Neljapäev, 24. august 2017

MINU KÕNE HIRVEPARGIS 2017 - Ants Erm



Minu kõne Hirvepargis 23. augustil 2017

Head kaasvõitlejad, head kuulajad!
 
Tulime Aivar Kivisiv'iga siia Ukraina lippudega, tulime otse meie iganädalaselt piketilt Vene saatkonna ees. Minul täitus täna kolm aastat nende pikettide organiseerimisest - 23. augustil 2014 korraldasin ma seal esimese piketi, tõsi koos Tarmo Kruusimäega korraldatavte iganädalaste pikettideni jäi veel paar kuud. Siin kohal tahan tänada Mari-Ann ja Tunne Kelamit, kes alati kui vähegi võimalik meie pikettidel osalevad, s.t Mari-Ann sageli, Tunne siis kui kolmapäeval kodumaal juhtub olema. Tänud teile, Kelamid. Minult on sageli küsitud: "Miks te siin seisate, see ei muuda ju midagi?". Ei ole me keegi nii naiivsed, et arvaksime, et kukutame piketiga Putini! Ei seda me ei suuda, aga me suudame toetada moraalselt neid, kes on Putiniga reaalselt sõjas, näidata ukrainlastele, et nad ei ole oma võitluses üksi. Ja nende pojad ja isad, emad ja tütred on rindel kodumaad kaitsets pidevas surmaohus, pea iga päev hukkub keegi Putini kuuli läbi. Olgem ausad - nad pavad seda sõda ka meie eest, nad on sidunud agressoril käed! Aga Ukraina juurde tulen oma kõne lõpus veel tagasi.
Lagle (Parek) just rääkis, mida inimesed toona, 30 aastat tagsi rohkem või vähem kartsid, millele olid valmis massiliselt alla kirjutama ja mida pigem peljati. Väidan, et mingis mõttes jäi eestlaste enamus läbi sügava okupatsiooniaja rahvuslasteks, rahvusluse likvideerimine oli ka kommunistlikule diktatuurile "mission impossible", kui nad just ei võtnuks ette kogu rahvuse füüsilist hävitamist, õnneks peale Stalini surma enam ei võtnud. Ainult et, ... selle rahvusluse reaalne võitlusvõime oli üldjuhul nullilähedane, kuni selleni välja, et nõukogude võimu maruvihkajad rääkisid, et ei julge hääletamata jätta, sest kõik sedelid on märgistatud. Selles, oli neil muidugi õigus, et 99,98% oleks tulemus olnud niikuinii.
Aga ikkagi olid ka teised inimesed, olid Kalju Mätik, Mati Kiirend, Sergei Soldatov, Artem Juskevits - info nende tegemistest kostis Ameerika Hääle ja Vaba Euroopa vahendusel ka läbi "kolme õe" tekitatud ragina - jah juba siis sogasid "kolm õde" Tallinnas eetrit! Levis ka info Jüri Kuke, Enn Tarto ja Mart Nikluse võitlustest. Midagi oli kurjuse impeeriumis hakanud murenema.Tulid uuemad ajad, tuli Sirje Kiin'i algatatud 40 kiri - oleksin sellele ilmselt alla kirjutanud, kui oleksin sattunud olema õigel ajal õiges kohas. Ja see kiri levis juba ka käest kätte. Jah, paistab täna ju süütu palvekirjana, aga igal ajal on omad türannid omade meetoditega, on omad kangelased ja ka reeturid. (rääkimata lõik, vt. allpool).
MRP AEG-st ja ERSP-st on täna juba nii palju räägitud, et ei hakka üle kordama. Lisan vaid niipalju, et need on inimesed, kelle arvamust, olgu see siis nii või teistpidine, võtan alati tõsiselt, sest tean, nad räägivad seda mida mõtlevad, nad ei tegele poliittehnoloogiaga, nad ei müü Eesti riiki!
Kõik tänased sõnavõtjad on rõhutanud tõe tähtsust, Lagle juhtis tähelepanu, et ka 30 aastat tagasi nõuti siinsamas just tõde, nõuti Molotov-Ribbentropi Pakti salaprotokollide avalikustamist. Ja kuhu oleme jõudnud tänaseks? Tõejärgsesse ühiskonda? Ühiskonda, kus on kahtluse alla seatud suur osa põhitõdedest, suur osa sellest, mille nimel me omal ajal tegutsesime. Kahtluse alla on seatud rahvusriigi mõte, rahvuse mõte, okupantidest on kujundatud vaesed kannatajad ja rahvuse, eesti keele ja eesti meele eestseisjaid nimetatakse natsideks ja rassistideks, isamaalisus on tabusõna. Kui seda teeksid vaid mingid friigid , Jumal nendega - Eestis kehtib arvamusvabadus - aga kui tegelinskitele, kes järjepidevalt halvustavad ja labastavad kõike, mis eestlasele on püha, on avatud avalik-õiguslik meediaruum, siis on ikka kuri karjas küll.


Mis on sellel pistmist "tõejärgse ühiskonnaga"? Tsiteerin: "Nii oli ka Eesti iseseisvumise ja 1990. aastate radikaalsete reformide osas võimalik konstrueerida väga erinevaid diskursusi, alates sellest, et tegemist oli „loomuliku tagasipöördumisega läände“ ja lõpetades sellega, et toimunu „oli XX sajandi suurim katastroof ja karjuv ebaõiglus“. Me teame, et parempoolsete, Eesti Kongressist välja kasvanud rahvuslike jõudude diskursus (tagasipöördumine läände ja radikaalsete reformide vältimatus) sai kiiresti valitsevaks ja et enamik eestikeelseid inimesi võttis selle kiiresti omaks." 
Tsitaadi autoriks on tuntud politoloog, Tallinna Ülikooli riigiteaduste osakonna lektor, gümnaasiumi ühiskonnaõpetuse õpiku üks autoreid. Tõe huvides olgu öeldud ka nimi - Tõnis Saarts.


Niisiis, iga asja kohta on "võimalik konstrueerida väga erinevaid diskursusi", ehk siis kõik ajalookäsitlused on ühteviisi tõesed, ehk siis tõde, kui sellist ei ole olemas, okupatsioon on vaid üks võimalikest tõlgendustest. Läheme siis edasi: ei olnud ei punaterrorit ega holokausti, ei olnud holodomori, ei olnud Krimmi okupeerimist ega sõda Ukrainas - kõik vaid erinevad "diskursused".
Selline filosoofiline konstruktsioon on ju võimalik - reaalset maailma ei ole olemas, kõik sõltub vaid meie kujutlusvõimest, aga...kui see on tõde, ka siis ei ole meil muud peale hakata, kui võidelda nende "väljamõeldud tontidega" - vastasel korral oleks ainus mõistlik alternatiiv loobuda väljamõeldud iseendast ja end tappa lasta või vabasurma minna.


Tõejärgse ühiskonna võidukäik Euroopas sai mulle reaalsuseks aastal 2008 - peale Venemaa sissetungi Gruusiasse, kui "rahu" saavutati Szarkozi ja Putini kokkulepetega, millega pesti Putini käed selles konfliktis puhtaks. Sama tendents jätkus ka Krimmi okupeerimisel ja jätkub Ukraina puhul tegelikult tänaseni - ei ole vene vägesid, ei ole okupeerimist, on vaid mingid kosmosest ilmunud rohelised mehikesed, kellest Putin pole midagi kuulnud. Paraku on see just see diskursus, mis meeldib nii Putinile kui Läänele, kuigi tegelikkusega, ehk tõega, olgu reaalis või kujutluses, ei ole sellel mingisugust pistmist.


Lõpetuseks - Tõde, ainult Tõde peame me kuulutama, nagu 30 aastat tagasi!


Elagu Eesti, elagu Ukraina!


Ants Erm.


 Allpool informatiivne lõik, mille aja kokkuhoiu huvides kordamata/rääkimata jätsin.
Trivimi Velliste eestvedamisel pandi alus Eesti Muinsuskaitse Seltsile, mis vormistati 12. detsembril 1987. 15. augustil asutati Lagle Pareki, Tiit Madissoni, Jüri Miku, Jan Kõrbi, Heiki Ahoneni, Ilse Heinsalu ja Mati Kiirendi poolt Molotov-Ribbentroppi pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG), auliikmeteks valiti toona vangistuses viibinud Mart Niklus ja Enn Tarto. 23. augustil 87 korraldas MRP-AEG Tiit Madissoni eestvedamisel Hirvepargis poliitilise meeleavalduse nõudmisega avalikustada Molotov-Ribbentroppi pakt. 
Edasi kulges kõik juba revolutsioonilise kiirusega, aktiviseerusid ka kommunistid, kas omaalgatuslikult või käsu korras - pigem usun viimast varianti - 1-2. aprill 1988 loomeliitude pleenum, 13. aprill telesaade "Mõtleme veel" ja idee "rahvarindest perestroika toetuseks".
MRP-AEG eestvedamisel loodi 20. augustil 1988 ERSP, Loodi ka Eesti Kristlik Demokraatlik Liit (Jaanus Betlem, Toivo Jürgenson, Aivar Kala, Andrus Villem,...), Eesti Kristlik Liit (Illar Hallaste, Kalle Lindi,..), ühendus Res Publica (Mart Nutt, Andres Herkel, Ivo Rull, ...), Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (1990, Kaido Kama, Kalle Eller,...) - kuidas need viimased nimed küll hiljem nii süüdimatult usurpeeriti? 
24. veebruar 1989 - EMS, ERSP ja EKL (Trivimi Velliste, Mart Laar, Tunne Kelam, Hillar Hallaste) käisid Estonias välja Rein Taagepera ja Harald Tillemanni geniaalses idee Eesti kodanike registreerimisest ning Eesti Kongressi valimisest. Rahvarinde algatajate jaoks oli see õudusunenägu, ehk nagu kirjutas Marju Lauristin läbi kahe ajalehepoogna, et "tema ei saa Harald Tillemannist aru". Aga rahvas sai! Ja läks nii nagu minema pidi - me taastasime Eesti Vabariigi!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar