Teisipäev, 24. märts 2015

INIMENE, LOODUS JA KEHA ARHAILINE MÄLU - Maria Kaljuste





Inimene , loodus ja keha arhailine mälu


Psühholoogina käsitlen inimest kogu tervikuna , inimene eksisteerib ajas aega aga jagab inimene tulenevalt oma vajadustest põhiliselt töötamise, puhkamise , suhtlemise ja söömise vahel . Need nähtused aga omavahel mõjutavad üksteist ja see kui suurt rolli nad inimese elus mängivad ja milline on nende kvaliteet annabki kokku inimese elu , tema tervise , õnne.
Täna tahaks siiski pöörata tähelepanu pigem toitumisele ehk mis teeb toitumise osa inimesega ja kuidas küll on läinud nii et me sellest tulenevalt nii erinevad oleme.


Minu huvi psühholoogina toitumise vastu sai alguse juhusest, kus minu poole pöördus ärevushäirega patsient. Ta oli selle all kannatanud aastaid. Paanika ja hirm olid muutnud tema elu põrguks ja pannud ka pere kannatama. Viimasel ajal oli ta juba hakanud  tarbima kangeid medikamente aga miski ei aidanud. Ka nõustamisel käitus ta nagu hirmunud loom. Kõige tipuks lisandus hirm oma pere kaotamise ees. Tavapärane lähenemine tema hädadele aga ei andnud erilisi tulemusi. Viimases hädas,  (kuna kaalul oli siiki ka minu pädevus nõustajana ) konsulteerisin juhtumit vanaprouaga kes ei ole küll ei arst ega psühholoog,  küll aga elutarkust täis.... proua naeratas malbelt ja soovitas rohkelt vett juua ..jah, jah kõike seda mida psühholoog muidu teeb ka -  aga ikka rohkelt vett..
 Ja ennäe imet , minu lootusetu patsient avaldas kiiresti tervenemise märke. Mis siis juhtus !? juhtus see et patsient oli sattunud nõiaringi , tal oli paha ja ta unustas enda eest hoolitsemise, ei jälginud enam palju ja kas ta jõi .... keha aga läks sellest paanikasse , tekkis surmahirm,  hirm janusse suremise ees... arhailine ellujäämisinstinkt tõstis pead ja nõudis tähelepanu.

Kehal on arhailine mälu. Kiiretel aegadel ja väsinuna kipume me seda eirama, mitte kuulama, puhkuse hetkedel küll plaanime, kuidas sööma-olema peaks, kuid normaalse rütmini on siit edasi pikk maa minna. Täna on võimalik söönuks saada ka ilma et toitu pööraselt kaevata või jälitada. Pigem oleme vastupidises olukarras – valida on LIIGA palju. Ja nagu sellest veel vähe - suur osa sellest on toidulaadsed tooted . Meie keha mäletab aastaaegu. Sügisel, kui viljad on küpsed, püüdsime neid süüa niipalju kui suutsime (marjad, puuviljad) ning koguda endale polstrit külmal ajal ellu jäämiseks. Tõsi on, et meie keha saabki ette varuda tegelikult ainult rasva, mitte samamoodi pikaajaliselt tallele panna näiteks vitamiine. Ühte grammi rasva saab talletada 9kcal, suhkrus on võrdluseks nt. ca 4kcal. Rasv aga ei ole mitte ainult energiavaru vaid seal toimub ka osa ainevahetusest näiteks hormoonide tootmise läbi. Ja kui se muutub liialt suureks siis hakkab se taaskord mõjuma psüühikale ja inimene muutub kurjaks, rahulolematuks. Kuigi näiliselt nagu põhjust ei olekski. Lisaks aga püüab se sama õnnetu mina halvast tundest vabaneda ning endale head teha,  teadmata kuidas -  ning sageli satub nõiaringi, kus püüab ülekaalust tekkinud halba enesetunnet materdada midagi head (sagedamini midagi magusat) süües. Kui jälgida tähelepanelikult inimkäitumist, märkan et erakordselt suur osa sellest on seotud toiduga ja alateadvusega ehk siinkohal keha arhailise mäluga. Se kehtib kõiges – näiteks kaalulangetamises:

Jõulude paiku, kui sügisvarud kippusid külmkapita ajastul hukka minema, õgisime end veel viimastest allesolevatest toitudest hingetuks . Edasi paastusime - kuni esimeste roheliste liblede ilmumiseni, närides kuivatatud juurikaid või vähest liha mis õnnestus külmas küttida. Ja nii aastaringi. Täna meil seda rütmi enam ei ole aga keha mäletab ja ka külm ja soe ning aktiivne liikumine käib veel samas tempos,  seega ei tasu trampida sellele mälule vastu vaid vastupidi lasta ennast sellel lainena toetada ning hakata kaalust alla võtma just nüüd,  mitte sügisel enne külmade tulekut.

Veel võiks rääkida samas kontekstis  kuufaaside mõjust inimesele, kui need suudavad liigutada merd,  miks siis ei peaks need mõjuma meile. Ilma asjata ei ütle vanad targad inimesed et kui kuu on J tähe kujuline tuleb kõik juurde ..kui juukseid lõikad kasvab juurde kui suhu paned hakkab kasvama juurde ja sama kehtib ka vastupidi.... Keha on rütmis millega on harjunud , seda tuleks järgida ja enda huvides kasutada alustades dieedipidamist kaalulangetamiseks siis kui kuu seda soosib ja tõstmist siis kui takka aitab. Teha oma kehaga ja  reaalse universumige sõna otseses mõttes koostööd. Rütmis mida keha mäletab ja millest ta aru saab.
 
Ja mis siis on edu ja õnne valem? Loomulikult ei anna psühholoog seda,  muidu koosnekski maailma ainult saledatest inimestest ja rikastest psühholoogidest. Samas aga on psühholoogi juurde minek kaaluprobleemidega  tark tegu. Kuna kaal algab siiski mõtlemisest. Kui inimene ei ole rahul, on midagi valesti, mitterahulolemine aga koosneb erinevatest  emotsioonidest ja kuni me mäletame teatud sündmusi emotsionaalselt, on meie õppimisvõime nendest kogemustest piiratud. Kuna me ei ole neid sündmusi meenutades adekvaatsed, ei suuda me langetada edasiseks tegutsemiseks ka õigeid otsuseid. Põhiline on see et ei ole mõtet otsida vastuseid küsimusele ennast süüdistades , miks see asi juhtus, vaid kontekstis kuidas ma sellest üle saaksin.

Ehk selleks et kaalust alla võtta on vaja korrastada oma mõtlemist. On vaja välja selgitada oma õnnelik olemiseks vajalik kompromiss. Lihtsalt öeldes see et kas me tahame olla rohkem sale või me tahame rohkem maiustada ..jalutama või telerit vaatama J oluline on inimeste jaoks märgata seda, kui nad end hästi tunnevad, mitte aga ainult seda, kui nad end halvasti tunnevad. Millegipärast aga meenuvad meile sagedamini need hetked kui on valus ja oleme vihased mitte need kui meil on põhjust ilusa elu üle rõõmustada. Me peame õppima aru saama oma õnnest et õnnelik osata olla.

 ... meenub üks vana anekdoot täismehest kes ööseti  alla tegi  ja oli selle pärast väga löödud ning murelik kuni lähikondlased ta psühholoogi juurde saatsid. Kui mees mõnda aega psühholoogi juures käinuna rõõmsaks muutus siis lähikondlased küsisid – „noh kas said hädast lahti“ vastas mees.“ Ei, aga nüüd ei muretse ma selle pärast enam“.
Nii võib ka juhtuda et naine kes oma elu kõikides hädades süüdisatab enda keha mis ei ole samas vormis kui varasemalt võib arusaamale jõuda et jah, alla tuleb võtta küll aga mitte esialgse arvamuse põhjal 25 kilo vaid aitab 7 mest ja elu on pahaks teinud hoopis teised asjad millega tuleb tegeleda.

 Alla võtmise järgmine tõsisasi on see et seda tuleb õppida, õppida tuleb tundma nii oma  erisusi ehk analüüsida ausalt miks nii on juhtunud nagu täna on,  et osata targalt edasi minna vaid et millised on minu keha eripärad, talumatused, ainevahetus, võibolla ka sisse söödavad rohud jne jne. Ja  kui meil ei ole just haruldaselt tarku vanemaid, kes on meid lapsest peast meid õigesti toitu suhtuma ja sööma  õpetanud siis me reeglina ei tea piisavalt palju toidust üldse. Ei seda milline toit mida kehale teeb ega seda  mida süüa et  alla või juurde võtta (tõsi esimesel puhul meil tõenäoliselt eiteki ka neid  vajadust ega sellega seonduvat fustratsiooni). Ja  kuna targaks õppimine ei käi üleöö ja sageli ajavad sellel teekonnal paljud soovitused (internet , ajakirjad , sõbrannade õpetused ja kaallulangetamisega raha teenivad tegelased.) meid segadusse ja kaotavad aega, oleks mõistlik pöörduda nõustaja poole.

Nagu üks väga aukartustäratavasse vanusesse jõudev   proua hiljuti intervjuus oma tervise saladuse kohta ütles süüa tuleb korralikku toitu mis toidab, et ei peaks elu lurri sisse lahmimise peale ära raiskama...

Rõõmsalt tervitades  ja ilusat kevadet ja tarku otsuseid soovides


Maria Kaljuste.


(Veidi kohendatud kujul ilmus lugu  ka ajakirja Oma Maitse märtsikuu numbris.)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar