Esmaspäev, 24. november 2014

RAHVUSKONSERVATIIV - TONT VÕI INIMENE? - Urmas Espenberg



RAHVUSKONSERVATIIV - TONT VÕI INIMENE?

Kultusfilmis «Viimne reliikvia» küsib Ivo Gabrieli käest: oled sa tont või inimene? Sama lugu kipub olema, kui jutuks on rahvuskonservatiivid, kirjutab Urmas Espenberg (EKRE). 



Konservatiivse rahvaerakonna (EKRE) liikmena puutun tihti kokku nii inimeste kui meediakanalitega, kelle meelest on rahvuskonservatiivid tont, kellest tuleb igal juhul eemale hoida. Paremal juhul tohib selle erakonnaga hirmutada lapsi, vanureid ja kõiksugu vähemusi. See on aga sügavalt ekslik. Paljude jaoks võiksid rahvuskonservatiivid olla pigem head sõbrad, lootuskiired paremale elule. Vaatame seda läbi mõningate eesti rahvuskonservatiividele esitatud stampsüüdistuste.
Nišipartei või rahvaerakond?
Väga levinud on arvamus, et EKRE on tilluke, saati kahe mehe - isa ja poeg Helme nišipartei, mis koondab endasse kõige negatiivsemad ja tagurlikumad ideed Eesti poliitikas. See on sügavalt vale vaatenurk. Esiteks on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond laiapõhjaline kristlik- demokraatlik ja rahvuslik-konservatiivne erakond, kellel pea 7660 inimese suurune liikmeskond koos laiapõhjalise organisatsiooniga üle Eesti.
Äärmuslased või patrioodid?
Ja siit edasi ideede juurde. Rahvuskonservatiive nimetatakse siin-seal küll natsideks, küll kõikvõimalikeks äärmuslasteks, mõitsmata ega süüvimata nende tegelikku ideoloogiasse või seisukohtadesse. Esmalt rahvuslus. Tuleb vahet teha suurte rahvaste Deutchland über alles või Ruskii Mir tüüpi rahvuslusest, mis ihkab(s) allutada ja vallutada teisi maid ja rahvaid, ning väiksemate rahvaste rahvusluse vahel, mis seab põhieesmärgiks eeskätt põliselanikkonna, tema väärtuste, keele ning kultuuri säilimise omal maal. Taoline rahvuslus on pigem positiivne nähe ja nii tuleb seda ka võtta. Terved ja tugevad, korras majanduse ja paigas väärtustega rahvusriigid on olnud ja on ka edaspidi tugeva Europa Liidu alus, mitte Brüsseli keskvõim, olematu «rahvaste sõprus» ja äpardunud NSVL mudeli kordamine.
Muutuv konservatism
Konservatism, mida on harjutud pidama tagurlikuks vooluks, ei ole seda enam teps mitte. Pigem võib väita vastupidist.  Elus muutub nii mõndagi, kõik areneb, nii ka konservatism. Kaasajal on see muutunud lausa progressiivseks suundumuseks. Eriti selles mõttes, et ta on ainus vool, mis püüab päästa inimeste tradistioonilisi pidepunkte elus nagu emakeel, isamaa, perekond, moraal, ausus, religioon ja õiglus, mis kõik on karjuvalt hädavajalikud, et ühiskond saaks normaalselt toimida, mitte degradeeruda. Ei saa alahinnata ka konservatismi teeneid 20. sajandil ja 21. sajandi alguses. Konservatiivid  olid äärmusluse vastased, taunides ühteviisi nii kommuniste kui natse. Ronald Reagani ja Margaret Tatcheri suureks teeneks tuleb lugeda NSV Liidu kokkuvarisemist ja Külma Sõja lõppu, mis praegu on taas aktuaalne teema.  Rahvuskonservatiivid on esimestena ära tabanud ka multikulti läbikukkumise Euroopas.
Konservatism ja rahvuslus Eestis
Ei saa absoluutselt nõustada politoloog Tõnis Saartsi seisukohaga, et parempoolne konservatiivne nišš Eesti poliitikas on äärmiselt täis. See võis nii olla 6-7 aastat tagasi, aga mitte nüüd. Ansipi ajal konservatismi jooni kandnud Reformierakond on muutunud sisuliselt kõikelubavaks neoliberaalseks parteiks, kes usub Fukuyama stiilis vääramatult lääne liberalismi ja progressi võidukäiku. Samas kui majandus nii Euroopas kui Eestis teeb järjest enam vähikäiku, kultuur, moraal ja üldised väärtused aga manduvad sillutades teed omamoodi pidetu-juurtetu ultraliberaalse inimese tekkele, kellest saavad tulevikust hõlpsasti üle sõita nii kõiksugu vähemused kui ka ohtlikud välisvaenlased, näiteks Putini šovinism ja islami radikalism.
IRList on samuti saamas tsentristlik-liberaalne erakond, kus peale respublikaanide sooritatud ülevõtmist ja «kampsunite» lahkumist kajavad aina sagedamini noodid, mis pigem omased sotsiaaldemokraatidele, nagu maksuvabastused, vara ümberjagamine vaesemate huvides ja homoperekondade pooldamine. Keskerakond – sõnades tsentristlik – on tegudes puhtalt vasakpopulistlik erakond. Sellises olukorras on EKRE parktiliselt ainus jõud, mis seisab ühiskonda koos hoidvate väärtuste ja Eesti eest.
Sotsiaaldemokraatia langus ja uued «turundusvõtted»
Kogu oma pika ajaloo vältel on sotsialistliku ideoloogia võtmeideeks olnud utoopia võrdsete võimaluste ja tingimustega ühsikonnast, mille tuumaks idee eraomandi kaotamisest. Pärast kõikvõimalike ajalooliste eksperimentide luhtaminekut olid kogu maailma sotsid sunnitud sellest ideest loobuma. Eraomandi kaotamine kõrvaldati enamiku Lääne Euroopa sotside programmidest.
Et seda kuidagi kompenseerida, oldi sunnitud oma ideoloogia ümber vaatama. Gerhard Schröder rääkis ilma vähemagi häbita sellest, et sotsiaaldemokraatia peab ennast valijatele paremini  müüma. Lõpuks ta müüski ennast maha, aga mitte saksa valijale, vaid Gazpromile. PR- gurud, kes sotse õpetasid, soovitasid neil edaspidi mitte kasutada sõnu  sotsialism ja klassivõitlus, rääkimata sõnast kommunism. Kuid iga hinna eest tuli säilitada oma revolutsiooniline vaim ja vähemuste kaitsja imago. Selleks olid head kõik sotsiaalsed vähemused ja ka kummalised huvigrupid nagu homoseksuaalid, prostituudid, immigrandid, osaliselt isegi kurjategijad. Sotsiaaldemokraadid said innustust Frankfurdi koolkonnast, eriti Herbert Marcuse ideest, et uue aja kõige suurem rõhumine pole mitte majandsulik, vaid seksuaalne. Selline «õiglase heaoluühiskonna» mängimine on viinud mitmed Lääne-Euroopa ja Skandinaavia riigid võlakriisi lävele.
Konservatiivide uus tulemine
Nagu juba mainitud, ei ole ka konservatism mingi kivistunud vool, vaid arenev poliitiline jõud. Rahvuskonservatiive ei paina niivõrd see, kas Narva taguste alade ja Petserimaa tagasisaamine on hetkel realistlik, vaid see, et 5 protsenti meie territooriumist kingitakse lihtsalt ära ilma rahvaga nõu pidamata ning midagi vastu saamata (seal on muuseas palju maavarasid). Rahvuskonservatiivid ei vihka ei mustanahalisi ega araablasi, kuid on vastu nende massimmigratsioonile siia, sest selle eest hoiatavad meid asjade halb käik Lääne-Euroopas ja Skandinaavias. Pealegi on meil juba nõukogude ajast nii palju sisserännanuid, et igasugused immigratsioonikvoodid on triiki täis, ületades kõiki teisi riike Euroopas.
Rahvuskonservatiivid ei mõista hukka venelasi, kes on valinud oma elupaigaks Eesti, õppinud ära meie keele ja kultuuri, töötavad Eesti heaks ning on meie riigile lojaalsed, samas ei saa me aksepteerida neid, kes õõnestavad meie iseseisvust ja kultuuri ning teenivad agressivset poliitikat ajava naaberriigi huve.
Me saame aru, et on olemas teistsuguse seksuaalse orinetatsiooniga inimesi, kuid milleks hakata seda omapärast kooslust täisväärtuslikuks perekonnaks pidama? Vähemasti tulnuks enne sellise otsuse heakskiitu küsida rahva nõusolekut referendumil.
Konservatiivid ei ülista prostitutsiooni, kuid me ei saa taluda sotside jutte prostituudist kui üksnes ohvrist, kellel endal puudub justkui igasugune vastutustunne ja moraalsed kohutsused. Sama kehtib kõiksugu kurjategijate suhtes, keda ei saa siidikinnastes ümber kasvatada. Nagu näitas äsjane «joomaseaduse» läbikukkumine, hakkas seegi seadus kaitsma ühe vähemuse, nimelt joodikute huve.
Konservatiivid ajavad asju ausalt, ilma valede ja ilustamiseta. Sestap võiks neis näha mitte tonti, vaid inimesi ja partnereid, kellel on ühiskonnale omad postiivsed vaated. Tolerantsust peaks ju jaguma, või kuidas?

LÄÄNE RAUDTEE PEAB TULEMA! - Neeme Sihv



LÄÄNE RAUDTEE PEAB TULEMA!


 Kui avasin Lääne Elu, siis tuli sealt kogupauk kohalikelt poliitikutelt. Võib ka muudmoodi nimetada, kasvõi tegijateks, võitlejateks või kelleks iganes, mõte jääb samaks. Valimised pole veel ukse ees ega isegi lävepaku lähedal, aga taas hakatakse rohkem rääkima Haapsalu raudteest!
Võtame siis järjest, altpoolt ja vaatame, mida kellelgi öelda on. Tean, et olen andnud endast parima (kuigi ehk pidanuks veelgi rohkem andma), mitme aasta jooksul, et teha selgeks, miks see raudtee on oluline.


http://online.le.ee/2014/11/20/parts-lubab-taastada-haapsalu-raudtee/


http://online.le.ee/2014/11/19/lauri-luik-jatkan-voitlust-haapsalu-raudtee-taastamise-nimel/



Lauri Luik, Reformierakond.
Lühike ja lakooniline jutt. Nõustun temaga ühes asjas. Et Reformierakonnas on veel neid, kes usuvad selle raudtee vajalikkusesse ja toetavad selle taastamist. Tunnen neist mõnda isiklikult. Kes ka just nimelt usuvad, mitte ei pea tähtsamaks võitlust.
Lauri jutt mind ei veena. Lehekülg, millest ta rääkis, kiratses. See sai jõu sisse alles siis, kui postitasin pildi HRT kontol koos kutsega seda toetada. See pilt sai ligi 9000 toetuslaiki ja mitu tuhat jagamist, kui õigesti mäletan! Ja siis jõudis (tänu selle lehe levitamisele) selle lehe laikijate arv nii kõrgele. Aga rohkem ma midagi ei mäleta, sest ühe sellise lehe tegemine tähendab mitte ainult mõnda postitust aastas, vaid ka toetajatega suhtlemist. Kahjuks ei ole võitleja üleüldse tema lehele kirjutajatega suhelnud, see juba näitab ära põhilise! Kahjuks ei mäleta mitte midagi ka Riigikogu toetusgrupist. Tõsi küll, Tõnis Palts ja Aivar Riisalu (mõlemad IRL) on sõna võtnud tihti. Kalev Kallemets, keda mainitakse, ei oma aga erilist ülevaadet raudteest ega selle seostest turismimajanduse ning muuga.  Seosed tähendavad palju rohkemat kui lihtsalt numbreid paberil või veebis. Nii et paraku jääb seegi artikkel pigem näiteks sellest, mida ei tohi uskuda ega tõsiselt võtta. Igal aastal oleme oodanud ka rongi Haapsalus, 22. sept. Ette võtnud muidki üritusi (tänud Aita Mölderile ja teistele tegijatele ning toetajatele), Lauri Luike seal kohata pole õnnestunud. Vähe sellest, ta pole ka kommenteerinud ühtegi toetavat sõnavõttu, rääkimata toetajatega liitumisest.


http://online.le.ee/2014/11/20/jaanus-karilaid-reformierakond-on-haapsalu-raudtee-takistus/



Jaanus Karilaid, Keskerakond.
Ka lühike ja lakooniline jutt. Selle erandiga, et räägitakse asjast.  Kohalikud poliitikud toetavad, Linnade Liit jpt samuti. Võin siia lisada turismiettevõtjad ja teised. Miks siis tõepoolest ei ole Reformierakond vastanud kirjale? Just nimelt erakond tervikuna, näitamaks, et nad soovivad midagi muuta ka Eestimaa sees paremaks? Just see tegevusetus (kooseluseadustest ja muudest teerulliilmingutest rääkimine pole tänane teema) näitabki, et aastaid valitsuses "enamusosalust" omav erakond ongi see pidur!? Sest pole ju võimalik, et viimasel ajal väikeaktsionäriks olnud IRL ja SDE oleksid nii kõvasti Haapsalu raudtee vastu (muide, ka Võru raudtee saatus sõltub valitsuse tegevusest või tegevusetusest, kas olete seal märganud midagi toimumas?), et Reformierakond kohe kardab võtta vastu otsust, mis erakonna kraavi lükkab!? Ei lükka, se annab hoopis vankrile parema hoo! Keskerakond, muide, on EKRE kõrval olnud ainuke, kes senini on avalikult lubanud selle raudtee taastada!


http://online.le.ee/2014/11/20/innar-maesalu-korralik-transpordiuhendus-aitab-kaasa-inimeste-jaamisele-oma-kodukohta/



Innar Mäesalu. Reformierakond.
Parim ütlus tuleb temalt. Seda raudteed ja inimeste soove on juba nii kaua ära kasutatud valimiskampaaniates, et vastuoksa, hoopis ära tuleb teha! Ja inimesed peavadki saama elada seal, kus neil on hea (Haapsalu tunnuslause, mis seondub ka sellega, et kui pole kvaliteetset elukeskkonda, siis pole hea!?), mitte seal, kus ollakse häda sunnil! Taavi Rõivas meile seda raudteed aga kindlasti ei too, Juhan Partsi puhul olen ma suhteliselt kriitiline. Ei ole ta millegipärast julgenud oma "salajast igatsust" välja öelda, ei HRT lehel ega paaris omavahelises põgusas kohtumises. Meediast rääkimata. Pigem tuleb meelde, et kunagi sai loetud lugu tema sulest (kui just PR seda vastavalt juhendamisele ei kirjutanud), mis kõneles reisiveoliikluse mõttetusest. Tore, aga loodame, et ta siis nüüd julgeb omi seisukohti kasvõi HRT lehel välja öelda. Olgu tegemist või kõhklustega ja sooviga rohkem mõista nii raudtee kui Läänemaa ja saarte inimeste hingeelu. Küll aga ei unusta ma mainimata, et reaalsuses on vaid IRL-i inimesed need, kes tegelevad trassiplaneeringuga, kuigi algatajaks oli maavanemana Innar Mäesalu.  See on äärmiselt oluline, et hetkeks, kui tuleb otsus, saaks põhimõtteliselt tehnika peale saata. Nii et aitab tõepoolest leemekulbiliigutamisest. Sest raudtee tulekust oleneb ka väga paljude Läänemaa jt turismiettevõtjate, sh spaad, kohvikud, turismitalud jt leemekulbiliigutajate ellujäämine. Ja ei tohi unustada, Innar Mäesalu on Võrumaalt, kus ka inimesed tahavad kodukohta jääda ning ootavad oma raudteed!


Juhan Parts, IRL. Niisiis, kes leent liigutab, kes lubab vaid lahjat laket leemekesta? Juhan Parts ei ole olnud eriti suur raudteesõber, kuigi uued rongid tulid tema ajal. Nüüdseks on justkui tarkust juurde tulnud ja ehk on lubadust teha asi ära, tõepõhjaga? Mul on hea meel vähemalt selle üle, et IRl-i liige Tõnis Palts on korduvalt sel teemal sõna võtnud, rohkem kui ükski teine poliitik. Mida aga Tõnis ei õpi, seda Juhan ei tea! Tõnis on õppimisvõimeline, seega...teab nüüd ka Juhan?


http://online.le.ee/2014/11/20/neeme-suur-raudtee-taastamise-pohikusimus-kuskohast-saada-raha/



Neeme Suur, SDE.
Mulle ei meeldi artikli pealkiri. Sest põhiküsimus ei ole raha, vaid see, et otsust asi ära teha ei ole ikka veel. Üle 19 aasta ootavad inimesed, et reisirongiliiklus taastuks. Selle aja jooksul on palju vett merre voolanud, kuigi Haapsalu laht on hetkel päris kuival. Just niisama kuivaks jääb ka Eestimaa kui regionaalpoliitikat oluliseks ei peeta. SDE väidab, et nemad seisavad mitmekesise (ühis)transpordi eest. Jah. Aga kui jätta ära plaan ehitada 4-realisi maanteid, otsides lahendusi kohati 3-realiste jaoks? Kas siis poleks see 30 milj eurot tühine summa, mida leida Haapsalu raudtee jaoks? Just nii ongi! Nii et selle raha võib leida ka siseriiklikult või tõesti võtta see väike laen, mis RB miljardiga on lausa häbemata vähe! Miks miljardiga? Sest just sinnani võib küündida maksumaksja osalus valesti valitud ja teostatava infraobjekti tegemisel. Mainitud Pärnu saaks hea ühenduse ka siis, kui raudtee kulgeks sinna ja edasi 140-160 km/h olemasoleval trassil. Sest kiirraudteed nagunii ei tule ja mõttekus kaheldav ning turistid sõidaks niigi. See, et RB puhul on meile vassitud, pidevalt ja pikka aega, on nüüd selgeks saanud. Nagu oli vassimine seegi, kui riik väitis Haapsalu raudtee ülalpidamiskuludeks 5 milj eurot aastas, tegelik kulu aga kordi väiksem. Nagu pole õige ka väidetav piletitulu Haapsalu raudteelt, sest tegelik tulu oleks suurem. Kõik sõltub sellest, kui targalt asju tehakse, selle tõestuseks võib tuua riigi läbimõtlemata regionaalpoliitika ja tiheda ühistranspordiliikluse Elroni ning bussiliikluse ühildamisel. Igaüks, kes soovib olla spetsialist mingil teemal, peab jagama midagi ka seostest. Inimesed on valmis Haapsallu sõitma isegi Tartust ja selle inimese pealt ei oleks piletitulu mitte alla 2 euro, nagu on keskmiselt, vaid kordi suurem. Ühesõnaga, raha on meil olemas, kui vaja, siis koheselt ka laenatav. Eriti kui oleks olemas riiklik kommertspangandus, nii, et laenuraha maksed maksumaksja jaoks olulistes asjades ei läheks riigist välja. Kiitma peab aga seda, et mainitakse ka Võru raudteed.



EKRE.
EKRE on samuti selgelt välja öelnud, et peavad vajalikuks Haapsalu raudtee toetamist. Lääne Elu seda Keskerakonna kõrval ei maini. Nojah, väikesed tegijad. Kuid Mart Helme ei ole inimene,kelle kohta saaks öelda, et asjadest midagi ei jaga Mina olen väike tegija, aga nüüdsest EKRE liige. Ning näen seda, et tulevikus oleneb iga asi just nimelt väikestest tegijatest ehk siis kodanikest. Kodanikeliikumistest, millest nii palju räägitakse, aga kelle arvamustest ja ka vajadustest taas tihti vaid teerulliga üle sõidetakse! See artikkel ei ole mõeldud valijatele meeldimiseks ega nende meelitamiseks. Pigem tegemist minu nägemuses Haapsalu raudteed soodustavatest ja vastuseisu näitavatest teguritest.. Ma tõesti loodan,et tuleb aeg, kus mõistetakse, et eetika ja aated on olulisemad kui raha. Ning elu pöördub normaalsetesse rööbastesse. Sobiv võrdlus, sest raudtee ongi ju rööpad?  Olen andnud endast mitu aastat, et tõestada kui oluline on Haapsalu raudtee mitte ainul läänlastele, vaid ka saarlastele, hiidlastele ja vormsilastele. Rääkimata tervest Eestimaast, sest parim võimalus minna rattamatkadele, tervislikult puhata, tagada ellujäämine Eestimaa turismile, on just raudtee. Ning majandus ei ole vaid kaubaveod ja sellega seonduv, vaid kõik, mis sinna juurde kuulub! Aastaid on minu rattamatkade oluliseks kaaslaseks olnud rongid! Reisirongid. Nii et ma tean, millest räägin. Töölkäimist ja kooliminemist pole mõtet vist mainidagi.
Ja me ei tohi unustada, et inimesed ei liigu vaid algpunktist lõpp-punkti, vaid nende vahel on veel sadu kohti kuhu minna ja tuhandeid reisijaid, kes soovivad sõita. Sest reisijaks nad saavad just siis kui on, millega reisida.

Et ka peaminister käis Haapsalus ja võttis sõna, siis pean ka seda lühidalt kommenteerida. Uuringud ei ole sugugi mõttetud, aga nende tegemiseks on Reformierakonnal olnud aega aastaid. Nii et vastutustundetu on hoopis rääkida, nagu ei tohiks tähtajana rääkida juba 2018 aastast. Tegelikult võiks rääkida hoopis aastast 2016! 1, 5 miljonist võiks piletitulu tuua tunduvalt rohkem kui 300 000, hea sõiduplaani korral võiks seolla lausa poole miljoni ringis. Ja seda, et majanduskeskkond turismi ja muude asjade näol,  peaks "võitma" miljon eurot aastas, näeks isegi pime!

Head inimesed, tänan, et usute koos minu ja tuhandete toetajatega!


Neeme Sihv - HRT.

* See arvamusartikkel sai minu kui kodaniku poolt kirjutatud vastukaaluks, kui nelja suurpartei Läänemaa juhtivpoliitikute artiklid ilmusid Lääne Elus. Et aga see meediasse ei sobinud, siis avaldan selle siin. Pean seda veidi emotsionaalsemaks, kuid piisavalt ausaks ja otsekoheseks.

Teisipäev, 11. november 2014

VÄIKESTE ÜHISED MURED. - Tõnis Tulp.

Foto: Neeme Sihv
                                            

 VÄIKESTE ÜHISED MURED.


Iga kord, kui minult praegu keegi siin kodus olles pärima juhtub, kust minu vastumeelsus liituda euroliiduga õieti pärit on, tuleb mulle meelde minu kunagine kandideerimine Eesti (siiani) viimasesse Ülemnõukokku ning üks sellega seotud debatt tollases Eesti Televisioonis. Kõigi muude “kohustuslike” küsimuste hulgas päris saatejuht kõigilt koos minuga tollal stuudios olnud kandidaatidelt ka, millise Euroopa või ka kogu maailma riigi elukorraldust keegi meist enda võimaliku  Ülemnõukokku valimise korral oma seadusandlikus tegevuses eeskujuks võtma hakkab? Vastasin tollal ilma pikemalt mõtlemata, et Shveitsi .... ja mul on tänase päevani meeles nii saatejuhi kui ülejäänud stuudios viibinute üllatunud ning pisut nagu isegi kohmetu reaktsioon, mis minu sõnadele järgnes - ilmselt polnud keegi oodanud sedavõrd “veidrat” valikut, sest tollal oli äärmiselt popp valida enda poliitilised ning majanduslikud eeskujud “arenenud lääne suurriikide” hulgast ning stuudio oli seetõttu täis Ühendriikide, Kanada, Ühendatud Kuningriigi, Saksamaa, Prantsusmaa või siis äärmisel juhul ka mõne Skandinaavia riigi eelistajaid. Mäletan veel sedagi, kuidas neilt seejärel veel küllaltki üksikasjaliselt päriti, mida nad siis konkreetselt oma lemmikute eeskujul korraldada tahaksid, aga minult ei riskinud saatejuht igaks juhuks enam midagi täiendavalt küsida, põhjendades kiiret edasiliikumist, nagu seda rääkivas ja näitavas meedias pea alati tehakse - “ajapuudusega”! Pärast saadet järele mõeldes sain ma muidugi juba tollal aru, milles peitus ilmselt minu tollasele “rumalale” vastusele järgnenud hoiaku põhjus, aga selleks, et see arusaamine jõuaks enamikuni siin Läänemere idakaldal elavatest inimestest, oleme pidanud nüüdseks juba enam kui 10 aastat tollaste valikute kibedavõitu vilju nautima....

Ometi polnud selles, mis kallutas minu toonase valiku tegelikult selle meiega territooriumilt enam-vähem ühesuuruse, aga rahvaarvult mitmeid kordi suurema riigi kasuks, midagi imelikku - see oli ja on jätkuvalt ennekõike sellel Euroopa kõige mägisemal maal elava, mitmetest eri rahvustest koosneva ning tervelt 4 (!) ametlikku keelt kõneleva rahva elukorralduse geniaalne ülesehitus, mis asetab pearõhu mitte mujal Euroopas läbinisti luusse kasvanud representatiivsele ehk esindusdemokraatiale, vaid otsesele demokraatiale, mis kaasab mitte ainult sõnades ning esindajate kaudu, vaid isiklikult ja tegelikult eranditult kõik riigi kodanikud oma riigi juhtimisse ning võimaldab võrreldamatult enam kui ükskõik millise muu Euroopa riigi ülesehitus arvestada iga üksiku riigikodaniku huvisid ning tahtmisi! Ning kompetentsi jagunemine Shveitsi konföderatiivse liitriigi juhtimise eri tasandite vahel võiks olla eeskujuks mitte ainult Eesti- sugusele väikeriigile, vaid isegi paljudele meist võrreldamatult suurematele riikidele, sest kusagil mujal Euroopas pole seni õnnestunud võrreldavalt ühendada riigi kui terviku ja kõige madalamate omavalitsustasandite iseseisvust ning sõltumatust, mis ainsana võimaldab kõigil riigikodanikel öelda sõna sekka oma saatuse kujundamisel.......



Aga mingem nüüd pisut konkreetsemaks, sest vastasel korral võib selline väide paljudele tunduda ülepakkumisena. Alustuseks tuleb märkida, et Eestiga pindalalt peaaegu  ühesuuruses Shveitsis on ühtekokku umbes 7,2 miljonit elanikku ning tänu senisele suhteliselt liberaalsele sisserännupoliitikale on juba umbes 1,2 miljonit ehk umbes üks kuuendik neist välismaalased. Märkimisväärne osa välismaalastest on lisaks kõigele veel ka asüülitaotlejad, kellel on küll vastavalt 
seadusele õigus saada osa riigi ning kogukonna poolt pakutavatest avalikest teenustest ning osaleda kõikide asjade arutamisel, kuid kellel enne kodakondsuse saamist pole otsuste vastuvõtmise juures siiski erilist hääleõigust. Kuid riigi ressursse, mida oleks hädasti tarvis näiteks kodanikkonna maksukoormuse vähendamiseks või piirkondliku tööhõive parandamiseks, nad paraku kasutavad - ka juhul kui nende taotlusele peakski vahete - vahel eitavalt vastatama......

 Shveitsi konföderatsiooni koosseisu kuuluvad praegusel hetkel 23 täiemõõdulist ning 6 nn. “poolkantonit”, millest 12 suures osas põhja poole Alpide peaahelikku jäävat kantonit - Solothurn, Aargau, Zürich, Schwyz, Unterwalden, Schaffhausen, Thurgau, St. Gallen, Glarus, Graubünden, Zug, Luzern, seejärel 2 poolkantonit: Appenzell - Innerrhoden ja Appenzell - Ausserrhoden ning lisaks veel ka läänepoolsed Berni ja Baseli linn ning Basellandi poolkanton - on valdavalt saksakeelsed,  1 Alpidest lõuna poole jääv kanton - Tessin - valdavalt itaaliakeelne. Wallise ja Freiburgi kantonis on nii prantsuse- kui saksakeelseid piirkondi ning 4 läänepoolset  kantonit eesotsas Genfi kantoniga - Genf, Neuenburg, Waadt ning Jura on valdavalt prantsusekeelsed. “Valdavalt” selle tõttu, et peale oma emakeele õpetatakse kõigi kantonite koolijütsidele kohustuslikus korras veel kahte riigi ülejäänud enamkasutatavat suhtlemiskeelt ning igas kantonis peab ühiskondliku kokkuleppe kohaselt kõigis kauplustes ja muudel avalikes asutustes olema võimalik suhelda  ükskõik millises neist riigi enamkasutatavatest keeltest. Lisaks kõnelevad aga Alpide kõrgmäestikus elavad põliselanikud, kunagiste romaani hõimude kauged järeltulijad veel äärmiselt vähe tuntud retoromaani dialekti, mis pärineb keeleteadlaste ning kultuuriajaloolaste arvamuse kohaselt otseliini pidi Rooma riigi aegadest ning ka see dialekt on parlamentaarse kokkuleppe alusel arvatud konföderatsiooni 4 ametliku keele hulka, nii et ka need roomlastest esiisade kauged järeltulijad ei pea endid tundma oma tänapäevases riigis kaugeltki mitte marginaalsete ja diskrimineeritutena....

Nüüd siis paar sõna ka Shveitsi konföderatsiooni riiklikust ülesehitusest. See äärmiselt mitmekesise pinnareljeefiga ning loodusvarade poolest mitte just ülearu õnnistatud riik(-ideühendus, sest kantonitel on peaaegu kõik omariikluse tunnused!) tekkis Euroopa kaardile esmakordselt aastal 1291., mil ühinesid konföderatsiooniks algselt 3 Shveitsi praeguses keskosas asuvat iseseisvat kantonit - Uri, Schwyz ja Unterwalden (viimane neist jaotub veel kaheks poolkantoniks - Nidwaldeniks ja Obwaldeniks). 1315. leidis aset nn. Morgarteni lahing eespoolmainitute ning Habsburgide vahel, kes tahtsid endile saada suletud ning hästi kaitstavat territooriumi ning üritasid lülitada sellesse vastavalt tollal kehtinud tavadele -  kohalikelt midagi küsimata - loomulikult ka mägede vahel asuvad shveitslaste alad. Aga sedakorda läks võimsa monarhidedünastia tollastel esindajatel pisut kehvasti - selle lahingu oma maad ning eluviisi kaitsva väikerahva esindajad võitsid! Vähe sellest - võitjatega ühinesid ühisesse konföderatsiooni peatselt ka Luzern, Zug, Zürich, Glarus ja Bern ning nüüdsest  oldi oma mägise maa kaitsel juba kaheksakesi! Ning tollaste võitjate arukus ilmnes selles, et juba siis võeti üheskoos ning arvestades äsjaseid kogemusi konföderatsiooni välispoliitika sisuks väikeriigile ainuvõimalik suund sõltumatusele ükskõik millistest riikidest ning sõjalistest või poliitilistest liitudest. Saksa - Prantsuse sõja aastatel oli Shveits juba sedavõrd tugev, ent samas jätkuvalt läbinisti neutraalne riiklik moodustis, et mõlemad tollased suurriikidest verivaenlased kasutasid teda turvalise kolmanda osapoole ning läbirääkimiste vahendaja rollis, püüdmata kumbki enesest võrreldamatult väiksemale riigile oma isiklikku tahet peale suruda, nagu see tollal maailmapoliitikas üldiselt tavaks oli. Niisiis sai neil aastatel ja kõigi nende sündmustega seoses alguse Shveitsi igikestev ning täielik riiklik neutraliteet, mis viis hulk aastaid hiljem - 1864. aastal kaudselt muuseas ka ühe Shveitsi nime ülemaailmselt tuntuks teinud

 organisatsiooni sünnini, mis pole täna tundmatu küllap enam  mitte ühelgi maal ning mille lipp kui omalaadne negatiivkoopia Shveitsi punavalgest ristilipust ehib peaaegu igat meditsiiniabipunkti maailmas -  see on Punane Rist, mille esimene rahvusvaheline komitee koosneski ainuüksi 25 shveitslasest ning mis sellest ajast peale on kasvanud kogu maailma hõlmavaks abiorganisatsiooniks! Koos Punase Poolkuu nimelise organisatsiooniga on mõlema organisatsiooni peamisteks põhimõteteks kaasajal kannatanute abistamine ilma igasuguste eeltingimusteta, humanism ning täielik ja rikkumatu sõjalis- poliitiline neutraalsus, mistõttu see on jätkuvalt peaaegu ainus organisatsioon, mille esindajaid lubavad oma ohvrite juurde mõnikord isegi erinevat liiki terroristid, rääkimata juba mitmesugustest riiklikest ning sõjalikest struktuuridest! Ning kelle sümbolitest  - punasest poolkuust valgel taustal ning valgest lipust punase ristiga keskel on tänaseks saanud ülemaailmselt aktsepteeritud turvatähised neile, kes vajavad meditsiiniabi või kaitset isikuvastase vägivalla vastu.

Sellest aga ei pea üldsegi välja lugema, nagu elaksid Shveitsi territooriumil ainuüksi põhimõttelised patsifistid (kuigi neid seal tõele au andes tõepoolest omajagu leidub!) Nagu juba eespool mainitud, olid Shveitsi armee mitmekesise väljaõppega sõdurid vägagi arvestatav löögijõud juba Saksa- Prantsuse sõja aastatel, veel enam on nad seda aga tänapäeval! Shveitsi armee relvastust ning väljaõpet oleks põhjust kadestada mitte ainult väikeriikide nagu Eesti taktikutel, vaid üldse kõigil, kes üritavad keskenduda oma maa ja rahva kaitsele. Kogu Shveitsi armee ülesehitus vastab nimelt nende ette püstitatud ülesandele - kaitsta oma rahvast ning territooriumi - ning vallutussõdades poleks sedalaadi armeega suures osas midagi peale hakata, sest armeel pole mitte mingisugust peastaapi üldse olemas (!) ning sinna kuuluvad mitte ainult noored ning terved mehed nagu enamikes maailma riikides, vaid ka keskealised ja vanemad kaugeltki mitte enam suurepärases konditsioonis mehed! Ainus, milleks seadus neid kõiki kohustab, on see, et nad aeg - ajalt ning vastavuses oma ealiste iseärasustega (!) läbiksid pidevalt uueneva väljaõppe, kuidas enda kehalist vormi, teadmisi ning kogemusi kõige tulusamalt oma maa ja rahva kaitseks ära kasutada! See tähendab - polegi olemas mingit ühist väljaõpet ega strateegiat, vaid igaüks võitleb võimaliku vaenlasega nii, nagu see tema enda iseärasusi silmas pidades kõige mõistlikum on! Ning sõjaväeinstruktorite ülesanne on mitte tekitada suurt hulka ühesuguse väljaõppega ning sarnaselt juhitavaid võitlusüksusi nagu enamikus teistes armeedes tehakse, vaid liita tõhusaks tervikuks vägagi erinevate üksikisikute ning väikeste gruppide tugevad küljed. Ei ole vist tarvidust selgitada, et  sellist armeed ei ole võimalik kellegi vastu kurjasti ära kasutada, isegi kui keegi seda kunagi teha üritaks, sest et ei eksisteeri kesksele ülemjuhatusele allutatud tegutsemist, vaid iga rühm tegutseb nii, nagu ta lähtudes enda võimalustest ning analüüsides olukorda ise otsustab - Shveitsis usutakse inimeste arukusse!

Ning kui tõsiselt järele mõelda, siis mida suudaksidki mõned käputäied rasket lahingutehnikat ning lihtsõdureid lauskmaal näiteks kas või nendesamade juba mainitud Saksa- või Prantsusmaa arvukate soomustatud diviiside vastu, kui ajaloospiraal peaks ükskord siiski uuel tasemel kordama Shveitsi riigi algusaegade stsenaariume? Aga mägedes, kus neid on õpetatud väikeste gruppidena oskuslikult tegutsema, võivad shveitslased küllaltki pikka aega vastu seista ülekaaluka vastase rünnakutele, tekitades neile vajaduse korral tõsiseid kaotusi. Shveitsi väikesearvulised õhujõud ning dessantüksused on juba pikka aega jätkuvalt maailmatasemel ning lisaks veel on Shveitsil olemas hulk suurepärase väljaõppega ratsaüksusi, mille sarnast pole kaasajal enam olemas kusagil maailmas ning mis on suuteline väikeste ja mobiilsete gruppidena ning koos kergerelvastusega ületama mägedes kuni 60(!)- kraadiseid tõuse - langusi, kus igasugune, ka kõige kaasaegsem lahingutehnika hätta jääb, ning andma tõhusaid lööke seal, kus vaenlane neid enamasti oodatagi ei oska! Ning mis kõige imelikum - seejuures ei varja Shveits oma kodanike sõjalist väljaõpet mitte kellegi eest, keda on arvatud vääriliseks ületama Shveitsi riigipiiri ning ka allakirjutanul on seetõttu õnnestunud isiklikult viibida Shveitsi ratsaarmee ühes peamistest väljaõppekeskustest. Mis siinjuures veel märkimist väärib, on  aastasadade vanune traditsioon, mille kohaselt on iga sõjaväekohuslase (aga sõjaväekohustuse täitmine  on tõelisele shveitslasele üleüldine auküsimus) isiklik munder ja samuti kogu isiklik sõjaline varustus väljaõppevälisel ajal tema enda kodus hoiul ning need jäävad pärast teenistuskohustusliku ea piiri ületamist otsekui tänutäheks pideva valmisoleku eest edaspidi tema isiklikuks omanduseks! Seetõttu võib Shveitsis sageli kohata põliseid majapidamisi, kus õige mitme põlvkonna relvad jagavad elutoa seinal aukohta ning sama teevad riidekapis mitmest sajandist pärit mundrid......

Ja veel: kuni äsjase (muuseas: rahva hulgas peaaegu et esimest korda Shveitsi ajaloos tõsist vastuseisu tekitanud) liitumiseni ÜRO- ga ei tohtinud ükski shveitslane, relv käes, ületada Shveitsi riigipiiri, nii et Shveitsi armeed ei saanud kuni selle hetkeni juba põhimõtteliselt kasutada kusagil mujal kui ainult oma riigi piirides! Aga maailm muutub, propagandamulin täiustub.....ning ülemaailmne ajupesu annab paraku oma esimesi tulemusi ka maailma ühes vähestest, kui mitte ainsas täielikult neutraalses riigis, kus rahvas tõepoolest kõiki asju otsustab.....

Olgu - nagunii ei suuda me selles lühikeses artiklis piisava põhjalikkusega käsitleda ühtegi valdkonda, rääkimata juba neist kõigist üheskoos - nii et üritagem siiski keskenduda peaküsimusele - kuidas on shveitslastel õnnestunud säilitada läbi sajandite isiklik suhe riigi ja tema kodanike vahel ning mujal ja teistes oludes järjest enam haruldaseks muutuv patriotism? Saladus - kui see üldse mingi saladus on - peitub Shveitsi konföderatsiooni riiklikus ülesehituses ning ammusest ajast pärit ning ennast läbi riigi eksisteerimise kõigi sajandite õigustanud põhimõtetes. Vastandina suurema rahvaarvuga Euroopa riikide monarhistlikele või tsentraliseeritud juhtimispõhimõtetele on Shveits oma olemasolu jooksul alati üritanud jääda truuks otsesele demokraatiale ning kompetentsi ühtlasele jaotumisele kõigi riikliku juhtimise tasandite vahel, mis on talle toonud teiste Euroopa riikidega võrreldamatu tunnustuse ning autoriteedi oma kodanike hulgas. Lisaks on esmatasandi otsuste pikaajaline eelistamine üleriiklikele regulatsioonidele kasvatanud riigi kodanike iseteadvust ning aktiivsust, samuti on riigi põhiseaduses kirjas kaitsemehhanismid esmatasandi võimaliku ignoreerimise puhuks - rahvaalgatuslik seadusprojekt, mis nõuab näiteks põhiseaduse muutmist (aga põhiseadust revideeritakse muuseas Shveitsis pidevalt vastavuses kodanikkonna hulgast tõusetunud küsimustele!) nõuab parlamendi tööplaani võtmiseks muidugi tervelt 100000 toetushäält, aga juba 50000 toetushäälega võib sundida riigi parlamenti 100 päeva jooksul kohustuslikus korras algatama rahvahääletust selle või teise olulise küsimuse üle, mille puhul kodanikele tundub, et nende arvamusest on asja otsustamisel põhjendamatult mööda mindud ning tõestatavalt vastava arvu hääli kogunud rahvaküsitluse või -hääletuse tulemus - sõltumata sellest, kes selle on algatanud - on parlamendile siduv, st. see tuleb vormistada seadusena sõltumata sellest, milline on parlamendi enda seisukoht! Kantonaaltasandil on vastavad arvud veel väiksemad ning sõltuvalt kohaliku võimutasandi elanike üldarvust võib mõningaid küsimusi kohaliku seadusandja ees üles tõsta juba ainuüksi mõnesaja kuni paari tuhande kodaniku soovi korral.

Shveitsi konföderatsiooni juhib samuti nagu mõnesid teisigi lääne tüüpi demokraatiaid seadusandjana 2- kojaline parlament. Seejuures moodustavad 2 volitatud esindajat igast täiemõõdulisest ning 1 igast poolkantonist ehk ühtekokku 46 isikut võrdse esindatusega föderatsiooninõukogu (sks. k. “Ständerat”), mis algselt koosneski mitmesuguste vabade kodanikuseisuste (kaupmeeste ja  käsitööliste gildide jne.) esindajatest ning mis oma olemuselt on Shveitsi vaste mitmetes riikides eksisteerivatele riiginõukogudele. Et aga erinevad elanikegrupid pole kusagil ega kunagi olnud arvuliselt päris võrdsed, siis moodustavad 100 rahvaesindajat kõikidest kantonitest parlamendi teise koja - nn. “rahvusnõukogu” (sks. k. “Nationalrat”) milles iga kantoni mandaatide arv on vastavuses kantoni elanike arvuga. Näiteks on Zürich rahvaarvult üks kahest suurimast kantonist (Berni kõrval) - 6 miljonist Shveitsi kodanikust elab ca´ 1,2 miljonit Zürichis - ning vastavalt sellele kuulub talle ka umbes viiendik kõigist rahvusnõukogu mandaatidest. Seesama Zürichi kanton koosneb aga omakorda veel 171 omavalitsusüksusest, kellest igaühel on voli konföderatsioonis kehtivate üldiste kokkulepete valgusel korraldada elu oma haldusterritooriumil nii, nagu iga piirkonna elanikud seda oma reeglina 4 korda aastas toimuval üldkoosolekul õigeks peavad ning otsustavad.

On veel kaks väga olulist asja, mis meile - totalitarismist tulnud ja nüüdki veel totalitaristliku mõtlemise küüsis olevatele ida-eurooplastele - veel küllap üsnagi kummalised tunduvad: esiteks see, et igal kantonil on oma põhiseadus, seega on Shveitsis tegelikult 26(!) põhiseadust ning vastavalt muidugi siis ka 26 kantonaalnõukogu, kes vastavalt seadusandja õigustes oma kantoni elu korraldavad!  Muidugi kopeerivad nad osaliselt tõesti üksteist, aga on ka siiski mõningaid erinevusi, sest kõigi kantonite kompetentsipiir on väga lai ning nad võivad vastu võtta seadusi, mis ei lähe vastuollu üldiste põhimõtetega, kuid vastavad konkreetse elanikkonna vajadustele ning tuginevad nende poolt heaks kiidetud lahendustele. Ei ole vist vajadust selgitada, et Genfi järve äärsel talupojal, Wallise kõrgmäestikuelanikul või siis ka näiteks Zürichi pangaametnikul võivad olla nii mõneski asjas sedavõrd erinevad soovid ning vajadused, et  põhjalikult oma kodanikele orienteeritud riik, nagu Shveits seda on, ei kipu peaaegu kunagi sekkuma, kui on olemas võimalus lahendada tekkida võivad konfliktid osapoolte omavaheliste läbirääkimiste teel....

 Ja teiseks oluliseks meie tavamõistusele haaramatuks tõsiasjaks on, et poliitilistel parteidel pole kohalikul tasandil peaaegu mitte mingisugust eraldiseisvat tähendust! See tähendab, et poliitilised parteid on Shveitsis muidugi olemas nagu peaaegu igas kaasaegses riigis, aga nad tegutsevad  kohalikes omavalitsustes oma kohalike liikmete kaudu, mitte mingi iseseisva poliitilise jõuna! Kui partei midagi oma üleriigilisel või kantonaalkoosolekul otsustab, siis peavad tema liikmed üritama antud otsust kohalikul üldkoosolekul kaitsta ning ellu viia! Ning kui see ei õnnestu mingi partei kohalikel lihtliikmetel, siis ei saa näiteks üleriikliku partei juht kohalikku otsust mitte millegagi mõjutada - tulemus oleneb ainuüksi partei kohalike lihtliikmete veenmisoskusest ning autoriteedist! Ja ime küll: see lihtne põhimõte väldib ühtlasi ka parteidesse nn. “mööbli” või teisiti öeldes ilma mingi iseseisva tähenduseta hääli korjavate ning maksu maksvate lihtliikmete tekkimise (nagu see on tihti meil siin on), sest ühelgi parteijuhil pole mingit kasu partei massilisusest, vaid üksnes iga parteiliikme isiklikust autoriteedist ning andumusest ühisele ideele, samuti tema arutlemis- ning veenmisoskusest, sest tema partei liige kohalikul koosolekul on ainus jõud, kes kannab partei ideid tegelikult ellu. Tasuks meilgi neist selles suhtes eeskuju võtta.....!

Kui püüda nüüd lähemalt käsitleda kompetentsi jagunemise küsimust, siis on ainult vähesed asjad, mille suhtes võimukompetents rangelt jagatud on - konföderatsiooni pädevusse kuuluvad eeskätt ainult n.-ö.“strateegilised küsimused”- raha, toll ning maksuvaba kaubandus, üldine karistuspoliitika, riiklik territoriaalkaitse, samuti Shveitsi läbivate magistraalteede, side ja muude  kommunikatsioonide seisukord ning näiteks ka osa kantonite ühtsest haridus-, teadus-, sotsiaal-, tervishoiu - ning energiapoliitikast. Muidugi tegelevad kõikide viimatiloetletud küsimustega lisaks jooksvatele küsimustele oma kompetentsi piires veel ka kõikide kantonite nõukogud ning kohalike kogukondade eestseisused, kuid kompetents kõigi nende tasandite vahel on seadusandlikult jagatud nii, et ühelgi tasandil pole õigust sekkuda teise tasandi otsustustesse - eelduseks on vaid, et need otsused vastaksid vastavas kantonis kehtivale põhiseadusele. Tõe huvides tuleb lisaks veel märkida, et enamasti seda ka teha ei üritata, sest riiklik maksupoliitika on üles ehitatud põhimõttel, et edasi kõrgemale võimutasandile delegeeritakse ainult need küsimused koos vastavate rahaliste vahenditega, mille lahendamine väljub kohalikest võimupiiridest või mitte lahendamine madalama(te)l võimutasandi(te)l pole kulude jaotust või tootmisvõimsusi silmas pidades otstarbekas (näiteks nendesamade riikliku või rahvusvahelise tähtsusega energia ülekandeliinide rajamine,  riiki läbivate kiirteede ehitus vms.)

Shveitsis ei olegi olemas valitsust kui täidesaatvat võimu meie tavalises harjumuslikus tähenduses, on vaid olemas mõned reeglina palgalised info - ning ressursikoordinaatorid nii kantonaal- kui konföderatsioonitasandil ning seejärel otse pisut enam kui 2900(!) kogukonda ehk omavalitsusüksust, millest lisaks veel tubli 2/3 on suurusega alla 2000 elaniku! Ning kuigi on olemas võimalus valida otsestel valimistel igale kogukonnale juhatus või nõukogu, pole vähemalt pooltes neist omavalitsusüksusest olemas mitte mingit seadusandliku iseloomuga kogu, vaid kohaliku elu korraldamiseks vajalike  otsuste vastuvõtmine toimub iga 3 kuni 6 kuu tagant uuesti koguneval kogukonna üldkoosolekul. Üldkoosolekul valitakse sellisel juhul reeglina ka mõneliikmeline eestseisus (Vorstand), mille ülesandeks jääb jälgida üldkoosoleku otsuste täitmist ning korraldada igapäevast elu kohalikul tasandil. Ning on täiesti üldkoosoleku, s.o. kohalike inimeste endi otsustada, kas neile selle töö eest ka midagi makstakse või teevad nad oma tööd täiesti ühiskondlikus korras, sest sedalaadi eestseisused on ajalooliselt välja kujunenud kunagistest vabade kodanike ühendustest, kes ei soovinud algselt kellegagi liituda ega ka kellelegi alluda, vaid üksnes üheskoos endi igapäevaseid elulisi küsimusi lahendada. Valitsuse funktsioone aitavad seejuures kogukondades täita muidugi ka mõned riigi poolt palgatud ametnikud, kellel pole aga seejuures iseseisvat otsustusõigust mingites omavalitsuslikes küsimustes ning kes on seatud vaid jälgima selleks ette nähtud riiklike või muude tsentraliseeritud ressursside kasutamise vastavust riiklikele kokkulepetele ning esmatasandi otsustele.

Niisiis ilmnebki kõige suurem erinevus võrreldes teiste lääneriikidega peaasjalikult seadusandliku ning täidesaatva riigivõimu kõige madalamatel tasanditel, linna- ja külaühiskonna tasemel. Kõigepealt muidugi juba see, et iga üleüldine (st. konföderalistlik) seadusprojekt läbib  kohustuslikus korras rahvaarutelu, kus nii iga kodanik kui nende suvaline ühendus saavad kaasa rääkida seaduse teksti ja mõtte kujundamisel! Juba see asjaolu iseenesest välistab võimaluse, et seaduse saaksid kirjutada kokku näiteks ainult kvalifitseeritud juristid oma võhikule raskestimõistetavas kõrgjuriidilises keeles (Shveitsis käibibki muide ütlemine, et kui seadusest ilma spetsialisti abita sotti ei saa, siis on see halb seadus)! Ning kui see või teine seadusprojekt on läbinud sellise “kadalipu” rahva hulgas, siis läbib ta veel lisaks arutelu eraldi  parlamendi kahes kojas, mis peaks tooma välja võimalikud vastuolud juba kehtivate seadustega ning vältima ühtede ning samade asjade ülekordamisi või siis “lahtisest uksest sissemurdmisi”. Muide: kui parlamendi kojad on mõnes küsimuses eri meelt, siis on nende kohustuseks vastastikku läbi rääkida, et saavutada seadustele vastav kompromiss, kui aga mõlemad kojad peaksid juhuslikult mõne seaduseprojekti tagasi lükkama, aga rahvale samas tundub, et sellist regulatsiooni oleks siiski tarvis, siis nagu juba eespool öeldud, on tarvis rahvaalgatuse korras koguda taotlusele 50000 allkirja ning see kohustab parlamendiliikmeid antud küsimuse 100 päeva jooksul rahvahääletusele panema, mille tulemus on parlamendile siduv - st. see vormistatakse seadusena sõltumata sellest, mida parlament ise asjast arvab! Ning kuna parlamendiliikmed teavad, et rahvas võib soovi korral iga seaduse sel kombel rahvahääletusele suruda, siis on parlamendihääletuste puhul ka välistatud ka järeleandmine igat masti lobistide massiivsele pressingule, mis annaks lubamatud eelised näiteks sellele või teisele rahvusvahelisele suurkontsernile või mõnele muule kildkonnale, sest hääletamise tulemused on avalikud ning iga parlamedisaadik tahab ju kodukohas ja oma rahva hulgas ju edasi elada ka siis, kui parlamendiaastad möödas! Peale selle aga on veel hulk selliseid küsimusi, mille otsustamine juba Shveitsi konföderatsiooni põhiolemust arvesse võttes  kohaselt kuulubki ainuüksi kogu rahva pädevusse ning mille rahvahääletusele panek on seetõttu automaatne, nagu. näiteks igasugused riikluse aluste muutumise ning suveräänsusega seotud küsimused jne. jne.

Shveitslased otsustavad  samuti ise ning kõik üheskoos, kellega nad on kulude korvamise mõttes solidaarsed ja milleks nad ühiselt kogutud raha kasutavad! Riikliku maksuna on Shveitsis kehtestatud ainult käibemaks ning sellest koguneva raha arvel tagutseb ning seda jagab erinevate ülesannete vahel konföderatsiooni eestseisus. Kõik ülejäänud maksud on oma olemuselt kohalikud ning võetakse vastu kohalikul tasemel. Seepärast on olemas tõsised erinevused eri piirkondade maksutasemetes vastavalt nende ees seisvate ning nende endi poolt püstitatud ülesannete suurusele ning seetõttu on ka shveitslaste maksumoraal ütlemata kõrge - kuna nad teavad, kuhu lähevad neilt korjatud maksud ning on saanud ise pidevalt kaasa rääkida vastavate seaduste kujundamisel, siis maksavad nad makse kuidagi iseenesestmõistetavalt ning nurinata. Vähe sellest - kogukonnal on õigus maksude maksmise kohustus osaliselt või isegi täielikult asendada ühiskondliku tegevusega kogukonna heaks, nii et see isik, kes kodukogukonna hüvanguks piisavalt oma aega, energiat ning tööjõudu ohverdab, võib maksude maksmisest põhimõtteliselt isegi päriselt priiks saada! Ning kuna Shveits kuulub hetkel vaid üheainsa rahvusvahelise ühenduse - ÜRO - ridadesse (sedagi alles alates viimasest ajast ning vastu vägagi suure osa elanike tahet!), siis pole ei konfödratsioonil tervikuna, kantonitel ega ka omavalitsustel praegu mingeid erilisi täiendavaid rahalisi kohustusi lisaks oma rahva heaolu tagamisele - riigituludest laekuvad summad katavad praegu lahedasti riigi kohustused oma kodanike ees ning seetõttu on ka maksude tase hetkel äärmiselt madal.

Ja veel: meie koduseid tavasid tundes tundub paljudele siin uskumatuna, et Shveitsis on parlamenditöö kõige eespoolöeldu valgusel lisaks veel auamet ehk meie mõistes ühiskondlik (!) töö - parlamendi mõlemad kojad  kogunevad istungiteks kokku ainult 4(!) korral aastas - iga kord umbes 3 nädalaks ning kõigil parlamendiliikmetel on lisaks parlamenditööle veel mingi muu “igapäevatöö”, millega nad tegelevad istungitevahelisel ajal ning toidavad oma peret! Ning kuna nad enamuse oma ajast teevad kodukohas ja konkreetses firmas oma igapäevast tööd, siis pole ka kartust, et nad võiksid kuidagiviisi võõrduda konkreetsest elust või ei teaks enam selle probleeme, nagu seda meie siinsete “mäe otsas elevandiluust lossis elavate” rahvaesindajatega sageli juhtuma kipub. Kõige selle tõttu ei tunta aga Shveitsis ka eluaegseid parlamenditegelasi, kes “viiakse parlamendiistmelt kunagi, jalad ees”, vaid igaüks ammendab oma ideed, missioonitunde ning ülearuse energia (ning sageli paraku ka oma lähikondsete kannatuse) kusagil 4 - 8 aastaga ning annab seejärel vabatahtlikult teed uu(t)ele tegija(te)le.

 Kui meil näiteks siin Eestis üritatakse läbi viia nn. “haldusreformi”, kus selle reformi initsiaatorite ettekujutuste kohaselt kohalike omavalitsuste arv peaks lähtuvalt tulubaasi suurendamise vajadusest väiksemate omavalitsuste mehhaanilise liitmise teel drastiliselt vähenema, siis Shveitsis risti vastupidi - üritatakse kõiki riigi käes olevaid võimalusi kasutades pidada ise oma asju korraldada suutvate omavalitsusüksuste arv jätkuvalt võimalikult suurena! Seejuures lähtutakse üleriiklikus ulatuses juba pikka aega põhimõtetest, et demokraatial on mõte siis ja ainult siis, kui kõikidel mingi kogukonna otsustusõiguslikel kodanikel on vaatluse all olevatest probleemidest täielik ja piisav ülevaade! Ning samuti vastupidi - et pole mitte mingisugust mõtet anda inimestele “demokraatlikku” otsustusõigust asjade üle, mille kohta neil puudub piisav teave või arusaamine - see kõik hakkaks töötama demokraatia kui sellise mõtte vastu! Enda huvisid saab kõige paremini kaitsta isik ise, kuid ainult siis, kui tal on asjadest piisav ülevaade, ning see on aegade jooksul inimestesse sisse kasvatanud muus maailmas tundmatu isikliku aktiivsuse. Kõik see üheskoos on viinud ajapikku selleni, et Shveitsis vähe sellest, et ei oodata mingeid riiklikke lahendusi - tegelikkuses lausa vastupidi - püütakse igal võimalikul juhul vältida riikliku sunniaparaadi sekkumist kogukonna ees seisvate probleemide lahendamisse! Mõnedes kõige “staazhikamates” kantonites, nagu näiteks Uris ning Schwyzis on praegugi olemas kohaliku “weiler”´i või “wil”´iga (meie kõnepruugis vastav mõiste tegelikult puudub, sest meil nimetatakse ühtviisi “külaks” nii kõnealust paarist talust koosnevat majadekogumit kui rohkem kui sajakonnast suitsust koosnevat asulat) seotud kogukondi, kes vaatamata mõnekümnest mõnesajani ulatuvale liikmeskonnale on suutelised oma asjad suurepäraselt ise ära korraldama, kaasa arvatud nii kulukad valdkonnad nagu seda on arstiabi või laste koolitamine. Ning keegi ei kipu ühtegi neist 2900 kogukonnast kellegagi vägivaldselt ühendama, sest esiteks pole see kohalike looduslike iseärasuste tõttu võimalikki - ühte pisikesse mägedevahelisse orgu näiteks rohkem inimesi lihtsalt elama ei mahu! Ning teiseks pole mitte mingisugust mõtet liita kokku suurt hulka inimesi, kellel pole vastastikku arusaamist teineteise probleemidest, sest nad hakkaksid kasutades demokraatlikke võimalusi “võõraste” huvide kaitsmist vastastikku lihtsalt segama, nagu seda Eestis kohalikul tasandil tihtilugu sünnib!

Kokkuvõttes on Shveitsis lihtsalt mõistetud lihtsat tõsiasja, mida meie suurriiklike eeskujude najal koolitatud riigijuhid veel pole taibanud - et kõigile kogukondadele pole rakendatavad ühtsed normid ega standardid, samas peab aga iga enesest lugupidav riik tagama kõigile oma kodanikele võrreldavad võimalused ning elutingimused sõltumata sellest, kui kaugel parlamendi istungitesaalist kodaniku õuevärav asub! Ning kuna mõnekümne majapidamise tarvis pole enamasti tõesti mõttekas püstitada palju miljoneid maksvat haiglat, spordihalli ega koolimaja koos siseujula ning muude tänapäevaste vajalike atribuutidega, siis võtavad kogukonna kõik liikmed mõnel kohustuslikus korras korraldatavatest üldkoosolekutest üheskoos vastu läbivaieldud ning asjakohase otsuse - enamasti selle kohta, kuidas korraldada kogukonna liikmete transport kuhugi, kus nimetatud võimalused juba olemas on või kuhu neid parajasti luuakse! Edasi on aga juba riigi poolt palgatud ametnike ülesanne reaalselt tagada, et vastu võetud otsus ellu viidud saaks ning ka väikese kogukonna liikmetel oleksid suuremate keskustega võrreldavad võimalused saata oma lapsi kooli või käia vabal ajal siseujulas oma päevatööst väsinud konte leotamas - kui tarvis, siis selleks seaduse jõu omandanud kohaliku otsuse toel kantonaal- või isegi keskvalitsuselt spetsiaalselt selleks otstarbeks ette nähtud eelarveraha juurde küsides!  Ja kellelegi ei tule isegi pähe nõuda kogukonna liikmetelt kolimist kuhugi mujale või liitumist mõne suurema kogukonnaga, nagu meil siin mõnikord on üritatatud teha.... Veelgi enam: suure kiirteede ehitamise buumi ajal möödunud sajandi viimastel aastakümnetel juhtus mitmes Shveitsi kantonis, et kohaliku “wil”´i paarkümmend talumeest tulid kokku ja otsustasid, et riigi parlamendi poolt heakskiitu leidnud rahvusvahelise tähtsusega kiirtee ei lähe risti läbi neile kuuluvate talu(de) põlis(t)e karjamaa(de), vaid on kohustatud sellel asemel näiteks vonklema mööda (enamasti riigile kuuluvaid) mäekülgi ning selle ehitajad on kohustatud lisaks veel ehitama enda kulul müra tõkestava seina oma liiklusarteri ja külakese lehmade põlise söögikoha vahele, sest piimaandjatele ei mõju(vat) autokummide vilistamine ning mootorimürin hästi! Ja kui ikka ei õnnestu kohapealseid otsustajaid kuidagi vastupidises veenda, siis ongi enamasti nii teha tulnud, sest kohalike elanike põhjendatud otsusest üle käivat jõudu otsest demokraatiat austavas riigis olla ei saa - vaadake kas või pisut täpsematelt kaartidelt praeguste Shveitsi kiirteede kulgemise marshruute, siis näete, milline võim on otsesel demokraatial, kui sellel lastakse rahus toimida.....

Ja tuginedes kõigele eespoolöeldule võikski otsene demokraatia kui riigi kodanike poolt aktsepteeritud ühiskondliku kooselu alus Shveitsis ilmselt veel pikka aega edasi toimida, kui viimaste aasta(kümne)te jooksul poleks riikidevahelise suhtlemise areenile lisandunud üks uus ja äärmiselt oluline tegur - s. o. rahvusvahelise suurkaubanduse ning suurte riikidegruppide, nagu seda on ka enda mõjuvõimu üha laiendav Euroopa Liit, majanduslik ning poliitiline surve. Erinevus senisest olukorrast seisnebki ju peaasjalikult selles, et selle uue teguri esiletõusmise järel ei lähtu enamus EL seniseid liikmesriike enam üldiselt aktsepteeritud põhimõtetest, nagu seda rahvusvahelises suhtlemises senini valdavalt õigeks on peetud, vaid eeskätt endi riiklikest huvidest! Et seda olulist muudatust kuidagi illustreerida, selleks peame tooma näite EL mõjukate kaubandusgigantide  ühisest “pressingust” Shveitsi riigi kui suveräänse poliitilise üksuse vastu. Nimelt on üks EL mõjukamaid liikmeid - Itaalia - ülejäänud EL liikmesriikidest Alpidega otsekui ära lõigatud ning kõik peamised liiklusarterid, mis teda ülejäänud Euroopaga seovad (peale otse läände viiva hingematvalt kauni vaatega rannikumagistraali), läbivad tunnelite kaudu mäeaheliku ning kulgevad edasi piki Shveitsi territooriumil asuvaid orgusid. Selles asjaolus iseenesest poleks ju midagi erilist, sest nii Euroopa kui enamik muid maailmajagusid on tänaseks otsekui “õmmeldud läbi” liiklusmagistraalide võrguga ning toidu ja muude esmavajalike tarbekaupade meeletu sõidutamine kontinendi teise otsa on saanud juba üleüldiseks normiks. Shveitsi puhul muudab aga olukorra pikantseks asjaolu, et sealsed teed, sillad, viaduktid ja muud rajatised on vastavalt siseriiklikule seadusandlusele arvestatud ning rajatud ainult kuni 28 tonni raskustele veerevkoosseisudele, nii et tegelikult ei tohiks nendel elegantselt mäekülgede külge “riputatud” insenerikunsti suursaavutustel sõita ükski mujal Lääne- Euroopas nii tavalistest ning Euroopa Liidu seadustega siiani igati lubatud 40- tonnistest autorongidest! On aga iseenesest mõistetav, et ükski kaubavedaja ega - saatja, rääkimata juba autojuhist pole nõus sõitma näiteks Saksamaalt Itaaliasse või ümberpöördunult pooltühja autoga või siis 12 tonni laadungit Shveitsi piiril mõnele teisele veovahendile ümber laadima, et seda Shveitsi läbimise järel uuesti autole tagasi laadida! Sellepärast ongi konföderatsiooni valitsusele tänaseks kõiki lubatud ning lubamatuid vahendeid kasutades Brüsseli poolt peale surutud nn. “bilateraalsed” e. kahepoolsed lepingud, mille alusel kõnealused transiitkoosseisud Shveitsi teedel teatud reservatsioonidega siiski sõita tohivad! See tähendab ühtlasi aga ka uut kinnitust ammutuntud sarkastilisele naljale, et ametniku käsk on alati tunduvalt kõvem kõigist loodusseadustest! Sest kuigi peaaaegu kõik insenerirajatised püstitatakse tõesti teatud tugevusvaruga, ei saa see kunagi ulatuda tervelt 150(!)%- se ülekoormuse pikaaegse talumiseni, sest muidu poleks eelnevalt tehtud inseneriarvutustel ju üldse mingisugust mõtet! 

 “Ülekaalulised” kaubakoormad aga vuravad päevast päeva Itaalia ja ülejäänud Euroopa riikide vahet. Ning sageli venivad laviinide(ohu)st või muudest teguritest põhjustatud järjekorrad mägesid läbivate trasside ning tunnelite ees kümnete kilomeetrite pikkuseks, mis teadagi mõjub ühtviisi halvasti eelkõige kaubasaa(t)jate majandustegevusele ning vedajate rahakotile, mitte palju paremini aga ka teede ning ümberkaudsete elanike elukeskkonna seisundile. Seetõttu polegi nii harvad olukorrad, kus kohalikud elanikud tõstavad alguses kantoni ning selle kaudu ka konföderatsiooni valitsuse ees üles transiitliikluse järsu piiramise küsimuse. Praeguseks pole asi kusagil tõsi küll veel kategooriliste otsusteni jõudnud, sest midagi pudeneb transiitliikluse eest makstavast küllaltki kopsakast transiitmaksust ka kohalikele omavalitsustele, aga kui peaksid korduma  mõned aastad tagasi Mont Blanc´i tunnelis toimunud tulekahju või alles  üsna hiljuti Sankt Gotthardi tunnelis toimunud autode ahelkokkupõrke taolised suurõnnetused, siis võivad peagi aset leida kohalike elanike tõsised protestiaktsioonid kuni transiitliiklust puudutavate kategooriliste otsusteni välja! Ning millise otsuse peavad seejärel vastu võtma “alasi ja haamri vahele jäänud” Shveitsi riigijuhid, eks see näitagi kogu maailmale kujukalt Shveitsis seni veel toimiva otsese demokraatia reaalpoliitilist tähendust ning selle tegelikku elujõudu. Ning eks see annagi ka lõpliku vastuse küsimusele, kes on olemas kelle jaoks ehk kas suvalise paiga põliselanikud on tõepoolest “vabad inimesed eneste vabal tahtel toimima pandud riigis” (nagu seda deklareerivad üksteise võidu enamus kaasaegseid põhiseadusi) või on nad lihtsalt üdini läbilollitatud ning sõltlastest mängukannid maailma riigijuhtide ja rahvusvaheliste majandusgigantide globaalsetes võimumängudes.........

Nii siis ei saagi täna veel anda ühest ja lõplikku vastust küsimusele, kas Shveitsi tüüpi otsene demokraatia võiks päästa midagi praeguses ühinemispalavikus rappuvas Euroopas või laiemalt võttes terves globaalse katastroofi poole tormavas maailmas - selleks peaksime teadma, millise otsuse teevad vaatamata üleüldiselt deklareeritavale “demokraatlikkusele” kõigi maade  eksistentsiaalsete valikute ette seatud võtmeisikud siis, kui saatus sunnib neid loetud hetkede jooksul vastu võtma otsuse, mille tegelik otsustusõigus kuulub võõrandamatult kogu nende rahvale tervikuna! Kas nad võtavad nagu Eesti praegused ummisjalu Euroopa Liitu tormavad võimukandjad endile õiguse rääkida igas olukorras “rahva” nimel ja tembeldada endi isiklikest motiividest kantud hetkeotsused “rahva tahteavalduseks? Või jätkub osal neist siiski julgust vastavuses otsese demokraatia vaimuga tunnistada, et ükskõik milline esindaja ei saa olla kunagi samastatav nendega, keda ta esindab ning et maailmas on alati olnud ning on jätkuvalt olemas võõrandamatuid õigusi ning kohustusi, mida saab ja peabki teostama igaüks meist isiklikult ning kellelgi - ka meie endi poolt valitud rahvaesindajatel! -  pole õigust teha seda meie eest! Siis ja ainult siis on praeguses apokalüptilises reaalsuses veel lootust vältida inimühiskonna eetilist kokkuvarisemist, kui me kõik soostume tunnistama iga üksiku indiviidi ainulaadsust ja kordumatust ning samuti tema võõrandamatut õigust otsustada enda elu ja ümbruskonda puudutavad personaalsed küsimused kõigi elavate olendite vastastikuse austuse ning aastatuhandetega kujunenud eetiliste kokkulepete vaimus iseseisvalt....

Tõnis Tulp,
31.10.2002.

Pühapäev, 9. november 2014

PEREKOND - TSIVILISATSIOONI ALUS. - Maie Lüüs.

PEREKOND - TSIVILISATSIOONI ALUS

Oma rahva peol. Foto: Neeme Sihv


Mind pani sulge haarama mure Eesti perekondade ja laste tuleviku pärast.

Rahva enamuse tahte vastase seaduse läbisurumise eel sõnas lugupeetud
president, et kui me tahame kuuluda tsiviliseeritud riikide hulka,
siis peaksime vastu võtma seaduse, mis annab riikliku tunnustuse
eluviisile, mis on 1/3 maailmas kriminaliseeritud. Ma toetan igati
erivajadustega inimeste abistamist, kuid kas saab riiklikul tasandil
kehtestada kahte norm(aalsust)i, kandidaate on ju veel teisigi? Kelle
õigusi kelle õiguste arvelt siis lõpuks kaitstakse? Kes vähegi suudab
süveneda Lääne-Euroopas toimuvasse – ohjeldamatusse migratsiooni,
sõnavabaduse piiramisse poltiikorrektsuse nimel, lastekaubandusse,
jne, mõistab, kuhu oleme teel. Mõtlemapanev fakt on ka suur
enesetappude ja isikuvastaste kuritegude arv nn heaoluriikides.

Tsivilisatsioon on teadupärast inimese elu korraldus, tema tegevuse ja
intellekti mateeria, erinevalt vaimsest – kultuurist, kusjuures
mõlemad on omavahel seotud. Mis on siis tsivilisatsiooni aluseks?
Vaadeldes perekonda ajaloolisest perspektiivist, näeme et tuumperekond
(naine+mees+lapsed) on inimkultuuri üks esimesi komponente. Enamikes
inimühiskondades on perekond kõige fundamentaalsem organiseerumise
üksus. Traditsiooniline perekond mees + naine + lapsed on olnud ka
Lääne kultuuri aluseks. Euroopa Liit rajati kristlikele väärtustele,
millest ta on hakanud kahjuks eemalduma. Näib, et lisaks
majanduslikule liidule on tekkimas ideoloogiline liit (Vrdl N. Liit).
Tänapäeval on perekonna mõiste hägustunud, kuid mitte kaotanud oma
aktuaalsust. Seega, kas tegu pole pigem tsivilisatsiooni
lammutamisega? Moetrendi või (mitte üldsegi uudsete) inimkatsetega,
mis nii või naa jõuavad peagi ajaloo prügikasti?

Ma pole kunagi olnud eriti innukas (sise) poliitika huviline, aga
praegused ühiskondlikud arengud on jõudnud sellisesse staadiumi, mis
puudutavad juba isiklikult. Moraalitust toetava seaduse (mida ei olnud
tegelikult ka vastavale vähemusele nende sõnul vaja) vastuvõtmisel on
juba ka värsked viljad – on mindud lastekaitseseaduse kallale.

Kui aktiivseid lastevanemaid ja emasid koondavad mittetulundusühingud
nõudsid, et ka uues lastekaitseseaduse eelnõus oleks kirjas lapse
õigus perekonnale ja vanematele agu varasemas seaduses, naeris
Riigikogu sotsiaalkomisjon neid välja, väites, et Eestis
traditsioonilist perekonda enam ei eksisteeri. Ma ei tea, millises
keskkonnas sotsiaalkomisjoni liikmed elavad ja liiguvad, aga mina võin
küll väita, et näen enda ümber suuremas osas siiski traditsioonilisi
peresid, ju pole suurlinna mood siia veel jõudnud. 2013. aastal
täheldati isegi varasemast suuremat abiellumiste arvu.

Sellise lastekaitseseaduse eelnõu läbiminemisel võib leida väga
lihtsaid ettekäändeid lapse eraldamiseks oma perekonnast, nt
majanduslik vähekindlustatus, pealekaebamine.  Ka sooneutraalne abielu
ja samasooliste abieluseadus lahutab lapse vältimatult oma isast ja
emast, muutes ta tootelaadseks. Selline abielumääratlus rikub üht
lapse peamist inimõigust, mis on sätestatud vastavas ÜRO
konventsioonis – õigust (bioloogilisele) perekonnale.

Soome kasvatusteaduse ja –traditsiooni professori Tapio Puolimatka
sõnul ei kuulu abieluõigus oma olemuselt inimõiguste hulka ning
samasooliste abieluga kaasneb ulatuslik nõrgimate ühiskonnaliikmete
inimõiguste rikkumine – oma seksuaalse enesteostamise nimel
diskrimineeritakse lapsi tugevama (täiskasvanu) õigusele toetudes,
võttes neilt loomupärase õiguse tunda oma bioloogilisi vanemaid ja
kasvada nende hoole all. Ta väidab, et kui laps on armastussuhte vili
(nagu see on hetereoseksuaalses peres) ja teda armastatakse, hoolimata
tema omadustest, kasvab laps ennast hindama. Ilma selleta kaob kogu
inimsuse tuum. Sünnijärgses perekonnas on lapsel võimalus saavutada
afektiivne tasakaal tänu loomupärasele eeskujule. Tal kujuneb välja
kultuuriline identiteet, (põlvkondlik) järjepidevus, mis on aga iga
rahvuse püsimise eeltingimus. Positiivse nähtusena võib vastukaaluks
globaliseerumisele täheldada ka uusrahvusluse tõusu Euroopas, nt.
shotlaste ja katalaanide omariikluse püüded.

Paradoksaalne, aga kommunismitont on endiselt liikvel, nüüd küll
rõivastatuna kapitalisti kuube ja on saavutamas oma eesmärki –
hävitada perekond, lahutada lapsed vanematest, ja teha neist
ideoloogiliselt kuulekad kodanikud või kaubaartikkel.

Mõned arrogantsed poliitikud, kelle käitumisest kumab läbi
alaväärsustunne, paistavad silma hoolimatusega Eestimaa vaimse ja
loodusliku keskkonna suhtes, loobudes ühishüvede nimel Põhiseaduses
sätestatud  väärtustest, rahvuslikust identiteedist ja väärikusest.

Rõõm on siiski tõdeda, et vastukaaluks tegelikkust kallutatult ja
ühekülgselt kajastanud peavoolu (riikliku) meediale on rahvuslike
aadete ja ajatute väärtuste kaitseks sõna võtnud ja
liberaaltotalitarismi ohumärkidele viidanud ka mitmed
ühiskonnategelased, teadlased ja loovisikud, mitte ainult inimesed,
keda hr Andrus Kivirähk ühes oma kolumnis nimetas frustratsioonis
vaevlevateks madalapalgalisteks.

Loodetavasti on tulevased valijad mõistnud viimaste sündmuste
valguses, kes mõistavad ja väljendavad nende tõelist tahet ning
tunnevad koos nendega südamevalu Eestimaa ja rahva pärast. Selliseid
esindajaid valides suudab ehk peatada Maarjamaa moraalset kollapsi,
nagu see on toimunud nn progressiivses Euroopas ja taastada
rahvuslikud ideaalid, riigi moraalse sõltumatuse ja väärikuse.

Tahaks teha üleskutse esivanemate väärtusi hindavatele peredele – ärge
andke alla, hoidke, toetage ja armastage üksteist kõigi raskuste
kiuste ja näidake, et traditsioonilist perekonda ei maksa veel kanda
punasesse raamatusse, vaid ta on tugevam (loe: jätkusuutlikum) kui
kunagi varem!



Traditsioonilise pere toetaja

Maie Lüüs

Soovite avaldada oma arvamusi ja artikleid?




Võtke ühendust

vabaajaleht@gmail.com

Sobivusel seda ka teeme.  Võimalik, et lisan ka foto artikli illustratsiooniks. Muidugi võite pilte ka ise meilile saata.

Kohtumiseni!