Esmaspäev, 17. aprill 2017

KUU, RÄÄGI MINUGA (katkend) - Maria Lepmaa



Lühiromaani „Kuu, räägi minuga“ katkend.

Maria Lepmaa.
***
      „Jah, sest ka unistused võivad täituda. Ja täituvadki, kui piisavalt neile pühenduda ning nende vastuvõtmiseks valmis olla.“
     „Aga meist mitte keegi ei usu seda, sest see on fantastika, mitte reaalsus. Unistused on ulme. Kõik arvavad, et see on vaid tühi ajaraiskamine. Mõttetus ja suur tobedus vaid,“ ütleb Maarja ärritunult.
     „See on ju sulaselge rumalus. Kui nad vaid teaksid ja lõpuks aru saaksid, et pool sellest, mida nad oma elus teevad on tegelikult mõttetus ja tobedus ja üldsegi mitte vajalik ega ka kasulik. Aga oma suures rumaluses peavad nad hoopis unistusi tähtsusetuks.“
     „Me pole nii täiuslikud, Kuu nagu sina. Me ei oska kõike nagu peab. Ah, sa oled ju kõigest Kuu, sa ei hooma seda,“ üritab Maarja naljatades targutada.
     „Jah, unustasin, ma olen ju kõigest üks väeti Kuu,“ vastab sõber samaga.
     „Oi, väljas on juba täitsa pime ja ma olen läbinisti väsinud. Ma armastan sind, aga mul on nüüd aeg minna,“ ütleb Maarja kohkunult kella vaadates.
     „Ole tubli, mu armas, ja ära siis unistamist unusta!“
     „Ei unusta,“ sosistab tüdruk kodu poole joostes.

***


    Korraga tajub Maarja seda tuttavlikku õrnsooja tunnet, mis justkui mähib ta üleni endasse, nii et ta lihtsalt lõõgastub selle sees, ilma et ta rohkemat ütlema või tegema peaks. Maarja mäletab nii selgelt seda haaravat tunnet, seda armastusetunnet ning ta tajub ühtäkki, et seda ta ei saanud välja mõelda. Sest seda tunnet lihtsalt pole võimalik välja mõelda, kui seda eales kogenud pole. Maarja hakkab nutma ning suudab vaid sosistada: „Kus sa nii kaua olid?!“
   „Siinsamas – sinu juures,“ vastab Kuu hellalt.
   „Miks? Miks sa senimaani midagi ei öelnud? Miks sa minuga ei rääkinud? Miks ma ei tundnud seda armastusetunnet, kui sa väidad, et olid minu juures?“
   „Sest sa ei vajanud mind. Sa ei kutsunud mind. Ja siis ma ei tule.“
   „Ma olin ju kõik see aeg nii üksi. Nii üksinda, ja sa ei teinud midagi?! Sa olid mu juures ega öelnud midagi? Miks ometi?! Ja siis sa väidad, et sa armastad mind? Sa ju valetad!“ nuuksub Maarja südantlõhestavalt.
„Ma jälgisin sind. Ma ootasin, et sa mind hüüaksid. Ma igatsesin su järele väga. Ma ihkasin neid hetki, mil olime koos ja vestlesime. Aga sa ei vajanud mind. Ma ei tulnud sulle isgi mitte mõtteisse. Sina aga olid minu mõtetes kogu aeg.“