest . See ei ole "boonusraha laevapileti jaoks" – see on teatud mõttes ellujäämisfond.

Kas kohalikud otsustajad üldse tajuvad selle tulumaksu kaalu? Selle asemel, et olla tänulik iga euro eest, mis Tallinnast või mujalt mandrilt saare arengusse voolab, näib valitsevat suhtumine, et see on enesestmõistetav.

Veelgi hullem – seda raha kasutatakse küsitavateks projektideks, mis teenivad pigem võimulolijate egovajadusi, mitte kogukonna tegelikku ellujäämist.

.

Lootus, mida ei julge välja hingata

Ometi ei ole pilt üheselt must. Igal hommikul palvet lugedes mõtlen neile noorematele hõimlastele, kes koroonatuultes päriselt saarele tulid ja siin oma juured mulda surusid. See on nende lootuskiir – kaugtöö võimalus, mis lubab osaliseltki hoida sidet maailmaga, aga elada hiidlasena.

Neil hommikutel mõtlen ka meie küla naabriperedele, kus elujõuliselt toimetatakse ja kus kasvavad pere pisemadki.

Need on hetked, mil süda on soe, kuid ometi... Neil hetkedel ma ei julge väga valjusti välja hingata. See elujõud on ikkagi habras.

See püsib vaid tänu nende inimeste pühendumusele, mitte tänu vallamaja Exceli-tabelitele.

.

Suured egod vs. pühendunud inimesed

Kõige kurvem on aga see, mis toimub kulisside taga.

Saarel, kus iga inimene on arvel, peaks hoidma andekaid ja pühendunuid kui pilpa peal.

Ometi kuulen järjest lugusid, kus suured egod ja võimuiha sõidavad üle neist, kes tegelikult südamega asja juures on.

Üks lugu sellest aastavahetusest on eriti arutu ja jabur. Ning Hiiumaa tänase kultuuriloo järjepidevuse kestmise valguses erakordselt juhm ja lühinägelik.

Kui me praalime numbritega, aga samal ajal peletame eemale hoolivaid inimesi, siis on see kasv vaid õhk.

Arutu ja kurb suhtumine inimestesse, kes julgevad erineda või (näivale) süsteemile vastu rääkida, on Hiiumaa tõeline vähkkasvaja.

Ükski positiivne protsent rahvastikuregistris ei korva seda, kui saarelt kaob sisu ja hoolivus.

.

Kokkuvõtteks: Aeg on peeglisse vaadata

Lõpetame selle eneseimetluse. Hiiumaa elanikkond ei kasva – see profileerub järjest ümber suvitajateks ja patriootideks, kes toetavad saart eemalt.

Kui vallavalitsus jätkab reaalsuse eiramist ja peidab end mugava statistika taha, siis ühel päeval avastame end olukorrast, kus meil on küll "paberite järgi" 10 000 elanikku, aga ei pruugi olla enam kedagi, kes sadamasse saabujatele vastu tuleks.

Fotol on hiljutine pilt Orjaku kadakatest, mis on ühetasaseks lõigatud, et need aknast merevaadet ei varjaks, aga siiski rannalagedal justkui asjataksid. .

Olen järjest viinud oma sõpru seda teeäärset "ilmaimet" vaatama.

Ehk sobituvad need sandistatud ja kõndistatud puud seda arvamuslugu ilmestama üsna täpselt.

Lugu ilmus esmalt autori FB lehel.

AASTAVAHETUSE IMELINE LOODUSE VAATEMÄNG MEIE JUGADEL

 

2025. aastal, vahetult enne aastavahetust muutus ilm talviseks ning nagu ikka sellistel puhkudel võivad meie joad ja joastikud pakkuda imelist vaatepilti, mida siis pildistajad ka agaralt jäädvustama tõttavad. Muidugi minnakse ka ise nautima ja neile, kel ei olnud seekord võimalus minna, pakuvad pildistajad oma nägemust neist hetkedest. Minu poolt tänu neile, et nad lubavad mõningaid oma pilte kasutada. Teadmiseks, et juga asub kohas, kus saab vaateid pildistada vaid teatud nurkade alt ning seetõttu on rakursid justkui piiratud, kuid erineva aeg, valgus, pildistajate silm jm muudavad ikkagi kõik hetked erinevateks ja erilisteks.

Need pildid tegi enne aastavahetust Erika Kruup. 

Kas nimetada moodustisi lilledeks, korrallideks või kuidas tahes, on iga vaataja otsustada.

Et enamus pilte siin saab olema meie Balti klindil asuvast Valaste joast, lisan ka ühe minu tehtud varasema pildi ja selgituse.

Valaste joast ehk Voka mõisa maadel asuvast kahesaja jala (u. 60 m) kõrgusest veelangust on esimest korda juttu juba 1852. aastal baltisaksa nädalalehes Inland (Das Seebad Chudleight). Vaevalt see juga tollal nii kõrge oli, sest paeplatoolgi on siinkohal kõrgust vaid veidi üle 50 meetri. Siiski viitab see ülestähendus vett astanguni juhtinud kraavile, mis küll tollal oli praegusaegsest üksjagu madalam: Kaasikvälja peakraavi süvendati alles 1960. aastatel.

Nii nagu Valaste oja vooluhulk (0–2 m3/s) joa kohal, nii on ka langeva veejoa kõrgus heitlik, ulatudes eri andmetel 24–32 meetrini. Suurvee ajal puhastab langev vesi joa jalami varingurusust ja uuristab sinisavisse kuni viis meetrit sügava kanjoni ning kõige selle tagajärjel võib langeva veejoa kõrgus tõusta üle 30 meetri. Näiteks pärast 2003. aasta 6. augustil Ida-Virumaal maha sadanud paduvihma saadi veejoa kõrguseks 30,6 meetrit (mõõdetud elektrontahhümeetriga Leica vaatesillalt). Veevaesel ajal, kui juga kipub kuivama, täidavad joaastangult ja selle külgedelt lähtuvad varingud joaaluse kivirusuga ning seeläbi kahaneb ka langeva veejoa kõrgus tunduvalt.

Tuleb tõdeda, et kui Valaste joal on vett, siis on ta nii ilus kui ka võimas; kui Valaste joal vett ei ole, siis on ta üksnes ilus. Oma ilu võlgneb ta suuresti joaastangus paljanduvale siiruviirulisele kivimilasundile. Selles üle 35 meetri paksuses halli-sini-rohe-pruuni-kollaseviirulises lasundis on kirjas ligikaudu sada miljonit aastat Eesti maapõue tekkelugu.

Joaastangu seinas paljanduv kivimilasund algab ligikaudu kahe meetri paksuse moreenikihiga. Sellest allapoole jäävas umbes 13 meetri paksuses lubjakivilasundis järgnevad üksteisele ülalt alla liikudes Aseri kihistu raudooide sisaldav lubjakivi (3,5 meetri jagu), Loobu kihistu lubjakivi (6,5 m) ja Toila kihistu glaukoniiti sisaldav lubjakivi (3,1 m). Seejärel aga Leetse kihistu pudedavõitu roheline glaukoniitliivakivi (1,3 m), Türisalu kihistu tumepruun peenekihiline graptoliitargilliit (2 m), Kallavere kihistu ehk fosforiidilasundi oobolusliivakivi (3,5 m), kambriumi (Tiskre kihistu) helehall liivakivi (12 m) ja Lükati kihistu kvartsliivakivi vahekihtidega sinisavi (kuni 10 m). Viimase ülaosaga sillalt nähtav kivimilasund tavaliselt piirdubki, kuid joaaluse sälkoru kaldail võib näha paljandumas ka päris ehtsat sinisavi: Lontova sinisavi.

Lugu on pikem ja selle on kirja pannud meie geoloogia grand old man Kalle Suuroja.

http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel2047_2042.html

#valastewaterfall

Loodan, et see Mait Penjami videolink ka toimib.

https://www.facebook.com/reel/691495317233547

Fotod: Ande Esberg-Tarum.

Vahel õnnestub näha aga midagi hoopis teise nurga alt ja võib juhtuda, et ei tunne kohta äragi.

 

5 imelist fotot, Merle Kruusamägi nimetab seda ... muinasjutumetsaks. Miks ka mitte, muinasjutumetsad on inimesi saatnud ju kaua aega ning me olemegi metsarahvas.

Usun, et teiegi ei suuda jääda ükskõikseks, nähes mida loodus kui kunstnik loob!? Ning pole ka ime, järgnevad pildid tegi Mare Paun.

Kuidas on aga lood mõned aastad tagasi tehtud trepiga, millel turnides sai kaldalt alla laskuda?

Fotod Laidi Zalekeshina.

Leena Lättemägi piltidel on selle pankmoodustise  ja külmataadi töö harmoonia eriti "otse" nägemisulatuses.

Ning võime vaid ette kujutada, kui raske on siinsetel puudel-põõsastel seda koormat kanda, aga küllap nad ellu jäävad.

Järgmised 2 pilti.

Fotod: Monika Haukanõmm.

Pilte on aga ka teistest kohtadest, kus vesi ja pakane oma kunstiteoseid lõid.

Saka Kivisilla juga 1.01.26. F: Andres Papp.

Paldiski 01.01.2026. F: Natalja

Jäämaailm Tabasalu külje all. F: Angelika Vers

Pakri juga mõni päev peale uue aasta saabumist.
Fotod: Katrin Tarand.