KOOSTÖÖ KASULIKKUSEST MAAILMAVAATELISE POLIITIKA ELLUVIIMISEL - Taavi Pärtel

Foto: Taavi Pärtel

KOOSTÖÖ KASULIKKUSEST MAAILMAVAATELISE POLIITIKA ELLUVIIMISEL

„Seal, kus on kolm eestlast, on viis erinevat erakonda“, nagu öeldakse. Nii see ka on, eriti hästi iseloomustab see rahvuslike jõudude ajalugu ja tänapäeva. On ju selles sektoris tegutsenud juba taasiseseisvumiseelsest ajast peale mitmeid erinevaid erakondi, mis on vahepeal liitunud ja siis uuesti jagunenud ning seejärel uuesti liitunud.

Isamaa ja ERSP

Õnneks saadi juba 90-ndate alguses aru, et Eestile pole kasulik, kui igaüks oma erakonna teeb, sest siis valitsevad teised. Nii sündiski valimisliit Isamaa, mis suutis isegi valimised võita!

Kõrvalmärkusena olgu ka see ära öeldud, et 1992 valitud Riigikogu koosseis oli kõigi hilisematega võrreldes konkurentsitult kõige rahvuslikum - erinevate rahvuslust oluliseks pidavate nimekirjade esindajaid oli seal koguni 47 (2015 valitud koosseisus oli isegi IRL-i, Vabaerakonna ja EKRE esindajaid kokku vaid 29). Seega jäi absoluutsest enamusest üsna vähe puudu ja sellest on kahju, sest siis olnuks valitsusel palju tugevam mandaat, et „platsipuhastamist“ palju jõulisemalt läbi viia.

Sellegipoolest suutis Mart Laari esimene isamaaline valitsus teostada väga palju julgeid reforme ning selle kõrvalt veel ajada maalt välja okupatsiooniväed, hoida ära kodusõja puhkemise ja säilitada ka riigi territoriaalse terviklikkuse. Seda kõike olukorras, kus juba mitu kuud enne Laari valitsuse ametisseastumist oli käinud „demokraatliku“ Venemaa algatatud agressiivne Eesti-vastane laimukampaania, mis leidis Lääneski paraku rohkem mõistmist, kui normaalne oleks olnud.

Julge (ning ühtlasi ainuvõimaliku) poliitika hind oli selle teostajate jaoks paraku väga kõrge, nii Isamaa kui ERSP lõhenesid. Kui järelejäänud osad ühinesid hiljem Isamaaliiduks, siis nende kõrvale tekkinud konkureerivast rühmitusest nimega Parempoolsed liitusid paljud hoopis vasaktsentristidest (!) Mõõdukatega. 1995-99 võimul olnud koalitsioonidest jäid aga mõlemad kõrvale. ERSP-st eraldunutest moodustatud Tuleviku Eesti Erakond aga ei suutnud valimiskünnist ületada.

Ka opositsioonis püsinud rahvuslaste valimisliit Parem Eesti/Eesti Kodanik ei ületanud 1995. aastal enam valimiskünnist. Siit teatud hoiatus EKRE-le, et lõputult opositsioonis olles võib ühel hetkel oodata ees hoopis pildilt kadumine. Sest valija saab aru, et igaveste opositsionääride peale pole järgmistel valimistel mõtet oma häält enam raisata.

Isamaa ja ERSP lõhkiminekud ja üldine rahvusliku parempoolsuse allakäik tegidki 1995. aastal ja hiljem võimalikuks kõik selle negatiivse, mis siis järgmise nelja aasta jooksul Eestis toimus. Märksõnadeks „korruptsioon“, „hiiliv vasakpööre“ ning palju ei jäänud ka puudu rahvusvahelisel tasandil saavutatud edu mahamängimisest.

Isamaaliit ja Mart Laari teine tulemine

Ehkki Mart Laari üle heideti palju nalja ning ta oli juba enne peaministriametist tagandamist muutunud kõigi Eesti hädade „peasüüdlaseks“, hakkasid senised rahvuslikult meelestatud valijad teda peagi taga igatsema. Lihtsalt tundus, et vaid siis on asi õige, kui Isamaa(liidu) eesotsas on Mart Laar. Nii saigi võimalikuks Laari „teine tulemine“.

Sel ajal olid teisedki erakonnad - Reformierakond ja Mõõdukad - huvitatud tõhusa ja Eesti huve hästi kaitsva valitsuse moodustamisest. See saigi teoks pärast 1999.a. Riigikogu valimisi ja üllatuslikult kogus kõigist kolmest osapoolest just Isamaaliit kõige rohkem hääli. Mart Laari teist valitsust tulebki koosseisu poolest ilmselt taasiseseisvumisjärgsetest parimaks pidada.

Ka see valitsus suutis esimesed kaks aastat teha ära palju julgeid reforme ning kindlustada lõplikult ka Eesti liitumise NATO ja Euroopa Liiduga. Nii et mingil määral isegi rahvuslikkuse üleselt koostööd tehes on võimalik väga suuri asju ära teha. Tollest ajast ongi pärit ka ühed Eesti viimased edulood, nagu ID-kaart ja e-riik. Samuti tehti siis ära näiteks meid kõiki puudutav pensionireform.

Muidugi olgu ära öeldud, et tollane Reformierakond oli hoopis midagi muud kui praegune, ehk siis tollal oli tegu tõepoolest edumeelse „kodanike riigi“ eestvõitlejaga. Ka Mõõdukad polnud mitte need praegused vasakäärmuslikud sotsiaaldemokraadid, vaid pigem lausa Isamaaliidu „satelliit“ - mitmetel puhkudel võis juba varem ja hiljemgi näha, et maailmavaatelist lähedust oli Mõõdukatel Isamaaliiduga rohkemgi kui Reformierakonnal. Viimane ju sõdis millegipärast 2001. aastal kommunismi hukkamõistva avalduse vastuvõtmise vastu, Mõõdukad olid aga selle avalduse poolt. Ehkki Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus võttis selle avalduse muudetud kujul hiljem siiski vastu, oli varasem vastusõdimine seda kummalisem. Just Reformierakond ajaski Laari teise valitsuse lõhki, püüdes ilmselt sellega omaenda reitingut päästa (see ka õnnestus).

Ka teistkordne julgete uuenduste poliitika läks Isamaaliidule väga kalliks maksma. 1995.a. stsenaariumi ärahoidmiseks oli nüüd vaja kedagi, kes mingilgi moel aitaks Toompeal rahvuslikkust alal hoida.

Isamaaliit ja Res Publica

Nii ilmuski välja Res Publica kui erakond. Ehkki sarnaselt praegusele EKRE-le oli ka Res Publica Isamaa(liidu) jaoks väga vihane ja palju populaarsem konkurent, oli tal erinevalt EKRE-st Isamaaliiduga tunduvalt rohkem sidemeid. Nimelt võisid Res Publica liikmed vastavalt 1993 sõlmitud koostööleppele Isamaa nimekirjades valimistel kandideerida ja seda võimalust ka kasutati. Huvitav on märkida, et nii Vabaerakonna praegune esimees Andres Herkel kui ka EKRE esimees Mart Helmegi olid mõlemad omal ajal Res Publica liikmed.

Res Publica kohta võibki öelda, et ta „tuli, nägi, võitis... ja kaotas“. Oma põhiülesande ta küll täitis, kuid selle hinnaks oli koalitsioon sääraste jõududega, kelle eesmärgid olid hoopis teistsugused: ühelt poolt Reformierakond, kelle peamiseks huviks oli järjest enam lihtsalt võimul püsida, ja teiselt poolt natsionaalbolševistlik Rahvaliit, kelle eesmärgiks oli samuti lihtsalt võimul olla ja ühtlasi hävitada kõik see, mis rahvuslike jõudude eestvedamisel oli 10 aastaga loodud.

Loomulikult oli niisuguses valitsuses rahvuslikku poliitikat väga raske teostada, mida tõestaski väga ilmekalt kahetsusväärne kapituleerumine Lihula kriisi ajal 2004. aastal. Paraku jäi avalikkuse silmis selleski süüdlaseks just Res Publica, mitte aga teised koalitsioonipartnerid.

Nii juhtuski, et Res Publica hea tahte nurjas üldise kogenematuse ja liigse populismi kõrval ka libasõprade salakavalus. Ent kõik see oli mõneti paratamatu, sest tollases poliitilises olukorras ei olnud ka mingeid muid häid valikuid. Res Publica oli ainus jõud, kes suutis ära hoida endiste punaste täieliku võimuhaaramise ja vähemalt selle ülesande ta ka täitis. Muidu oleks kordunud periood 1995-99 ja võib-olla veel ebameeldivamal kujul. 2005 võimule tulnud koalitsioon koosneski täielikult endiste punaste juhitud erakondadest: Keskerakond, Reformierakond ja Rahvaliit, koos kõige sellest tulenevaga. 2006. aastal sündis koguni kurikuulus KeRa pakt. Hea, et säärane kooslus ei saanud võimul olla mitte 4, vaid ainult 2 aastat.

IRL-i sünd ja Mart Laari ärajäänud „kolmas tulemine“

Ehkki Isamaaliidu populaarsus polnud oluliselt tõusnud, oli Res Publica maine veel madalam. Sel põhjusel loobus ka Reformierakond kavandatud ühinemisest Res Publicaga, mis olekski olnud kuidagi ebaloomulik. Selle asemel sai teoks hoopis maailmavaateliselt loomulikum ühinemine, mille tulemusel sündiski Isamaa ja Res Publica Liit (IRL).

Sarnaselt 90-ndate teisele poolele oli ka 2005.a. paiku rahvuslaste seas jõutud äratundmisele, et nende aateid kandvat erakonda peab taas hakkama juhtima Mart Laar, muidu pole asi „õige“. Nii ka läks, Mart Laar valiti IRL-i esimeseks esimeheks ja ees terendas Laari „kolmas tulemine“.

Kahjuks nurjas selle nähtus nimega „hiid-Ansip“. Reformierakonnast oli vahepeal saanud mitme teise erakonna eeskujul samasugune populistlik erakond. Nii juhtuski, et IRL-i asemel võitis valimised hoopis Reformierakond, sest viimane kaaperdas osavalt rahvuslastegi loosungeid. Sama kordus ka järgmistel Riigikogu valimistel.

Siit tulebki lausa õpikunäide selle kohta, et üldjuhul määrab riigis valitseva poliitika põhisuuna ja -olemuse eeskätt koalitsioonis juhtpositsioonil olev erakond. Sest vaatamata sellele, et 1999 ja 2007 moodustatud koalitsioonid olid ju praktiliselt identsed (erakondade nimemuutusi ei saa väga arvestada), oli Laari valitsus hoopis midagi muud kui Ansipi valitsused. Kui Laari ajal andsid tooni julged algatused, siis Ansipi ajal sai põhiliseks viimase lause „ei ole vaja muuta hästitoimivat süsteemi“, millega suretati teadlikult ka kõik head algatused ära.

Sellega kaasnes kahjuks seegi, et IRL muutus aja jooksul järjest enam iseseisvast poliitikakujundajast „kaasalohisejaks“. Eriti käib see Mart Laari tagasiastumise järgse perioodi (2012 ja hiljem) kohta. Lauri Vahtre on nimetanud IRL-iga toimunut „maailmavaateliseks hägustumiseks“.

Nii juhtuski, et vaatamata paljudele vajalikele sammudele, mille IRL suutis valitsuses olles astuda, tekitas selline hägustumine erakonna ja selle alaliste valijate seas järjest enam nurinat. Samas polnud erakonnal omas „sektoris“ tükk aega enam ühtki vähegi arvestatavat konkurenti olnud, seetõttu ei pidanud erakonna juhid vajalikuks midagi muuta. Seda enam, et ka erakonna üldine toetus püsis aastaid stabiilsena. Veel sügisel 2013 õnnestus IRL-il teha väga edukas kampaania kohalikel valimistel, eriti Tallinnas.

IRL/ISAMAA konkurentide piiramisrõngas

Ent just sel ajal (2012-13) tekkisid IRL-i kõrvale juba konkurendid. IRL-i sisedemokraatia suhtes rahulolematud lõidki lõpuks lahku ja panid aluse Vabaerakonnale, mis registreeriti ametlikult 2014. Endise Rahvaliidu varemed võttis aga 2012. aastal oma juhtimise alla Eesti Rahvuslik Liikumine, mille eesotsas olid isa ja poeg Mart ja Martin Helme. Nii sündiski Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.

Nõndaviisi oligi 2015.a. Riigikogu valimiste eel IRL olukorras, kus nii konservatiivsemas kui ka liberaalsemas tiivas oli konkurent. Paraku ei suudetud sellest õigeaegselt järeldusi teha ning tulemuseks oli masendav kaotus valimistel. Tasub ka mõelda selle peale, et kolme peale kokku saadi Riigikogus küll 29 kohta (IRL - 14, VE - 8, EKRE - 7), kuid just nimelt kolme peale kokku. Võimalik, et ühtse jõuna oleks neile lisaks ehk isegi veel paar kohta õnnestunud võita.

Praegugi oleme endiselt olukorras, kus tegelik võimuteostamine on riigis juba väga pikka aega olnud pigem liberaalide ja ka sotsiaaldemokraatide, mitte rahvuslike jõudude käes. Ka valitsuse vahetus 2016. aastal ei muutnud selles osas midagi.

Kahtlemata on koostööd seganud ka see, et IRL/ISAMAA on koguaeg olnud valitsuses, VE ja EKRE aga opositsioonis. Ent ka viimased on üksteisemõistmisest kaugel, kuigi on juba aastaid koos opositsioonis töötanud. Koostöö asemel käibki hoopis vastastikune süüdistamine kas idanaabri või „globalistide“ heaks töötamises. Ehkki taolistel süüdistustel pole väga tugevat alust, pole seni ükski süüdistatav ka omapoolsete tegudega suutnud piisavalt veenvalt näidata, et need süüdistused on alusetud.

Viimase aja uudised kõnelevad koguni sellest, et nii endine IRL-i esimees kui ka endine Vabaerakonna esimees, kes mõlemad on oma erakonnast lahkunud, püüavad nüüd omaenda erakonda moodustada. Mida iganes ka sellega saavutada ei taheta, valijaid teeb selline olukord veelgi nõutumaks ja riigis valitseva poliitika olemust muuta nii küll ei õnnestu. Sest rusikareegel on ju, et poliitikat määrab kõige enam valitsuse kõige tugevam erakond. Mitte see, kes võib-olla valimiskünnistki ei ületa.

Senine ajalugu on näidanud ka väga selgelt, et riigi jaoks suurimad saavutused tehti ära siis, kui rahvuslaste vahel oli rohkem üksmeelt, eriti Mart Laari valitsuste ajal.

Omavaheline koostöö on eriti vajalik praeguses keerulises olukorras, kus rahvusvahelises mastaabis tuleb võidelda mitte enam ühe, vaid mitme vaenlasega ning samal ajal jälgida ka seljatagust.

Juba vähem kui 6 kuu pärast on järgmised Riigikogu valimised. On viimane aeg endile selgeks teha (ja see käib kõigi erakondade kohta), mida õieti saavutada tahetakse: kas reaalset muutust valitsevas poliitikas või suure hulga tühjade sõnade loopimist, millest endal on küll hea tunne, kuid millest tegelikult mingit kasu pole?