Neljapäev, 26. detsember 2019

LÄHTE ALEVIKUS ALUSTAS TÖÖD UUS PROVIISORAPTEEK - Proviisorite Koda.




Lähte alevikus alustas tööd uus proviisorapteek


Mustvee Apteek OÜ proviisor-omanik Kristi Väits

Tartumaal asuvas Lähte alevikus alustas tööd proviisorile kuuluv Mustvee Apteek OÜ haruapteek. Tegevuse lõpetanud proviisorilt apteegi ülevõtmine, lubade taotlemine, sisustamine ja käivitamine võttis vähem kui kuu aega. Eestis tegutseb juba üle 200 proviisorosalusega apteegi.

„Kui Lähte apteegi senine omanik läks pensionile, olin valmis jätkama alevikus apteegi pidamist,“ ütles OÜ Mustvee Apteek proviisor-omanik Kristi Väits. „Kogu protsess alates apteegi ülevõtmisest ja lubade taotlemisest ning lõpetades sisustamise ja käivitamisega võttis vähem kui kuu aega.“

Kristi Väits ütles, et täiesti uute apteekide tegemiseks pole Eestis eriti ruumi ega mõtet. „Proviisorid saavad laieneda, kui mõnes asulas apteek töö lõpetab. See kehtib ka apteegireformi puhul, kus proviisorapteegid saavad tekkida eelkõige seniste ketiapteekide asemele,“ ütles Väits.


„Proviisorid saavad laieneda, kui mõnes asulas apteek töö lõpetab. See kehtib ka apteegireformi puhul, kus proviisorapteegid saavad tekkida eelkõige seniste ketiapteekide asemele,“ ütles Kristi Väits.

Lisaks Lähte apteegile on Mustvee Apteegil kaks apteeki Mustvees. „Samuti oleme avaldanud valmisolekut jätkata pärast apteegireformi lõppu Jõgevamaal Avinurmes tegutseva ketti kuuluva haruapteegi pidamist koos senise personaliga,“ rääkis Väits.

Eesti Proviisorite Koja juhatuse esimehe Karin Alamaa-Aasa sõnul tegutseb põhi- või haruapteek Eestis 150 asulas. „Ravimiameti andmetel on 1. detsembri seisuga nõuetele vastavad apteegid olemas 115 asulas. Kõigile nõuetele vastavad apteegid puuduvad hetkel 35 asulas, millest üle poolte puhul on olemas kas proviisori osalusega apteek või on teada proviisorid, kes on huvitatud nendes asulates pärast 1. aprilli apteegi pidamisest,“ ütles Alamaa-Aas.


2015. aastal alanud apteegireform lahutab 1. aprilliks 2020 Eestis ravimite jae- ja hulgimüügi, samuti jääb õigus apteeke pidada üksnes proviisoritele. Reformi väljakuulutamisel anti viie aasta pikkune üleminekuperiood, mille jooksul said mitteproviisoritest omanikud jätkata apteegipidamist ning uute apteekide asutamise õigus jäi vaid proviisoritele.

Eestis tegutseb apteegireformi tulemusena üle 200 täielikult või osaliselt proviisoritele kuuluvat apteeki. Enamik maapiirkondade apteekidest kuuluvad proviisoritele, viimastel aastatel on pidevalt kasvanud ka proviisorapteekide osakaal linnades.

Eesti Proviisorite Koda on Eesti suurim erialaühendus, mis ühendab apteegis töötavaid proviisoreid. Koda seisab sõltumatu, oma töös ametialastest teadmisest, apteekrivandest ja patsiendi heaolust lähtuva ning proviisorite juhitud apteegiteenuse eest Eestis.

Mustvee Apteek OÜ on Mustvees asuv proviisorapteek koos haruapteegiga Mustvees ja Lähtel, mis tegutseb iseseisva apteegina hetkel BENU apteegiketi kaubamärgi all.




Lugu algselt:

https://proviisorid.ee/uudised/lahte-alevikus-alustas-tood-uus-proviisorapteek/?fbclid=IwAR0QT42shd5TcakVtTwCA7OR5E7Do44KCzyhfwBa70WzN04LOdvz21nCEWg

PROVIISOREID SUNNITI RIKKUMA AMETIVANNET - Karin Alamaa-Aas


Foto: Neeme Sihv

Karin Alamaa-Aas: proviisoreid sunniti rikkuma ametivannet


Paar tundi pärast ketiapteekide äkksulgemist sain ma proviisorite koja esindajana mitu hämmingus ja õnnetut telefoni kõnet. Helistajateks ketiapteekides töötavad proviisorid. Nad olid segaduses, sest tööandja näitas oma võimu, sundides neid rikkuma antud vannet lähtuda ikka ja alati patsientide tervisest.

Eesti proviisorkonnas on olnud aastaid vaidlus, kas apteegisüsteem peaks toetuma proviisor- või ketiapteekidele. Õigemini on vaidlus proviisorite, proviisor-omanike ja ketiapteekide omanike vahel. Apteegireformiga valiti 2015. aastal proviisorapteekide suund, kuid ketiapteekide omanikud pole kunagi sellega leppinud ja kogu aeg püüdnud otsust tagasi pöörata.

Reformi põhiline argument on olnud apteegis otsustusõiguse hoidmine erialainimeste ehk proviisorite käes. Sealt tuleneb ravimite jae- ja hulgimüügi lahutamine ning apteekide proviisoromandi nõue. Ketiapteekide omanikud on alati siira näoga rääkinud, et proviisorid ja farmatseudid on oma otsustes täiesti vabad. Seda vabadust nägimegi kolmapäeval. Seda lihtsalt ei ole. Maskid langesid.

Sunniti rikkuma ametivannet

Eesti Proviisorite Koda on alati seisnud proviisori elukutse väärtustamise, tervishoiukeskse apteegi ja seega apteegireformi eest. Kirjutan praegust arvamust proviisorite palvel, kellega olen varasemalt pikalt vaielnud apteegireformi vajalikkuse ja proviisorite sõltumatuse üle ketiapteekides. Nad on õnnetud ja hämmingus. Nad ei saa ise kirjutada, sest nende tööandja korraldas streigi … ja lõpuks on ka apteekril pangalaen ja lapsed toita.

Meie, proviisorid ja farmatseudid, oleme andnud ametivande ja lubanud teenida oma patsiente ning tagada ravimite kättesaadavus. Apteek on väga tugevalt reguleeritud ettevõte ja proviisoritel-farmatseutidel tuleb täita hulka reegleid. Ikka tuleb ette ootamatusi, kus ei jäägi muud üle, kui apteegi uks sulgeda, kuid siis pannakse apteegile silt lähima avatud apteegi andmetega. Samuti antakse patsientidele plaanist aegsasti teada. Üldiselt suletkse apteek vaid äärmisel vajadusel.

Sel nädalal nii ei läinud. Ketiapteegis töötavatele proviisoritele helistati mõnel pool vaid 10-15 minutit ette ja nõuti, et kell 14 peavad apteegi uksed olema suletud. Apteekrid teevad oma tööd tõesti südamega ja hoolivad oma patsientidest. Nad ei saanud oma patsientidele sulgemisest ette teatada ja nende süda valutas inimeste pärast, kellele oli mõni ravim tellitud või midagi muud lubatud. Nendest ravimitest võis sõltuda kellegi elu ja tervis.

Kas pandi „tanki“? Kahjuks jah.

Kogu apteegireformi ajal on üks vaidlustest käinud ketiapteekide omanikega selle üle, kui vabad on nende juures töötavad proviisorid ja farmatseudid oma töistes otsustes. Seda nägimegi sel nädalal. Pead vedama alt patsienti, ajama omaniku ärihuvides ära ukse taha minut pärast äkksulgemist terviseabi küsima tulnud inimese. Et väljapressimine oleks mõjusam, ei andnud omanikud proviisoritele-farmatseutidele võimalust oma patsiente ka hoiatada. Ei usaldatud isegi oma proviisoreid ja farmatseute, kardeti info väljaliikumist.

Äkksulgemisega näitasid ketid oma võimu ja seda, et neil on täiesti ükskõik oma patsientidest ja apteegi töötajatest. Tublid apteekrid, kes on oma tööd koguaeg väga hästi teinud pandi lihtsalt „tanki“. Nemad, kes on üles ehitanud apteegi maine. Nemad, kes suhtlevad igapäevaselt patsientidega. Nemad, kelle pärast patsiendid ühes või teises apteegis käivad. Nende usaldusväärsus pandi patsientide silmis kaalule. Proviisorid ja farmatseudid on just need, kes pidid taluma kriitikat, vabandama kogu eilse päeva korralageduse pärast. Samuti on proviisorid ja farmatseudid need, kes peavad hakkama usaldussuhet taastama, ehkki neil polnud äkksulgemise otsusega ja väljapressimisega mingit pistmist.

Kõigil on õigus oma tõe eest seista. Aga vastutustundlik, päriselt oma patsientidest hooliv ja oma personali austav apteegi omanik oleks seda teinud nii, et patsiendid ei oleks kannatanud ja apteekritel ei oleks hinges halba tunnet.

Karin Alamaa-Aas, Eesti Proviisorite Koja juhatuse esimees

VAATA KA
Proviisoritele kuuluvate apteekide nimekiri ja kontaktid
Lühiülevaade apteegireformist

(Lugu ilmus:
https://proviisorid.ee/uudised/karin-alamaa-aas-proviisoreid-sunniti-rikkuma-ametivannet/?fbclid=IwAR3CdgL-pJ_72Ebdw-2z3ZN-m4bgrmBXhhdc7_B2_A0Dky_UYngtKlmxDFM)

Neljapäev, 24. oktoober 2019

KÜSIMUSED TERVISE ARENGU INSTITUUDILE - Kenno Põltsam




TERVISE ARENGU INSTITUUT EI PLAANI TULEVIKUS JUST NEID AVALIKKE KAMPAANIAID


Küsisin 12. oktoobril Tervise Arengu Instituudi avalike suhete juhilt kolm küsimust, millele anti üheselt eitav vastus. Minupoolne huvi esitada küsimused mis puudutavad juhusuhteid ja aborti, on tingitud sellest et viimased 1.5 aastat olen ma nendes küsimustes avalikult sõna võtnud, ning ammuilma kujundanud nende suhtes konservatiivse hoiaku.

Konkreetne vastus TAI poolt kinnitab meile, et nad pole kunagi läbi viinud avaliku kampaaniat mis kutsuks inimesi hoiduma juhusuhetest ning ühtegi avaliku kampaaniat mis kutsuks inimesi hoiduma abordi tegemisest. Samuti pole Instituudil plaanis aastatel 2020-2023 läbi viia ühtegi avaliku kampaaniat mis oleks seotud mainitud teemadega.

KÜSIMUSED: (12. oktoober)

(1). Kas Tervise Arengu Instituut on kunagi viinud läbi mõne avaliku kampaania, millega oleks inimesi kutsutud üles hoiduma juhusuhetest?

(2). Kas Tervise Arengu Instituut on kunagi viinud läbi mõne avaliku kampaania, millega oleks inimesi kutsutud üles hoiduma abordi tegemisest?

(3). Kas Tervise Arengu Instituut on kaalumas aastatel 2020-2023 läbi viia punktis 1 ja punktis 2 mainitud kampaania?

SELGITUSED:

Avalik kampaania milles kutsutakse üles inimesi hoiduma juhusuhetest, pole vastuolus HIV-vastase kampaaniaga vaid hoopis täiendab seda.

Viimases valitsuskoalitsioonileppe 17. lk kirjas järgmine klausel: „Laiendame nõustamisprogramme teadlikuks pereplaneerimiseks, tervete laste sünniks, emade tervise kaitseks ja abortide arvu vähendamiseks.“

Mõlemad avalikud kampaaniad aastatel 2020-2023 oleksid kooskõlas praeguse valitsuskoalitsiooni ideega, ning teeniksid üldrahvalikke huve



VASTUSED (15. oktoober) TAI avalike suhete juhi Pille Kalda vastused küsimustele olid üheselt eitavad.

Kenno Põltsam

Foto: Bigstockphoto.com

VASTUS SEKSUAALKASVATUSE JA VANUSEPIIRI UURINGU KOHTA - Kenno Põltsam



LASTEKAITSE LIIT EI PLAANI TULVEIKUS SEKSUAALKASVATUSE JA VANUSEPIIRI TEEMALIST UURINGUT


Suheldes Lastekaitse Liiduga antud teemadel 2018. oktoobris, küsides kas Lastekaitse Liit jagab seisukohta et seadusliku seksuaalsuhte lubatavat vanusepiiri tuleb tõsta, vastas mulle tollane MTÜ Lastekaitse Liidu kommunikatsioonijuht Grete Landson järgmist: „Sellise teema tõstatamine seadusandja poolt vajab kindlasti laiemat arutelu ja sealhulgas ka noorte enese arvamuse kaasamist. Seksuaalset küpsust ja eakohast käitumist noorte seas ei suurenda mitte ainult eapiiri tõstmine, vaid ka parem seksuaalharidus“. Lastekaitse Liidu tervikvastus sai avaldatud portaal Objektiivis 5.11.18.

Nüüd esitasin Liidule uued küsimuse. Teemaga kattuva vastuse andis mulle meediapäringute ametlik esindaja Mart Valner nõnda: „Lastekaitse Liit esitas lubatava seksuaalsuhte vanusepiiri tõstmise küsimuses oma arvamuse 2011. aastal, kui justiitsministeerium koostas seksuaalse enesemääramise eapiiri muutmise analüüsi. Tol korral tegi Lastekaitse Liit, nagu ka sotsiaalministeerium, ettepaneku tõsta eapiiri 15. eluaastani, et tekiks kooskõla perekonnaseaduses sätestatud õigusega abielluda kohtu loal.“

Küsides Lastekaitse Liidult, kas nad on kunagi tellinud mõnelt küsitlusfirmalt uuringu mis käsitleb alaealistele suunatud seksuaalkasvatust õppeasutustes ja lubatava seksuaalsuhte vanusepiiri tõstmist, vastas M. Valner järgmist: „MTÜ Lastekaitse Liit ei ole kummagi teemaga küsitlusi tellinud üheltki firmalt ega ka ise läbi viinud. Lastekaitse Liit küll viib süsteemselt läbi erinevaid uuringuid ja analüüse, aga sellistel teemadel hetkel ühtegi uuringut meie tööplaanis ei ole.“

Seega pole oodata et lapsõigusi esindav mittetulundusühing avaldaks uuringu tulemused, mis kajastaksid Eesti inimeste suhtumise seksuaalkasvatusse õppeasutustes ja suhtumise liiga madalalasse seadusliku seksuaalsuhte vanusepiiri; kuigi aasta aja eest andis Liidu kommunikatsioonijuht G. Landson mõista, et teemad vajaksid ühiskonnas laiemat arutelu ja noorte arvamuse kaasamist.

Kahju! Mina ootaksin küll uuringutulemuste vastuseid ja leian et sääraste küsitluste läbiviimine võiks olla meie ühiskonna, aga ka MTÜ Lastekaitse Liidu enda huvides.

***********************************

Kenno Põltsami selgitus:
Küsisin Liidult kas nad plaanivad lühitulevikus tellida uuringud, mis käsitlevad seksuualkasvatuse ja vanusepiiri teemalist uuringut.

Foto: Bigstockphoto.com

Kolmapäev, 16. oktoober 2019

Kolmapäev, 16. okt. 2019 - Tiit Tirmann



(naerupahvak ja suu ammuli imestus)
Mis siin toimub
Mis on sel aastal häda
Mis on sel aastal viga
Ma ei tunne teda kuidagi ära
Pole eal varem näinud seda

Hoogu sai mu luuleand
Lendama on hakanud mu loomelend
Rida realt neid aina tuleb
Köide köite järel sulen

Enam ma ei rahuldu minivärsiga
Kirjutan ainult kõike kahe veeruna
Veerud looklemas pikas joas
Kaheksa neljast salmi reas

Kirjutan ma sest mis olnud
Kirjutan ma sest mis kogend
Kirjutan ma sest mis tean
Kirjutan ma sest mis oskan

Hoian sõnu sättides vaid piiri
Pola ma kass kes püüab hiiri
Sätin ja topin neile riimi
Va selleks pole liimi
Hoogu sai ka sõpruskond

Suureneb aina minu luule lugejaskond
Räägivad et mekib hea
Räägivad nad tõtt ei ma tea
Viimse aasta jooksul tõusen tuhast
Hing saab puhtust ja pühalt

Mitmed arvustajad teinud kriipse
Naised hakanud tegema on knikse
Libedamalt minema on hakanud mu raamatud
Tundub et luuletused pole saamatud

Värsse ritta sean
Vahel enda kurja saatust nean
Värssidesse panen valu ja vaimu
Värssidesse panen teadmistevaru

Sinna topin melanhoolia
Sinna viskan musta hingekoorma
Kriban masendusesolki
Masendusega lajatan vastu tammepalki

Kaob nii murelik meel
Ohkamisest väsind roosa keel
Sõpru aina tekib ribu - rada
Kõik nad äkki tahtva värsse rabada

Palju koolipoisid minu eas
Olid neilgi koolis mütsid peas
Tahan leida aina lugejaid
Mitte mingeid pugejaid

Räägi tõtt ja ütle ausalt
Mis mu vaimust arvad
Olen proovinud tellimusi teha
See ei lähe pole miskit teha

Vaim tuleb ise
Minul ainult teha tuleb sulevise
Käisin esimesel võistlusel
Konkurents suur sel etlusel

Igaüks see luges midagi
Publik hindas alati
Sel aastal olen saanu hoogu
Sattusin vist julgusehoogu

Seda pole varem old
Suur ja lai ju loomepõld
Vaatan veidi ringi ja siis leian
Inspiratsioonikingi ja neid hellalt hoian

Vaatan veidi ringi ja siis leian
Inspiratsioonikingi ja neid hellalt hoian
Paberile panen kohe
Kirjutamise väsimusest tuleb ohe



Saate olla autorile abiks?

