Kellel on soovi avaldada oma artikleid erinevatel teemadel, siis kirjutage vabaajaleht@gmail.com Sobivusel saab selle avaldada ja muidugi artiklit ka kommenteerida. Jätan endale õiguse valida artikleid ning ka lisada neile fotosid. Päevik/blogi materjalide kasutamiseks saab luba küsida samalt aadressilt. Linkide jagamiseks takistusi ei ole. Leia meid ka Facebookist.
laupäev, 27. veebruar 2021
KÕIGE ILUSAM KEVADNÄDAL EHK "OOD KARANTIINILE" - Jaagup Kippar
teisipäev, 16. veebruar 2021
PRESSITEADE - Eestimaa Looduse Fond
Foto: Indrek Tammekänd.
PRESSITEADE
Eestimaa Looduse Fond
16.02.2021
Raport: riigimetsas on raiutud kümne aastaga 5700 ha kaardistamata vääriselupaiku
Täna, 16. veebruaril avaldatud Eestimaa Looduse Fondi (ELF) raport toob välja, et riigimetsas on kümne aasta jooksul raietega hävitatud 5700 hektarit ehk rohkem kui kolme Naissaare jagu kaardistamata vääriselupaiku. ELF soovitab värske raporti valguses asuda viivitamatult vääriselupaiku laialdaselt kaardistama, teha RMK tegevustes olulisi parandusi ning juba raiutud alad kompenseerida.
Vääriselupaigad (ka VEP) on suure loodusväärtusega elupaigad majandatavas metsas. Nendel mõne hektari suurustel vana metsa aladel leidub sageli haruldasi, ohustatud või kitsalt kohastunud liike ning nende kaitse on metsaelustiku seisukohalt võtmetähtsusega. Riigimetsas on VEPide kaitsmine seadusest ning FSC sertifikaadist tulenev kohustus ning seal raieid teha reeglina ei tohi. Suurem osa teadaolevatest vääriselupaikadest kaardistati sajandivahetusel, kuid toona jäi leidmata hinnanguliselt üle poole VEPidest. Kaardistamata vääriselupaigad on tulenevalt suurest raiesurvest ohus, sest tegemist on ammu raieküpsuse saavutanud metsadega.
Raportis “Kuhu kaovad meie vanad elurikkad metsad? Kaardistamata vääriselupaikade hävimine riigimetsas 2010-2019” on välja toodud, et ametkonnad ja RMK on vääriselupaikade kaardistamisega kahetsusväärselt venitanud ning seda lausa takistanud. Olukorras, kus suur osa vanadest elurikastest aladest oli ametlikult kaardile kandmata, määrati neid aastate jooksul massiliselt lageraiesse. Nõnda on kõrge kaitseväärtusega metsadest raiutud raportis vaadeldud kümne aasta jooksul hinnanguliselt 1,5 miljonit tihumeetrit puitu. Iseäranis palju on kõrge loodusväärtusega metsaalasid hävitatud 2019. aastal, kuigi RMK lubas toona avalikult, et hakkab taas laialdasemalt vääriselupaiku kaardistama ja kaitse alla võtma. RMK metsakorraldajad on küll viimastel aastatel teinud tänuväärset tööd uute VEPide kaardistamisel, kuid samal ajal on RMK juhtkond takistanud väliste ekspertide kaardistatud vääriselupaikade keskkonnaregistrisse jõudmist, suurendades nii riigiametnike halduskoormust kui aeglustades kogu vääriselupaikade kaardistamise protsessi.
ELFi juhatuse esimehe Tarmo Tüüri sõnul on taoline vastutustundetu loodusväärtuste hävitamine lubamatu. “Selleks, et meie viimased elurikkad vana metsa killud ei kaoks, tuleb veel leidmata vääriselupaigad viivitamatult kaardistada. Kiiduväärne, et see plaan on koalitsioonileppes kirjas ning loodetavasti toetab keskkonnaminister igakülgselt kõigi osapoolte ühiseid jõupingutusi selle ülesande täitmisel. Juba maha raiutud aladest sündinud looduskahju kompenseerimiseks tuleb hoida vanu metsi, mis järgnevate aastakümnete jooksul vääriselupaikadeks kujunevad,” rääkis Tüür. “Seni on RMK vanade metsade hoidjana paraku ebaõnnestunud. Elurikkuse kaitset nähakse kui saamata jäävat puidutulu ning kompetents ja motivatsioon vääriselupaikade leidmiseks on madal.”
Värskest raportist leiab ülevaate vääriselupaikade taustast ja ajaloost, analüüsi riigimetsas seni kaardistamata vääriselupaikade hävimisest aastatel 2010-2019, näiteid raiesse määratud väärtuslikest metsaaladest ning ettepanekud vääriselupaikade kaitse tõhustamiseks. Raporti väljaandmist toetasid Eesti Keskkonnaühenduste Koda ja Sigrid Rausing Trust.
Raportiga saab tutvuda siin: www.elfond.ee/mets/vep-raport
Fotosid vääriselupaikadest teate juures kasutamiseks leiab siit.
Rohkem infot:
Tarmo Tüür
Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees
Tel. 5341 1020
Liis Kuresoo
Eestimaa Looduse Fondi metsaekspert
Tel. 5624 3102
laupäev, 30. jaanuar 2021
LIBLIKATEST NÄORAAMATUS - Neeme Sihv
Aga loomulikult on tegutsemine vastastikune ja nemad annavad jõudumööda tagasisidet ka postitajatele.
Foto: Ellu Vibur.

esmaspäev, 25. jaanuar 2021
MERIKOTKA SURM RAUDTEEL - Neeme Sihv
Loomatunnel sellises piirkonnas ja piirdeaed tähendaks aastas kümnete loomade ja seega ka lindude ellujäämist! On siin ametnike süüd? Kahtlemata! Ning võib olla kindel, et tapatalgud jätkuvad! Või ilmnevad kunagi muutused? Lähimas plaanis planeeritakse kuni 160 km/h liikuvate rongidega Ellamaa - Risti lõigul loomatunnel ja aiad?
ÜKS TAVALINE VALGUSE JA PIMEDUSE TALVINE PÄEV - Kaili Mikk.
pühapäev, 24. jaanuar 2021
ÜKS TÄHELEPANEK UUE VALITSUSEGA SEOSES. - Kajar Lember.
teisipäev, 19. jaanuar 2021
PUUDE TAGA ON METS JA ÖKOSÜSTEEM - Leevi Kirsimäe
Metsa kaitseks.
Puude taga on (mets ja) ökosüsteem.
Minu internetiseinalt vaatab vastu ikka ja jälle naeratav „Timberi“ reklaam. REKLAAM ON KALLIS KAUP.
TÕSI, viimasel ajal teeb endale väga usinasti, riigi kulul loomulikult, kallist reklaami ka RMK.
Ikka jalutavad või poseerivad videotes ja reklaamtulpadel, kirjanikud, kunstnikud ja kaunid lauljannad, reklaamides iseennast ja imelist Eesti metsavaadet.
Ja oh imet, viimase ajal on hakanud sellist reklaami tegema KAUNILE EESTI METSAMAASTIKULE ja EESTI LOODUSVÄÄRTUSTELE ja kas siis ka iseendale kui riiklikule institutsioonile??? Ka meie riigi keskkonnaministeerium.
Huvitavad tööülesanded meie riigiametitel.
Aga pöördudes „Timberi“ kui puidu kokkuostu firma juurde, siis järgnevalt üks küsimus.
Kes on nüüd selle firma president. Arvasite ära? Selleks on meie kuulus pelletikuningas, kes on selle positsiooni hiljaaegu endale hankinud. Ju vist on kuningal kippumas kätte puidunappus, et miks muidu selline liigutus.
Siinnimetet isik on muuhulgas ka Eesti Taastuvenergia Koja üks juhtfiguur, samuti on ta etendanud ja etendamas/ edendamas mõjuvõimsat rolli Eesti Kümneaastaku Metsanduse Arengukava -MAK 2020-2030 -Nõukojas, kus ta siis ilmselt annab nii oma nõu kui jõu.
Et mis sellel kõigel tegemist on Eesti metsa kaitsega?
Praegu on ju uus valitsus moodustamisel ja eks siis tulekul ka uus keskkonnaminister. Mulle meeldiks, kui ametisse saaks Keit Pentus Rosimannus, sest kes siis oleks parem, öelge? Ei ütle?
Anne Mari Väli? Jah aga teda nüüd kohe kindlasti ei panda. Sest ta ei ole käpiknukk, vaid ma ütleks pigem, et professionaal omal alal. Aga sellised on tavaliselt välistatud.
Mulle meenub see aeg, kus Keit Pentus oli Keskkonnaminister ja siis oli teemaks puidu põletamine Eesti Elektrijaamades. Tjah, pelletimajandus oli siis alles titekingades aga need kippusid juba titele kitsaks jääma.
Aga TOONANE keskkonnaminister Keit Pentus oli sellise arengu vastu, Ja punkt. Nii oli.
Meenub aga ka, et TOONASED Eesti Energia poisid, noored entusiastlikud mehepojad, olid väga-väga ülbed ja teatasid selle peale, et nemad saavutavad OMA EE-s / OMA? EE-s OMA? EESMÄRGI , puitu kütta, nagunii, et neil juba Euroliiduski kõva lobitöö käimas.
Et kuidaspidi see lobitöö tegelikult käis, kes seda enam teab, sest tollal ei olnudki ju nii valdav ja nii väga hästi kinni makstud ROHEHÜSTEERIA nii pildil kui nüüd.
Et millised meenutused siis veel?
Katsun siin mitte väga pikalt heietada.
Aga jah, eks meie KÕIGI/// seisame me siin ju MEIE KÕIGI eest, MEIE KÕIGI eesti inimeste OMAND on ju meie, MEIE Eestimaa mets, meie oma mets.
See MEIE EESTI METS, IMELINE, HARULDANE ja HINNALINE VARANDUS, mis aga kahjuks nii omade kui võõraste ahnurite silmi pimestanud juba Meie Vaba Eesti loomise või taasloomise algusest.
Mitu aastat on sellest tagasi? Kui lühikese ajaga suudetakse toime panna totaalne häving?
Meie Eesti mets, mis alguses olid palgid, üüratud palgivirnad, nüüd on juba vaid peenpalk ja sageli ka vaid oksarisu, aga teatud silmade ahne läige ei kustu, see läige on, mis jääb särama. Vist igavene väärtus.
Meenub, et eesti energiapoiste unelm täitus üsna pea. Kuna vahetus keskkonnaminister- et kes? Kas see ei olnud mitte härra Pomerants, selline vürtsise keelekasutusega karismaatiline mees, kes hakkepuidu „majandusele“ lahkesti avitas sillutada tee.
Kuskilt sealtmaalt hakkas ka avanema see kingikott, kus pudenes eurorahasid sillutamaks siledat rada meie pelletikuningale. Aastanumber oli 2005, kui pelletikuningas alustas oma hiilgavat bisnessi, aastanumber oli 2009, kus meie lahke riigikogu kinnitas metsanduse vallas nii nii nii VAJALIKUD?!? seaduse muudatused. Millised siis muuhulgas kinnitasid ära ka meie EESTI metsa AMETLIKUKS ja SEADUSEGA SÄTESTATUD kõrguseks 1,3 meetrit.
Ja nii edasi, kuna hakkepuidumajandus tõsteti SUURE POLIITILISE AU SISSE ja Eesti pelletikuninga muinasjutumaa avardus, päädides tänaseks ühe Euroopa suurima pelletimonopoli staatuseni, isegi Ameerikasse on ostetud ära üks pankrotistunud pelletivabrik, kuningas ise on aga Eestis oma jõukuse poolest koguni postil NUMBER 4.
Veidra paralleelina meenub siin riigifirma EE, kes TOONA hakkas ehitama Utahi kõrbeliivadele suurt moodsat elektrijaam, mis aga ebaõnnestus, aga näe, kui anda edu pant eraomandusele, on edu mäekõrgune ja kõrgem veel , või taevani välja.
Eesti mets ja edu pant.
Kurb, kui eestlane peab kaitsma omaenda maa loodust ja oma maa suurimat ja hinnalisemat aaret, see on: METSA.
METSA taga on ju ökosüsteem. Kui me, kes ME? Laseme hävitada oma ökosüsteemi, siis hävime ka ise.
Kuidas on see juhtunud, et kuni kolmandik eesti puidust läheb pelletiks ja sealjuures sellest „kaubast“ üks kolmandik läheb Inglismaa elektrijaamadesse? Kes vastab? Kes vastutab?
Et kui palju siis läheb mahavõetud metsast meie Eesti Energiale ja et KUI PALJU ÜLDSE meie metsa PÕLETATAKSE ÄRA?
KES teab? Kes vastutab?
Kas vastust teab vaid tuul, lagedaks raiutud ja järjest laastamisel olevate väljade kohal?
Eestile oleks vaja asjalikku ja pädevat KESKKONNAMINISTRIT.
KEIT PENTUS-ROSIMANNUS ON EHK PRAEGU PARIM VALIK, Nii tundub minule.
reede, 8. jaanuar 2021
AASTAKOMMENTAAR 2020 - Taavi Pärtel.
AASTAKOMMENTAAR 2020.
Saigi see seninägematu kaose kaasa toonud 2020. aasta läbi. Kui veel 2019. aasta viimastel kuudel võis pidada järgmiseks aastaks põnevaid reisiplaane, sh. ka lennureise, siis tegelikult jäid siinkirjutajale 2020. aasta kõige olulisemateks reisideks hoopis endise kodukandi külastamised ja mõned puhtisikliku taustaga sõidud Võru- ja Valgamaale. Seega oli turismist asi väga kaugel ja riigipiiri lähedalegi ei õnnestunud sattuda. Isegi Eesti-sisesed plaanitud reisid tuli peaaegu täielikult ära jätta, suuresti just raha ja ka aja kokkuhoidmise eesmärgil.
Alanud kriis suunas kogu tähelepanu sundkorras hoopis mujale ja tuli hakata tegelema hoopis kõikvõimalike varude soetamisega. Selles olukorras ei saanudki reiside jaoks raha kuidagi jätkuda, isegi kui koroonaviirus poleks reisimist seganud.
Ent segas küll ja kuidas veel! Kui ikka ähvardab oht ükskõik kuhu minnes enam-vähem 24 tunni jooksul täiesti ootamatult lõksu sattuda ning paljud senised transpordiühendused niikuinii ei toimi, ei ole ju mõtet mitte kuhugi sõita. Lisaks oleks isegi Lätis-Leedus tulnud päev otsa maski kanda... no ega ikka ei taha sedamoodi reisida küll.
Kaosesse läks ka kodumaal toimuv ehk see meie tavapärane elu. Kuigi olen olnud keskmisest ikka tunduvalt suurem kinosõber, ei käinud ma vahepeal tervelt 7 kuud ja 12 päeva kordagi kinos. Huvipakkuvatest kontsertidest jäi kevadel teiste seas ära ka Europe'i ja Whitesnake'i kontsert Tallinnas, samuti lükkus aasta võrra edasi mitmepäevane festival "We love the 90's!" Ära jäi ka K.-Nõmme Muusikakooli kokkutulek. Erakonna üritustele tulid samuti pikad pausid sisse. Õnneks said vähemalt suvepäevad toimuda.
Positiivse poole pealt ei saa kuidagi ütlemata jätta, et rotiaastal tuleb kuulata just rotiaastal sündinute soovitusi. Sest nemad teavad, kuidas säärase kaose tingimustes üldse elada võimalik on. Samuti teavad nad ka seda, kus on need "praod" pealtnäha läbitungimatus "müüris". Nii et kuulakem Henn Põlluaasa, Lauri Vahtre, Riina Solmani ja teistegi nõuandeid. Minu omi samuti.
Lõppenud aastal tõusiski ühiskonna ellujäämise seisukohast fookusesse rahvusliku majanduse teema. Mingil määral püüdis IRL seda tõstatada juba lõppenud kümnendi alguses, kuid just siis käivitasid sotsid oravate mahitusel siiani kestva kultuurisõja, mis viiski ühiskondliku fookuse hoopis küsitava väärtustega "väärtustele".
Rahvusliku majanduse teemat püüdsin sellele vaatamata ikka päevakorral hoida - ka oma 2017.a. valimiskampaania ajal kirjutasin, et "olen rahvuskapitalist, mitte rahvussotsialist". Paras huumor oli muidugi see, kuidas Eesti 200 üks ideoloogidest Margus Tsahkna kirjutas aasta hiljem mulle, et see teema on ka "kahesajastel" programmis sees. Huvitav, et miskipärast pole ma seda siiani suutnud nende programmist üles leida...
Õnneks tekkis lõppenud aastal vähemalt selle teema vastu senisest hoopis laiem huvi. Kirjutasin rahvusliku majanduse teemal kaks artiklit, mida saab lugeda Uute Uudiste portaalist. Ka Maksumaksjate Liidu kuukiri trükkis need peaaegu täies pikkuses ära.
Muuhulgas tõin välja ka selle, et tugeva rahvusliku majanduse olemasolu aitab lisaks kauaigatsetud rikkuse loomisele üle elada ka mistahes katastroofid. Senine vahendamisele ja/või tooraine ekspordile orienteeritud majandus jätab meid aga kaitsetuks ja mõistab igavesse vaesusse.
Muidugi ei taha ükski opositsionäär seda tunnistada, sest just nemad on seda senist majandusmudelit aidanud iga hinna eest "edendada". Pealegi toetab ju see nende endi erakondlikku "toiduahelat", mis nüüd hakkab laiali lagunema. Avalikkusele serveeritakse seda just nii, et "EKRE valitsus lõhub Eestit". Nojah, kui "Eesti" all silmas pidada neidsamu "toiduahelaid", siis kõik klapib. Ainult et kõik sellised värdstruktuurid tulebki laiali lammutada, sest rahval ega riigil neist mingit kasu tegelikult pole, need kulutavad üksnes maksumaksja raha.
Samuti kordan ikka ja jälle, et maailmas pole ühtegi edukat riiki, mis võlgneks oma edu praegu meile pealesurutava libaliberaalse agenda ülevõtmisele. Vastupidi - kõik edukad riigid võlgnevad oma edu just neile väärtustele, mille vastu libaliberaalse agenda pealesurujad fanaatiliselt võitlevad.
Paraku pole mul endal endiselt õnnestunud siirduda sellisele tööle, mis võimaldaks mu oskusi senisest kordades efektiivsemalt rakendada ning ühtlasi viiks mu nii-öelda ohutsoonist täiesti välja (kodus töötades ma ei peaks ju mitte kuskil käima). See teema on endiselt päevakorral ja muutub järjest kriitilisemaks. Ent siin pole mul endal suurt midagi võimalik ette võtta. Nii see paraku on.
Samas võib juba isegi väita, et teatud mõttes „juhin“ mitte enam ühte, vaid juba kahte (!) erakonda. Ehk siis nii oma EKRE-t kui ka sellele lisaks veel Isamaad. Ega muud varianti polegi, sest kui võtaksin seisukoha, et minu tegevusest nagunii midagi ei sõltu, siis... kes teab, mis siis juhtuks? Ei või iial teada, mis võib saada just siis oluliseks, kui need, kelle käes on võim midagi otsustada, hakkavad oma otsuseid tegema. Kõik otsustajad teevad oma otsuseid ju olemasoleva info põhjal. Kui see koosneb üksnes opositsioonile lojaalsete tegelaste poolt kokkusoperdatust ja seal pole mitte mingit muud, alternatiivset vaadet, siis jätab see meie saatuse ebakindlatesse kätesse.
Õelusest ja rumalusest pakatav opositsioon püüab ju iga hinna eest valitsust lõhki ajada. Kui Jüri Ratast ümber veenda ei õnnestu, siis püütakse töödelda just Isamaad. Parempoolsete nimelise rühmituse teke ongi ilmselt just selle tegevuse tulemus. Õnneks ei ole küll suurem osa nii Isamaa sisemistest arvamusliidritest kui ka tuntumatest liikmetest selle seltskonnaga liitunud.
Opositsiooni eesmärgiks ongi Isamaad võimalikult palju "moosida", võimendades ühtlasi libaparempoolsete tegelaste väljaütlemisi endale lojaalsete kaabakajakirjanike abil. Sellel tegevusel on veel ka teine eesmärk - jätta mulje, nagu oleks Isamaa "tegelikult" EKRE eesmärkide vastu. Selle peale muutuvad (ettearvatult) väga kurjaks sõjakamad EKRE liikmed ja toetajad, mis ärritaks omakorda jälle väga paljusid Isamaa liikmeid ja toetajaid, viies nende mõtted järjest enam sellesse suunda, et ehk ikka ei ole praeguses valitsuses jätkamine mõistlik.
Pole mingit kahtlust, et opositsioon just kõige selle peale mängibki. Ikka põhimõttel - Isamaas on need "head" rahvuslased ja EKRE-s on "pahad" rahvuslased. Mart Laar on "hea", Mart Helme on "paha". Tegelikult on mõlemad absoluutselt lojaalsed Eesti riigile ning 1992 valitud rahvusriigi ideaalidele. Mart Helme kadunud vend Rein Helme oli koguni Mart Laari sõber ning just esimene Isamaa valitsus saatis Mart Helme Eesti suursaadikuks otse "karukoopasse" ehk Moskvasse.
See oli äärmiselt suur usalduse märk - niisugusesse kohta ei oleks mitte mingil juhul saadetud suursaadikuks inimest, kes poleks absoluutselt Eestile lojaalne. Ka üks ERR-i arhiivis olev Foorumi saade (25.11.2002) näitab, et Mart Helme seisukohad on olnud samad nii aastal 2002 kui ka aastal 2020. Ehk siis "USA ja NATO on head, Euroopa Liidu suhtes oleme umbusklikud ja meie läbirääkijad on Eesti huvid Brüsseliga läbi rääkides absoluutselt kaitsmata jätnud“.
Minu väike missioon ongi nüüd levitada mõlemas erakonnas teadmisi, eriti neid, millest peavoolu- ega ka alternatiivne meedia ei räägi kas sihilikult või teadmatusest. Just nende teadmiste baasil saaksid võimalikult paljud inimesed mõista, et mingit ideoloogilist vastuolu Isamaa ja EKRE vahel pole. On vaid erinev võimekus oma ideaale ellu viia ehk siis EKRE-l on erinevalt Isamaast lihtsalt olemas ka JÕUD selleks. Samas on Isamaas endiselt olemas paljud praktilised teadmised, millesse ei maksa mingil juhul üleolevalt suhtuda.
Praeguse valitsuse vastased püüavadki just panustada võimalikult palju "haugimälule" ning suruvad jõhkralt peale vaid seda, mis neile endile hetkel kasulik on. Mitte mingeid aateid, isegi siirast usku "liberaalse demokraatia kaitsmisse", nende tegevuses ei ole, on vaid metsik võimuiha. Pealegi kuulavad meie liberaalid-sotsialistid kõhklematult oma piiritaguste aatekaaslaste soovitusi, nagu juba 2012. aastal ennustasin.
Eriti ilmekalt tuli see välja kurikuulsa "vihakõne" vastase seaduseelnõu esitamisel. Ütlen otse välja - kui säärane seadus kunagi peaks vastu võetama, siis see viiks meid päevapealt CCCP-i tagasi. Just (sõna)vabaduse puudumine oli ka üks kõige põhilisematest liikumapanevatest jõududest, mis pani meid ja/või meie vanemaid-esivanemaid punaimpeeriumi vastu võitlema. (Nagu mu vanaonugi umbes 40-50 aastat tagasi mu vanaemale ütles, kui viimane vanaonu head isiklikku majanduslikku edu kiitis: "Aga mul pole vabadust!") Tagatipuks pannakse seal lääne pool juba Marxile-Leninile ausambaid üles, nii et Euroopa Liit muutub tõepoolest järjest enam N. Liidu sarnaseks.
Säärased kuritegelikud seadused kukutavadki kõik lääneriigid moraalses mõttes samale tasemele Venemaa, Hiina, Iraani jt. maadega, kus ju tegelikult just niisuguste seaduste abil rahva suud kinni topitakse. Senine Lääne moraalne üleolek ebademokraatlikest riikidest ongi toetunud just sõnavabaduse olemasolule, mis andis omal ajal koos majandusliku üleolekuga ka tugeva argumendi N. Liidu vastu võitlemisel.
Reformierakonna kui liberaalse (?!) erakonna maailmavaatega ei peaks niisugused seadused pealegi kuidagi kokku sobima. Isegi RE toetajatest tervelt KAKS KOLMANDIKKU ei toeta seda ilget, lausa kuritegelikku seaduseelnõud. Koguni Kaja Kallas ise näib seda seaduseelnõud pisut pelgavat. Ometi läksid nad ikkagi sellise jõledusega lõpuni ja isegi olid koos sotsidega selle prügikasti saatmise vastu. Kõik viimseni, kes kohal olid. (Vähemalt seekord jäid isegi Isamaa mässajad koalitsioonile lojaalseks, mida peab tunnustama.) Seda peame igavesti meeles pidama ja mistahes järgmistel valimistel avalikkusele meelde tuletama, kes siis ikkagi tahavad tegelikult punaimpeeriumi taastada - ja süüdistavad selles valelikult hoopis valitsust, eriti EKRE-t.
Kui lisada veel ehtsas "idiootse Eesti" eestvedajate vaimus ettevõetud katse lasta põhja väidetavalt "ebaoluline" abielureferendum, siis peaks olema täiesti selge, mis seltskond seal opositsioonis istub. Tegu on kõigi aegade halvima tasemega, mille kõrval isegi Savisaare-aegne Keskerakond ehtsate mõttehiiglastena mõjub. Eelmise Riigikogu koosseisu aegne opositsioon oli samas parim - ka Vikerraadio opositsioonitundi oli siis nauditav kuulata, sest seal olid ikka koos nii EKRE kui Vabaerakonna esindajad, nii et sealt tuli alati väga tarka juttu.
Lõpetuseks ka pisut kriitikat ERR-i suunas. Kõigest ei hakka rääkimagi, ent juba teist aastat järjest peab ütlema, et aastakokkuvõtte uus formaat ei kõlba kuhugi. Muidugi oli selge, et koroona oli kindlasti 2020.a. põhiteema, ent aasta varem see nii ei olnud. Varem (isegi veel 2018) on ikka meenutatud sedagi, millised tuntud isikud on lõppeval aastal meie seast lahkunud. Nüüd seda enam ei tehta :( Oleks ju viisakas seda siiski teha. Kui seda oleks tehtud, oleksid näiteks nii Mart Nuti kui Jaan Räätsa lähedased, sõbrad ja austajad väga tänulikud olnud.
Samuti vaikitakse maha paljud olulised ja positiivsed asjad ning selle asemel vingutakse ikka sel teemal, et kui pahad on Donald Trump, EKRE, Poola ja Ungari, Brexit jne. Muide, isegi Reformierakonna asutajaliige Rein Lang on oma saates sellest korduvalt rääkinud ja olnud samuti kriitiline, et kogu meedia (sh. ERR) jaurab meil väga "ühte väravasse". Tasakaalustatud käsitlusest ei ole juttugi, tegu on tõesti opositsiooni "paramilitaarse tiivaga", nagu EKRE on Eesti meediat iseloomustanud.
Taavi Pärtel
rahvuskonservatiiv