Esmaspäev, 18. mai 2015

JULIUS KUPERJANOV - EESTIMAA AU JA UHKUS LÄBI AEGADE - Olev Teder.



„Päewaleht“ veebruar 1919.[1]: „Enam kui 700 aasta järele  esimene  Eesti  kangelane...“

   Eesti kirjanik Richard Roht kirjeldas Vabadussõja alguse olukorda Eestis oma 1919.a. ilmunud mälestuskogumikus „Julius Kuperjanow. Tema elu ja teod“[2]:
  "Keset ääretut jõuetuse-ja asjatusetunnet tegi meie sõjaväevalitsus kramplikke katseid luua sõjaväge, saada sõjariistu, muretseda varustust. Kuid sel kõigel oli vähe tagajärgi. Viru väerindel edenes asi vähegi, sest sääl oli Tallinn selja taga ja enamlased Tallinnast kaugel. Kuid Tartul olid ju enamlased ligidal, Võru ja Valk (Valga) olid nende käes ja kogu Tartu ja ta ümbrus oli täis hirmu ja lootusetust..."  
   Meie rahvast ja tema juhte veidi alandav, kuid paljuütlev tekstiosa paljastas ilmselt sügava tõe, mida noorel Eesti riigil tuli Vabadussõja alguses läbi elada. Selles rahva hulgas valitseva „hirmu ja lootusetuse“ õhkkonnas kerkis esile nimi: Kuperjanov“. Päevaleht nr.34 (11.02.19.): „See nimi,  mis ilma eel-ja järelseletuseta tulevastele eestlastele palju ütleb, sest kadunu on enam kui 700 aasta järele esimene  Eesti  kangelane, ja kui niisugune on tal Eesti ajaloos oma hiilgekoht..." 


Julius Kuperjanov 20 aastase õpetajana Kambjas

    Vabadussõja puhkedes suutis Julius Kuperjanov asendada linna-ja maameeste alandliku orjameelsuse lühikese ajaga uue, peremehe tunnetusega, mille teket ei olnud tarvis tagant tõugata ega meelitada maa-andmise või isegi raha maksmisega, nagu sõja päevil riik nimetatud meetmed rahva sõjaväkke meelitamiseks kasutusele võttis. Leitnant Kuperjanov ei saanud Vabadussõjas krossigi palgaraha, isegi mitte oma meestele, sest juhi eestvedamisel peeti sõdimist eelkõige vajalikuks missiooniks, mitte aga tööks. Just missioonitunnetus, kangelaslikkus ning märtrisurm Paju lahingus olid need väärtusted, mida läbi ajaloo ongi temas esile tõstetud. Austati teda temanimelise Partisanide Polgu ja Pataljoni ajajärgul Eesti Wabariigis, austati temanimelise Seltsi asutamisega 1938.a., austati 1944.a. Narva all Eesti kaitsele asudes, austati temanimeliste salkade asutamisega Stalini terrori aastail, austati poliitiliselt vaigistatud üliõpilaste poolt küünalde salajase süütamisega suure iidoli haual.   

   Põhjus, miks grupp endisi kuperjanovlasi eesotsas kolonel J.Soodlaga  asutasid 1938.a. Kuperjanovi nimelise Seltsi tulenes eesmärgist avada ning kinnistada õpetaja ja Vabadussõja kangelase J.Kuperjanovi pärand meie tulevastele põlvedele, tutvustada tema lühikeseks jäänud elutööd kui väärtust ning normi vaba rahva harituse ja iseolemise tahte süvendamisel.  Miks seda kõike tarvis oli, kui ilmunud oli niigi palju artikleid ajalehtedes, ajakirjades ja raamatutes?
      Leitnant Kuperjanovi varasema tegevuse kui ka tema viimasest lahingust Paju all on rahva hulgas levitatud rohkesti väärlegende, millest rumalamad nimetavad Kuperjanovit mõttetuks tormajaks, kes olevat Paju lahingus juhtinud oma alluvad üle lageda välja kindlasse surma ning Kuperjanovi enda lasknud maha keegi oma meestest. Paljud teadjad olevat neid väiteid kuulnud kelleltki oma tuttava tuttavalt, vanaonu sõbralt või kelleltki usaldust väärinud kontvõõralt, kes ka ise Paju lahingus osalenud. Pärides aga konkreetset nime jäädakse jänni või nimetatakse nimi, kes ei olnud Kuperjanovi enda poolt pataljoni vastu võetud meeste nimekirjas isegi mitte nende 1200 seas, rääkimata ca 200-st, kes osalesid Paju lahingus. 
   Oletades, et leitnant Kuperjanov andiski Paju all oma partisanidele valesid käske, siis peame küsima miks appi tõtanud soomlasi hukkus või sai haavata eestlastest enam?[3] Nemad ju ei allunud leitnant Kuperjanovile! Pealegi viidi Kuperjanov vahetult enne soomlaste saabumist haavatuna võitlusväljalt üldse minema. Vastus on üks: nii eestlased kui soomlased täitsid vaid oma kohust, mis kõrgemalt poolt otsuste ja käskudena alla anti. Esimesena, ootamata ära soomlaste saabumist, anti rünnakukäsk leitnant Kuperjanovile – seda alles enne keskpäeva, mil tuli rünnata vastu madalal kiirgavat päikest. Nende käskude andja, kolonel Hans Kalm oli ka ainuke, kes 5-6 versta kauguselt koordineeris Valga vabastusoperatsiooni ning edastas alluvatele, sealhulgas leitnant Kuperjanovile rünnaku käsu ja keelas nii kahurite kui ka soomusrongide osavõtu Paju lahingust. Just Eesti päritolu kolonel Kalm oli see, kes algatas järgmisel päeval pärast Kuperjanovi surma valede levitamist.
   Hiljuti ühest soome raamatust[4] avastatud dokument kannab nimetust „Leitnant Kuperjanovi viimane kiri“, mis kõneleb üsna selgelt, kas Kuperjanov ikka tormas kell 9 rünnakule, nagu Kalm kramplikult väitis[5]. Muide Kalmi raamatu valesid kasutas enamik meie ajaloolasi[6] ja poliitikuid Kuperjanovist „mõttetu tormaja“ kuvandi loomisel, mille suur osa rahvast tõe pähe alla neelas. Ilma kontrollimata usuti pigem ühte uhkust täis eestlasest ooberstit kui südamega asja ajavat noort leitnandi. Kuperjanovi kiri on siin:  http://kuperjanov.ee/Kuperjanovi%20kiri.html

   Kui Valga vabastamist võime õigusega pidada Vabadussõja üheks olulisemaks murdepunktiks, mis avas värava Läti vabadusele, siis Paju lahing oli selle Läti vabadusvärava veriseks võtmeks. Et Paju lahingu võidu taga oli mitte Valga vabastusoperatsiooni hea strateegiline ja taktikaline juhtimine, vaid lahingus osalenud käputäie eestlastest ja soomlastest sõjameeste mehisus ja vabadusetahe, siis sellest tulenebki põhjus, miks oli tarvis reaalsust võltsida. Paju lahing on väga õpetlik õpikunäide sündmusest, kuidas talitada olukorras, kus kõrgem juhtkond on küll olemas (H.Kalm), ent eri väeosade koordineeriv juhtimine puudub ning võidu vastase üle peavad tagama Kuperjanovile lisaks niisugused madala astme ohvitserid, nagu Piip,  Soodla, Saar, Hannula.

Leitnant Saare hukkumine (Ü.Telgmaa 2013)




Soomlastest vennad Oskar ja Sven (Ü.Telgmaa 2013)




Loe Paju lahingu lugu ilma naiivsete valedeta  http://kuperjanov.ee/files/Paju%20lahing%202015.pdf

   Me kõik teame, et Kuperjanov viibis oma partisanide salgaga Vabadussõja alguses Puurmani mõisas, kimbutas sealt punaseid ning vabastas lähedal asuva Saduküla. Siit algatas ta ainuisikuliselt ka pealetungi Tartule, mis lõppes linna vabastamisega, kui temaga ühinesid omavoliliselt Viru rindelt lahkunud kaks soomusrongi. Nüüd aga heitke pilk juba Eesti Wabariigi päevil joonistatud Vabadussõja kaardile ning leidke üles Puurmani asula. Mida te märkate? Jah, nii see paraku on: muidu nii täpselt kulgev rindejoon eraldab Puurmani kohal valged punastest suvalise sirgjoonega nõnda alatult, et Kuperjanovi kontrolli all olnud 350km2 ala on värvitud punaste võimu all olevaks!?! Loomulikult ei ole see juhuslik apsakas. Kaart kingiti 2008.a. kõigile Eesti koolidele.
        Need imelised kangelasteod, millega Vabadussõja esimestel kuudel sai hakkama leitnant Julius Kuperjanov, on palju märkimisväärsema tähendusega, kui enamik lugejaid arvata oskaks. Kambja külakooli õpetaja ametist Esimesse maailmasõtta värvatud noor 21 aastane mees omandas sõjatandril saksa-austria vägede vastu võideldes kogemusi, mis Puurmani päevil aitasid lõppu teha Punaarmee pealetungile Kesk-Eestis Paide-Jõgeva-Tartu rindelõigul.

   Põhjus asutada endiste kuperjanovlaste poolt 1938.a. Kuperjanovi Partisanide Polgu Selts tuleneski vastuseisust paljudele valedele ning kangelastesse suhtumisele. Kahjuks ei jõudnud selts kuigi kaugele oma tegevusega, sest algas II Maailmasõda ja tegeleda tuli olulisemate asjadega. Küll jõuti tulevaste põlvede tarvis arhiivi kaante vahele jätta seltsi asutamise dokumendid, põhikiri ja kuperjanovlaste endise ohvitseride rinnamärgi joonis. Selle joonise ja originaalfoto alusel on tänaseks rinnamärk muudetud J. Kuperjanovi Seltsi teenetemärgiks, millega esimesena autasustati postuumselt loomulikult J. Kuperjanovit. Otsus kuulutati välja Kuperjanovi 116. sünniaastapäeval. Pärast seda sai teenetemärk omale nimetuse „Leitnant Kuperjanovi teeneterist“. Risti kõrval on täna kasutusel ka „J. Kuperjanovi mälestusmedal“.



  Foto: Leitnant Kuperjanovi teeneterist (JKS)

   „Leitnant Kuperjanovi teeneteristiga“ on tänaseks autasustatud kokku 6 isikut:
Nr. 001 – Julius Kuperjanov postuumselt
Nr.002 – Johannes Soodla postuumselt (Paju lahingu kangelane ja Kuperjanovi nimelise seltsi asutaja)
Nr.003 – Ülo Adamson (Kuperjanovi nimelise organisatsiooni eestvedaja nõukogude ajal, küüditatu)
Nr.004 – Jüri Pertmann (Kuperjanovi nimelise organisatsiooni eestvedaja nõukogude ajal, küüditatu)
Nr.005 – Villu Kibena (Kuperjanovi nimelise organisatsiooni eestvedaja nõukogude ajal, küüditatu)
Nr.006 – Artur Sirk postuumselt (Vabadussõjalaste juht, vaikiva ajastu ohver).

   Me teame, et 1940-date aastate lõpus hävitati kümned Vabadussõda käsitlevad M.Maxolly jt. maalid., s.h. ka Kuperjanovi portreed ja „Paju lahing“. Ajaloolise õigluse ning mälu kestvuse nimel palus MTÜ J.Kuperjanovi Selts 2013.a. kunstnik Ülo Telgmaal  koostöös käesoleva artikli autori selgitustega maalida Paju lahingu sündmusest kuus uut lõuendit. Tänaseks on kunstniku töö tehtud ja Paju lahingust saab koostada teemakohase näituse Valga isamaalises Muuseumis ning ka eraldi väljaandena kogumiku „Paju lahing pildis“. Ülalpool on avaldatud kaks maali: „Ltn.Saare surm“ ning „Vennad Oskar ja Sven“. Et maalide eest on autorile veel kahjuks tasumata, esitab JKSelts siinkohal palve annetada heategevuse korras maalide heaks. Annetaja nimi(ed) kinnitatakse muuseumis maalide juurde. MTÜ J.Kuperjanovi Seltsi arveldusarve nr. 221049626428 Swedpangas.

        Pole olemas nõnda kogukaid kaalupomme, mis suudaksid ülesse kaaluda seda tohutut isamaa armastust, pole olemas ka nõnda pikka mõõdulinti, mis ulatuks ümber selle tahtejõu, mille abil kord Eesti erinevad rahvused astusid murdumatu leitnant Kuperjanoviga eesotsas vastu rahvuslikule alandatusele, jõhkrusele ja vägivallale. 
Olgu lõpetuseks ära toodud ajakohane Julius Kuperjanovi poliitiline testament ning sõnum meile tänasesse päeva:

„Kõigest jõust oma rahva kasuks töötada, Eesti isekultuuri tõstes ja ümberrahvustuse vastu võideldes.“

Lugupidamisega
Võidupüha eel

Olev Teder
J.Kuperjanovi Selts
2015




[1] "Päevaleht" nr 34, 11.02.1919.a. "Mööda rüüstatud kodumaad"

[2] Odamehe kirjastus Tartus 1919 G. Roht’i trükk
[3] Lahingu tagajärjel suri lähiajal 15 eesti ja 27 soome sõjameest
[4] (J.Niinistö„Pohjan Pojat kuvahistoria suomalaisen vapaaehtoisrykementin vaiheista Viron vapaussodassa 1919.“ 1999. lk.58)
[5] H.Kalm „Põhja Poegade retk“ lk.35
[6] viimasena H.Palamets kogumikus „Eesti Vabadussõja lugu“ 2010.a.)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar