MIKS JÕGEVAMAAL BUSSILIIKLUST EI ARENDATA? - Neeme Sihv

 

Jõgeva bussijaam peaks kandma nime Jõgeva Jaam. 

Autori foto.

Miks Jõgevamaal bussiliiklust ei arendata?

Jõgevamaal on raske küsida mõne erakonna poliitikutelt, miks ei soovita Jõgevamaa ühistransporti arendada. Võim vahetub seal lihtsalt nii tihti, seega ei jõuagi kirjavastust ära oodata kui juba vana vallavalitsus kraavi lükatud ja uus vastukiri võib juba teise tegelase lauale sattuda. Samas, küsida võiks igalt erakonnalt, sest kahtlemata enne valimisi saame peagi kuulda-lugeda, kuidas plaanitakse jälle edendada piirkonna elu! Ja kordamööda pea kõigil see võimalus ju ka olnud, ainult seda kasutada ei soovita! Isamaa ja Reformierakonna puhul ma selle üle ei imesta, sest nemad selgelt vastandanud ennast eeltasutud bussiliiklusele, tuues argumentidena esile vaid demagoogiat. Miks aga piirkonnas nagu mitmel pool mujalgi Keskerakonna poliitikud väldivad selle valdkonnaga tegelemist, on arusaamatu.

Jõgevamaal on eeltasutud bussiliiklus kindlasti väga paljude jaoks oluline ja andnud võimalusi säästa. Pole ju maapiirkonnad just eriti heade tulemustega keskmise palga osas. Ning sõidetaksegi üpris aktiivselt, seda on kohati tunda isegi praeguse kriisi ajal ja loomulikult on head liikumisvõimalused elukvaliteedi üks osa. Küll aga on märgata teisigi iseäralikke jooni või vähemalt mulle tundub, et puhkepäeviti on bussiliiklus võrreldes muude piirkondadega eriti vilets. Kui ma ütleks, et Mustveest saab pühapäeval Jõgevale vaid üks kord päevas, õhtul, siis vist ei usutaks!? Kuid nii on! Olen mitmel korral pidanud loobuma seetõttu puhkusest Peipsiveerel, sest tagasi Tallinna on olnud soov saada ikka päevasel ajal.

Eriti tragikoomiline on, et pühade ajal on Jõgeva bussijaamas silt - "Pühade ajal bussiliiklust ei toimu"! Selline  asi võiks olla võimalik ehk mõnel arengumaal, aga mitte 21. sajandi Eestis!

Sellegagi aga imestamisväärt asjad ei piirdu. Bussijaamas olemas elektrooniline tabloo, kuid rongide sõiduplaani sealt ei leia (ka paberkandjal mitte), perroonilt küll leiab, aga see ekraan pole muud kui raha raiskamine. Ehk et asju tehakse rohkem tegemise pärast kui asjade mõttekust silmas pidades, rahakulu selliste asjade puhul pole aga teps mitte väike! Tegelikkuses peaks olema kaasaegsed ühtsed ekraanid nii perroonil kui bussijaamas ja nii, et rongide hilinemise kohta kuvatav operatiivinfo oleks ka väljuvate liinide bussijuhtidele nähtav.

 Jõgevamaa ÜTK kodulehel on aga endiselt üleval mitme aasta tagune sõiduplaan ja mitte kuskil ei avaldata infot eeseisvate muudatuste kohta. Tõsist muljet töötegemisest ei jää kuidagi. Pole ka lootustki saada kirjadele adekvaatseid vastuseid, sama kehtib üldjuhul ka vallavalitsuse kohta. Midagi sealt küll ka vastuseks saadetud, aga sellest selgub, et teadmised ÜT toimimisest on vägagi tagaplaanile jäänud või on kogu "laiskus" teadlik tegevus.

 

Riigikontrolli auditis oli põhijärelduseks, et eeltasutud bussiliiklus pole täitnud eesmärki, eelkõige seda, et töölesõitmiseks peaks seda kasutama 25% töötajatest. Selle ja teistegi eesmärkide täitmiseks ei piisagi vaid tasuta sõidust, vaid see eeldab väga põhjalikku tööd ka KOV-idelt ja ÜTK-delt. Kui aga pole huvi, pole ka tulemusi! Muuhulgas, et bussiliiklus oleks atraktiivne on, nii kummaline kui see ka pole, vaja peatusi, sest neist sõltub kui kättesaadav on buss kodule, töökohale või muule sõidu sihtkohale.

 

Jõgevamaa üks suurimaid puudusi on peatuste vähesus. Alustaks aga sellest, et kui hea ühistransport tähendaks autode arvu vähenemist teedel, siis Jõgeval suunatakse enamus bussiliine sisuliselt läbi äärelinna ning põhjuseks on, et .... bussid segaks autoliiklust kesklinnas! Kuidas sellise asja peale saab üldse tulla? Enamus bussiliine Tallinna maantee suunal peaks kulgema Puiestee tänava asemel Aia tänavat pidi, tagades linna piiril ka uue peatuse, sarnaselt Ukule või hoopiski kulgema Tähe tänavat pidi Piiri peatuseni, seal vajalik ka peatus Virtuse juures ning sealt edasi Aia tänavat pidi.  Mustvee-Palamuse suuna busside liiklus peaks aga toimuma  Jõgeva Keskuse ehk siis kesklinnas uue peatuse ja Piiri peatuste kaudu ning uut peatust on vaja ka Tähe tänava vastas olevate garaazhide juures, kus läbi aegade on alati soovitud väljuda. Võiks ju olla ka Tähe tänaval, aga see võimalik vaid juhul kui KÕIK ses suunas sõitvad bussid sealtkaudu sõidavad. Seega on Jõgeva Keskus, Virtus,Tähe jt bussipeatused võtmeküsimuseks, eritiseetõttu, et just neis kantides on ka suured korterelamud, majutuskohad või olulised kaubanduskeskused ja töökohad.

Kuid peatustega on muresid veelgi, ka maakohtades. Nii puudub peatus Jõgeva Alevikutee ka enne Pedja jõe silda (pildil). Täielik nonsenss, et aleviku inimesed peaks kõndima bussijaama, selleks, et siis enda teeotsast mööda sõita Mustveesse, Tormasse, Palamusele, Kuremaale vm kohtadesse? Peatust pole ka Aidu järve, Laiuse lossivaremete juures jm, kuigi oma visiooni otsiv Jõgevamaa peaks eriti hoolikalt mõtlema ka oma külalistele.
Kuna vahel siiski napilt jõuaks bussilt rongile, aga et perroonid omal ajal ehitati valesse kohta, on vahemaa bussijaamast üpris pikk. Nii võiks vähemalt saabuvad bussid peatuda seni veel puuduva posti nr 3 juures (parkla/taksopeatus) ehk ülekäigu vahetus läheduses.

Paraku ei suudeta Jõgevamaal ka liine ühildada, ometi võiks liinid olla pikemad. Näiteks Siimusti bussid võiksid sõita Jõgeva Alevikku, Ellakverre või Palamusele ja kaugemalegi, Jõgeva Jaam - Vägeva Jaam - Koeru - Paide - Türi Jaam, Jõgeva Jaam - Koeru - Järva-Jaani - Aravete - Aegviidu Jaam jt. Kindlasti peab ka tartus vaatama, kuhu kaugemale bussijaamast peaks Jõgeva - Tartu avalikud liinid sõitma. Osaliselt takistuseks hangete- ja maakondadepõhine süsteem, aga keegi ei keela riigil alustada kallite hangete asemel riikliku bussifirma loomist. 

Kindlasti oleks vaja rongidega seotud liine vähemalt 4x päevas Jõgeva - Kuremaa - Palamuse - Elistvere Mõis - Äksi Keskus ja edasi siis kas Tabivere jaama või Tartu jaamani. On ju sel teel palju vaatamisväärset ehk tegu puhkepiirkonnaga, normaalseid ühendusi ei ole neisse kohtadesse täna ei Jõgevalt ega Tartust. Sõiduvõimalused olulised nii Jõgeva kui Tartu inimestele, aga ka kaugemalt tulijatele. Võimalik sõiduplaani variant esitatud ÜTK-le juba aastaid tagasi ja see võimaldaks häid valikuvõimalusi nii kõikidele kohalikele kui ka soovi korral mitme kena koha külastust ühe päeva jooksul.

Rongiliiklus on Jõgeval vägagi hea, Tabiveres mitte nii väga, sest Elron ei suuda kuidagi mõista vajadust osa kiirronge seal peatuma panna. Küll aga jääb mulje, et Jõgeva ÜTK ja valla jaoks poleks nagu ronge olemaski, kuigi, kui mälu alt ei vea, on nad seda isegi kiitnud!?

Kui aga viibida Jõgeva bussijaamas siis saavad kahtlused vaid kinnitust. Busside väljumis- ja saabumisaegu jälgides saab aimu, et puudub igasugune korrapärasus. Bussid saabuvad või väljuvad kas rongidega samal ajal või nii väikese vahega enne või pärast, et ümberistumised võimalikud ei ole! On selge, et mõnel puhul on ka muid asjaolusid, mille järgi ajad paika pannakse, kuid üldiselt pole kahtlustki, et Jõgevamaal ei leidu mitte ühtegi poliitikut või ametnikku, keda bussiliiklus oleks viimaste aastate jooksul huvitanud.

Oma osa on muidugi ka selles, et tänapäeval on töö algus- ja lõppajad väga erinevad ning kui veel peale kl 19 mõnes suunas bussid Jõgevalt sõidavad (muuseas, kaks neist sõidavad taas ära vahetult enne rongi saabumist), siis peale kl 20 on vaikus! Jääb vaid loota, et sel ajal lõppevaid tööpäevi on vähestel. Ehk peaks vallavalitsuse töötajatele kõrged automaksud peale panema, et lõpuks hakataks ka ühistransporti märkama? Nali naljaks, lähenevate valimiste eel tasub mõelda, kas senised valitud on ikka piisavalt seisnud hea kohaliku elukvaliteedi, maksumaksja rahakoti ja muu olulise eest! 

VÕITLUS ISAMAA PÄRAST - Taavi Pärtel

 

Võitlus Isamaa pärast

Nagu teame, toimub juba sel pühapäeval - 20. juunil - Isamaa järjekordne suurkogu koos esimehe ümbervalimisega. Kandidaate on kaks - senine esimees Helir-Valdor Seeder ja siseopositsiooni kandidaat Lavly Perling, kes vaid mõne kuu eest erakonna liikmeks sai.

Võiks ju küsida, et miks see üldse nii oluline on: Isamaa toetajate arv on juba üle 5 aasta püsinud kas lausa valimiskünnise piiril või sellest vaid pisut kõrgemal. Pealegi pole ka korduvad esimehevahetused suutnud varem olukorda parandada. Vabalt võiks võtta isegi seisukoha, et kui Isamaa peaks kõige kaduva teed minema - mis siis ikka! Kindlasti tervitaksid ka paljud rahvuskonservatiivid oma peamise konkurendi kadumist.

Tegelikult on kaalul palju rohkem, kui esmapilgul paistab. Põhjus on selles, et just praeguse Isamaa eelkäijate "sõrmejäljed" on kõige reljeefsemalt nii taasiseseisvumisprotsessi käivitamise kui kogu taastatud Eesti Vabariigi alustugede küljes. Need asjaolud teevadki Isamaast isegi praegu küllalt suure osa rahvuslikult meelestatud inimeste jaoks endiselt väga tugeva moraalse autoriteedi.Andres Raid tõi ühes oma vestlussaates välja ka fakti, et ainuüksi sõna "Isamaa" mõjub päris paljudele isegi praegu magnetiliselt, seda just valimiste ajal.

Võib ka kindel olla, et paljud tegid 2019 oma valiku Isamaa kasuks just sel kaalutlusel, et järgmises valitsuses oleks kindlasti kaks rahvuslikult meelestatud erakonda - sest vaid sel juhul oleks kindel, et valitsus hakkab tõeliselt rahvuslikku poliitikat ajama ja ei lase ühelgi liberaalist partneril endast üle sõita. Nagu teame, täituski niimoodi arutlenud valijate soov ja sellest võitis kogu Eesti.

Taust

Ent kogu 2019.a. valimistejärgse aja on olnud tunda väga tugevat survet Reformierakonna poolt Isamaa suunas. Selle tulemusel tekkiski läinud suvel Isamaas opositsiooniline rühmitus Parempoolsed, mille kontseptsiooni lätted peituvad Res Publica aegades. Nimelt üritati nullindate esimesel poolel Res Publica ja Reformierakonna baasil luua ühte hiiglaslikku "Eesti Parteid", mis pidi muidugi ka Isamaaliiduvälja vahetama. Õnneks seda ei juhtunud, sest Res Publica oskas end ise enne ära hävitada - „võttes kurve liiga optimistlikult“, nagu vormel-1 maailmas öeldakse.

Nii toimuski „Eesti Partei“ sündimise asemel hoopis Res Publica ühinemine Isamaaliiduga. Kuigi pealtnäha oli tegu kahe maailmavaateliselt lähedase erakonnaga ja seetõttu ka ühinemine täiesti loogiline, oli üks probleem. Nimelt harrastati Res Publicas juba enne erakonnaks muutumist praktikat tuua „klubisse“ soovitud valimistulemuse saavutamiseks enne juhatuse ümbervalimist palju uusi liikmeid. Sama praktikat hakati järgima ka IRL-is.

Erakonda hakati massiliselt värbama täiesti suvalisi inimesi, kelle „isamaalisus“ väljendus heal juhul üksnes sisevalimistel. Ehk siis hääletamises nende poolt, keda nende vahetud „ülemused“ toetamisvääriliseks pidasid. Muidugi pole siis üllatav, et Isamaaliidu taustaga juhid sel moel järjest enam kõrvale tõrjuti, kuigi vahetult IRL-i sünni järel olid varasemad isamaaliitlased täiesti veendunud, et saavad respublikaanid oma kontrolli alla. Lõpuks ei suutnud isegi Mart Laar enam olukorda tasakaalus hoida ja astus seetõttu erakonna juhi kohalt tagasi.

Respublikaanide pealetung IRL-is põhjustas ühtlasi ka Vabaerakonna tekkimise. Tähelepanuväärne on, et sarnaselt „parempoolsetele“ ei olnud ka Vabaerakonna taga algul kindlat plaani moodustada erakond. Ometi selline erakond tekkis, pakkudes pikka aega ka IRL-ile endale väga tugevat konkurentsi. Oskuslikuma asjaajamise korral olekski Vabaerakond võib-olla suutnud IRL-i üldse välja vahetada.

Vabaerakonnale sai lõpuks saatuslikuks suutmatus end maailmavaateliselt kindlalt positsioneerida. Siiski ei saa kuidagi mööda vaadata ka süvariigi sihilikust tahtest Vabaerakond põhja lasta. See tuli ilmsiks 2019.a. valimiste eel, mil õukonnameedia Vabaerakonda sihilikult ignoreeris ja selle asemel haibiti üles hoopis populistlikku provokatsioonierakonda Eesti 200. Seda vaatamata sellele, et kui Vabaerakonnal oli isegi rahvuskonservatiividega võrreldava kvaliteediga programm olemas (eriti just majanduse poole pealt), siis Eesti 200-l polnud mingit kandvat ideed ega ka tõsiseltvõetavat programmi.

Nüüd on süvariigi poolt võetud sihikule Isamaa, mida tahetakse samamoodi hävitada. Kui see õnnestuks, avaneks valitsusel ja selle taga oleval süvariigil hea võimalus rahvuskonservatiividega arveteõiendamiseks.

Sel teel on siiski üks üsna tugev takistus - Isamaa praegune juhtkond, kelle ümber on koondunud ka praktiliselt kõik need, kellel on nii erakonna sees kui ka Eesti riigi viimase 30 aasta arengus olnud vähemalt märkimisväärseid teeneid.

Isamaaliste fundamentalistide võimuletulek erakonnas

Helir-Valdor Seeder valiti napi häälteenamusega esimeheks 2017. aastal, pärast seda, kui Margus Tsahkna erakonnast paanikas põgenes. Ka siis toimusid kahe kandidaadiga esimehevalimised, kus teiseks kandidaadiks oli Kaia Iva. Ainult et erinevalt praegusest siis vähegi võrreldavat vastasseisu ei olnud, sest üldine hoiak oli erakonnas juba siis selline, et oleks vaja lõpetada respublikaanlik kõigile meeldida soovimine ja pöörduda tagasi sellise poliitika juurde, mida tahavad näha isamaalised fundamentalistid.

Loomulikult oli taolise kursimuutuse soovi taga tugev surve rahvuskonservatiivide poolt, kes olid selleks ajaks IRL-ile juba tükk aega tagatulesid näidanud. Helir-Valdor Seeder tegigi natuke hiljem teatavaks, et IRL pöördub juurte juurde tagasi. Järgmisel aastal nimetati erakond ümber Isamaaks ning paar kuud enne Riigikogu valimisi toimunud vastasseisus ÜRO rändepakti ümber valiti väga selgelt rahvuskonservatiivne pool. Pärast 2019.a. Riigikogu valimisi oli uue valitsuse moodustamise võti võrdselt nii Keskerakonna kui Isamaa käes. Isegi pärast seda, kui Jüri Ratas oli juba otsustanud EKRE kasuks, oleks Isamaa võinud sellegipoolest EKRE osalusega valitsuse moodustamise nurjata.

Õnneks ei läinud Isamaa oma valijate petmise teed. Muidugi väidavad „parempoolsete“ toetajad vastupidist - et hoopis EKRE-ga ühte valitsusse minek ei olevat vastanud Isamaa valijate tahtele. Kuidas tegelikult oli, võis näha juba eelmiste Isamaa esimehevalimiste ajal, mil Seederi vastu kandideerinud Illimar Lepik von Wirén (kes ka praegu toetab Lavly Perlingut) sai vaid 14% häältest. Seega ei kannata vähimatki kriitikat see jutt, et koostöö EKRE-ga olevat Isamaa jaoks midagi „kohutavalt halba, piinlikku ja ebasoovitavat“. Vastasel juhul oleks Seederile vastuhääli palju rohkem olnud ja oleksime näinud ka nii mõnegi põlisisamaalase dramaatilist lahkumist erakonnast. Midagi sellist pole juhtunud.

Kes kontrollib Isamaad, saab kuulutada oma poliitika ainuõigeks

Ent kõik see oli vaid taust sellele, mille ümber praegu võitlus käib. Võitluse tuumaks on ikkagi see, kas Isamaa jääb rahvuskonservatiivide poolele või hoopis globalistide poolele. Tähtis on see just sel põhjusel, et võitjaks osutuv pool saab edaspidi väita, et just võitjaks jääva poole kurss ongi see „ainuõige“ ja väita koguni, et „see ongi see kurss, mis pandi paika juba 90-ndate alguses“.

Selle väite aluseks saabki juba lähipäevadel Isamaa liikmete poolt tehtav valik, mida hakatakse edaspidi võtma moraalse autoriteedina kogu Eesti ühiskonna jaoks. Ühelgi teisel erakonnal ju sarnast minevikul põhinevat autoriteedikapitali ei ole - Reformierakond asutati alles 1994, Keskerakond võitles Edgar Savisaare juhtimisel 25 aastat Eesti kui rahvusriigi vastu, sotsid pole õnneks kunagi väga tugevad olnudki ja on oma mõningase kapitali juba ammu-ammu maha mänginud. EKRE näol on tegu lausa 21. sajandi erakonnaga, seega pärineb tema autoriteedikapital eranditult viimasest kümnendist.

Just sel põhjusel ongi ka EKRE poolt vaadates siiski vaja, et Isamaa oleks nende poolel: see annab ka rahvuskonservatiividele palju tugevama moraalse autoriteedi, mis oleks küll ka ilma Isamaa toeta tugev, ent ikkagi ebapiisav rahvuskonservatiivse poliitika elluviimiseks. Mitte päris juhuslikult ei öelnud ka Martin Helme eelmisel suvel kord, et „tegelikult on kõige tähtsam mees koalitsioonis hoopis Helir-Valdor Seeder, sest ilma tema nõusolekuta ei toimu mitte midagi“. Koostöö tekitab pealegi sünergiat, suurendades mõlema osapoole väärtust nii oma kui ka üksteise valijate silmis.

Isamaa ei seadnud 1992 eesmärgiks Euroopa Liiduga liitumist

Nüüd ongi õige hetk välja tuua paar fakti Isamaa 1992.a. valimisprogrammist. Sealt leiame nimelt eesmärgi saavutada NATO täisliikme staatus, mis oli algusest peale täiesti loogiline ja ainuvõimalik. Ent kuidas olid lood Euroopa Liiduga? Vaat siit tulebki üllatuspomm: Euroopa Liiduga liitumist Isamaa 1992. aastal eesmärgiks üldse ei seadnud! Kuigi kogu programm nägi ette tihedat koostööd EL-ga, ei ole seal ühenduse endaga liitumisest sõnagi.

Järelikult ei pea paika mitte kellegi väited, et juba 1992. aastast peale asus Eesti vääramatule teele „liberaalse demokraatia“ ja turumajanduse globalistliku versiooni suunas, mida nüüd vaid „käputäis tigedaid marurahvuslasi“ püüab kui ajaloolist paratamatust väärata. Nojah, eks omal ajal väitsid ka kõikvõimalikud punaideoloogid, et kommunism võidab ükskord kogu maailmas ja see olevat lausa ajaloo loogika poolt paika pandud vääramatus.

Süvariik tahab Isamaad oma kontrolli alla saada

Kõike seda teavad mõistagi ka kõikvõimalikud süvariiklased ja sellepärast püüavadki nüüd „parempoolsete“ abil Isamaa praegusi juhte ära kukutada. Kardetavasti ongi SRS (Seeder, Reinsalu, Solman) koos oma toetajatega (Lauri Vahtre jt.) just selleks takistuseks, mis pole ka praegusel valitsusel lasknud täielikku diktatuuri kehtestada. Sest kahe erakonna vastu, kellest ühel on pealegi ühiskonna silmis endiselt väga tugev autoriteedikapital, minna ei söanda isegi mitte süvariik. Nad ei suudaks Isamaa „halvaks“ kuulutamist mitte mingi nipiga rahvale ära selgitada ja nad teavad seda suurepäraselt.

Hoopis teine olukord tekiks siis, kui SRS õnnestuks Isamaa eesotsast ära kukutada. Sel juhul saaksid süvariigi käsilased öelda, et ongi nii - „Isamaa tegi oma kindla valiku euroopaliku poliitika poolt“ ja kasutavad seejärel Isamaa moraalset autoriteeti omaenda järgnevate sigaduste õigustamiseks. Kuna EKRE jääks siis täiesti kindlalt üksinda kõigi vastu, ootavad sel juhul Eestit ees ülimalt dramaatilised vastasseisud (kui väga leebelt väljenduda). Isamaa moraalsest autoriteedist ei jääks muidugi pärast juhtkonna kukutamist enam kivi kivi peale, seda võib juba praegu ennustada. Süvariiklasi see küll ei häiri - nad on ju varemgi ohjeldamatult valetanud.

Loomulikult teavad nii Siim Kiisler kui teised „parempoolsed“ suurepäraselt, et mitte keegi neist ei kogu ei esimehe valimistel ega ka pärisvalimistel iialgi SRS-iga võrreldaval hulgal hääli. Sellepärast toodigi erakonda süvariiklane Lavly Perling, kellel on selle ülesande täitmiseks kindlasti paremad eeldused. Tema intervjuu Postimehes paljastas ometi väga selgelt, mis tema võidu korral juhtuks. Kuni selleni välja, et vaatamata oma praegusele väidetavale vastuseisule „vihakõne“ kriminaliseerimisele muudaks ta oma seisukohta üsna suure tõenäosusega kohe, kui Brüsselist surve piisavalt suureks läheb.

Erinevad arengustsenaariumid

Isamaas toimuvat jälgivad väga teraselt ka nii Kaja Kallas kui ka Jüri Ratas. Valitsuskoalitsioonis on praegu hakanud juba vastuolud tekkima ja võib arvata, et soodsa võimaluse korral tormaks kumbki osapool kohe uut koalitsiooni kokku klopsima. On täiesti selge, et Perlingu ja „parempoolsete“ juhitud Isamaa sobiks nii Reformierakonnale kui Keskerakonnale ideoloogilises mõttes palju paremini kui Seederi ja ülejäänud SRS-i juhitud Isamaa. Kolmandaks osapooleks saaksid siis kindlasti sotsid - nii et puhutakse elu sisse kas kunagisele kolmikliidu formaadile või Jüri Ratase esimesele valitsusele. Tulemuseks oleks nii või teisiti kohutav katastroof. Jaanuaris alustatud riigipööramine, mis pandi vahepeal pausile ilmselt just Isamaa sisevalimiste tulemuse ootuses, viiakse siis lõpule.

Võib juba ette ennustada, et süvariigi plaanide õnnestumisel läheb Isamaa ülikõva pauguga lõhki. Rahvuskonservatiivide read küll tugevnevad, ent see oleks nõrk lohutus olukorras, kus riik seisab silmitsi seninägematu vastasseisuga. Mis edasi saab, ei julge ennustadagi, et mitte süvariigi nuhkidele kogemata ideid anda.

Samas jäävad suured probleemid püsima ka siis, kui süvariigi plaanid läbi kukuvad. Küsimus on siis selles, kas suudab SRS ikkagi jääda oma fundamentalistidest valijatele truuks ja püsida EKRE kõrval rahvuskonservatiivses opositsioonis veel mitu aastat? Muidugi võib olla kiusatus taas võimule saada suur, ent kui selle hinnaks on oma valijatepoolse usalduse kaotamine, peaks see olema piisav motiiv EKRE kõrvale jäämiseks. Vastasel juhul kaotaksid hoopis Seederi toetajad oma isikliku moraalse autoriteedi ning sama saatus tabaks ka kogu erakonda. Seega oleks erakonna jaoks tulemus täpselt sama, mis Perlingu võidu korral.

Muidugi seisab SRS-il ees tohutu töö nende liikmetega, kelle jaoks on rahvusriigist rääkimine endiselt nagu hiina keel. See aadeteta ning vikerkaare-multikulti-ideoloogia poolt kergesti mõjutatav mass peab oma pantvangis ükskõik millist Isamaa juhti. Kahtlemata ongi see olnud ka põhjuseks, mis on seganud SRS-il seni jõulisemalt rahvusriigi kaitseks välja astumast. Veendusin selles ka ise, kui enne rahvuskonservatiivide sekka siirdumist 10 aastat IRL-is/Isamaas olles pahatihti oma mõtete avaldamise järel vastuseks vaid kõrvulukustavat vaikust kuulsin. Ega niisuguse massiga muud valikut polegi, kui anda võimalus oma seisukohta muuta või lasta neil erakonnast lahkuda.

Teadvustagem 30 aasta taguste valikute põhjusi

Kindlasti teeks selle töö natuke lihtsamaks see, kui hakataks rohkem meenutama seda, mis põhjustel 1992. aastal Isamaa ja ERSP poolt ikkagi hääletati. See teeks laiemalt mõistetavaks ka selle, mille eest praegu rahvuskonservatiivid seisavad. Äärmiselt suur osa valijatest, sh. Isamaa omadest, on ju selle juba kas unustanud või ei tea seda oma vanuse tõttu. Näiteks 80-ndate alguses sündinudki olid siis vaid u. 10-aastased. Kuigi nende seaski on õnneks omajagu neid, kes toetavad rahvuskonservatiivset poliitikat, võib siiski arvata, et nad on üldjuhul teinud oma valiku pigem sellepärast, et neile on lihtsalt vastuvõetamatu liberaalide ja sotside poliitika. Ent nemadki ei tea üldjuhul 1992.a. valiku sügavamaid põhjusi ülearu selgelt - kui neil pole just piisavalt häid teadmisi selle aja kohta ja head isiklikku kujutlusvõimet.

Ometi just selles ongi ka praegu Eestis toimuva tuum. 1992 hääletati ERSP ja Isamaa poolt just sellepärast, et taheti demokraatlikku turumajandusel põhinevat rahvusriiki, kus sõna on vaba ja kus saab tulevikus olema sama kõrge elatustase kui on põhjamaades.

Paraku oleme praeguseks jõudnud ringiga sinnasamma tagasi, kust sai alustatud. Meie silme all toimub nõukogude võimu taastamine, sedakorda juba üleeuroopalises (ja mitte ainult) mastaabis. Eestis viivad seda poliitikat ellu just nõukogude süvariigi poolt asutatud Reformierakond, Keskerakond ja sotsid, koos oma kõikvõimalike käsilastega meedias, „arvamusliidrite“ seas ja ametnikkonnas. Andrus Ansipi populistlik valimislubadus jõuda viie rikkaima Euroopa riigi hulka pole teostunud, kuigi tähtaeg kukub kohe.

Eesti asi saab olla üksnes rahvuskonservatiivne

Säärases olukorras mõjuvad pehmelt öeldes utoopilistena „parempoolsete“ soovid taaselustada varem edukalt toimunud kolmikliit koos Reformierakonna ja sotsidega. Kolmikliit toimis hästi ajal, mil põhiline diskussioon käis mitte väärtuste, vaid majanduse üle ning Eestil oli vaid üks vastane Venemaa näol, sest islamistid olid kusagil kaugel, Hiina mõju oli palju väiksem ja ka Euroopas-Ameerikas „mõistus maksis“ (kui ühte tuntud valimisloosungit meenutada). Praegu on olukord paraku totaalselt muutunud. Vaenlased on sõna otseses mõttes iga nurga taga varitsemas ja globalistlik majandusmudel jookseb järjest selgemalt ummikusse.

Seega ei toimiks varasemate aegade kolmikliidud enam mitte miskit moodi, isegi kui meil poleks teravat väärtuskonflikti üleval. Tagatipuks on sellised kolmikliidud tähendanud ikka seda, et Isamaa eelkäijatel on reeglina lastud see kõige raskem ja kõige mustem töö ära teha ning Reformierakond võtab kogu au endale - isegi, kui pole ise midagi liigutanud, mida nägime „pronksiöö“ päevil väga veenvalt. Kuidas isamaalased on siiani sellist asja taluda suutnud, jääb mõistatuseks.

Väga hästi toimis hoopis selline kolmikliit, kus EKRE ja Isamaa olid koos Keskerakonnaga ühes valitsuses. Sellesse aega langeb ka just EKRE tugeval toel teoks tehtud Isamaa peamise valimislubaduse - pensionireformi - täitmine. Vähem kui kahe aastaga tehti ära selline meeletu töö, mida nähti heal juhul Mart Laari valitsuste aegadel.

Mis puutub Kaja Kallase valeväitesse, nagu sooviks Martin Helme Isamaad hävitada, siis tegelikult ütles hea Martin saates „Räägime asjast“ hoopis, et Isamaa kadumine ei annaks EKRE-le midagi juurde - sest Isamaa toetus on ju nii madal. Selle asemel „tuleb hääli võtta sealt, kust neid võtta saab“ ehk siis Reformierakonnalt. Viimase totaalne ebakompetentsus, ka tema senise trumbi ehk majanduse poolel, annabki selleks suurepärase võimaluse. Reformierakond, Keskerakond, sotsid ega Eesti 200 ei kavatse pealegi mitte midagi teha tugeva rahvusliku majanduse sünniks. Neid huvitab vaid võim ja vähese saadaoleva raha enda taskusse kühveldamine. Rahvuskonservatiivid seevastu mõtlevad riigi arengu peale.

Olgu ka veel kord ära öeldud, et Eesti asi saab olla üksnes rahvuskonservatiivne: liberalism on oma aja ära elanud ja sotsialism oma eluvõõra olemusega on meile nii palju kurja teinud, et seda veel kord katsetada oleks lihtsalt kuritegelik. Eriti pärast neid õõvastavaid jaanuarikuiseid rahvahääletuse parandusettepanekuid, mis olid nii põhiseaduse kui ka üldiste rahvuslike huvide vastased.

Sellele kõigele peaksidki isamaalased oma valikut tehes mõtlema - kas lähtuda sellest, mida seati eesmärgiks 1992. aastal või mingitest lühiajalistest-lühinägelikest huvidest? Ehk paneb see kõik ka vähemalt osa "parempoolsetest" järele mõtlema ja oma seisukohti muutma. Selleks pole veel liiga hilja.

Taavi Pärtel

samuti isamaaline fundamentalist,

Isamaa valija juba aastast 1992 ja nüüdne rahvuskonservatiiv

"Akadeemiline Mälestuskeskus HEREDITAS ja selle sõbrad tähistasid 27. märtsil 2021 Kursi surnuaial teadlase ja Tartu Ülikooli endise õppejõu Jüri Kuke hukkumise 40. aastapäeva" - Rein Vanja

 

 

 

 

40 AASTAT JÜRI KUKE HUKKUMISEST GULAGis

Nelikümmend aastat tagasi, 27. märtsil 1981 vaevati Põhja-Venemaal Vologda repressiivasutuses surnuks eesti teadlane, Tartu Ülikooli endine õppejõud Jüri Kukk.

Jüri Kuke hukkumine võõrsil on üks kõige jälgimaid justiitskuritegusid, mida poststalinistlikul ajajärgul endises Nõukogude Liidus korda on saadetud.

Jüri Kukk sündis 1. mail 1940 Pärnus õpetajate perekonnas. Keskhariduse omandas Abjas, Tartu Ülikooli lõpetas keemikuna 1963. aastal. Pärast seda tegi läbi teenistuse Nõukogude Armees, kus astus ka komparteisse. Pöördunud tagasi Tartusse, asus õppejõuna tööle Tartu Riiklikus Ülikoolis, spetsialiseerudes elektrokeemiale. Avaldanud trükis mitmeid teadustöid. Aastatel 1975.-1976 stažeeris Prantsusmaal Bellevue teaduskeskuses Pariisi lähedal.

Tulnud kodumaale tagasi, jutustas Jüri Kukk kolleegidele ja üliõpilastele avameelselt elust ja tegelikkusest nn kapitalistlikus maailmas. Mõnedele võimulolijatele ja kolleegidele annekteeritud ja okupeeritud Eestis seesugune avameelsus ei meeldinud, kuna Jüri Kukk oli esitanud ka avalduse komparteist lahkumiseks. Ülikoolis algas asjaosalise ahistamine ideoloogilistel motiividel. Otsitud põhjustel teadlane seniselt töökohalt vallandati. Seejärel koos perekonnaga soovis ta välismaale ümber asuda, et seal erialast tööd jätkata. Ametlik vastus oli eitav. Selle asemel Jüri Kukk Tartus 13. märtsil 1980 otse tänavalt arreteeriti ning “riikliku kurjategijana” heideti Patarei vanglasse Tallinnas.

Nn süüdistusmaterjalid Jüri Kuke vastu valmistas “eriti tähtsate asjade vanemuurija” Erich Vallimäe (1950), kes alates 1991. aastast taasiseseisvunud Eesti Vabariigis peab pensionäripõlve Pärnumaal. Eesti NSVs valitsenud justiitsterrori tõttu alustas Jüri Kukk Patarei vanglas suvel 1980 protestiks näljastreiki. Sellest hoolimata korraldati Tallinnas jaanuaris 1981 Jüri Kuke ja Mart Nikluse üle kohtulavastus, mida mõlemad kohtualused peaaegu täielikult boikoteerisid. Rikkudes isegi tolleaegseid seadusi saadeti Jüri Kukk eluohtlikus seisundis jaanuaris 1981 karistust kandma Venemaale, kus ta Vologda kinnipidamisasutuses sama aasta 27. märtsil hukkus.

Eestis Jüri Kukk 1988. aastal “süü tõendamatuse” tõttu postuumselt ja täielikult rehabiliteeriti. Aasta hiljem toodi tema põrm võõrsilt kodumaale, kus see sängitati mulda Kursi kalmistul. Südamliku järelhüüdega esines Tartu Ülikooli rektor Jüri Kärner (1940-2010). Auvalves kirstu ümber seisid lähimineviku kommunismivangid.

Tartu Ülikooli endisesse keemiahoonesse peahoone kõrval, kus Jüri Kukk oli õppinud ja töötanud, seati 2001. aastal üles mälestustahvel. Selle avas rektoraadi esindaja Volli Kalm (1953-2017). Alates 1997. aastast on Tartu Ülikoolis korraldatud Jüri Kuke mälestuskonverentse. Tänavune mälestuskonverents oleks arvult pidanud olema kahekümne viies ja oli ette nähtud märtsi lõpul, kuid eriolukorra tõttu riigis jäi kahjuks ära või lükatakse edasi. 

 

Jüri Kuke elu ja tegevuse kohta on avaldatud artikkel näiteks TEA Entsüklopeedias, kd 11, lk 306. Temast võib lugeda ka Eesti Entsüklopeedias, kd 14, Eesti elulood, lk 191 ja raamatus “Tuhat tartlast läbi aegade”, 2003, lk 192.

Kokku võttes – tekitavad hämmastust Eesti Vabariigi Riigiprokuratuurist hiljuti pärinevad teated vastusena kodanike avaldustele, mille kohaselt “Prokuratuur desovetiseerimisega ei tegele: pole andmeid, et Nõukogude dissidentide põhiõigusi oleks rikutud”. Või et “Mart Nikluse jt suhtes oleks toime pandud teise astme kuritegu”? Aga kes siis ometi peaks valusa probleemiga tegelema? Veel üks küsimus – kas siis Jüri Kuke ja tema kaaskohtualuse täielik rehabiliteerimine “rangelt seadusele vastavatest” kriminaalsüüdistustest eelmise sajandi lõpul Eesti Vabariigi õiguskaitseorganite poolt oli ikkagi seadusekuulekas? Või koguni rahvusvaheliselt aktsepteeritud inimõiguste ja kodanikuõiguste vastane?

Mälestus poliitvangistuses hukkunud teadlasest Jüri Kukest on rahvuslikult mõtlevate inimeste poolt aga jääv.

Rein Vanja, Akadeemiline Mälestuskeskus HEREDITAS, kontakt: rein.vanja@ut.ee, 58399401

Tartus, 28. märtsil 2021

Fred Jüssi mõtetega Hiiumaa metsades - Mati Sepp

 

 

 

Autori fotod.

 

 Fred Jüssi mõtetega Hiiumaa metsades - Mati Sepp

 

 

Päev enne Emakeelepäeva olin Eesti Metsa Abiks kaaskoordinaatori (Helena Eenok) praamil ja suundusime Hiiumaale, et osaleda Hiiumaa Emakeelepäeva auks korraldatud matkal. Hiiumaa matkadel osaleb alati käputäis inimesi ja see annab matkale oma lihvi ja turvalisuse. Matka eestvedajaks on Mattias Hiiumaalt ja südamest suured tänud, oli jällegi väga meeldejääv retk.

Ma omalt poolt tänaks veel ka praami meeskonda, kes meie auto tööle aitasid ja me ei jäänudki praamile lõksu nagu natuke pelgasime. 

 

Kuid koroonast ei saa üle ega ümber antud lugu kirjutades ja pean ütlema, et inimesed tajuvad ohtu üsna hästi, mis viirusega kaasneb. Praamil olles hoiti ohutuid vahemaid ja kanti maske. Praamil viibisime enamasti õues, kuna sedasi oli inimestega kontakte kõige vähem ja see hoidis ka meeleolu üleval. Tegime endast kõik võimaliku, et kõigil oleks ohutu. Riske mõistagi 100% maandada saab ainult siis kui püsid kodus nelja seina vahel, aga see oleks vaimselt väga kurnav.

 

Hiiumaal matkal käimine on osaliselt minu jaoks puhkus, aga peamiselt ikkagi seotud looduskaitse tööga, kuna olen Eesti Metsa Abiks metsamajanduse programmi koordinaator ja matkates mööda metsasid saan ülevaate, millised muutused toimuvad looduses. Kas rikutakse seadusi, milliseid JOKK-skeeme metsamehed kasutavad ja iga matk annab parema ülevaate Eesti metsades toimuvast. Mis omakorda on hea infopagas, kui tuleb suhelda poliitikutega, kes otsustavad paljuski, milline Eesti metsade tulevik saab olema. Ka Hiiumaa metsade saatuse otsustavad lõpuks ikkagi poliitikud. Tasub ära mainida, et Eesti Metsa Abiks ei soovi Eestis metsamajandamist ära keelata nagu tihti ekslikult metsamehed arvavad vaid eesmärk on jätkusuutlik metsamajandamine, mis tagaks maapiirkondadesse tööd inimestele ka 20 aasta pärast ja ökoloogiline looduskeskkond säiliks toimivana. Ainuüksi kolme aastaga raiutakse Eestis metsa lagedaks Hiiumaa suurune ala ja see pole jätkusuutlik metsandus, arvan vähemasti mina metsamehena.

 

Lumekate aitas meid leida

Meie matkaretk sai alguse Kärdla-Käina maanteelt ja sealt suundusime mööda metsasid Hiiumaa keskpunkti suunas. Keskpunktist jäi veel kiviviske kaugusele lõpp-punkt Leigri küla. Matk sai ellu viidud karmide koroonapiirangute ajal ja matkalisi oli kokku kuus, aga alustasime viie inimesega. Üks matkal osalenutest liitus otse töölt tulles ja jõudis meile järele umbes 7. km paiku. Matka algusest peale sadas laia lörtsi, mis kattis nii maapinna kui ka kõik ümbritseva metsamaastikul kasvava kauni, aga samas hirmuäratavalt märja vatja valge lumega. Kuid üsna hanereas liikudes ja hoides vahemaad üksteisest, jätsime endast maha hästi jälitava raja, mida mööda oli võrdlemisi lihtne meile järgi jõuda.

Mina liikusin kõige ees ja aeg ajalt tükkisin natuke pikema sammuga olema ja kadusin võserike vahele. Selle ajaga kui teised järgi silkasid, kuulasin ümbritsevat loodust. Vaikus, lausa surm vaikus, ühel üksikul korral oli kuulda kauguses ronkasid. Majandustegevusega kaasnev vaikus on paljuski hirmutav kuna ma ei tea, kuhu see meid lõpuks välja viib.

 

 

 

Lootust ei tohi kaotada

Kuuldes ronkasid kauguses, oli see minule ikkagi lootus, uus elu on tärkamas. Ronkadel kooruvad pojad märtsi lõpus või aprilli alguses ja ronga pesa leides tasub jätta metsameestel lindudele puhvertsoon (10 meetrit). Olen mandril leidnud korduvalt siiski hiireviu ja ronga pesasid, mis kõiguvad üksiku säilikpuu ladvas kuna mingit puhvrit ei jäeta pesa ümber - seadus seda ei nõua. Tulemuseks on see, et lähima viie aastaga murdub enamasti puu koos pesaga maha ja sellega koos lootus, et lähiajal miskit paraneks, aga loodus on visa ja vanalinnud ehitavad uue pesa ning kõik algab uuesti. Aga kui pole enam metsamassiivi kuhu pesa rajada, siis oleme jõudnud lõpp-punkti, millest välja saada on raske.

 

Hiiumaa looduse lõpp-punktid

Metsamatk oli 17,2 km pikk ja seda läbides sai selgeks, et vanemailmelisemad Hiiumaa metsad on üsna tõsise raiesurve all nii RMK hallatavatel aladel, kui erasektoris. Matkal läbisime korduvalt alasid kus metsa oli maha raiutud üle 10 ha ja leidus ka näiteks üle 20 ha suurune ala, mis oli lühikese ajaga vanast metsast tühjaks raiutud. Sedamööda oleksime saanud vantsida ca 1,5 km, aga kui ma olin 500 meetrit sealt kaudu läinud, sai minul hingeliselt mõõt täis ja suunasin matkaseltskonna vanemaealisse metsa, kus juba oli alusmetsa raie tehtud, et seegi saaks maha raiutud lageraiega. Raied tehakse väga lühikeste ajahüpete tagant ja kui uued lageraieteatised ka ära realiseeritakse, on maharaiutud ala suuruseks juba üle 30 ha. 

 

 

 

Kuidas selline loodusvaenulik raiesüsteem Hiiumaal üldse võimalik saab olla? Kogu süsteem on üles ehitatud seadustele, mis on teatavasti inimeste endi tehtud. Kui mets loetakse seaduse alusel raielangil uuenenuks, saab selle kõrvale uuesti lageraie sisse raiuda. Seaduslik alus võimaldab sedalaadi looduse laastamist hiigelmastaapides ka Hiiumaal ja toon ühe näite seadustest, mis avab ukse 30 ha suurustele raiealadele. 

 

§ 16. Metsa uuenenuks lugemiseks nõutav puude minimaalne arv hektaril ja arvesse võetavate puude minimaalne kõrgus

1) Mets loetakse uuenenuks kui hektaril kasvab vähemalt 1500 0,5m kõrgust ja kõrgemat harilikku mändi või vähemalt 1000 0,5m kõrgust ja kõrgemat harilikku kuuske või vähemalt 1500 0,5m kõrgust ja kõrgemat harilikku tamme või vähemalt 1500 1,0m kõrgust ja kõrgemat muud metsa uuenenuks lugemisel arvesse võetavat puuliiki.

Huvitav on veel seegi, et mets hakkab seaduse alusel 1,3 meetrist, aga toimiva metsaökosüsteemi maha raiumiseks on vaja kas või 0,5 meetri kõrguseid puukesi raieküpse metsa kõrvale ja võibki juba harvesteri peale saata, et järgmised metsalad saaks maha raiutud. Kuni metsaseadus kubiseb JOKK-skeemidest, on Hiiumaa metsade saatuseks valdavas enamuses saada maha raiutud, selles pole mul enam kahtlustki. 

 

Sealsel 20 ha maharaiutud alal oli veel üks asi, mida täheldasin. Osad langid olid uuenenud vegetatiivsel teel (kännuvõsust) ja kui raiekände oli ca 500 tükki hektari kohta ja ühest kännust sirgus välja 7 võrset, siis need kõik loetakse uuendamise arvestusse sisse ja saadakse mitu tuhat väikest puud, mis tegelikkuses tulevad ainult ca 500 kännust. Sedasi seaduse järgi on mets uuenenud ja lubatakse kõrvale uus lageraie, aga looduses on suurem osa lageraielangist ikka lagemaa ja kännuvõsust tulnud sookask pole mingi tulevikumets. Kurvaks teevad sellised vaatamisväärsused Hiiumaa looduses, kuna see pole tulevastele põlvedele metsakasvatamine, vaid oma taskute täitmine. 

 

 

 

RMK raiub ka Hiiumaal looduskaitsealust metsa

Üle Eesti on üsna problemaatiline, et uuendusraied tehakse ka looduskaitsealadel ja ennekõike on raied majandustegevuse eesmärgil tehtud, kuna looduskaitse kaitse-eeskirjad lubavad sedalaadi tegevust Eestis. Hiiumaa pole mingi erand selles osas ja RMK on raiunud ka Leigri looduskaitsealal. Ühest küljest on see kurb teadmine, aga Eesti Metsa Abiks pingutab selle nimel, et looduskaitsealad saaks majandustegevuse raiesurve alt välja. Loodusel peab olema oma varjupaik, kuigi hetke looduskaitsealad tagavad kaitstavatele liikidele ainult ellujäämise koha, on see siiski parem kui mitte midagi ja iga tehtav uuendusraie looduskaitsealal seab ka selle eesmärgi ohtu.

Põdrale ja hirvele annab metsaraie Hiiumaal elupaikasid ka looduskaitse alale

Ühed vähesed, kes Hiiumaa metsa hävingust kasu lõikavad on sõralised (põder, hirv ja metskits), metsafirmade kõrvalt. See toidubaas, mis rajatakse sõralistele ületab igasuguseid ootusi ja hirved elavad Hiiumaal üsna hästi. Mõistagi, kus on palju toitu, seal on ka suuremahuline paljunemine tagatud ja kui hirvi on palju, on ka konflikt inimese ja looma vahel kerge tulema. Olen kuulnud, et metsaomanikud ei ole üldse rahul hirvede kõrge arvukusega, kuna söövad istutatud taimed metsas ära ja ka põllumehed kurdavad suure arvukuse üle. Kuid ära unustatakse tihti see, et süüdi pole hirv metsas, vaid inimese loodud süsteem. 

 

Matkal aga tulid hirved igati kasuks, kuna noorendikud olid lörtsi lume alla mattunud ja sealt läbi ronimine oli üsna ebameeldiv, eriti seetõttu, et olin veel kõige esimene, kes teed juhtis. Ühel hetkel ilmus kolm hirve ei tea kust (jälgede järgi oli neid kolm tükki) ja läksid täpselt selles suunas, kuhu meiegi suundusime ja nad nagu väikesed lumesahad, raputasid oma liikumisega võsa pealt lund maha ja lihtsustasid oluliselt sedasi meie liikumist. Loomadest kohtasime kokku ainult nelja metskitse ja jälgede järgi võis oletada, et meie jäljerajad ristusid 17 km pikkusel matkal kaheksa hirvega. Kuid siiski loodus ei koosne ainult hirvedest ja metsaraie ohustab rohkemal arvul liike, kui on raiemajandusest kasusaajaid.

Hiidlased on üsna rahuliku loomuga ja kogenud matkakaaslased, väga ei räägi, mida nad Hiiumaa metsade üleraiest arvavad, aga teravaid noote siiski esines ja hiidlaste mure oma metsa pärast kasvab. Otseselt keegi pole metsa raiumise vastu, aga kui see läheb juba nii mastaapseks nagu Hiiumaal juba on, siis valulävi hakkab igati kätte jõudma. 

 

Ka Fred Jüssi, kes on elanud samuti mõne aasta Hiiumaal, on avaldanud üsna selgeid ja arusaadavaid mõtteid Eesti looduse kannatuste kohta. “Kuidas saab keegi olla nii rumal, et mõelda: «See on minu maa, teen siin, mis tahan! Saen metsa maha, tapan kõik loomad.» Juba moraalselt ei pea ma seda õigeks. Teisest küljest on omanikke vaja, ilma ei oleks üldse korda majas. Inimene ei ole veel valmis, et hoida seda, mis talle ei kuulu.”

Mõelge Fred Jüssi sõnadele ja ehk leiame Jüssi mõtetest elutarkuse, mis aitab siinset loodust lõpuks ka hoida.

 

 

KÕIGE ILUSAM KEVADNÄDAL EHK "OOD KARANTIINILE" - Jaagup Kippar

 

 

 

Foto: Jaagup Kippar.

 

Kõige ilusam kevadnädal ehk "Ood karantiinile".

 

Eelmisel reedel näitas ilmateade Valgamaale siia nädalasse +15. Mõne päeva olin mõtet vaaginud ning jõudsin järeldusele, et kas nüüd või ei niipea - lastega kevadine koolivaheaeg maakodus tegutseda. Tellisin ülikooli videoloengute pidamiseks "üle õhu" tugevama paketi, pakkisin laupäeval auto mitmesugust kraami täis ning pühapäeval nina lõuna poole. Neli hauda tee peal korda, Võrtsjärve ääres Emajõe lähtme vaatetornis pilk kaugele ning võiski saunaahjus tuld tegema hakata. Pikk ja sügav uni ning hommikuks kokku lepitud lõputööd kirjutava üliõpilasega videokõne - mis ühtlasi tõehetk, kas kannatab õppejõu ametit ka Väikese Emajõe kaldalt pidada - või tuleb ruttu päevaste loengute tarbeks parem ühendus leida ning vastu ööd linna tagasi põgeneda. Pilt paistis ja jutt liikus vähemalt sama hästi/halvasti kui Nõmme ühenduse puhul, nii et plaanimise juures suurim mure oli murtud. Keskpäeval algavaks loenguks sättisin end mugavasti võrkistmesse kiikuma ning see sai ka nädala jooksul põhiliseks töökohaks. Verandat ehitades unistasin, et ehk õnnestub millalgi seal mugavasti istuda ja programme kirjutada. Et ühtlasi kaamera pilti edastamas, mikrofon suu juures ja kõrvaklapid peas - selle peale ei tulnud 2006. aastal nurki maha mõõtes kuidagi. 

 

Tunnid ja vahetunnid

 

Järgmisel hommikul panin ühe kampsunikihi jope alla lisaks, sest hoolimata kalendri kohta küllalt soojast ilmast püsin videoloenguid pidades siiski tunduvalt rohkem paigal kui klassis ning selle peale lähevad liikmed kergemini jahedaks ja kangeks. Keskpäevane päike aga asus vaikselt riidekihte seljast meelitama. Vahetundidel said muud kevadised tavapärased maaettevõtmised ka joonde - pump kaevu juurde tagasi kruvida, päikesepaneelidest soe vesi boilerisse ning tuulega lahti löönud tõrvapapiosa katusel paika. Pillitunnid pidasin leiliruumist, ühe õpilasega aga tunniühendus telefoni kaudu ning selle jooksul jõudsin üle põllu jõeni ja tagasi jalutada muudkui kuulates ja kommenteerides, et mis ilusasti, mis aeglasemalt, kus vaja tähelepanelikumalt rütmi ja noote hoida. Teekonna juures jõudis ka kevadiselt ringutavaid mesilasi ja paarituvaid konni jälgida. 

 

Tavalised kevaded.

 

Kevadised maalkäigud kuni jaanipäevani kipuvad enamasti kuni paari tunni täpsusega ette teada olema ning üldiselt on kogu aeg kiire-kiire-kiire. Lihavõtte ajal õnnestub sageli poole aasta jagu küttepuid saagida ja lõhkuda. Öeldakse küll, et Suurel Reedel iga raginaga töö on nagu kruvi ristile ning vaikne laupäev hoopis tasane päev - aga kui need sinnakanti ainukesed vabad päevad, siis parem ikka saada nendega talve jooksul murdunud puud juppideks ja kuivama, siis vähemasti midagi sügisel ja järgmisel kevadel võtta. Maipühadel peenrad kaevata ja osa kraami külvata, heal juhul veel veidi võsa maha võtta, mida ikka iseenesest juurde tuleb. Edasised nädalavahetused panen juba varakult suurelt omale üle nädala kalendrisse, et Maalkäik. Kui mõni Tartu-, Võru-, Valga- või Mulgimaa esinemine sinna sisse tuleb, siis saab need mõned laupäevaõhtused tunnid sealt veel kuidagi näpistada. Kui aga põhjarannikule tegemisi pakutakse või suisa tungivalt nõutakse, siis kipun seda nonde nädalavahetuste kohta kui isiklikku rünnakut võtma. Isegi näeb päevakava ette, et reedel hilisõhtul maale, laupäeval päevajagu rohimist ja kõplamist, pühapäeval pärastlõunani niitmist ning nõnda tagasi, et heal juhul südaööks linnas voodisse saab, et järgmisel hommikul kes klassi, kes klassi ette jõuaks. Alles pärast koolide lõppu, informaatikute suvepraktikat ning jaanipäevaümbruse esinemisi selline aeg, kus võin omale suuremate süümepiinadeta lubada mõnda aega verandal ripptoolis jalgu kõlgutada ning pilvi ja puulatva vahtida. Nüüd aga nädal, kus saan päevad otsa võrkkiikuda ning seda ei peetagi tööluusiks. 

 

Koduõppe kiitus.

 

Kogu selle koduõppe looga olen üllatavalt rahul. Nii laste kui õpetaja poolt vaadatuna. Ja just sellisena, et on kõrgemalt poolt määratud, kõigile ja korraga. Kui muidu õppuritele kirjutaksin, et teate, ma ei viitsi loengu pärast läbi Eestimaa Tallinna ja tagasi sõita - siis arvataks arvatavasti, et õppejõud on segi läinud. Ja eks lastel vaadataks ka koolis üllatunud pilguga, kui (e-)päevikusse kirjutaksin, et ilusa ilma tõttu loeb õpikut maakodu verandal kasepuu all. Nüüd aga võib rahumeeli tavapärase 5.55 asemel ärgata 7.30 ning ikka jõuab enne hommikul kaheksast tundi kõhu täis süüa ja õigeks ajaks õpilaste ees olla. Eks mõnel edeneb nobedamalt ning mõnel vähem, kuid see on ka tavalise klassitunni puhul nõnda. Mure korral ekraani jagades on kaasüliõpilasedki lahkesti valmis aitama ning mõnigikord leiavad omale juba tuttava veakoha üles enne õppejõudu. Oma lastel kipub koolitööga alustamine tüki hoovõtmist nõudma. Kui aga kord teema edenema hakanud ja põnevaks mõeldud, siis võib toimetamise püsivust jaguda kaua-kaua ning külge jääb palju enam, kui see tavalises koolitunnis õnnestuks. Poeg võttis põhjalikult ette ajaloovideod ning tütar maalimise, aga eks muudelgi teemadel õnnestub vahel süveneda. Sellegipoolest on hea meel, et lapsevanemana saan koolide koduõppe ajal kodus olla - ehkki enamiku päevasest ajast klapid peas ja mikrofon ees suhteliselt omaette verandal ning enamasti alles kolmveerand kuuest saan tõsisemalt laste ja nende kooliasjadega tegelema hakata. Olenevalt päevast ja ülesannetest, aga mõnelgi päeval läheb kummagi lapse kooliülesannete ühise uurimise peale paar-kolm tundi ning viimased õpetaja tellitud tööd saab üles laetud alles veidi enne südaööd. Et aga lastel koduõppe ajal hommikul kaheksasi tunde pole sattunud ning koolimineku peale ka aega ei kulu, siis magavad nad oma uneaja täis paremini kui tavaliselt. Ühtlasi leian, et selline ühine õppimine on vajalik ja kasulik võimalus. Eks tuleb muulgi ajal ette, aga praegu võin öelda, et kolmanda ja viienda klassi teemad on igati tuttavad. Ja ühine ajaloo õppefilmide vaatamine ja analüüsimine vähemalt sama kasulik kui Uno või mõne lauamängu mängimine. Kui kuulen meediast kurtmist, et kas ikka peab nii palju asju kinni panema - siis mu meelest on igati mõistlik, et on kodus nii lapsed kui vanemad ja saab vaikselt lisaks hulga poolikuid asju joonde ajada, mis muidu ripakile jäänud. Kondiitriäri või rõivapoodi pole mu meelest põhjust praegu üksikute klientide pärast lahti hoida. Kui kinni, siis kinni ning ei kulu raha ka toorainete tellimise, vedamise, kütmise ja koristamise peale. Kui ilmaasjad jälle liikuma hakkavad - eks siis jõuab pirukaid rohkem küpsetada ja süüa. Kel praegu isu peale tuleb, sel jahukott ja praeahi kodus olemas. Tuttavate peale mõeldes enamikul ikka mitu tegevusala ning mõtet siis praegu sellel suunal enam toimetada, mis rohkem edeneb. Või kui muid väliseid tellimusi pole, siis saab kasvõi kodus rahus remonti teha või ehitada ja selle pealt kokku hoida, et pole vaja hiljem asjamehe tellimiseks varusid koguda. Eks omal ole ka lisaettevõtmiste ärakukkumise tõttu teenistus mõnevõrra väiksemaks jäänud - samas kui nüüd kord nädalas kärutäis toiduaineid koju tuua, ise keeta ja küpsetada ning "niisama" ei saagi kulutada, siis jääb alles vähemasti sama palju kui muidu. Sellist võimalust kevade otsa lastega koos tegutseda ja põhjalikult õppida võibolla enam ei anta ning mu meelest on see mõistlik võimalikult hästi ära kasutada. 

 

Õhtused tähelepanekud

 

Praegusel maanädalal jalutasin päevatööde lõppemise järel igal õhtul looduses ringi. Märkan mõndagi, mis tavalistel aastatel pole silma jäänud. Siiani arvasin, et valged ööd hakkavad mai teisest poolest - pärast seda kui ülikoolis põhiloengud läbi saavad ning algab eksamite ja praktikate aeg. Vahel veidi märganud ka roheliste rattaretkel, mis sageli mai teisele nädalavahetusele end sättinud. Esmaspäeval ringi kõndides tundus õhtu tavapäraselt pime olema. Teisipäeval tundsin, et midagi on imelik - kell juba 22, aga võib täiesti rahumeeli koperdamata ringi jalutada. Õhtul kiikasin igaks juhuks kuukalendrisse, et äkki me kaaslane kusagilt salamisi helendab vastu arvepidamist. Täielik must ring ehk kuu loomise aeg, aga õues hele ikka. Kui neljapäeval samal ajal veel jupi maad heledam oli, siis tabasin ära, et ongi päikesekuma. Lihtsalt pole varem teadlikult sattunud seda lampidest kaugel ja avara põllu peal aprillikuus jälgima.

Linnuhääli ka mitmesuguseid. Mõned tuttavad ja õhtul mingil kellaajal ka päris väikus. Siiamaani aga nuputan, kes võis olla õhtuse jalutuskäigu ajal must korra üle lennanud varese ja pääsukese ristsugutis. Nii haki suurune. Tumedapoolne, aga ega sellest hämaras päris aru ei saa. Ja häälitsuseks kraaks-kraaks-kraaks-vidiit. Kolm sekundit ja mõnikümmend meetrit vahet ning uuesti kraaks-kraaks-kraaks-vidiit. Päeval põhjust jälgida, kuidas kotkas heinamaal konni taga ajab. 

 

Pipi ja koolivaheaeg.

 

Praegune koolivaheaeg igati hea puhkus nii lastele kui vanematele. Uudistest loen, et muretsetakse, et lastel pole äkki sel ajal miskit teha. Kõrvalt jälgides ja vahel kaasa lüües paistab tegemisi jaguma piisavalt ja rohkemgi. Näha, et arvutimängudest saab vahel isu täis küll. Siis tullakse õue heeringat, (palli)kulli ning "tõde ja tegu" mängima. Eilne soe päev oli veesõja päralt, aga pärast läksid ikka hea meelega sauna soojenema. Loetakse õnneks praegu ka - igal õhtul seitsmest kaheksani on lugemistund. Võibolla pikema aja peale saaks niimoodi mugavaks muutuda ning koolivaheaja sära kaotaks oma võlu. Paari päeva pärast eesootav koolinädal aga teatab, et tuleb jälle usinaks hakata, töövihikuid täita, raamatupeatükke jutustada ning need videotena õpetajale saata. Nii on igati selge põhjus veel viimaseid vabu päevi nautda. Ja nautida on põhjust, sest ettevõtmised paistavad ilusasti tasakaalus olema. Nagu juba Pipi teadis, et koolivaheaja saamiseks peab ka usinasti koolis käima. 

 

Kokkuvõte.

 

Isa ehitas hea kakskümmend viis aastat oma maakodu mõttega, et kui kord pensionile läheb, siis saab seal ka kevadel ja sügisel pikemalt olla. Eks veidi sai ka, aga mingist ajast ei lasknud tal tervis enam kõike teha mis tahtnuks. Mul nüüdseks kakskümmend ehitusaastat selja taga ning nüüd võin vähemasti pensionipäevini mäletada, et 2020. aastal pidasin terve koolivaheaja maakodu veranda ripptoolist loenguid ning jälgisin koos lastega kevade tulekut vahetult nii päeval kui õhtutundidel. Kõik tänu karantiinile!

 

2020.

 

PRESSITEADE - Eestimaa Looduse Fond

 

Väike-puanalamesklane.
Foto: Indrek Tammekänd.

PRESSITEADE
Eestimaa Looduse Fond
16.02.2021

Raport: riigimetsas on raiutud kümne aastaga 5700 ha kaardistamata vääriselupaiku

Täna, 16. veebruaril avaldatud Eestimaa Looduse Fondi (ELF) raport toob välja, et riigimetsas on kümne aasta jooksul raietega hävitatud 5700 hektarit ehk rohkem kui kolme Naissaare jagu kaardistamata vääriselupaiku. ELF soovitab värske raporti valguses asuda viivitamatult vääriselupaiku laialdaselt kaardistama, teha RMK tegevustes olulisi parandusi ning juba raiutud alad kompenseerida.

Vääriselupaigad (ka VEP) on suure loodusväärtusega elupaigad majandatavas metsas. Nendel mõne hektari suurustel vana metsa aladel leidub sageli haruldasi, ohustatud või kitsalt kohastunud liike ning nende kaitse on metsaelustiku seisukohalt võtmetähtsusega. Riigimetsas on VEPide kaitsmine seadusest ning FSC sertifikaadist tulenev kohustus ning seal raieid teha reeglina ei tohi. Suurem osa teadaolevatest vääriselupaikadest kaardistati sajandivahetusel, kuid toona jäi leidmata hinnanguliselt üle poole VEPidest. Kaardistamata vääriselupaigad on tulenevalt suurest raiesurvest ohus, sest tegemist on ammu raieküpsuse saavutanud metsadega.

Raportis “Kuhu kaovad meie vanad elurikkad metsad? Kaardistamata vääriselupaikade hävimine riigimetsas 2010-2019” on välja toodud, et ametkonnad ja RMK on vääriselupaikade kaardistamisega kahetsusväärselt venitanud ning seda lausa takistanud. Olukorras, kus suur osa vanadest elurikastest aladest oli ametlikult kaardile kandmata, määrati neid aastate jooksul massiliselt lageraiesse. Nõnda on kõrge kaitseväärtusega metsadest raiutud raportis vaadeldud kümne aasta jooksul hinnanguliselt 1,5 miljonit tihumeetrit puitu. Iseäranis palju on kõrge loodusväärtusega metsaalasid hävitatud 2019. aastal, kuigi RMK lubas toona avalikult, et hakkab taas laialdasemalt vääriselupaiku kaardistama ja kaitse alla võtma. RMK metsakorraldajad on küll viimastel aastatel teinud tänuväärset tööd uute VEPide kaardistamisel, kuid samal ajal on RMK juhtkond takistanud väliste ekspertide kaardistatud vääriselupaikade keskkonnaregistrisse jõudmist, suurendades nii riigiametnike halduskoormust kui aeglustades kogu vääriselupaikade kaardistamise protsessi. 

ELFi juhatuse esimehe Tarmo Tüüri sõnul on taoline vastutustundetu loodusväärtuste hävitamine lubamatu. “Selleks, et meie viimased elurikkad vana metsa killud ei kaoks, tuleb veel leidmata vääriselupaigad viivitamatult kaardistada. Kiiduväärne, et see plaan on koalitsioonileppes kirjas ning loodetavasti toetab keskkonnaminister igakülgselt kõigi osapoolte ühiseid jõupingutusi selle ülesande täitmisel. Juba maha raiutud aladest sündinud looduskahju kompenseerimiseks tuleb hoida vanu metsi, mis järgnevate aastakümnete jooksul vääriselupaikadeks kujunevad,” rääkis Tüür. “Seni on RMK vanade metsade hoidjana paraku ebaõnnestunud. Elurikkuse kaitset nähakse kui saamata jäävat puidutulu ning kompetents ja motivatsioon vääriselupaikade leidmiseks on madal.”

Värskest raportist leiab ülevaate vääriselupaikade taustast ja ajaloost, analüüsi riigimetsas seni kaardistamata vääriselupaikade hävimisest aastatel 2010-2019, näiteid raiesse määratud väärtuslikest metsaaladest ning ettepanekud vääriselupaikade kaitse tõhustamiseks. Raporti väljaandmist toetasid Eesti Keskkonnaühenduste Koda ja Sigrid Rausing Trust. 

Raportiga saab tutvuda siin: www.elfond.ee/mets/vep-raport

Fotosid vääriselupaikadest teate juures kasutamiseks leiab siit.

Rohkem infot:

Tarmo Tüür

Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees

tarmo@elfond.ee

Tel. 5341 1020

Liis Kuresoo

Eestimaa Looduse Fondi metsaekspert

liis.kuresoo@elfond.ee 

Tel. 5624 3102