Reede, 25. veebruar 2022

NÕMMEKA LOOD ELUST ENESEST - Kristina Reineller

 


NÕMMEKA LOOD ELUST ENESEST - Kristina Reineller

Aga kõik sai alguse sellest, kui poeg endale koera võttis. Meie Kollane Karvane ju suri surnuks. 13-aastaselt.
Enne seda sai koerale kass võetud, et Kollasel Karvasel igav ei oleks. Nüüd Näutstiger täitsa üksi ja koera polegi.




Ega loodus tühja kohta salli. Minu “kõrnits” st poeg teatas siis ühel päeval, et oleks see tema koer vaja Nõmmele toimetada. Mõeldud-tehtud.
Kass muidugi arvas, et ta uut koera ei taha, eriti sellist. Täna põgenes pooleks päevaks kodust ära ja me juba mõtlesime, et ta on endale uue” teenindava personali” leidnud. Aga ei, Näuts tuli ikka koju tagasi.
Selline tore ligi 50 kilo kaaluv kutsikas. Pidi ikka 70-ne kiloseks saama, kui piisavalt vanust juurde võtab.
Veenus nimeks tal. Mina kutsun Needuseks. Reageerib päris hästi.
Eile siis käisime esimest korda siin jalutamas. Mina üksi ei riskinud minna. Ikka koos mehega läksime. Tagasi tulles võtsin ohjad st rihma enda kätte.
Ossajutt, milline tasuta tsirkus!
Meil ju siin teed puhta jääs. Sellise koeraga pole mingiit vaktsiinipassi ega spordisaali vaja, sõitsin nagu vesisuuskadel üle jääväljade.Ei tea, kui palju kaloreid selle aja jooksul põletasin, aga sellist lugerit pole ilmselt veel välja mõeldud.
Igal juhul sai selgeks see, et koer on tore ja tubli, aga mitte mina pole see, kes ütleb, kuhu minna.
Suure vaevaga jõudsime peaaegu Kurni tänavale. Aga seal olid inimesed. Nu seda õnnetust veel vaja! See meie kutsikas on lihtsalt äärmiselt inimsõbralik. Tal on kohe vaja kogu aeg kellegagi suhelda. Eriti muidugi meeldivad lapsed.
Mina siis liueldes selle eluka taga rihma küljes, karjusin kõvasti :”Appiii! Jube libe on! Ei ole kuri koer, ma lihtsalt ei saa pidama. Ettevaatust, lakub surnuks!”
Üks tädi karjus samuti :”Appi!” ja põgenes teadmata suunas.
Inimesed naersid ja lasid ennast lakkuda. Samal ajal lamasin mina armetult poriloigus mõeldes, et hea, et niigi läits.

Et no lihtsalt igaks juhuks, kui mind tänavatel sellise elukaga näete, siis mina pole süüdi ja see hammustada ei oska veel. Lihtsalt suur on. Poeg küll ütles, et 2-3-ks nädalaks, aga elu on õpetanud, et pole püsivamaid asju kui ajutised asjad.

**********************************

See meie Veenus-Needus on ikka hüperaktiivne puberteet. Täielik energiapomm. Natuke rahulikum on siis, kui teiste koertega möllata saab. Kahjuks Pipi “sekretär” haigevoodis ja pole võimalik ilmselt koerale möllamise dokumente vormistada.
Mängime küll pontuga selliseid toredaid mänge nagu “kes tirib köit kõvemini”, “kes kukub maha, kui talle selga hüpata”, “kes närib keda”, “kes jõuab kassini enne” jne. Siis on veel selline tegevus, et “ma tantsin teiega kui võrdne võrdsega”. Ütleme ausalt, see lontrus on ikka tunduvalt” võrdsem” kui mina. Aga ikka jääb loomal energiat üle.
Suutis meil ära närida õues eile ühe plastämbri kaane, tüki koormakilet ja paar kasehalgu. Ei tea, kui palju ta nendest materjalidest manustada jõudis, aga ülejäänud tükid püüdsin kokku koguda nii hästi või halvasti kui suutsin.
Õhtul vedasin koera "pesa" õue, et see ära kloppida ja siis loom arvas, et on see vast üks tore mäng. Haaras hammastega suure magamiskoti sealt pesast ja jooksis sellega mööda aeda ringi, mina abitult tema järel üle lumehangede kakerdamas. Sealjuures sai ta muidugi terve koti külje katki näritud nii, et vatti lendas. Ega ma saanudki seda magamiskotti enne kätte, kui mees appi tuli. Olime kolmekesi nagu luik, haug ja vähk. Üritasin vatti siis kokku korjata, mida see needus veel polnud jõudnud alla neelata. Valge lume pealt pimedas seda teha osutus praktiliselt ilmvõimatuks.
Ma ei saa üldse aru, miks sellele pontulontule peab kalleid ja kvaliteetseid koerakrõbinaid andma. Et nagu toidulisandiks või midagi?
Pool ööd nõelusin seda koera kotti, mille juures Veenus arvas, et see on ka tore mäng. Selle mängu nimi võiks koera meelest olla ”mina võtan ühest kotinurgast hammastega kinni ja püüan seda lohistada. Sina vehkle käte ja jalgadega ja karju kõigest kõrist- ei võta niiti ja nõela”. Tuleb ausalt tunnistada, et mulle see mäng väga ei meeldinud.
Näutstiger ei aktsepteeri absoluutselt seda mürakat ega tema tegemisi meie majapidamises.
Küll saab mõlemale loomale regulaarselt loenguid peetud viisakast suhtlemisest, aga see neile nagu hane selga vesi. Seletasin püüdlikult kassloomale, et meie pole koera võtnud ja see oli ju ainult kaheks nädalaks. Aga nüüd saab juba kuu mööda ja ta hakkab usku kaotama. Igal hommikul ja õhtul vaatab kass mind sellise etteheitva näoga.
Pilt illustratiivne, sest Näuts enam vabatahtlikult pildile ei tule.

***********************************

Kuna Elektrilevi mulle eile teatas, et saadab teadjamehed kahe nädala pärast minu elektrikilpi üle vaatama, siis ei osanud neid täna oodata. Ühel hetkel oli võõras auto aia taga ja minu telefon heliseb.
Viisaka inimesena võtan alati telefoni vastu(kui mul see parasjagu läheduses on või kui ma ei maga).
“Me siin tulime seda elektrikappi vaatama ja lund lükkama”, kostus sealt telefonist.
“Olete teretulnud, lausa 2 teenust ühes! Astuge aga väravast sisse!”, lubasin leebelt.
“Vaatame, et teil siin suure koera jäljed lume peal. Kas teil on koer? Kui suur ja kui kuri ja kus ta üldse on?”, küsiti teiselt poolt.
“Nu üsna suur on ja üsna kutsikas on. Toas on. Aga ta võib välja ka pääseda. Väga ohtlik on- võib surnuks lakkuda! Igaks juhuks hoiatan, et meil on kass ka.”
Mehed sellepeale teises toru otsas hetkeks vakatasid, siis hakkasid naerma ja tulid väravast sisse.
Selgus, et jalad on ka väga tõhusad lumelükkamise vahendid. Lumelabidate laenutamise eest ei saagi paraku Elektrilevile arvet esitada.
Mõtlesin, et lähen siis vaatan lähemalt, kuidas see peakaitse käib sisse- välja-sisse välja…
Needus muidugi arvas, et tema läheb vaatab esimesena. Murdis mu juba trepil armetult kõhuli nii, et kukkusin näoli lumme. Oleks siis veel ainult lumi olnud. Selgus, et seal lume all oli koristamata jäänud sulaselge koera s...t.
Igal juhul leidis koeralontrus, et lõpuks ometi on talle mängukaaslased toodud. Rõõmustas mis kole ja näitas igatepidi üles oma kargamise- ja lakkumisoskust.
Üks elektrionu võttis koeraga mängimise enda peale, et teine saaks vajalikke toiminguid teha. Ma ei tea, kuidas see teine mees sellesse suhtus, aga pontu oli sahisevalt rahul.
Lõpuks panid need toredad meesterahvad meile uue asjanduse sinna posti külge. Ütlesid, et see eelmine on väga võõras ja vanamoodne asi ja see ei lähe mitte.
Palusin veel onudelt, et nad sisestaks sinna selliseid numbreid, kus enne ega peale nulli poleks suurt midagi. Millegipärast nad ei tahtnud. Ütlesid, et siis peavad igal kuul siin minu juures käima.
Töö sai tehtud ja kõik justkui korras, aga mina pontulontrust tuppa tagasi ei saanud. Ta näitas üles selliseid märke, et läheb koos elektrionudega järgmist objekti üle vaatama. Ajasin seda kutsikut mööda aeda taga, rihm käes, ei miskit. Kuts arvas, et täitsa lõbus mäng on.
Lõpuks ajasime kolmekesi seda koera taga. Igal juhul kätte tema saime ja tuppa ta tõin.
Mehed pühkisid laubalt higi ja suundusid järgmisele objektile.
Hõikasin neile järele :”Vaat, kui oleksite ikka mulle need nullid kirja pannud, siis saaksite iga kell koeraga mängida!”

**************************************

Ega ma pikalt ära käinud, ainult poes korraks. Kuigi eks see pisut kauem aega võttis kuna meie tänavad siin ju nii korras, et läks imetlemisega kohe pikemalt. Kui varem sai ainult lume ja jää üle imetella, siis nüüd on deviis ”Lumi, jää ja vesi- need me sõbrad kolmekesi!” Seda viimast sadas ikka korralikult ja üsna järjekindlalt kaela ka. Otsustasin, et poest mina jalgsi tagasi ei lähe.
Ootasin bussi ära, et üks peatusevahe sõita(kahju, et see jõulukuusena särav buss-tramm kogu aeg ei sõida) ja kodupeatusesse jõudsin. Aga läbi pargi tuleb ju minna, et väravani jõuda. Pargiteed sellised, et jää all ja 10 cm vett peal.
Leidsin, et lihtsam on kakerdada üle hekkide ja siis sumbata põlvini lumes, kui hakata selle veealuse jääga jõudu katsuma, Hing valutamas sees, et koer ju üksinda kodus, arvuti ja telekapult jäid ka laua peale. Viimati ta suutis telekapuldi molekulaarseteks algosadeks lammutada nii, et tuli röntgenis käia ja tuvastada, mitu patareid ära sõi. Õnneks mitte ühtegi, aga üks patarei on siiamaani kadunud.
Suutsin kuidagi väravast sisse ja toaukseni liuelda. See pilt, mis toas avanes, polnud just rõõmsat rahulolu tekitav. Mu kroksid olid jälle poole õhemaks jäänud, uksehinge külge oli imelisel kombel kinnitatud närimisköis(mida ilmselgelt oli otstarbekohaselt kasutatud, aga uks veel siiski püsis ees) ja suur köögipaberi rull oli võtnud hirmuäratava kuju või õigemini see, mis tast alles oli jäänud.
Hingasin raskelt kolm korda sisse ja välja ja ütlesin pontulontrusele, mida ma kogu sellest tegevusest arvan. Tõmbas saba jalgevahele ja kadus uksest välja.
Siis sain omaette ennast tühjaks naerda, sest see pilt toapõrandal OLI naljakas.
Ja siis tuli meelde see, kuidas meie armsa kodupoe müüjaga vestlus kulges.
“Sjoovijn jilusat pjäeva Tjeile”, ütles ta.
“Teile ikka ka, aga ei ole see päev nii ilus midagi, vihma kallab nagu oavarrest ja koer näris mu jope ka katki. ”
“Joavars hea. Kjevad tjuleb.”
Ja automaatselt hakkasin aktsendiga rääkima. “Tjuleb, tjuleb, kjus ta pjaaseb.”
Ei ole minul mingi rahvuse vastu midagi ,ma räägin õige mitut keelt ja olen ise ka mingit pidi venelanna. Lihtsalt see suhtlus oli nii soe, et tundsin, et siin ongi omad ja siin on kodu. Tühja nendest koeratrikkidest.
Kevad tuleb.

***************************************************

Pilt raamatust "Uuka Kulgar" - punane lind, kes hävitab kõik oma teel.


Muidugi võib küsida, et mis Nõmmel sellega pistmist on, aga vat ikka on küll. Vähemalt natuke.
Võin ette hoiatada, et see pole väga naljakas lugu, kui muidugi mind seal keskmes mitte arvestada.
Niiumbes 7 aastat tagasi pöördus minu poole kirjastus “Hea Lugu”, et illustreeriksin Arnold Susi käsikirja, mille tema tütar Heli oli hoolega säilitanud. Nende juttude saatel kasvas üles suur osa eesti kogukonnast, kes Siberisse küüditatud. Nõuka ajal ei võtnud ükski kirjastus seda käsikirja vastu- ei olnud sobilik kirjandus nõukogude noorele. Tegu justkui lasteraamatuga, aga sinna sisse on peidetud sügav valu ja lootus ja armastus. Lugesin selle käsikirja läbi ja nutsin. Selline imeliselt soe ja lähedane tunne tekkis. Eriti hull oli üks peatükk “Tüdruk, kes läks taevasse”. Kuna mu enda tütar oli just selle teekonna ette võtnud, siis joonistasin tema sinna sisse. Tundsin nii tohutut aukartust sellise teksti illustreerimise ees, et paar kuud ei suutnud ühtki korraliku pilti välja võluda.
Pr. Heli Susi elas Nõmmel. Need jutud sündisid nii, et isa jutustas oma tütrele õhtujuttudeks. Ja pr. Helii(väga armas inimene, kes nüüd ka juba taevastel radadel) nõudis just minu illustratsioone. Olime mõlemad selle koostöö üle pisarateni liigutatud. Kinkisin talle tema valikul ühe originaalillustratsiooni ka. Originaalid on ju 3-5 korda suuremad kui raamatupildid.
Raamat “Uuka Kulgar, metsa poeg” võiks olla veel raamatupoodides müügil. Aga raamatukogudest saab kindlasti. Sinna sisse on kirjutatud terve eesti rahva, ka Nõmme ajalugu. Allegoorias muidugi.
Fotodel raamatu esitlus ja minu näitus Tartu Kunstikoolis. Seal oli 3 korrust ja oli muidugi pilte ka teistest raamatutest.
Lihtsalt lõpetuseks küsin, et ehk võiks siin Nõmmel ka kunagi mingit näitust organiseerida?

***************************************

Tekkis täna mõte poes käies ehk õigemini sealt tulles.
Ikka tuleb ju poes see kalts ette panna, et sind välja ei visataks. Sain sujuvalt kõik ostud tehtud, astusin poeuksest välja ja rebisin maski näost. Suur, väga suur tuul oli õues. Külm ka. Võitlesin oma kapuutsiga, et seda üle oma juustekuhja tõmmata. Sain hakkama...peaaegu. Kindad sain ka kätte.
Ja siis märkasin, et poe ette sõidab buss, seesama buss, mis mind otse mu kodu juurde viiks. Poekotid olid ka rasked ja mõtlesin, et võiks siis ikka ühe peatusevahe sõita. Mõeldud-tehtud, aga tegemine ei läinud nii kergelt nagu mõtlemine.
Mask tuleb ju bussis näkku panna. Aga kuna mul kindad käes, siis ei saanud seda nii kiiresti taskust kätte. Tõmbasin kiiresti kindad käest, torkasin taskusse ja siis üritasin ülihelikiirusel taskutest maski leida. Muidugi jäid näppu kõik antud momendil ebavajalikud asjad- taskurätt, kindad, poetšekk ja 20 senti. Lõpuks sain maski ka kätte. Aga tuli juba kiiresti oma toidukotid haarata ja bussipeale joosta, et ikka sellest "tripist" osa saada.
Jooksin bussi peale ja meelde tuli seik Tartu turu bussipeatusest, kus üks tädi ka jooksis oma suurte turukottidega viimasel hetkel bussi peale ja prantsatas kõhuli nii, et kogu tema kraam mööda bussipõrandat laiali veeres. Eks kõik ikka aitasid tal seda kokku korjata, aga tädi ise teatas rõõmsalt :"Oleks edasigi jooksnud, aga näe, buss jäi ette."
Püüdsin siis bussi peale jõudes seda maski endale kuidagi ette saada. Mul sellised looduse poolt suured kõrvad tehtud nagu Potsatajal. Vasaku maski sanga ots jäi kenasti püsima, aga vat ühe käega sinna parema kõrva, juuste ja kapuutsi vahele ei tahtnud kuidagi jääda. Lisaks mõlkus mõte selle kahe kõrva vahel, et kuidagi tuleks ju seda rohelist kaarti ka valideerida.
Hoidsin siis kotte ühes käes, maski ja hinge teise käega kinni.
Õnneks oli ainult üks peatusevahe. Valideerimiseni ei jõudnud.
Aga selle aja jooksul jõudis minus idaneda selline kummaline mõte- mida peaksid tegema need inimesed, kellel ongi ainult 1 kõrv?

***************************


Jõuluõhtul olime kolmekesi- mina, mees ja kass.
Edasi läks asi keerulisemaks. Poeg ähvardas tulla koos pruudi ja koeraga, kes kaalub juba 4-kuuselt rohkem kui maja (koer, mitte pruut) ja sööb ära kõik, mida pakutakse ja ka selle, mida ei pakuta ja kassi ja taldriku takkapihta..
Olime siis ootusärevuses. Sõber pidi ka sauna tulema. Koer ja pruut ei tulnud- nii suurt autot ei leidnud, et lõvipuur oleks ära mahtunud. Isegi rongi uksest poleks sisse mahtunud. Isegi ilma pruudita.
Sõber tuli ja poeg ka. Sauna sai tehtud, ahjupraad, verivostid, hapukapsad ja kõik muu nagu traditsioonid ette näevad, et kurjaks ei saaks.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Pidin täna poodi minema, sest sigaretid olid otsakorral. Mind võib loomulikult hukka mõista, aga olen 30 aastat sarisuitsetaja, muid haigusi ei põe. Isegi tripper ja süüfilis on minust mööda läinud, koroonast rääkimata. Ravimatu haigus on ilmselt lugemine, kirjutamine ja joonistamine, aga selle vastu pole veel vaktsiini leitud.
Igal juhul ma siis trampisin sinna poe poole, et vajalikku kraami osta. Jube libe oli. Aga naljakas oli ka, kui seal niiviisi liuglesin nagu Karlsson ilma propellerita.
Mingill hetkel kohtus minu keha maaga. Ei saa öelda, et see väga valus oleks olnud- mul ikkagi paks kasukas seljas. Rapsisin jalgadega ja üritasin kuidagiviisi püsti saada. Hetkeks tundsin ennast abitult nagu lepatriinu, kes on selili kukkunud. Aga siis hakkas huvitav. Lamasin seal selili keset sõiduteed ja vaatasin üles. Ei, mitte taevasse, lihtsalt üles. Ja seal olid lund täis kuuseoksad (tuli meelde, kuidas orav suvel sealt mulle pähe hüppas) ja lumeraskuse all koolduvad männioksad ja tegelikult oli nii hea tunne, et mul on mõnus soe kasukas ja võingi siin tükk aega pikutada ja üles vaadata enne, kui ehk mõni auto must üle sõidab.
Nu ma ju proovisin küll püsti tõusta. Aga see nägi ilmselt välja nii nagu mandlite operatsioon läbi p..seaugu. Olukord oli suhteliselt traagiline, juba koostasin oma olematut testamenti.
Kaks noorsandi nägid mu rööprähklemist eemalt ja tõttasid appi. Olgu Nõmme neile armuline.
Ja olgu rahu tänaval, taevas ja nõnda ka maa peal.

***************************


Linnumaja lood.
Mõtlesime, et ehitame maja. Kuna üks maja oli juba peaaegu valmis ehitatud, siis ehitasime natuke väiksema maja- linnumaja. Mees saagis, hööveldas ja lihvis, mina olin lihtsalt maria ehk siis värvisin ja joonistasin pilte peale.
Selgus, et meie linnumajast sai äärmiselt populaarne koht. Kergetele lindudele ikka mõeldud. Kuigi üks vares tahtis ükspäev terve maja ära viia. Mõni rähn ja orav käivad ka mõnipäev manti võtmas. Tavaliselt muidugi toimetab maja ümber ja sees mitukümmend tihast. Ja siis on need “kalkunid” ehk rästad. Üks on eriti ülbe, selline must ja suur ja kollase nokaga. See teeb kõigile linnukestele tuule alla. Istub ülbelt majas justkui omaks seal sissekirjutust ja loobib kahe nokapoolega seemneid välja.
Igapäevaselt on avatud National Geographic on live.
Meie peamine teadlane-ornitoloog Näutstiger istub ennastasalgavalt pikki tunde aknal ja vaatleb linde (kui ta just parasjagu šampusekorgiga ei mängi). Vurrud liiguvad, saba teeb tiire- ilmselt loendamise tähtis moment.
Eile istusin koos hr. Ornitoloogiga ligi tunni akna juures. See seltskond oli ikka imetore. Vahepeal pani mees neile (linnukestele, mitte kassile. See on meil juba jäme nagu Carfield) natuke toitu juurde ka. Ega nad meid enam karda. Ainus, kelle pärast muretsevad, on linnuvaatleja Näutstiger. Kuigi nii kõrgele ta siiski hüpata ei jõua. Lihtsalt istub seal linnumaja all ja teeb nägu “Viinamarjad on kõrgel ja hapud ja tegelikult ma ei tahagi neid.”
Püüdsin seda linnumöllu pildile ka saada, aga ei saa minust ikka staarfotograafi. Ja minu meelest teevad need linnuksed nimme nii, et kui just olen kellegi kaadrisse saanud, siis näitab mulle keelt ja lehvib minema, seeme nokas.
Aga mõte ikka selles, et hoidkem ja märgakem igasugu sulelisi ja karvaseid meie ümber. Inimesi ka muidugi vahete-vahel, kui aega üle jääb.


*************************



Et vältida arusaamatusi ja solvumist, siis pisut pildi taustaloost. Sõber tuli külla aastapäeva puhul. Sai tehtud hulgim ettevalmistusi kohustuslike kiluleibade näol. Ei jõudnud enne neid kilurappeid ja kõiki munakoori ära koristada, kui ta juba pildistas, muie näol.
Mina muidugi vehkisin käte ja jalgadega ja hüüdsin:"Ära tee, ära tee! Milleks? Miks sa kiluleibadest pilti ei tee?" Ta naeris ja ütles, et näitan teistele ka, kuidas ja millega sa oma sõpru kostitad.
Eks sai kiluleibadest ka pilti tehtud, aga milleks seda ikka näidata. Need on ju kõigil olemas. Või kas ikka on?
Tegelikult mõte selles, et märgakem neid, kellel ei ole. Neid on palju. Plakati tegi sõber muidugi naeruga, aga see on naer läbi pisarate.
Hoidkem üksteist.
(K)ILULIST ISAMAA SÜNNIPÄEVA!

***********************


Loo lõpetuseks aga veel midagi ilusat aastatetagusest ajast.


*******************************************

Lingid pealkirjadena leiate siin. Piisab vaid loole klikkamisest, kui see avaneb.


Kolmapäev, 23. veebruar 2022

KUIDAS MINUST SAI JUTUVESTJA ... - Ena Mets.

 

Kuidas minust sai jutuvestja

ehk Kui Sinu amet sarnaneb rohkem muinasjutu tegelaskujule…

„Mis teid tõukas täna kodust välja tulema üle liuväljade ja läbi külma tuule?“ uurin 18. veebruaril (2022) Räpina raamatukogu ligi kümnelt jutuõhtule saabunult.

„Mind huvitas, et mida see jutuvestmine täna endast kujutab. Kui mina laps olin ja õhtul pimedaks läks ning tuld tuli kokku hoida, siis minu vanaisa jutustas meile lugusid tsaariaegadest oma lapsepõlvest. Kas see on siis midagi sarnast?“ vastab mulle üks hallipäine vanahärra. Saan teada erakordse loo sellest, kuidas tema vanaisa oma lood lõpuks ka kirja pani ning talle 13ndaks sünnipäevaks kinkis, kuidas tema isa memuaare edasi kirjutas ning kuidas nüüd jätkab perelugu ka tema ise.

„Inimhetked ja kohtumisretked“ Võrus. „Aitäh, et olemas oled!“ ütles üks 60aastane naine. /Pildi autor Andres Treial/

Jutuvestmise reeglistik

Tihtipeale, kui ütlen küsijaile, et olen jutuvestja, siis tekitab see nii mõneski omajagu segadust. Küllap tundub see paljudele, nagu kunagi ka mulle tundus, pigem muinasjututegelasena „Lumekuninganna“ loost, mitte reaalse ametina. Kui aga selgitan, et see seisnebki päriselt lugude vestmises, siis järgmine loomulik oletus on, et „lastele kindlasti väga meeldib!“ Kui siis aga sõnan, et jutustan hoopis peamiselt täiskasvanutele, siis vaadatakse mind üllatuse või umbusuga, mõnikord aga ka heakskiitvalt: „Ja täiskasvanud kuulavad sind?“

Võiksin sellele Räpina raamatukogus kohatud vanahärrale vastata mitut erinevat moodi ja küllap vastaks ka iga jutuvestja erinevalt. Olen oma algusaastatel olnud isegi korra identiteedikriisis, mõeldes, et ehk ma ei ole siis päris jutuvestja, kui ma ei jutusta ainult traditsioonilisi rahvalugusid. Prantsusmaal jutukoolitustel käies kuulsin nii mõnigi kord kogenud jutuvestjaid vestlemas teemadel, milliseid lugusid ja kuidas on väärikas ja õige ühel jutuvestjal jutustada. Kuulsin neidki ütlusi, et rahvalugu on olulisem, sügavam ja universaalsem ning puudutab rohkem. Isiklikud lood sageli seda kõike ei ole. Täna ma aga tean, omaenda kogemusest, et see ei ole tõsi. Iga isiklik lugu võib muutuda metafooriks, võib seoste kaudu äratada ükskõik millises kuulajas tema teadvuse kõige sügavamaid kihte ning tervendada hinge samamoodi nagu üks traditsiooniline lugu.

Keset minu identiteedikriisi sain oma kallilt jutuvestjast sõbralt ja eeskujult Dan Yashinskylt sõnad, mida kannan jutuvestjana hinges kaasas tänaseks juba neljandat aastat: „Kõik need, kes arvavad, et teavad Õiget ja Ainsat Teed jutuvestmiseni, on hobusesõnnikut täis. Jutuvestmine on ja peaks olema elav kunst. Ela katsetades. Liigu edasi otsides ja kasutades omaenda häält/hääli. Jätka lugude taasloomist. Luba endal tantsida elu, fantaasia ja traditsiooni ning nende lugude vahel, mida keegi pole veel ette kujutanud, kuna need lood pole veel sündinud. Ma ei talu mingeid doktriine ega ettekirjutusi selles kõige uuemas ja ühtlasi kõige vanemas kunstivormidest.“

Minu elu esimene jutuvestja Philippe, kes meid oma idamaiste pillide ja lugudega 2500m kõrguselt kaugele rändama viis.

Teist korda sündinud

Veebruar on minu jaoks üks olulise tähendusega kuu – 5 aastat tagasi (veebruar 2017) tegin oma esimese Eesti-tuuri jutuvestjana. Nii et see on justkui minu kui jutuvestja SÜNNIKUU. Tookord käisin läbi 13 Eesti raamatukogu (ja kohtusin nõnda ligi 400 inimesega). Jutustasin lugusid oma elust ja esimesest raamatust „Naeratava kuu inimesed“, kuna kõige lihtsam on ju jutustada alustuseks ikka sellest, mis meile kõige tuttavam ja lähem.

Täna, viis aastat hiljem alustan uue hooga taas uut ja juba õige mitmendat jututuuri. Ees ootab uus teema – armastuslood („Armastuse mitu palet“) – Võrus, seejärel kolm loodusteemalist jutuvestmist „Loodus, minu kodu“ Põlvamaal (Veriora, Räpina, Leevi) ja sinna otsa veel EV aastapäeva jutuvestmine Ingliste raamatukogus Raplamaal, seegi uuel teemal: „Lood Ajast“. Kõige tipuks on juba sel reedel (25. veebruaril) EV aastapäeva ZOOM-jutuõhtu Šveitsi Eesti Seltsile. Nii et 3 teemat ühe kuu jooksul ja neli minu jaoks uut ja käimata paika. Eks sümboolne on seegi, et alustan oma jutuaastat taas Võrus, kus toimus ka minu päris esimene jutuõhtu viis aastat tagasi. Võru võtab mind vastu juba neljandat korda!

Tänaseks olen jutustanud Valgast Tallinnani, Oravast Toilani, Värskast Ruhnuni ja Kurtnast Salmeni, Pariisi korterites ja raamatukogus, Die’ teaterkohvikus, Marseille’ teesalongis, Tours’i ülikoolis, ZOOMis ja YouTube’is, Püreneedes ja Alpides ning Gao sõjaväebaasis saunaõhtu juurde. Päikeselugusid olen saanud rääkida isegi päikesetõusude taustal Emajõe ääres, Toompeal kui ka Pariisi Montmartre’i künka otsas, kui oma „Elu ja imede pandeemia“ raamatu välja andsin, ning selle tähistamiseks varahommikusi piknikke korraldasin.

„Naeratava kuu rännu- ja raamatulood“ Valgas. „Kui mulle väga meeldib, kuidas ma seda siis väljendada tohin?“ lausub 60aastane mees. /Pildi autor Andres Treial/

Aegade algusest

Kui 2017. a. asusin päriselt jutuvestjana teele, siis ehk sai minu see teekond tegelikult alguse juba kümme aastat varem, 2007, mil kohtasin oma elu esimest jutuvestjat Philippe’i, kui Lõuna-Prantsuse Alpides olin poolel tõusul Rabuons’i mägihütti. Olin tol suvel armunud ühte metsikusse mägedes kasvanud noormehesse ning tema juurde ma teel olingi, kui korraga seisis see kõhna pika hobusesabaga mulle jaapani tarka meenutav mees minu teel, õlad idamaiseid pille täis. Tema jutustas mulle lugu oma unistusest ning see oli taipamine, et jutuvestjad on päriselt olemas.

„Minu noorpõlve unistus oli saada jutuvestjaks. Läksin koolitusele. Ja proovisin mis ma proovisin, kuidagi ei tulnud hästi välja. Ehk minu motiveerimiseks mu õpetaja ütles, et mängigu mina pille teiste jutuvestjate jutustamise taustaks, et seda ma teen suurepäraselt. Ja nii ma siis mängisingi, ligi aasta. Aga siis ühel päeval mulle ei andnud rahu ja palusin õpetajalt luba uuesti jutuvestmist proovida – olin ju kõiki teisi ja nende arengut nii kaua vaadanud – ja nüüd, kui ma suu lahti tegin, siis minu õpetaja ei saanud pärast tükk aega sõnagi suust: minust oli saanud jutuvestja teisi jälgides!“

Philippe tuli minuga samasse matkahütti öömajale ja tegi meile, seitsmele inimesele minu elu esimese jutuõhtu – asusime üleval mäekuru peal, 2500m kõrgusel, ülevalt mägede vahelt pani põhjatuul uksed plagisema, tegime kaminasse tule ning sukeldusime teise maailma. Tänaseks on see minu elu esimene muinasjututegelane läinud ära taevatähtede juurde.

2015 avanes mul lõpuks endal võimalus jutuvestmismaailma sisse pugeda tänu Piret Päärile, kes kutsus mind tõlkima Kanadast tulnud jutuvestjat Dan Yashinsky’t. Kui Dan oli Tartus kaks jutuõhtut ära teinud ja mina teda tõlkinud, suundusime Tallinna, kus ees ootas veel õpituba. Veetsime ühe minu elu meeldejäävama bussireisi Tartust Tallinna, 2.5 tundi täidetud kummagi elu armastuslugudest. Ja sest peale ongi Dan olnud see, kes mind on julgustanud mitte kuulama vaidlusi selle üle, milliseid lugusid ja kuidas peaks üks jutuvestja jutustama, mitte laskma end morjendada koolkondadest, vaid otsima oma enda häält ja rada. Tema tutvustas mind ka sellele rändama viivate helidega pillile, sansulale, mida täna kõikjal endaga kaasas kannan.

2016 novembris keset 10-päevast Vipassana meditatsioonilaagrit kusagil pisikeses Rootsi paigakeses, kui meeled oli erksad ja uued ideed muudkui pähe ilmusid, tuli korraga otsus ja kindel teadmine, et „veebruaris 2017 teen oma esimese jutuvestmistuuri“. Ning enne 2016 jõulu oli mul juba terve jututuur kokku lepitud. Nõnda saigi veebruarist minu jutuvestmise sünnipäev. Aasta hiljem (2018) käisin sellal juba 17 raamatukogus. Ja nüüd alustan veebruaris kahe uue programmiga – armastuslood, lood ajast.


Päikesetõusu piknik Tartus Emajõe ääres (september 2020), lugusid päikese auks ning tänuks hooandjaile raamatu „Elu ja imede pandeemia“ ilmumisel.

Tänutunne

Olen tänulik kõikidele jutuvestjatele, kellega olen sest peale ja enne seda kohtunud, kes on aidanud mul astuda oma rada ja otsida oma häält ning kes on mind inspireerinud juba puhtalt oma viisiga maailma näha ja lugusid vesta. Aitäh, Philippe, Piret ja Dan! Aitäh Marie Chiff’mine, kes võttis mind vastu oma Rennes’i lähistel maakodus, lubas mul näha oma jutuvestmistegemisi, sisse piiluda oma raamatukogusse ning jagas nõuandeid! Aitäh, Paule Latorre, kes pani mind korduvalt end ületama, ka läbi pisarate (ja seda taas kord veebruarikuus, kui tema käe all aastal 2020 koolitusel olin)! Aitäh, Pascal Quéré, suurepäraste tehnikate ja tööriistade eest, mida jutuvestmises kasutada!

Aitäh, Philémon, minu suure hingega ja südamega eeskuju ja sõber! Aitäh, Marien, kelle vabadus teha on mind oma rajal julgustanud ning kellega koos oleme ka ühe jutuõhtu improviseerinud! Aitäh kõigile jutuvestjaist sõpradele, kes on mind mõnele loole juhatanud, kelle jutustamise viis on mind inspireerinud! Aitäh kõigile, kes on kohale tulnud lugusid kuulama ja omasid jagama! Aitäh perele ja sõpradele, kes minu teekonda on toetanud ja kaasa elanud!

Ja muidugi aitäh, mu armas sõber Philémon, ka selle eest, et keset corona-hullust ja minu elu ja imede pandeemiat ühel ilusal päeval, kui minu tegutsemisärevus liialt suureks oli kasvanud, minult küsisid: „Kas tead minu sõber Pierrot’ nelja küsimust?“

Mina: „Ei. Räägi!“

Philémon: „Mis on sinu unistus? Kunaseks see on? Mida sa oma unistuse jaoks täna oled teinud? Ja lõpuks, väga oluline, kuidas sinu unistus maailma kaunimaks teeb?“



Lugusid vestsin isegi tõlgina Gao militaarbaasis töötades prantsuse ohvitseridele (2021 juuni) 

 

TULEVASED JUTUVESTMISED:

Veebruar:

24.02 kl 08.00 Ingliste raamatukogus (Raplamaa) „Lood ajast“

Märts:

11.03 kl 13.00 Tudulinna Kogukonnamajas (Ida-Virumaa) „Inimhetked ja kohtumisretked“

11.03 kl 19.00 Kiikla rahvamajas (Ida-Virumaa) „Inimhetked ja kohtumisretked“

12.03 kl 13.00 Kurtna raamatukogus (Ida-Virumaa) „Armastuse mitu palet“

14.03 kl 18.00 Võhma Linnaraamatukogus (Viljandimaa) „Lugusid Malist ja maailmast“

15.03 kl 17.00 Viljandi Linnaraamatukogus „Armastuse mitu palet“

17.03 kl 16.00 Halliste raamatukogus (Viljandimaa) „Lugusid Malist ja maailmast“

19.03 kl 10.00 Puiatu raamatukogus (Viljandimaa) perehommik „Loodus, minu kodu“

19.03 kl 14.00 Tuhalaane raamatukogus (Viljandimaa) „Lugusid Malist ja maailmast“

29.03 kl 16.30 Tõhela raamatukogus (Pärnumaa) „Loodus, minu kodu“

30.03 kl 17.00 Sindi raamatukogus (Pärnumaa) „Loodus, minu kodu“

Aprill:

2.04 kl 18.00 Ruhnu raamatukogus (Saaremaa) „Loodus, minu kodu“

6.04 kl 16.30 Aravete raamatukogus (Järvamaa) „Inimhetked ja kohtumisretked“

7.04 kl 11.00 Oisu raamatukogus (Järvamaal) „Inimhetked ja kohtumisretked“

7.04 kl 14.30 Kahala raamatukogus (Järvamaal) „Loodus, minu kodu“

8.04 kl 15.00 Puurmani raamatukogus (Järvamaal) „Inimhetked ja kohtumisretked“

10.04 kl 15.00 Toila rahvamajas (Ida-Virumaa) „Armastuslood muusikas“ koos KULNO MALVAga

13.04 kl 18.00 Jõgeva raamatukogus „Armastuse mitu palet“  



Prantsusmaal on tavapärane korraldada jutuõhtuid kellegi elutoas – Rootsi laud, sõbrad ja lood (Pariis, november 2018)



Teisipäev, 22. veebruar 2022

AVALIK KIRI KUUSALU VALLAVOLIKOGU LIIKMETELE - Mihkel Tiks.

 


Avalik kiri Kuusalu vallavolikogu liikmetele
Head kaasistujad!
Teie seltsis volikogu saalis tunnen ma ennast uuesti noore mehena. Justnagu oleks nelikümmend aastat turjalt maha visatud ja elaksin alles Nõukogude Eestis.
Millest selline imeline tunne tekib?
Minu noorusaeg möödus “Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidus”, kus ei olnud teatavasti ei sotsialismi, vabariike ega ka nõukogude võimu. Valitses üheparteisüsteem, kuid jäme ots ei olnud mitte kompartei liikmete, vaid poliitbüroo juhtivate seltsimeeste või koguni ühe isiku käes.
Kuidas saab täna, kolmkümmend aastat taastegutsenud demokraatlikus Eesti Vabariigis, edumeelse mainega Kuusalu vallas ühel rahvaesindajal see ammune nõuka-aeg nii elavalt silme ette kerkida?
Kohe selgitan.
Kohaliku elu kõige tähtsamad küsimused – näiteks see, mille ja kelle heaks valla raha kulutada – on seadusega antud volikogu võimupädevusse. Valla eelarvet tuleb enne selle vastuvõtmist “lugeda” koguni vähemalt kahel volikogu istungil.
Kuusalu valla tänavuse aasta eelarve esimene lugemine viidi volikogus läbi jaanuaris. Selleks saadeti volikogu liikmetele tutvumiseks eelarveprojekti eelnõu. Rahajagamise kavale lisatud seletuskiri selgitas, millised summad on millise konkreetse valdkonna jaoks mõeldud kulutada.
Valla eelarve projekt, nagu me teiega veendusime, kujutab endast üsna pikka ja mitmekesist rodu erinevaid rahanumbreid - nii oletatavate tulude kui ka kavandatavate kulude kohta.
Selline vallaelu paljuski määrav rahaline dokument on niisiis antud volikogu ainupädevusse: kas vastu võtta, ümber teha või tagasi lükata.
Aga kust teab volikogu liige seda arvata, kas üks või teine rahanumber on piisav või õiglane?
Kas on näiteks õige, et Salmistu sadama ehitamiseks võetud laenu tagasimakseid on eelarves sadades tuhandetes eurodes, aga Viinistu rahvamaja jaoks paarikümmend tuhandet ei leidu? Võibolla oleks saanud lasteaia ehitada projektiraha kaasates (nagu tegi Anija vald) ja alles jäävat valla oma raha kulutada näiteks sotsiaaltoetusteks energiakriisi olukorras? Ja mis siis saab, kui aasta-paari pärast on valla rahakott tühi, palgad jäävad välja maksmata ja toetused saamata?
Küsimus rahaeralduse otstarbekusest tekib iga eelarvesse kavandatud kulutuse juures.
Kuidas peab volikogu liige selles olukorras toimima?
Seadus kohustab kohaliku volikogu liiget oma tegevuses juhinduma õigusaktidest ja vallaelanike vajadustest ja huvidest(KOKS § 17 lõige 2).
Aga kust teab volikogu liige - kes peab eelarve eelnõu poolt või vastu hääletama- , kas raha kulutus x, y või z vastab vallaelanike vajadustele ja huvidele või mitte?
Ei teagi.
Kes siis teab?
Keegi ei tea.
Kust need rahanumbrid siis eelarvesse tekkisid?
Valla raamatupidaja kirjutas.
Kas valla raamatupidaja lähtub vallaelanike vajadustest ja huvidest? Muidugi mitte. Kust ta peaks neid vajadusi teadmagi.
Volikokku “lugemisele” saatis eelarve eelnõu vallavalitsus. Jaanuarikuu istungil tutvustas seda rahvasaadikutele valla raamatupidaja. Volikogu kui kohaliku kõrgeima võimu kandja nägi seda eelarvet esimest korda.
Meid pandi olukorda, kus volikogu pidi täielikus asjatundmatuses otsustama, kas jagada 11 miljonit eurot vallaraha laiali kellegipoolt ette ära otsustatud viisil või mitte!
Vaatamata ettepanekutele seda tundmatut ja volikoguliikmete poolt läbi arutamata eelnõu päevakorda mitte võtta, otsustas rahvasaadikute enamus, et asjasse süveneda pole tarvis ning hääletas selle poolt, et lugeda eelarve “esimene lugemine” lõppenuks.
Esimene vaatus sai sellega läbi. Järgmine volikogu istung määrati aset leidma poolteist kuud hiljem, so homme 23. veebruaril.
Eelarve projekt on sedavõrd mahukas ja spetsiifiline rahandusdokument, et seda volikogu istungil läbi arutada ei ole võimalik.
Töö eelarvega eeldab põhjalikku tööd väiksemates rühmades, soovitavalt vastava valdkonna asjatundjate osavõtul. Selle töö jaoks on sobivateks instrumentideks volikogu moodustatud alalised komisjonid, Ehkki valla ühe (juht?)komisjoni nimetus on eelarve-ja arengukomisjon, peaks ka sotsiaal-, hariduse, keskkonna, ühistegevuse jne komisjoni südameasjaks olema valla eelarve menetlemine, igaühel omas pädevusalas.
Eelarve mahukuse ja keerukuse tõttu oletasin, et pärast “esimest lugemist” läheb volikogu komisjonides lahti pingeline töö eelarve sisu kallal. Selle nimel, et volikogu oleks eelarve “teisel lugemisel” pädev talle seadusega antud võimu teostama.
Midagi sellist ei juhtunud.
Olen arvatud kahte, sotsiaalkomisjoni ja ühistegevuse komisjoni. Seetõttu tean, et kumbki neist komisjonidest pole vallaeelarve projektiga tegelema asunud.
Ehkki sotsiaalkomisjoni liikmed avaldasid kirjalikult soovi seda teha ja valdkonna temaatikasse süveneda.
Üks komisjoniliige kirjutas, et “oleks ka hea saada ülevaade/kokkuvõte eelmise perioodi tööst” ja “saaks täpsemalt näha, mis teemad on olnud laual, mis on lahenduse leidnud ja mis on jäänud nüüd uuele koosseisule”. “Samuti tahaks teada, kust meil vallas sotsiaalvaldkonnas king kõige rohkem pigistab” “Mis on see reaalne olukorra kaardistus-milliste teenustega oleme täna rahul ja millega on vaja edasi tööd teha?”
Ja teine komisjoniliige soovis oma kirjas: “Teen ettepaneku lisada järgmise sotsiaalkomisjoni koosoleku päevakorda antud teemad: 1. Kuusalu valla sotsiaalvaldkonna arengukava 2014-2020 kokkuvõte; 2. Kuusalu valla sotsiaalkomisjoni tööplaani kinnitamine; 3. Kuusalu valla sotsiaaltoetuste piirmäärade ülevaatamine ja muutmisettepanekute tegemine; 4. Kuusalu valla 2022.a. eelarveprojekti arutelu ja ettepanekute tegemine eelarvesse sotsiaalvaldkonna põhiselt.
Just see, mida volikogu otsustuspädevuse tõstmiseks oleks vaja olnud, eks ole.
Mõlemad ettepanekud jäid kahjuks vastuseta, sotsiaalvaldkonna eelarveosa on komisjonis läbi arutamata ja ettepanekud eelarveprojekti tegemata.
Ehkki “Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus” nimetab paragrahvis 6 vallavõimu kohustusi üles lugedes kõige esimeste ülesannetena sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, eakate hoolekannet,
Kuusalu vallas puudub sotsiaalvaldkonna kehtiv arengukava, see aegus 2020. Tolle AK eesmärkide täitmist ei ole arutatud. Uut arengukava ei ole koostatud ega isegi koostamist alustatud. Selle asemel jättis komisjoni esimees veebruarikuus välja kuulutatud koosoleku ära.
Sotsiaalvaldkonna tänaseks aegunud arengukava peab valla sotsiaalhoolekandesüsteemi prioriteetseteks arengusuundadeks sotsiaalseid probleeme ennetava tegevuse eelisarendamist ning kaasaegsete ja kvaliteetsete ava- ja institutsionaalsete hooldusteenuste kättesaadavuse tagamist vallas kõikidele sihtrühmadele.
Midagi sellist, mis neid suundi arendaks, eelarveprojektist ei leia.
Seis on selline, et sotsiaalvaldkonnas on asjad vallas lastud minna isevooluteed.
Valla haridus- ja sotsiaalteenistuse juht on Anu Kirsman, sotsiaalkomisjoni juhib Enn Kirsman. Võibolla on perekonnaringis koostatud valla uus sotsiaalvaldkonna arengukava, kuid volikogule ei ole seda tutvustatud.
Lugupeetud rahvasaadikud!
Homseks volikogu istungiks on vallavalitsus esitanud päevakorda võtmiseks vallaeelarve projekti - “teiseks lugemiseks” ja ka kinnitamiseks, seega vastuvõtmiseks.
Eelarveprojekti seekordne seletuskiri mainib, et “Kuusalu valla 2022. aasta eelarve projekti II lugemisele on sisse viidud rida muudatusettepanekuid. Nende tulemusena on põhitegevuse prognoositavaks tulemiks 359 764 eurot ja eelarve tulem – 1 422 453 eurot.”
Tegelikkuses on muudetud peaaegu kõikieelarvepositsioone,
Näiteks sotsiaalkaitse valdkonna kümnest eelarvereast on muudetud eraldatavat rahasummat kaheksal juhul.
Sama seis valitseb ka hariduse, keskkonnakaitse, teede, ühistegevuse ja teistes valdkondades.
Nagu Seletuskirja kokkuvõtlikust tabelist näha, on volikogus “esimese lugemise” läbinud eelarvet muudetud kõigi põhiliste näitajate osas, mis kinnitab, et eelmine eelarveprojekti volikogu ette toomine oli vaid formaalsus, et seaduses ettenähtud kaks lugemist läbi viia:
2022. aasta eelarve projekti II lugemisel on põhitegevuse kulusid suurendatud 1 014 635 eurot.
Sisuliselt on “teise lugemise “ näol tegemist uue eelarveprojektiga, mida volikogu ei ole näinud. Volikogu on taas teadmatuses, mis nende rahanumbrite taga peitub. Seega on volikogu võimetu lähtuma vallaelanike vajadustest, nagu seadus nõuab. Ometigi on homsel istungil kavas valla 2022. aasta eelarve vastu võtta!
Volikogu, mis ei kasuta oma võimu, ei oma võimu. Selline volikogu on mõttetu.
Kellele siis volikogu talle seadusega antud võimu on loovutanud?
Kelle käes on Kuusalu vallas võim?
Aus vastus on, et võim on kohaliku poliitbüroo juhtide sm. Kirtsi ja sm. Kirsmani käes. Valda alates 90ndatest aastatest nõukogude tsentralistliku käsutamismudeli järgi juhtinud tegelaste käes.
Kuidas selline asi on saanud võimalikuks?
Selgitan viimaste kohalike valimiste näitel.
Valijate tahtel jagunesid volikogu 19 kohta peamiselt kahe poliitilise jõu, “Ühise Kodu” ja “Üks Kuusalu Vald” vahel suhtes 8 kohta 6 vastu. Ülejäänud viis mandaati jaotus ühe-kahe kaupa nelja nimekirja vahel.
Arvestades valijate tahet oleks pidanud valla juhtimine kujunema samas proportsioonis – iga “Ühise Kodu” juhtpositsiooni kohta 0,75 “1KV” võimukohta.
Kuid juhtivad seltsimehed, kartes kaotada oma aastakümneid kestnud võimupositsiooni, jätsid konkureeriva jõu “1KV” mängust kõrvale ja võimu haaramiseks vajalik volikoguenamus saadi paarile-kolmele “koostööpartnerile” (tasulisi) ametikohti pakkudes. Moodustati parteilaste ja parteitute vääramatu blokk, nagu seda nõuka-ajal kutsuti.
Sel kombel eetikat aritmeetikaga asendades on poliitbüroo tagatoal osutunud taas võimalikuks kogu võim vallas enda kätte koondada. Ehkki ebapopulaarsemal seltsimeestest tuli mitu rahvasaadikut vallavalitsusse ümber kantida, et endale asendusliikme mandaat saada. Volikogu eelmises koosseisus kõlbas võimuhaaramise nimel ära isegi Loksa vanaraud, kuid see selleks.
Nüüdseks, pärast endale volikogus enamuse kindlustamist, on valijate antud eelistusest 8:6 vastu saanud 14:1 “Ühtse Kodu” kasuks. Kui arvestada “koostööpartneritele” jagatud präänikut, siis on suhe 17:1.
Sellisest võimu usurpeerimisest poleks ju midagi halba, kui vallavalitsemine toimuks demokraatlikult ja vallaelanike huve arvestades. Kuid nagu eelarve menetlemise käik näitab, käitub volikogu enamus kuuleka hääletusaparaadina, tundmata huvi selle vastu, mille poolt nad kätt tõstavad.
Head kolleegid-rahvasaadikud!
Kutsun teid igaüht üles enne homset käetõstmise rituaali mõtlema, kas ei oleks ka Kuusalu vallas aeg teha lõpp parteilise tagatoa tsentralistlikule juhtimistiilile ja võtta võim tagasi rahva poolt valitud volikogule nagu demokraatlikus ühiskonnas kohane?
Ehk oleks nii enda kui valla tervisele parem enne vallaeelarve vastuvõtmist sellesse süveneda, eelarveprojekt komisjonides läbi arutada ja seejärel langetada otsus oma südametunnistuse, mitte võimukoalitsioonile truuduse näitamise või kaheksakümne eurose volikoguliikme istungutasu eest.
Homne päev näitab, kas on kohasem soovida kolleegidele volikogus head nõukogude armee aastapäeva või siiski vabariigi aastapäeva.
Tulevase lugupidamisega, Mihkel Tiks

(Vaba Eestimaa Ajaleht - hetke lugemiste arv 127 339)