VAHEL ON KITSARINNALISUSEST KASU EHK KUIDAS LOODI NISSI VALLA KULTUURIKESKUS - Ermil Miggur

Vahel on kitsarinnalisusest kasu ehk kuidas loodi Nissi Valla Kultuurikeskus.

Üks selle kevade huvitavamaid vallavolikogu otsuseid on „Riisipere Kultuurimaja ja Turba Kultuurimaja ümberkorraldamine“. Selle tagasihoidliku pealkirjaga otsuse sisuks oli kaotada mõlemad asutused ning luua nende asemele Nissi Valla Kultuurikeskus. Iseenesest on tegu hea ja ainuõige otsusega, mille oleks võinud juba tüki aja eest ära teha. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid sellest, kuidas pärast pikka mandumist selle otsuseni jõuti. Samuti on see lugu sellest, kuidas mitu halba sündmust võivad tegelikkuses viia hea asjani. Selleks tuleb alustada algusest.

Möödunud aasta detsembris korraldati konkurss Turba Kultuurimaja juhataja leidmiseks. Kahe lõppvooru pääsenud kandidaadi vahel oli tihe rebimine ja konkursikomisjoni lõplik valik ei olnud üksmeelne. Vabandan, kui siinkohal mõnele inimesele liiga teen, kuid mulle tundub, et valiku tegemise raskus seisnes vaid selles, et üks kandidaatidest oli kohalik ja teine mitte. Ehk siis kas otsustada kogemustega isiku kasuks või eelistada kohalikku? Lõpuks sai siiski kaine mõistus võitu, komisjon langetas otsuse suuremate kogemustega kandidaadi kasuks ja 25. veebruaril 2015 kinnitas vallavalitsus pikalt juhita olnud Turba kultuurimajale uue heade kogemustega juhi. Sellega justkui oleks võinud asja tehtuks lugeda, kuid pärast vallavalitsuse lõpliku otsust võtsid sündmused väga huvitava pöörde.

Vallavalitsuse otsus levis kulutulena ning põhjustas teatud ringkondades nö korraliku tormi teeklaasis. Levima hakkasid mitmesugused kuulujutud ning uue juhi suurimaks „patuks“ peeti just seda, et ta ei olnud kohalik inimene. Samal ajal oli Turba pensionäridel tulemas igakuine koosviibimine ning nad soovisid väga uue juhiga kohtuda. Volikogu esimees ja humanitaarnõunik võtsid uue juhi ühisele kohtumisele kaasa – see oli ju hea võimalus tutvustada uut inimest, anda selgitusi ning leevendada tekkinud pingeid. Tegelikkus kujunes aga selliseks, mida ei osanud keegi uneski ette näha. Mõned isikud sellel kohtumisel olid nii vaenulikult meelestatud, et uuele juhile sai osaks paljuski absurdsusesse kalduv ja erapoolik kriitika ning kohtumine päädis uue juhi otsusega loobuda Turba kultuurimaja juhataja ametikohast. Mina kahjuks või õnneks sellel koosviibimisel ei viibinud ning seega detailidesse ei lasku. Kuid see, kui inimene otsustab äsja vastuvõetud ametikohast loobuda, näitab ilmekalt läbielatu ebameeldivust. Ja seda ei saa talle ka pahaks panna, sest temal ju polnudki meid vaja. Meil oli vaja teda ning Turba kultuurimaja arengut.

Kuuldes Turba koosviibimisel toimunud fiaskost, olin lihtsalt sõnatu ega suutnud kuidagi aru saada (ning ei suuda siiani), kuidas on võimalik olla nii kitsarinnaline ning mitte näha oma ninast kaugemale!? Mismoodi ei saa inimesed aru, et olukorra parandamiseks on vaja muutusi, sest vanaviisi jätkates kaoks kultuur Turbast üldse!? Eriti kui arvestada tulevat haldusreformi jms. Inimesed, kes justkui peaksid hoolima üle kõige oma kultuurimajast ning tegema kõike selle säilitamiseks, on oma kolkapatriotismis nii kinni, et enne pigem tulistavad endale jalga, kui lasevad „võõra“ kultuurimaja juhtima. Kuhu sellise mõtlemisega jõuab, ei oska öelda. Õnneks, ei saanud lugu aga sellega veel sugugi läbi...

14. aprillil esitasid vallavanem ja volikogu esimees vallavalitsusele eelnõu nimega „Riisipere Kultuurimaja ja Turba Kultuurimaja ümberkorraldamine“, mis ütles järgmist: 

„Kultuuritöö korraldamine vallas on kohustusena pandud valla kultuurimajadele. Vastavalt Nissi valla kultuurimajade põhimäärustest tulenevatele õigustele ja kohustustele on kultuuritööd ja kultuurikorralduse praktikat kujundanud kultuurimajade juhatajad. Inimeste arusaamadest  tulenevalt on praktika kujunenud erinevaks.

Vallavolikogu peab vajalikuks valla kultuurielu ja kultuurikorralduse ühtlustamist ning kultuurimajade konsolideerimist. Volikogu on seisukohal, et kultuurimajade töö ümberkorraldamine, kultuuritegevuse ühendamine ühtse juhtimise alla võimaldaks parimal viisil:

-          valla kultuurikorralduse praktika ühtlustamist,

-          tegevuste ja ürituste asjatu dubleerimise vältimist,

-          kultuurimajadevahelise ebaterve konkurentsi vältimist, mis asutuse huvid esikohale                                                seadma kipub ning mis tarbija huve silmas pidavaid adekvaatseid valikuid teha ei lase,

-          mõistlikul viisil spetsialiseerumist ning töö ja tegevuste jagamist,

-          ühtse ülevallalise tööplaani ja kultuurikalendri rakendamist,

-          ülevallaliste ürituste ladusamat korraldamist.

Nimetatud eesmärkide saavutamiseks tuleb kultuurimajad ühendada üheks Nissi Vallavalitsuse hallatavaks asutuseks.“.

Esimest korda seda eelnõud lugedes valdas mind heameel selle üle, et lõpuks tehakse ära see, mida oleks pidanud tegema juba ammu. Mis siis, et otsuseni viisid päris ebameeldivad sündmused. Vallavalitsus arutas eelnõud 20. aprillil. Arvestades eelnevaid kogemusi oli minu põhiline mure, kuidas kommunikeerida ühinemist nii, et vallaelanikel ei tekiks paanikat ega väärarusaama nagu tähendaks „kahe asutuse kaotamine“ kultuurielu kadumist ning huviringide sulgemist. Mõistlik ja oluline oleks kohe muudatuste protsessi alguses kaasata võimalikult palju inimesi ja öelda kindlalt välja, et mõlemad majad jäävad avatuks ning olemasolevad ringid jätkavad. Ühendamise mõtteks on ju kultuurielu parandamine, mitte vastupidi. 

23. aprillil 2015 võeti see otsus volikogu poolt vastu ning huvitaval kombel mingit tormi veeklaasis sel korral ei tekkinudki. Kas talvel ebameeldivusi põhjustanud inimesed mõistsid, et nad läksid tol korral üle piiri, või oli asi milleski muus, igal juhul sujus edasine ilma suurema kärata. Pärast otsuse vastuvõtmist käis koos ka nö uue kultuurikeskuse mõttekoda (sinna kuulusid mõlema kultuurimaja nõukogu liikmed ja veel erinevad asjaosalised/huvilised), kus arutati uue asutuse loomist ja põhikirja loomise põhimõtteid. 18. juunil võttis volikogu vastu Nissi Valla Kultuurikeskuse põhimääruse. Põhimääruse sisu on küll omaette teema, kuid selle vastuvõtmine möödus ilma suurema kärata.

Jäi veel ellu viia ühendamise viimane etapp, st valida uuele tekkivale asutusele vääriline juht. Vallavalitsuse 14. juuli korraldusega kuulutati välja konkurss 1. septembril 2015 tööd alustava Nissi Valla Kultuurikeskuse juhataja ametikoha täitmiseks. Selle korraldusega kinnitati ühtlasi konkursikomisjon, mille üheks liikmeks määrati ka mind. Konkurss oli selles mõttes edukas, et avaldusi esitati mitu ning komisjonil oli pearagistamist kõvasti. Koos käidi lausa kolmel korral ning viimasel koosolekul valiti konkursi võitja. Kahjuks mõtles valituks osutunud kandidaat viimasel hetkel ümber ning konkurss tuli kuulutada luhtunuks. Selleks hetkeks oli olukord üpris kriitiline, sest oli käes august ning uus asutus pidi loetud nädalate pärast alustama. Jäi üle kaks võimalust: kas korraldada uus konkurss või teha kellelegi otsepakkumine. Otsustati pakkuda juhi kohta Kaja Rästasele, kes konkursil ei osalenud, kuid oli nüüd nõus pakkumise vastu võtma.

Loo lõpetuseks pean ütlema, et on inimesi, kes peaksid endale tõsiselt otsa vaatama ja mõtlema, kas nad aitavad valla arengule kaasa või hoopis takistavad seda. Kuid nagu öeldakse: lõpp hea, kõik hea. Nissi Valla Kultuurikeskus on uue juhi all kenasti tööle hakanud (seda näitavad uued üritused, uued tegevused, uus ajaleht jms) ning lootust on, et areng jätkub ka tulevikus. Püüan sellele positiivsele arengule ka ise värske Nissi Valla Kultuurikeskuse nõukogu liikmena kaasa aidata.

Ermil Miggur

Nissi Vallavalitsuse liige

2015.