Foto: Neeme Sihv
Tahaks
Euroopasse, aga nii küll mitte.
Suurte
projektide kallale asudes kaalutakse variante. Alati on üheks alternatiiviks
projektist loobumine. Kui klammerdutakse praeguse versiooni külge, siis olekski
see Eestile Rail Balticu puhul parim.
Hiljuti
koguneti KUMUs galakonverentsil. Huvi oli suur, sest küsitavusi ripub RB kohal
hulgana. Jäidki rippuma, sest kahjuks oli kogunemine seda tüüpi, kus protagonistid
ühel nõul oma asja ja üksteist kiidavad, kinnitades oma vankumatut usku, et
nende jumal on ainuke ja teisiti arvajad pole eriti targad. Polnud kõnelemas
ühtki ettevõtjat, kelle kaup kibeleks RB järele, mis võiks tuua tubli kasvu
tema ärile. Isegi turismifirmasid polnud, ehkki raudteel reisimine võib just
neile huvi pakkuda kui mõnus turismivorm. Käisin kunagi suusarongiga
Karpaatides. No küll oli tore sõit!
Pärast
ministri loosungeid pidas innustava, kuid siiski realistliku kõne ülikõrge
euroametnik Hololei, asetades RB Euroopa transpordivõrgustiku laia konteksti.
Aga mitte piisavalt laia, sest peale transpordi areneb ka kõik muu maailmas. Järjest
saab selgemaks, et lõputu majanduskasvu paradigma, mis on aluseks ka RB
tasuvusrehkendustele, on umbtee. Visionäärid on seda korrutanud alates 1960.-test,
täna on märgid kõigile näha. 20-30 aasta jooksul, mis on RB ligim ajahorisont,
ollakse sunnitud sellest loobuma ja nii kaob kindlasti alus uskuda ka kaubavedude
mahu pidevat kasvu. Või natuke lähemalt: Euroopa Liidu praegu promotav
ringmajanduse kontsept näeb ette asjade pikaealisust ja nende remonditavust,
mis tähendab, et neid pole vaja enam nii palju toota ega ka neid ega nende
jaoks toormaterjali vedada. Piltlikku näidet tuues ei ole enam vaja rikkis
külmkapi asemele järgmist kohale vedada, vaid piisab, kui tuua kohale 100 x väiksema
transpordimahukusega varuosa. Kõrge euroametnik jäi kahjuks kitsalt oma
liistude juurde ega pannud ei ennast ega RB-t tervikpilti.
Üks
tehti veelkord selgeks – reisijatevedu jääb marginaalseks, sest kiired rongid
kusagil ei peatu ja kaugele sõit on lennukist kallim. Veel sai selgeks, et
mujalt kui Soome ettevõtetelt pole RB-l märkimisväärset huvi ega kaubamahtu
oodata. Neilgi on varsti palju otsem tee Taani kaudu, sest Fermanbelt üle Lollandi
saab valmis enne RB-t.
Toon
veel mõned kõlanud argumendid, mille veenvuse panen kahtluse alla.
·
RB
annab parema ühendustee Euroopaga? Nii abstraktselt väljendudes kõlab see
muidugi edumeelselt. Miks oli hädas ja hääbus Estonian Air? Käpardlik juhtimine
pikendas agooniat, aga see polnud põhjus. Põhjus on selles, et otseühendusteks
suurte keskustega lihtsalt ei jätku reisijate mahtu, mis kulud normis hoiaks. Analoogselt
vajab ka RB teistsuguse loogikaga äriplaani. Ehk oleks targem ka RB Eesti osa
kujundada näiteks kaupade juurdeveoteeks Kaunase logistikakeskusse, nagu me praegu
sõidame Riiga, et edasi lennata?
·
Raudtee
elavdab maa? Ei elavda. Vaadake kasvõi Tallinn-Tapa liini. Pole enam üheski
jaamas laadimisplatvorme ega kaubaladusid, sest raudteetranspordi järele on
vajadus kadunud. Kui raudteest saab ületamatu müür ja rongid ei peatugi, siis
raudtee, vastupidi, suretab maa.
·
Lennukid-laevad
reostavad õhku ja tulevikus nad kaotavad konkurentsis? Kust võtavad need RB
kiidulauljad, et vee peal ja õhus jääb areng äkki paigale seisma?
·
Meie
SKP, järelikult rahva heaolu, saab tubli kasvu? Jah, muidugi. Näiteks meie uued
eurovanglad on ka suur panus SKP kasvu, kuigi kurjategijate taastootmine käib üha
efektiivsemalt, Euroopa riikide võrdluses lausa eeskujulikult. Mõtet edasi
arendades oleks loogiline kohe pärast RB valmis ehitamist selle lammutamine
planeerida. Saaks veel kümmekond aastat SKPsse tublisti panustada. Kadunud ja
põlatud Gustav Naan nimetas sedasorti meetodeid rahva elujärje tõstmiseks
sotsiaalseks onanismiks, vanarahvas püksipissimiseks, et sooja saada.
·
Majanduslik
tasuvus saab kindlasti tõestuse, sest varsti valmib AECOMi uus täpne analüüs?
Tänan, ei! Sellel firmal on teada maine. Ja meenutaks siin ka kaasust brittide
nõustamiskompaniiga GIBB, millele maksti „pädeva“ analüüsi eest Eesti Raudtee
erastamisel 75 miljonit krooni. Mis oli tagajärg, teavad (ja sülitavad) kõik. Nagu
maksad, saad ka muusika.
·
Ja
lõpuks kõige kõvem argument – kui kohe ehitama ei hakka, siis euroraha ei saa.
Ehk kui ma end kohe üles ei taha puua, siis mulle hiljem köie jaoks raha ei
anta.
Suurt
kõhklust tekitab teadmatus Poola seisukohtadest. RB ühisettevõttes ta ei osale,
tema kaasa mängimisele pole peale heade lootuste muud kinnitust. Ka polnud Poola
konverentsil esindatud.
Meil
on muidugi vaja paremaid ühendusi Euroopaga. Paremaid ei tähenda ainult
kiiremaid ja sirgemaid/odavamaid füüsilisi ühendusteid. Kui peale kiiruse ja
odavuse teisi asjaolusid ei arvestata, polegi midagi mõistlikku oodata. KUMU
kogunemisel ei räägitud sõnagi sellest, mida annaks-võtaks trassi läbi Tartu
viimine. Ei räägitud sellest, et ka otseteel võiks piirduda kiirusega 160 km/t,
mis võimaldaks nii inimestel kui loomadel igal pool üle raudtee saada. Inimesi
see otsetee vedama ei hakka, kaupadele ei tähenda pool päeva kauem teel olemist
midagi. Vaadates Brüsselist gloobusele ei teki tõesti tunnet, et sellisele
pisikesele industriaalselt ja rahvast tühjale maalapikesele oleks rohkem kui
ühte rongipeatust vaja. Praegune plaan surub Tartu tähtsusetuks provintsilinnakeseks.
Eestile on sellel suurem tähendus kui 100 tuhat elanikku, mis Euroopa kaardil
vaid pisilinnake. Mis suure ilma mastaabis kärbsekaka, on meile väikeses Eestis
oma ja kallis, mida ei raatsi lasta hääbuda ka ükskõik kui suure idee nimel.
Selleks sai ju Eesti riik tehtud.
Ajakirjanik
Inga Raitar (aitäh talle selle eest!) nägi väga suure vaeva kogu selle
avantüüri eest otsese vastutaja leidmisel. Ja ennäe imet, leidiski! Allkirja
Eesti nimel pani üks kunagine Majandusministeeriumi kantsler. Mitte kellelegi teisele
pole võimalik näpuga näidata, kui kord selgub, et tehtud on tohutu kahju.
Tegelikud otsustajad ju kannavad vaid kollektiivset poliitilist „vastutust“.
Ma
eriti ei süüdistagi RB rajamisele pühendunud rahvusvahelist seltskonda.
Poliitikud on püstitanud ülesande, nemad püüavad seda parimal moel täita. RB projekt
ühendab neid, kes elavad selle peal veel palju aastaid, ega kaota sentigi, kui
asi lörri läheb. Eetika pole enam moes, rehepaplus on au sees, kollaborante on
olnud igas ajas.
Alternatiivseid
ja vähemalt kaalumist ootavaid ettepanekuid on aastate vältel otsustajatele teinud
Eesti Rooma Klubi, Eesti Looduskaitse Selts, paljud ühendused ja üksikisikud,
viimati 101 kultuuritegelast. Vastuseks on tuim vaikus või labane sildistamine.
Ikkagi jätkub poliitikutel häbematust küsida, kus te seni olite, nüüd on hilja
midagi muuta. Nähtavasti polegi kedagi peale Jumala, kes Eestit kaitseks.
EV
vastne President ütles: „Kui on veel aega arutelu avada, siis võiks siiski veel
korra vaadata, kas mingisugused eeldused, mille põhjal me tegime need valikud …
on nii palju muutunud, et mõned meie valikud … enam on pädevad. Aga kui arutelu
taasavamine tähendab, et see projekt jääks üldse teostumata, oleksime me
kaotanud olulise võimaluse siduda ennast kiiremini ja paremini Euroopaga“. Eeldused
ongi muutunud – AECOMi analüüs näiteks on osutunud puudulikuks. Euroraha
kasutamisega väga hästi kursis olevana ütleb ta, et ka siis, kui seda raha mitte
lihtsalt tuulde ei lasta vaid sellega lausa kahju tehakse, ei saa seda rongi enam
peatada. Keeldun uskumast, et see on nii. Keeldun uskumast, et EV President nii
mõtleb.
Balti
riikide valitsused pole veel lepingule allkirju pannud. Ka Hololei ütles, et
punkti, kust pole tagasi pöördumist, pole veel jõutud. Meil ON veel aega
mõtelda. Poliitikud, kes te olete end nurka värvinud, ajage kõik eelkäijate
süüks ja tehke paremad otsused! Näidake, et hoolite! Ärge koguge endale karmavõlga.
Kartke säravvaim Hardo Aasmäed, kes sealt ülevalt kõiki teie tegusid näeb ja
kirja paneb. Raportid saadetakse mitte ainult Brüsselisse vaid ka Peetrusele.
Juhan
Telgmaa,
murelik
kodanik