Autori sõnum:

Kelle huvi, andke teada ja tulen kohale! Räägin endast ja tutvustan loomingut! Luuleraamatu saate osta ja muidugi autogramm kuulub asja juurde! Tänud!

tiit28@hotmail.com



Neljapäev, 27. juuni 2019

RONGI JA RATTAGA - Ain Alvela



RONGI JA RATTAGA - Ain Alvela

Kui eelmise aastal tegime jaanide ajal rattareisi Tallinn-Jüri-Saula Siniallikad-Tuhala-Nabala-Maardu-Tallinn (n-ö kõik omal jõul, rongita) ja saime osa jaanikutest Jüri tammikus ja Maardus (kokku umbes 120 km), siis tänavune tee viis sedasi: Sonda-Loviõli-Püssi-Lüganuse-Purtse-Saka-Valaste-Toila-Voka-Sillamäe. Kahe päeva sõiduks tuli kokku 135 km. Kirjutan veidi muljetest, sest laias laastus on see üks jalgrattamarsruutidest, mida Ida-Virumaal n-ö kuumalt soovitatakse.

Hakatuseks ütlen seda, et minu jaoks tähendab jalgrattaturism ennekõike loodust, parke, külade, asulate ja linnade miljöö ja olustikuga tutvumist, sest mõisahooned on enamasti kinni, sellised spetsiifilised turismiobjektid nagu mingid suusa- või surfiparadiisid, spaad, tervisekeskused jmt jäägu teistele või teiseks korraks. Küll aga on ratturile ideaalne külastada näiteks Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumi või suviti oma uksi avavaid teeliste kirikuid. Loomulikult ka muuseume, kui need teele jäävad. 

Kõigepealt laupäevahommikune rong, väljumisega Balti jaamast kell 7. Puupüsti täis (rattamärk roheline), puhtalt oma kogemustele tuginedes saime oma rattad rippu. Hiljem kõik kohad rattaid täis, üksteise peal jne. Baltas mahutasime kõik peale, Ülemistel teatas piletimüüja, et ühtegi ratturit enam peale ei või lasta. Mõtlesin, et olen kõike näinud, aga sellist janti ratastega rongis nägin küll esimest korda – nii palju pole neid kunagi olnud. Kes sõitsid Jõhvi, kes Narva. Meie Sondasse. Ühisel jõul saime välja ja perroonile ja sõitma.
Sondast sõitsime kohe edasi Kiviõlisse ja sealt edasi Maidla kaudu Püssi. Üldiselt üsna igav ja üheülbane kant, soovitan käia kultuurišoki saamiseks neil rändureil, kes ei ole veel näinud nende asulate viletsust, kust põlevkivitööstus on üle käinud ja kohad ja asulad saatuse hoolde virelema jätnud. Sellesse loetellu võib lisada veel Sompa ja Sirgala ja Oru ja Kohtla jne... Kui juba mõned korrad oled käinud, siis on seal ringi sõita pigem masendust tekitav... 
Maidla on kena, Purtse jõgi sealkandis samuti, mõisa juures aga kõik suletud. Teel Püssi suunas teeme kõrvalepõike, et üle vaadata Aidu karjääris seisvad Sõnajalgade pooleli olevad tuulikud. Hiljem selgub, et see oli viga – kümnekilomeetriselt kõrvalesõidult naastes tabab meid tohutu vastutuulega saabuv äikesetorm, mille eest lagedal põllul pole kusagile varjuda. Õnneks möödub see ruttu ja jõuame Püssi. Ei teagi täpselt, on see veel linn või lihtsalt поселок городского типа, nagu vene määratluse kohaselt enamik sealtkandi asulaid. Antagu andeks, aga praegune Püssi tundub üsna mõttetu asulana – auklikud-muhklikud tänavad, kooruva fassaadiga majad, tööstushoonete ahervared, ainus veel töötav tehas puitlaastplaatide kombinaat... Siiani oli ainus kohvik Kiviõli keskuses, aga kuna see avati alles kell 11, kohvikuga koos ka muide linna vist küll ainus avalik WC, meie olime seal aga juba 10 ajal, siis ei jäänud sinna ootama. 
Kuna on juba varajane lõunaaeg, loodame Lüganuselt midagi hamba alla saada. Peateede ristil ongi paljulubav viit – talupood ja pirukad ja kohv ja mis kõik veel... Teel sinna möödume eileõhtusest peoplatsist koos tossava tuleasemega. Poe ukse kõrval sirmi all jauravad eilsest peost väsinud kohalikud külamehed – laual viinad, õlled... Noh, nagu ühel jaaniõhtu järgsel hommikul ikka... Poest saame küll kohvi, aga ainus saiake on eilsest, pirukaid pole: „Täna on meil köök suletud". Nojah, õnneks on endal üht-teist kaasas, kuni poes oleva laua taga kohvi joome, käib ka müüjatar väljas suitsu tegemas ja vaheldumisi talumeeste põlvedel istumas.

Järgmiseks on plaanis jõuda Purtsesse. Olen seal käinud, kindluselamu, restoran, kohalik õlu ja puha. Sõidame otse üle Narva maantee kuni mereni välja, restorani ei hakka eraldi kõrvalhaaki tegema vaid liigume üle Purtse tehtud puusilla (saab ka autoga üle) ja uuesti tagasi. Kindluselamu on kohal, aga uksed kindlusele kohaselt kindlalt kinni. Stendilt loen, et avatud gruppidele eritellimusel. Ja otsustades stendi mitte just kõige värskema väljanägemise järgi, võtan ka selles kahelda...
Purtsest läheb tee mööda rattateed (märgistatud, heas korras) läbi Moldova ja Aa Saka suunas. Tee äärde jääb mitu vanadekodu, valdavalt aga viljapõllud. Oma lõunasöögi saame lõpuks kätte Saka mõisa restoranis – lisaks ühele saksa vanapaarile oleme seal ainsad. Pole päris seljakotituristi tavapärane söögikoht, aga no vahel võib... Saka mõis, park, spaa ja kõik sinna juurdekuuluv on muidugi kena, rohkelt võimalusi pakkuv ja igati tipp-topp. 

Edasi juba päris Saka asula, Ontika mõis ja pank ja matkarada ja Valaste juga, mis praegusel aastaajal üsna kuiv. Midagi sealt piserdas, umbes sama väljalaskehooga kui Brüsseli pissiv poiss suudab... Valaste joa juures on majutusasutus, pakutakse kiirtoitu ja jäätist.
Toilas on kohe näha, et turismil on selle asula elus oluline kohta. Suur spaahotell, rohkelt väiksemaid majutusasutusi. Staadionil valmistatakse jaanipeoks. Ja muidugi Oru park – tõeliselt uhke. Ööbime pargi servas, kus leiame hommikupäikese poolse nurgakese, piisavalt eemal peokärast. 
Hommikukohvi loodame leida Vokalt (3-4 km Toilast), aga võta näpust – selle asula ainus sel hetkel avatud asutus on Grossi toidupood. Kohalikelt uurides saame teada, et veidi Narva poole sõita, siis suurele teele ja siis kohe ongi teeäärne 24H putka. Teel möödusime kuulsast kitsekasvandusest Konjus. Aga putka oligi lubatud kohal. Sellele reisile juba tavapäraselt ümbritsetuna erinevas tudisemisastmes eileõhtustest peohuntidest. Kohvi saame, wrappidest ja friikatest ei hooli.

Viimase 5 km jupi Sillamäele sõidame juba mööda Narva maanteed – teeservas on kena meetrilaiune pidevjoonega eraldatud riba. Ma muidugi ei tea, kuidas seal on rattaga sõita näiteks keset tööpäeva. Aga kuna on Võidupüha hommikupoolik, siis on liiklus kaunikesti hõre, tuul tagant ja minek hea.
Sillamäe on viimastel aastatel läbi teinud suure uuenduskuuri. Sealhulgas on täiesti ümber ehitatud linna sissesõit nii autodele kui ratturitele – kergliiklusteed nii sadama kui linna (Tolstoi tn. suunas), üle jõe (tegelikult küll veehoidla) viiv jalakäijate sild – tööstus jääb eemale, ja kui ei teaks, et see seal on, ei saa eriti aimugi.
Sillamäe puhul meeldib mulle ennekõike see, et seal pole kaasa mindud praegu kogu Eestimaad vallutanud linnade keskuste ümberkujnudamise või uueksloomise, kuidas soovite, tuhinaga. Ehk ka olukord on teine, aga viimase kahe aasta jooksul on filigraanselt taastatud Mere puiestee trepid (nn mini-Odessa) ja allee, rajatud selle loogilise lõpuna kena lehtla, on laste mänuväljak, on olustik, mis otse kutsub pingile vajuma ja raamatut lahti lööma... Üleval pargis samuti korrastatud kultuurikeskuse ja üle väljaku asuva raekoja kõrval on pargipingid, mis seal asunud juba oma pool sajandit ja kestavad ilmselt veel, alla alleele on tehtud samasugused juba uuest peast – mugavad, vastupidavad, stiili järgivad. 

Tähelepanuväärne, et ainsad tõeliselt uued ehitised on Sillmäel kaubanduskeskused – Coop jne. No ja võib-olla viimasest kümnest-kahekümnest aastast ka ujula ja noortekeskus. Ei ole tunda seda tõmblemist ega märke sellest, et iga uus võim soovib tingimata linnapilti mingit oma märki maha jätta. Park on suur, mõõdukalt hooldatud – just see, mis minusuguse meele järele.
Tõsi – tol pühapäeval ei õnnestu Sillamäelt leida ühtegi avatud kohvikut – Randevuu pargi servas teatab uksele kleebitud sildiga, et täna avame kell 22 (teadigi, jaanid ju), Maxima terrassikohvik on ka kinni. Välja arvatud Olerexi tankla oma kohvi, kuuma borši ja hot-dogidega muidugi kenasti olemas ja avatud. Asoo – rannas on putka (kaardil viidatud ikka ka kui kohvik), kus istuv jutukas tädike räägib maad ja ilmad kokku, aga pakkuda on tal meile vaid tassi tehtud purukohvi ja pudelivett. Õlut ei ole, süüa ei ole ja ka telefoni ei ole, et helistada ja seda kõike kohale tellida... Nojah, veidi segaseks jääb, miks üldse sellist asutust seal siis pidada...

Kinni on ka linnamuuseum. Muuseumidega ongi see kurb lugu, et sageli on need suletud just siis, kui sinna jõuan. Ei tea, kas viga on minus või mis...? Või siis millal üks muuseum üldse peaks avatud olema kui mitte puhkepäeval...? Või saan ma millestki valesti aru, ei tea, aga nii ta kipub olema? Aga olgu sellega kuidas on – Sillamäel käiku soovitan küll kõikidele, kes seda pole veel teinud. Muide – pikas, oma kolm kilomeetrit – rannapargis on piisavalt kohti telkimiseks, lõkketegemiseks, sportimiseks, meres suplemiseks.
Jaanituli on vene kombe kohaselt vägev ja särav ja täis kohalikku glamuuri. Anne Veskit pole, aga on hulgaliselt Sillamäe esinejaid, ka kohalik rahvakunstnik Borissov, nagu teda tutvustatakse. Ametlik osa lõpetatakse küll kella üheks ära, aga melu käib hommikutundideni ja ega suuremat magada ei saa, seda enam, et kell 5.10 hakkame vaikselt asju kokku sättima, et Vaivarasse rongile jõuda. Vahepeal veel kohvipeatus Olerexis. 
Sillamäelt siirdume hommikul kell 7.23 Vaivarast Tallinna poole liikuvale rongile. Rahvast on vähevõitu, ratastele kohti jagub. 
Kõik oli lõppeks kena ja jäime rahule, aga mure on hinges, sest rattaturismil on Eestis selles mõttes tõsine pidur peal, enne, kui see veel õigupoolest alatagi sai, et rongiga on väga riskantne oma liikumisi planeerida. Jah, kui sisenetakse alguspunktidest – Tallinnast, Narvast, Koidulast, Valgast, Tartust, Viljandist – ent kui on vajalik kusagil teel peale minna, siis on see puhas loterii – saad, ei saa. Ei aita siin pileti etteostmine ega kedagist – Elron on selles osas see, kes keelab, käsib, poob ja laseb... Aga loodan, et ega sellepärast veel kellelgi Eestimaa rattasadulas olles avastamata jää!



















Pühapäev, 23. juuni 2019

ILVES JA KOOLILÕPULILLED - Ingmar Muusikus



Ilves ja koolilõpulilled - INGMAR MUUSIKUS.

Poeg lõpetas gümnaasiumi ja tarvis oli lilli. Eelistasin Hollandi roosidele ise loodusest karikakraid korjata. Sõitsin õhtul tuttavasse metsa, aparaadi suur toruga võtsin ka kaasa, kuna viimati olin sealkandis händkakku näinud. Käärid käes, croksid jalas ja binokkel rinnal, läksin maastikule. Fotoka jätsin autosse. Raiesmikud ümberringi ja uuendatud kraavid, needki peaaegu veest kuivad. Põtra või kitse siit küll ei leia, jõudsin mõelda, enne kui keegi kaugel kraavikäänakul binokli vaatevälja jäi. Ilves! Ta istus kraavi põhjas ja vahtis minu suunas. Tõmbasin end madalamaks kui jaanipäevaeelne rohi ja hiilisin kükk-kõnniga puude varju. Kui ilvese pilgu alt ära sain, lippasin täiskiirusel auto poole. Fotokaga tagasi sündmuspaigal, nägin, et ilvesel jagus kannatliku meelt ja ta oli viitsinud mind ära oodanud. Meie vahe oli 150-200 meetrit. Kõrges rohus lähemale liikudes jäin talle esialgu nähtamatuks. Paaris kohas ajasin selja sirgu ja sihtisin endises positsioonis rahumeeli istuvat ilvest. Siis tuli ta kraavist välja ning mul polnud end enam millegi varju peita. Vaatlesime teineteist seal kõrges heinas. Ilus 1 aastane loom, hiljem sain aru, et tegemist on noorhärraga. Ilves keeras mulle selja, hakates eemalduma. Tegin läbi huulte hiirepiuksu häält, see sundis teda tagasi vaatama. Tõmbas korra keelega üle esimese jala ning istus maha. Tüüpiline kassi käitumine! Vahtis mind, pööras pead ühele ja teisele poole, kissitas päikese käes silmi ning haigutas. Siis ilves tõusis ja läks võsase raiesmiku suunas. Polnud mõtet teda enam jälitada. Olin saanud ilvesest kenasid keskkonnapilte: ilves kraavis, ilves kõrges heinas, ilves haigutamas. Olin ootamatu kohtumise üle rõõmus ja rahul. Korjasin karikakraid, madaraid, härgheinasid, kõrrelisi ja teisi taimi.
Kuna ilusad ohakad (või jumikad) olid kimbust veel puudu, sõitsin neid otsides kaks tundi hiljem ja paar kilomeetrit eemal veel ühel laial metsateel. Vaatasin autost binokliga raielanke ja kraave, aga ei ohakaid ega loomi ei olnud näha. Jälgisin pikalt ühte sihti, kuni päris lähedal hakkas kraavipervel midagi punakaspruuni silma. Murtud metskits? Kui binokli nähtule teravustasin, vaatas ilves suures plaanis otsa! Oli see vast üllatus! Ilves lamas kraavikaldal, vaid 25 meetri kaugusel autost. Tal ei olnud plaaniski ära joosta. Selle asemel hakkasid loomal silmad kinni vajuma, nii et ta lubas endale kerge une. 10 minutit pikutanud, virgus ilves järsku, tõusis istukile (pildil), haigutas suure suuga ja sügas tagumise käpaga kõrvatagust. Seejärel läks ta liikvele. Hüppas graatsiliselt üle kraavi (sellest pildist jäin ilma) ning nuusutas ja uuendas põõsas paiknevat lõhnaposti. Siis kadus ilves võseriku varju (pilt Looduse-sõprade lehel). Püüdsin hoida ilvese liikumisega sama suunda. Sõites autoga mõned meetrid, väljusin vaikselt masinast ja hiilisin teerada mööda edasi. Lootsin, et ta tuleb kuuse-noorendikul uuesti nähtavale. Ei kedagi! Kui pilgu tagasi auto poole pöörasin, oli vaatepilt naljakas. Ajal kui mina ilvest luurasin, oli tulnud tema metsast välja ja ületamas laia metsateed otse auto tagant. Mu vana Subaru ja noor ilves jäid ühele pildile. Hiilisin kraavi põhja mööda eemalduval ilvesel veel natuke sabas, aga nüüd häiris mu tegevus teda liialt. Sabaaluse järgi sain aru, et tegemist on noore isase ilvesega.
Ohakad (või jumikad) jäidki poja koolilõpu lillekimpu leidmata.


Teisipäev, 18. juuni 2019

PARANORMAALSETEST NÄHTUSTEST KUUSALU VALLAS - Kenno Põltsam


Fotod: Leinameeleolu Kiiu mõisa ees 18.12.2018, kui oli teada et M. Soomist saab volikogu esimees


PARANORMAALSETEST NÄHTUSTEST KUUSALU VALLAS.

Kenno Põltsam.

7. juunil toimus Kuusalu Rahvamajas teabekoosolek, mis oli välja reklaamitud kui paranormaalsed nähtused Kuusalus: kuidas teha võimatuna tunduv võimalikuks? Kas ja kuidas saaks igaüks endale sooja koha, hea palga ja valla rahadega auto? Teadmisi jagasid kaks EKRE nimekirjas volikokku kandideerinut ning käesolevale loole allakirjutanud; kolmas mees tegi lisana suulise ettekande kohalikust ajalehe väljaandest. Koosolekul ei vaieldud ega peetud kõnesid. Esinejatel olid kaasas avalikest allikatest pärit dokumendid, mille sisu tutvustati, kuid mida ei jagatud. Kuulajate valik oli, kuidas must-valgel olevasse suhtuda. Suvise ilmaga oli kohale tulnud kümme külalist, kelle hulgast nii mõnigi tundis huvi, et kuidas see kõik (viidates vallavõimu tegudele) siin meil praegu võimalik on. Kammiti läbi teemasid, mis esinejate seisukohast võetuna olid kõik paranormaalsed. 

ESITEKS:

Hiljuti leidis aset juhtum, kui Kuusalu valla valimiskomisjon takistas meie nimekirjast volikogu asendusliikme osalemist maikuu istungil ja sellega võimu teostamises osalemist, kuna ei vormistanud õigeaegselt saadiku asendamist. Aega selleks aga oli. 15. mai volikogu esimene päevakorra punkt oli Kuusalu valla ja Loksa linna ühinemine, volikogu ei toetanud läbirääkimiste alustamist, opositsioonist toetas eelnõud 5 saadikut k.a istungil osalenud üks EKRE saadik. Antud juhtum aga, kus asendusliikmeks saaval saadikul takistatakse osalemist volikogu istungil, päädiski antud teabekoosoleku kokkukutsumise: et valimiskomisjon teeb mida ise tahab, või täidab kellegi käske, seda tõendavad paari viimase aasta dokumendid. Kui saaks vaid aru, kes üldse Kuusalu valla valimiskomisjoni kuuluvad või kelle allkirjaga tohib komisjoni dokumente väljastada? Valimiskomisjon peab tegema oma toimingud 5 päeva jooksul, aga mitte lausa viiendal päeval. Ometi andis eelmistel KOV-valimistel volikogust välja jäänud kunagine volikogu esimees Enn Kirsman 8.10.2018 nõusoleku asuda volikogu liikme kohale ja valimiskomisjon korraldas oma koosoleku juba kahe päeva pärast. Markantsemaks muudab loo see, et E. Kirsmanil tuli volikokku asumiseks saada nõusse kuus liiget, et need lõpetaksid oma volitused volikogu liikmena - kõik on võimalik, oluline on eesmärk ja põhjus! – jääb üle küsida, miks need inimesed siis üldse volikokku kandideerid. Võin lisaks omaltpoolt spekuleerida, et antud manööverdamise põhjuseks oli pikalt ja peenelt planeeritud võimupööre, mis teostus 18.12.2018 kui poolt vahetanud M. Soomi (REF) reetmise tulemusel sai taas võimule valimisliit Ühine Kodu eesotsas vallavanema U Kirtsiga; E. Kirsman on Ühise Kodu wunderkind.

TEISEKS:

Kuusalu, Anija ja Raasiku valla rahvale jagab teateid elust meie ümber kolhoosikorra lõpust (1988-st aastast) pärit ajaleht. Seda annab ümmarguselt 30 aastat välja üks-ja-sama peatoimetaja, ning teeb seda kolmelt vallalt igal aastal saadava mitmekümne tuhande euro dotatsiooni eest ilma, et lehe juures oleks mingigi nõukogu või kolleegium, mis natukenegi esindaks lugejate nägemust lehe sisu kujundamisel. 
Kuue minutiline suuline ettekanne rajanes pikal analüüsil: 1) esiteks sai vaadeldud läbi kolme viimase aasta Sõnumitoojad: positiivsete, neutraalsete ja kriitiliste lugude kajastusi erinevatel võimu kombinatsioonide ajal. Samuti sai sisestatud digar.ee keskkonnas kui ka Sõnumitooja veebikeskkonnas otsingusse kohalike poliitikaninade nimed ning saadi tulemuseks, et kümme aastat valla juhtimise juures olnud valimisliit Ühine Kodu meeskond on saanud enim lehepinda: nt. on U. Kirsti, E. Kirsman ja Ühine Kodu on lehes mainitud kokku 1158  korda, aga S. Valdmaa ja EKRE on lehes mainitud kokku 281 korda; markeeriti ka asjaolu et S. Valdmaa kes on olnud vallapoliitikas 10 aastat kauem kui U. Kirtsi, on saanud lehes üle kolme korra vähem mainitud. 2) nähti ka loidust ja ühekülgsust juhtkirja tasemel: Sõnumitooja toimetus pole kritiseerinud ei M. Soomi ega ka mitte U. Kirtsit, toimetus pole esitanud uurivale ajakirjandusele kohaseid küsimusi – kuigi nn. elevant laiutab keset tuba. 3) tulenevalt eelmisest punktist, pole Sõnumitooja kajatanud M. Soomi enda sahkerdamise Kuusalu Reformierakonna osakonna esimeheks, karate kooli afääri, ametiauto saagat, ega ka mitte matuseküünlaid Kiiu mõisa esisel väljakul 18.12.2018 kui toimus vallavanem M. Salu umbusaldamine. 4) Tehti märkus selles osas, et Sõnumitooja kajastab opositsiooni poolt tulenevat kriitikat, siis ei tooda seda kriitikat eraldi pealkirjade all välja. 
On nii, et kes maksab, see tellib muusika. Antud juhul pole tellijaks mitte rahvas, kelle raha jagatakse, vaid võimul olev koalitsioon, kes rahva raha jagab. Eestis ei ole teisi näiteid, kus üks inimene annab aastakümneid oma suva järgi välja rahva rahaga kinni makstavat ajalehte. Ikka vahetatakse peatoimetajad ja ikka tuleb tulu läbimüügist ja reklaamist. Kes lugejaid ei leia, lõpetab ilmumise; Sõnumitooja selles maailmas ei ela. On iga inimese arusaamise ja kasvatatuse asi, kuidas lehe loosse suhtuda, kuid paranormaalne see on. Üheks esinejate poolt välja käidud mõtteks oli, et Sõnumitooja peatoimetaja koht peab olema rahva poolt valitav.

KOLMANDAKS:

Margus Soom süüdistas Sõnumitoojas, et vallavanema M. Salu ajal vallandati inimesi vallast töölt. Kui Soom otsis endale vallas kohta ja võimalusi, tegi ta 2018 kevadel usinat koostööd volikogu liikmetega Ühise Kodu vastu kandideerinud nimekirjadest. Esitas neile oma nägemuse valla juhtimisest. Selles nägemuses oli öeldud, et "toiduahel" tuleb lõhkuda ja oli nimetatud konkreetseid inimesi, kellest tuleb vabaneda. Umbusaldanud aga 2018 detsembris koalitsiooni, kuhu ta ise kuulus, süüdistaski Sõnumitoojas M. Salu aegset juhtimist inimeste vallandamises. Volikogu liikme S. Valdmaa arupärimise peale esitas Soom nimekirja kõikidest vallast töölt lahkunud isikutest ilma põhjust näitamata, mida oli arupärimises küsitud. Esimesena on nimekirjas U. Kirtsi, keda ta ise 2018. aasta kevadel vallavanemana umbusaldas. Sõnumitooja ei küsinudM. Soomi loo peale kelleltki kommentaare .

NELJANDAKS:

Koosolekul peatuti põgusalt sellel, et U. Kirtsi, olles valitud M. Salu umbusaldamise järel 18.12.2018 juba vallavanemaks, osales 31. detsembril taas volikogu liikme toolil istudes vallavanemale palga määramises. Selle toimingu peale kaevati, ning U. Kirtsit karistati trahviga. Dokument on leitav Internetis karistusregistris 4 euro eest. 
6.02.2019. kajastas Sõnumitooja et: „Vallavanem Urmas Kirtsi palus möödunud nädala volikoguistungil vallandunud diskussiooni käigus vabandust, et tõstis eelmisel istungil käe enda töötasu määramise poolt“. Samas pole Sõnumitooja kajastanud eelnevalt mainitud vallavanemale määratud trahvi, või teinud sellele viidet.

VIIENDAKS:

Järgnevalt puudutati koosoekul teemat, mida ma käsitlesin juba 23.04.2019 ülevaatlikus artiklis „Reformierakonna paljastuv pale Kuusalu vallavolikogu esimehe näitel“, mis puudutas Soomi spordiklubide rahastamise küsimust. Kuusalu vallas on nende spordiklubide rahastamiseks kehtestatud kord, kes vastavad spordiklubidele esitatavale nõuetele. Kolm olulist nõuet: peab olema tegutsenud üle ühe aasta, peab vastama toetuste määramise korras toodud nõuetele, ei tohi olla võlglane. Soomi Kuusalu Karate Kool oli 2018 karistatud Andmekaitseinspektsiooni poolt ja oli kohtutäituri täitemenetluse all - ei tohtinud seetõttu raha saada. Soom taotles ikkagi raha, lastes selle kanda Jaapani Traditsioonidega Kuusalu Karate Koolile, mis moodustati alles septembris 2018, ega tohtinuks seetõttu veel raha saada. Urmas Kirtsi, saanud M. Salu umbusaldamise järel vallavanemaks, eraldas 31. detsembril 2018 raha, mis kanti JTKKK-le. Pangaülekandel puuduvad igasugused rekvisiidid, mille jaoks see raha on, mille alusel eraldatud jne. Korraldus raha eraldamiseks tehti tagantjärele alles veebruaris 2019. Soom esitas käesoleva aasta algul vallale ikkagi Kuusalu Karate Kooli tegevuse aruande, kus näitas, et ostis koolile sõiduauto.

KUUENDAKS:

Koosolekul ei saanud kuidagi mööda minna faktist, et volikogu esimees M. Soom on häälte ostmises vastutav. Karistusseadustik: § 162 ütleb: „Valimisvabaduse rikkumine
[RT I, 12.07.2014, 1 - jõust. 01.01.2015] (1) Inimese takistamise eest valida või olla valitud valimisel või hääletada rahvahääletusel, samuti vara või muu soodustuse lubamise või andmise eest eesmärgiga mõjutada teda mitte teostama oma valimis- või hääletamisõigust või teostama seda teatud valiku kasuks, samuti samal eesmärgil inimese mõjutamise eest, kasutades ametiseisundit, vägivalda, pettust või sõltuvust süüteo toimepanijast, –
karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega“.
Aasta hiljem 01.oktoobril 2018 esitas kuritegu uurinud eriasjade prokurör kriminaalmentluse lõpetamise määruse KrMS § 202 lg 2 p 2 alusel, mis tähendab avalikkuse vähest huvi ning menetlusaluse kohustust maksta kindel summa riigituludesse või sihtotstarbeliseks kasutamiseks üldsuse huvides. Menetlusosalist kohustatigi maksma riigituludesse 750 EUR tähtajaga 01.04.2019. Markeerisin koosolekul asjaolu, et 5.12.2018 kajastas Sõnumitooja, et „Margus Soomi häälte ostmise uurimine lõppes oportuniteediga“ – peale seda, kui oli selge et Soomist saab volikogu esimees ja U. Kirtsi võimul püsimise vahend; ei ühtegi kriitilist küsimust Sõnumitooja toimetuse poolt. 
12. juuli 2012 kirjutas Tartu ülikooli kriminaalõiguse professor Jaan Sootak Postimehe arvamusportaalis, et oportuniteedi ehk avaliku menetlushuvi puudumise tõttu kohtuistungitest pääsenud pole mitte õigeks mõistetud vaid süüteo toime pannud ning kannavad selle eest ka vastutust. "Kas sealjuures võib teda sõimata kurjategijaks või tuleb kasutada mõnda viisakamat väljendit, on eetika, mitte õiguse küsimus.  Kurja on ta igatahes teinud ja vastutust peab ta kandma.        

KOKKUVÕTTEKS:

EKRE Kuusalu osakonna korraldatud teabekoosolek läks ladusalt: see kestis poolteist tundi, materjalid olid piisavad kuid mitte üleliia, kõik said küsimusi küsida ning omapoolseid improviseeritud mõtteid avaldada – üheks mõttekilluks oli, et enam ei loe mitte see kas tegu on õige, vaid see kas see on kasulik; viitas siis kodanik meie vallajuhtide ambitsioonidele.
Hiljem küsisin ühelt koosoleku esinejalt küsimuse, mis on avaldatud FB-s EKRE Kuusalu lehel, et kas tulevikus võiks korraldada veel sääraseid koosolekuid, kaasates suuremal hulgal rahvast, vastas rahvaesindaja: „Kui koguneb taas paranormaalseid juhtumeid, siis miks mitte, õigupoolest ei oleks niisuguseid koosolekuid üldse vaja, kui ajakirjandus täidaks oma tegelikku rolli… Ilmas on palju paranormaalseid asju, mida usutakse. Näiteks UFO-d. Paranormaalne on asi niikaua, kui seda teaduslikult ei tõestata.“
Arvan omaltpoolt, et kui Kuusalus võimumuutust ei tule, jätkub meil vallas paranormaalne kultuur ja nii mõnigi õhtu võib Peterburi tee kõrval asuvas Kiiu mõisa hoone ees näha matuse küünlaid.



ELUST ENESESEST - BUSSIGA MAARDUSSE - Ain Alvela


ELUST ENESESEST - BUSSIGA MAARDUSSE - Ain Alvela

Mul jagus täna lihtsat meelt, et võtta ette üks sõit ühistranspordiga Maardusse... Kokkuvõtvalt olgu öeldud, et selline tunne oli, nagu oleks üle Narva silla Ivangorodi jõudnud, aga kel tahtmist loeb... Muide, samasugune kiri läks ka Põhja-Eesti ÜTK-sse ja Temptransi juhtidele, niipalju, kui neid õnnestus tuvastada. Ma ise elan selle nöögi üle, aga minus pesitsev õigusmeel ei luba ka selle peale lihtsalt niisama õlgu kehitada...
Pilt on illustreeriv, aga umbes selline ka see tänane nr. 210 välja nägi (pärineb lehelt: ultra.1g.fi).
------------------
Sisenesin nn kommertsliini nr. 210 bussi Kaubamaja peatuses väljumisega kell 9.10 ja ütlesin kõva selge häälega vene keeles (sest oli aru saada, et bussijuht on venekeelne inimene), et soovin sõita Kärmu peatusesse. Peale minu oli bussis veel kolm inimest, üks läks vahepeal maha, üks tuli juurde.
Teadsin vaid umbes, kus seda Kärmu peatust võiks oodata, aga ikkagi ei jõudnud piisavalt varakult reageerida ja olime enam-vähem sellega kohakuti, kui ütlesin bussijuhile, et ma soovisin Kärmu peatuses maha minna. Too rehmas midagi käega edasipoole, siis olime juba sillal ja teha polnud enam midagi. Aga kui buss ka järgmises Kombinaadi peatuses ei peatunud, hakkas mu kannatus otsa saama ja ütlesin uuest, et ma tahtsin Kärmu peatuses maha minna. Vastuseks sain peatäie õiendada, et mis ma siis õigel ajal märku ei anna.
Justkui peaks eeldama, et seda bussiliini kasutavad ainult need, kes Vana-Narva maantee tehastesse tööle käivad...
Küsisin bussijuhilt, kas oli keeruline mulle märku anda. Vastuseks - kust mul kõik meeles püsivad. Kordan - bussis oli 4 sõitjat!
Edasi tuli juba sõna-sõnalt: Откуда мне знать, что или где этот Карму?
Jõudsin veel öelda, et võiks nagu oletada, et bussijuht võiks selliseid pisiasju teada nagu peatused liinil, mida ta sõidab, kui tuli Fosforiidi peatus ja kobisin maha ja hääletasin ennast vajalikku kohta üle silla tagasi.
Ja nüüd ma küsin, mis kurat selles Temptransis toimub? Kas tõesti on nii, et kui pealinna piir selja taha jääb, siis võib teha mingid omad seadused ja rihma lõdvaks lasta? Ma ei räägigi sellisest peenhäälestusest, nagu tabloo peatuste nimede ja värkideg vmt, aga et bussijuht ei tea, kus ta peatuma peab, see käib üle mõistuse.
Kui selles va Kärmus oma asjad aetud sain, loen ühistranspordi äpist, et Tallinnasse mineva suuna peatusesse peaks kell 12.25. Jõudiski, aga vähe sellest, et buss peatuse ringile ei sõitnud, bussijuht isegi ei vaadanud mööda vuhisedes minu ja peatuse poole, kuigi seisin nagu post otse peatuseputka ees, heledad riided seljas ja vägagi nähtaval.
Ma ei tea, kui Temptrans on leiutanud oma bussidele pääsemiseks mingi käega lehvitamise süsteemi, siis võiks sellest ka üheselt mõistetavalt teada anda? Seni aga olen ma seda meelt, et kui bussijuht näeb inimest peatuses seismas, siis ta suudab oma peas jõuda järelduseni, et inimene tahabki bussi peale tulla ja kusagile sõita. Ei ole rakutasandil molekulaarbioloogia, et kaks otsa kokku viia...
Mõõt hakkas täis saama, proovisin paar korda helistada süiduplaani küljes oleval Temptransi numbril 56459623 - keegi ei suvatsenud keset päist tööpäeva toru võtta.
No heakene küll - ootasin paarkümmend minutit, Maardu poolt suunaga Tallinnasse tuli sinine nr. 101 buss, graafikujärgselt Kärmus 12.48. Kui nüüd võiks arvata, et reisi eripäradel Maardusse ja tagasi on joon all ja kriips peal, siis kaugel sellest - mündilauale poetatud kahest eurost pistis bussijuht mulle ühe pihku tagasi, piletit aga ei andnud.
Selle viimase juhtumi peale ei maksa mulle nüüd hakata seletama, et reisijal on õigus nõuda jne... Kunagi, kui see teema aktuaalne oli, olen selle mitme ametnikuga ammu enda jaoks selgeks vaielnud - reisija ei pea midagi hakkama paluma või nõudma, sest esiteks on sellesse eos konflikt sisse kirjutatud ja mul pole vähimatki soovi sealsamas kohas bussijuhiga sõnelema hakata, teiseks peab bussijuht teadma oma kohustusi ja kui bussis on korraldatud piletite käsimüük, siis üks neist kohustustest on kahtlemata reisijale raha vastu pilet anda. Sama elementaarne, kui putkast jäätist ostes peenraha tagasi saada - mitte nii, et kes küsib, saab, kes ei küsi, jääb ilma. Või saan millestki ikka oma juhmuses valesti aru.
Ma tõesti mõtlesin, et sellistest asjadest oleme tänaseks üle saanud ja bussijuhtidele makstakse vähemalt nii kõrget palka, et enam ei pea endale pirukaraha varastama.
Aastat kümme või rohkem tagasi Maardus elades nägin, et Temptransiga on igapäevased probleemid ja reisijate pretensioonid ning nüüd näen, et selles ettevõttes pole mitte s***gi muutunud.
Ma ei saa aru, mille kuradi pärast luuakse neid ühistranspordikeskuseid ja juurutatakse tsentraalset juhtimist, arendatakse igasuguseid süsteeme, kui sellest essugi kasu ei ole?
Ma ei hakanud mingeid numbreid üles kirjutama ega muud taolist - bussifirma saab toodud väljumisaegade põhjal suurepäraselt tuvastada, milline konkreetne bussijuht millisel konkreetsel liinil ja millise konkreetse bussiga nendel aegadel täna 18. juunil 2019. aastal sõitis.
Ja see pikk jutt ei olnud nüüd pelgalt auru väljalaskmiseks või et keegi võiks kusagil selle peale õlgu kehitada ja haigutada, vaid ma ootan otseseid vastuseid esitatud küsimustele ning Temptransi ja Põhja-Eesti ÜTK hinnangut kirjeldatud olukordadele ja järeldusi, mida sellest kõigest teete!
Kuidas on võimalik, et bussijuht saab väita, et ta ei tea oma liinile jäävaid peatusi, miks peab reisija, kes aastas ehk korra satub Vana-Narva maanteele, seda bussijuhist paremini teadma, miks bussijuht, selle asemel, et olukorda lahendada püüda, hakkab reisijat siunama ja süüdistama, miks buss süüdimatult ei peatu peatuses, kui seal on ilmselgelt pealetahtjaid, mikspärast bussijuht ei anna reisijale piletit?
Ja kes siis keda kamandab Temptrans ÜTKd või vastupidi?
Uskumatu - kaks väikest juhuslikku sutsakat sõita, aga nii palju seiklusi... Võib vaid ette kujutada, milline bardak neil liinidel sisuliselt ja süsteemselt toimub, aga see jäägu juba asjaosaliste hinnata, minul on minu oma konkreetne case.




Esmaspäev, 17. juuni 2019

Avalik kiri Eesti Vabariigi Valitsusele!


Avalik kiri Eesti Vabariigi Valitsusele!

Lp. Peaminister Jüri Ratas!

Väga kurvastav oli lugeda uudist, et sel korral ei leitud raha Turba - Rohuküla raudtee ehituse finantseerimiseks. On küll mõistetav, et rahaline olukord võib olla ajuti keeruline, kuid samas on olemas erinevaid võimalusi!? Seega palun uuesti maha istuda ja arutada kiiremas korras läbi alternatiivsed variandid.

Esiteks, Haapsalu raudtee omaaegses tasuvusuuringus on märgitud, et esialgu võiks Riisipere - Rohuküla lõigu elektrifitseerimise ära jätta. Kahjuks on selliseid asju võetud liiga pealiskaudselt ja arvestamata jäetud palju olulisi ettepanekuid, nii on ka selle variandiga. Seda teed minek tähendaks, et raudtee võiks valmida (täna siis Turbast) edasi ilma kontaktvõrguta. Ma loodan, et planeerijad on arvestanud vajadusega ja vajaliku ruumiga, ehitamaks Turbasse ka kõrvaltee, ehk et peatuspunkti asemel tekiks sinna möödasõidu- ja ümberistumisvõimalusi pakkuv jaam? Diiselvedu siin piirkonnas ei ole midagi katastroofilist, eriti kui tellitakse juurde hübriid- ehk kahesüsteemseid ronge. Pigem võimaldab see tulevikus ronge veidi paindlikumalt kasutadagi, nii et variandil on ka positiivsemaid külgi. Kindlasti peab arvestama jaamadega, mida lõigule on vaja Turbasse, Ristile ning Taeblasse. (Tegelikkuses veelgi olulisem sõidugraafikute ja rongiriikluse huvides 2 jaama Palivere - Uuemõisa piirkonnas). Juba varasemalt ei arvestatud jaamade asukohtadega piisavalt ja nii on tekkinud ja tekkimas pikad jaamavahed, see aga võib väga oluliselt mõjutada rongidevahelisi intervalle just tipptundide ajal. Millegi muutmisele pidanuks küll varem mõtlema, nüüdseks on osa võimalusi juba parandamatult rikutud ja seda enam on oluline edasised tegevused projekteerimisel läbi mõelda. Abiks saab olla ka automaatblokeeringu pikendamine Keilast Turbani, mis võimaldaks ümberistumise puhul teisel rongil kiiresti liinile järgneda.

Unustada ei tohi ka seda, et kuigi elektrifitseeritud raudtee üldjuhul on keskkonnasõbralikum, siis tegelikult on see seda alates 30-40 rongipaarist ööpäevas. Haapsalu suuna lähituleviku maksimum saab aga olla ehk 15 rongipaari. Ning kontaktvõrk on omakorda ohutegur lindudele, rääkimata sellele kuluvatest kallitest maavaradest ja täiendavast tegurist, mis tõstab rikete võimalusi süsteemis.

Nii tekib võimalus ka, kui selline vajadus peaks tekkima, mõne rongi puhul jätta diiselrong sõitma vaid Haapsalust Turbani, Keilani, Vasalemmani ja seal toimetada ümberistumine elektrirongidele. Teine oluline aspekt on, et Turbas jm jaama olemasolul on võimalik tagada Haapsalu rongide puhul ümberistumine aeglasematele elektrirongidele, nii et Haapsalu ja Rohuküla rongid saavad Tallinnani sõita kiiremini ja vähendatud peatustega, kuid jääb alles ka võimalus sõita ümberistumisega kõikidesse peatustesse.

Kindlasti peab kaaluma ka võimalusi Ellamaale samatasandilise kuid kaasaegse tõkkesüsteemiga ristumise ehitamiseks. Rongiliiklus saab seal olema hõredam kui bürokraatlikest arvutustes (millest tekib väidetav vajadus kahetasandilise järgi) välja paistab. Sisuliselt on ju kogu ööpäeva lõikes ülesõit suletud ajaliselt kokku vaid mõned minutid!
Selle asemel tuleks keskenduda hoopis võimalusele raudtee sillad veidi kõrgemaks muuta, näiteks Taebla jõe jt puhul, tagamaks kallasradasid loomadele liikumiseks.

See kõik võimaldab projekteerida ja ehitada Rohuküla raudtee oluliselt, ca poole odavamalt! Kas selleks jätkub raha? Kindlasti  on selleks raha leidmine võrratult lihtsam!! Eriti tuleb silmas pidada, et ühistranspordi arendamine peaks maanteede ehitamisega võrreldes olema prioriteet. Ehk siis eelistama peaks just neid projekte ja vajadusel nihutama hilisemasse aega hoopis suurprojektid maanteedel. Maanteede 4-realiseks ehitamisel on küll mitmeid positiivseid aspekte, kuid raudtee Rohukülani on hoopis suurema mõju ja tähtsusega, sest hõlmab kogu Lääne-Eesti regiooni ja mõju ulatub tegelikult veelgi kaugemale. Vähetähtis pole ka bussiliikluse ümberkorraldamisest tulenev positivne mõju ning ka rahaline sääst ja rahaliste vahendite otstrabekam kasutamine. Siinkohal usun, et ohutuse jm huvides on tarvidus küll Mäoni 4-realise maantee järele, kuid kindlasti ei ole vajalik seal kogu maanteed uuena ehitada? Valitsusel peaks olema teada, milline on kvaliteetsete maavarade olukord ja ressurss hetkel ning et neid tuleb samuti kasutada säästlikult.  Neid hetkel vastutustundetult raisates loome olukorra, kus (lähi)tulevikus peame ehk aina rohkem kvaliteetset ehitusmaterjali kaugelt sisse vedama. Seega võiks olulise säästuna igas mõttes ehitada Mäoni uus 2-realine maantee ühe suuna jaoks ja teise suuna jaoks jätta toimima olemasolev Tartu maantee? Vajadusel seda (hiljem) õgvendades ja kaasajastades? Täies ulatuses uute maanteede ehitamine ei ole säästev ja keskkonnahoidlik mõtteviis! Sama lähenemist saab ehk kasutada ka Aaspere - Haljala lõigul jm.
Ka ei ole 9-minutiline ajaline võit Tartu maanteel võrreldavgi sellega, kui palju muutub aeg-ruumiline faktor Lääne-Eesti ning Hiiumaa ja Vormsi jaoks. Ka Saaremaa.  Ning see, et Reformierakonna pikal valitsusperioodil sai alguse suhtumine, mille järgi püüti projektide peale alati maksimaalselt suuri summasid kulutada (et näidata edukat eurorahade kasutamist), siis selline lähenemine täna, juba vigadest õppinuna, ei ole enam aktsepteeritav! Iga rahasumma kasutamine peab olema efektiivne!

Muidugi on küllalt reservi RB projektis, aga siinkohal on tegemist mitte vajaliku, vaid poliitilise ehitusega. Hoolimata sellest, et RB asemel saaks ehitada vajaliku, sobivas suuruses jms raudtee. Ühe variandina nn vene laiusel Riisiperest suundudes koos Via Balticaga Eesti piirini, ehitades raudtee kiirusele 160 km/h ja tehes seda koos VB reonoveerimisega, ühe projekti raames. Sääst oleks üüratu, seda enam, et kahetasandiliste ristumise asemel saaks kohati mõlemad tõsta postidele, jättes nii vooluveekogude kallasrajad toimima loomade vabaks liikumiseks. Peamine, mida see aga kaasa tooks oleks mõtteka kohaliku liikluse teke ning olukord, milles oleks selle raudtee ülalpidamine ka tulevikus meile jõukohane!.

Seega, raudtee ehituse teema tuleb uuesti üles tõsta, seda enam, et see on seotud ka uute rongide tellimisega, sest vaid nii saab otsustada, kas tellida juurde rohkem kahesüsteemseid ronge või mitte. Ning see on vaja otsustada kiiresti, et juba tänavu saaks projekteerimisega ja materjalide tellimisega alustada. 
Palun valitsusel tõsiselt mõelda oma lubaduste täitmisele ja pidada oluliseks nii rahva kui riigi jaoks oluliste asjade kiiret rajamist!

Lugupidamisega

HRT alias Neeme Sihv

Kolmapäev, 29. mai 2019

ABORT MÕELDAMATUKS KURITÖÖKS - Kenno Põltsam



ABORT MÕELDAMATUKS KURITÖÖKS

Uue koalitsioonileppe 7. peatükist leiab punkti: Laiendame nõustamisprogramme teadlikuks pereplaneerimiseks, tervete laste sünniks, emade tervise kaitseks ja abortide arvu vähendamiseks. Mäletavasti läks EKRE RK-valimistele kindla seisukohaga: Seame eesmärgiks vähendada meditsiiniliste põhjendusteta abortide arvu erinevate meetmete abil, s.h lõpetame nende riikliku rahastamise. Tasub meenutada, et EKRE aseesimees Martin Helme on esipoliitikuna aastate jooksul sõna võtnud sündimata elude kaitseks.

Koalitsioonikõneluste ajal aga ilmnes, et EKRE ettepanek lõpetada abordi riiklik rahastamine, ei leidnud tulevaste koalitsioonipartnerite poolt toetust. Kristlike ringkondade jaoks oli säärane "parem pool muna kui tühi koor" pettumuseks, tekkis küsimus millised on rahvuskonservatiivide punased jooned. Kas olnuks parem kui EKRE lahkunuks kõnelustelt ning jätnud lauale variandi, et Eestis tulevad võimule taas progressiivsed jõud, kes teevad enamat kui rahastavad aborti, või kuidas mina hindaks kas EKRE tegi õigesti?

Minu arvates sai teema eestkõneleja Martin Helme poliitilise liidrina hästi hakkama: meil on parlamentaarne süsteem mis soosib enam kui ühe erakonna võimu ning valijad andsin EKREle 19 kohta Riigikogus, mis teeb neist suuruselt kolmanda fraktsiooni. Ma ei hakka kommenteerima kui õige parlamentarism kui valitsemisvorm on, küll aga oskan ütelda et koalitsiooni moodustamisel tuleb teha kompromisse, meeldib see meile või mitte.
Kui Martin olnuks sõjapealikuna sõna otseses mõttes lahinguväljal, olnuks ta säärasele kompromissile minnes muidugi kapitulant.

Kui vaadata fakti, et koalitsioonilepingus sai esmakordselt seatud eesmärk abortide arvu vähendamiseks, kõige kaitsetumad said ühiskonnas kõlapinda ning enam pole see teema mida heas seltskonnas ei räägita - on see arvestades s.h seda et eestlased on suuresti Lääne dekadentsiga kaasa läinud, hea algus. Võiks ju loota, et EKRE on põhjanaelana andnud kätte suuna mis muudaks abordi Eestis mõeldamatuks kuritööks selle sajandi jooksul. Teised kaks koalitsioonipartnerit, Isamaa ja Keskerakond, võiks aga hoolega järgi mõelda, miks nende eestvedamisel jätkab Eesti Vabariigi valitsus abordi rahastamist läbi Eesti Haigekassa.

Kenno Põltsam