Teisipäev, 5. mai 2015

PEATÜKK ROMAANIST - Indrek Hargla


Tee Süvahavvale. Foto: Neeme Sihv


5. Suudlus komeedipoisiga

Helga Aadamsoo ja Ilmar Ploomipuu olid nüüd mõned päevad  kenasti seaduslikus abielus ja Värravi alevis hakkas pärast sellesuvist suursündmust taastuma endine rahulik elu. Pulmapidu oli olnud kõigi arvates vägev ja vääriline, iga viimane kui külaline oli saanud söödetud ja joodetud, kartulisalatit, grillvorste, õlut, viina ja lõõtspillimängu oli jaganud varaste hommikutundideni. Oli olnud lõbus ja parasjagu pöörane pidu, millest veel kaua kõneldakse.
Helga ja Ilmari jaoks oli algamas argipäev, aga uut moodi argipäev. Nende esimesest suudlusest oli möödas nelikümmend seitse aastat, nagu Helga oli välja arvestanud, esimesest ühisest ööst napilt aasta. Selle viimase aasta olid nad elanud koos, nad oleks justkui pidanud selle ajaga olema harjunud... aga mõlemad teadsid, et nüüd algab kõik uuesti otsast peale. Ametlikult, paberite järgi abielus mehe ja naise elu, uut moodi argipäev.
Üks nende abielu esimene tähtis otsus oli see, et mida ja kuidas teha Ludwigi kingitud ümbrikuga. See oli parasjagu suur summa ja täiendus nende perekonnaeelarvele. Helga palk raamatukogu juhatajana ei olnud kuigi suur, Ilmari pension oli veel väiksem. Õnneks oli Ilmari anne elektriasjade parandamisega talle alevi peal teatava klientuuri tekitanud. Ikka läks kellelgi vahest triikraud katki või kohvimasin või drellpuur. Ja siis see toodigi Ilmarile, kes natuke nokitses ja selle enamasti ära parandas.
Nad olid Ludwigi ümbriku sisu mitmeid kordi üle lugenud ja veendunud, et ümbrikus oli täpselt viis tuhat eurot, kõik parajates viiekümnestes rahatähtedes. Helga järeldas sellest, et Ludwig oli Eesti eluga juba hästi kohanenud. Viiekümnene ei tõmba väga palju tähelepanu, sajasega on asjad kahtlased ja kahesajase eest võib ilmselt kinni minna. Ilmar oli soovitanud igaks juhuks rahatähtede numbrid üles kirjutada ja seda nad tegidki. Miks, seda nad täpselt ei teadnud, aga see tundus kuidagi õige ja vajalik. Järgmine otsus oli see, et kus seda raha hoida, seni kuni nad on sellele kõige õigema otstarbe leidnud. Pank langes muidugi kohe ära, see lõhnas vangimaja järele. Või nagu Helga ütles: „Kui pensionär sellise rahaga panka läheb, siis välja tuleb ta käed raudus.“ Või kui isegi kohe raudu ei panna, siis lendab Maksuamet peale. Mis vist ei ole parem variant, sest siis võetakse su raha lihtsalt käest ära. Raha kulutamise koha pealt oli laual kolm ettepanekut: kasutatud „Ford Sierra“, elutoa remont pluss uus televiisor ning pensionisammas. See viimane tähendas siis loomulikult raha kulutamist väikesteks hädatarvilikeks ostudeks niikaua kuni see otsa saab. Kõigil kolmel variandil olid omad head ja vead, ent kõige suurem probleem oli see, et nad ei suutnud otsustada. Lõpuks leidsid nad, et küll aeg annab arutust. Helga vana „Žiguli“, mille ta kunagi spordilotoga oli võitnud, töötas veel küll ja eriti pärast seda, kui Ilmar sellel bensiinipumba oli ära vahetanud. „Sierra“ kohta arvas Helga, äkki peaks ikka „Audi“ ostma, maal sõidavad kõik „Audiga“. Vana telekas näitas samuti pilti, mis küll mõnikord virvendas. Ja igapäevaste ostudega oli nii nagu see alati on, nimelt, et kuidagi on need alati tehtud saadud.
Seega oli nii, et rahale tuli leida sobiv peidupaik. Majas see ei tohtinud olla, selge see, mis siis kui tulevad vargad või Maksuamet, mis sisuliselt on sama asi. Korraks oli Helga isegi mõelnud oma nooruspõlve peidupaigale Reopalu tuulikus, aga sellest siiski loobunud.
„Mis on kõige kindlam koht, kuhu varas ja Maksuamet otsima ei lähe?“ oli Ilmar küsinud. Ja Helga oli äkki kiljatanud: „Issand, kirikus loomulikult!“ Ja nii jäigi. Helga lubas, et võtab Feliksil sabast kinni ja räägib ta nõusse, et ta peidab raha kiriku käärkambrisse, seal on seinas just paar parajat lahtist kivi ja sinna kohe kindlasti keegi tuhlama ei lähe.
Aga seni kuni aeg arutust annab otsustas Ilmar majas kõik lambipirnid säästupirnide vastu vahetada, et nende ökoloogiline jalajälg oleks väiksem, nad tegid selleks kahesaja eurose investeeringu. Umbes neli päeva pärast pulmi, just siis kui Ilmar elutoas läbipõlenud säästupirni järgmise vastu vahetas, tuiskas Helga äkki tuppa ja lehvitas pahaselt ühe raamatuga.
„Näedsa,“ hüüdis ta. „Imelik asi, ma leidsin kemmergust raamatu. Ei tea, kuidas see sinna sattus?“
„Ah see või,“ kohmas Ilmar tabureti otsast. „No mina vist jätsin. Ma hommikul istusin ja seal noh, lugesin ja...“
„Väljakäigus!“ kiljatas Helga etteheitvalt.
„Noh, mul on selline komme, et võtad miskit lugemist kaasa. Et nagu ühendad meeldiva kasulikuga.“ Ta ronis taburetilt maha kontrollima, kas pirn põleb.
„Siin majas ei ole sellist kommet!“ hüüatas Helga. „Issand! Raamatu koht ei ole väljakäigus! Niiskus ja bakterid, jumal!“
Ilmar klõpsas lülitit ja veendus, et pirn põles küll kuidagimoodi, aga ainult umbes kümme sekundit. Ilmar vandus omaette ja hakkas uut pirni otsima. „Mis sa siis nüüd pahandad kohe,“ ümises ta.
„Raamatu koht on riiulis!“ raius Helga ja marssis riiuli juurde ning lükkas raamatu demonstratiivselt tühjale kohale. „Ja lugemise koht on meie majas siin,“ teatas ta järgmiseks, võttis raamatu riiulist välja, läks tugitooli juurde ja istus sinna. Ilmar vaatas teda natuke ehmunult.
„Kui enam ei loe, siis paned riiulisse tagasi. Igal asjal on oma koht ja raamatud tuleb õigel ajal tagasi tuua ja oma kohale riiulisse panna. Ei ole nii, et vedeldad raamatuid mööda väljakäikusid kuidas juhtub...“ Ja äkki Helga vakatas, jõllitas pärani silmi Ilmarit ja hakkas siis nuuksuma. Ilmar ootas veidi, tuli tema juurde ja silitas ta pead.
„Oh issand, issand!,“ nuuksus Helga. „Oi Ilmarike, anna andeks! Mida ma suust välja ajan, taivane arm!“
Ilmar võttis Helga käest raamatu ja viis selle riiulisse tagasi. Enne kui ta selle omale kohale pani, lehitses ta seda veidi ja ühmas: „Nii. Omale kohale. Nagu kord ja kohus. Ma olen osa jõust, mis kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb. Goethe “Faust”. Ma kunagi ammu-ammu lugesin seda, aga näe siiamaani on meeles.“ Siis tuli ta Helga juurde tagasi ja jäi teda nukralt muiates vaatama.
„Anna mulle palun andeks,“ nuuksus Helga.
„Sa pead kõik selle Süvahavva endast välja laskma, ära unustama,“ sõnas Ilmar vaikselt.
„Jah, jah muidugi.“
„Ei ole enam seda teie salakogu, sa ei pea midagi kaitsma ega varjama, sul ei ole saladusi. Sa ei pea enam närveldama ja pabistama.“
„Aga ma tean... neid saladusi. Mida keegi teine ei tea,“ kostis Helga ja vaatas pisaraid silmadega abiotsivalt Ilmarile otsa.
„Unustad ära,“ soovitas Ilmar ja kobas tasku kallal. „Komput tahad?“ Seal oli tal alati pisike karbike lagritsapastille, mille suhtes tal oli pärast suitsetamise mahajätmist arenenud samasugune sõltuvus. Pidev lagritsalehk Ilmari küljes ja elutoas oli mõnikord pannud Helgat hädaldama, et siin on nagu mõni hambaarsti kabinet. Aga nüüd pistis ta vaidlemata ühe patsilli suhu ja hakkas seda nutuse näoga imema.
Ja siis elasid nad paar päeva õnnes, üksmeeles ja armastuses kuni juhtus selline lugu, et Helga oli poodi läinud ja Ilmar parandas hoovis vana „Žiguli“-loksu ja äkitselt ilmus hoovivärava taha naabrinaine Deboora, kes soovis Ilmarile viisakalt jõudu ja uuris, et kas Helga ka kodus on.
„Küla peal kuskil,“ kohmas Ilmar, pühkis õlised käed puhtaks ja avas värava. „Peaks varsti tulema.“
„Ma tõin talle näe, lokitangid ära,“ ütles Deboora ja naeratas kahetsevalt.
„Ahsoo, ahsoo,“ ümises Ilmar. „Aga naabrinaine astub seniks edasi äkki? Puhkab jalga natuke.“
„Oi, mis ma hakkan tüli tegema!“ ajas Deboora kiiresti vastu täpselt sellise paraja tooniga, et Ilmar talle edasi peale käiks.
„Ei ole mingit tüli! Üldse mitte! Tassike kohvi ja äkki üks banaaniliköör?“
„Isver!“ kiljatas Deboora. „Banaaniliköör! Keset päeva?“
„Absoluutselt,“ muheles Ilmar. „Kõige õigem aeg. Siesta. Teate, Costa-Rical, ma mäletan, sellisel kellaajal, alati tehti üks väike paus ja pitsike likööri.“
„Costa-Rical?“ imestas Deboora. „Naabrimees on siis ju pool ilma läbi reisinud. See on ju kuskil Aafrikas, jah?“
„Just täpselt,“ teatas Ilmar ja sammus juba toa ukse poole. „Noh, eks noorest peast sai veidi ringi tuuseradatud, siin ja seal, kui ma veel kaubalaeva peal teenisin.“
„Isver! Päris laeva peal või?“
„Eks jah. Sada imet sai ära nähtud. Aga naabrinaine astub ikka edasi natuke? Ega ma olengi ammu tahtnud küsida, et kuidas naabrinaisel selline poeetiline nimi on – Deboora?“
Deboora vehkis kätega ja hakkas itsitama. „Isver! Mis poeetiline! Eluaeg lüpsja olnud...“
„Ärge ütelge, ärge ütlege. Lüpsimine, see on väga naiselik tegevus, ürgnaiselik, nahu öeldakse, selline karrismaatiline kohe,“ teatas Ilmar tähtsalt ja lõi ukse valla. Deboora punnis moe pärast veel natuke vastu aga lasi siis ennast ikkagi tuppa meelitada.
Kui Helga umbes tunni aja pärast kahe raske kilekotiga koju jõudis, leidis ta eest õndsal ilmel lõõtsa kääksutava Ilmari, teda andunud pilgul kuulava Deboora, kelle põsed õhetasid ja laua pealt pooltühja pudeli banaanilikööri, mis hommikul oli päris kindlasti täis olnud. Helga seisis veidi aega elutoa lävel ja tunnistas seda banketti läbitungimatul ilmel ja nägi kuidas tema kallis sõbranna Deboora nagu vedrust visatult püsti kargas.
„See disko on kohe poeni ära kuulda,“ tähendas Helga külmalt.
Ilmari lõõtspill jäi haleda kääksuga vait ja Deboora kraamis kusagilt kiiresti Helga lokitangid välja.
„Helgakene. Kodus lõpuks...“ kohmas Deboora ja punastas.
„Vist natuke valel ajal?“ märkis Helga.
„Mis sa nüüd!“ hüüatas Deboora. „Ma just tulin, näe... lokitangid tõin ära.“
Ta ulatas lokitange Helga poole, kes need kiiresti enda kätte kahmas. „Aitäh, Deboora. Hea, et ära tõid,“ tähendas ta.
„Ega jah võõrast asja ei tihka ju endale hoida.“
„Ei, kus sa sellega.“
„Ja... ja ma siis jooksen,“ otsustas Deboora. „Mul oligi kiire, korraks astusin läbi ainult.“
„Kontserti lõpuni ei kuulagi või?“ küsis Helga aga Deboora pomises midagi segast, et tal on kanad toita ja et üleüldse on tal hirmus kiire päev ning pühkis toast välja. Ilmar aga keeras liköörile korgi peale ja pani selle ilusti sektsioonikappi tagasi, kus iidsetest aegadest saadi on olnud selle pudeli koht. Helga pressis huuled kramplikult kokku ja viis söögikotid kööki.
Tunnikese kohmitses Ilmar veel õues auto kallal ja kui ta tuppa tuli, siis leidis ta Helga peegli ees tõsikindlalt lokitangidega askeldamas. Ilmar läks talle ettevaatlikult juurde ja üritas emmata. Helga rabeles Ilmari käte vahelt nipsakalt välja.
„Misasja sa nühid nüüd?“ küsis Helga jahedalt.
„Deboora siin juhtus korra sisse astuma, kui ma just natuke pilli lahti lõin... mis sa siis nüüd pahandad,“ pomises Ilmar süüdlaslikult.
„Ja liköör oli sul ka just lahti löödud,“ märkis Helga. „Dressipüksid jalas ja liköör ees. Donžuaan mul selline!“
„No külaline tuleb, ikka pakud natuke viisakuse pärast.“
„Ja lõõtsa kääksutasid kah viisakuse pärast?“
„See on akordion, mitte lõõts. Helgakene, ega sa siis ei mõtle, et me siin kurameerinud oleks või midagi.“
Ilmari käed üritasid uuesti Helgat kallistada aga Helga libises nende vahelt osavalt välja. „Ei mõtle mina midagi,“ nähvas Helga, sapsutas tangidega lokke ja hakkas pühendunult nina puuderdama. Ilmar vaatas teda viivu ja ohkas.
„Sa ei saa oma salajastest asjadest lahti kuidagi,“ ütles ta siis. „Sa oled nagu ära ja eemal kogu aeg. Süvahavvad ja värgid. Rikuvad su närvid ära ja siis sa näed tonte igal pool.“
Helga jäigastus. Võib-olla on Ilmaril õigus? „Ma kardan, Ilmar,“ pomises ta lõpuks. „Midagi on Süvahavvaga korrast ära, midagi juhtub, ma nagu tean seda. Midagi koledat. On üks asi, mida keegi teine ei tea, aga...“
„Unusta ära!“ sõnas Ilmar ja nüüd enam Helga tema embusele vastu ei hakanud. „Unusta ära. Ei ole enam Surmatagust koda. On ainult see koda ja meie siin... Kuni surm meid lahutab.“
***
Peep Ambros alustas oma päeva Süvahavva talus viimasel ajal tavaliselt sellega, et uuris järgi, kas Kristi on kuhugi internetti mõne märgi maha jätnud. Paraku ei olnud Peebu abikaasast juba üle kolme nädala mingeid sõnumeid. Ent Peep ei muretsenud väga, ta teadis hästi, et isegi töötav internet Togos ei tähenda alati sellist internetti, mis muu maailmaga ühenduses on. Nii et Peebu tujul ei olnud midagi viga, ehk ka sellepärast, et Arnoga oli kõik hästi ja paremini veel – poiss rügas tööd teha ja ei muretsenud ema pärast. Õige, murdeiga läheneb ja peaasi, et poiss memmekas ei ole.
Mõni päev pärast Helga ja Ilmari pulmi oli Peep teinud enda kohta huvitava tähelepaneku. Ta nimelt avastas, et tal on õnnestunud täiesti orgaaniliselt sulanduda külakogukonda. See oli olnud vihmane hommik, ta oli kummikud jalga pannud, natuke tööd nokitsenud ja siis oli selgunud, et õhtuks ei ole midagi süüa, ka õlu on otsas ja sigaretid ka. Ta oli midagi selga visanud otsustanud rattaga poodi minna. Pärast kükitas ta koos Antsu ja ühe külamehega, kelle hüüdnimi oli Pläru aga pärisnime keegi ei teadnud, poe ees ja rüüpas mõned lonksud õlut. Seal oli üks selline mõnus pink poeseina ja sirelipõõsa vahel, seina peale oli avaja kinnitatud ja piha. Ja siis oligi Peep aru saanud, et tal on jalas dressipüksid ja kummikud ning seljas pintsak ja et ta on täpselt samamoodi riides nagu Ants ja Pläru ja et teda on täiesti võimatu teistest Värravi põliskodanikest eristada. See avastus oli talle mõnevõrra lõbu valmistanud, nii et ta tegi meestele ühe ringi õlut välja ja siis veel ühe. Rahamuret, nagu öeldakse, tal ju viimasel ajal ei olnud. Õhtupoolikul oli ta korra veel poes käinud, ostnud purgisuppi ja lihapirukaid ja koju vändanud, sest saun tahtis ju ehitamist. Peebu üllatuseks oli Arno vahepeal ehitamisega kaunikestki edenenud, Arno oli üksinda lausa pool tulevastest vundamendi kohast valmis kaevanud ja kui Peep rattaga hoovi vänderdas, siis tassis ta parajasti kiviplokki.
„Kuule, õu, see on ju raske!“ hüüatas Peep. „Poiss, sa venitad ennast ära ju!“
Arno aga pani kivi rahulikult maha ja kehitas õlgu. „See ei ole üldse raske,“ tähendas ta ja isegi ei hingeldanud.
„Jäta nüüd järgi, tõmba hinge ja mis sa mässad üksi,“ arvas Peep, pani ratta kuuri najale seisma ja tuli Arno hiigeltööd imetlema. „Üksi kaevasid selle kõik või?“ küsis ta.
„Jah, mina üksi.“
„Tubli poiss. Ainult natuke vale koha peale.“
„Ei, see on õige koht,“ ütles Arno külmalt.
„Noh, see on ka hea koht, aga minu planeeringus on sauna koht kümme meetrit sinna poole ja ja vaata, terrass peab avanema päikseloojangu poole.“
„Ei, see on õige koht. Siin peab olema,“ jäi Arno endale kindlaks. Peep kratsis kukalt ja mõtles veidi. Arno oli kaevanud süvendi täpselt sinna, kus oli olnud Andruse vana saun ja kus saun võis olla olnud juba teab kui ammusest ajast. Ja vanarahvas teadis ka neid sauna-asju ju päris hästi. Nii et võib-olla sobis ja see koht hästi või mis vahet sel tegelikult oli.
Rattasõit oli Peebu janutama ajanud, nii et koukis ühe õlle lahti ja võttis tubli sõõmu. Siis istus ta kivi peale ja nüksas Arnot. „Nüüd me siis olemegi sinuga kahekesi, mis? Plikad lennus kõik ja... Aga me saame hakkama! Suurepäraselt saame hakkama.“ Ja siis hakkas ta rääkima, milline ja kuidas uus saun peab välja nägema. Peep oli isegi esialgse plaani valmis joonistanud ja ta teadis täpselt, milline see uus saun tuleb. Ta rääkis pikalt ja ei pannudki tähele, et Arno oli vahepeal jälle kivisid hakanud vinnama.
„Kuule, jäta nüüd järgi,“ hõikas Peep siis. „Vaata, juba hämaraks kisub, eks me homme ehitame edasi.“
„Meil ei ole aega,“ märkis Arno napilt.
„Kus meil kiiret on? Sügiseni aega küll. Ega siis ei põle ka ju midagi. Sügiseks saab seinad püsti, katuse peale, talvel nokitseb vaikselt edasi.“
„Ma ehitan üksi kui sa ei jaksa. Täiskuu ajaks peab valmis saama.“
Peep mühatas naerda. „Oh poja, sa naljameheks hakanud.“
„Ma ei tee nalja. Ja ma saan üksi küll, kui sa ei jaksa.“
„Oh, miks sa siis ei jaksa. Ma ütlesin emale kohe, et maa töö ja maa õhk ja et siin kahekesi rassime, isa ja poeg, et see kõik aitab. Ja noh, sa nagu said eelmine suvi kohe jõudu juurde, kui sa vahepeal kadunud olid. Ja millest sa midagi ei mäleta. Jah, elu õpetab, töö õpetab, just?“
„Minuga on kõik hästi, isa,“ ütles Arno. „Kui sul on vaja mujal olla, linnas või kus iganes. Mina saan siin hakkama.“
„Mis sa jahvatad nüüd,“ kohmas Peep. „Sina üksi ja Süvahavval!“
„Jah, mina üksi ja Süvahavval,“ ütles Arno ja kuidagi nii pühendunud ja kindlameelselt, et Peep oma poega üllatunult vaatama jäi. Viivuks talle tundus, et Arno mõtleb seda tõesti tõsiselt. Aga tõesti ainult viivuks ja siis pahvatas Peep valjusti naerma ja laksas sääse põse pealt minema.
„Sääsed, raisk söövad,“ arvas ta. „Ega me täna vist suurt midagi teha ei saa, sääsed söövad silmad peast ära. Paneme tänaseks kokku ja lähme vaatame äkki, kas mõne särje konksu otsa saab?“
Ent järgmiste päevade jooksul ei teinud Arno tõesti midagi muud, kui rassis sauna kallal ja sundis ka Peepu ehitama. Arno ei jooksnud küla peale mängima ega otsinud teiste laste seltskonda, uus saun vana mahapõlenud sauna koha peal näis olevat talle kõige tähtsam asi maailmas.
Ants oli neil päevil Süvahavval sagedane külaline ja Peebul oli selle üle päris hea meel, sest tema vana semu Feliks, kes oli vahepeal olnud pool aastat kuhgile kadunud, oli nüüd jälle Värravst jalga lasknud. Ja pealegi oli Ants intelligentne inimene, füüsik ja eesti mees läbi ja lõhki ning pärast rasket rahmeldamist ja pikka tööpäeva on ju igavesti mõnus juua õlu või kaks ja siis veidike asju arutada. Nii et juhtus päris tihti, et nad õhtuti aida ees pingi peal istusid, õlut rüüpasid, poliitikast või muust rääkisid, kirusid kommunistide valitsust ja mõnda metsavendade laulu jorutasid. Eks Põlvamaa metsades oli ju omal ajal palju verd valatud ja Ants teadis mitut vanat lugu, kuidas siin pärast sõda metsavendi kütiti ja kuidas mõnd äraandjad 90-te alguses väga kiiresti jälle värvi vahetasid ja lausa üleöö suurteks isamaalasteks muutusid. Ja et nüüd saavad need tõprad jälle oma õige kuue selga tõmmata, kui nad veel elus peaksid olema ja jälle punaseid lippe lehvitada.
Ants rääkis siis ikka, et eesti rahvas on nii tugev anomaalne nähtus, ja et loodusseaduste järgi peaks ta ammu kadunud olema ja isegi see, et üks rahvas, keda on alla miljoni, sai korraks oma riigi teha, on imede ime. Aga anomaaliatega ongi nii, et ega need ei kao. Äkki ajad muutuvad ja me tõstame jälle kunagi sini-must-valge.
Ja kui juba anomaalseid asju kõneks võeti, ei olnud palju vaja, et nende jutt kuidagi Süvahavva talu peale keeras.
„Aga sa ei ole kunagi mõelnud, et see Süvahavva värk võib olla nagu füüsika kuidagi, ah?“ uuris siis Ants.
„Ei ole mingit Süvahavva värki, noh,“ kinnitas Peep. „Ühed vanad ja lollid kuulujutud kõik.“
„Kuramus, ma ise nägin läinud suvi! Kui Ofeelia siin mõõtis ja askeldas. Ise nägin ja ise kuulsin.“
„Oli mis oli, aga nüüd on kõik kuss ja vakka. Mitte piuksu ka ei ole.“
„Kui sa tahad, ma võin natuke uurida või mõõta või noh, nii sõbramehe poolest?“
„Sõbramehe poolest võid sa tulla mulle appi sauna ehitama,“ naeris Peep. „Muidu näed mul poiss ehitab üksi sauna valmis.“
Ja sinna paika see jutt neil tol õhtul jäi.
Ühel õhtupoolikul, kui Ants oli pärast paari õlut just rattaga vänderdades metsa vahele kadunud, hakkas kruusateelt tolmu üles keerutama ja üks punane auto ilmus nähtavale. Peep seisis uudistades aiaväravas ja mõtles, et sellise autoga sõidavad tavaliselt naisterahvad ja mõtles, et kas mõni turist on ära eksinud. Ning osaliselt oli tal õigus. Punane auto sõitis otsejoones Süvahavva hoovi ja selles olid tõepoolest naisterahvad, lausa kolm tükki ja nad olid turistid ja ei olnud ka.
Nii kui auto hoovi vuras, siis oigas Peep mõttes, sest juhi tundis ta kohe ära. See oli Kristi sugulane, umbes mingi täditütre onu õde või midagi niisugust, üks Tartu kinnisvaramaakler ja kohutavalt tüütu naisterahvas, kes ennast neile alati külla oli sokutanud, enamasti kõik likööridpudelid tühjaks joonud ja poole ööni tühja jutulobaga tüüdanud. Tema nimi oli vist Milvi. Ja nüüd oli see Milvi täispakitud autoga otse Süvahavvale veerenud ja see ei saanud tähendada head.
„Peep!“ kiljatas Milvi kui ta autost välja ronis, käed õieli ajas ja Peep ei pääsenud ühest higisest kallistusest. „Isver, taevas, Peep, no kui ammu me ei ole sinuga näinud, mis!“
„Ikka mingi aasta otsa, tänu taevale,“ pomises Peep ja tema süda aimas halba, sest teine naisterahvas, kes ennast autost välja upitas oli Milvi õde nimega Silvi, miski linnavalitsuse ametnik ja mis puutus tüütu lobaga vaevamisse ja sugulastele kaela peale käimisesse, siis tugev konkurent oma õele. Jällegi ei pääsenud Peep ühest higilõhnalisest sülelusest, mis sedapuhku päädis lausa põsemusiga ja ta sulges korraks silmad, sest ta ei tahtnud ette kujutada, mis asi on see kolmas, mis ennast punasest autost välja veeretab.
„Taevakene ja ongi Kristi läinud, sinna maailma otsa, eks ole,“ sädistas Milvi sedaaegu. „Kohe hirmsasti süda valutab tema pärast, nii lähedane inimene ja ei jõudnud teda vaatamas ka käia enne kui ta läks.“
„Temaga on kõik hästi,“ mõmises Peep.
„Ja Arnokene ja Arnika, kus nemad meil siis on, tahaks kohe ka kalli-kalli teha...“
„Arno... seal sauna juures kaevab,“ ühmas Peep. „Ja Arnika on Tallinnas.“
„Arnokene!“ huilgas Milvi, „tule tädile kalli-kalli tegema!“ Ja rääkis ainsa hoogsamalt edasi. „Jah, ja vaata, meie siin Silvi ja sõbrannaga mõtlesime, et tahaks natuke puhkust ja puhast õhku, et kaua sa ikka linna vahel nühid ja sõidame siis lõuna poole ja vaatame ühe kena järve ääre, kus päevitada nii nädalakese ja siis sõidame ringi ja püha taevas, äkki tuleb meelde, sugulased ju siinsamas kusagil elavad ja siis.... Arnokene! Ja siis mõtleme , et issand, tuleme läbi ja ütleme tere vähemalt inimestele.“
„Tere,“ ütles Peep ja meenutas, et Tartus oli see tavaliselt alanud uksekellega ja siis kuulutamisega, et näe, juhtusin mööda astuma ja ütleks vähemalt tere inimestele. Ja siis tahtis ta juba käratada „Arno!“ et natukenegi tuld enda pealt mööda suunata, aga jäi vait, sest kolmas naisterahvas tuli autost välja.
Ja tema oli Milvist ja Silvist märgavalt noorem, ehk hilistes kolmekümnendates, läikivate heledate juustega, lühikestes teksapükstes ja valges särgis ja kui ta nõtkelt autost välja astus, siis ta lehvitas oma juukseid ja nendest õhkus muskaataroomi ja tema naeratus säras kohmetult, armsalt ja andekspaluvalt.
„Et tere ütleme vähemalt inimestele,“ sädistas Milvi edasi. „Oi, aga saage tuttavaks, tema on Annemai, minu hea sõbranna. Või te olete juba äkki näinud?“
„Ei ole näinud,“ sõnas Peep.
„Ikka oled, Peep, mis sa ajad nüüd!“ hüüdis Milvi. „Annemai on näitleja ju. Kuidas sa ei ole näinud, „Vanemuises“ oli ju ja puha ja nüüd on vabakutseline.“
„Väga... väga tore,“ ütles Peep ja sirutas käe. Annemai tuli tema juurde ja surus ta kätt.
„Mis on tore?“ küsis ta. „Kas see, et ma näitleja olen või et ma „Vanemuises“ olin või nüüd vabakutseline?“
„Kõik, ma arvan,“ ütles Peep. „Kõik vist, jah. Või, et vabakutseline. Siis on nagu palju vabadust.“
„Vabakutseliseks saadeksegi tänapäeval läbi „Vanemuise“,“ naeris Annemai, naeris jälle ja lehvitas oma heledaid juukseid. „Ah teie olete siis Süvahavva peremees?“
„Peremees jah,“ kohmas Peep ja tundus äkki vastupandamatut vajadust oma dressipükse kergitada. Ta tegigi seda ja alles siis sai aru, et ta ongi tõesti dressipükstes. Ja mitte kõige uuemates. „Seda et, ma siin tegin hommikul metsajooksu,“ ütles ta kogeledes. „Ikka natuke teed ju, nagu sportliku vormi mõttes. Ja noh, ei ole jõudnud veel ümber riietuda nagu.“
„Sellest ei ole midagi,“ sõnas Annemai. „Me tõesti tulime ainult korraks läbi.“
„Absoluutselt!“ kiljatas Silvi. Ja Milvi rääkis väga kiiresti edasi: „Ainult korraks, muidugi. Et mõtleme, et otsime mingi turismitalu, kus on männimetsa ja mõni järvekallas äkki, et palju sellel linnainimesel ikka vaja on, selliste ilmadega, eks ole. Ja nagu kiuste, kõik kohad on täis ja reserveeritud ja mõtleme, et ega siis midagi, paneme linna tagasi, Anne kanali ääres, jumal issand, eluaeg on seal päevitatud ja viimane moment, tead, tuleb pähe, et sugulased elavad siinsamas ju ja tuleme ütleme vähemalt tere. Arnokeenee!“
Arnokest ei ilmunud ikka veel nähtavale.
„Ja Peep, ütle nüüd ometi, et kuidas sa elad?“ küsis Silvi ja jäi Peebule pärani silmi otsa vaatama.
„Mis sa siin ikka elad ja oled,“ ühmas Peep. „Tööd on kõvasti, varavalgest saati üks orjus hakkab pihta, tead, remonti teeme, sauna ehitame. Taluvärk, noh, rabad nagu loom. Hommikust hakkad peale ja hea kui õhtaks midagi tehtud saad.“
„No absoluutselt,“ hüüdsid Milvi ja Silvi ühest suust ja Milvi jätkas: „See on see maa-elu, et kui sul on ikka terve maja ja maad ja metsad, siis ei ole ühtegi vaba momenti, nagu orjad kohe. Kui on ikka terve maja ja suur hoov, siis on alati mingit kõpitsemist kuskil, küll ma tean. Ja... appikene, teil on sõstrapõõsad ju lookas kohe, linnud söövad ära kui ruttu ära ei korja! Ja issand kui piinlik, et me sellisel ajal tülitama juhtusime, teistel tööd pooleli kõik ja meie siin oma killavooriga nagu mustlased tuleks kaela peale.“
„Ei ole üldse mingit tüli,“ pomises Peep ja vaatas kuidas Annemai auto kapotile nõjatus, silmad sulges ja näo viimase õhtupäikese poole pööras.
Arnokene!!!“ kisendas Milvi ja kädistas edasi: „Meil on jah kohe Tartu poole tagasiminek, sinna kivide vahele, kolistad siin ringi, ja ega me üldse ei tahtnud tülinaks olla ega midagi, natuke värsket tõhku hingata või sedasi, rohkem nagu Annemai pärast, tal oli see lahutuseasi ju hiljuti eks ole, ja siis tõesti, et ainult kiikame läbi korraks...“
„Mul on väga kahju,“ ütles Peep vahele. „Et kui nagu lahutus oli.“
„Minul küll ei ole,“ sõnas Annemai naeratades. „Ma tunnen ennast üle pika aja jälle täisverelise naisterahvana.“
„Et ütleme tere korraks,“ jätkas Milvi, „ammu pole sugulasi näinud ju ja kuidas sa ilma tere ütlemata ikka majast mööda sõidad, näe tordi võtsime ka kaasa, ei tea, kus see Arnokene on nüüd ja... „ Ta vakatas hetkes ja vaatas siis Peebule suurte silmadega otsa. „Ja Peep, ära sa üldse mõtle sellist asja, et me nagu sulle kuidagi kaela peale tahtsime tulla või nii. Issand hoia!“
Ja Peep vaatas siis maja poole, mis oli suur ja suhteliselt tühi ja vilksamisi jälle neiu Annemai poole ja ütles neli sõna, mille kohta ta täpselt ei teadnud, mida ta õieti öelda tahtis: „Ahsoo...tegelikult... tähendab... einoh.“
„Issand, arvad või!“ kiljatas Milvi. „Kas tõesti või? Kolm naisterahvast sulle siia tülinaks, kui sul on remont pooleli ja kõik?“
„Ei ole mingit tülinat,“ kuulis Peep end lausumas. „Ma mõtlen, et maja on ju tühi meil praegu ja ilus mets on siinsamas ja jõgi ei ole kaugel...“
„Meil on ju telk ka kaasas!“ hüüatas Silvi. „Ühe päevakese oleme äkki, tüdrukud? Ja aitame marjad ära korjata, mis?“

Tüdrukud arvasid, et kui peremehel tõesti midagi vastu ei ole, siis nad ühe päevakese heameelega oleksid ja aitaksid marjad vähemalt ära korjata.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar