Esmaspäev, 16. märts 2015

TÕLKELISTE MUDILASRAAMATUTE LAUSETE RASKUSASTE - Alvi Lina

Foto: N. Sihv.




Alvi Lina
10. a klass





TÕLKELISTE MUDILASRAAMATUTE LAUSETE RASKUSASTE


eesti keele olümpiaadi uurimistöö



Rakvere 2015



LISA 1. Andmebaas kirjastuse Sinisukk raamatute lausetest
LISA 2. Andmebaas kirjastuse Kirilill raamatute lausetest
LISA 3. Andmebaas kirjastuse Egmont raamatute lausetest


SISSEJUHATUS


Väga sageli on meedias juttu sellest, et tänapäeva lapsed ja noored loevad aina vähem. Üha enam võime märgata ka avalikes kohtades lasteaiaealisi lapsi, kes veedavad aega telefonide, süle- ja tahvelarvutite seltsis. Samal ajal pakutakse raamatupoodides küllaldaselt värvikirevaid väikelasteraamatuid, mille hulgas on nii algupärast eesti lastekirjandust kui ka  väikelastele suunatud tõlkekirjandust. Eelneva põhjal tekkis mul küsimus, kas lisaks värvikirevatele piltidele pakuvad väikelastele suunatud tõlkeraamatud ka lastele huvipakkuvat ja jõukohast lugemist.

Minu töö eesmärk on teada saada, missugune on lause eestikeelses väikelastele suunatud tõlkeraamatutes. Sellest tulenevalt püstitan uurimisküsimused: kui pikk on alles lugema õppivale lapsele suunatud raamatus lause, kas lause on lugema kutsuvalt lihtne ja selge või esineb ka keerukaid lausekonstruktsioone. Võrdlen oma töös kolme erineva kirjastuse raamatuid, et tulemus oleks objektiivsem  ning saaksin tuua välja ka võimalikke erisusi kirjastuste lõikes. Analüüsimisel kasutan uurimistöös lisaks lausepikkuse ja -liikide määramisele ka lugemisindeksit LIX, millega soovin määrata tekstide raskusastet. Andmebaase töötlen arvutiprogrammi MS Excel abil. Valisin selle teema, kuna mulle pakkus huvi see, kas koolieelikutele mõeldud raamatud on neile jõukohased või mitte, mul on ka endal kolm venda, kellest kaks juba loevad, aga selleks, et nad lugema hakkaksid ja raamatute vastu huvi tunneksid, tuli palju vaeva näha. Seetõttu tundus ka teema mulle isiklikult huvi pakkuv.

Töö esimesed kaks osa on referatiivsed, milles tutvustan mudilaskirjanduse olemust ja keeleuurijate lausealaseid soovitusi väikelaste raamatute lausele. Samuti tutvustan erinevaid lausete liike ning annan ülevaate rootslaste poolt välja töötatud loetavusindeksi LIX olemusest. Töö kolmas osa on uurimuslik ning selles analüüsin kolme kirjastuse väikelastele suunatud tõlkeraamatute lausete raskusastet loetavusindeksi LIX abil ning lauseliikide võrdluses.

Minu töö lähtehüpotees on, et väikelastele mõeldud tõlkeraamatute lause on liiga keeruline.


1. MUDILASRAAMATUD JA NENDE KEELEKASUTUS

1.1 Mudilaskirjandus – üks osa eesti lastekirjandusest

Eesti lastekirjanduse algallikas on meie rahvaluule selle kõige mitmekesisemal kujul: rahvalaulud, -jutud, mõistatused, liisusalmid jm. Sajandite kogemused kinnitavad, et näiteks muinasjutt on lapsele tema vaimseks kasvamiseks asendamatu. Kindlasti on lastekirjanduse arenguloos suuri teeneid aabits-lugemikel. Need ja mitmed muud rahvuskeelsed raamatud võimaldasid eestlastele varase kirjaoskuse ja seeläbi rahvahariduse leviku. 19. sajandi algul oskas Eestis lugeda vaid pisut üle poole rahvastikust, sajandi lõpul oli lugemisoskus juba üleüldine. (www.elk.ee)

napäeval ilmub lasteraamatuid väga palju ja raamatupoodides on riiulid kirevad, valikut on keeruline teha. Raamatud on väga erinevad mitmete tunnuste poolest, näiteks vanusegrupi poolest, kellele raamatud on suunatud, teemade poolest, mida raamatus käsitletakse, aga ka keelekasutuse poolest.

Väikelastele suunatud raamatuid on nimetatud mudilaskirjanduseks. Mudilaskirjanduseks võib nimetada raamatuid, mille tekstiline osa on pildilise kõrval suhteliselt tagasihoidlik, alates sellisest raamatust, mis on pigem pildiraamatud, mida „illustreerib” paar tekstirida ja millest algabki väikese inimese sõprus raamatuilmaga, kuni selliseni, kus pildi kõrval on juba mitu lühemat tekstilõigukest.

Enne 2010 aastat ilmus algupärast eesti mudilaskirjandust Tallinna Ülikooli lastekirjanduse dotsendi Mare Müürsepa sõnul kurvastavalt vähe (Vasli 2011). Müürsepp selgitab, et Eesti oma autorite värskeid ja vaimurikkaid mudilasraamatuid ei ole nii palju, kui neid võiks olla, enamik poes pakutavatest väikelasteraamatutest olid kordustrükid ja tõlked. Ühe raamatupoes pakutavale lastekirjandusele pilgu peale visanud Müürsepp tõdes, et 150 lasteraamatu kohta leidis ta vaid umbes 15 sellist teost, mida võiks nimetada mudilasraamatuks. See näitab, et väikelastele, kes alles hakkavad ise lugema ja teksti kokku veerima, ilmus raamatuid liiga vähe.

Vaid aasta hiljem, 2011. aastal kirjutab aga Krista Kumberg Loomingus meie mudilaskirjanduse arengust ning esitab ka suurepäraseid näiteid eesti autorite väikelasteraamatutest. Samas tunnistab Kumberg, et välismaist lektüüri on siiski oluliselt rohkem ja see konkureerib turul edukalt oma odavama hinna tõttu, aga paraku on tõlkeraamatud halvema kvaliteediga kui algupärane eesti lasteraamat. (Kumberg 2011)

2013. aastal kirjutab lastekirjanduse uurija Jaanika Palm Sirbis, et mudilasraamatud, nagu ka kogu ülejäänud elu meie ümber, on kiires muutumises. Meie mudilasraamat pole enam homogeenne mass, vaid väga erinevaid teoseid sisaldav kogum. Järjest rohkem annavad tooni pildirikkad, vähese teksti, kuid suure mõttega raamatud. Üha harvem kohtame suhtumist, et titele käib kah. Parimal juhul kannab kirjaniku suurepärast teksti, kunstniku illustratsioone ja kujundaja tööd sünergia, mis haarab kaasa ka täiskasvanu. (Palm 2013)

1.2 Nõuded mudilasraamatule ja selle keelele

Kui laps õpib lugema, tunneb ta esialgu ära üksikuid sõnu ja mõistab, mida need kujutavad. See on oluline samm lugema õppimisel. Kui laps mõistab,  missugust mõtet sõnad lauses väljendavad, on see juba teine, veelgi tähtsam samm. (Doman 1992: 160) Seega on väikelapse keelelises arengus oluline moment ka see, et ta raamatuid lugedes hakkaks lauset mõistma, sõnade kokkulugemisest ei piisa.

Mare  Müürsepp iseloomustab head väikelapse raamatut järgnevalt: selle tekst on sisukas ja mõnusas keeles. Teksti on esitatud küllalt lühikestes annustes, nii et leheküljelt loetu jääb lapsele meelde. Uuesti selle lehe vaatamisel saab ta meenutada sõnu ja neid ka juba kirjas ära tunda. Mare Müürsepp peab oluliseks just teksti ja pildi parajat vahekorda ja seda, et need mõlemad oleksid meisterlikud. Väga oluline on mudilastele mõeldud raamatus hea keelekasutus, arukas ja südantsoojendav sisu, kunstiväärtuslik pilt ja kujundus. (Tamm 2010) Krista Kumberg lisab, et mudilasraamat peab lõbus olema. (Kumberg 2008)

Krista Kumberg ütleb, et väikelapse keeletaju arengut mõjutavad mudilasraamatud väga palju. Tänapäeva lasteraamatud on tema sõnul muutunud väliselt efektsemaks, värvipildilisemaks, vormimängulisemaks, kuid palju on tulnud tõlkekirjandust, milles esineb vigast lauseehitust ja stiilivigu – mõnikord eesti keeles lihtsalt ei öelda nii, nagu raamatus otse tõlgitud on. Põhjendamatult palju kasutatakse võõrsõnu. Tõlkija näeb originaalteksti ning ei söanda autori teksti  muuta. Ladusus ja sõnamõnu lähevad aga niimoodi kaotsi. Kumberg toob veel välja, et komasid pannakse lausetesse üsna juhuslikult. (Kumberg 2000: 21-23)

Lugema hakkava lapse raamatult eeldatakse lihtsust, raamat peab olema üheselt arusaadav, raamatute kirjutajad ja tõlkijad peavad olema empaatiavõimelised inimesed, kes suudavad lapsetasandlikult mõelda ning mõtteselgus peab avalduma selges ja elavas sõnastuses. Kindlasti peab raamat arvestama lapse keelelise arengu eripäraga. Üks väikelastele suunatud populaarsete lasteraamatute keele uuring Tšehhis tõi välja, et heas raamatus on lühikesed laused, palju otsekõnet, sündmustik koondub ühe tegelase ja ühe süžeelise konflikti ümber. (Müürsepp 1998: 171-172)

Mare Müürsepp ütleb, et mudilasraamatu lause peab olema eelkõige lühike, siis on seda kergem lugeda, meelde jätta ja jälgida. Lühemat lauset lugedes on väikelapsel kergem selle rütmi tabada. Nt „Sipsiku“ lauseid uurinud Müürsepp toob välja, et seal on lause pikkus umbes 10 sõna, aga esineb ka 22sõnalisi lauseid. Samuti lisavad Müürsepa sõnul teksti vastu rohkem huvi otsekõnelaused, sest need kutsuvad esile vahetu suhtlemise illusiooni ja tekitavad enam huvi kangelase vastu. (Müürsepp 1998: 172-174)

Lisaks lausealastele soovitustele ütleb Müürsepp, et väikelastele mõeldud raamatute sõnavara peab olema eakohane ja põnev, lühikeses lauses võiks esineda palju tegusõnu, sest need annavad loole liikuvust, samas peaks vältima omadussõnu, mis „viidavad lugeja aega“ ja aeglustavad tegevust. Väikelasteraamatutes on hea kasutada kordusi, vorm peab olema täpne, tekstis peab esinema sõnamaagiat, s.t salapäraseid sõnu, head rütmi, kordusi, kooskõla. (Müürsepp 1998: 173-176)

2. LAUSETE TÜÜBID JA LAUSELÜHEND

Kuna minu töö praktiline osa keskendub mudilasraamatute lausete raskusastme võrdlusele, annan järgnevalt ülevaate eri lausetüüpide ja lauselühendi olemusest, mida andmebaasi abil hiljem analüüsin, ning Rootsis välja töötatud loetavusindeksist LIX, mida kasutan samuti mudilasraamatute lausete raskusastme määramiseks.

2.1 Lause mõiste, lausete liigid ja lauselühend

Lause on keelelise suhtluse põhiüksus. Lause abil kas väidetakse midagi sündmuse kohta, küsitakse midagi, kästakse kellelgi midagi teha, ilmutatakse soovi, et mingi sündmus leiaks aset või  avaldatakse imestust mingi sündmuse toimumise üle. (Erelt 2000: 345) Lauseid saab jagada erinevatel alustel, näiteks struktuuri järgi, vastavalt lause suhtluseesmärgile jne.

Lihtlauseks nimetatakse lauset, mis ei sisalda teisi lauseid. Näiteks Laps mängib õues.(Erelt 2000: 426) Lihtlause eriliigiks on koondlause, milles on mitu samanimelist rinnastatud lauseliiget, nt mitu alust (Jüri ja Mari läksid metsa), sihitist (Jüri sõi suppi ja praadi), öeldistäidet (Jüri on väike, aga tubli), määrust (Jüri käis Riias ja Vilniuses) jne. (Erelt 2000: 518)

Liitlauseks nimetatakse lauset, mille koosseisus on mitu osalauset. Näiteks Vihma sajab ja päike paistab. Liitlause peamised liigid on rindlause ja põimlause. Rindlause on liitlause, mille osalaused asetsevad kas lihtsalt kõrvuti, nt Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad, või on seotud rinnastavate sidesõnadega ja, ning, ega jt, nt Jõudsime hilja koju ja heitsime kohe magama. (Erelt 2000: 424) Põimlause on liitlause, mille osalaused on alistusseoses, nt Tädi Maali korjas maasikaid, et küpsetada kooki, mida külalistele pakkuda.

Liitne liitlause ehk segaliitlause on liitlause, mis sisaldab nii põim- kui ka rindlauset, ntPoiss ütles, et pole aega, ja läks edasi. (Erelt 2000: 571)

Lauselühend on aluse ja öeldise moodustaja, mille peasõnaks on käändeline verbivorm, ntdes-vorm, nud- või tud-vorm jne. Näiteks Seda kuuldes... Jõudnud koju.... Lauselühendi eriliigiks on verbita lauselühend, mis on saadud olema-verbi väljajätmisega lausest, nt Poiss läks, kepp käes, üle mäe. (Erelt: 2000 435)

2.2  Loetavusindeks LIX – teksti raskusastme määraja

Rootsis kasutatakse teksti loetavuse mõõtmiseks indeksit LIX, mis arvestab lausete pikkust ja pikkade sõnade esinemissagedust ning on lihtsalt arvutatav. Loetavuse indeksi leidmiseks tuleb:
·         leida lause keskmine pikkus (selleks jagatakse sõnade arv tekstis lausete arvuga);
·         leida, mitu protsenti on tekstis pikki sõnu (pikkadeks sõnadeks loetakse neid, milles on rohkem kui 6 tähte);
·         liita lausepikkus ja pikkade sõnade esinemisprotsent.
Tulemuseks saadaksegi LIX — loetavuse indeks. (Puksand 2004)

LIXi abil saab määrata tekstide raskusastme. Rootslased on kasutanud indeksit LIX eelkõige düsleksia välja­ selgitamisel ja korrigeerimisel, sest selle abil on lihtne teksti valida vastavalt õpilase tasemele. (Puksand 2004)

LIX-ide arvestamiseks on lausete lugemisel määrav algustäht, st otsekõnega lausetes, kus saatelause eelneb otsekõnele, loetakse saatelause ja otsekõne lause eraldi lauseteks, vastasel juhul mitte. Pikkadeks sõnadeks loetakse need sõnad, mis sisaldavad rohkem kui 6 tähte. Tabel 1 näitab, kuidas Rootsis iseloomustatakse teksti raskus­astet:

Tabel 1. Teksti raskusastme tõlgendamine Rootsis (Puksand 2004)
LIX
Teksti raskusaste
Lause pikkus (sõnades)
Pikki sõnu (%)
20
Väga lihtne
9
11
30
Lihtne
13
17
40
Keskmine
16
24
50
Raske
19
31
60
Väga raske
22
38

LIXi arvutamisel tuleb arvestada järgmisi aspekte:
·         kontrollida saab ainult seotud teksti, st mitte luuletusi, näiden­deid, sisukordi või sõnaloendeid;
·         pealkirjad ja piltide allkirjad jäetakse analüüsist välja;
·         arve, lühendeid ja sümboleid (v.a kirjavahemärgid) vaadeldakse kui sõnu. (Puksand 2004)

Muidugi tuleb silmas pidada, et eeltoodud normid on välja töötatud rootsi keele kohta, sõnade keskmine pikkus on aga keeliti erinev. Võib tekkida küsimus, kas teksti loetavuse hindamiseks piisab, kui arves­tada lause keskmist pikkust ning pikkade sõnade osatähtsust.Viivi Maanso on märki­nud, et mida noorem on laps ja väiksem lugemisoskus, seda rohkem põhjustavad pikad sõnad takerdumist. Halb lugeja suudab ühe pilgu­ga haarata vaid 3-4 tähte, hea lugeja 8-10 tähte ja üksnes kiirlugeja 13 või enam tähte. (Maanso 1982: 24-26)

3. VÄIKELASTELE MÕELDUD TEKSTIDE RASKUSASTE


Oktoobris 2014 moodustasin andmebaasi väikelastele mõeldud tõlkeraamatute tekstidest, et seejärel loodud andmebaasi lauseid ja tekstide raskusastet analüüsida. Uuringu eesmärk oli kindlaks teha, kas väikelastele mõeldud raamatute laused ja tekst üldiselt on piisavalt kergete lausetega, mis peaks laste huvi raamatute vastu suurendama. Et seda teada saada, uurisin, missugune on väikelaste raamatute tekstide loetavusindeks LIX, kui suur on liht- ja liitlausete osakaal, missuguseid liitlause tüüpe esineb, kas ja kui palju kasutatakse lausetes lauselühendit.

Kuna Lääne-Virumaa keskraamatukogus oli palju eri aegade ja eri kirjastuste väikelasteraamatuid, võtsin raamatute valiku aluseks järgmised printsiibid:
·         et teksti saaks analüüsida lausetasandil, peab mudilasraamatus olema piisavalt teksti (vähemalt 3-4 lauset leheküljel); 
·         et tulemus oleks objektiivsem, võtsin andmebaasi kolme erineva kirjastuse raamatud, igast kirjastusest aga omakorda mitu raamatut, niisugune valik annab ka võimaluse võrrelda erinevate kirjastuste lasteraamatute lauseid.

Andmebaasis (lisa1, lisa 2, lisa3) on kirjastuste Sinisukk, Egmont ja Kirilill kirjastuste lasteraamatute laused. Igalt kirjastuselt võtsin analüüsimiseks 3-5 raamatut. Kõik analüüsitud raamatud on ilmunud aastetel 2000-2013, kõigi puhul on tegu tänapäevaste suurepildiliste raamatutega, mille tekst on trükitähtedes. Iga kirjastuse raamatutest valisin juhuslikkuse alusel (enamasti raamatu algusest) enam kui 100 lauset, mida analüüsisin arvutiprogrammi MS Excel abil.

3.1 Lausete pikkus väikelastele suunatud raamatutes


Üks aspekt, mis alles lugema õppiva, lugemist harjutava lapse jaoks on oluline, on kindlasti lause pikkus. Keskmiselt oli analüüsitud kolme kirjastuse (Sinisukk, Kirilill, Egmont) lausete pikkus 7,02 sõna. Eraldi väljatooduna olid lause pikkused järgmised: Sinisukk – 8,14 sõna, Kirilill – 6,59 sõna, Egmont – 6,34 sõna. Kirjastuste lõikes esines seega erinevusi: kui kirjastuse Egmont keskmine lausepikkus oli 6,34 sõna, siis kirjastusel Sinisukk oli see lausa 8,14. Seejuures tuleb veel ka mainida, et LIXi analüüsiprogrammis, mille abil need tulemusedon välja toodud, loetakse erinevateks lauseteks ka saatelausega otsekõnelaused, mida eesti keeles grammatikas käsitletakse pigem ühe otsekõnelausena ja mida laps loeb ka ühe tervikuna. Seega, kui arvestada otsekõnelausete küllaltki suurt mahtu andmebaasis, tuleks lause keskmine pikkus saadud näitajast veelgi suurem. 

Iga kirjastuse lausete hulgas ka väga pikki (ja keerulise konstruktsiooniga) lauseid, mille lugemisega võib lapsel raskusi tekkida. Näiteid:
·         Liisa aga unustas vana kana söötmata, kuigi too püüdis kaagutades ja tiibadega vehkides tema tähelepanu võita. (Sinisukk)
·         Hommikul pärast ärkamist jooksis Liisa kohe kanalasse vaatama, kas uus kana on hästi maganud ja muna munenud. (Sinisukk)
·         Tema ema sai kohe peale kassikese sündi aru, kellega tal tegemist on, ning andis oma kiisule vastava nime. (Sinisukk)
·         Ta ei teinud aga midagi vana kana heaks, kes pidi kükitama vanal heinahunnikul nurgas, kus tuul tõmbas. (Sinisukk)
·         Linnud, kes hakkasid laulma ainult mängulustist, punastavad, märgates puude all nii paljusid loomi, kes neid kuulama on jäänud ja naeratavad, sest laul meeldib neile. (Sinisukk)
·         Sadu tihenes, langes loendamatuid helbeid, kui Robin märkas põldhiire lapsi, kes vudisid ringi, ega kuulanud oma ema kutset: „Kohe, kohe siia!“ (Kirilill)
·         Oravapoiss silkas tal vapralt kannul, aga Priidu silmad vedasid teda alt – ta nägi, et teel on suur kivimürakas, tahtis selle otsa hüpata, et kaugemale kaeda. (Kirilill)
·         Kannatlik Kaelkirjak ootas, kuni õunapuu kasvas päris suureks ja oli lõpuks sama kõrge kui kannatlik Kaelkirjak. (Egmont)
·         Ta armastas neid nii väga, et ühel ilusal päeval pani ta mulda õunaseemne ja asus kannatlikult ootama. (Egmont)

3.2 Eri kirjastuste lausete raskusastme võrdlus lugemisindeksi LIX järgi


Analüüsin andmebaaside lauseid loetavusindeksi LIX abil. Selleks kasutasin veebilehel www.lix.se asuvat programmi. Analüüsitud andmebaasis oli eri kirjastuste lauseid 121 – 150. Erinevus kirjastuste vahel tuleneb ka sellest, et eri kirjastustel oli erinev arv saatelausega otsekõnelauseid, mida analüüsiv programm tõlgendab kahe eraldi lausana. Analüüsi tulemused on esitatud tabelis 2.
Tabel 2. Mudilasraamatute tekstide analüüs loetavusindeksiga LIX

Sinisukk
Kirilill
Egmont
Lauseid andmebaasis
121
150
119
Sõnu kokku
985
989
755
Pikki sõnu
(rohkem kui 6 tähte)
274
284
214
Keskmine sõnade arv
8,14
6,59
6,34
Pikkade sõnade osakaal
27,82
28,72
28,34
Lugemisindeks LIX
36
35
35


Kõigi kolme kirjastuse tekstide lugemisindeksid olid küllaltki sarnased: 35 (Kirilill ja Egmont) ja 36 (Sinisukk). Kui üldiselt näitab rootslaste tõlgenduste järgi niisugune indeks pigem kergemapoolset teksti (vahemik 30-40 on lihtne tekst), siis alles lugema hakkava väikelapse jaoks on indeks 35-36 liiga kõrge.

Eestis on loetavusindeksit arvestanud oma aabitsa koostamisel õpetajad-metoodikud Mare Kütt ning Küllike Kütimets. Võtsin nendega ühendust ning sain teada, et nemad on oma hiljuti ilmunud aabitsa ja algklassi emakeeleõpikute puhul järginud järgmisi loetavusindekseid:
1. kl soovituslik LIX 15-20;
2. kl soovituslik LIX 20-25;
3. kl soovituslik LIX 25-35;
4. kl soovituslik LIX 35-40.

See jaotus on Kütil ja Kütimetsal paika pandud Rootsi eeskujul ning selle põhjal on minu analüüsitud mudilasraamatute raskusaste võrreldav 3. ja 4. klassi õpilasele suunatud raamatute raskusastmega. Seega on ka selle mõõdiku järgi laused lugema hakkavale lapsele liiga keerulised. Erinevused võrreldud kirjastuste lõikes olid väga väikesed.

Lisaks lause pikkusele analüüsib LIX ka pikkade sõnade osakaalu tekstis. Pikki sõnu (6 ja enam sõna) oli eri kirjastustel küllaltki võrdselt: kirjastusel Sinisukk 274 pikka sõna (kõigist sõnadest 27,82%), kirjastusel Kirilill 284 pikka sõna (kõikidest sõnadest 28,72), kirjastuse Egmong lausetes esines pikki sõnu 28,34% kõikidest sõnadest (214 pikka sõna).
Näiteid pikkadest sõnadest:
kirjastus Sinisukk: sadamavalvur, siutsatuste, ümbritsetuna, puupardikest, ·         ·        tuuletõmbusest, toiduvarusid, varahommikul, tööriistakastis, talvekuudeks, kannikesevärvi, kollasepunasekirju, elavaloomuline, heinahunnikul, joogikünasse, mängulustist, kõrkjavarrest, majapidamisest, magamamineku, maasikakaramelle; 
·         kirjastus Kirilill: sädistaja, Pähkli-Priit, koopaorav, oravapoiss, rasvatihased, rebaseisandale, sügislehed, samblavooditel, sootihased, siiliperekonda, vooderdanud, õhtueineks, vembumees, täissöönud, tihasepoeg, esmakordselt, ennelõuna, loendamatuid, musttihased, lumehelbekest;
·         kirjastus Egmont: mägraema, salapärane, siilipoissi, õunaseemnest, õunapuuokstest, õunapuuõiele, tibatillukesed, vorstileivad, hommikuringi, ettevaatlik, fotoaparaat, loomalapsed, lasteaiaõpetaja.

3.3 Liht- ja liitlausete osakaal erinevate kirjastuste väikelasteraamatutes


Järgnevalt  soovisin teada saada, kui keerulise struktuuriga lauseid on eri kirjastuste mudilasraamatutes. Selleks uurisin liht- ja liitlausete osakaalu kõigist lausetest ning liitlausete tüüpe, mida raamatutes oli kasutatud. Samuti uurisin, kui paljudes lausetes esineb lauselühendit. Tõin andmed välja eraldi uuritud kolme kirjastuse – Sinisukk, Kirilill ning Egmont – kohta. Saatelausega otsekõnelaused on EKG II järgi loetud liitlauseteks (põimlauseteks), sest seal on nimetatud otsekõnelauset sidendita kõrvallauseks ning järelikult saatelauset selle pealauseks. (Erelt jt 1993: 292) Saatelausega otsekõnelaused on loetud edaspidises analüüsis põimlauseteks.

Kirjastuse Sinisukk raamatutes oli lihtlauseid 43% ja liitlauseid 57% (joonis 1).
Joonis 1. Liht- ja liitlausete osakaal kirjastuse Sinisukk raamatutes

Kirjastuse Kirilill andmebaasist selgus, et selle kirjastuse raamatutes on liitlausete osakaal märkimisväärselt väiksem (joonis 2). Liitlauseid esines 45%, lihtlauseid 55%. Seega on selle kirjastuse laused struktuurilt kirjastuse Sinisukk raamatutest lihtsamad.
Joonis 2. Liht- ja liitlausete osakaal kirjastuse Kirilill lasteraamatutes




Kirjastuse Egmont väikelasteraamatutes oli lihtlauseid kõigest 37%, liitlauseid aga koguni 63% (joonis 3). Selle kirjastuse lause oli analüüsitud kirjastuste tekstidest kõige raskem. Mingil määral võib see tuleneda ka sellest, et kirjastuse Egmont lausete hulgas oli kõige enam saatelausega otsekõnelauseid, mis on liitlaused.
Joonis 3. Liht- ja liitlausete osakaal kirjastuse Egmont lasteraamatutes





 Lihtlausete eriliiki koondlauset oli kirjastuse Sinisukk lausete hulgas 9%, kirjastuse Kirilill lausete hulgas 8% ja kirjastuse Egmont lausete hulgas samuti 9%. Selles osas kirjastuste vahel suuri erinevusi ei olnud.

Seega oli kõige rohkem oli liitlauseid ja lause kõige raskem kirjastuse Egmont lasteraamatutes, järgnesid Sinisukk ja siis Kirilill (vastavalt 63%, 57%, 45%). Liitlausete osakaal on alles lugema õppiva lapse jaoks liiga suur.

3.4 Eri liitlausetüüpide esinemissagedus mudilasraamatutes

Järgnevalt vaatlesin lasteraamatutes esinevate liitlauste tüüpe: kui palju on rindlauseid, põimlauseid ja segaliitlauseid (joonis 4).
Joonis 4. Liitlause tüüpide esinemissagedus eri kirjastuste raamatutes




Rindlauseid oli kõige rohkem kirjastusel Kirilill (14% liitlausetest). Kirjastuse Egmont liitlaustest oli rindlauseid 10% ja kirjastusel Sinisukk oli rindlauseid 8%.

Kõige enam esines liitlausetest põimlauseid: kirjastuse Egmont liitlausetest oli 72%, kirjastuse Sinisukk liitlausetest 71% ja kirjastuse Kirilill liitlausetest 67% põimlauseid. Erines ka mitmekordseid alistussuhteid, mis muudavad väikelapsel teksti lugemise raskeks. Erinevused kirjastuste vahel ei ole liitlause liikide osas kuigi suured.

Põimlausete hulgas esineb ka päris keerulise struktuuriga põimlauseid. Näiteid:
·         „Nendest õuntest jagub kõigile,“ sõnas kannatlik Kaelkirjak, „aga need ei ole veel küpsed, nii et varuge kannatust.“ (Egmont)
·         Häbelik kassike, kes siiani ei olnud julgenud veel kellegagi rääkida, on endale sõbra leidnud. (Sinisukk)
·         Tüdruk jõudis järeldusele, et kokkuhoiu ja munamüügiga saaks ta oma väikese farmi suureks majapidamiseks muuta. (Sinisukk)
·         „On viimane aeg minna kõigile mu talveunne vajuvatele sõpradele head und soovida!“ hüüdis ta proua Sädistajale. (Kirilill)
·         Aga kui mulle lasteaias toit ei maitse,“ vastab väike Rebane kõhklevalt,“siis on mul vähemalt vorstileivad omast käest võtta!“ (Egmont)
·         Liisa aga unustas vana kana söötmata, kuigi too püüdis kaagutades ja tiibadega vehkides tema tähelepanu võita. (Sinisukk)
·         Ühel päeval avastavad Ants ja Jaak, et džungel on salapärane paik, kuhu tasub minna. (Egmont)

Segaliitlaused on kõige keerulisemad liitlaused alles lugema hakkava lapse jaoks, sest segaliitlause on kõige raskema konstruktsiooniga, seal on koos nii rinnastus- kui alistusseos. Segaliitlauseid oli kirjastusel Egmont 18% kõigist liitlausetest, Sinisukk 20%, kirjastusel Kirilill 21% kõigist liitlausetest. Erinevused ei ole taas väga suured, kõikumine kirjastuste vahel on vaid 2-3%. Näiteid keerulisematest segaliitlausetest:
·         Oravapoiss silkas tal vapralt kannul, aga Priidu silmad vedasid teda alt – ta nägi, et teel on suur kivimürakas, tahtis selle otsa hüpata, et kaugemale kaeda. (Kirilill)
·         Sadu tihenes, langes loendamatuid helbeid, kui Robin märkas põldhiire lapsi, kes vudisid ringi ega kuulanud oma ema kutset: „Kohe, kohe siia!“ (Kirilill)
·         Varahommikul proovige teiegi olla vaikselt, kikitage kõrvu ja kui teil veab, võite kuulda linnikeste laulu! (Sinisukk)
·         Tema ema sai kohe peale kassikese sündi aru, kellega tal tegemist on, ning andis oma kiisule vastava nime. (Sinisukk)
·         Ta armastas neid nii väga, et ühel ilusal päeval pani ta mulda õunaseemne ja asus kannatlikult ootama. (Egmont)
·         Kannatlik Kaelkirjak ootas, kuni õunapuu kasvas päris suureks ja oli lõpuks sama kõrge kui kannatlik Kaelkirjak. (Egmont)

Lisaks liht- ja liitlausete analüüsile uurisin, kui palju on mudilasraamatute lausetes lauselühendit (joonis 5). Lauselühendi esinemise osas oli eri kirjastuste osas kõige suurem erinevus. Kirilille kirjastuse lausete hulgas esines lauselühendit kõige enam – lauselühendit esines koguni 10% kõigist lausetest. Kirjastuse Sinisukk lausetes esines lauselühendit 4% lausetest. Kirjastuse Egmont analüüsitud lausete hulgas ei esinenud lauselühendit üldse. Lauselühendi liikidest esines enim des-lauselühendit.

Joonis 5. Lauselühendi esinemissagedus %-des

Näiteid lauselühenditega lausetest:
·         Teel lõbustas Liisa end arvutamisega, kui palju ta võiks teenida, müües ühe muna päevas. (Sinisukk)
·         Martin, nähes nii imekena hiirekest, tahab kinkida talle lilleõie. (Sinisukk)
·         „Mida ütleks küll tema ema, kui ta seda näeks,“ mõtleb mesilane, nähes kassipoeg vigurvänta üleval puu ladvas. (Sinisukk)
·         Linnud, kes hakkasid laulma ainult mängulustist, punastavad, märgates puude all nii paljusid loomi, kes neid kuulama on jäänud ja naeratavad, sest laul meeldib neile. (Sinisukk)

3.5 Kokkuvõte ja järeldused lausete raskusastme kohta


Analüüsisin kolme kirjastuse väikelastele mõeldud raamatute raskusastet. Keskmiselt oli kolme kirjastuse lausete pikkus 7,02 sõna. Kirjastusel Sinisukk oli kõige rohkem pikki lauseid – keskmine sõnade arv oli lauses 8,14 sõna.
Lugemisindeksid olid kolme uuritud kirjastuse lasteraamatutes suhteliselt sarnased: 35 ja 36. Sellise indeksiga tekstid liigitatakse küll rootslaste hinnangul tavamõistes kergete hulka, kuid alles lugema õppivale lapsele on niisuguse indeksiga tekst liiga raske. Pikkade sõnade osakaalu poolest kirjastuste seas väga suuri erinevusi ei olnud, kuid kõigi kirjastuste lausetes esines ka päris pikki sõnu.

Kõige rohkem liitlauseid esines kirjastuse Egmont mudilasraamatutes ja kõige vähem oli neid kirjastuse Kirilill raamatutes. Kirilille kirjastusel oli kõige rohkem lihtlauseid, seega on just sellel kirjastusel kõige lihtsamad laused. Huvitav on siinjuures välja tuua, et just kirjastuse Kirilill raamatute tõlkijate hulgas on tuntud kirjanikud (Leelo Tungal, Maarja Kangro, Helvi Jürisson), samas kui kirjastuse Sinisukk raamatutes ei ole raamatute autori või tõlkija andmeid võimalik raamatust leida.

Kõige rohkem põimlauseid oli kirjastusel Egmont ja kõige vähem kirjastusel Kirilill. Segaliitlaused on alistus- ja rinnastusseose sidumise tõttu kõige raskemad väikese lapse jaoks. Neid oli kõige rohkem kirjastusel Kirilill ja kõige vähem kirjastusel Egmont, kuid vahed olid väga väikesed. Lauselühendit esines kõige rohkem kirjastusel, samas kui kirjastuse Egmont lausetes polnud seda üldse.

Eelnevast tulenevalt võib väita, et väikestele lastele annaks kirjutada kergemat teksti, kui tõlkijad ja toimetajad sellega rohkem vaeva näeks. Üheks „mõõdupuuks“ võiks meiegi kirjastustel olla loetavusindeks LIX, mida Eestis veel kuigi aktiivselt ei kasutata.

KOKKUVÕTE


Minu uurimistöö keskendus väikelastele mõeldud raamatute lausele. Teema oli huvitav ning töö tegemine avardas mu silmaringi. Samas oli uuritav teema ka vajalik, sest Krista Kumbergi sõnul mõjutavad lapsepõlves loetud tekstid meie keeletunnetust kogu elu (Kumberg 2000: 21), seega on oluline teada saada, missugune on tänapäevase mudilasraamatu lause.

Sissejuhatuses püstitasin uurimistöö eesmärgid ning sain need tööga täidetud. Minu püstitatud lähtehüpotees osutus tõeseks. Väikelastele mõeldud raamatutes on liiga raske tekst ja see ei kutsu väikseid, alles lugema õppivaid lapsi raamatute juurde. Seda kinnitas nii loetavusindeks LIX kui ka lausepikkuse ning -liikide analüüs. Tänapäevastes väikelasteraamatutes on küll kirevad ja ilusad pildid, kuid tekst piltide juures võib jääda lapsele arusaamatuks ning võib vähendada huvi lugemise vastu. Meie mudilasraamatute laused on liiga pikad, seal esineb keerukaid alistusseoseid, samuti esineb päris palju segaliitlauseid. Mudilasraamatute teksti LIX-analüüsi tulemus on vastav pigem 3.-4. klassi lapse tasemele kui alles lugema õppiva lapse tasemele.

Selle töö tegemine aitas mul meelde tuletada lause eri liike ja lauselühendi olemust. Meenus, kuidas ise kunagi lugema õppisin. Enne selle uurimistöö tegemist ei teadnud ma midagi ka loetavusindeksist LIX. Seega õppisin keelealaselt palju uut juurde. Peale selle sain uusi teadmisi uurimistöö koostamise kohta ning töö vormistamise kohta arvutis.

KASUTATUD KIRJANDUSE LOETELU


Albert, Anna-Lisa 2009. Väike rebane 2000. Tõlkinud Kadi-Riin Haasma. Tallinn: Egmont

Baxter, Nicola 2001. Džunglis. Tallinn: Egmont

Carr, John 2012. Kannatlik kaelkirjak ja teisi väärt lugusid. Tõlkinud Annely Jauk. Tallinn: Egmont

Doman, Clenn 1992. Kuidas väikelast lugema õpetada. Tallinn: Katherine Kirjastus

Eesti lastekirjanduse Keskuse koduleht. www.elk.ee (20.01.2015)

Erelt, Mati jt 1993. Eesti keele grammatika II. Süntaks. Eesti Keele ja Kirjanduse Instituut

Erelt, Mati 2000. Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Hiver, Jeanne 2002. Hiilgav mõte. Tõlkinud Maarja Kangro. Tallinn: Kirilille Kirjastus

Hiver, Jeanne 2006. Lumekanad. Tõlkinud Helvi Jürisson. Tallinn: Kirilille Kirjastus

Hiver, Jeanne 2006. Pähkli-Priit. Tõlkinud Maarja Kangro. Tallinn: Kirilille Kirjastus

Hiver, Jeanne 2006. Suur Torm. Tõlkinud Helvi Jürisson. Tallinn: Kirilille Kirjastus

Kumberg, Krista 2000. Tõlkekirjandus näitab keelt. Nukits. Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus

Kumberg, Krista 2008.05.17. Tere, mina olen... Postimees

Kumberg, Krista 2011. Jõukas aeg jätkub. Eesti lastekirjandus aastal 2010. Looming nr 4


Kuupüüdja Pepe 2000. Tallinn: Sinisukk

Liisa ja tark kana 2000. Tallinn: Sinisukk

Maanso, Viivi 1982. Meie õpikute keelest: sõnapikkusest ja selle vastavusest õpilaste lugemisoskuse tasemele. Nõukogude Kool 1

Montemagno, V 2002. Väikesed kiisulood. Tõlkinud Leelo Tungal. Tallinn: Kirilille Kirjastus

Mängime peitust 2000. Tallinn: Sinisukk

Müürsepp, Mare 1998. Laps on hakanud lugema. Tallinn: Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus

Palm, Jaanika 2013.03.07. Karneval ja köögiviljasupp: eesti lastekirjandus aastal 2012. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/karneval-ja-koeoegiviljasupp-eesti-lastekirjandus-aastal-2012/ (15.01.2015)

Puksand, Helin 2004. Loetavusindeksi LIX sobivusest eestikeelsele tekstile. Tekstid ja taustad III. Tartu: Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 28. http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/40068/kasik_tekstid_3_ocr.pdf?sequence=1 (04.01.2015)

Tamm, Merike 2010.08.28. Eesti mudilasraamatute seas on põud.
http://eesti.info/uudised/uudis.php?uudis=Eesti_mudilasraamatute_seas_on_p%F5ud&uid=880552 (21.01.2015)

Tii-Tii tihasepoja äpardused 2001. Tallinn: Kirilille Kirjastus

Vasli, Karolina 2010.08.28. Eesti mudilasraamatute seas on põud. www.ohtuleht.ee
http://www.ohtuleht.ee/392228/eesti-mudilasraamatute-seas-on-poud (30.12.2014)

Veider paar 2000. Tallinn: Sinisukk

LISA 1
Lisa 1. Kirjastuse Sinisukk lasteraamatute laused
Liisal oli kanalas vaid üks, sulgiv kana, kes munes ühe muna päevas.
Liisa tahtis kahte kana: „Kui saaksin kaks muna päevas, oleksin proua!“
Lõpuks otsustas ta pühapäeva hommikul turule minna, et osta endale ka teine kana.
Teel lõbustas Liisa end arvutamisega, kui palju ta võiks teenida, müües ühe muna päevas.
Tüdruk jõudis järeldusele, et kokkuhoiu ja munamüügiga saaks ta oma väikese farmi suureks
majapidamiseks muuta.
Tema ise võiks siis kanda ilusaid riideid ja tal oleksid teenrid – hea muretu elu.
Turul tingides ostiski Liisa kana.
Müüja ütles, et too muneb igal hommikul ühe muna.
Kana oli tõepoolest just selline, millist Liisa soovinud oli.
Ta tasus ostu eest, pani kana õrnalt korvi ja hakkas tagasi minema.
Koduteel kiitis Liisa kanakest taevani ja hellitas nii kuidas oskas.
„Küll näed, kui hästi sa minu juures elama hakkad,“ ütles Liisa.
„Sul ei tule millestki puudust.
Vastupidi: kui sa mulle lubad, et muned päevas ühe muna, annan sulle hästi tervislikku ja toitvat sööki.
Ja iga päev teen sulle väikestest õlgedest uue pesa.
Sinust saab kõige hoolitsetum kana terves külas.
Ei terves maailmas pole ühtegi teist kana, kes elaks nii hästi kui sina!“
 Kui nad farmi jõudsid, sai uus kana suure portsu toitu ning palju kiitusi ja hellitusi.
Liisa aga unustas vana kana söötmata, kuigi too püüdis kaagutades ja tiibadega vehkides
tema tähelepanu võita.
Vaeseke pidi leppima veega, mis oli jäänud lehmade joogikünasse.
Vahepeal oli kätte jõudnud magamamineku aeg ja Liisa asus uuele kanale pesa valmistama.
Ta võttis ilusa korvi, täitis selle värskete ja pehmete õlgedega.
Nii  sai mugav ja soe pesa.
Liisa pani pesa kanala keskele, kaugele tuuletõmbusest.
Ta ei teinud aga midagi vana kana heaks, kes pidi kükitama vanal heinahunnikul nurgas, kus tuul
tõmbas.
Hommikul pärast ärkamist jooksis Liisa kohe kanalasse vaatama, kas uus kana on hästi maganud
ja muna munenud.
Niipea kui ta oli ukse avanud, jooksis kana välja.
Liisa läks talle järele ja hüüdis: „Miks sa ära jooksed?
Tule kohe tagasi!"
„Sinu kanalasse?
Isegi mitte unes!
Ma ei ole hull!" vastas kana.
„Miks sa nii ütled?
Kas ma ei kohelnud sind hästi?"
Pardike Pepe elas imeilusa järve kaldal, kus kasvasid kõrkjad.
Kord nende vahel uidates nägi ta üht väga pikka kõrkjavart.
„Miks mitte teha sellest õngeritv,“ mõtles Pepe.
Ta murdis varre, puhastas selle lehtedest ja viis koju.
Et kõrkjavarrest saaks tõeline õng, oli vaja veel kolme asja: nööri, korki ja konksu.
Pepe jooksis ema juurde, palus puuvillast nööri ja sidus selle tihedalt ümber ridva.
Siis läks Pepe isa juurde ja sai tema käest pudelikorgi.
Pardike oli väga rahul.
Puudus veel õngekonks ja sööt.
Kust leida tükk traati?
Pepe tuhlas tööriistakastis.
„Siin see ongi!
Lõpuks ometi!“ hüüdis ta rahulolevalt.
Ta painutas pisut traati, sidus selle õngenööri otsa ja jooksis siis kööki.
Sealt võttis ta söödaks tüki leiba.
Nüüd oli kõik korras.
Pepe võis rahul olla.
Puudus veel vaid paat.
Ta otsustas selle sadamavalvur Tomilt laenuks küsida.
„Vaata siia!
Mul on siin just sulle sobilik,“ ütles Tom ja näitas talle ilusat punaseks värvitud puupaadikest.
„Siin on aerud.
Võid rahulikult minna.
Ma jälgin sind eemalt.“
Pardike vajutas oma mütsikese kindlalt pähe, hüppas paati ja hakkas sõudma.
Lõpuks otsustas pardike, et on aeg peatuda ja kala püüda.
Sulpsti!
Ta viskas õnge vette ja hakkas ootama.
„Niipea kui saan ühe ilusa kala kätte, lähen kaldale ja näitan kõigile, kui tubli ma olen,“ mõtles Pepe.
„See on ime.
Lõpuks ometi räägib ka täheke kellegagi,“ siristab linnuke.
Häbelik kassike, kes siiani ei olnud julgenud veel kellegagi rääkida, on endale sõbra leidnud.
Kes ütles, et kassid ja koerad omavahel hästi läbi ei saa?
Nendele, kes veel ei tea – kassike Kiti ja koerake Reks on olnud lahutamatud sõbrad sünnist saati.
Kiti on elav ja väga ülemeelik.
Reks aga on lahke, hea ja väga kannatlik.
Kui te vaid teaksite, kui palju kordi on Reks pidanud hädast välja aitama vallatut Kitit!
Vaadates kaht sõpra, arvab linnuke: „On see vast veider paar!“
Linnuke harjutab kõrgel oksal uut lauluviisi.
Julge kassipoeg on roninud puu otsa, et kontserti lähemalt kuulata.
Kiisu on endale istumiseks valinud väga peenikese ja ebakindla puuoksa.
„Mida ütleks küll tema ema, kui ta seda näeks,“ mõtleb mesilane, nähes kassipoeg vigurvänta
üleval puu ladvas.
Jah, täpselt, vigurvänt on selle kassi nimi.
Tema ema sai kohe peale kassikese sündi aru, kellega tal tegemist on, ning andis oma kiisule vastava
nime.
Vigurvänt naudib esmakordselt kontserti ja samas ka erakordset vaadet.
Mida ütlevad küll tema sõbrad, kui ta sellest kõigest neile räägib!
Pupi on jänku, kes armastab väga loodust.
Talle meeldib olla lillede keskel.
Ta on väga ettevaatlik, et lilledele mitte peale astuda.
Pupile maitsevad ka seened ja nii ta nuusutabki suurt punase kübaraga ja valgete täppidega seent.
Tal on väga lõbus.
Jänku ei märkagi, et kaks liblikat üritavad istuda tema kõrvaotsale.
„Valmis maanduma...!“ hüüab kollasepunasekirju liblikas.
„Tulen!“ vastab tema sõber.
Tigu vaatab seda lõbusat mängu pealt.
Hiireneiu seilab vaiksel järveveel.
Martin, nähes nii imekena hiirekest, tahab kinkida talle lilleõie.
Hommikul vara kostub lõbusat muusikat!
Mets ärkab linnukoori armsate siutsatuste saatel.
Linnukesed istuvad vana puu okstel, ümbritsetuna lõhnavatest õitest.
Kõik metsaelanikud imetlevad lindude laulu ja jooksevad lähemale, et paremini kuulda.
Linnud, kes hakkasid laulma ainult mängulustist, punastavad, märgates puude all nii paljusid loomi,
kes neid kuulama on jäänud ja naeratavad, sest laul meeldib neile.
Varahommikul proovige teiegi olla vaikselt, kikitage kõrvu ja kui teil veab, võite kuulda linnikeste laulu!
Koerake Maasi on leidnud maasikakaramelle ja võtab neilt nüüd pabereid ümbert.
Maasi on valge karvaga, pehme ja alati sõbralik.
Kannikesevärvi taevas lendab õrn liblikas, kes sarnaneb lilleõiega.
Lennates jätab ta taevasse valge raja.
Sel ajal kui Maasi liblikat vaatleb, varastab hiireke kiirest ühe karamelli.
Taevas värvub punaseks.
Koheva sabaga usin oravake kogub talvekuudeks toiduvarusid.
Oravakese vastandiks on Parbo, elavaloomuline koerake, kes mängib kahe liblikaga peitust.
Temal muresid ei ole.
Nutikas liblikas maandub Parbo sabale, öeldes:“Lõpuks leidsin su üles!“
Koerake liigutab rõõmsalt saba ja kõrvu.
Puuoksalt vaatab seda pealt linnuke ja vangutab pead.
Õnneks on nad kõik erinevat värvi, muidu ei suudaks neil keegi vahet teha.
Tipi, Täpi, Tuti ja Tobi on nelikutest kassikesed.

LISA 2
Lisa 2. Kirjastuse Kirilill lasteraamatute laused
Mu nimi on Tii-Tii.
Kui mõni üritab mind kutsuda lihtsalt tihasepoeg Tiiks, siis pole see temast sugugi kena.
Ma olen juba suur ja tark.
Isegi väga tark.
Lausa ninatark.
Seda ütleb mulle tihtipeale isa.
See aga tähendab, et võin igaühele oma tarkusega vastu nina anda.
Ma lihtsalt olen nii tark.
Seda on kõik noored tihased, kes siutsuvad-säutsuvad ja natuke eputavad.
Ka meie sugulased sootihased ja musttihased.
Meie, rasvatihased, oleme aga kõige enam tarkust täis, sest me oleme lihtsalt kõige ilusamad.
Ma sündisin oma vanemate neljanda lapsena ühe talumaja vanas postkastis.
Isa-ema olid sinna oksakesi ja heinakõrsi tassinud, neist pesa pununud ja sulekestega pehmeks
vooderdanud.
Seal ma siis sündisingi.
Andsin toksu vastu mind kaitsvat munakoort.
Väljas toksiti vastu, kuni koor katki läks.
Nii pääsesingi siia ilma.
Õde ja kaks venda ootasid mind juba ees.
Varsti lendas pessa ka isa.
Tal oli rasvane uss noka vahel.
Kassiperre sündis neli poega.
Nimeks said nad Kiti, Kati, Kuti ja Vati.
Nad on kogu aeg ninapidi koos ja muudkui mängivad.
Eriti meeldib neile hullata suures lõngakorvis, nii et lõngakerad veerevad.
On alles lõbusad kassipojad!
Nad pole välimuselt üldse üksteise moodi.
Kiti on üleni valge, Kati on hall, Kuti karv on punakas ja Vatil on ilus kuldpruun kasukas.
Kas sina oled oma venna või õega sarnane?
Tiisu sündis ühe linnapargi kõrvalises nurgakeses.
Kui kassipoja silmad esmakordselt lahti läksid, ei näinud ta enda läheduses ei ema ega isa.
Kiisule kippusid korraga kallale nii nälg, kurbus kui ka hirm.
Ta oleks tahtnud haledalt näuguda, et oma südant kergendada.
Kuid tema roosadelt huultelt ei tulnud ühtki piuksu.
Õnneks juhtus kassipojast mööduma üks vanatädi, kes oli parki jalutama tulnud.
Tädi märkas kiisut, võttis ta sülle ning viis oma koju.
„Panen sulle nimeks Tiisu,“ lausus vanatädi.
„Minagi olen maailmas üksikuks jäänud.
Aga nüüd on meil koos tore olla.
Minul, sinul ja värvuke Valmaril.“
Tiisu oleks tahtnud vanatädile aitäh öelda, kuid ta ei suutnud ainsatki häälitsust kuuldavale tuua.
Vanatädi juures sai Tiisu endale ilusa kausikese, millesse tädi kallas mõnusalt sooja piima.
Kui kassipoeg  oli kõhu täis saanud, tundis ta end palju paremini.
Kevadeks olid kõik puud metsas saanud selga uue rohelise kuue.
Ka jänku Robinil oli seljas uhiuus korv!
Ta jalutas vilet lastes metsa all, kui ta teele hüppas äkki sõber Pähkli-Priit.
„Hirvebeebi on sündinud!
Lähen teda vaatama.
Kas tuled kaasa?“ hüüdis Pähkli-Priit.
Robinile see mõte meeldis, ta asus sedamaid koos sõbraga teele.
Et kiiremini edasi jõuda, hüppas Pähki-Priit Robini uude korvi.
Korraga kuulsid nad proua Sädistaja ärritunud kisa.
Mis siis ometi juhtunud oli?
Oli see vast pahandus!
„Kõtt, välja, proua Kägu!“ hurjustas proua Sädistaja.
„Ei tohi oma mune minu pessa muneda!“
Robin teadis, et proua Kägu oli endale pesa punumiseks liiga laisk.
Seetõttu oli tal paha komme oma mune võõrastesse pessadesse sokutada.
Oi-oi!
Aga õnneks oli jänese imepärases korvis hädale lahendus varuks.
„Mis te arvate, kas see kaabu sobiks teie pisikestele pesaks?“ küsis ta.
„Mis hiilgav mõte, kuku-kuku!“ jäi käoproua rahule.
Ma näen seal hirveema lemmiklilli!“
Robin hakkas edasi astuma, kui äkki hüüdis Pähkli-Priit: „Oot-oot!“
Vesiroosid kasvasid aga sügavas vees.
Neid polegi nii lihtne kätte saada, tõdes Robin koos konnadega, kes olid talle appi tulnud.
Metsas olid varisenud viimased sügislehed.
Robin vaatas taevasse ja nägi väikest lumehelbekest, mis laisalt maa poole liugles.
Kõhklematult asus ta tegutsema.
„On viimane aeg minna kõigile mu talveunne vajuvatele sõpradele head und soovida!“ hüüdis
ta proua Sädistajale.
Kõgepealt jõudis ta koopaorava juurde.
See oli jõudnud pidevalt toitu pugides oma kõhu peaaegu maani kasvatada.
„Tere, koopaorav, väljas sajab lund.“
„Ja-jaa, talvetaat puistab seal jahu,“ ümises koopaorav ja vajus sealsamas unne.
Siis kihutas ta siiliperekonda külastama.
Liiga hilja!
Täissöönud pontsakad siilid magasid sügavat und oma kohevatel samblavooditel.
Sadu tihenes, langes loendamatuid helbeid, kui Robin märkas põldhiire lapsi, kes vudisid ringi,
ega kuulanud oma ema kutset: „Kohe, kohe siia!“
Robin püüdis nad kähku kinni ja paigutas oma seljakorvi.
„Ei ole teil siit pääsu, te üleannetud!“
Põldhiire-ema luges kõik üle: „Üks, kaks,kolm,neli...taevake, kaks on puudu!“
Sealsamas lendasid kohale harakas Kät-Kät ja roherähn proua Sädistaja.
„Halvad uudised!“ kädistas Kät-Kät.
„Rebane suursuli on teie kaks last kinni püüdnud.“
„Nad on tema urus vangis,“ lisas proua Sädistaja.
„Kuidas me nad vabastame?“ küsis ta.
„Pähkli-Priit on ära eksinud,“ teatas Robin.
„Kas te teate, kus ta elab?“
„Ah sina siis polegi uudiseid kuulnud!
Priidu vanemad panid lausa kuulutuse välja.
Nad elavad siit kolme lagendiku kaugusel.“
Jänku Robin asus sedamaid teele.
Oravapoiss silkas tal vapralt kannul, aga Priidu silmad vedasid teda alt – ta nägi, et teel on
suur kivimürakas, tahtis selle otsa hüpata, et kaugemale kaeda.
Hüppaski!
Ja maandus rebaseisanda seljal, kes seepeale uinakust ärkas.
„Oi, andke andeks, härra Rott!“ vabandas Pähkli-Priit.
„Ah sa väike närukael, koperdad mulle otsa ja teed mu üle veel nalja ka!
Söön su õhtueineks ära!“pahandas alles unine rabane.
Aga seepeale sadas rebaseisandale selga terve hunnik teravaid kastaneid.
„Appi! Appi!“ pani rebane jooksu.
„Kastanisalus on koletis!“
„Noh, väike vembumees!
Hea, et ma sinuga kaasas olin,“ ütles Robin.
„Pääsesid hammaste vahelt.
Hüppa nüüd mu korvi.“
„Kas ma võin selle suure kastani kaasa võtta?“ küsis Priit.
„Kuule, see pole ju mingi kastan!“ hüüatas Robin.
„See on pisike siilipoeg!“
Robin tundis orava pärast muret.
Osav oravapoiss kukub puu otsast alla ja peab siili kastaniks?
Ta viis Priidu silmaarsti juurde.
Kuivast rohust katus lendas minema, siis läksid puukoorest voodid ja samblast vaip.
Puu vankus tormi käes.
„Ma kardan!“ hüüatas Pähkli-Priit ennast ema vastu surudes.
„Ronige alla!
Kähku!“ kisendas oravaisa.
„Meie korter variseb!“
Sähvatas välk, puu rappus ja suur oks, millel asus nende kodu, murdus.
Oravaisa kukkus selg ees alla.
Hirm hirmuks, aga nüüd oli häda käes: oravaisa ei saanud kõndida.
Ema ja Pähkli-Priidu toel talutati ta tihnikusse varjule.
„Kõik on halvasti,“ ohkas Pähki-Priit.
„Alguses torm ja äike, nüüd isa viga saanud käpp!“
Sadu kestis terve ennelõuna, aga siis ilmus puude kohale ilus vikerkaar.
Nukker Pähki-Priit väljus oma varjualusest... ei olnud tal enam kodu.
Ta oli väsinud ja kõht valutas – ta polnud ju midagi söönud.
Isa jalg oli koledasti üles paistetanud.
Oli aeg abi paluda.
„Liblikad, palun minge kiiresti Robinit otsima!“
Kibekähku oli Robin koos sõpradega kohal.

