Laupäev, 6. oktoober 2018

ERINEVAD VAATED RAHVUSLUSES - Taavi Pärtel


Foto: Taavi Pärtel


ERINEVAD VAATED RAHVUSLUSES

Tähtis on mõista, et inimesed on erinevad ja järelikult on ka nende vaated erinevad. Samuti meeldib ühtedele rohkem ühtede arvamusliidrite stiil (nii retoorika kui ka juhtimisstiil) ja teistele jällegi hoopis teistsuguste arvamusliidrite stiil. Ühtedele meeldib rohkem hajusam ehk väga demokraatlik erakond, teistele jällegi ühe või paari tugeva juhiga erakond. Enamikul rahvuslust väärtustavatel Eesti erakondadel on olnud siiski mitu juhti.
Kui praegu toimetab rahvuslikumas sektoris kolm erakonda, siis omaaegne rahvuslik koonderakond Isamaa pandi kokku koguni neljast väikesest erakonnast. Need kõik olid tekkinud mingitmoodi sõpruskondade või muudmoodi tutvusringkondade baasil. Õnneks saadi üsna kiiresti aru, et kui tahetakse Eestis midagi reaalselt muuta, siis tuleb oma jõud ühendada. Nii ka tehti, esialgu tegutseti valimisliiduna, millega liitus hiljem ka Reformierakonna eelkäija Liberaaldemokraatlik Partei.
Tagantjärele näib uskumatu, et Isamaal polnud pikka aega kindlat liidritki ning isegi 1992.a. valimisvõit tuli ilma väljakuulutatud peaministrikandidaadita. Põhjuseks oligi asjaolu, et tegu oli esialgu vaid valimisliiduga.

VAJALIK ON SUUTLIKKUS ÜHENDADA ERINEVAID OSAPOOLI
Mart Laari esilekerkimine sai võimalikuks tänu sellele, et ta polnud ühegi Isamaad moodustava erakonna esimees. Ka muus mõttes sobis ta kõigile väga hästi, sest oskas erinevate osapoolte vahel edukalt konsensust luua. Veel enam - 1991.a. rahututel augustipäevadel oligi Mart Laar see „käskjalg“, kes jooksis Ülemnõukogus Eesti Komitee ja Rahvarinde esinduste vahet ja püüdis ka siis osapooli veenda taasiseseisvumise otsuseprojekti toetama. Nagu teame, see lõpuks ka õnnestus.
Vastupidiselt Isamaale oli ERSP juba üsna selgelt väljakujunenud erakond oma kindla liidriga Tunne Kelami näol, kellest sai hiljem ka erakonna esimees. Tundub, et temagi sobis ERSP liikmete enamusele juhiks kõige paremini ja ilmselt samuti tänu oskusele erinevate seisukohtade vahele konsensust luua. Samas tuleb ka meeles pidada, et ERSP oli Isamaaga võrreldes hoopis sõjakam, kuigi ka Isamaad liigses pehmuses süüdistada ei saanud - meenutagem kasvõi kuulsat valimisloosungit „Plats puhtaks!“

VÄRSKE JÕUD TUNDUB HUVITAVAM
Miks ERSP Isamaale valimistel tunduvalt alla jäi? 1992. aastaks hakkas juba tunda andma see, et senistest lemmikutest oldi juba väsinud. Sellepärast meeldiski rahvuslikult meelestatud valijale rohkem see uuem jõud (Isamaa), niisamuti nagu Rahvarinne kaotas väga palju toetajaid samuti uuele jõule - Tiit Vähi juhitud Koonderakonnale ja selle baasil loodud valimisliidule Kindel Kodu. Lisaks kaotas ERSP palju hääli ka teisele uuele jõule - valimisliidule Eesti Kodanik, mis oli isegi ERSP-st mõnevõrra sõjakam.
1992 oli rahva üldine jälestus nõukoguliku elulaadi suhtes õnneks niivõrd suur, et isegi rahvuslike jõudude märkimisväärne killustatus ei saanud takistuseks kõigi kolme suurema rahvusliku nimekirja Riigikokku jõudmisele.
Samas on tuline kahju, et ka kolme peale kokku ei õnnestunud saavutada absoluutset enamust - 4 häält jäi puudu. Seetõttu juhtuski nii, et Isamaa ja ERSP valitsuses sai kolmandaks osapooleks hoopis vasaktsentristlik nimekiri Mõõdukad, mitte ülirahvuslik Eesti Kodanik (sest nii saadi toimiv koalitsioon kokku). Tõsi küll, viimasest õnnestus mõned hääled koalitsiooni poolele üle meelitada, selle eest said ülejooksikud mäletatavasti kuningriiklaste käest „rändrüütlite“ tiitli. Läbirääkimisi peeti ka osade Kindla Kodu liikmetega, kuid paraku ebaõnnestunult.

KARM JOON JA PEHME JOON
Isamaa enda sees võis samuti rääkida mõnevõrra pehmemast Mart Laari tiivast, millele hakkas tasapisi vastanduma Kaido Kama väga rõhutatult karm liin.
Siinkohal peabki ütlema, et ega kunagi ei saa lõplikku seisukohta võtta, kumb on see ainuõige ja kumb mitte. Mõlemal puhul on teoreetiliselt võimalik nii õnnestumine kui läbikukkumine. Pehmem lähenemine võib tuua „meile“ igati kasuliku kompromissi ja võib tuua ka kapituleerumise teise osapoole ees. Karmim lähenemine seevastu võib tuua küll vastase kapituleerumise „meie“ ees ja võib tuua ka kokkuleppe mittesaavutamise. Nii et kõik olenebki konkreetsest ajaperioodist ja konkreetsest olukorrast, lahendamist ootavast ülesandest. Vahel on karmim joon parem ja vahel hoopis pehmem joon.
Vahel on ajaloo keerdkäigud päris kummalised. Nii ühinesid paljud Kaido Kama pooldajatest Parempoolsete liikmed lõpuks mitte enam Isamaaliiduga, vaid hoopis vasaktsentristliku Mõõdukate erakonnaga, ehkki oleksid maailmavaateliselt pidanud hoopis ERSP poole hoidma. ERSP ise ühines küll koos Isamaaga Isamaaliiduks ning see ühinemine osutus väga õnnestunuks.

ISIKLIKE MÄLESTUSTE OLULISUS - VANAD JA NOORED
Hiljem oli ka Res Publica oma valimiseelses retoorikas Isamaaliidust palju sõjakam, ent hiljem selgus hoopis midagi muud. Nimelt hakkas tunda andma juba see, kas ja kuipalju erakonna peamistel eestvedajatel oli vahetuid mälestusi punaokupatsioonist. Kui ERSP ja Isamaa puhul ei saanud niisugust vahet teha, sest kuigi paljud Isamaa juhid olid ERSP juhtidest märgatavalt nooremad, omasid nemadki palju kogemusi suhtlemisest nõukogude võimuga. Res Publica juhtidel selliseid kogemusi märgatava vanusevahe tõttu enam polnud, ehkki mingid mälestused ka neil kahtlemata olid.
Nii juhtuski, et vähemalt avalikkuse jaoks jäi ajalooga seotud aatelisuse kandjaks endiselt Isamaaliit ja mitte Res Publica, kuigi mitte kuidagi ei saanud öelda, et viimane oleks liberaalsem olnud - vähemalt programmides see välja ei paistnud. Teatud vahe oligi selles, kumb hoiab tänapäevaste probleemide lahendamisel rohkem ajaloolist järjepidevust.

VÕISTLUS TAGATUBADE VAHEL, MART LAARI JA TEMA MEESKONNA TAANDUMINE
Ehkki rahvuslikult meelestatud valijate enamus andis koguni mitmetel järjestikustel valimistel IRL-ile oma väga tugeva toetuse, hakkasid järjest enam avalikkusegi ette jõudma murettekitavad teated ühenderakonna siseolukorrast. Sest kui omal ajal sulasid ERSP ja neljast erakonnast moodustunud Isamaa väga hästi kokku, siis Res Publica ja Isamaaliit tõid kumbki oma „tagatoa“ ka ühenderakonda kaasa.
Miks nii juhtus? Sest Isamaaliit erakonnana ja Res Publica klubina olid kumbki juba 15-20 aastat tegutsenud. Res Publica liikmed võisid küll kandideerida Isamaa(liidu) nimekirjades valimistel ja tegidki seda, kuid kumbki toimetas üldiselt ikka omaette meeskonnana.
Võrdluseks - kui ERSP ja Isamaa 1995. aastal ühinesid, oli esimene neist tegutsenud 7 ja teine 5-7 (kui arvestada Isamaa moodustanud erakondade asutamisaegu) aastat. Samuti olid mõlemad olnud koos Mart Laari esimeses valitsuses ja üheskoos „läbi tule, vee, vasktorude“ ja veel palju muu läinud, mis samuti muutis nad omavahel lähedasemaks (tõsi küll, sisetülide tõttu osa liikmetest lahkus). Lisaks veel ka Laari teise valitsuse kogemus.
Res Publica aga polnud riiki koos Isamaaliiduga ainsatki päeva valitseda saanud, samas oli ka temal juba omaenda valitsemiskogemusega meeskond („tagatuba“) tekkinud. Kui lisada veel ka „tagatubade“ vanusevahest tulenevad erisused, ongi IRL-i sisevastuolude lähtepunktid kindlaks tehtud. Sest kuigi perioodil 2006-2012 võis ennustada Mart Laari ja tema kaaslaste taandumist mingi aja pärast, olid nad kõik sel ajal veel täiesti „vormis“.
Õnneks ei andnud need vastuolud vähemalt seni, kuni erakonna eesotsas oli Mart Laar, end veel väga palju tunda. Ka 2012.a. märgilisel suurkogul ütles tema järel erakonna esimeheks valitud Urmas Reinsalu täpselt sellised sõnad: „Mart, keda me kõik väga austame...“
Ent uut esimeest ei hakanud mitte kõik austama, kuigi ta sai esimehe valimistel selgelt kõige rohkem hääli. Teisteks kandidaatideks olid Isamaaliidu taustaga Liisa Pakosta ja hiljem koos mässajatega Vabaerakonna moodustanud Andres Herkel. Tagantjärele tarkusena võibki öelda, et ehk oleks kompromissina olnud õige valida hoopis Liisa Pakosta - pealegi oleks see andnud väikse üllatusefekti ka väljapoole.

VABA ISAMAALINE KODANIKU JA VABAERAKONNA TEKE
Iseenesest on IRL olnud ka sisemiselt vägagi demokraatlik erakond, vastandina näiteks ühele justkui liberaalsele erakonnale, mida ülimalt autoritaarselt juhiti ja nii lausa 25 aastat järjest. Ent ka IRL-i sisedemokraatial olid varjuküljed, mis ärritasidki mitmeid varasemaid isamaaliitlasi.
Nimelt oli Res Publical juba enne erakonnaks muutumist saanud tavaks „õigete“ inimeste äravalimise kindlustamiseks viia enne sisevalimisi läbi massiline liikmehõive ehk uute liikmete värbamine, kes kõik ka valimistele toimetati. See tava jätkus kahjuks ka IRL-is, kurioosseim juhtum leidis aset veel 2015. aastal, mil vahetult enne suurkogu lausa kriminaalse taustaga tegelasi liikmeteks värvata püüti.
Mõistagi viis selline arusaam sisedemokraatiast endiste isamaaliitlaste mõju kahanemisele ega tekitanud erakonna sees seetõttu suurt üksteisemõistmist.
Lisaks vapustas erakonda vahetult enne 2012.a. suurkogu kurikuulus elamislubade skandaal, millega olid seotud just mitmed Res Publica taustaga erakonna liikmed. Vaatamata sellele, et erakonna mõlemad „tagatoad“ juhtunu hukka mõistsid ning süüdlased pidid erakonnast lahkuma, on paljude jaoks siiani kogu erakonna maine selle tõttu rikutud.
Nii sündiski esialgu MTÜ nimega Vaba Isamaaline Kodanik, millest kasvas hiljem (2014) välja Vabaerakond. Viimast asus juhtima Andres Herkel, koos veel mitmete teiste Isamaa(liidu) veteranide ja ka muud tausta omavate kogukonnaaktivistidega. Vastu ootusi hakkas uus erakond ka populaarsust koguma ning suutis 2015.a. Riigikogu valimistel kätte võita koguni 8 kohta.
Sellest, kuidas erinevate rahvusluse kontseptsioonide olemasolu juures peaks edasi toimetama, juba järgmises artiklis.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar