LOLLID LÄHEVAD KUTSEKOOLI? - Kati Torim.

 

Räägime korraks kutseharidusest, sest mina olen ausalt öeldes surmani väsinud lausest: „Lollid lähevad kutsekooli.”

See vana, kulunud ja sisse taotud mõte, et ainult ülikooliharidus tagab parema elu, pärineb vanast maailmast. Me kordame seda ikka edasi, puhtast inertsist. Aga maailm meie ümber on juba muutunud. Valgekraed ei ole enam üldse nii vajalikud kui need, kes päriselt mingit ametit oskavad. Sorry, maailm on muutunud.

Mina läksin pärast 9. klassi kutsekooli. Õppisin kokaks. Hiljem lõpetasin ka meisterkoka taseme õppe. Olen oma elus pidanud kohvikut, ehitanud üles elustiiliäri ja valmistanud kohalikust toorainest meeskondadele lõunaid. Mitte ükski neist aastatest ei ole minus tekitanud tunnet, et valisin „lollide tee”. Vastupidi. Ma valisin tee, kus tuli kiiresti päris eluga kohtuda.

Juba 16-aastaselt olin laeval praktikal. Õppisin, kuidas köök töötab, kuidas koguseid arvutada, ette mõelda, jääke vähendada, klienti mõista ja surve all tegutseda. Suvel olin grillbaaris olukorras, kus pidin ise tellimusi tegema, arveldama ja mõtlema, mida järgmisel päeval kliendile soovitada, et toit raisku ei läheks. See ei olnud mäng. See oli päris vastutus.

Olen vahepeal lõputult edasi õppinud, ka ülikoolides. Aga ma olen juba peaaegu 40-aastane. Nüüd valin ülikoolis selle järgi, mida mul on enda töös päriselt vaja. Kõrvale olen õppinud näiteks floristikat ja Räpina Aianduskoolis permakultuuri. Mõlgutan ka mõtteid, kas minna edasi õppima aednikuks või restauraator-viimistlejaks, kuigi õpin ülikoolis praegu ka terviseteadusi.

Mind ajab marru, kuidas meil siiani haibitakse gümnaasiumi ja ülikooli, nagu see oleks ainus väärikas tee. Ma ei ütle, et gümnaasium või kõrgharidus on halb. Ei ole. Halb on suhtumine, et kutsekool on justkui varuvariant neile, kes „mujale ei kõlba”.

Kas me ikka saame aru, mis maailm meie ümber praegu sünnib?

AI võtab juba täna ära väga palju neid töid, mida veel eile peeti korralikuks, puhtaks ja ihaldusväärseks kontoritööks.

Just needsamad juuniortaseme tööd, mille nimel pingutatakse aastaid baka, magistri ja lõputu enesetõestamise nimel, on esimesed, mida tehisintellekt purema hakkab. Töö, mille eest maksti eile inimesele korralikku palka, teeb AI täna ära minutitega.

Ja meie ikka räägime noortele, et „õpi aga edasi, küll pärast kuidagi saab”. Ei saa enam nii lihtsalt.

Samal ajal on meil puudu päris oskustega inimestest. Keevitajatest kokkadeni. Mehaanikutest ehitajateni. Meistrid vananevad. Noori ei tule piisavalt peale. Ja ometi vaadatakse 9. klassis kutsekooli mineja poole ikka veel viltu, nagu ta oleks kuidagi vähem väärt. Ja seda ei tee ainult täiskasvanud, vaid noored ise ka, sest neile on seda pähe taotud. Et kutsekool on viimane valik.

Aga ütleme nüüd otse välja: AI-ajastul ei ole enam väärtuslik see, kellel on kõige ilusam diplom seinal, vaid see, kes oskab päriselt midagi teha, millest tuleb otsene kasu füüsilises maailmas.

See, kellel on käed küljes. See, kes oskab parandada. See, kes oskab ehitada. See, kes oskab süüa teha. See, kes oskab katkise masina uuesti käima panna. See, kes oskab päris maailmas probleemi lahendada.

Ja kui see inimene oskab lisaks kasutada AI-d oma töö tõhustamiseks — teha kodulehe, suhelda klientidega, võtta pakkumisi, teha kalkulatsioone või aruandeid —, siis on ta kullahinnaga.

Kokk, kes kasutab AI-d retseptide arendamiseks.

Ehitusmees, kes võrdleb AI abil materjale ja teeb eelarveid.

Maaler, kes katsetab värvilahendusi sekunditega.

See ei ole tulevik. See toimub juba praegu.

Siis õpib AI selgeks – teeb enda maandumislehed, vastab klientidele, paneb pakkumised sekunditega teele – et oleks aega oma päris tööd hästi teha. Seda, millest reaalset kasu on. Vot see on puhas kuld.

Statistika räägib samuti üsna otse. EL-is oli kutsehariduse taseme värskete lõpetajate tööhõive 2024. aastal 80%. Eestis õppis 2023. aastal kutseõppes 43,4% keskhariduse taseme õppuritest, samal ajal kui EL-i keskmine oli 52,4%.

See ütleb väga selgelt, et probleem ei ole ametiõppe väheses vajalikkuses. Probleem on selle madalas prestiižis. Terve dekaad on tehtud kutseharidusele mainekahju – on aeg see asi korda teha.

Aastaks 2030 muutub või aegub 39% tänastest põhioskustest. 59 inimest sajast vajab ümber- või täiendusõpet. See tähendab, et edu ei määra enam ainult see, mis paber sul 23-aastaselt käes on.

Ja siin on kaks küsimust. Üks on ehk loll ja naiivne, aga miks ei võiks mõned ametid tulla koos ülikoolikraadiga? Õpid ameti selgeks ja saad selle ihaldusväärse paberilipiku ka juurde. Selle sama, mille järgi inimestele enesekindlust ja väärtust justkui mõõdetakse.

Ja teine küsimus: miks me ikka veel kasvatame noori mõttega, et ainult gümnaasium ja ülikool on „õige tee”?

Minu ema on tisler. Minu isa on mehaanik. Mina olen kokk. Ja ma ütlen täna täiesti ausalt: ma usun, et maailm liigub sinna, kus päris oskus tuleb uuesti au sisse. Mitte sellepärast, et romantiseerida rasket tööd, vaid sellepärast, et turuhinna paneb paika nõudlus. Ja nõudlus päris tegijate järele kasvab.

Kutseharidus ei ole lollidele. Kutseharidus on neile, kes tahavad osata. Neile, kes julgevad varem päris ellu minna. Neile, kes saavad aru, et tulevik ei kuulu ainult rääkijatele, vaid ka tegijatele.

Võib-olla oleks aeg lõpetada see sissekulunud jutt, et inimene pole väärtuslik, kui tal pole ülikoolipaberit. Sest mõne aasta pärast võib vabalt juhtuda, et seesama „loll”, kes läks kutsekooli, ehitab endale maja, teenib väga hästi, juhib oma tööd ise ja kasutab AI-d targalt abimehena — ning see teine, kes aastaid paberit taga ajas, istub lõpuks ikka uut ametit õppides ümberõppes ja mõtleb, kuidas nüüd ometi midagi päriselt osata.

Mis oleks, kui räägiks kodus ja koolis rohkem sellest, et kutseharidus võib olla targale, ettevõtlikule ja tulevikukindlale noorele üks parimaid valikuid?

Et kutsekool ei ole koht neile, kes ei saanud hakkama, vaid väga sageli koht neile, kes tahavad elus päriselt hakkama saada.

******

Lugu on pärit koos pildiga autori FB lehelt.