Reede, 30. oktoober 2015

MÕTTEHEI(D)E - Margit Peterson


Autor poja Germo Paavlega.
Autori foto.




Mõttehei(d)e




Viimased nädalad on olnud mul väga seltskonnatihedad. Ei ole aega olnud endale mõeldagi, sest "kappan" ringi mööda üritusi jasündmusi, olles ise mõnel neist lausa peasüüdlaseks.
 
Kunagi, kui me olime lapsed õpetas Ema, et viisakusreeglid on väga elulised, et viisakas laps teretab kõiki. Et maal tuleb teretada ka võõraid, kuid linnas tuttavaid. Minul tekkis ilmselt teretamises n.ö. üleväärsuskompleks, kuna hakkasin ühte inimest päevas kasvõi 10 korda teretama. Olijn siis 4 aastane tüdruk, kui selline situatsioon aset leidis. Olen Emale selle eest väga, väga tänulik ning olen tema õpetussõnad ka oma lastele edasi andnud. Toimivad. Viiskaus on nii elementaarne asi ja see võiks olla kohustuslik. Kuigi tänapäeva noorte hulgas kohtab seda harva. Ma ei üldista ja ei taha kõlada nagu vana inimene, aga vaatan lihtsalt tõele näkku.

  Minu armas lapsepõlvesõbranne Merle andis ennist tagasisidet mu novellikogule "Virtuaalmees," kus ma kirjutan kõigist ja kõigest suhteliselt otse. Mitte, et ma ropendamist "fännaks" aga jutukestes ja luuletustes tuleb ette situatsioone, kus tuleb teatud sõnad otse välja üteldada, et emotsioon paremini välja tuleks.


  Hiljuti lugejatega kohtudes alustas üks lugeja päeva sõnumiga, et ebasündsad sõnad loomingus on liiast. Ma ei ole sellega nõus. Mitte, et mulle väga ropendada meeldiks ja ma roppustele oma teosed looksin, aga vahel on vaja, vahel lausa peab mõne krõbedama sõna sekka ütlema. Toon näite: ühes mu luuletuses on sees lause :" sitt on leivaisa!". Ma ei saa kirjutada, et kaka on leivaisa. Selle lause ütles mulle kunagi mu bioloogia õpetaja ja see on minu teada vanasõna aegade algusest. Seega ma ei hakka seda oma luuletuses ilutsevalt ümber kirjutama, see muudaks kõik. Sama teema on ühe mu teise luuletuse puhul. Olles maal kasvanud ja kõik suvevaheajad karjas tööd rügades mööda saatnud, tean ma et naistel on loomalaudas kitlid sitased, otseses mõttes sitased, ei kakased. Seega ühes luuletuses (millega läksin ka Luulelahingusse) kannabki keegi teatud asju sitase kitli taskus. Narr oleks ütelda lehmasita kohta lehmakaka. Üldse ei kõlaks kokku. No, ei!


  Ja sama lugu on sõnaga "kusi". Juba anatoomia tunnist teame, et inimesel on kusepõis, mitte pissipõis. Ja seda kõike õpetati meile juba koolis. Ja üleüldse miks peaks teatud ajadest rääkima ilutsedes kui elu ei ole üleni täisväärtuslikult ilus? See on sama nagu maski kandmine. Inimesed lihtsalt põevad alaväärsuskomlepse ja suruvad enda "mina" maha? Sama näite võib ka tuua facebooki postituste kohta. Üks mu lähedane inimene "kutsus mind kunagi korrale", et miks ma laigin oma ajajoonele lisatud postitusi (ise olen lisanud). Aga miks ma ei võiks laikida, kui mulle postitus meeldib? Kui mulle ta ei meeldiks siis ma ju ei jagaks teda oma ajajoonel. Kamoon! Saage üle sellest staganaaegsest kompleksist ja pange loogiline mõistus tööle!


  Tegelikult tahtsin ütelda, et igasugune tagasiside mu raamatute kohta on alati teretulnud. Mina ei hõiska, et ma nüüd olen suur kirjanik. Kirjutamine on siiski mu hobi, suuremal määral mu kirg ja miski justkui ajab mind kirjutama. Eks ta üks paras teraapia ole, kuna isegi kaelaradikuliit läks leebemaks seda postitust siin kirjutades.





  Ühesõnaga: „inimesed, olge tolerantsemad!“

Kalli ja kena reedet! :)  
Teie Margit. 30.okt. 2015.a. Mai

1 kommentaar:

  1. Noojahh...

    Mõistan, et vahel ehk tõesti tuleb öelda ka ropendades. Aga parem on, kui selliste asjadega liiale ei minda. Ja alati pole vajagi kirjutada luuletusi-lugusid s...st ja k....sest kuigi elu pole alati ilus, võiks ilus olla looming. See kui kunagi keegi kakas purki ja seda kunstiks nimetas, on kunsti mõiste hajunud laiali. Ei ole kõik kunst. Pigem tundub vahel, et üle piiri innes loodetakse, et loomingut märgatakse rohkem. kas sellised märkajad on siis olulised?

    VastaKustuta