LISA 3
Lisa 3. Kirjastuse Sinisukk lasteraamatute laused
Keegi koputab aknale.
„Tere, väike rebane, kas sa oled valmis?“ küsib jänes
Akna taga seisavad Mäger ja Jänes, nemad on väikese Rebase parimad sõbrad.
„Ootake natuke, ma kohe tulen!“ hüüab väike Rebane ja paneb veel viimase võileiva pooled kokku.
„Miks sa kõik need võileivad kaasa võtad?“ imestab Jänes.
„Lasteaias neid küll vaja ei lähe.“
„Aga kui mulle lasteaias toit ei maitse,“ vastab väike Rebane kõhklevalt, „siis on mul vähemalt
vorstileivad omast käest võtta!“
Mägrapoisi kulm läheb kortsu.
„Emale selline asi tavaliselt ei meeldi,“ ütleb ta.
Väikese Mägra ema on lasteaiaõpetaja.
Mäger ja Jänes käivad juba tükk aega lasteaias.
Ainult väike Rebane läheb täna päris esimest korda.
„Tere hommikust, väike Rebane!“ tervitab Mägraema sõbralikult.
„Nii tore, et sina ka tulid!
Hiirekesed näitavad sulle kohe meie tube, ja ärge siis vetsusid unustage!“ ütleb Mägraema.
„Vetsusid?“ küsib väike Rebane üllatunult.
„Kas neid on siis mitu?“
„Muidugi,“ kinnitab üks Hiireke ja teine selgitab:
„Meie käime alati kõige väiksemas.“
Kõrval mängutoas on kaks siilipoissi endale onni ehitanud.
„Kas tahate ka meiega mängima tulla?“ küsivad nad teistelt.
Väike Rebane heidab mureliku pilgu siilide okastele ning raputab pead.
Kõigepealt tahab ta oma võileivad ära panna.
Hiirekesed näitavad, kus tema kapp on.
Siis kõlab kellahelin ja kõik loomalapsed jooksevad, hüppavad ja sibavad hommikuringi.
Nad laulavad laule „Kõik loomad on juba kohal“ ja „Väike pingviin“.
Pärast seda võib igaüks teistele midagi huvitavat jutustada või veel mõne laulu välja pakkuda.
Väike Rebane soovib laulu „Hani näppas Rebaselt“.
Mägraema seda laulu ei teagi, aga Rebase laul meeldib talle küll.
„Jõe peale on üks puu kukkunud,“ teatab Kobras.
„Äkki läheks vaatama?“
„Lähme, jah,“ hüüavad hiirekesed.
Ka Mägraema meelest on see hea mõte.
Kui hommikuring läbi saab, asutaksegi teele.
„Sina lähed väikese Rebasega paaris,“ ütleb Mägraema valgele Hanele.
Hani ainult sisistab selle peale, sest Rebase kõrval ta küll käia ei taha.
Väike Rebane toriseb nördinult: „Kes ütles, et mina tahan temaga minna?
Ma lähen Mägra ja Jänesega.“
Aga siis haarab Mägraema Rebasel sabast kinni.
„Ei, teie kaks olete paaris,“ otsustab ta.
„Kõik lapsed peavad kahekesi paaris olema, muidu ei pääse meist keegi mööda.“
Kannatlik Kaelkirjak armastas väga õunu.
Ta armastas neid nii väga, et ühel ilusal päeval pani ta mulda õunaseemne ja asus kannatlikult
ootama.
Kannatlik Kaelkirjak ootas ja vaatas, kuidas õunaseemnest võrsus pisike puuke.
Ta ootas ja vaatas, kuidas puukesest sirgus väike õunapuu ja seejärel suur õunapuu.
Kannatlik Kaelkirjak ootas, kuni õunapuu kasvas päris suureks ja oli lõpuks sama kõrge
kui kannatlik Kaelkirjak.
Kannatlik Kaelkirjak ootas, kuni õunapuuokstele ilmusid pungad.
Ta ootas veel veidike, kuni pungadest puhkesid õied.
Kui õunapuuõitest said tibatillukesed õunad, tulid ka teised loomad puud vaatama.
„Meile maitsevad ka õunad,“ ütlesid nad.
„Nendest õuntest jagub kõigile,“ sõnas kannatlik Kaelkirjak, „aga need ei ole veel küpsed, nii et
varuge kannatust.“
Järgmisel hommikul olid kadunud kõik pisikesed õunad, mis kasvasid Lõvi lõugade kõrgusel.
Puu all aga lamas jorisev Lõvi, kelle kõhuke jorises veelgi rohkem.
„Vabandust,“ jorises Lõvi.
„Aga ma ei jaksanud oodata.“
Kannatlik Kaelkirjak üksnes naeratas.
„Varuge kannatust!“ ütles ta.
„Muud ei olegi vaja.“
Järgmisel hommikul olid kadunud kõik pisikesed õunad, mis kasvasid Ninasarviku lõugade kõrgusel.
Puu all aga lamas nukker Ninasarvik, kelle kõhuke tegi nukrat häält.
Kannatlik Kaelkirjak üksnes naeratas.
„Varuge kannatust!“ ütles ta.
„Muud ei olegi vaja.
Õunapuudega peab kannatlik olema, muidu hakkabki kõht valutama.“
Järgmisel hommikul olid kadunud kõik pisikesed õunad, mis kasvasid Elevandi londi kõrgusel.
Puu all aga lamas üsna suur Elevant, kelle kõht oli veelgi suurem.
„Vabandust,“ ägises Elevant, „aga ma ei jaksanud oodata.“
Kannatlik Kaelkirjak üksnes naeratas.
„Varuge kannatust!“ ütles ta.
Ühel päeval avastavad Ants ja Jaak, et džungel on salapärane paik, kuhu tasub minna.
„Miks mina pean kõiki asju kandma?“ küsib Jaak.
Tema seljakott on väga raske.
Ants isegi ei kuula teda, vaid tormab džunglisse.
Antsul pole ühtki pakki!
Ants rühib puude vahel aina edasi.
Patsti!
Üks suur leht lööb Jaagule valusasti vastu nägu.
„Ai!“ hüüab Jaak.
„Ole ettevaatlik, Ants!
Leht võib haiget teha!“
Aga Ants ei kuule, sest teda kaisutab parajasti... üks Gorilla!
„Ai!“ hüüab Ants.
„Sa teed mulle haiget, Gorilla!“
Aga Gorilla ei lase Antsu lahti.
„Anna talle midagi süüa!“ hüüab Ants Jaagule.
 Jaagu seljakotis on võileib, küpsis, õun ja banaan.
Ta annab Gorillale võileiva, aga see ei lase Antsu lahti.
Gorilla sööb ka küpsise ja õuna, aga Antsu lahti ei lase.
Viimaks pakub Jaak Gorillale banaani.
„Mine ära!“ ütleb Papagoi hoopis!
„Ma tunnen end rumalana,“ ütleb Ants.
„Sa nägidki rumal välja!“ vastab Papagoi.
„Ma pean sinust foto tegema!“ naerab Jaak.
Aga oh häda!
Oksal istub Ahv.
Hetk hiljem on fotoaparaat tema käes.
Hoopis Ahv teeb Antsust pilti!
„Anna mulle binokkel!“ ütleb Ants.
„Ma ei lase Ahvil seda ära võtta.“



Töö sai 30. emakeeleolümpiaadil uurimistööde hulgas (9-10 kl) . I KOHA!













































































































































































































Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar