Laupäev, 26. august 2017

KOHTUMINE JUUNIKOMMUNISTIGA - Lembitu Twerdianski




Kohtumine juunikommunistiga

 Meenutan üht kohtumist sellest ajast, kui töötasin Kaarepere metsakatsejaamas. Jõgeva rajoonis oli külas Harald Ilves, kunagine juunikommunist,  Lauristini, Kruusi ja Semperi võitluskaaslane. Ta oli olnud 1960te aastate esimesel poolel Eesti NSV ülemnõukogu juhataja. Nüüd oli teenekas Lenini ordeniga autasustatud veteran Ametiühingute keskkomitee esimees. Aga ametiühingud, nagu siis kirjas oli isegi ametiühingu liikmepiletil, on kommunismi kool. Seega, kui kuulsime, et pidime teiste hulgas talle oma majapidamist näitama ja teda kostitama, olime ootel, et mis õpetusi ta siis meile jagab.
Ilus suvepäev oli, kui olime külalisega väikese ringi teinud mööda Vooremaad, põiganud sisse kalamajandisse ja vutifarmi ning tiirutanud veidi metsas. Juba eelnevalt oli välja valitud kena sammaldunud liivapõndak vanade mändide all Kassinurmes.

Silvi oli ette valmistanud piknikukorvi, kus oli marineeritud angerjat ja seeni, värsket kurki ja tomatit ja veel üht-teist suupärast. Kaupo oli korvi lisanud põdrakonservi ja -vorsti ning pudeli vahuveini “Sovetskoje šampanskoje.” Ettenähtud kohal laotasime teki maha ja võtsime istet. Külaline osutus lõbusaks vestluskaaslaseks, mitte sugugi kuivaks ja ametlikuks parteimeheks, nagu kartsin. Rääkisime veidi oma tööst ja plaanidest, paistis, et see pakkus talle päris huvi. Lahkasime siis natuke maailma asju, aga kui külaline sai jutujärje enda kätte, polnudki enam vaja jututeemasid otsida.
Ta hakkas meenutama 1940-41 aasta pöördelisi sündmusi Eestis, millest ta aktiivselt osa võttis. Ždanovi mehed olid Varese valitsuse juhtimise kohe seltsimeheliku heasoovlikkusega oma kätte võtnud. Kutsuti kokku värskeltküpsetatud nõukogude aktivistid ja tehti neile teatavaks, et neile pannakse esimeseks ülesandeks kaks asja. Esiteks, kirjaoskamatuse likvideerimine tööliste ja talupoegade hulgas ja teiseks nõukogulikku elulaadi tutvustavate ja propageerivate asutuste, klubide ja punanurkade loomine. Nendes punanurkades tuleb erilist tööd teha just maanaistega!

Algul võtsid meie mehed seda huumorina ja selgitasid, et kirjaoskamatus on Eestis likvideeritud juba paarsada aastat tagasi. Muidu ei saanud siinmail naistki võtta ega mehele minna, kui leeriõpetuse käigus polnud kontrollitud lugemise ja kirjutamise oskust. Kirjaoskamatuid võib olla paari protsendi ringis vanainimeste hulgas, kes pole leeris käinud, ega abielusadamasse jõudnud, või on siis lihtsalt alaarenenud mõistusega.
Selle peale viibutati näppu ja manitseti, et uued seltsimehed ei alustaks kohe nende petmisega, see viib usalduse kaotuseni ja siis... Mis siis saab, ei öeldud otse, kuid anti mõista, et nõukogude võim sellist asja ei kannata ning kõik takistajad, äraandjad ja provokaatorid proletariaadi diktatuuri teel lähevad otsemaid ajaloo prügikasti.
Kampaania eesti rahva lugemaõpetamiseks vaibus alles siis, kui koos isehakanud “õpetajatega” sõideti läbi paar küla, kus nad oma valikul kontrollisid talumeeste ja naiste lugemisoskust. Mis neid kõige enam hämmastas, vanemad mehed, olid nad ju elanud balti mõisnike all tsaaririigiski, oskasid mitut keelt.

Seda agaramalt haarati kinni “punanurkade” rajamisest, kus “maanaistega saaks teha erilist tööd.” Selgitasime jälle, et meil on juba ammune rahva- ja seltsimajade traditsioon. Seal käib rahvas koos, seal korraldatakse õmblus- ja keedukursusi, tehakse teatrit, peetakse aktusi ja tantsupidusid. See neid ei rahuldanud. Kui käidi mõnda rahvamaja vaatamas, oli otsus lühike: neis kultiveeritakse vaenulikku, kulaklikku kultuuri!
Kõigepealt tuleb kõik need kooskäimise kohad ümber nimetada “Sotsialistliku kultuuri majadeks,” mis vene keeles lühendatult kõlas, “Doma sotskulta.” Meie mehed püüdsid jälle ettevaatlikult selgitada, et selline nimi eesti keeles kohe mitte ei lähe. Neid maju hakataks kohe hüüdma Sotskuldi majadeks. Siis oleks patriootiline üritus pööratud kohe irvitamiseks. Ždanovlased pidid siingi lõpuks järele andma, seltsimaju hakati nimetama lihtsalt kultuurimajadeks. Üks häbi siiski vähem!

Niimoodi siis hakati Eestis arendama nõukogulikku kultuuri 1940. aasta pöördelistel juunikuu päevadel. Pole siis ime, et mõnigi eesti haritlasest “vastristitud” nõukogude aktivist uues korras pettus, paar halvustavat sõna “kultuuritoojate” kohta ütles, oma leivast ilma jäi ja istumagi pandi.

*****************

 
UUS RAAMAT!
Raamatu „Läänlaste lood“ lühitutvustus
Raamatusse on kogutud mälestusi kogu vanalt Läänemaalt alates 20. saj. alguspäevilt kuni 21. saj. künniseni. Oma mälestusi jagavad kooliõpetajad, põllu- ja metsamehed, kalurid, insenerid, suurtalude peretütred, meierid, riigiametnikud , arst, akadeemikud, ülikoolide õppejõud, küüditatud ja suure sõja aegsed paadipõgenikud. Sarja esimese raamatu "Kullamaa mälestused" järg.
Raamat on võetud EV100 toimkonna poolt EV 100 sünnipäeva kingituste hulka ja selle trükkimist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Juttu on koolikorraldusest ja koolielust 30, 70 ja 100 aastat tagasi, inimsuhetest eesti külas tsaariaja lõpus, noores Eesti Wabariigis, suure sõja ja kolhooside ajal. Mälestusi on taluelust enne sõda, sõja ajal ja kolhooside loomisest läänerannikul ja mujal. Kolhooside algusaastaid on kirjeldatud kogu kaasneva omavoli, metsikuste ja grotesksusega vahetute kaasaelajate ja pealtnägijate poolt. Üksikasjalikult on kirjeldatud põgenemisi läände purjelaevadega Eesti läänerannikult. Mälestusi on metsavendade elust ja saatusest, Läänemaa kuulsatest leiutajatest, maanoorte tegemistest 1930tel, mitmest Läänemaa tuntud ühiskonnategelasest, Vabadussammaste taastamisest jm.
Mälestusi on kalurite elust ja tööst Läänemaa mandriosas ja Vormsil, metsameeste tegemistest ja juhtumistest , pidutsemistest ning eraelu salajasematest külgedest. Juttu on elust metsavahitalus 1950tel ja 60tel, õppimisest ja õpetamisest Luua metsatehnikumis, tudengite kohati üle võlli kippuvatest tükkidest, läänlaste juhtumitest Nõukogude Liidu ja maailmamerede avarustel, paljust muustki.
Lõpuosas on kultuuriloolisi mälestusi viimastest aastakümnetest.
Autoritest võiks mainida prof. Pille Kipparit, akadeemik Eduard Einmanni, dr. phil. Peeter Kaske, dr.phil. Ülo Erikut, dr. Urmas Suklest, prof. Valdemar Väli, Eesti Looduskaitse Seltsi asutajaliiget insener Abro Teemuskit, agronoom-ökonomisti Manivald Müüripeal`i, insener Mati Jetsi, koolijuhte Jaan Sihverit, Ferdinand Rajaveret, August Tarendit, Materjale on saadud veel akadeemik Mihkel Veidermalt, põllumajandusjuhilt Helgur Kaabelilt, metsainsener Ants Linnult, koduuurijalt Merike Ströömilt ja teistelt.
Raamatule anti EV 100 kingitustoimkonna poolt kingituse staatus Eesti Vabariigi 100 sünnipäevaks.
Raamat on A4 formaadis, kõvade kaantega, maht 375 lk. Sisaldab ligi 250 ajaloolist fotot. Hind 15 eurot.
Raamat jaemüügile ei lähe, tellida saab ainult otse koostajalt Lembitu Twerdjanskilt e-posti letarang@gmail.com kaudu.
Piiratult on saada veel sarja esimene raamat „Kullamaa mälestused“, mis sisaldab samas mahus mälestusi ning ajaloolisi fotosid Läänemaalt.

Neljapäev, 24. august 2017

MINU KÕNE HIRVEPARGIS 2017 - Ants Erm



Minu kõne Hirvepargis 23. augustil 2017

Head kaasvõitlejad, head kuulajad!
 
Tulime Aivar Kivisiv'iga siia Ukraina lippudega, tulime otse meie iganädalaselt piketilt Vene saatkonna ees. Minul täitus täna kolm aastat nende pikettide organiseerimisest - 23. augustil 2014 korraldasin ma seal esimese piketi, tõsi koos Tarmo Kruusimäega korraldatavte iganädalaste pikettideni jäi veel paar kuud. Siin kohal tahan tänada Mari-Ann ja Tunne Kelamit, kes alati kui vähegi võimalik meie pikettidel osalevad, s.t Mari-Ann sageli, Tunne siis kui kolmapäeval kodumaal juhtub olema. Tänud teile, Kelamid. Minult on sageli küsitud: "Miks te siin seisate, see ei muuda ju midagi?". Ei ole me keegi nii naiivsed, et arvaksime, et kukutame piketiga Putini! Ei seda me ei suuda, aga me suudame toetada moraalselt neid, kes on Putiniga reaalselt sõjas, näidata ukrainlastele, et nad ei ole oma võitluses üksi. Ja nende pojad ja isad, emad ja tütred on rindel kodumaad kaitsets pidevas surmaohus, pea iga päev hukkub keegi Putini kuuli läbi. Olgem ausad - nad pavad seda sõda ka meie eest, nad on sidunud agressoril käed! Aga Ukraina juurde tulen oma kõne lõpus veel tagasi.
Lagle (Parek) just rääkis, mida inimesed toona, 30 aastat tagsi rohkem või vähem kartsid, millele olid valmis massiliselt alla kirjutama ja mida pigem peljati. Väidan, et mingis mõttes jäi eestlaste enamus läbi sügava okupatsiooniaja rahvuslasteks, rahvusluse likvideerimine oli ka kommunistlikule diktatuurile "mission impossible", kui nad just ei võtnuks ette kogu rahvuse füüsilist hävitamist, õnneks peale Stalini surma enam ei võtnud. Ainult et, ... selle rahvusluse reaalne võitlusvõime oli üldjuhul nullilähedane, kuni selleni välja, et nõukogude võimu maruvihkajad rääkisid, et ei julge hääletamata jätta, sest kõik sedelid on märgistatud. Selles, oli neil muidugi õigus, et 99,98% oleks tulemus olnud niikuinii.
Aga ikkagi olid ka teised inimesed, olid Kalju Mätik, Mati Kiirend, Sergei Soldatov, Artem Juskevits - info nende tegemistest kostis Ameerika Hääle ja Vaba Euroopa vahendusel ka läbi "kolme õe" tekitatud ragina - jah juba siis sogasid "kolm õde" Tallinnas eetrit! Levis ka info Jüri Kuke, Enn Tarto ja Mart Nikluse võitlustest. Midagi oli kurjuse impeeriumis hakanud murenema.Tulid uuemad ajad, tuli Sirje Kiin'i algatatud 40 kiri - oleksin sellele ilmselt alla kirjutanud, kui oleksin sattunud olema õigel ajal õiges kohas. Ja see kiri levis juba ka käest kätte. Jah, paistab täna ju süütu palvekirjana, aga igal ajal on omad türannid omade meetoditega, on omad kangelased ja ka reeturid. (rääkimata lõik, vt. allpool).
MRP AEG-st ja ERSP-st on täna juba nii palju räägitud, et ei hakka üle kordama. Lisan vaid niipalju, et need on inimesed, kelle arvamust, olgu see siis nii või teistpidine, võtan alati tõsiselt, sest tean, nad räägivad seda mida mõtlevad, nad ei tegele poliittehnoloogiaga, nad ei müü Eesti riiki!
Kõik tänased sõnavõtjad on rõhutanud tõe tähtsust, Lagle juhtis tähelepanu, et ka 30 aastat tagasi nõuti siinsamas just tõde, nõuti Molotov-Ribbentropi Pakti salaprotokollide avalikustamist. Ja kuhu oleme jõudnud tänaseks? Tõejärgsesse ühiskonda? Ühiskonda, kus on kahtluse alla seatud suur osa põhitõdedest, suur osa sellest, mille nimel me omal ajal tegutsesime. Kahtluse alla on seatud rahvusriigi mõte, rahvuse mõte, okupantidest on kujundatud vaesed kannatajad ja rahvuse, eesti keele ja eesti meele eestseisjaid nimetatakse natsideks ja rassistideks, isamaalisus on tabusõna. Kui seda teeksid vaid mingid friigid , Jumal nendega - Eestis kehtib arvamusvabadus - aga kui tegelinskitele, kes järjepidevalt halvustavad ja labastavad kõike, mis eestlasele on püha, on avatud avalik-õiguslik meediaruum, siis on ikka kuri karjas küll.


Mis on sellel pistmist "tõejärgse ühiskonnaga"? Tsiteerin: "Nii oli ka Eesti iseseisvumise ja 1990. aastate radikaalsete reformide osas võimalik konstrueerida väga erinevaid diskursusi, alates sellest, et tegemist oli „loomuliku tagasipöördumisega läände“ ja lõpetades sellega, et toimunu „oli XX sajandi suurim katastroof ja karjuv ebaõiglus“. Me teame, et parempoolsete, Eesti Kongressist välja kasvanud rahvuslike jõudude diskursus (tagasipöördumine läände ja radikaalsete reformide vältimatus) sai kiiresti valitsevaks ja et enamik eestikeelseid inimesi võttis selle kiiresti omaks." 
Tsitaadi autoriks on tuntud politoloog, Tallinna Ülikooli riigiteaduste osakonna lektor, gümnaasiumi ühiskonnaõpetuse õpiku üks autoreid. Tõe huvides olgu öeldud ka nimi - Tõnis Saarts.


Niisiis, iga asja kohta on "võimalik konstrueerida väga erinevaid diskursusi", ehk siis kõik ajalookäsitlused on ühteviisi tõesed, ehk siis tõde, kui sellist ei ole olemas, okupatsioon on vaid üks võimalikest tõlgendustest. Läheme siis edasi: ei olnud ei punaterrorit ega holokausti, ei olnud holodomori, ei olnud Krimmi okupeerimist ega sõda Ukrainas - kõik vaid erinevad "diskursused".
Selline filosoofiline konstruktsioon on ju võimalik - reaalset maailma ei ole olemas, kõik sõltub vaid meie kujutlusvõimest, aga...kui see on tõde, ka siis ei ole meil muud peale hakata, kui võidelda nende "väljamõeldud tontidega" - vastasel korral oleks ainus mõistlik alternatiiv loobuda väljamõeldud iseendast ja end tappa lasta või vabasurma minna.


Tõejärgse ühiskonna võidukäik Euroopas sai mulle reaalsuseks aastal 2008 - peale Venemaa sissetungi Gruusiasse, kui "rahu" saavutati Szarkozi ja Putini kokkulepetega, millega pesti Putini käed selles konfliktis puhtaks. Sama tendents jätkus ka Krimmi okupeerimisel ja jätkub Ukraina puhul tegelikult tänaseni - ei ole vene vägesid, ei ole okupeerimist, on vaid mingid kosmosest ilmunud rohelised mehikesed, kellest Putin pole midagi kuulnud. Paraku on see just see diskursus, mis meeldib nii Putinile kui Läänele, kuigi tegelikkusega, ehk tõega, olgu reaalis või kujutluses, ei ole sellel mingisugust pistmist.


Lõpetuseks - Tõde, ainult Tõde peame me kuulutama, nagu 30 aastat tagasi!


Elagu Eesti, elagu Ukraina!


Ants Erm.


 Allpool informatiivne lõik, mille aja kokkuhoiu huvides kordamata/rääkimata jätsin.
Trivimi Velliste eestvedamisel pandi alus Eesti Muinsuskaitse Seltsile, mis vormistati 12. detsembril 1987. 15. augustil asutati Lagle Pareki, Tiit Madissoni, Jüri Miku, Jan Kõrbi, Heiki Ahoneni, Ilse Heinsalu ja Mati Kiirendi poolt Molotov-Ribbentroppi pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG), auliikmeteks valiti toona vangistuses viibinud Mart Niklus ja Enn Tarto. 23. augustil 87 korraldas MRP-AEG Tiit Madissoni eestvedamisel Hirvepargis poliitilise meeleavalduse nõudmisega avalikustada Molotov-Ribbentroppi pakt. 
Edasi kulges kõik juba revolutsioonilise kiirusega, aktiviseerusid ka kommunistid, kas omaalgatuslikult või käsu korras - pigem usun viimast varianti - 1-2. aprill 1988 loomeliitude pleenum, 13. aprill telesaade "Mõtleme veel" ja idee "rahvarindest perestroika toetuseks".
MRP-AEG eestvedamisel loodi 20. augustil 1988 ERSP, Loodi ka Eesti Kristlik Demokraatlik Liit (Jaanus Betlem, Toivo Jürgenson, Aivar Kala, Andrus Villem,...), Eesti Kristlik Liit (Illar Hallaste, Kalle Lindi,..), ühendus Res Publica (Mart Nutt, Andres Herkel, Ivo Rull, ...), Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (1990, Kaido Kama, Kalle Eller,...) - kuidas need viimased nimed küll hiljem nii süüdimatult usurpeeriti? 
24. veebruar 1989 - EMS, ERSP ja EKL (Trivimi Velliste, Mart Laar, Tunne Kelam, Hillar Hallaste) käisid Estonias välja Rein Taagepera ja Harald Tillemanni geniaalses idee Eesti kodanike registreerimisest ning Eesti Kongressi valimisest. Rahvarinde algatajate jaoks oli see õudusunenägu, ehk nagu kirjutas Marju Lauristin läbi kahe ajalehepoogna, et "tema ei saa Harald Tillemannist aru". Aga rahvas sai! Ja läks nii nagu minema pidi - me taastasime Eesti Vabariigi!

Kolmapäev, 16. august 2017

Milline on muusika roll mürareostuse tekkes?


Fotod netist.


Milline on muusika roll mürareostuse tekkes?

Tänapäeval, mil päevakorras prügisorteerimine keskkonna saastekoormuse vähendamiseks, ei aduta sageli üht teist reostuse vormi – müra. Viimasel ajal on Euroopa Liidus küll hakatud suuremat tähelepanu pöörama vajadusele vähendada tööstuslikku müra, aga olme-, teenindus- ja meelelahutussfääris puutume selle saasteliigi – „kõrvulukustava muusikaga´“ – sageli kokku.
Väikese lapse vanemana olen viibinud lasteüritustel, kus detsibellid on olnud kruvitud üsna kõrgele, ja ma pole kindel, et ei ületatud lubatud norme.
Taolises olukorras tekib küsimus, kas taustaks mõeldud muusika peab tõesti luust ja lihast läbi tungima? Ajal, mil on tekkinud vaikusedefitsiit – vaikusest on saanud loodusvara – peaksid ürituste korraldajad (ja ehk ka need lapsevanemad, kes valju helitaustaga lepivad) kaaluma riske, mida tekitab laste kuulmisele või tervisele üldse, aga ka sotsiaalsele käitumisele, vali muusika.
Tänapäeval, mil müratase on võrreldes 1980. aastatega kolm korda kõrgem, näitab kuulmiskahjustuste arv tõusutendentsi. Prantsusmaal näiteks kannatab kuulmishäirete all iga viies teismeline.
See on mõtlemapanev fakt, eriti kuna USA Bostoni lastehaigla audioloogi Brian Fligori sõnul „müratekkeline kuulmiskahjustus areneb nii aeglaselt ja salakavalalt, et sellest on raske aru saada, enne kui on juba liiga hilja.”
Allpool toon ära helitugevuse tabeli ja räägin lähemalt sellest, kuidas reageerib kõrv tugevatele helidele ja neid talub.
Talutava müra ülempiiriks peetakse pidevat mürataset 65 dB. Tervisele otseselt kahjulik on aga kestev müra tugevusega üle 85 dB. Kuulmiselundi ühekordse kahjustuse riskipiiriks peetakse 130–140 dB tugevusega müra.
Kuidas mõjutavad kõrva tugevad helid?
Väga tugevad helid põhjustavad kõrvades valu ja nende tekitatud surve tõttu võib puruneda trummikile. Kui tugevad helid kestavad pikka aega, võngub trummikile kaua liiga suures ulatuses, mistõttu selle elastsus väheneb ja kuulmine nõrgeneb. Püsiva ja tugeva heliärrituse tagajärjel kõrv väsib. Pikema aja jooksul kahjustavad väga tugevad helid kuulmisrakke, mille tagajärjel inimene enam hästi ei kuule.
Kuulmiselundi ja kesknärvisüsteemi kaudu mõjutab müra kõiki inimese elundsüsteeme ning elundeid. Peamiselt kaevatakse selle tagajärjel väsimust, peavalu, keskendumis- ja töövõime halvenemist ning unehäireid.
Kuidas aru saada, et muusika on liiga vali?
Üldised ohumärgid
• Lärmist või valjust muusikast tingitud vilin või sumin kõrvades mürakeskkonnas või sealt väljumisel.
• Summutatud kuulmine või moonutatud helide tajumine.
• Raskused kõnest arusaamisega, eriti rahvarohkes paigas.
• Tunne nagu oleks pea paks ja vatti täis.
• Valu kõrvas (pole tavaliselt esimene ohumärk). 
Ettepanekud muusikaga seotud müra taseme vähendamiseks
• Tasuta kõrvaklappide jagamine üritustel.
• Akustika- ja helitehnikaalase koolituse laiendamine. (Ainult kõrva järgi ei saa otsustada helitugevuse üle. Näiteks on raske vahet teha muusikal helitugevusega 85 dB või 100 dB. Samas on viimase kahjustav mõju esimesega võrreldes lausa 32 korda suurem.)
• Meetmete rakendamine kohaliku omavalitsuse poolt üldise mürataseme alandamiseks.
Päev läbi taustaks mängiva raadio, teleka või maki sumin pole parim viis, kuidas väikelapsest mõistlik muusikatarbija või vastutustundlik muusikategija kujundada. Lapsi tuleks õpetada muusikat normaalsel helitugevusel kuulama ja vajadusel ka kõrvaklappe kasutama.
Peaksime uues põlvkonnas juba maast madalast kasvatama austavat suhtumist ümbritsevasse, õpetama neid kuulama vaikust ja seeläbi ülesehitavalt ka iseennast, kaasinimesi ning loodust.
Internetimaterjalide ja isiklike tähelepanekute põhjal murelik lapsevanem

MAIE LUUS

HELITUGEVUSE TABEL
Helitugevus                  Näide elust
0 dB
20 dB                   väga vaikne sosin
45 dB                   vaikse inimese hääl
60 dB                   keskmise tugevusega inimhääl
70 dB                   karjumine
80 dB                   mootorratas tänaval
90 dB                   suruõhuhaamer
100–120 dB         vabaõhu rokk-kontsert
120–140 dB         reaktiivlennuki mootor 200 m kaugusel





(Ilmunud varem ajalehes Helme-Tõrva Elus 2008. aastal, kui autoril oli väikelaps).

Teemat  võiks edasi arendada, käsitledes, kuidas „muusikamüra“ kui selline ohustab nt meie koduloomade psüühikat, aga ka üldisemalt looduskeskkonda.