Laupäev, 12. veebruar 2022

LUULETUSED - Julia Legatavitshute.

 



Kellele seda vaja on
hoida meid raamides
pühaduse ja litsakuse
spektri kuldses
keskmes
kinniteibitud suuga
joont mööda kõndimas
enda eest päriselt seismata
isegi kui küünised on
pidevalt löögivalmis
enda väärtust madaldades
julgemata küsida oma
kraadile võrdväärset palka
julgemata supikulbi
kõrvalt ei öelda
julgemata olla enamat
kui stereotüüpide käes
lendlev tuulelipp
ja kui juhtub et julgedki
siis õhtu lõpuks oled
ikkagi mässinud end
üleni võlts süütundesse
kõrvus kajamas haige
kõrvalekalle reaalsusest
sissetambitud loosung
tunne oma kohta
tunne oma kohta
naine


*********************************************

Mõnikord on nii et
sõna on tohutult vali
riivides kõik su helgemad tunded
nii pisikesteks pisikesteks tükkideks
et neid on võimatu enam ülesse leida
sellest prügihunnikust mis su
hingesügavusse tekkinud on
ja siis teine kord ongi nii et
kui sõna on hell siis
ei tahagi midagi
selle tuumast
ei teada
ega kuulda
vaid rahulikul moel
ignoreerida
enesest mööda lasta
presenteerides oma
parimat resting bitch face-i
sest sa oled nii ääreni täis
seda muud sodi ja sõnapahna
et iga järgnev üle kellegi
huulte lenduv silp on
potentsiaalne sütik
sellisele si*a valingule
mida pole ka kõige
kollasematel
leheveergudel
nähtud
võib ju öelda et
keegi pole palunud
vabatahtlik prügikast olla
et sulge oma kaas ja
mine metsa jalutama
jah tõsi
ent keegi pole palunud
ka teisele hinge oma
mõttejäänuseid
sülitada
ärgem
nõudkem
siis aru
kui see valing
lõpuks laviinina
ennast tabab


*********************************************

Tool akna all
lumesadu
laternavalguses
inimesed tänaval
omas mures ja
muretuses
tean et
sinugi mõtted
kusagil kaugustes
tahtmatult
taasrändavad
sinna
kus oli ka detsember
ainult aasta võrra
noorem
kus oli ka
hõõgvein ent
hoopis teine
öine tund
kus olime
ka meie
ent koos
mitte
teineteisest
teadmatuses

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar