Reede, 16. juuni 2017

Alanud on Kolmas maailmasõda - seda viiakse ellu Trooja hobusega - Risto Nahkor



Alanud on Kolmas maailmasõda - seda viiakse ellu Trooja hobusega


Praegusel hetkel, kui Teile kirjutan, toimub sõda - psühholoogiline sõda. Ma sooviksin väga, et tegemist oleks naljaga, nagu mõned lugejad esmaselt arvavad, kuid paraku pole see sedasi. Palun Teil lugeda lõpuni minu mõtted ja vaadata lisaks ka videod ning mõtelda kaasa. Tänan!

See sõda erineb mõnevõrra sellest mida sõjana ette kujutate. Tegemist ei ole otsese avaliku rünnakuga vaid targalt planeeritud ja pikale perioodile plaanitud kavaluse taktikaga - Trooja hobusega. Tegemist on psühholoogilise sõjaga kus kasutatakse ära kõik teadmised inimese käitumisest ja tema mõjutamisest.

Tegemist on sõjaga kus peamiseks relvaks on ideoloogia ja selle levitamiseks-kaitsmiseks loodud relvad - vastase halvustav sildistamine ja tema naeruvääristamine, manipuleerimine, valetamine, demoniseerimine, tõe valeks pööramine ja vale tõena esitlemine, korruptsioon, vaimselt ebastabiilsete gruppide kaasamine, kompromiteeriva materjali loomine ja seeläbi mõjutamine,  lõhestunud isikute tekitamine ja värbamine ning nende luulude-isiksusehäirete normaalsusena esitlemine, "inimõiguste" ja muude ilusate siltide varjus tegutsemine, võimalusel kellegi "ära kaotamine", ebameeldiva info vihakõneks nimetamine jne. - kõik mõeldavad vahendid mida saaks võimalikult varjatult kasutada.

Küsite, et kelle vastu on sõda suunatud? Sõda on otseselt suunatud valge rassi, rahvusriikide, traditsioonilise perekonna ja terve mõistuse vastu - kõik valge rassi juured tahetakse läbi lõigata ja pikem eesmärk on valge rass täielikult hävitada. Kõlab uskumatult? Kindlasti on sellist infot esmalt raske omastada, sest inimeses hakkab tööle pingelises olukorras toimiv kaitsemehhanism - olukorra eitamine. Näiteks, kui kellelgi lähedane sureb, siis esmaselt keeldub aju seda infot omastamast. Võib juhtuda sedasi, et inimene hakkab agressiivselt ebameeldivat infot eitama ja eemaldub reaalsusest enda soovmõtlemise maailma. Ma soovin südamest, et Te kõik ärkaksite ja hakkaksite ka teisi endale jõukohaste vahenditega äratama. Ärge hoidke isegi oma elust kinni - elamine ei ole väärt kui seda peab tegema võõrast värdideoloogiat kummardades ja ennast ja enda lapsi vägistada lastes.

Küsimus ei ole enam ainult Eesti Vabariigis vaid terve valge rassi ellujäämises - ennekõike saame teha korda enda riigi-kodu ja seeläbi anda eeskuju teistele. Mõni kindlasti eelistab enda nahka hoida, osad poliitikud ja ametnikud näiteks - kuigi selles ametis peaksid olema kõige tugevama selgrooga isikud (eks seal on ka häid ja tublisid!)! Kas elada arana ja riigi, rahva ja valge rassi reeturina või võidelda enda kodu ja väärtuste eest ning surra auga?

Me kõik soovime rahus elada. Kuid kus oleksime me praegusel hetkel kui meie esivanemad oleksid vaenlasele alistunud lootuses, et neid säästetakse ja neil lihtsalt lubatakse endiselt enda kodus peremees olla? Kas vaenlane ründab seepärast, et hiljem endistele peremeestele alluda? Vaevalt küll. Miks psühholoogilises sõjas peaks eeldama, et vaenlane ründab niisama nalja pärast ja tegelikult ta ei soovigi halba? Sõda ongi oma olemuselt halb - üks ründab ja teine kaitseb. Antud juhul peab valge rass ennast enda kodus kaitsma kõikide vahenditega! Reaalsuse eitamine ja lootus, et äkki saab kuidagi teisiti, ei toimi. Kui ennast ei kaitse siis alistatakse - lihtne, kas pole? 

Aafrika manner ei ole tervenisti sõjas ja seal on omajagu rahumeelseid piirkondi ja väga laialt ruumi mis "põgenikele" ideaalsed oleksid. Miks tassitakse võõrad erinevatel "põhjendustel" valgete koju ja tekitatakse seal kaos? Erinevatest põhjendustest on kõige nõrgamõistuslikum see, et kuna valged enda kodus vananevad, tuleb tuua asemele võõrad - näiteks majandust tuleb elavdada. Tegelik olukord on see, et valged vananevad endiselt edasi ja asemele saabunud võõrad sigivad kordades rohkem kui valged - milleni see küll viib? See viib valge rassi välijasuremiseni. Miks näiteks Euroopa ei kuluta raha enda rassi elujõulisele taastootmisele ja vastavate ideedega tegelemisele? Kas pole veider? Juhus? Kuidagi veidralt suunatud juhus, mis sisaldab eneses valge rassi genotsiidi märke.

Elu mõte ei ole majandus, kulla "poliitikud". Elu mõte on säilimine riigi, rahva, kultuuri ja ka rassina! Jah ma ütlesin rassina! Kas selles on midagi veidrat? On ju olemas vastupidine näide, kuidas Aafrikas võideldi aprtheidi ehk siis sisuliselt valgete ülemvõimu vastu. Seda peeti siiani ja peetakse tänagi normaalseks, sest tegu oli ju ajalooliselt ikkagi koloniseerimisega.

Ja nüüd võõras ideoloogia ütleb ajuloputamise "koosolekutel", et valge inimene ei tohi enda rassi, riigi, pereväärtuste,kultuuri jne üle uhkust tunda ega enda eest seista?

Kui valge inimene soovib olla elujõuline ja ise enda kodus peremees, siis see on rassism ning vihakõne? Kas ei kõla valget rassi diskrimineerivalt ja inimõigusi rikkuvalt?
On mingid inimesed kes vastuväidetes ütlevad "valge rass on sõdinud" ja peab nüüd oma tegevuse heastama. Kes ei ole sõdinud? Kõik on sõdinud! Valgel inimesel ei ole teiste ees kohustusi! Las igaüks seisab enda kodus enda eest! Kui valge rass soovib, siis ta võib teisi aidata ja teha seda abivajajate endi kodus! Valge rass saab võimsamaks kui eales varem, kuid seda ainult läbi ühise koostöö. See ei ole rassism kui ma enda rassist ja kodust hoolin ja soovin sellele elujõulist omanäolist ilmet. Rassistid on need kes oma rahva ja rassi suud püüavad vaikima sundida ja võõra ideoloogia ees kummardavad - nemad vihkavad enda rahvast ja rassi faktiliselt.

Kui valgele inimesele õpetatakse enese hävitamise ideoloogiat, siis on tegemist ideoloogilise Trooja hobusega - ilusa välimuse ja mõtte taga peitub tegelikult soov kavalusega hävitustööd teostada. Kas ei peitu?

Miks peab valge rass ennast häbenema ja kõik teised enda koju lubama? Mina tahan, et kõik "sallivad" läheksid ise nende juurde keda nad sallivad ja loovad sinna oma "uut" "kultuuri". Mina tahan selget ja arusaadavat maailma, kus valgetel on ka enda kodu ja kultuur ning nad ei pea võõraste tahte järgi painduma. Kõiki ei saa ideoloogilise tahtega võrdseks teha - inimesed ja kultuurid on erinevad. Inimeste võimed on erinevad ja jäävad alati olema. Ideoloogia mis ütleb vaimuhaigele, et ka temal on "inimõigused" on hävitava mõjuga. Praeguses maailmas likvideeritakse ja surutakse alla tervet mõistust ning valget rassi - seda tehakse hullunud lühinägelike ajuloputatud ajude abil. Kas ei ole sedasi?

Maailm muutub ühtsemaks ise, omas tempos - näiteks tehnika ühendab maailma ja sellest sünnib uus kultuur. Kuidas sünnivad inimesed kes arvavad, et maailma, enda rassi, oma riiki, oma rahvast peab ideoloogiliselt vägistama? -kuna rahvas on loll ja nad ei tea mida nad tahavad, siis liberaalid-sallivad otsustavad teiste eest ja nõuavad muutusi? Muutusi kuhu? Terve Euroopa ja valgete tsivilisatsioon põleb - mis muutus see on? Enesehävituslik? Mis selle tegevuse sügavam mõte on? Või loome muutusi eksperimendi korras ja hiljem vaatab mis saab? See oleks nagu eksperiment kõrgelt alla hüppamisega! Terve mõistusega inimene teab mis saab. Oleks ju absurd, et suitsiidi sooritav isik nõuab, et ka teised sooritaksid koos temaga suitsiidi "eksperimendi" ? Just selline eksperiment ju hetkel toimub!

Mis õigusega ütleb pestud ajudega liberaal-salliv-"inimõiguslane" kõikidele teistele, et nüüd on uus ajastu ja eksperimenteerime oma riigi, kultuuri, inimeste ja rassi olemas oluga? Mis see eesmärk on? Enese vabatahtlik hävitamine? Milleks? Et keegi teine saaks elada? Kas kellegi teise õigus elule kaalub Sinu enda elu üles? Sina pead ise enda kodus enese ära tapma, et keegi teine saaks Sinu kodus elada? Liberaalid-sallivad-"inimõiguslased" tunduvad sedasi arvavat ja see on võimalik ainult haige aju olemasolu korral. Kuidas on võimalik et haige ajuga inimesed on ühiskonnas elu korraldama hakanud ja nõudmisi esitavad? Selline jama tuleb ühel või teisel viisil ära lõpetada! Konkreetselt lõpetada ja mitte hellalt! Kaua see ekperimenteerivate suitsiidsete kalduvustega idiootide võim kestab?

Tuleb keegi võõras ja räägib maailma ühendavast ideoloogiast, mis sisuliselt hävitab valge rassi - ja osad inimesed plaksutavad käsi ja hakkavad oma enda rassist inimesi vihkama, sest nemad ei taha enesehävitusega tegeleda. Valgel rassil võib ka kodu ja enda juured olla! Valge rassi kodus ei pea võõrad ennast mugavalt tundma, vaid võõrad kohanevad ja õpivad ümber või kasivad koju! Võõral ei pea olema teise kodus mugav ja vastupidine arvamus on haige ning värdjalik! Hälbeline ei pea mitte kõlbelise üle valitsema vaid vastupidi! Terve mõistus peab ütlema haigele, mis on normaalne ja mis ei ole. Praeguses maailmas on normaalsuse mõiste sisuliselt ümberpööratud - kõik normaalne muudetakse ebanormaalseks ja kõik ebanormaalne normaalseks. Miks peaks üldse mõni inimene liituma sellise debiilse ennast ja teisi hävitava ideoloogiaga? Sest tema ise oli allasurutud ja vaevleb alaväärsuse käes? Seepärast tuleb tervele maailmale kätte maksta ja enda rass hävitada? Olete näinud neid põlevate silmadega liberaalseid ideolooge-"inimõiguslasi" - nad hülgavad absoluutselt kõik, peamine, et saaks võõrast kummardada ja ennast ülistada! Nad vihkavad ennast, enda kodu, enda riiki, enda rassi, enda kultuuri, kõike tänapäevast - nad tahavad uut. Neid ei huvita, et uus hävitab kõik vana - nad tahavad hävitada ja nõuavad röökides ning jõuga, et seda lubataks teha. Debiilne ju? Aga tõde!

Ärgake üles, toimub genotsiid valge rassi vastu, põlisrahvaste vastu ning terve mõistuse vastu! Mõtelge osadele "meie" poliitikutele - nad rahumeeli ütlevad, et kui oma rahvast on vähe, siis tuleb võõraid sisse tuua. Kui võõrad sigivad, jääb enda inimesi veel vähemaks, kui see ei ole tahtlik genotsiid, siis mis see on? Kuidas on võimalik, et riiki juhivad isikud, kes teostavad enda riigi ja rahva ning rassi hävitamist? Kuidas sellise "mõttemaailmaga" isikud valitsema pääsevad? Rahvas ei taha neid haige ajuga pugemise eest võimule saanuid, miks ja kuidas nad võimul on?

Oleks ju absurd, et suitsiidi sooritav isik nõuab, et ka teised sooritaksid koos temaga suitsiidi "eksperimendi"? Just selline eksperiment ju hetkel toimub!
Mis õigusega ütleb pestud ajudega liberaal kõikidele teistele, et nüüd on uus ajastu ja eksperimenteerime oma riigi,kultuuri, inimeste, rassi olemas oluga?

Hakake igaüks nendele reeturitele vastu, salaja, avalikult ja igal võimalikul moel mida oskate. Meid tapetakse, saage aru, meie oma kodus! Meie elu ja saatus on meie kätes! Meie ise loome enda maailma ja meil on õigus enda riik ja kodu ning valge rassi ilme luua enda soovide järgi! Me ei pea alluma võõrastele värdideoloogiatele. Me peame mõtlema enda peaga!


Videod:

Nicolas Sarkozy räägib kohustuslikust rasside ristamisest, mille käigus valge rass hävitatakse. Kuulake-vaadake 13min 29sek – „WHITE RACE GENOCIDE - VALGE RASSI GENOTSIID.“ -tegemist on sisuliselt ülestunnistusega, et toimub plaanipärane valge rassi hävitamine.



On hea õppida minevikust. Vaadake: „ÕPPETUND BABÜLOONIAST – VALGE TSIVILISATSIOONI HÄVING“.



Paljudel naiivsetel-heasüdamlikel oleks aeg üles ärgata. On loomulik, et paljud inimesed soovivad halvas olukorras olevaid inimesi aidata. Ennem demagoogiliste ja manipulatiivsete siltide uskumist, mõtelge selle peale kuidas vallutati Trooja linn. Trooja hobune oli seest tühi puidust hobune ja see oli täidetud parimate vaenlase sõduritega. Vallutamatu linn avas "kingitusele" ise väravad, linn hävitati - mängides inimeste nõrkuste ja emotsioonidega. Tänapäeval on vallutaja maskeerunud "inimõiguslaseks", "ohvriks" - nõrgemate ja abitute eest võitlejaks, et selle varjus hävitatada valget rassi ja tema juuri. „TROJAN HORSE CLIP FROM „TOY“ HD“ 



Head mõtlemist! :) "


Risto Nahkor
Valgust!

***********************************

Lingid lisatud autori poolt!
Toimetus.

Esmaspäev, 12. juuni 2017

VAATA ENDASSE - Tiiu Elu


Foto: Neeme Sihv

     VAATA ENDASSE 

Kui me vaatame maha,
näeme aastate taaka ja kulgu.
Kui me vaatame ette,
näeme seda mistuleb, ja tulgu.

Kui me vaatame üles,
näeme Isa, kes juhib  me kulgu.
Kui me vaatame  endasse,
näeme seda, mis makstud, mis võlgu.

Kui vaatame endasse, 
näeme, mis tehtud , mis teoksil.
Kui vaatame endasse,
saame teada, mis tegema peaksid.

Kui vaatame endasse,
leiame head ja halba.
 Vaadates endasse,
püüdkem edasi paremad olla .


                  LUULERADADEL

Mu luule on lapsepõlvest,
mu luule on noorusest.
On kodust ja armastusest,
 muluule on lihtsalt elust.

Küllap sündisin sellel ajal,
kui raskused kokku köitsid.
Küllap kasvasin sellel ajal,
kui armastus viha veel võitis.

Nüüd mõõdetaks armastust rahas,
ainus lootus on äri ja võim.
Usk sinuga rääkida tahaks,
väärikuses, et on elu lõim.

Kui mu sõnum sinuni jõudis,
siis usun, et rikkamaks said.
Ma loodan, su väärikus tõusis 
ja armastus puhtamgi näib.

Tea, raha ei ole ju ainus,
õnn rahas ei peitu ju vaid.
On tõeline armastus rikkus
ja õnnon, et elada võid .

    ..........
Kolm kaunist sõna on loodud,
USK ; LOOTUS JA ARMASTUS.
Kui need kord omaks on võetud,
 siis lisage sinna ka AUSTUS .

         
                      PALVE

Kaks sinisilma, pruuni või halli,
kaks sõstrasilma või rohelist.
Kaks kätt, mis teevad emmele kalli
ja issilgi põske paitavad.

Kaks pisikest kõrva, mis kuulda tahaks
vahest natu- natuke tunnustust.
Üks pisike suu, mis ütelda tahab,
emmet, issit pean kõige kallimaks.

Et te tihti mu suukest kuulda ei taha,
ma palun, kuulge mu südant siis.
See pisike süda ei palu ju raha,
ta palub vaid natuke ARMASTUST :


          MÕTISKLUS 

On hinge ehk aeg kohtlend karmilt,
valuvagusid sinna on aand.
Kuid ta pole saand varasta vaimu,
selle kallale naljalt ei saa.
Mis sellest, et aeg lendab kiirelt,
mis sellest,et aastad on läind.
Kallis sõber, sa usu vaid siiralt,
kõik siin elus asja ette  on käind.
Ega elus ei ole vaid okkaid,
nende seas mõni kaunimgi õis.
Neid okkaid vast selleks on vaja,
elu täiust et aimata võid.
Küllap valugi ellu on vaja,
õnne suurust sa muidu ei teaks.
Rohtu kasvavad hingerajad,
elu armutult puhastab.
Kallis sõber, veel aega on astu,
andeks anda ja paluda. 
Seista ajaga silm-silma vastu,
armastada , ei vihata.
Sa tule, ole ja anna, sa võta ja rõõmusta.
Sa elades alati kanna oma vaimu erksana.


                 MISKI POLE IGAVENE

Vastu inimhingede ust koputab aeg,
tuletades meelde, et elu on üürike.
Aeg meenutab aina, et elaksime arukalt,
etelaksime nii võttes, kui ka andes.
Et elaksime teadmises,
 et miski pole igavene.......


          ARMASTAN.....

Armastan suvesooja
ja taevas liuglevaid pilvi.
Armastan külateid käia 
ja lõhnavaid teeroose.

Armastan seilata merel
ja raudtee sümfooniat.
Autosõitu, mis tarretab vere
ja lennukil lendamist.

armastan linnulaulu
ja metsade samblasüle.
Armastansuveöö valgust ,
kui lõõmavad jaanituled.

Armastan lilli ja loomi,
armastanmetsi ja merd.
Armastan kollaseid ploome,
viljavälju ja sügisevärve.

Armastan südamesooja,
siiraid säravaid silmi.
Armastan kõike, mis Looja
meile on lähetand kingiks.


           VALSIVIIS

Nii vaikselt kuskilt kostab lõõtsamängu,
 mukõrvu paitab tuttav valsiviis.
See meeltesse toob möödund aja hõngu,
see vähe nukker Ukuaru valss.

Toob noorusaja, käidud rännuteedki,
läind kooliaja, esimese armu.
Mu mälestuisse kustund olid needki
ja kuskil peitis end mu hingesarm.

Ma kuulan seda vana lõõtsapilli
ja tasahilju  nukrus hinge poeb.
Näen vanas pargis miljon valget lille 
ja südamel saab korraga nii soe.

Ma istun kivil vana lautri tipus
ja vaatan merele, kus valge laev.
Aeg pikkamööda mõõdab elu pikkust,
kuid Ukuaru valss , see hinge jääb.


    SULLE EESTIMAA

Ma imetlesin kõrgeid pilvelaevu,
kui luuletajad riime rikkusid
ja täna , oma luules üsna vaevu
ma suudan jääda iseeneseks.

Mu luule, see on lapsepõlvest
ja lausa imelisest noorusaast.
Mu süda põues särab suurest õnnest,
et sel planeedil elada ma saan.

Mu Eestimaa, su kaunid kasesalud
ja pääsusilmil õitsvad heinamaad.
Su imekaunis Jaaniööde võlu
ja Jõuluööde lummav imemaa.

Ma elan siin , kus aina meremüha,
siin kadakad ja kaunid männipuud.
See maa on mulle pühast olnud püham,
ma hellal hingel talle kummardun.


Laupäev, 10. juuni 2017

KOHTUNIKE SÕLTUMATUS KUI ÜKS SÕNAKÕLKS - Kenno Põldsam


Foto: Uued Uudised

Kohtunike sõltumatus kui üks sõnakõlks

26. mail korraldas SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks Tallinna ringkonnakohtu ees meeleavalduse, kus protestiti kohtuliku omavoli vastu. Sihtasutuse sõnul on algatatud vähemalt neli kohtuasja, mis on suunatud mitte ainult kooseluseaduse läbisurumise lõpule viimisele, vaid ka nn “homoabielu” hiilivale seadustamisele. Kajama jäi sõnum, etomavolitsevad kohtunikud õõnestavad kogu kohtusüsteemi usaldusväärsust. Samuti peeti silmas, et kohtud on hakanud homoaktivistide survel omavoliliselt abielu mõistet ümber kujundama. Kooseluseadus, mis võeti vastu XII Riigikogu koosseisu poolt, ei saa kehtida ilma rakendusaktideta. Õiguskantsler Ülle Madise 22. septembril 2015. aastal kinnitanud: “Täna on seis see, et tõepoolest täiendavate õigusloomeliste muudatusteta, täiendavate seaduste vastuvõtmiseta see seadus ei jõustu.” Seega pole debatt kooseluseaduse üle lõppenud, ilmselt jäävad rakendusaktid praeguse, XIII Riigikogu koosseisu poolt vastu võtmata.

Kooseluseadus polnud Tallinna ringkonna kohtu ees toimuva meeleavalduse peapõhjus, see lihtsalt on teema, mis Eesti avalikkust ikka aegajalt sütitab. Probleemi kese, mille vastu korraldaja seisis, on kohtunike omavolitsemine. Õigusriigis kehtivad normid ning üheks selleks on, et kohtu ülesanne on Riigikogu poolt vastu võetud seadusi kohaldada, mitte neid oma nägemise järgi ümber töödelda. Ma ei taha elada riigis, kus ma ei saa kindel olla õigust mõistvate inimeste objektiivsuses. Samuti ei saa ma olla nõus sellega, et üks riigikogulane ei tohi kohtunikke kritiseerida - kas mitte kohtud ei peaks end kõige kindlamalt tundma?

Terve põlvkonna jagu eestlasi on saanud nautida vaba ajakirjandust. Eesti meedial on küll oma lipulaevad, on vabatahtlikud lobitöö tegijad, ent valitsuse poolne kontroll ajakirjaniku üle on olematu, puudub surve. Mulle kui tavakodanikule on selgeks saanud, et kohtunikud on sõltuvad ning nad sõltuvad seadustest ning kui üks kohtunik eksib oma töös, on seadusandliku võimu saadikul õigus kohtunik korrale kutsuda. Kui ametnik eksib, siis peab ta leppima töösuhte lõpetamisega. Ma pole kuulnud midagi vabast kohtuvõimust, mis võiks talitada enda nägemise järgi. Eestis on vaba ajakirjandus, ent kohtuvõim on sõltuv seadustest. 

Neljapäev, 1. juuni 2017

VANAEMA MESIPUU OTSAS EHK .... (katkendid) - Risto Laur


VANAEMA MESIPUU OTSAS EHK .... 
(katkendid).

Risto Laur


NUMBER 1

Ausalt öeldes on päris keeruline alustada. Selles mõttes, et kuidas teile iseennast tutvustada. Ühest küljest on ju kaanel kenasti kirjas, et Risto Laur on kogu seda tegemist siin dirigeerinud, aga tegelikult on Risto ainult vahendaja. Ja mitte ainuüksi raamatu peategelase Liidia, vaid ka minu kui intervjueerija. Sest mina ei saa kirjutada. Mul pole käsi või õigemini on, aga nemad on niivõrd nõrgukesed, et kui ma kasvõi ühtainsamat arvutiklahvi peaksin proovima vajutada, nõuaks see mult samapalju jõudu, kui sinult terve Kukka kivi kergitamine. Tead ju seda suurt kivi Hiiumaal? Olgu pealegi, kui ei tea. Küll sa varsti teada saad. Aga mis nüüd mind puudutab, siis arvad sa ilmselt, et ma invaliid või muidu sant olen. Ei ole ma üks ega teine. Hoopis mesilane olen. Jah ... mesilane ja mu nimi on Siim. Momendil arvad sa kindlasti, et tegu on mingi muinasjutu või hambutu lastekaga, aga tegelikult pole see teps mitte nii. Täiesti ehe luust ja lihast mesilane olen! Ja see, et ma rääkida mõistan, on küll ühest küljest ime, ent teisalt aga hoopiski mitte. Kõigest siiski järjekorras - kannatust, eks! Alustan päris algusest. PEAN alustama, kuna sa oled raha juba raamatu eest ära maksnud ja seetõttu tunnen ma sinu ees teatavat vastutust. Tegelikult väga suurt vastutust, sest ma teadsin juba eos, et kui ma kogu selle hullumeelse projekti ette võtan, siis küsimustelaviinist ma ei pääse. Ja ma olen valmis vastama. Õigemini neid ennetama. Kasvõi juba seetõttu, et sa, austatud lugeja, ennast mitte hetkekski skisofreenikuna ei tunneks. Kuidas täpsemalt - kohe saad teada.
Sündisin ammu. Täpsemini väga ammu. Aasta oli siis 1922 ja mäletan ma seda eelkõige sel põhjusel, et Liidia-tädi oli just oma esimese tõsisema juubeliga maha saanud. Elatud aastate kogusummaks arvutati 5, kuid oma eriliselt viisaka käitumise eest oleks võinud tüdrukutirtsule vabalt ka 10 anda. Mitte ainsamatki jonnijoru ei kuulnud mu toonased noored kõrvad. Ei toas mängides ega õues tudides. Pisi-Liidia oli nagu üks inglike keset kurjusest puutumata saarenurka ning eks teda armastasid paljud. Aga kõigest kenasti järgemööda, sestap momendil jätkaksin siiski pisukest selguse loomist omaenese kummalises isikus.
Mu nimi on Siim. Nimega oli selline lugu, et 1923. aasta hiliskevadel tuli tallu üks töömees. Ma ei tea, mida ta seal tegi, aga kui ta oma tööga valmis sai, ütles Liidia ema nõndaviisi: „Ole sa tänatud, Siim! Hea, et siin külas veel väärt töömehi leida on. Muidu kõik mandrile minema purjetand.“
Vot nii ta ütles ja mul pole tänini õrna aimu, mida see remondiline seal kõpitses või tegi. Tähtis oli vaid nimi - Siim. Mu meelest oli nimi niivõrd lahe, et ma võtsin selle endale ka. Ja ega siin pikemalt polegi midagi täpsustada.
Aga pöördume tagasi aastasse 1922. Mesilased saavad suhteliselt ruttu nii-öelda jalad alla. Kui inimestel läheb esimeste sammude tegemiseni tihtilugu rohkem kui aasta, siis meil käib see asi kähku. Mõni aeg siputame omi udupeeneid koibi, aga edasi laseme juba taru mööda ringiratast nagu vanad mehed. Või mesilased. Lendamisega on sama lugu, aga see pole praegu oluline. Hoopis mõistus on oluline ja siinkohal ma sooviksingi nüansil veidi pikemalt peatuda. Mesilastel nimelt pole üldse mingit mõistust. Neil on ainult instinktid ja hirmus meeisu. Samuti oli ka minuga. Ratsutasin midagi mõtlemata õielt õiele - karjaga tublisti sammu pidades ning hunnikuteviisi tolmu kogudes, et siis pärast taru tootmisliini ääres koht sisse võtta. Päevad olid väsitavad ja kui meetampimine hilisööks läbi sai, vajusid mesilased siruli nagu laibad. Mitte keegi ei kergitanud kulmugi. Ja niiviisi kuni hommikuni välja.
Minul oli aga üks tõsine viga külges. Juba sünnist alates. Mul polnud absoluutselt und. Mitte kuramuse kunagi! Ma ei maganudki üldse. Ei tundnud selle järele absoluutselt mitte mingisugust vajadust ja kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, siis eks ta üks paras anomaalia oli. Kõik ju magavad: inimesed, linnud, meie - mesilased, kalad ka ... Kusjuures naabertalus oli tollal üks tohutult suur pull. Isegi tema magas. Mõnikord ma veel mõtlesin, et kuidas ta räme norskamine küll teisi mesilasi üles ei aja, aga jah ... tööväsimus osutus pulli unemöiretest tugevamaks. Olgu pealegi ja see selleks. Mina ei maganud. Vahtisin üleval ja ootasin muudkui und. Lõpuks otsustasin tarust minema lennata. Paraku polnud aga kottpimedas midagi näha. Kui olin kaks korda järjest peaga vastu puud lennanud, hiivasin end vaikselt tarru tagasi ning istusin ülejäänud öö vagusi.
Tunnid tundusid terve igavikuna ning ausalt öeldes oli võrdlemisi kõhe ka. Mingisugused huiked, millele ma seletust anda ei osanud ning ükskord juhtusin kuulma, kuidas vastasmajja vargile tuldi. Pabistasin hullupööra. Et mis siis saab, kui sänikaelad ka tarusid peaksid loputama tulema! Kõik magavad ja mina siis üksi oma imepisikese nõelaga ... kah mul relv või asi. Pärast küll selgus, et ei tuldudki vargile, vaid hoopis vintis Sass ei leidnud pimedas lukuauku üles. Pusis ja ragistas, aga sisse vist kuidagi ikka sai. Hirm seevastu püsis nädalaid ...
Kui lõpuks hommik saabus ja teised sõnagi lausumata (no nad ei oska üldse rääkida) tööle lendasid, lükkasin minagi oma tiivad laiali ning põrutasin karjale järele. Eriti huvitav oli veel see, et ma polnud üldse väsinud. Kohe mitte üks kübe! Tegin tööd nagu vana vedur ja kordagi ei vääratanud. Ja nii edasi ja nii edasi ... Päevad, nädalad, kuud, aastad. Kõik see aeg ma ei maganudki.
Mäletan oma esimest kogemust seoses talveunega. Enne seda ei maganud teised mesilased ka – nii umbes kaks nädalat. Oligi toona meil Hiiumaal selline kord, et enne talveund tuli uni nii-öelda välja teenida. Isegi mitte teenida, vaid pigem - tekitada! Emamesilane Põrr väitis kaljukindlalt, et niiviisi on siin saarel need asjad käinud ja löödagu teda või maha, aga tema Süsteemi muutma ei hakka. Vestlus toimus mõistagi mesilaskeeles, mida ma ise enam kahjuks ei räägi. Mäletan vaid paari üksikut sõna nagu zzzrrr ja zummm ja zuts (meil kõik sõnad algavadki z-tähega, selles mõttes on lihtne keel), aga jah - mida need sõnad tähendada võiksid, seda ei mäleta. Igal juhul, kui kogu tarutäis ajudeta putukaid oli kaks nädalat ilma sõbagi silmale saamata rassinud, polnud talveunes mõistagi küsimust. Põhimõtteliselt oleks see seltskond võinud vabalt ka järgmise sügiseni põõnata, kui mitte Põrr poleks kõiki kevadel maast lahti peksnud ning nõelaga surkides tööle ajanud. Eks algul oli muidugi kehv töötada - unised ja näljased, nagu nad olid. Aga siis hakkas asi vaikselt rööbastesse loksuma ning järjekordne „põnev“ aasta oli alanud.
Sohh, aga nüüd jällegi minust. Sellesinase talveune valguses. Mina ei maganud silmatäitki. Just, mitte ainsamatki. Ja olgem ausad ... ikka metsikult nüri oli vahtida seal tarupõhjas üksipäini. Väljas käia ei saanud, sest silmamunad jäätusid pähe ära. Lisaks oli taruski nii räigelt külm, et tuli pidevalt vanade kärjejuppide all lõdiseda. Mingi magamiskoti-laadne asi oli seal ka - heinapepredest kokku nikerdatud. Kes tegi või? Ma ise tegin. Polnudki eriti raske. Hääkene küll, aga kasu tast kah suurt polnud. Päris ära ei külmunud, aga palju ei puudunud. Mis aga asja juures kõikse huvitavam - ma ei tundnud hetkekski und ega väsimust.
Esimesed põnevad asjad hakkasid juhtuma õige varsti. Nimelt hakkasin tähele panema, et teised mesilased mu ümber justkui raugastuvad. Ja siis, mõni aeg hiljem, oleks keegi justkui stardipüstolist plärtsu teinud. Üks hommik oli üks surnud, teine hommik teine. Kolmas hommik olid juba kümme tükki otsad and ja millalgi hakkas Liidia ema mesilaslaipu kapaga välja kandma. Vot nii, aga ... ehhee ... mina olin ikka samasugune kui varem. Tervis oli mul korras, lendamine üle jõu ei käinud, sumistada jaksasin ka ning ükskord oleksin isegi äärepealt ühele krantsile nõela tagumikku löönud. Klähvis ja kräuksus seal rukkilille kõrval ning ma tundsin, kuidas ma vihast üle kere värisema hakkasin. Tõusin siis visinal lendu, et segav element tulise juti saatel minema kupatada, aga siis äkki meenus, et ega ma mingi kurjavaimu herilane pole!! Need võivad surkida, palju tahavad, aga meie endile sellist luksust lubada ei saa. Suts ja surnd. Mina seevastu tahtsin elada. Kaua-kaua elada.
Edasi läks see maaeluke meil säärasel viisil, et uus sülem saabus tarru. Mul oli algul täitsa põnev, aga jah ... siis sain aru, et nad on põhimõtteliselt täpselt sama näoga, mis eelminegi seltskond, kusjuures emamesilane oli isegi sama häälega! Ka töö oli sama nüri ja muide, täpipealt samasugune olin minagi - uneta Surematu Kaštšei! Just nii ma ennast üksvahe kutsusin. Mu meelest tundus see isegi ägedam nimi olevat kui Siim. Ja teate, kordus seegi, et mesilased mu ümber raugastusid ja surid. Siis tassiti ka nemad välja ning mingil hetkel toodi jälle uued, kes samuti oma välimuselt ja tegumoelt kõikide eelmiste absoluutsed koopiad. Mina aga jäin - ühes piinarikkalt jätkuvate uneta talveunedega ...
Ühel päeval (see oli millalgi täitsa jaanuari alguses), kui Liidia ema Liidia vankriga õue tõi, jäi aga uks kogemata praokile. Tarust majani oli oma sadakond meetrit ja õues meeldiv miinus 10! Aga just sel hetkel ma tundsin, et minu ainus viis füüsiliselt pääseda (toona ma ei aimanudki, et ka vaimselt) on siitsamast neetud tarust pakase kätte söösta ning täie paaruga lahtisest majauksest sisse kimada.
Ja täpselt nii ma toona tegingi.




NUMBER 2

Ehhee, eks seda oligi arvata. Risto hakkas tõrelema, et ega see raamat minust ole, vaid hoopis Liidiast, kel perekonnanimeks Piilberg. Jajaa, tean seda. Aga sellegipoolest pajatan ma veel mõne sõnaga iseendast, enne kui peategelase välja hõikan. Pealegi - kas panite tähele, kuidas sissejuhatus lõppes? No nii ei lõpe ju ükski asi. Selge see, et mul jäi jutt pooleli. Loomulikult ma eriti pikalt ei lobise kasvõi juba seetõttu, et mesilaste aristokraatia (kuhu ma kuulun) on hoopis midagi muud kui inimeste oma. Esiteks juba oluliselt vanem ja auväärsem ning teiseks märksa sõnakehvem. Aga see selleks. Nüüd jätkan, kui lubate.
Kui olin tarust välja sööstnud, teadsin kohe, et suren. Oli sääl õnnetus kuudis kui külm tahes, õues paukuva pakasega seda ei võrdle. Surusin hambad risti ning tundsin, kuidas mu tiivad jäätuma hakkasid. Järgmisel hetkel lehvitasin meeleheitlikult kaht jääpurikat enese kõrval ning kõrgus kahanes märgatavalt. Päranipunääre hakkas musta tossu välja ajama ning siis oli pilt selge - ribonukleiinhapet lekkis kõikjale ning ma olin sunnitud hiiglasliku lumememme kõrval hädamaanduma. Peadpidi lumme sööstnud, kaotasin loomulikult teadvuse. Ja siis, ei tea mis ime läbi, sain selle jälle tagasi. Esmalt paistis läbi jäätunud võrkkesta, et läheneb midagi suurt ja halli. Kurat teab, mis ta nimi oli, aga naabri-Sassi kass oli tema küll. Selle elaja tunneksin ma ära isegi kottpimeda ja purukurdina. Juba see hais. Nagu märg põrandakalts! Lisaks muidu sitavõitu iseloomule.
Ja sealt ta siis muudkui tuligi - hambad irevil ning silmad vilamas kui kaks õelat jääkristalli. Nugateravad küüned kriuksusid pakasesel pinnal ning hetk hiljem tundsin enesele näkku voogavat kuuma ja mürgist hingust. Teadsin, et rajakas on lähedal ja pääsu pole, kuid ... miski mu sees oli säilitanud pisikese lootusekübeme. Selle „miski“ külge klammerdudes ajasin ma end järsu liigutusega püsti ja teate, mis ma siis avastasin? Avastasin selle, et seisin hoopistükkis oma jääpurikateks veninud tiibadel! Ning seejärel - tiibu karkudena kasutades, hakkasin kõigest väest praokil majaukse poole komberdama. Esimene meeter läks vaevaliselt, aga siis sain töövõtte kätte ja edasi panin nagu üks miniatuurse tsirkuse akrobaat. Või nagu mingi tikutoosi-ralli kindel favoriit! Ennast ajas ka naerma ... Kõuts aga seisis paigal kui naelutatud. Jõllitas ukse poole kihutavat mind ning kräunatas alles siis, kui tundis, et munad jäätuma hakkavad. Aga selleks ajaks oli läbida veel üksainus meeter ning kui ma lõppeks üle lävepaku viskusin, oli kass kaevu kõrvale ära minestanud. Kurat teda teab, kas sai külma või mis asja ...
Tuppa jõudes roomasin kõigepealt suure ahju ette. Seejärel kogusin kokku oma viimased jõuriismed ning ... lausa heitsin end kuumade kivide vastu! Ja teate, mis? No oli ikka hää küll!!! Tiivukesed sulasid, silmamunad niisamuti ning pisikestes karvastes käpakestes hakkasid justkui veelgi pisemad nõelakesed torkima.
Siis teadsin, et jään ellu. Tõsi, seda veel mitte, et ma järgmine kord majast alles viieteist aasta pärast väljun, aga sellest hiljem, ehk siis, kui me oma jutustusega ükskord sinnamaani jõuame. Muideks, olgu ette rutatult veel sedagi mainitud, et vastuse saavad ka kaks põhiküsimust:
  1. Mispärast siis mina kunagi ära ei surnud?
  2. Ja miks ma tänagi veel elan, tervis korras nigu Norras?
Ehk siis – kannatust! Majas oli aga õudselt hea. Õigupoolest enam parem ei saanud ollagi.
Väikese Liidiaga mul esialgne pikem kontakt puudus. Peamine põhjus oli järgmine: kohe esimesel õhtul olin sunnitud sügavale pliidi alla kolima pärast seda, kui lapsuke (aga minu jaoks siiski hiiglane!) oleks mu äärepealt oma kolossaalse päka all lömastanud. Jooksis teine kilgates kööki ning muidugi padinal pliidi juurde. „Emme, mis sa süüa teed?“(Selleks ajaks olin ma juba hirmust tardunud. Suss ühes jalasambaga oli minust vaid sentimeetri kaugusel.)
„Eks ikka pannkooke, Liidike!“ vastas emme, ja siis see algas ... Tüdruk pillas nuku põrandale ning hakkas seejärel kätega vehkides üles-alla hüppama. Rõõm oli lapse jäägitult enesesse haaranud ...
Minule aga tähendas see vähemasti kümnemagnituudilist maavärinat, epitsentriga OTSE MU NINA ALL! Rasked paugud paiskasid mind iga kord vähemasti kümne sentimeetri kõrgusele ning samal ajal jõudsin vaid mõelda nii: „Nüüd, Siim, võid omadega kärge kerida! Sest järgmine kord oled sa ise üks tilluke pannkook selle märatseva lumeinimese kanna all ...“
Tasapisi loodus siiski rauges ning tundus, et ka järeltõuked jäävad tulemata. Pisike („pisike!“) Liidia kalpsas kaugemale ning ema tõstis lauale suure taldriku auravate kookidega. Moosipurgi asetamist mu silmad enam ei fikseerinud, sest juba järgmisel hetkel saabus minusse elu. Ja see elu käskis mul viivitamatult siit kus kurat kaduda! Lähimaks kohaks osutus sellesama pliidi alune, kuhu ma pigem veeresin kui jooksin ... Ning olles lõpuks kõige kaugemasse ja pimedamasse nurka jõudnud, ma palvetasin. Elus esimest korda. Õigemini tänasin elavat Jumalat selle eest, et ma ikka veel hingan ja olen. See oli nii suur õnn, et ma otsustasin järgneva kahe aasta jooksul pliidi alt mitte kordagi välja tulla. Ning kuna ma ei vananenud, idanenud ega mädanenud, siis polnud mul sõna pidada ka just kuigi raske. Nii ta toona jäigi.
Väljusin esimest korda siis, kui pereema taas sünnipäevalauda kattis. Laual ilutses tort, millel uhkesti püsti seitse tulipunast küünalt. Ja kui nüüd fakti olemuslikul küljel peatuda, siis tähendas see mõistagi seda, et olime kõik kahe aasta võrra vanemaks saanud. Ja kui Liidia tundiski selleks ajaks maja nagu oma viit sõrme, siis minul, nüüdsel toamesilasel, seisis põhiline avastamine alles ees. Ma ei ütleks, et see just igavate tegevuste kilda kuulus - päevast päeva mööda tube ringi paarutada ning erinevaid nurki ja nurgataguseid tundma õppida. Oli tore aeg ning lisaks majale tutvusin ma tasapisi ka pererahvaga.
Ükskord avastas Liidia mu mööda uksepiita ringi kakerdamas.
„Emme, näe, mesilane!“
„Aja ta välja! Võta käterätik. Ole ettevaatlik, et ta sind ei nõelaks!“
„Ahhoi, rahuneme maha, eks! Ma ei kavatse mitte kedagi nõelama hakata. Eriti veel oma elupäästjaid.“
Kolmekõne oli mõistagi sümboolne, sest kes mind seal ikka kuulis või mõistis. Sel ajal! Hiljem juba küll, sest vähem kui aasta pärast olime Liidiaga suured sõbrad.
Inimeste keelt hakkasin mõistma päris alguses. Ei oskagi seletada, kuidas see juhtus, aga ütleme siis nii, et hakkas külge. Iseenesest. Kui päevast päeva su ümber räägitakse ja lauldakse, siis peab peast ikka täielik herilane olema, kui miskit külge ei hakka! Mul seda muret ei olnud ning elu muutus järjest põnevamaks.
Sedaviisi, vaikselt arenedes, köitis mu meeli üha enam küsimus - miks ma ikka veel elan? Ja vastuse sain ma täiesti juhuslikult.
Ükskord varahommikul ahju alt välja marssides otsustasin õues väikese tiiru teha. Ilm oli soe ja polnud mingit põhjust tuppa konutama jääda. Ilus suvekuu võttis üles järjest uhkemaid tuure ning terve loodus lausa kiunus vaimustusest.
Lendasin suminal üle aia otse puudesallu, kus valitses absoluutselt teine kliima. Ka lõhnad olid teised. Kogu maailm oli teine ... Mahapudenenud männiokkad ja kõdunenud lehed, mille alt sirgus uus lopsakas rohi ühes metsmaasikate ja mustikatega ning ... siis oli seal üks orav. Väga rääbakas! Loom istus kuivanud oksal ja vahtis tühjal pilgul eikuhugi. Lendasin kohemaid ta juurde ning suhtlesin:
„Kuule, ühest küljest oled sa muidugi orav, aga teisest küljest - miks nii niru? Saba nagu rotil taga ...“
Orav ei vihastanud ega solvunud. Lausus hoopis vaikselt: „Sellepärast, et ma olen metsikult tark.“
Sellega oleks võinud vestluse ka lõppenuks lugeda, aga minul süttis peas punane tuluke.
„Ahhaa, aga kui sa nii tark oled, siis äkki vastaksid ühele mu küsimusele!“
„Pole mingit probleemi. Mesilastest tean ma vaata et kõige rohkemgi.“
Küsisingi otse: „Miks ma surnud pole?“
Orav oli tõesti tark, sest ta ei hakanud mitte täpsustamagi. Vastas täitsa kohe:
„A sellepärast, et sa kunagi ei maga. Kes ei maga, see ei sure ka.“
Mina seevastu täpsustasin küll: „Et mis mõttes siis?!“
„Selles mõttes, et kes ei maga, see ei vanane.“
Hetkeks veel paigale jäädes üritasin äsjakuuldut seedida. Aga seejärel mõistsin, et seeditakse külili diivanil ning lõin käega. Pealegi näitas orava pilk selgesti, et audients oli selleks korraks lõppenud, mispeale mina rõõmsasti tiivaga viipasin ning minekut tegin.
Kui olin taas kodutanumale jõudnud, siis ... Aga tead mis, armas lugeja! Teeme nüüd sedaviisi, et anname sõnajärje üle võrratule tädi Liidiale, keda ma tänaseks juba rohkem kui üheksakümmend aastat tundnud olen. Muidu ma jäängi siia pajatama ja selles ei peitu teps mitte asja iva.
Täna oleme me Liidiaga mõlemad vanas ja auväärses eas ning et mitte kõiki neid võrratuid aastakümneid vahele jätta, alustame uuesti ja täiesti algusest. Aga sedapuhku juba Liidia enda kõnelduna. Sest olgem ausad - minusuguseid inimkeelt kõnelevaid muldvanu mesilasepässe on terve ilm täis, aga Liidia-suguseid imelisi daame paraku mitte. Teda on vaid üks ja see ta just niivõrd unikaalseks teebki. Nii et palun - sõna on mu parimatest parimal sõbral, täpipealt saja-aastasel Hiiumaa uhkusel Liidia Piilbergil!


LIIDIA

Ah et nii pidulikult kohe! Või Hiiumaa uhkus kah veel! No hääkene küll, eks ma võin ju olla ka, kui tiitel vägisi külge pistetakse. Ja ega ma väga tagasi ajagi, sest ega noid saja-aastaseid just jalaga segada ole - Hiiumaal või ükskõik kus mujal maal.
Selles mõttes on mul hästi läinud, et niisuguse pika elu olen endale saanud. Ja kui teinekord ikka küsivad, et mis kogu selle pika ea saladus ka olla võiks, siis ega ma muud öelda oska, kui et mine ikka ilusti õigel ajal magama ja ära üleliia muretse. Sest mured las muretsevad iseendi eest ja küll nemad sellega juba kenasti toime tulevad.
Ja muidugi tuleb süüa oma maa toitu. Ise istutad, ise kasvatad ja väetad ning lõpuks pistad ise põske ka. Siis saad ikka kindel olla, mis asi sul näost sisse läheb. Pole meile vaja neid võõramaa batsille ja baktereid, mis õuna küll ilusaks punapõseliseks muudavad, kuid mis ometigi talle vaha maitse külge ajavad. Sest ega siis silmailu pole see kõikse tähtsam. Ikka mõistust olgu sul ja kainet meelt - siis saad sina rahus elada ja olla.
Minul on nimelt sedaviisi läinud, et kogu oma elu olen ma ikka siinsamas Vahtrepa külas mööda saatnud. Ja ega ma nüüdki enam kuhugi mujale kolima kipu. Ikka seesama talumaja ühes kõrvalhoonetega, sissesõidutee ning puude vahelt vaade merele. No ja eks muidugi needsamad mesilased kah, nagu mu sõber Siim juba ennist rääkis. Nemad on mul siin sumisenud juba sünnist saati ja küll nad sumisevad edasi ka.
Kui sul on kõik käe-jala juures, siis on hästi. Rahulik ja turvaline elu laseb südamel kenasti rinna sees tuksuda ja hoiab soontes vererõhumise ka normis. Muudkui ärkad ja toimetad ja askeldad ikka siinsamas puhtas looduses kauni koduõue pääl ja kuskile eriti rahmeldama ei kipu. Eks sedaviisi need eluaastad pikapeale kogunegi - vaikselt turjale tiksudes, ilma suurema kisa ja kärata.
Kuigi minu sünniaastaks on 1917, polnud see kurjavaimu Lenin veel oma Auroraga pahandust teinud. Kuupäev oli siis palav viies juuli ja kui ma nüüd terve oma passilaua ankeediga pean lagedale tulema, siis lisan veel juurde, et talu nimeks oli Lepistu. Aga kutsusivad seda ka Kukal või Lagipää. Mina olin sõpradele ja tuttavatele ikka Kukal-Liidia ning kui neile niiviisi meeldis kutsuda, siis olgu pealegi.
Minu vanavanemateks olid Juhan Remmelkoor ja Kadri Heinleht. Juhan oli siitsamast Vahtrepalt pärit, aga Kadri natukese kaugemalt Salinõmmelt.
Enne abielu oli Kadriga selline lugu, et temal oli vallaspoeg Toomas ja ega see fakt nüüd üksipäini kõige tähtsam polegi, aga vaadake, tollal olid ju need ajad, kui vallaslapsi oli meil siin iga nurga pääl. Ja kõik muudkui sellesinatse krahv Ungern-Sternbergi tehtud. Kas oli see nüüd päriselt ka nii või ainult külarahva kirjude juttude vili, kes seda enam teab, aga igatahes liikusid jutud hirmsa hooga ja mina usun, et eks neil miskitpidi tõepõhi all oli. Mis nüüd Juhanit ja Kadrit puudutab, siis oli neil endil ikka kah lapsi ja üldsegi mitte vähe. Kaheksa tükki loeti kokku!
Kõigepealt siis Toomas Heinleht, kellest enne juba paari sõnaga mainisin. Järgmisena tuli Madli, aga temaga läks kurvalt. Laps suri noorelt ja ega seda tagantjärele teagi öelda, kas säästeti teda tulevasest suurest koormast või jäeti hoopis ilma suurest õnnest. Niiviisi läks siis temaga ...
Edasi tulivad kaks Mihklit. Esimesega olid samuti kurvad lood, sest temagi suri juba lapsena. Aga teine jäi seevastu elama ning elas kaua ja toredasti. Ja oleks ta veel lapsena sedagi aimata osanud, et kunagi tullakse siia Hiiumaale tema lapselapsest Liidiast uhket raamatut kirjutama, oleks ta veelgi toredamini elanud! Igatahes olgu tõe huvides ära toodud ka aastaarvud, mis kalli vanaisa sündi ja surma näitavad: 1855-1937.
Üks õnnetu lapseke oli veel: Laas Remmelkoor. Tema kohta ei oska keegi midagi öelda. Läks kaduma nagu nööpnõel. Osad teavad rääkida, et kroonus püssi all, osad jällegi et pärast seda. Ega tea siin ise midagi lisada ... nii kauged ajad on nagu tiheda udu sisse mähkunud loodusemaastik ning võimatu on öelda, mis seal täpselt peitub - kas paks mets või lilleaas.
Aga edasistele lastele anti kõigile elu ja rõõmu. Mari Remmelkoorel teati samuti vallaslaps olevat. Juuli nimeks ja puha. Oli siin nüüd taas kuulsa mereröövlist krahvi käsi või miski muu mängus või oli kogunisti tegu mõne naaberküla poisiga, kes põgusa kurameerimise järel siiski pikemaks ei passinud - mine võta kinni. Igal juhul sai kirikuraamatusse Juuli nimi kirja ning sinna tema jäi.
Peeter Remmelkoor oli Peeter Vikmani sugupuu tüvi ning Gustav Remmelkoor omakorda kuulsa näitleja Sepo Seemani ja peotantsija Kristine Esko esivanem.
Juhan-poisiga oli aga sedasi, et temagi oli Remmelkoor. Minu vanaonu ja mõisa kärner isiklikult!
Laste koha pealt pole mul rohkem midagi lisada, aga nüüd ma räägin sulle natuke oma vanaisast Mihklist. Nimelt Mihkli tõttu kogu see elamine siin just täpselt selline ongi, nagu ta on.
Vanaisa oli ametilt ehitusmees, põline vahtreplane, kuigi elas mõnda aega ka Heltermaal, kus ta popsikohta pidas. Ja ei teagi, kui huvitav see järgmine seik nüüd on, aga ära ma ta igatahes räägin. Sarnaselt nagu tänapäeval käiakse Soomemaal ehitustööd tegemas, käis vanaisa vanasti Tallinnas. Tervelt kakskümmend viis aastat rügas ta raha teenida ja ju tal seal ikka hästi läks, sest polnud kuulda, et Heltermaale jäänud naine ja laps kuigipalju kurtnud oleksid. Soomega saaks veel sellisegi vahva võrdluse tuua, et ka tol ajal käidi Soomes ehitamas. Kutsuti vanaisagi, aga kuna tema oli kuldsete kätega mees, siis jaksas ta kuldaväärt palka ka kodumaal teenida. Lõpuks läks lausa sedasi, et kui rahad enam kahte püksitasku ära ei mahtunud, tuli vanaisa Hiiumaale tagasi ning ostis perele talu. Sellesama Vahtrepa talu, kus minagi terve oma elu elanud olen. Tõsi küll, minuni läks siis veel veidi aega, sest kaup tehti aastal 1911. Talu on paraku niivõrd vana, et eelmiste elanike andmed puuduvad täiesti. Mitte kuskilt pole leida!
Pajatan paari sõnaga Mihkli naisest Elisabethist ka. Tema sünnipärane perekonnanimi oli Kangur ja tema oli samuti Vahtrepalt pärit. Kahjuks suri ta aasta enne minu sündimist, seega pole ma saanud temagagi mitte üht korralikku jutuajamist maha pidada.
Mihklil ja Elisabethil oli ainult kolm last ja see „ainult“ on siin täitsa omal kohal. Tolle aja kohta oli kolm ikka vähe mis vähe. Aga ega siis lõppude lõpuks suur pesakond veel inimese väärtust määranud ehk nagu nüüdki - kõik kolm last kasvasid igati rõõmuks ja rahuks. Anna elas isatalus Heltermaal, kus ta õige varsti abiellus ühe Hanikatsi-nimelise noorhärraga. Järeltulijaid sai palju, kelledest enamus otsustasid välismaale kolida. Osa neist elab veel tänagi ilmapääl laiali ning kui neid otsida tahad, siis eks püüa enne heinakuhjast nõel kätte saada. Muide, Hanikatsi on üks laid Salinõmme ja Saaremaa vahel ja algselt olidki kõik need Hanikatsi-nimelised sealt samalt laiult pärit. Laiu peal kummitavat kõvasti, aga sellest ma räägin veidi hiljem. Täitsa omaette peatükk tuleb kohe. Niipalju ütlen ette, et kunagi olla üks mees sinna suure varanduse ära peitnud ja siis läind peidukoht meelest ära. Nüüd aga käivat seal tänini oma varandust taga otsimas ... Laid ise kuulub looduskaitse alla ja midagi sinna enam ehitada ei tohi, aga kodukäija-vanamehe maja seisab sääl siiani püsti. Mitte keegi pole sees magada saand. Muudkui üks kummituskolin käib akna taga ja eks katsu siis ise sedaviisi ilusat und vaadata. Niimoodi on siis lood selle väikese ja imeliku saarekesega tänapäeval.
Teine laps Aleksander oli tähtis mees tähtsa ameti peal. Nimelt Kõrgessaares vallakirjutaja ning ega temast midagi põnevat pajatada olegi. Eks nende tähtsate meeste elu ole ju otsast otsani paika loksunud ja kõik see argipäev jookseb kui õlitatult. Muidugi ühest küljest on sedamoodi tore, aga teisest küljest jällegi - kui tahta miskit põnevat kirjutada, siis tuleb ikka teistsuguseid inimesi otsida ja nii ta lihtsalt on.
Kolmas laps ehk minu ema Leena töötas Kõrgessaares vennaraasu juures majapidajannana. Võttis külalisi vastu, kraamis tube, pesi ja küüris, triikis ja askeldas. Terve maja oli teda ja ta tegemisi täis. Igavesti tubli naine oli.
Peigmees Jüri aga nii tubli polnud. Õigupoolest polnud tubli tema tervis. Sai koleda tiisikuse külge ja pärast pikka maadlust andis alla. Ema seisis Jüri haua peal ja vandus kõva häälega, et tema enam mitte kunagi mitte ühelegi mehele ei lähe. Nii tähtis oli talle armastus Jüri vastu.
Aga vaatamata sellele sai ta lapse ikkagi! Mingi Läti soldat oli olnud. Mõned olid jällegi kaljukindlad, et Vene soldat ja jällegi sama lugu - vaidle või ära vaidle, kasu sest ei sünni. Mina ise olen ikka omal ajal täitsa kõvasti külarahvast pinninud, aga kus nad sääl rääkisid või mäletasid. Isegi kui mõni teadis, oli vait sellegipoolest.
Aga ega sel enam tagantjärele tähtsust polegi. Peaasi, et oli üks kõvade geenidega mees, sest ega ma siis muidu siin praegu saja-aastaselt pajataks! Oleksin heal juhul sirakil maas ja voolikud külges. Ei saaks mina maast ega ilmast aru, aga näe - käin ilma kepita, loen ilma prillita ja tasast juttu võtan samuti kuulda. Kasvõi toa teise otsa. Vot niiviisi.
Ja oleme ausad, ega mina siis üksi - Remmelkoorte seas oli palju kõrge eaga inimesi.
Sedasi me seal siis elasime: mina, ema Leena ja vanaisa Mihkel. Aeg-ajalt lisandus veel kõiksuguseid sugulasi ka - kes lähemalt, kes kaugemalt. Mõni tuli niisama, mõni vajas abi ja oli ka neid, kes ise appi tulid. Kõik saime omavahel kenasti hakkama ja ruumi jätkus kah kõigile.
Alguse kooliaastatest niipalju, et õppisin ma toona Heltermaa 4-klassilises algkoolis ja edasi, 1928-1930, juba Suuremõisa algkoolis. Siis sain kodu käima ainult nädalavahetustel. Palju oli õppimist ja tegemist ning mõnikord tuli kena nädalalõpp ka kooli juures mööda saata.
Mainin veel sellise veidra asja ka ära, et vahepeal olid meie mesilased kadunud. Kogunisti neli pikka aastat polnud neist kippu ega kõppu ja tagasi tulid nad meile alles aastal 1939, kui mu tulevane mees August Piilberg neid pidama hakkas.
Mis aga kogu seda vahepealset aega puudutab, mil tarud tühjana seisid, siis selle koha pealt oskab Siim täpsemini rääkida. Temal on asi otsast otsani selge, mispärast nad üldse ära läksid ja mis sellele kõigele eelnes.
Sedasi - ma teen nüüd pisikese pausi sisse, muidu hakkab suu vahutama nagu ratsahobusel.