esmaspäev, 18. oktoober 2021

MÕTTEID AJAJÄRGUST, KUS KÕIK SAAB OLEMA "ROHE". - Erik Puura

 


Foto: Neeme Sihv

ERIK PUURA.

MÕTTEID AJAJÄRGUST, KUS KÕIK SAAB OLEMA "ROHE"..
Tunnistan, et praeguseni on rohepööre minu jaoks rohkem järjekordne sõnakõlks kui selgelt eesmärgistatud protsess, mille võimalikkusesse suudaks uskuda.
Eelkõige selle tõttu, et juba 30 aastat tagasi õpetati mulle Manchesteri ülikoolis jätkusuutliku arengu põhiprintsiipi – me peame jätma järgnevatele põlvedele vähemalt sama hea või parema keskkonnaga planeedi kui see on praegu. Kogu selle aja jooksul ei ole ma kohanud paremat seletust ning ükskõik missuguseid uusi sõnaühendeid ja definitsioone me välja mõtleme, sellest lihtsamat ja loogilisemat selgitust ei ole olemas.
Kui me aga mitukümmend aastat juba muutusi ja ohte näeme ja tunnetame, siis miks on tänaseks olukord muutunud selliseks, kus näiteks kliimamuutuste osas selle põhiprintsiibi täitmine on prognoositud võimatuks? Noorem põlvkond on tulnud tänavale ning mõne elutarga vanuri heietus, et parem mõte oleks usinalt koolitööd teha, võib antud ajahetkel veel kandepinda leida, aga mitte kauaks.
Mida aga konkreetselt peaks tegema? Nii kaua, kui iga inimeste grupp mõtestab ’pööret’ lahti oma nägemusest ja huvidest lähtuvalt, on igaühel võimalus kas olla nõutu, jutustada oma versiooni (sest teatavasti sõna on vaba) või siduda oma idee rahavankri ette. Kes jääb peale, kas paevana Rein Einasto, kelle vaate kohaselt rohepööre on looduse kuritarvitamise lõpetamine, kasutades termineid metsa üleraie, röövkaevandamine, kuripõllundus ja liiglinnastumine, või näiteks McDonalds, mille jaoks üks peamisi viise aidata kaasa kestlikule arengule on lihtsat plastmassist mänguasjade asendamine rohemänguasjadega? Suure raha poolt juhituna on jõuskaalad on väga ebavõrdsed.
Sõna ’rohe’ saab ju panna sisuliselt iga teise sõna ette ning ideede meri lainetab. Rohemajandus, rohekohvik, rohemänguasi, rohemadrats, rohelammas. Võite ise proovida, võtke õigekeelsuse sõnaraamat ja pange iga sõna ette ’rohe’. Poole tunniga on olemas vähemat 30 uut äriideed. Kahjuks on keegi rohepesu sõna kaudu võtnud pesutööstuselt võimaluse, kuid pisut spetsiifilisemaks muutudes saab rohebikiinid ja rohebokserid kindlasti turule tuua.
Euroopa on enda arvates leidnud lahenduse. Keelame osa asju ära või maksustame ülikõrgelt ning tõukame teele hiigelsuure rahavankri, millest nutikad saavad oma osa, et uusi rohetooteid ja roheteenuseid turule tuua. Esimesed triibulised aga on juba käes. Kiirelt kõrgeks kruvinud energia hinnad mitte ainult ei pannud juba sulgemisjärgus olevaid fossiilenergeetika jaamu uuesti tööle, vaid käivitasid skeemide loomise, kus energiavaesusesse jõudvatele inimestele püütakse hinnatõusu kompenseerida. Sest keskkonnamuutuste veelgi drastilisemaks muutumisega läheb veel aega, inimesed tänaval aga on iga võimul oleva poliitiku halb unenägu.
Rõhutaksin ka just keskkonnamuutusi, sest kogu rohevirvarris käib mäng liiga palju kliima ja CO2 ümber. See pole kaugeltki ainus probleem ei kogu maailmas ega ka Eestis. Kui me tegelikult ka tahame otsida ja leida lahendusi, siis peame kõige aluseks panema just selle sama eesmärgi – me peame järeltulevatele põlvedele elamiseks jätma vähemalt samaväärse, aga loodetavalt parema planeedi. Ja me ei räägi siin 10 või 50 aastast, me räägime sadadest ja tuhandetest aastatest. See, mida inimene on suutnud just viimase 150 aastaga järjest suurenevas mahus korda saata, ise üha kiirenemas tempos ka paljunedes, on ikka väga karm.
Ma arvan, et just Eestist võiks tulla nutikaid maailma muutvaid lahendusi. Järgnevalt käsitleksin just Eesti konteksti. Niisiis, meie eesmärgiks on jätta tulevastele põlvedele vähemalt samaväärse, aga loodetavalt parema keskkonnaga Eesti. Ning pisut laiemas kontekstis ei pruugiks me selle all mõista vaid looduskeskkonda, vaid kindlasti ka linnakeskkonda ning ehk veelgi tähtsam – sotsiaalset keskkonda, sest kõik on omavahel seotud ning kõik on kinni mitte niivõrd rahas, kui inimeste mõtteviisis ja vastastikuses suhtluses.
Kõik head ja vajalikud mõtted on maailma ja ka Eesti inimestel tegelikult juba olemas. Lihtsalt meist igaüks saab igapäevaselt infodoosi, mida võiks nimetada isegi infomürgituseks. Sellises kaoses kaotatakse võimalus võtta ühine aeg ning seada ühiseid samme, loogiliselt ja talupojamõistusega.
Üha enam kuulsust koguvas rohepöördes on kogu diskussioon viidud CO2 emissioonidele ja globaalsetele kliimamuutustele, mis tavainimese jaoks väljendub pigem energiaarvetes ning valikutes elektri-, kütte- ja transpordivajaduste rahuldamiseks. Jah, me peame võimalikult kiiresti oma põlevkivinäo puhtaks pesema, aga mitte nii, et elektrivarustus kui tänapäevane inimõigus oleks ohus või ülikõrgelt hinnastatud.
Selle kõrval aga ei tohi varju jääda kõik muu.
Minu tähelepanek on, et ülioluliste teemade puhul püüavad inimesed leida lahendusi ebaefektiivsetel viisidel. Näiteks arvatakse, et lahenduseks on kümnete ja isegi sadade lehekülgede pikkune arengukava. Samas iga arengukava puhul on peamisi punkte, milles ’huvigrupid’ ei ole ühel meelel, üksikuid ning need mahuvad ära ühele lehele. Ning huvigruppide kaasamisel on kõige tähtsam, kui just need peamised punktid välja tuuakse ning läbi vaieldakse.
Räägitud on ka, et tuleb uskuda teadlasi ning otsused peavad olema teaduspõhised. Samas looduskaitsjale ongi tähtis looduse kaitsmine, see on tema töö. Iga ohustatud liik on tähtis ja iga hävinud liik või kahjustunud ökosüsteem on korvamatu kaotus.
Mulle aga on silma jäänud paari Rootsi teadlase tööd. Esimene väitis, et kliimamuutuste ohjeldamiseks oleks üks lahendusi inimese liha söömine, teine jällegi, et me võime kokku hoida nii elektri tarbimise, autost loobumise kui lennureiside ära jätmisega, aga üheainsa lapse keskkonnamõju ületab kordades kõik muu.
Kuidas suhtuda siis sellesse, et Eesti rahvaarvu vähenemist võiks käsitleda kui kliimaeesmägi täitmist? Ülimalt vastuoluline.
Missuguse teadlase nõuanded on siis teaduspõhised ja missuguste teadlaste omad ei ole, kes otsustab? Vastuseks on jällegi tuginemine peamisele põhimõttele – me peame jätma tulevastele põlvedele vähemalt samaväärse planeedi. Ning üksteise söömine ja lastest loobumine ei ole lahendus.
Veebimeedia on tänapäeval ka omalaadne, erinevate seisukohtade kaalutletud analüüs on sisuliselt kadunud, klikke jahtides paisatakse välja äärmuslikke vaateid ning kui artikli peakiri algab sõnaga ’teadlased’ ja kooloniga, mõtlen, et mis pauk sealt jälle tuleb.
Paratamatult jääb otsuste tegemine loodetavalt tarkade poliitikute pärusmaaks. Aga mitte ainult mistahes otsuste tegemine, vaid vastutus selle eest, et ka pikemas tulevikus oleks Eesti hea elada.
Ja lõppkokkuvõttes sõltub kõik sellest, mis on ikkagi kahe kõrva vahel ning kuidas osatakse suuremat pilti näha. Loodame, et vähemalt põlvkonnavahetusega midagi selles osas kardinaalselt muutub, kuigi ajalugu on näidanud, et enne kui juba väga suur häda käes on, lükkavad inimesed probleeme järjest edasi.
Kui nüüd selle pika jutu tulemusena võetaks omaks, et olgu terminiks jätkusuutlik areng, kestlik areng, ringmajandus või rohepööre, siis eesmärgiks on jätta tulevatele põlvedele elamiseks vähemalt samaväärne planeet, siis ehk aitab see tuua mõtteselgust ka konkreetsete tegevuste plaanimisel.
 
Oktoober 2021. 

laupäev, 9. oktoober 2021

Taani filmigrupp ja Eesti ümarpuit - Mati Sepp

 


Fotod: Mati Sepp & Helena Eenok.

Taani filmigrupp ja Eesti ümarpuit - Mati Sepp

EESTI METSA ABIKS TEGI KOOS TAANI AJAKIRJANIKEGA ÜHISE ÜLLATUSVISIIDI GRAANUL INVESTI TÖÖSTUSKOMPLEKSILE
Meie eesmärgiks oli kontrollida, millisest puidust graanuleid tehakse.
Selle aasta 1. juulil laekus mulle FB postkasti üks ingliskeelne kiri: “Hi, Mati Sepp, I’m a journalist/documentarian who works at danish public service media TV2 Østjylland…” Sellest hetkest hakkas lahti rulluma sisukas koostöö Taani meedia ja Eesti looduskaitsjate vahel.
Avalikult andsime 9. septembril teada, et Taani meedia on Eestisse tulemas: https://www.facebook.com/groups/eestimetsaabiks/posts/1445729279160296/ Ainult käputäis looduskaitsjaid üle Eesti teadsid, mida täpsemalt filmitakse, millise meediaväljaandega on tegemist ja millal Eestisse tullakse. Saladuse katteloori hoidmine oli vajalik selleks, et metsandussektoril puuduks võimalus omalt poolt ette valmistuda ja vältida enda jaoks võimalikke ohte. Nüüd aga saame kõigest rääkida, 5.oktoobril sai kogu kuudepikkune planeerimine lõpuks teoks.
Valmimas on metsatööstuse pahupoolt kajastav dokumentaalfilm, mis lükkab ümber Taani meedias levinud rohepesu võtted, kus puidugraanuleid turundatakse kui keskkonda säästvat ja süsinikuneutraalset kütteviisi. Taanlaste toasoe tuleb Eesti liigirikastest metsadest ning enamus inimesi ei tea, et nende tuba soojeneb Eesti looduse hävinemise hinnaga.
Sel hommikul polnud päike veel tõusnudki, kui olime Eesti Metsa Abiks esindajatena koos Helena Eenok’iga Peipsi järve kaldal, kokkulepitud kohas, Taani meedia saabumist ootamas. Nende soov oli pühendada üks võttepäev minule ning professionaalsete ajakirjanikena andsid nad ette ka teatud reeglid - võtetele tohtis kaasa tulla lisaks minule veel ainult üks inimene.
Ma olin juba varem kogu päevateekonna paika pannud ja nendega eelnevalt selle ka kooskõlastanud. Plaan oli, et alustame filmivõtetega Ida-Eestimaa lageraiete keskelt ja lõpp-punktiks jääb Graanul Investi tehas Lõuna-Eestis.



Taanlaste võttemeeskond koosnes neljast inimesest, režissöör ehk saatejuht, kaks operaatorit, kellest üks oli naisterahvas ja lisaks veel üks ajakirjanik. Tehnika oli viimane tase, profikaamerad, mikrofonid, droon, fotokad ja kõik muu vajalik lisaks. Kohe alguses sai selgeks, et taanlased ei tulnud Eestisse lihtsalt “jalga kõlgutama”, kogu meeskond töötas profilt ja väga ühtses rütmis.
Varajastel hommikutundidel avaldati veel vaimustust Eestimaa looduse üle: “Everything is so beautiful and Estonians have so much forest”, kogu arvamus põhines enamjaolt mööda maanteid sõites autoaknast nähtu põhjal. Kuid lisati, et kohati oli näha ka lagedaks raiutud lanke, mis riivasid silma. Ma ei tahtnud küll nende õhulosse ilusast Eestimaa loodusest kohe kokku kukutada, aga pidin neile siiski hoiatuseks ütlema, et see mis toimub väljaspool suuri maanteid, võib jalust nõrgaks võtta. See massiivne hävitustöö, mida me nüüd filmima hakkame, muudab ilmselt teie arusaamu Eestimaa looduse käekäigust. Esimene maastik, kus filmimisega alustasime, oli suuremalt jaolt viimase 25 aastaga vanast metsast maatasa tehtud ja me räägime tuhandetest hektaritest metsamaast, mida on väga jõuliselt lageraietega majandatud. Taanlased soovisid peale esimesi võtteid seal piirkonnas näha, kas mujalgi on sarnast laastamistööd tehtud ja kuna Graanul Investi tehasesse oli sõita oma 150 km, asusime teele mööda väiksemaid metsateid. Andsin teada, et me sõidame oma autoga ees ja kui soovite teha peatuse, siis andke märku. Mida enam me Lõuna-Eestisse, Graanul Investi tehase poole jõudsime, seda selgemini said nad aru, mis Eesti metsadega tegelikult toimub. Põhimaanteede trasse mööda liikudes tekkinud illusioon kaunist Eestimaa loodusest kukkus kolinal kokku ja vajus väga sügavale “traktori rööpasse”. Ma näitasin seda, mida metsamehed nimetavad metsakasvatamiseks, see kõik mõjus ikka korraliku šokina – lageraiete meri laius üle metsamaa, ükskõik kuhu ka ei läheks.

Graanul Investi tehase juurde jõudes avanenud vaatepilt šokeeris neid veelgi enam ja oli ka minule suuri üllatusi pakkuv. Taani ajakirjanikud seletasid meile, et Taanis on seadusega keelatud ümarmaterjalist tehtud graanulite põletamine ja NEPC olevat isegi dokumentidega tõestanud, et graanuleid tehakse ainult okstest ja tööstuslikest jääkproduktidest. Seega olid nad üsna kõhklevad, kui metsas olles kogu aeg rääkisin, et märkimisväärne osa ümarmaterjalist jõuab Eestis Graanul Investi tehastesse ja liigub sealt edasi näiteks Taani. Kuna nad olid tutvunud dokumentidega, mis väitsid vastupidist, olid nad minu jutu osas alguses natuke kahtlevad. Kuid kui nad nägid Graanul Investi tehase laoplatsil tuhandeid tihumeetreid ümarmaterjali, siis nad said isegi aru, mis tegelikult toimumas on. Ma ütlesin, et ega keegi kontrollimas ei käi, millest graanuleid tehakse või kust kohast tooraine täpselt pärineb - dokumentidesse saab kirjutada igasugu huvitavaid asju.



Minu jaoks oli suur üllatus, kui maantee pealt keeras kasepaberipuu koormaga reka otse Graanul Investi tehase territooriumile. See tundus kahtlane ja ringi vaadates oli näha, et kaugustes laiusid meeletud ümarmaterjali virnad, millest hakatakse graanuleid tegema. Läksime siis asja lähemalt uurima, et millise ümarmaterjaliga tegemist on. Selgus, et seal oli suurtes kogustes kaske (kasepaberipuud) kuuske ja mändi. Osa sellest materjalist tundus isegi väga korralik olevat ja sobilik tooraine ka 300 meetrit eemal asuvale palgitööstusele. Lisaks oli seal saart või tamme, täpset puuliiki ei suutnud kaugustest tuvastada, palju haavapuitu mis on jällegi paberipuu alla kuuluv materjal - seda kõike suurte virnade viisi. Hämmatav oli see, et hall leppa polnud pea üldse näha, kuigi seda peetakse Eestis peamiseks küttepuuks. Mõistagi olid seal ka hiiglaslikud hakkehunnikud, mille kohta ütlesin, et selliste hunnikute puhul ei tea keegi, mis seal metsas hakkurist läbi on lastud. Taanlased olid kõigest nähtust šokeeritud.
Mõistagi ei jäänud meie saabumine kellelegi märkamatuks, suured profi TV-kaamerad tehase lähistel tekitasid ilmselt nii tehasepersonalis kui ka rekajuhtides suurt ärevust. Üks rekajuht kaotas ka enesevalitsuse ja sõimas välisajakirjanikke “ilusas” eesti keeles. Kui taanlased küsisid viisakalt, kas ta saaks oma sõnumit ehk inglise keeles edastada, kuna nad ei saa temast aru, lõi rekajuht käega, keris akna üles ja sõitis ära.
Taanlased soovisid väga ka tehase territooriumile pääseda ning Helena koos naisterahvast operaatori ja saatejuhiga läksid uurima, kas meid lastakse ehk koos saatjaga territooriumile ning Graanul Invest saaks ka omalt poolt selgitada, mis siin nüüd toimub. Saime aga väravas selge vastuse, et tehase territooriumile meid ei lasta kuna kedagi polnud kohal, kes oleks saanud meiega tegeleda - paluti helistada Graanul Investi üldnumbril ning uurida sealt. Üldnumbrilt suunati kõne juba, juhatuse esindajale, kes kinnitas, et nad on valmis omalt poolt küll kommentaare jagama, kuid tehase territooriumile kahjuks ei ole võimalik meid siiski lubada. Helenal õnnestus siiski Graanul Investi veenda, et nad oleksid nõus Taani ajakirjanikega Tallinnas kohtuma ja kõikidele küsimustele vastama. Juhatuse esindaja rõhutas ka seda, et sellistest külastustest võiks ikka ette teatada ja siis saaks kõike ilusti näidata.
Taanlaste üllatusvisiit Graanul Investi tuli ettevõtte juhtivatele inimestele vist sama suure šokina kui taanlastele Eesti metsades toimuv laastamistöö.
Väike lootus on, et see novembrikuus avalikkuse ette jõudev dokumentaalfilm aitab ära lõpetada Taani ahjudes Eesti metsade põletamise.
Ma loodan siiralt, et see töö, mida Eesti Metsa Abiks ja kõik teised Eesti looduse eest seisvad inimesed teevad, toob lõpuks lahendusi. Ning edastan palve ka Eesti poliitikutele. Tulge vahelduseks Toompealt alla ja tutvuge päris eluga. Mis on see materjal, millest Eestis tehakse puidugraanuleid? Kui inimesed on võimelised tulema Taanist siia kohale asja uurima, siis Toompealt on veidi lühem maa. Eesti Metsa Abiks on valmis tutvustama poliitikutele metsas toimuvat ja ehk leiame lõpuks ka ühised lahendused.
Mõistan sügavalt hukka, et kõik poliitilised erakonnad Toompeal peale sotsiaaldemokraatide, hääletasid metsast tuleva puitbiomassi ahju ajamise poolt. Loodan, et Eesti president taipab seda seadust mitte vastu võtta ja see saab tagasi lükatud.