F: Mare Tamvelius.
MÄGIVEISED JA RANDASTRID - Mare Tamvelius
Kirjutasin grupis Eestimaa Floora üksikust randastrist ja veiste poolt vaevatud loodusest. Paluti selgitust, missugune on minu poolt mainitud "oskamatu" karjatamine.
Mõtlen, et oskamatu karjatamine on sama mis talupojatarkuse puudumine, looduse hoidmise mõtestamatus, loomapidamise kultuuri ja eetika puudumine.
Kui Eestis algas Šoti mägiveiste massiline propageerimine ja igale tahtjale nende pidamise võimaldamine, tehti vigu. Nimelt mõnele maastikule ei sobi teadaolevatest rohusööjatest veistest kõige raskekaalulisemad. Ja ei nõutud ega kontrollitud looduse säästmise eesmärgil karjatamise korraldamist.
Siin loos vaadeldav rand on kaetud rohukamaraga, kus ta merega kokku puutub. See oli/on väga õrn pinnas, aastasadu üleujutuste, tormide ja merejää kiuste elu säilitanud taimeliikidega. Enne karjatamise alustamist oli merevesi puhas, puudusid raskete loomade poolt pinnasesse vajutatud augud, pilliroogu seal ei kasvanud. Veepiiril rand oli juulikuus kaetud suurte randastrite kogumikega ja mereäärsel lagedal maastikul õitsesid augustiöödes lumivalgete õitega ädalalilled. Tänaseks on alles vaid mälestus.
Räägiti, et veiste karjatamine paneb piiri pilliroo juurdekasvule. Kuna loomad lasti vabalt mitmesajahektarilisele maa-alale ja karjatamist aedade rajamisega ei korraldatud, siis mägiveised leidsid maitsvama suupoolise mitte sundkorras pilliroo näol, vaid näiteks laialehise metsa pärnade järelkasvus. Olen näinud sadu noorte pärnade põlvekõrguseid tüükaid, kust enam puud ei kasva.
Palavatel suvepäevadel ja parmude eest enamus aega veepiiril veetvad loomad on üle kümne aasta tootnud rannavette tohutus koguses sõnnikut. See on andnud toitu ja hoogu veetaimede ja eriti pilliroo vohamisele.
Ilmselt ei osanud keegi ette näha, et aastakümneid kasvanud ja ilusa vormi saavutanud kadakad osutuvad mägiveiste erilisteks lemmikuteks. Ei, nad tõesti neid ei söö. Järele neist kadakatest on jäänud murtud, juurte pealt kaldu ja külili lükatud puud. Veiste maadluspartneriteks on peale lemmik-kadakate ka kõik muud ettejuhtuvad puud ja põõsad. Vaatepilt rüüstatud maast on kohutav, mitte ainult minu poolt vaadeldud maa-alal, aga keegi ei hooli.
Merest kaugemal, põõsastiku ja metsa lähedal on orhideede meeliskasvupaigad. Eelmise aasta suvel olid mägiveised otsustanud ühislamamise teha soo-neiuvaiba kasvukohal. Olin juuli alguses samas kohas neid käinud üle lugemas, neid oli kokku seal üle saja taime. Tänavu otsisin neid samast kohast ja tõepoolest - kadunud kui maa alla. Mitte ühtegi ei leidnud. Umbes 50 meetrit eemal siiski leidsin kolm lühikesekasvulist soo-neiuvaipa.
Lähedal on aastaid olnud rohke kärbesõie kasvukoht. Kasvukoha keskelt leidsin paar aastat tagasi traktori rataste poolt purustatud pinnase ja muidugi pikad kasvukohta läbivad rööpad ja loomade trampimisjäljed.
Kari paljunes aastatega ja ilmselt käis nende ohjamine juba mitu aastat tagasi pidajale üle jõu. Minu nähtud loomad elasid ilma inimesepoolse armastuseta, jumala hoolde jäetuna. Mõni aasta tagasi nägin, kuidas rannal sõitis traktor edasi-tagasi ja risti-põiki, kammiti rohumaad läbi, et traktori peale visata surnud vasikad. Kari paljunes omavahel, pullide lehmadest eraldi karjatamist pole mina seal rannal kunagi näinud. Kas üldse keegi karja tervise eest hoolt kandma peab, on jäänud minule selgusetuks.
Kui kogu kulutatud maksumaksjate raha selle afääri peale oleks kulutatud rannaniitude hooldamisele niitmise läbi, oleks see osa Abruka loodusest rikkumata. "Oskamatu" oli minu poolt teadlikult valitud sõna.
