Neljapäev, 14. mai 2015

ÕPETUSTE LOOMULIKKUS - Harri Kingo.


Foto: N. Sihv.


Elu mõtte küsimus puudutab paljusid - ja kohati ka sellest aspektist, et on see üldse olemas - see elu mõte? Kui keegi kaldub vastama eitavalt, siis kõige lihtsam oleks leida elu mõtestav mõte läbi kannatuse - nagu seda teeb budism.

Kannatus pole mõtteviis, see lihtsalt ongi kannatamine - äng, ahastus, valu, piin.... võimalusi ja nimetusi kannatusele on palju. Kannatus on kõikide religioossete õpetuste lähe - ka kristluse. Kristlus lihtsalt on kannatuse põhjusena näinud inimlikku eksimust. Muud religioonid on kannatuse põhjustena näinud muud. Kuid see pole oluline - kannatus on olemas siin ja praegu ja küsimus on - mida teha, et see ületada ja olla sellest vaba?

Loodus ise on andnud inimesele lausa tema kehalis-bioloogilisel tasandil selle kannatamise võimalikkuse... aga ka vastavalt vajaduse kannatust vältida. Seda nimetatakse kaasaja teaduslikumas kõnepruugis ellujäämisinstinktiks. See on omane kõigele elavale. Isegi taimed annavad üksteisele oma "keemilises keeles" teada, kui üks neist kannatab - kannatav taim eritab keemilisi ühendeid, mis teavitavad teisi taimi ohust. Loomadest rääkimata. Ja inimesest.

Kannatus pole mõtteviis, ka looduslik-loomulik tung kannatuse vältimisele pole mõtteviis. See lihtsalt on igasugusele elule omane olemisviis - kui elu ei sooviks elada, ei püüaks ellu jääda, siis elu ei saaks püsida...

Viisid kannatuse vältimiseks, enamgi - ületamiseks - on õpetused. Sisult on need kõik samased, vormilt aga väga erinevad. Nagu on lugematul viisil kannatuse variatsioone, on ka lugematul viisil kannatusest vabanemise teid. Selles kontekstis vaadelduna on kannatuse ületamise õpetused inimolemisele paratamatused. Inimene annab oma loomulikule-looduslikule soovile püsida ja kesta konkreetse vormi, asja olemus aga jääb samaks alati.

Mis õpetuslik vorm ühele või teisele sobib, see on juba kinni isikus-isiksuses, tema intelligentsuses. Põikpäisele juhmile, kes elab oma egos, ei sobi üldse midagi. Vaid tema ise sobib... Kuigi kannatuste kasv õpetab ka sellisele enesesse sulgunud juhmile, et ega ta ikka pole enesele piisavalt hea õpetaja... Avatud, intelligentne ja lahtise mõistusega isik aga leiab kergesti igast õpetusest oma iva ja tera üles ning kasutab seda nii enese kui teiste heaks.

Et elu mõtestuks, selleks on vaja leida avaram kontekst kui elu. Religioossed õpetused avaramat konteksti kõik pakuvad - selgitavad-õpetavad, kuidas inimese maist elamist ja olemist tervikuna elu-üleselt näha, mõista, käsitleda, mõtestada. Ja kuidas seda oma maine elu tervikuna ära elada, kui see on sellisel viisil elu-üleselt mõtestatud.

Skeem on lihtsamast lihtsam: mitte sekund ei mõtesta minutit, minut tundi, tund päeva, päev aastat, aasta elu... Vastupidi - elu kui terviku mõtestatus mõtestab ka selle alamosa - aasta, päeva, tunni, minuti, sekundi. Samas - meie maine elu tervikuna on aga vaid üks päev, minut, sekund palju suuremast olemisest.

Seda suuremat olemist - maise ajaliku elu ülest olemist - oma suuremate sihtidega religioonid näitavad. Ja õpetavad selle läbi, kuidas mõista seda oma ühte päeva, minutit, sekundit ajas, mis meile on antud siin Maal inimese kehas olemas olla ja ära elada, et sellest ajalikust piiratusest taibata ja osata edasi minna. Et taibata ja osata oma ühe elu-päeva õhtul heita surma-unne teadmises, et tuleb ärkamine ja kestmine ning tee palju avaramas raamistuses kui maise ja piiratud silmaringi sisse ära paistab...

2011.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar