Reede, 25. detsember 2015

KILDER - Maiki Meerbach



KILDER.

Juba väga väikese poisina oli Kenile selgeks saanud, et pahandust võib teha, aga nii, et ise kuidagi selles süüdi ei jääks. Oma osa oli siinkohal kindlasti vanematel, kes kolhoosi ajal üsna kõrgetel kohtadel töötasid. Õigupoolest kuulas ta peitu pugenult oma vanemate tülisid, mis enamikus just karjääri ja edukuse pärast toimusid. Emal olid isale suured nõudmised, ta tahtis iga hinna eest olla teistest üle. Ja selleks arvas ta olevat ainuvõimalik karjääriredelil ülespoole ronimist iga hinna eest. Eesmärk pühitseb abinõu ja mis neist teistest inimestest siinkohal ikka hoolida. Mõnikord muutusid tülid peres ka vägivaldseteks, sest isa oli hakanud oma naise poolt nõutud tahtmisele kuuluda kõrgemale, kui ta seda teha suutis, lõõgastuseks alkoholi tarbima. Alustas ta väikestest kogustest ja lahjadest jookidest, aga aja möödudes vajas ta järjest kangemaid ja suuremaid annuseid. Kuni saabus päev, millal tal kõigest kõrini sai ja endale uue naise leidis, kellele ei läinud korda positsioon, vaid hoopis hea seks.
Lapsed aga olid oma lapsepõlvest kõvasti õppinud. Õppinud seda, kuidas asjad elus käivad ja kuidas ennast iga hinna eest, hoolimata selleks vajalikest vahenditest, liidriks sättida. Minnes järjekindlalt ka üle laipade, kui see vajalik tundus olevat.
Lateaias oli Kenist saanud tegelane, kes teisi tagant ässitas ja iga kord ise puhta nahaga asjast välja tuli. Sama jätkus algklassides ja puberteeti jõudes oli Ken juba täitsa asjalik tegija. Mõistagi nii, et ise süütu näoga süüdlasi aitas otsida, kuigi ise peaaegu kõikide sigaduste algataja oli.
Ühel ilusal päeval tuli kooli uus õpilane. Tütarlaps, kes oli tagasihoidlik ja ilus. Ken armus silmapilkselt. Ta püüdis igati neiu tähelepanu võita, püüdis vahelduseks isegi hea olla ja näitas teiste suureks üllatuseks ka seda paremat poolt, mis temasse alles oli jäänud. Alguses olid klassikaaslased väga imestunud, sest ei tundnud Keni enam äragi. Ega keegi eriti küll ei uskunud, et ta oma kombed jätab, aga vahelduseks oli lausa kergendus, et mõni sigadus tegemata jäi. Ja eks nii mõnigi oli selle läbi asjatult kannatada saanud.
Aga neiule Ken ei meeldinud. Ta oli väga hea tähelepanuvõimega ja avastas üsna kiiresti Keni salakavaluse ja tahtmise iga hinna eest liider olla. Õppimise poolest ei paistnud Ken kuidagi silma, küll aga oma oskuse poolest intriige punuda. Ta tundis sellest suisa naudingut. Võib olla oli see tema loomuses juba sünnist saadik, aga kes seda tagantjärele ikka öelda oskab.
Kui Ken oli arusaamisele jõudnud, et ta tüdrukule mingit huvi ei paku, oli ta väga solvunud ja hakkas hauduma kättemaksu. Kuna ta oli oma klassikaaslastega mitu aastat koos õppinud ja ennast liidrina kehtestanud, polnud tal selleks väga suuri pingutusi vaja tehagi. Ühele sositas ta neiu kohta ühte ja teisele teist. Kui juba veetilgad kivi sisse lõpuks augu uuristavad, siis ammugi jäävad inimesed lõpuks uskuma seda, mida neile päevast päeva sisendatakse. Ja tüdrukust sai klassi põlualune. Teda ei kutsutud enam kuhugi ja selja taga käis üks paras sositamine, avalik põlastamine ja tükati ka lausmõnitamine.
Õpetajad aga ei märganud midagi, kuigi võib olla ei tahtnudki märgata. Sest nii oli endal rahulikum. Tütarlapsel polnud kombeks oma kannatusi kellegagi jagada, kaebamine ei sobinud tema tõekspidamistega ja ta püüdis iga hinna eest kõigest sellest üle olla, mis tal hoolimata kannatustest kuidagi ka õnnestus. Sõpru ta koolist ei leidnudki, selle eest seisis Ken hea. Kättemaksuhimul puuduvad piirid. Eriti, kui tegu on endast ülihästi arvaval persoonil, kes pole oma tahtmist saanud. Eriti veel juhul, kui tavaliselt see on õnnestunud.
Nii möödusid aastad ja põhikool sai läbi. Keni ja tütarlapse eluteed läksid lahku. Ken unustas kiiresti kogu loo, aga neiu mitte. Kõik see põlgus ja mõnitamised olid temasse jätnud oma jälje. Ta oli vihkama hakanud seda kohta, kus ta olude sunnil koolis pidi käima. Ja hoidis ennast eemale, ei tahtnud koju tulla, sest juba koolimaja nägemisega meenus kõik halb. Ta lahkus kohe, kui gümnaasium läbi sai ja õppis kõvasti ning tegi karjääri ilma igasuguste pugemiste ja intriigideta, sest oli sellist käitumist igati taunima ja põlastama hakanud. Ta leidis, et ka ausalt on võimalik oma eesmärke saavutada ja elus edasi püüelda.
Kenist aga on nüüdseks saanud poliitk, õigemini truu parteisõdur, kes võlgneb kogu oma karjääri parteile, kus ta kuuleka käsutäitja ning intriigitsemiseoksuse läbi aina tõuseb. Ja ta ema saab lõpuks ometi uhke olla. Sest ometi keegi ta lastest on täitnud tema lootused ja unistused, milleks ta ise võimeline polnud.

Maiki Meerbach
2015.

Loo jagamine lubatud autori poolt ainult Facebookis.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar