Esmaspäev, 28. september 2015

HEAD LAPSED, NEED KASVAVAD VITSATA.... - Kristi Teras



HEAD LAPSED, NEED KASVAVAD VITSATA....



"Head lapsed, need kasvavad vitsata...."
Küll laulurida lastefimist "Nukitsamees", aga täna enam kui varem võiks mõelda sellele, miks on juhtunud meie ümber nii palju sügavat nördimust ja pettumust tekitanud sündmusi.
Möödunud nädalavahetusel toimusid Haapsalus Nostalgiapäevad - meeleolukas tänavafestival ja kultuuriajalooline pillerkaar, mis suve kokku võtab ja sügisele teed näitab. Viibisin ise perega Lätis ja olen kuulnud ühes Eesti romantilisemas ja rahulikumas kuurortlinnas - ka Skandinaavia Veneetsiaks ja Eesti joogapealinnaks nimetatud Haapsalus - toimunud sündmustest siinsete tuttavate ja sõprade käest, täiendavalt lugenud juurde ajakirjandusest.

Haapsalus olen elanud alates käesoleva aasta maikuust, nüüdseks olen sisse elanud, lahenenud on argised olmeküsimused, seoses kodu leidmise, selle sisse seadmise ja töödega. Haapsalu linn on võtnud end tutvustavaks, siinset õhkkonda ja väärtusi edastavaks ideeks : "Laste- ja noortesõbralik linn". Mind võlus linn mõne aasta eest ära puhtuse, turvalisuse, rahu ja kerge, harmoonilise kulgemisega.
Seda paradoksaalsem on see, et just siin möödunud nädalavahetusel politseiga seoses mõni intsident kosmiliselt eskaleerus. Järgnevalt lasi sel nädalal endale kuuli pähe politseijaskonna vanempiirivalvur, olles varemalt saanud kahtlustuse 3 alaealise võimalikus seksuaalses kuritarvitamises.
Taustal toimuvad kahtlased mahhinatsioonid valitsuse tasandil ja erakondade juhatustes, riigiosalusega ettevõtetes. Küsimusi tekib järjest rohkem, vastajaid kipub vähenema, ametlikke avalikke kommentaare jagama ei kiputa, samas krutib olukord Euroopa riikide piiridel seoses pagulaste liikumisega järjest enam pingeid üles.

Leian, et viimase nädala sündmused Haapsalus, mis minu jaoks seni on olnud rahu, turvatunde ja kindluse oaas, on selge märk laiahaardelisemast kollapsist. Tahaks loota, et see on märk uue ajastu ja ulatuslikuma selginemise algusest.
Olen elanud - omamoodi ka justkui pagulane, kui tahta paralleele tõmmata, kuigi ränne on tulnud vabast tahtest - Kuressaares, Tartus, Viljandis, Tallinnas, Pärnus, lühiajaliselt Prantsusmaal, ja nüüd Haapsalus. Haapsalus olen varasemalt palju seigelnuna ära tundnud oma koha ja leidnud palju häid inimesi, kellel süda on õige koha peal, inimlikkus alles ja mõistus selge. Siin on sisseelamine võõrast linnast tulnuna olnud ladus ja kerge.
Mõistan seda, kuidas pagulane olla on pingeline - kuni valitseb teadmatus öömaja, kõhutäie, iseenda ja pere turvatunde ees võõras kultuuris, ollakse ellujäämisrežiimil. See tähendab, et kogu tähelepanu, mõtte- ja vaimujõud koondub iseendale. See tähendab, et ei suudeta suhestuda, luua harmoonilisi suhteid, arendada endas empaatiavõimet või veel enam, sulanduda kultuuri ja keskkonda. Kuni puudub selge riiklik plaan, tugi kohalikult omavalitsuselt - kogukonnalt (või kohalik tugistruktuur perekonna ja sõprade näol) ja sealtpoolt arusaamine, MIKS on vaja pagulasi toetada, aidata luua neile turvaline ja soe vastuvõtt, ongi põgenikud nö punasel toolil. Tegelikku ruumipuudust meil ju ilmselgelt ei ole ...
Esimene samm üleüldises mõistmises ja õlg õla kõrval suhtumise saavutamiseks võiks olla INIMLIKKUS. Ja HEATAHTLIKKUS. Oleme nii harjunud hirmuvalitsuse all elama. Kasvanud Nõukogude Liidu väärtuste tuules, diktaatorite juhtimisel. Kogenud füüsilist või psüühilist vägivalda, kas kodu- või töötingimustes. Ei oska enam arvata, et kui võõras kõnetab - kolleeg või inimene tänavalt / poest - võiks tal olla midagi head öelda. Esimene reaktsioon on enesekaitse, ehmatus või süütunne. Eestis on see eriti levinud võrreldes vanema Euroopaga.

Mis oleks kui alustaks algusest. Kaaskodanikud-politseinikud, riigimehed, emad-isad ja teised mõttekaaslased. Mis oleks kui vaataks iseendale otsa ja mõtleks korraks, mismoodi saan mina igal hetkel olla toetav, inimlik ja heatahtlik. Kas siin on võimalik seekord teistmoodi läheneda? Mis on see suur MIKS, mis on see eesmärk või siht, mida taotlen? Kas olen õigel teel, kas olen valinud leebed vahendid sinna jõudmiseks.
Kas see on kooskõlas minu väärtustega - MIS on need minu väärtused, mind sütitavad põhimõtted?
Oma lugu alustasin koledate ja äärmuslike näidetega meie "Laste- ja noortesõbralikus" Haapsalus toimunud sündmustega. Täna julgen küll julgelt väita, toodud taustsüsteemi põhjal, et asi mädaneb peast. Nähtub, et oleme valinud end esindama "eeskujud", kellest paljude aumehelikkuses, väärikuses ja põhimõttekindluses mina täna sügavalt skeptiline olen.
Ootan aega, mil meie valitsuses võtavad kohad sisse tõelised eeskujud. Puhtinimlikul tasandil. Keda ei juhi vajadus "eliiti kuulumise" või võimuvõitluse ja "ärategemise" järele. Veel uhkema ja veel vingema auto, edevate huviklubide ja priskete kuluhüvitiste järele.

Olen viibinud ühes kohvikus mõne endise ja praeguse valitsuseliikmega ja nende eeskuju lugupidavast, aupaklikust käitumisest oli kahjuks nõrk, tõsiselt piinlik lausa. Palun lihtsaid ja loomulikke, ausaid ja õiglustunde, tugeva eetika ja kõrge moraaliga eeskujusid. Eeskujusid, kes tajuvad ka neile antud vastutust, kes saavad aru, et iga nende mõte, sõna ja tegu peegeldub meis kõigis. Mida lähemale liigume multikuursetele kogukondadele, seda empaatilisemad, avatumad ja puhtamad võiksime olla. Mõnusa ja ladusa koostegutsemise huvides.
Enesekaitse, pea liiva alla peitmise ja tuulelippudega juhtimistasandil me suuremat ühtsust ei saavuta. Ootan ausaid, tugeva selgrooga, julgeid, sõnapidavaid ja väärikaid liidreid. Rohkem ei tahagi kirjutada, pettumus närib hinge ja ajab seest keema .... Jälle.

Kristi Teras.
Haapsalu, 2015

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar