Esmaspäev, 28. märts 2016

KIRI MINEVIKUST - Liisi Kund.

 
Kiri minevikust.

Liisi Kund.





On tavalise tööpäeva kevadõhtu ja leian end oma lemmik tegevuse juurest- ehk uurida vanu asju.
Sel korral on mul mapp, mis sisaldab kümneid kirju kodustelt, sõpradelt, mis saadeti vanaisa Uno Mändlale, kui Ta oli Soomes sõjaväes ja hiljem Norilskis sunnitöölaagris.  Vanadest kirjadest laotub lahti olnud maailma tunnete tulv: emotsioonid, hirmud, argielu, pisirõõmud jne. Saanud sünnikodust kaasa vanaisa juttudest mälupildid, siis hakkab kirjasisu filmina jooksma. Inimesed fotodelt, sõbrad Tema sünnipäevadelt, need lõputud lood.

Üks kiri aga on teistsugune- see on saadetud Norilskist  ENSV-sse minu vanaisa tädile Amalie Elvine Altermann*Altnurme (Pless)-le, keda lihtsamalt kutsuti Ally´ks. Kirjutaja on üks neist tuhandetest, kes vangilaagris aastaid pidi kannatama- minu vanaisa saatusekaaslane, kes just on saanud teada, et Ta saab vabaks, saab koju- koju omaste juurde.
Lugesin kirja läbi ja oleks vale väita, et silma ei kiskunud märjaks. Puhas rõõm ja siirus segamini murega, mis pitsitamas südant, sest Tema küll saab vabaks aga nii paljud jäävad veel maha ja hirm tuleviku ees, samas rahustav teadmine, et küll saab hakkama.
Neil päevil, mil kirju lugesin, olin lugenud lisaks mitmeid mälestuslugusid märtsiküüditamisest.
Iga lugu, vähem või rohkem traagiline, sekka ka pääsemisi puhtalt õnne najal. Minema viidute maailmad aga kanditi ümber uutesse tingimustesse, kus kõigele vaatamata üritati elada, leida oma rada, teha tööd.
Vangilaagreis olijad, lisaks eemalolemisele, pidid iga päev võitlema ellujäämise nimel. Iga pakk, mis kodused saatsid läks vahetuskaubaks tüki leiva või riidetüki vastu.
Siberi elu pani inimesi tegema inimloomusele vastuvõetamatuid tegusi, käivitus alalhoiuinstinkt oma ürgseimas vormis.
Kõige selle vägivalla, näljakorina, üksilduse ja surma keskel on alati olnud üks soov, mis viis edasi-  usk vabadusse.




Minu vanaisa ütles mulle, et ilma lootuse ja soovita saada vabaks- saada veel kunagi koju, poleks Ta vastu pidanud 11 aastat rasket sunnitöölaagrit. Seda  sama lootusesädet kandis kirja kirjutaja oma südames ja usk vabadusse peegeldus igalt realt. Mis siis, et tol hetkel oli see rohkem füüsilistest vanglamüüridest vabanemine ja kuigi Eesti ei olnud vaba- oli selle kirja kirjutajal lõpuks vabadus minna, liikuda: vabadus alustada oma elu, vabadus teha valikuid, nii õigeid, kui valesid. Sel hetkel, selles ajas, oli see suurim vabadus.


Minu peret on tolleaegsed sündmused puudutanud lähedalt ja valusalt- elamata jäänud elud, lapsed, mis kunagi ei saanud sündida, unistused, mis purunesid.  Kõige selle juures ma ei mäleta kordagi, et oleks unistatud rikkustest, varakusest, soovist hirmsasti saada kellekski ja olla keegi.  Hinnati hariduse olulisust, töökust, lähedaste abistamist- koos olemist.  Väärtushinnangud olid hoopis teised.

Löön kirjade mapi kinni ja leian end Eesti Vabariigist, kus elamiseks mul on kõik võimalused, minu pere, minu kodu ja minuga on teadmine, et niikaua, kuniks keegi mind vägisi siit minema ei vii ja nii kaua kuniks mul on kaks kätt küljes ja mõistus terav- on kõik võimalik ja on kõik hästi.

Ajalugu üritatakse pidevalt ümber kirjutada, ilustada, räägitakse, et võitjate üle kohut ei peeta. Mina aga ei lase teatud sündmustel mälust kaduda. Minu lapsed kuulevad neid lugusid ja annan oma parima, et neist kasvaksid isamaalised ja õiglase mõtlemisega vabad inimesed.


Kallis tädi Ally!

Kallistan Teid, tugevalt, tugevalt tänase päeva puhul! Tädi,- selles kallistuses pole tunda väsinud vangi rammetut jõudu. Selles on elu täis jõudu, tahet ja energiat elamiseks, tema kohustuste täitmiseks! Soovin Teile eelolevaks elu-aastaks kõike hääd! Tädi Ally- järgmise sünnipäeva pühitseme koos- oleks ka Uno siis meiega!... Ja siis pühitseme seda kahekordset tähtpäeva, Teie sünnipäeva ja minu elu pöördpunkti väärikalt.
Kallis tädi Ally, ei suuda seda kõike Teile kirjeldada, mis olen täna hingeliselt läbi elanud. Käisin täna kohtus- mind mõisteti vabaks!...Vabaks;- vabadusse; kodumaale; omaste keskele - see kõik on nagu liiga suur ōnn inimesele, kes on aastaid seda kōike igatsenud, nähes seda kõike aga nii kauge ja kätte- saamatuna. Ja ikka ja jälle küsin ise- endalt: kas tōesti seisan vabaduselävel, väljun siit mõne päeva pärast!?
Olen praegu õnnelik, samas aga tükivad vägisi pisarad lämmatama seda õnne! Jätta siia inimesed, kaaslased, kes on nii lähedased ja kallid ja kes samade unistustega on aastast aastasse püüdnud kõik raskused ja valud ületada. Kuis tahaks nad võtta endaga- tuua kodumaale! Nii lõpmatult valus on jätta siia kahte lähedast inimest: sõbratar koolipingist ja Uno! Oh - pääseks ka nemad!...
Unolt sain täna õhtul kirja ja, ja Ta ei teagi veel, et ma juba täna kohtus olin ja mind vabaks mõisteti! Oleksin hommikul saanud Talle teate saata kohtusse minekust, kartsin aga et mind ei vabastata ja Ta oleks asjata muretsenud minu pärast. Nüüd saab Ta sellest teada alles esmaspäeva õhtul.
Jääb veel tööl käia umbes nädal, kuni paberid formistatakse ja siis lähen aia taha. Ennem teise (aug.) kuu algust aga kindlasti koju sõitu ei saa alustada, sest passi saan siit ja sõidupiletite saamiseks on suured järjekorrad. Igatahes augustikuu lõpuks olen tingimata vanas Tallinnas ja kohtan Teid ja emakest!
Kallis tädi Ally, süda nii valutab, unest pole juttugi. Ees seisab ju uus elu, millest alata vōi kuidas- ei suuda seda veel mōista! ... Vanemate juurde kolhoosi põllule- sellest on küllaltki selge pilt, kuid vast kusagilt ikka tööd leian.
Tädi Ally, see on arvatavasti viimane kiri siitsest põhja linnast- varsti sõidan ise! Enne ära sõitu püüan aga kohtuda Unoga- on see ju kõige suurem soov praegu!

Tervitage vanavanemaid! Teile kallistusi, kohtumiseni!

Enna

Norilskis, 10. juulil 1954. a.

Tallinn
2016.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar