Teisipäev, 5. mai 2015

UNEMAA ETÜÜD - Risto Laur



UNEMAA ETÜÜD

Olin justkui astraalkeha keset kampa truualamlikke Eesti poliitikuid, kes mingis range mööbliga toas ümber ümmarguse laua istusid ning tardunult laua keskel olevat punast telefoni jõllitasid. Telefon pärines veel ajast, mil ta Käbinit ja Vainot otse Kremliga ühendas ning ebausust tingituna poldud juletud seda arhailist peletist välja vahetada. Seal ta nüüd seisis, ketas peal, krussis juhe taga ning mõistagi viisid tänased liinid sirinal Brüsselisse. Kõik nii-öelda imperaatorile lähedalseisvad poliitikud istusid kangelt omades nahktugitoolides ning keegi ei julgenud eriti hingatagi. Otseselt poldud pattu tehtud, aga nagu Piibel ütleb, siis patused oleme me juba sündimise hetkest alates.
Oli kevad 2015. Lootus püsis, kuigi õhkõrn. Teati väga hästi, mis tulemas on, aga eks sellega ole nagu tavalise orkaanigagi - kõik teavad, et ta tuleb ja siis ta tulebki. Telefon laual hakkas plärisema. Plärin oli konkreetne ja ähvardav. Poliitikud kargasid kui vedrust püsti, lõid kannad kokku ning eesistuja haaras toru.
"Halloo ja alati valmis!"
"Tere jah, van Riejkjeijedeer siinpool. Kuidas teil ilmad sealpool on?"
"Härra ... see tähendab, et ... ilmad pole suuremad asjad."
"Tohohh, ja mina veel arvasin, et EU-sse astumisega saite oma ilmamure kaelast ära ... Kas ma eksisin?"
Eesistuja lööb hambad huulde. Kergelt kiunatades vastab ta:
"Eiei, mitte mingil juhul! Seda et ... sajab juba teist nädalat siin järjest ja ..."
"No siis on ju hästi! Maa tahab juua ja põllumees ei vingu. Kuule, tead mis, meil on siin pisike formaalsus vaja korda ajada. Mudakoonud ja muud parasiidid tahavad majutamist."
"Vabandust, kuidas? See tähendab, et ... jaajaa ... või et ..."
"Hää küll, ära kokuta. Kuula tähelepanelikult. Teil on seal ühte seadust vaja. Siva kusjuures. Seadust, mis laseks moslemitel kenasti teie kultuuriga tutvuma tulla. Saadame teile paberid, nii et jalgratast te leiutama ei pea. Seal on täpselt kirjas, milliseid kodusid neile tarvis on, mida nad söövad ja joovad, palju pappi kuus tahavad ja mitu mosheed neile vaja on. On selge?"
"Jaa ... oot, aga ... miks?"
"Ma ei mõista."
Eesistuja lööb uuesti hambad huulde, aga enne kui ta midagi öelda jõuab, kostub telefonist van Riejkjeijedeeri lakooniline hääl:
"Nii siva kui võimalik." Edasi annab toru kinnist tooni.
Eesistuja seisab hetke niisama, toru jõuetult vastu kõrva surutud. Seejärel aga manab ette karmi ilme ning kougib taskust mobiiltelefoni. Komisjoni esimees vastab pärast kolmandat kutsuvat tooni.
"Kuulen!"
Eesistuja asub kohe asja juurde.
"Moi, papi! Ütle mulle palun, milline on su kõige pakilisem probleem?"
"Probleem? Minul?"
"Eiei, su kaks aastat tagasi surnud hamstril! Muidugi sinul!"
Telefonist kostub mõne sekundi jooksul vaid kähisevat hingamist. Kostuks ka ajude raginat, kui seda kuulda antaks. Seejärel avab komisjoni esimees oma kuiva suu.
"No eks ta siin ole. Mul ämm tõbine. Kas see nüüd just see kõige suurem probleem on, aga ... Ahsoo, see kuradi ... tead küll ... ühesõnaga kapo omad on vist haisu ninna saanud. Ma ei tea, mis saab, kui ... mul pere ja see kuradi liising kukil ..."
"Selge, kuula nüüd. Tänasest on su kõige pakilisemaks probleemiks see, et moslemid end Eestis hästi tundma hakkaks. On klaar? Aja oma tühikargajate komisjon kokku ja valmistage asi ette. Helistas van Riejkjeijedeer ja stopper läks käima. Jääme mõnusaks. Tervita ämma ja las joob kalamaksaõli."
Kõne katkes ning komisjoni esimees lõi hambad huulde.

Mõne aja pärast on Toompea esine rahvast pungil täis. Inimesed kisavad ja karjuvad, paljudel on pea kohal loosungid.
"Eesti rahvas pole Jeesus, et viie leivaga masse toita!"
"Õpetaja palk 700 euri, immigrandi abiraha 1000 euri!!!"
"Me ei luba oma lasteaia asemele mosheed ehitada!"
"Me ei luba erinevalt rootslastest omi tütreid vägistada!"
"Me tahame endiselt sealiha ja Jõule!"
"Minu tütar ei taha burkat kanda!"
"Meile ei meeldi, et kari ahve meie autosid põletab!"

Riigikogu puhvetis aga veereb elu omasoodu. Eesistuja ja komisjoni esimees istuvad laua taga ning rüüpavad konjakit. Eesistuja patsutab kaasvõitlejat põsele ning tõstab klaasi.
"Brüsselist helistati."
Komisjoni esimees kangestub ning raksatab hambad huulde.
"Van Riejkjeijedeer? Kas midagi läks viltu?"
Eesistuja pahvatab naerma ning haarab parteikaaslasel õlast.
"Heee, lõi jälle soolika jäässe või? Ära põe, kõik on hästi. Ei helistanud van Riejkjeijedeer. Sa lehti ei loegi või? Ahsoo, peavoolu meedias seda vist polnudki. Kesknädal ainult pasundas. Van Riejkjeijedeer pandi trellide taha, tema on out. Helistas van Wijedergnijeermeer, see teine tola sealt parteist "Ausus". Ühesõnaga keiss on nüüd selline, et Kreekale tuleb pappi anda."
"Kreekale pappi? Jälle? Kui palju?"
"Ma ei mäleta, mis ta seal puterdas. Mingi 400 - 500 milli vist. Ära põe, ega ainult Kreeka ei saa. Portugal ja Iirimaa ka."
"Iirimaa? Mida fakki? Mul käis poeg seal kalkuneid kitkumas. Tõi peaaegu sama papi koju mis meie siin kuust kuusse kokku ajame. Milleks neile meie sadu miljoneid vaja on? Kreeka ja Portugal samuti! Meie omad inimesed ju virelevad massiliselt vaesuses! Kui meie riigil on sadu miljoneid üle, miks nad siis meie inimesi ei aita?!"
Eesistuja kummutas ülejäänud klaasisisu kurku, röhitses ning pahvatas siis naerma.
"Kes sa omast arust oled, ah? Poliitik või mingi kuradi Onu Raivo? Mis omi inimesi me siin aitama peame? Eile sündisid või? Omainimesed ... küll nad kuidagi ikka saavad ju! 5000 aastat elus püsinud! Eesti veri ei värise!"
Komisjoni esimees vaatas tuimalt laual kõrvuti seisvaid soola- ja pipratoose, võttis siis mõlemad pihku, keerutas neid veidi edasi-tagasi ning asetas siis purgid oma kohale tagasi. Seejärel, selginenud pilguga, tühjendas temagi oma konjakiklaasi ning tõusis lauast. Eesistujale kätt ulatades lausus ta tänusõnad meeldiva koosviibimise eest ning valmistus lahkuma. Uksele jõudes peatas teda puhvetiperenaise hääl.
"Õues on rahvas. Kisab ja karjub. Loosungid ... Te vist ei saa praegu majast lahkuda."
Nii komisjoni esimees kui eesistuja pöörasid oma üllatunud pilgud hästisäilinud 50-aastasele daamile.
"Rahvas? Kus õues?"
"Siinsamas lossi ees. Selle immigratsiooniasja pärast ..."
Komisjoni esimehel tekkis idee. Eesistuja juurde tagasi tulles pakkus ta lahkelt välja:
"Kuule, tead mis. Lähme teeme mõned sportlikumad liigutused. Polegi ammu meie jõusaali külastanud. Väntame ratast või murrame rauda. Tund-poolteist teeme ja selleks ajaks on kari laiali läinud. Ega nad sinna laulatatud pole. Siis kimame otse platsilt mu suvilasse. Naine kooserdab täna mööda poode ja minul prii põli. Joome õlut ja grillime siga! Seni kuni ... no seni kuni lubatakse. Sealiha noh ... süüa."
Meeste pilgud pöörduvad järsult teineteisele. Veidi aega üksteist juhmi näoga takseerinud, pahvatavad mõlemad kui ühest suust naerma. Minut hiljem tõsinevad seltsimehed taas. Eesistuja kratsib kukalt ning lausub siis veidralt inisedes:
"Kesse tegi? Ise tegi!"
Ning taaskord puhkevad mõlemad relvavennad naerma. Ühiselt suundutakse jõusaali poole ning baaridaam asub laualt musti nõusid kokku korjama. Rahvast muide ongi juba väljakul vähemaks jäänud...

Island, 2015.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar