Neljapäev, 1. juuni 2017

VANAEMA MESIPUU OTSAS EHK .... (katkendid) - Risto Laur


VANAEMA MESIPUU OTSAS EHK .... 
(katkendid).

Risto Laur


NUMBER 1

Ausalt öeldes on päris keeruline alustada. Selles mõttes, et kuidas teile iseennast tutvustada. Ühest küljest on ju kaanel kenasti kirjas, et Risto Laur on kogu seda tegemist siin dirigeerinud, aga tegelikult on Risto ainult vahendaja. Ja mitte ainuüksi raamatu peategelase Liidia, vaid ka minu kui intervjueerija. Sest mina ei saa kirjutada. Mul pole käsi või õigemini on, aga nemad on niivõrd nõrgukesed, et kui ma kasvõi ühtainsamat arvutiklahvi peaksin proovima vajutada, nõuaks see mult samapalju jõudu, kui sinult terve Kukka kivi kergitamine. Tead ju seda suurt kivi Hiiumaal? Olgu pealegi, kui ei tea. Küll sa varsti teada saad. Aga mis nüüd mind puudutab, siis arvad sa ilmselt, et ma invaliid või muidu sant olen. Ei ole ma üks ega teine. Hoopis mesilane olen. Jah ... mesilane ja mu nimi on Siim. Momendil arvad sa kindlasti, et tegu on mingi muinasjutu või hambutu lastekaga, aga tegelikult pole see teps mitte nii. Täiesti ehe luust ja lihast mesilane olen! Ja see, et ma rääkida mõistan, on küll ühest küljest ime, ent teisalt aga hoopiski mitte. Kõigest siiski järjekorras - kannatust, eks! Alustan päris algusest. PEAN alustama, kuna sa oled raha juba raamatu eest ära maksnud ja seetõttu tunnen ma sinu ees teatavat vastutust. Tegelikult väga suurt vastutust, sest ma teadsin juba eos, et kui ma kogu selle hullumeelse projekti ette võtan, siis küsimustelaviinist ma ei pääse. Ja ma olen valmis vastama. Õigemini neid ennetama. Kasvõi juba seetõttu, et sa, austatud lugeja, ennast mitte hetkekski skisofreenikuna ei tunneks. Kuidas täpsemalt - kohe saad teada.
Sündisin ammu. Täpsemini väga ammu. Aasta oli siis 1922 ja mäletan ma seda eelkõige sel põhjusel, et Liidia-tädi oli just oma esimese tõsisema juubeliga maha saanud. Elatud aastate kogusummaks arvutati 5, kuid oma eriliselt viisaka käitumise eest oleks võinud tüdrukutirtsule vabalt ka 10 anda. Mitte ainsamatki jonnijoru ei kuulnud mu toonased noored kõrvad. Ei toas mängides ega õues tudides. Pisi-Liidia oli nagu üks inglike keset kurjusest puutumata saarenurka ning eks teda armastasid paljud. Aga kõigest kenasti järgemööda, sestap momendil jätkaksin siiski pisukest selguse loomist omaenese kummalises isikus.
Mu nimi on Siim. Nimega oli selline lugu, et 1923. aasta hiliskevadel tuli tallu üks töömees. Ma ei tea, mida ta seal tegi, aga kui ta oma tööga valmis sai, ütles Liidia ema nõndaviisi: „Ole sa tänatud, Siim! Hea, et siin külas veel väärt töömehi leida on. Muidu kõik mandrile minema purjetand.“
Vot nii ta ütles ja mul pole tänini õrna aimu, mida see remondiline seal kõpitses või tegi. Tähtis oli vaid nimi - Siim. Mu meelest oli nimi niivõrd lahe, et ma võtsin selle endale ka. Ja ega siin pikemalt polegi midagi täpsustada.
Aga pöördume tagasi aastasse 1922. Mesilased saavad suhteliselt ruttu nii-öelda jalad alla. Kui inimestel läheb esimeste sammude tegemiseni tihtilugu rohkem kui aasta, siis meil käib see asi kähku. Mõni aeg siputame omi udupeeneid koibi, aga edasi laseme juba taru mööda ringiratast nagu vanad mehed. Või mesilased. Lendamisega on sama lugu, aga see pole praegu oluline. Hoopis mõistus on oluline ja siinkohal ma sooviksingi nüansil veidi pikemalt peatuda. Mesilastel nimelt pole üldse mingit mõistust. Neil on ainult instinktid ja hirmus meeisu. Samuti oli ka minuga. Ratsutasin midagi mõtlemata õielt õiele - karjaga tublisti sammu pidades ning hunnikuteviisi tolmu kogudes, et siis pärast taru tootmisliini ääres koht sisse võtta. Päevad olid väsitavad ja kui meetampimine hilisööks läbi sai, vajusid mesilased siruli nagu laibad. Mitte keegi ei kergitanud kulmugi. Ja niiviisi kuni hommikuni välja.
Minul oli aga üks tõsine viga külges. Juba sünnist alates. Mul polnud absoluutselt und. Mitte kuramuse kunagi! Ma ei maganudki üldse. Ei tundnud selle järele absoluutselt mitte mingisugust vajadust ja kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, siis eks ta üks paras anomaalia oli. Kõik ju magavad: inimesed, linnud, meie - mesilased, kalad ka ... Kusjuures naabertalus oli tollal üks tohutult suur pull. Isegi tema magas. Mõnikord ma veel mõtlesin, et kuidas ta räme norskamine küll teisi mesilasi üles ei aja, aga jah ... tööväsimus osutus pulli unemöiretest tugevamaks. Olgu pealegi ja see selleks. Mina ei maganud. Vahtisin üleval ja ootasin muudkui und. Lõpuks otsustasin tarust minema lennata. Paraku polnud aga kottpimedas midagi näha. Kui olin kaks korda järjest peaga vastu puud lennanud, hiivasin end vaikselt tarru tagasi ning istusin ülejäänud öö vagusi.
Tunnid tundusid terve igavikuna ning ausalt öeldes oli võrdlemisi kõhe ka. Mingisugused huiked, millele ma seletust anda ei osanud ning ükskord juhtusin kuulma, kuidas vastasmajja vargile tuldi. Pabistasin hullupööra. Et mis siis saab, kui sänikaelad ka tarusid peaksid loputama tulema! Kõik magavad ja mina siis üksi oma imepisikese nõelaga ... kah mul relv või asi. Pärast küll selgus, et ei tuldudki vargile, vaid hoopis vintis Sass ei leidnud pimedas lukuauku üles. Pusis ja ragistas, aga sisse vist kuidagi ikka sai. Hirm seevastu püsis nädalaid ...
Kui lõpuks hommik saabus ja teised sõnagi lausumata (no nad ei oska üldse rääkida) tööle lendasid, lükkasin minagi oma tiivad laiali ning põrutasin karjale järele. Eriti huvitav oli veel see, et ma polnud üldse väsinud. Kohe mitte üks kübe! Tegin tööd nagu vana vedur ja kordagi ei vääratanud. Ja nii edasi ja nii edasi ... Päevad, nädalad, kuud, aastad. Kõik see aeg ma ei maganudki.
Mäletan oma esimest kogemust seoses talveunega. Enne seda ei maganud teised mesilased ka – nii umbes kaks nädalat. Oligi toona meil Hiiumaal selline kord, et enne talveund tuli uni nii-öelda välja teenida. Isegi mitte teenida, vaid pigem - tekitada! Emamesilane Põrr väitis kaljukindlalt, et niiviisi on siin saarel need asjad käinud ja löödagu teda või maha, aga tema Süsteemi muutma ei hakka. Vestlus toimus mõistagi mesilaskeeles, mida ma ise enam kahjuks ei räägi. Mäletan vaid paari üksikut sõna nagu zzzrrr ja zummm ja zuts (meil kõik sõnad algavadki z-tähega, selles mõttes on lihtne keel), aga jah - mida need sõnad tähendada võiksid, seda ei mäleta. Igal juhul, kui kogu tarutäis ajudeta putukaid oli kaks nädalat ilma sõbagi silmale saamata rassinud, polnud talveunes mõistagi küsimust. Põhimõtteliselt oleks see seltskond võinud vabalt ka järgmise sügiseni põõnata, kui mitte Põrr poleks kõiki kevadel maast lahti peksnud ning nõelaga surkides tööle ajanud. Eks algul oli muidugi kehv töötada - unised ja näljased, nagu nad olid. Aga siis hakkas asi vaikselt rööbastesse loksuma ning järjekordne „põnev“ aasta oli alanud.
Sohh, aga nüüd jällegi minust. Sellesinase talveune valguses. Mina ei maganud silmatäitki. Just, mitte ainsamatki. Ja olgem ausad ... ikka metsikult nüri oli vahtida seal tarupõhjas üksipäini. Väljas käia ei saanud, sest silmamunad jäätusid pähe ära. Lisaks oli taruski nii räigelt külm, et tuli pidevalt vanade kärjejuppide all lõdiseda. Mingi magamiskoti-laadne asi oli seal ka - heinapepredest kokku nikerdatud. Kes tegi või? Ma ise tegin. Polnudki eriti raske. Hääkene küll, aga kasu tast kah suurt polnud. Päris ära ei külmunud, aga palju ei puudunud. Mis aga asja juures kõikse huvitavam - ma ei tundnud hetkekski und ega väsimust.
Esimesed põnevad asjad hakkasid juhtuma õige varsti. Nimelt hakkasin tähele panema, et teised mesilased mu ümber justkui raugastuvad. Ja siis, mõni aeg hiljem, oleks keegi justkui stardipüstolist plärtsu teinud. Üks hommik oli üks surnud, teine hommik teine. Kolmas hommik olid juba kümme tükki otsad and ja millalgi hakkas Liidia ema mesilaslaipu kapaga välja kandma. Vot nii, aga ... ehhee ... mina olin ikka samasugune kui varem. Tervis oli mul korras, lendamine üle jõu ei käinud, sumistada jaksasin ka ning ükskord oleksin isegi äärepealt ühele krantsile nõela tagumikku löönud. Klähvis ja kräuksus seal rukkilille kõrval ning ma tundsin, kuidas ma vihast üle kere värisema hakkasin. Tõusin siis visinal lendu, et segav element tulise juti saatel minema kupatada, aga siis äkki meenus, et ega ma mingi kurjavaimu herilane pole!! Need võivad surkida, palju tahavad, aga meie endile sellist luksust lubada ei saa. Suts ja surnd. Mina seevastu tahtsin elada. Kaua-kaua elada.
Edasi läks see maaeluke meil säärasel viisil, et uus sülem saabus tarru. Mul oli algul täitsa põnev, aga jah ... siis sain aru, et nad on põhimõtteliselt täpselt sama näoga, mis eelminegi seltskond, kusjuures emamesilane oli isegi sama häälega! Ka töö oli sama nüri ja muide, täpipealt samasugune olin minagi - uneta Surematu Kaštšei! Just nii ma ennast üksvahe kutsusin. Mu meelest tundus see isegi ägedam nimi olevat kui Siim. Ja teate, kordus seegi, et mesilased mu ümber raugastusid ja surid. Siis tassiti ka nemad välja ning mingil hetkel toodi jälle uued, kes samuti oma välimuselt ja tegumoelt kõikide eelmiste absoluutsed koopiad. Mina aga jäin - ühes piinarikkalt jätkuvate uneta talveunedega ...
Ühel päeval (see oli millalgi täitsa jaanuari alguses), kui Liidia ema Liidia vankriga õue tõi, jäi aga uks kogemata praokile. Tarust majani oli oma sadakond meetrit ja õues meeldiv miinus 10! Aga just sel hetkel ma tundsin, et minu ainus viis füüsiliselt pääseda (toona ma ei aimanudki, et ka vaimselt) on siitsamast neetud tarust pakase kätte söösta ning täie paaruga lahtisest majauksest sisse kimada.
Ja täpselt nii ma toona tegingi.




NUMBER 2

Ehhee, eks seda oligi arvata. Risto hakkas tõrelema, et ega see raamat minust ole, vaid hoopis Liidiast, kel perekonnanimeks Piilberg. Jajaa, tean seda. Aga sellegipoolest pajatan ma veel mõne sõnaga iseendast, enne kui peategelase välja hõikan. Pealegi - kas panite tähele, kuidas sissejuhatus lõppes? No nii ei lõpe ju ükski asi. Selge see, et mul jäi jutt pooleli. Loomulikult ma eriti pikalt ei lobise kasvõi juba seetõttu, et mesilaste aristokraatia (kuhu ma kuulun) on hoopis midagi muud kui inimeste oma. Esiteks juba oluliselt vanem ja auväärsem ning teiseks märksa sõnakehvem. Aga see selleks. Nüüd jätkan, kui lubate.
Kui olin tarust välja sööstnud, teadsin kohe, et suren. Oli sääl õnnetus kuudis kui külm tahes, õues paukuva pakasega seda ei võrdle. Surusin hambad risti ning tundsin, kuidas mu tiivad jäätuma hakkasid. Järgmisel hetkel lehvitasin meeleheitlikult kaht jääpurikat enese kõrval ning kõrgus kahanes märgatavalt. Päranipunääre hakkas musta tossu välja ajama ning siis oli pilt selge - ribonukleiinhapet lekkis kõikjale ning ma olin sunnitud hiiglasliku lumememme kõrval hädamaanduma. Peadpidi lumme sööstnud, kaotasin loomulikult teadvuse. Ja siis, ei tea mis ime läbi, sain selle jälle tagasi. Esmalt paistis läbi jäätunud võrkkesta, et läheneb midagi suurt ja halli. Kurat teab, mis ta nimi oli, aga naabri-Sassi kass oli tema küll. Selle elaja tunneksin ma ära isegi kottpimeda ja purukurdina. Juba see hais. Nagu märg põrandakalts! Lisaks muidu sitavõitu iseloomule.
Ja sealt ta siis muudkui tuligi - hambad irevil ning silmad vilamas kui kaks õelat jääkristalli. Nugateravad küüned kriuksusid pakasesel pinnal ning hetk hiljem tundsin enesele näkku voogavat kuuma ja mürgist hingust. Teadsin, et rajakas on lähedal ja pääsu pole, kuid ... miski mu sees oli säilitanud pisikese lootusekübeme. Selle „miski“ külge klammerdudes ajasin ma end järsu liigutusega püsti ja teate, mis ma siis avastasin? Avastasin selle, et seisin hoopistükkis oma jääpurikateks veninud tiibadel! Ning seejärel - tiibu karkudena kasutades, hakkasin kõigest väest praokil majaukse poole komberdama. Esimene meeter läks vaevaliselt, aga siis sain töövõtte kätte ja edasi panin nagu üks miniatuurse tsirkuse akrobaat. Või nagu mingi tikutoosi-ralli kindel favoriit! Ennast ajas ka naerma ... Kõuts aga seisis paigal kui naelutatud. Jõllitas ukse poole kihutavat mind ning kräunatas alles siis, kui tundis, et munad jäätuma hakkavad. Aga selleks ajaks oli läbida veel üksainus meeter ning kui ma lõppeks üle lävepaku viskusin, oli kass kaevu kõrvale ära minestanud. Kurat teda teab, kas sai külma või mis asja ...
Tuppa jõudes roomasin kõigepealt suure ahju ette. Seejärel kogusin kokku oma viimased jõuriismed ning ... lausa heitsin end kuumade kivide vastu! Ja teate, mis? No oli ikka hää küll!!! Tiivukesed sulasid, silmamunad niisamuti ning pisikestes karvastes käpakestes hakkasid justkui veelgi pisemad nõelakesed torkima.
Siis teadsin, et jään ellu. Tõsi, seda veel mitte, et ma järgmine kord majast alles viieteist aasta pärast väljun, aga sellest hiljem, ehk siis, kui me oma jutustusega ükskord sinnamaani jõuame. Muideks, olgu ette rutatult veel sedagi mainitud, et vastuse saavad ka kaks põhiküsimust:
  1. Mispärast siis mina kunagi ära ei surnud?
  2. Ja miks ma tänagi veel elan, tervis korras nigu Norras?
Ehk siis – kannatust! Majas oli aga õudselt hea. Õigupoolest enam parem ei saanud ollagi.
Väikese Liidiaga mul esialgne pikem kontakt puudus. Peamine põhjus oli järgmine: kohe esimesel õhtul olin sunnitud sügavale pliidi alla kolima pärast seda, kui lapsuke (aga minu jaoks siiski hiiglane!) oleks mu äärepealt oma kolossaalse päka all lömastanud. Jooksis teine kilgates kööki ning muidugi padinal pliidi juurde. „Emme, mis sa süüa teed?“(Selleks ajaks olin ma juba hirmust tardunud. Suss ühes jalasambaga oli minust vaid sentimeetri kaugusel.)
„Eks ikka pannkooke, Liidike!“ vastas emme, ja siis see algas ... Tüdruk pillas nuku põrandale ning hakkas seejärel kätega vehkides üles-alla hüppama. Rõõm oli lapse jäägitult enesesse haaranud ...
Minule aga tähendas see vähemasti kümnemagnituudilist maavärinat, epitsentriga OTSE MU NINA ALL! Rasked paugud paiskasid mind iga kord vähemasti kümne sentimeetri kõrgusele ning samal ajal jõudsin vaid mõelda nii: „Nüüd, Siim, võid omadega kärge kerida! Sest järgmine kord oled sa ise üks tilluke pannkook selle märatseva lumeinimese kanna all ...“
Tasapisi loodus siiski rauges ning tundus, et ka järeltõuked jäävad tulemata. Pisike („pisike!“) Liidia kalpsas kaugemale ning ema tõstis lauale suure taldriku auravate kookidega. Moosipurgi asetamist mu silmad enam ei fikseerinud, sest juba järgmisel hetkel saabus minusse elu. Ja see elu käskis mul viivitamatult siit kus kurat kaduda! Lähimaks kohaks osutus sellesama pliidi alune, kuhu ma pigem veeresin kui jooksin ... Ning olles lõpuks kõige kaugemasse ja pimedamasse nurka jõudnud, ma palvetasin. Elus esimest korda. Õigemini tänasin elavat Jumalat selle eest, et ma ikka veel hingan ja olen. See oli nii suur õnn, et ma otsustasin järgneva kahe aasta jooksul pliidi alt mitte kordagi välja tulla. Ning kuna ma ei vananenud, idanenud ega mädanenud, siis polnud mul sõna pidada ka just kuigi raske. Nii ta toona jäigi.
Väljusin esimest korda siis, kui pereema taas sünnipäevalauda kattis. Laual ilutses tort, millel uhkesti püsti seitse tulipunast küünalt. Ja kui nüüd fakti olemuslikul küljel peatuda, siis tähendas see mõistagi seda, et olime kõik kahe aasta võrra vanemaks saanud. Ja kui Liidia tundiski selleks ajaks maja nagu oma viit sõrme, siis minul, nüüdsel toamesilasel, seisis põhiline avastamine alles ees. Ma ei ütleks, et see just igavate tegevuste kilda kuulus - päevast päeva mööda tube ringi paarutada ning erinevaid nurki ja nurgataguseid tundma õppida. Oli tore aeg ning lisaks majale tutvusin ma tasapisi ka pererahvaga.
Ükskord avastas Liidia mu mööda uksepiita ringi kakerdamas.
„Emme, näe, mesilane!“
„Aja ta välja! Võta käterätik. Ole ettevaatlik, et ta sind ei nõelaks!“
„Ahhoi, rahuneme maha, eks! Ma ei kavatse mitte kedagi nõelama hakata. Eriti veel oma elupäästjaid.“
Kolmekõne oli mõistagi sümboolne, sest kes mind seal ikka kuulis või mõistis. Sel ajal! Hiljem juba küll, sest vähem kui aasta pärast olime Liidiaga suured sõbrad.
Inimeste keelt hakkasin mõistma päris alguses. Ei oskagi seletada, kuidas see juhtus, aga ütleme siis nii, et hakkas külge. Iseenesest. Kui päevast päeva su ümber räägitakse ja lauldakse, siis peab peast ikka täielik herilane olema, kui miskit külge ei hakka! Mul seda muret ei olnud ning elu muutus järjest põnevamaks.
Sedaviisi, vaikselt arenedes, köitis mu meeli üha enam küsimus - miks ma ikka veel elan? Ja vastuse sain ma täiesti juhuslikult.
Ükskord varahommikul ahju alt välja marssides otsustasin õues väikese tiiru teha. Ilm oli soe ja polnud mingit põhjust tuppa konutama jääda. Ilus suvekuu võttis üles järjest uhkemaid tuure ning terve loodus lausa kiunus vaimustusest.
Lendasin suminal üle aia otse puudesallu, kus valitses absoluutselt teine kliima. Ka lõhnad olid teised. Kogu maailm oli teine ... Mahapudenenud männiokkad ja kõdunenud lehed, mille alt sirgus uus lopsakas rohi ühes metsmaasikate ja mustikatega ning ... siis oli seal üks orav. Väga rääbakas! Loom istus kuivanud oksal ja vahtis tühjal pilgul eikuhugi. Lendasin kohemaid ta juurde ning suhtlesin:
„Kuule, ühest küljest oled sa muidugi orav, aga teisest küljest - miks nii niru? Saba nagu rotil taga ...“
Orav ei vihastanud ega solvunud. Lausus hoopis vaikselt: „Sellepärast, et ma olen metsikult tark.“
Sellega oleks võinud vestluse ka lõppenuks lugeda, aga minul süttis peas punane tuluke.
„Ahhaa, aga kui sa nii tark oled, siis äkki vastaksid ühele mu küsimusele!“
„Pole mingit probleemi. Mesilastest tean ma vaata et kõige rohkemgi.“
Küsisingi otse: „Miks ma surnud pole?“
Orav oli tõesti tark, sest ta ei hakanud mitte täpsustamagi. Vastas täitsa kohe:
„A sellepärast, et sa kunagi ei maga. Kes ei maga, see ei sure ka.“
Mina seevastu täpsustasin küll: „Et mis mõttes siis?!“
„Selles mõttes, et kes ei maga, see ei vanane.“
Hetkeks veel paigale jäädes üritasin äsjakuuldut seedida. Aga seejärel mõistsin, et seeditakse külili diivanil ning lõin käega. Pealegi näitas orava pilk selgesti, et audients oli selleks korraks lõppenud, mispeale mina rõõmsasti tiivaga viipasin ning minekut tegin.
Kui olin taas kodutanumale jõudnud, siis ... Aga tead mis, armas lugeja! Teeme nüüd sedaviisi, et anname sõnajärje üle võrratule tädi Liidiale, keda ma tänaseks juba rohkem kui üheksakümmend aastat tundnud olen. Muidu ma jäängi siia pajatama ja selles ei peitu teps mitte asja iva.
Täna oleme me Liidiaga mõlemad vanas ja auväärses eas ning et mitte kõiki neid võrratuid aastakümneid vahele jätta, alustame uuesti ja täiesti algusest. Aga sedapuhku juba Liidia enda kõnelduna. Sest olgem ausad - minusuguseid inimkeelt kõnelevaid muldvanu mesilasepässe on terve ilm täis, aga Liidia-suguseid imelisi daame paraku mitte. Teda on vaid üks ja see ta just niivõrd unikaalseks teebki. Nii et palun - sõna on mu parimatest parimal sõbral, täpipealt saja-aastasel Hiiumaa uhkusel Liidia Piilbergil!


LIIDIA

Ah et nii pidulikult kohe! Või Hiiumaa uhkus kah veel! No hääkene küll, eks ma võin ju olla ka, kui tiitel vägisi külge pistetakse. Ja ega ma väga tagasi ajagi, sest ega noid saja-aastaseid just jalaga segada ole - Hiiumaal või ükskõik kus mujal maal.
Selles mõttes on mul hästi läinud, et niisuguse pika elu olen endale saanud. Ja kui teinekord ikka küsivad, et mis kogu selle pika ea saladus ka olla võiks, siis ega ma muud öelda oska, kui et mine ikka ilusti õigel ajal magama ja ära üleliia muretse. Sest mured las muretsevad iseendi eest ja küll nemad sellega juba kenasti toime tulevad.
Ja muidugi tuleb süüa oma maa toitu. Ise istutad, ise kasvatad ja väetad ning lõpuks pistad ise põske ka. Siis saad ikka kindel olla, mis asi sul näost sisse läheb. Pole meile vaja neid võõramaa batsille ja baktereid, mis õuna küll ilusaks punapõseliseks muudavad, kuid mis ometigi talle vaha maitse külge ajavad. Sest ega siis silmailu pole see kõikse tähtsam. Ikka mõistust olgu sul ja kainet meelt - siis saad sina rahus elada ja olla.
Minul on nimelt sedaviisi läinud, et kogu oma elu olen ma ikka siinsamas Vahtrepa külas mööda saatnud. Ja ega ma nüüdki enam kuhugi mujale kolima kipu. Ikka seesama talumaja ühes kõrvalhoonetega, sissesõidutee ning puude vahelt vaade merele. No ja eks muidugi needsamad mesilased kah, nagu mu sõber Siim juba ennist rääkis. Nemad on mul siin sumisenud juba sünnist saati ja küll nad sumisevad edasi ka.
Kui sul on kõik käe-jala juures, siis on hästi. Rahulik ja turvaline elu laseb südamel kenasti rinna sees tuksuda ja hoiab soontes vererõhumise ka normis. Muudkui ärkad ja toimetad ja askeldad ikka siinsamas puhtas looduses kauni koduõue pääl ja kuskile eriti rahmeldama ei kipu. Eks sedaviisi need eluaastad pikapeale kogunegi - vaikselt turjale tiksudes, ilma suurema kisa ja kärata.
Kuigi minu sünniaastaks on 1917, polnud see kurjavaimu Lenin veel oma Auroraga pahandust teinud. Kuupäev oli siis palav viies juuli ja kui ma nüüd terve oma passilaua ankeediga pean lagedale tulema, siis lisan veel juurde, et talu nimeks oli Lepistu. Aga kutsusivad seda ka Kukal või Lagipää. Mina olin sõpradele ja tuttavatele ikka Kukal-Liidia ning kui neile niiviisi meeldis kutsuda, siis olgu pealegi.
Minu vanavanemateks olid Juhan Remmelkoor ja Kadri Heinleht. Juhan oli siitsamast Vahtrepalt pärit, aga Kadri natukese kaugemalt Salinõmmelt.
Enne abielu oli Kadriga selline lugu, et temal oli vallaspoeg Toomas ja ega see fakt nüüd üksipäini kõige tähtsam polegi, aga vaadake, tollal olid ju need ajad, kui vallaslapsi oli meil siin iga nurga pääl. Ja kõik muudkui sellesinatse krahv Ungern-Sternbergi tehtud. Kas oli see nüüd päriselt ka nii või ainult külarahva kirjude juttude vili, kes seda enam teab, aga igatahes liikusid jutud hirmsa hooga ja mina usun, et eks neil miskitpidi tõepõhi all oli. Mis nüüd Juhanit ja Kadrit puudutab, siis oli neil endil ikka kah lapsi ja üldsegi mitte vähe. Kaheksa tükki loeti kokku!
Kõigepealt siis Toomas Heinleht, kellest enne juba paari sõnaga mainisin. Järgmisena tuli Madli, aga temaga läks kurvalt. Laps suri noorelt ja ega seda tagantjärele teagi öelda, kas säästeti teda tulevasest suurest koormast või jäeti hoopis ilma suurest õnnest. Niiviisi läks siis temaga ...
Edasi tulivad kaks Mihklit. Esimesega olid samuti kurvad lood, sest temagi suri juba lapsena. Aga teine jäi seevastu elama ning elas kaua ja toredasti. Ja oleks ta veel lapsena sedagi aimata osanud, et kunagi tullakse siia Hiiumaale tema lapselapsest Liidiast uhket raamatut kirjutama, oleks ta veelgi toredamini elanud! Igatahes olgu tõe huvides ära toodud ka aastaarvud, mis kalli vanaisa sündi ja surma näitavad: 1855-1937.
Üks õnnetu lapseke oli veel: Laas Remmelkoor. Tema kohta ei oska keegi midagi öelda. Läks kaduma nagu nööpnõel. Osad teavad rääkida, et kroonus püssi all, osad jällegi et pärast seda. Ega tea siin ise midagi lisada ... nii kauged ajad on nagu tiheda udu sisse mähkunud loodusemaastik ning võimatu on öelda, mis seal täpselt peitub - kas paks mets või lilleaas.
Aga edasistele lastele anti kõigile elu ja rõõmu. Mari Remmelkoorel teati samuti vallaslaps olevat. Juuli nimeks ja puha. Oli siin nüüd taas kuulsa mereröövlist krahvi käsi või miski muu mängus või oli kogunisti tegu mõne naaberküla poisiga, kes põgusa kurameerimise järel siiski pikemaks ei passinud - mine võta kinni. Igal juhul sai kirikuraamatusse Juuli nimi kirja ning sinna tema jäi.
Peeter Remmelkoor oli Peeter Vikmani sugupuu tüvi ning Gustav Remmelkoor omakorda kuulsa näitleja Sepo Seemani ja peotantsija Kristine Esko esivanem.
Juhan-poisiga oli aga sedasi, et temagi oli Remmelkoor. Minu vanaonu ja mõisa kärner isiklikult!
Laste koha pealt pole mul rohkem midagi lisada, aga nüüd ma räägin sulle natuke oma vanaisast Mihklist. Nimelt Mihkli tõttu kogu see elamine siin just täpselt selline ongi, nagu ta on.
Vanaisa oli ametilt ehitusmees, põline vahtreplane, kuigi elas mõnda aega ka Heltermaal, kus ta popsikohta pidas. Ja ei teagi, kui huvitav see järgmine seik nüüd on, aga ära ma ta igatahes räägin. Sarnaselt nagu tänapäeval käiakse Soomemaal ehitustööd tegemas, käis vanaisa vanasti Tallinnas. Tervelt kakskümmend viis aastat rügas ta raha teenida ja ju tal seal ikka hästi läks, sest polnud kuulda, et Heltermaale jäänud naine ja laps kuigipalju kurtnud oleksid. Soomega saaks veel sellisegi vahva võrdluse tuua, et ka tol ajal käidi Soomes ehitamas. Kutsuti vanaisagi, aga kuna tema oli kuldsete kätega mees, siis jaksas ta kuldaväärt palka ka kodumaal teenida. Lõpuks läks lausa sedasi, et kui rahad enam kahte püksitasku ära ei mahtunud, tuli vanaisa Hiiumaale tagasi ning ostis perele talu. Sellesama Vahtrepa talu, kus minagi terve oma elu elanud olen. Tõsi küll, minuni läks siis veel veidi aega, sest kaup tehti aastal 1911. Talu on paraku niivõrd vana, et eelmiste elanike andmed puuduvad täiesti. Mitte kuskilt pole leida!
Pajatan paari sõnaga Mihkli naisest Elisabethist ka. Tema sünnipärane perekonnanimi oli Kangur ja tema oli samuti Vahtrepalt pärit. Kahjuks suri ta aasta enne minu sündimist, seega pole ma saanud temagagi mitte üht korralikku jutuajamist maha pidada.
Mihklil ja Elisabethil oli ainult kolm last ja see „ainult“ on siin täitsa omal kohal. Tolle aja kohta oli kolm ikka vähe mis vähe. Aga ega siis lõppude lõpuks suur pesakond veel inimese väärtust määranud ehk nagu nüüdki - kõik kolm last kasvasid igati rõõmuks ja rahuks. Anna elas isatalus Heltermaal, kus ta õige varsti abiellus ühe Hanikatsi-nimelise noorhärraga. Järeltulijaid sai palju, kelledest enamus otsustasid välismaale kolida. Osa neist elab veel tänagi ilmapääl laiali ning kui neid otsida tahad, siis eks püüa enne heinakuhjast nõel kätte saada. Muide, Hanikatsi on üks laid Salinõmme ja Saaremaa vahel ja algselt olidki kõik need Hanikatsi-nimelised sealt samalt laiult pärit. Laiu peal kummitavat kõvasti, aga sellest ma räägin veidi hiljem. Täitsa omaette peatükk tuleb kohe. Niipalju ütlen ette, et kunagi olla üks mees sinna suure varanduse ära peitnud ja siis läind peidukoht meelest ära. Nüüd aga käivat seal tänini oma varandust taga otsimas ... Laid ise kuulub looduskaitse alla ja midagi sinna enam ehitada ei tohi, aga kodukäija-vanamehe maja seisab sääl siiani püsti. Mitte keegi pole sees magada saand. Muudkui üks kummituskolin käib akna taga ja eks katsu siis ise sedaviisi ilusat und vaadata. Niimoodi on siis lood selle väikese ja imeliku saarekesega tänapäeval.
Teine laps Aleksander oli tähtis mees tähtsa ameti peal. Nimelt Kõrgessaares vallakirjutaja ning ega temast midagi põnevat pajatada olegi. Eks nende tähtsate meeste elu ole ju otsast otsani paika loksunud ja kõik see argipäev jookseb kui õlitatult. Muidugi ühest küljest on sedamoodi tore, aga teisest küljest jällegi - kui tahta miskit põnevat kirjutada, siis tuleb ikka teistsuguseid inimesi otsida ja nii ta lihtsalt on.
Kolmas laps ehk minu ema Leena töötas Kõrgessaares vennaraasu juures majapidajannana. Võttis külalisi vastu, kraamis tube, pesi ja küüris, triikis ja askeldas. Terve maja oli teda ja ta tegemisi täis. Igavesti tubli naine oli.
Peigmees Jüri aga nii tubli polnud. Õigupoolest polnud tubli tema tervis. Sai koleda tiisikuse külge ja pärast pikka maadlust andis alla. Ema seisis Jüri haua peal ja vandus kõva häälega, et tema enam mitte kunagi mitte ühelegi mehele ei lähe. Nii tähtis oli talle armastus Jüri vastu.
Aga vaatamata sellele sai ta lapse ikkagi! Mingi Läti soldat oli olnud. Mõned olid jällegi kaljukindlad, et Vene soldat ja jällegi sama lugu - vaidle või ära vaidle, kasu sest ei sünni. Mina ise olen ikka omal ajal täitsa kõvasti külarahvast pinninud, aga kus nad sääl rääkisid või mäletasid. Isegi kui mõni teadis, oli vait sellegipoolest.
Aga ega sel enam tagantjärele tähtsust polegi. Peaasi, et oli üks kõvade geenidega mees, sest ega ma siis muidu siin praegu saja-aastaselt pajataks! Oleksin heal juhul sirakil maas ja voolikud külges. Ei saaks mina maast ega ilmast aru, aga näe - käin ilma kepita, loen ilma prillita ja tasast juttu võtan samuti kuulda. Kasvõi toa teise otsa. Vot niiviisi.
Ja oleme ausad, ega mina siis üksi - Remmelkoorte seas oli palju kõrge eaga inimesi.
Sedasi me seal siis elasime: mina, ema Leena ja vanaisa Mihkel. Aeg-ajalt lisandus veel kõiksuguseid sugulasi ka - kes lähemalt, kes kaugemalt. Mõni tuli niisama, mõni vajas abi ja oli ka neid, kes ise appi tulid. Kõik saime omavahel kenasti hakkama ja ruumi jätkus kah kõigile.
Alguse kooliaastatest niipalju, et õppisin ma toona Heltermaa 4-klassilises algkoolis ja edasi, 1928-1930, juba Suuremõisa algkoolis. Siis sain kodu käima ainult nädalavahetustel. Palju oli õppimist ja tegemist ning mõnikord tuli kena nädalalõpp ka kooli juures mööda saata.
Mainin veel sellise veidra asja ka ära, et vahepeal olid meie mesilased kadunud. Kogunisti neli pikka aastat polnud neist kippu ega kõppu ja tagasi tulid nad meile alles aastal 1939, kui mu tulevane mees August Piilberg neid pidama hakkas.
Mis aga kogu seda vahepealset aega puudutab, mil tarud tühjana seisid, siis selle koha pealt oskab Siim täpsemini rääkida. Temal on asi otsast otsani selge, mispärast nad üldse ära läksid ja mis sellele kõigele eelnes.
Sedasi - ma teen nüüd pisikese pausi sisse, muidu hakkab suu vahutama nagu ratsahobusel.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar