Pühapäev, 27. detsember 2015

KURJUSE KANNUL (katkend) - Silja Vaher.


KURJUSE KANNUL.

(Katkend lühiromaanist)

3. peatükk

Mirjam oli juba eelmisel päeval memme perearsti, doktor Laurise, juures käinud ja saanud kaasa memme tervisekaardi, kus sees kõik tema põetud haigused, nii nagu vanainimesel ikka. Nii sõidetigi, rahulikult memmega juttu puhudes, Pärnu poole. Päike säras ja ilm oli imeilus. Pansionaadi perenaisele oli samuti teada antud, et nad on tulemas. Kella kümneks hommikul olid nad kohal. Paljud pansioni asukad jalutasid kaugemal pargiteedel, või istusid maja ees oleva purskkaevu ümber pinkidel. Näha oli, et mõeldud on väga palju eakatele inimestele ja püütud teha kõik, et nad ennast siin hästi tunneksid. Mirjam aitas memme autost välja ja koos läksid nad majja. Seekord ei olnud neid tervitamas juhataja, vastu tuli kena, vanem naine, kes esitles ennast kui vanemõde Marta. Ta vabandas, et juhataja on pidanud ootamatult lahkuma, kuid naaseb kohe, kui asjatoimetused saavad tehtud. “Juhataja palus mul teile näidata tuba, kus memm elama hakkab, kui see talle sobib.” Marta läks ees, Alma ja Mirjam tema järel. Peagi jõuti samasse tuppa, mis Mirjamile juba eelmisest korrast tuttav oli. Alma astus kohe akna alla ja vaatas välja. Sealt avanes ilus vaade pargile ja kui veidi tähelepanelikumalt vaadata, võis näha ka sinist merepiiri kauguses. Pansionaat asus peaaegu mere ääres, selleni oli vaid kolmsada meetrit. Selle maja asukad käisid tihti mere ääres jalutamas, peamiselt ikka kahekesi. Kes koos hooldajaga, kes lihtsalt sõbraga. “Ilus koht,” ütles Alma ja istus voodile. See oli samuti mugav, mitte liiga pehme ja just vanadele kontidele sobiv. Ta lasi silmadel üle ruumi käia ja jäi nähtuga rahule. Paljukest siis vanainimesele ikka enam tarvis on. Oma kapp, mõnus voodi, laud ja kummut. Mugav tugitool televiisori vaatamiseks ja raamatu lugemiseks. Siin olid ka moodne telekas ja väike raadio. “Kas ma toon sinu kohvri autost ära?” küsis Mirjam memme käest.
 “Eks muidugi, too ära, kus ma ikka enam lähen. Siin on hea ja rahulik,” ütles memm. Seda kõike vaatas ja kuulas kõrvalt Marta. Aeg möödus kiiresti. Memm ja Mirjam said teada nii söögiajad, kui ka organiseeritud ühisajaveetmised, mis toimusid Suures Ruumis, kust nad läbi olid tulnud. Saabuski aeg, mil Mirjam pidi hakkama tagasi kodu poole sõitma. See lahkumine ei olnud kummalegi poolele kerge. Alma küll püüdis naerunägu teha, aga ei saanud temagi ilma pisarateta. Mirjamil jooksid need lausa ojadena. Ta lubas memmele, et juba paari nädala möödudes tuleb ta teda kindlasti uuesti vaatama ja siis kuuleb, kuidas memmele siin meeldib. Kõvasti kallistasid nad teineteist veelkord ja Mirjam lahkus. Õde Marta ütles memmele: “Jätan teid nüüd natukeseks ajaks üksi siia. Saate oma asjad rahulikult lahti pakkida. Ja kui midagi vaja peaks olema, vajutage sellele punasele nupule siin voodi juures, siis tuleb valveõde või hooldaja ja aitab teil majaga lähemalt tutvuda.” Nende sõnadega lahkus ta toast ning siirdus oma kabinetti. “Jälle üks, keda kellelegi enam tarvis ei ole,” mõtles ta kurvalt. Kümne aasta jooksul, mil ta siin töötanud oli, sai nähtud igasuguseid tulemisi ja lahkumisi siit majast. Võta või seda viimast minejat, Amaliat. Ta ei olnud nii väga vana, isegi haige mitte, aga ühel hommikul ei tõusnud enam. Kuidagi ootamatult äkiline surm. Aga ometi oli see olnud loomulik minek. Süda seiskus. “Ehk oli tema aeg läbi saanud?” nii mõtles ja arutas õde Marta. Viimaks ta tõusis ja lahkus oma kabinetist ning otsustas ise Almale teisi pansioni asukaid tutvustada. Ta koputas uksele ja astus tuppa. Alma oli kenasti oma asjad juba ära paigutanud ning vaatas aknast välja. “Teil on siin väga ilus, tahaks kohe lähemalt vaatama minna seda ilu seal väljas.” “Kindlasti saate te seda kõike lähemal ajal nautida, aga esmalt tahaksin ma teid tutvustada meie töötajate ja pansioni asukatega,” ütles Marta ning võttis tal käe alt kinni, et minna koos Suurde Ruumi, nagu kõik pansioni hoolealused seda avarat, kõrge laega eesruumi kutsusid. Punase siilisoenguga mees kamina juures tõusis ja ütles oma nimeks olevat Endel. Tema vanuseks võis pakkuda kuus-seitsekümmend aastat. Selline hästi säilinud, öeldakse vist. Tema kõrval olev paksuke, kellel piip suunurgas oli, kummardas ja nimetas ennast Jaaniks. Mehel täitus hiljuti seitsmekümne kolmas eluaasta. Kleenuke vanadaam, uhke soenguga, oli Laine. Temal oli täna sünnipäev. Kõrval diivanil istus vallatult kurvikas Miralda, kes oli sädelev ja lõbus seitsmekümnendates daam. Nendest natukene kaugemal oli soki kudumisega ametis Urve, lühikese poisipea ja prillidega naine. Tema olekus oli liialt palju kibedust, mis paistis välja trotslikust näoilmest. Kui kõik kohalolevad inimesed said tutvustatud, jõudis järg ka personali kätte. Juhatajat polnud Alma veel näinud, vanemõde teadis ta nüüd samuti. Veel tulid hooldajad, põetajad, kokad, koristajad, med-õed. Kõikide nimed ei jäänudki korraga meelde, aga eks pikapeale ikka saab rohkem neid näha ja meelde jätta. Osa pansionaadi asukaid olid veel oma tubades. Kes haiguse poolt voodisse aheldatud, kes lihtsalt väikest, kosutavat uinakut tegemas. Vanainimene vajab ikka veidi jõudu turgutavaid uinakuid. Olgu siis väljas pingil tukkudes, või oma toas, päikese eest varjul olles. Peale tutvumistseremooniat läksid õde Marta ja Alma välja jalutama, et vaadata ka maja ümbritsevat välimist ilu ja puhkamisvõimalusi. Maja oli tõesti väga sõbralik ja ilus. Selline vanaaegne mõisamaja, mis oli aga seestpoolt kenasti restaureeritud ja kohandatud tänapäeva vajadustele. Kõrval asus mõisaaegne park, kus sirutasid oma latvu uhkelt taeva poole võimsad tammed, lopsakad männid ja siredad kased. Sekka pärnad ja ka mõned pihlapuud. Pargiteede ääres aga ootasid kenasti kollaseks värvitud pingid väsinud jalutajat, kes saaks siin, päikese käes või varjulises kohas, jalgu puhata, või niisama raamatut lugeda. Maja ees oli kena purskkaev, keskel ilus inglipoiss, kes hoidis pea kohal kausikest veega, mis rõõmsalt mööda tema keha  alla jooksis. Kaugemal sinetas aga tõepoolest meri, kuhu Marta koos Almaga lubas mõnel päeval koos jalutama minna. Martale oli hakanud see vaikne vanamemm meeldima. Nüüd aga kõlas kellahelin. See kuulutas lõunasöögiaega ja seda ta ka memmele ütles: “Näed, see kellahelin tähendab aga seda, et nüüd on aeg lõunat sööma minna. Seal näed sa kindlasti ka veel teisi inimesi, keda sa enne Suures Ruumis ei kohanud.” Päevad möödusid sisseelamise saginas ja nimede meeldejätmisega. Samuti sai Alma lähemalt tuttavaks Miraldaga, kes ennast talle kohe sõbraks pakkus. Ega olnudki midagi hullu, vaid kodumaja meenutamine tegi vahel kurvaks. Vaikselt harjus Alma pansionaadi eluga. Homme pidi ka Mirjam külla tulema. Ta oli seal olnud juba kaks nädalat ja igavuse üle küll kurta ei saanud. Reede õhtud olid kohe väga rõõmsad ja meeleolukad. Neil käis lausa Toomas Anni ise laulmas! Küll tema on üks tore mees ja millised südamlikud laulud. Selline maheda ja kauni häälega inimene kohe. Endel, va kelm, kutsus Alma kohe tantsima. Millal ta küll viimati tantsis? Eks siis, kui vana Volli veel terve oli, sai ka oma klubis vahel jalga keerutatud. Aga üks kurb sündmus varjutas üldist rõõmu. Eile leiti pargipingilt surnuna Urve. Alguses ei saanud keegi arugi, et temaga midagi lahti on. Istus, nagu tavaliselt, käekotti kahe käega kinni hoides. Alles siis, kui teda õhtusöögilauas ei olnud, mindi teda otsima. Eks jälle süda, arvasid teised. See oli siin sagedaseim surma põhjus. Ühel päeval, peale mõnusat jalutuskäiku mere ääres koos sõbratariga, hakkasid nad vaikselt pansionaadi poole tagasi tulema. Poolel teel nägid nad, et majast tuikus välja nuttev Heli, üks vanematest pansioni asukatest. Tema käed olid verised ja ta ise täielikus paanikas. Hooldaja Maie tuli tema kannul, et vanake tuppa tagasi, pesema viia. “Mis küll juhtunud on?” imestas Alma “Tõesti kummaline,” arvas ka Miralda, “aga eks läheme sisse, saame rohkem teada.” Suurde Ruumi olid kogunenud pea kõik pansioni elanikud, kes ise liikuda said. Siit ja sealt kostis küsimusi ja ohkeid. Naised siirdusid kamina juurde, kus istusid juba Endel, Jaan ja Merle, memm Alma vastastoast. Lähemal küsitlusel selgus aga hirmus lugu. Heli oli läinud, nagu tal tavaks saanud, oma sõbratari, Salme, tuppa, et kahekesi koos mere äärde jalutada. Tuppa astudes leidis ta aga voodil lebava Salme, kes oli üleni verine. Heli läks sõbranna juurde, haaras tal kätest ning taipas, et naine on lahkunud juba ammu. Salme käed olid külmad. Nii sattuski veri Heli kätele. Vanake jooksis, nii kuidas suutis, uksele ja hakkas appi karjuma. Esimesena jõudis kohale õde Erika, kes tuppa astudes ja verist pilti nähes hetkeks uksele seisma tardus. Siis tulid juba pansioni asukad, kes kuidas jõudis. Viimastena saabusid vanemõde Marta ja pansioni juhataja Katrin. Koos õde Marta ja Erikaga, kes oli oma tardumusest vabanenud, saatsid nad hoolealused tubadesse, või Suurde Ruumi. Katrin läks kohe politseile asjast teatama ja varsti oli oodata nende tulekut. Kõlas lõunasöögikell ja rahvas valgus söögituppa. Muidugi oli peamiseks teemaks toimunud mõrv. Miralda ja Alma olid sattunud ühte lauda istuma juba sellest ajast, kui Alma sinna saabus ja nii oli see jäänudki. “Mulle see asi ei meeldi, kohe mitte põrmugi ei meeldi. Mõrv vanadekodus. See on ju midagi enneolematut,” arvas Miralda. Jaan oli lõpetanud söömise ja pistis nüüd oma igavese kaaslase, piibu, suunurka tagasi. Ega mees ei suitsetanud ammu enam, ainult vana harjumus oli visa kaduma. Nii oligi tühi piip Jaani lahutamatuks kaaslaseks saanud. “Mis siin ikka arutada, eks politsei tuleb ja teeb oma tööd. Mis me tühja mokalaata peame, nemad on asjatundjad ja puha,” ütles mees. “Tühja nad asjatundjad on. Kui palju on meil veel avastamata mõrvajuhtumeid, sest mis muud seegi siin on. Politsei ei ole ka jumal, et kõike oskab teada. Memm oli ju üleni verine. Kindel see, et teda on pussitatud, või kuidagi lõigutud,” avaldas oma arvamust Endel.
Kohe nägid laua ääres istujad aknast, kuidas politseiauto pansionaadi ette keeras. Sealt väljusid kaks nooremapoolset meest, kes tulid majja. Ei osanud ka juhataja Katrin asjale valgust heita ning ta juhatas uurijad Salme tuppa. Veidi aja pärast tahtsid nad ka Heliga vestelda. Heli lamas oma voodis. Ta oli süsti tagajärjel veidi rahunenud ja suutis nüüd meestega rääkida. “Mis ma ikka oskan öelda. Läksin, nagu meil iga päev tavaks oli, tema tuppa. Pidime minema koos mere äärde jalutama.” Vanal naisel jooksid valusad pisarad mööda kortsulisi põski alla. “Läksin Salme voodi juurde. Kohe, uksest sisse tulles, ei saanud ma midagi aru. Tal oli tekk üle pea tõmmatud. Mõtlesin, et jäi ehk veidikeseks tukkuma. Ise veel imestasin, et miks ta teki all oli. Raputasin teda, et üles ajada, siis libises tekk maha ja ma nägin verd. Haarasin Salme kätest kinni ja tundsin, et need on külmad. Hakkasin karjuma ja abi kutsuma. Ongi kõik. Peale seda tulid juba teised inimesed,” lõpetas Heli oma jutu. Veel küsitlesid mehed õdesid ja teisi pansioni asukaid ning läksid siis minema. Peagi tuli ka auto, mis viis minema Salme surnukeha. Laupäeva hommikupoolikul tuligi Mirjam memmele külla. Ta sai juba jutust ja memme olekust aru, et midagi on korrast ära. “Kas midagi on juhtunud, et sa nii hirmunud oled?” küsis ta memme käsi oma pihku haarates. “Oh, tütreke, siin on palju asju juhtunud. Ei-ei, minuga on kõik korras ja mina olen väga rahul siin olemisega, või õigemini olin rahul. Viimastel päevadel aga on juhtunud nii hirmsaid asju, et ma kohe ei teagi, kas ikka julgen siia veel edasi jääda. Uksed on meil ka ju lahti, lukku ei lubata enda heaolu pärast panna, et kes teab, mis vanainimesega juhtuda võib, mõni tervisehäda, siis saab õde ruttu abistada, kui vaja peaks olema. Ja millal enne on lukk inimest pidanud.” Raske südamega jutustas memm Mirjamile viimastel päevadel juhtunust. “Tead, tütreke, sina töötad uurijana seal Tallinnas. Võta õige see asi ja uuri välja, mis siin toimub. Siis on minul ka edaspidi turvalisem tunne. Mine tea, missugune mõrtsukas siin pansionis elab. Äkki ma söön veel temaga ühes lauas ka,” ütles Alma lapselapsele. Mirjam hoidis memme käsi pihus ja rääkis rahustavalt: “Kulla memm, mina olen Tallinnas uurija ja ei saa kahjuks teiste leiba siin ära võtta. Küll nemad ka kurikaela kätte saavad. Läheb ainult veidikene aega. Ma saan teha vaid seda, et vaatan läbi kõigi siinsete töötajate elulood, nii palju, kui mul on võimalik neid hankida. Ehk märkan midagi. Samuti uurin ka pansionaadi asukate kohta. Teen seda omapäi, ära sa siin kellelegi midagi sellest räägi. On ju nii?” Memm noogutas peaga ja patsutas Mirjami kätt. “Küllap ma oskan suud pidada, ära muretse, kallis laps. Peaasi, et hing sisse jäetakse. Ei tahaks enne minna, kui looja poolt antud aeg kätte jõuab.” Aga kusagil istus inimene, kes juba järgmist mõrva plaanis. Tema maja oli tagasihoidlik ja väga puhas. Siin ei olnud mitte midagi ülearust. Kõik asjad olid piinliku täpsusega paigutatud just sinna, kus nad olema pidid. Ta vihkas. Vihkas kogu südamest neid vanu inimesi. Tema vanaema oli olnud samasugune. Ta oli siis vaid 15-aastane, aga ta sai hakkama. Nüüd oli saabunud aeg, kui ta oli valmis. Valmis kättemaksuks. Salme mõrvast oli möödas täpselt nädal ja pansionaadi elu läks edasi oma tavapärast rada mööda. Mirjam aga pidas memmele antud lubadust ja tegutses vaikselt igal õhtul, jäädes tööle kauemaks ja uurides nii personali kui ka pansionaadi asukate elukäike. Midagi tavatut esialgu silma ei hakanud. Kõik silmale nähtav oli piinlikult korras. Nii õed, kui ka arstid ja põetajate - koristajateni välja. Kõigil oli olemas puhas tööraamat ja ei mingeid korrarikkumisi. Kas tõesti oli kurjategija väljaspoolt pansionaati, keegi pansionaadi asukate või personali lähedastest? Kellele ometi tuleks pähe tappa vanainimesi, kelle lahkumine ei ole enam väga kaugesse aega jäänud. Mirjam ei saanud rahu. Ta helistas pansionaati ja üks õdedest lubas kohe memmele telefoni viia.
“Tere, memmeke!” ütles Mirjam ja palus memmel teda tähelepanelikult kuulata, “Nüüd ma palun, et sa mind natukene aitaksid. Sa räägid ja suhtled kindlasti paljude inimestega seal pansionaadis. Püüa neid rääkima panna oma elust ja eriti nende minevikust. Ehk koorub sealt välja midagi vajalikku. Mina seda teha ei saa. Võõrale ju kergelt südant puistama ei hakata.” Alma lubas seda teha. Ta oli jõudnud paljude inimestega pansionis sõbraks saada. Samuti oli Almas peidus üks salapärane iseloomujoon. Inimesed kohe tahtsid temaga rääkida ja südant puistata. Imelikul kombel ei olnud Almal olnud enam mitte ühtegi mälukaotust. Ta mäletas kõike, ainult see eelnev, mis oli juhtunud kodus, tundus imelik, kas pole? Kuna käes oli juba õhtusöögi aeg, läks Alma Miraldat otsima, kellega ta heaks sõbraks oli saanud. Miralda oli elurõõmus ja lõbus naine. Teda juba naljalt mossitamas - kurvastamas ei nähtud, kui selleks tõsisemat põhjust ei olnud. Ta leidis sõbratari maja ees, purskkaevu juures istumas ja heegeldamas üht pisikest kampsikut. Ta küsis, kellele ta seda koob? Kas lapselapsele või hoopis lapselapselapsele? “Ei ühele ega ka teisele. Lihtsalt olen siin teinud ajaviiteks näputööd ja kingin need ära. Paljudel emmedel ei ole kedagi, kui laps tulemas. Elu lihtsalt mängib meile vingerpussi vahete-vahel. Ja siis on hea, kui leidub inimesi, kes tahaksid aidata sellega, mis nende võimuses. Minul on käed ja lõnga ka veidi varutud. Miks siis mitte aidata,” naeratas Miralda ja lasi varrastel kiiresti käia. “Vaata, Alma. Mina olen ikka vahel selle ilmaelu üle üksinda mõtelnud ja arutlenud. Meil kõigil on selja taga, paras ports lehekülgi oma eluraamatust. Ja igal elusügisel tuleb ka aeg, kus me hakkame neid lehekülgi tasapisi tagasi keerama. Mälestusi heietama. Mõni kirjutab ka raamatu oma elatud elust ja käidud teest. Mina olen seda sorti, kes heietab selle läbi, lükates ükshaaval lehekülgi tagasi. Aga praegu lähme sööma ja kuulame, mida teistel meile pajatada on. No uuemaid uudiseid ehk. Ja peale õhtusööki tulen ma sinu tuppa ja räägin sulle natuke endast.” 

9 peatükk

Mees oli teada saanud, et Alma tütar on Tallinnas uurija ja aitab ka väikestviisi Pärnu omasid. See mehele ei meeldinud. Ta otsustas neile näidata, et temaga ei mängita. Ühel hilisõhtul, kui kõik juba magasid, otsustas ta naise pansionaadist ära viia. Ta oli lasknud valada juba eelnevalt tema joogivette, mis naise laual seisis, kanget unerohtu. Jah, tal oli abiline pansionaadis. Kuna ta oli suur ja tugev mees, siis polnud raske viia minema 50 kilo kaaluvat vanainimest. Keegi teda segama ei tulnud. Tal oli vaja vaid aega oma kandamiga sealt kadumiseks. Koju jõudnud, pani ta Alma diivanile. Naine ei pidanud veel niipea ärkama ja tal oli aega teha ettevalmistusi oma plaanide järgi. Järgmisel hommikul, kui kõik pansionaadi asukad olid hommikusöögile tulnud, puudus sealt Alma. Miralda, kes pidas ennast tema sõbrannaks, läks kiiresti ülemisele korrusele, Alma ukse taha, ja koputas. Kui vastust ei tulnud, lükkas ta ukse lahti ja nägi, et naist toas ei olnud, ka voodi oli üles tegemata, mis Alma puhul oli ennekuulmatu. Igaks juhuks käis ja vaatas ta veel ka pansionaadi naiste pesuruumi. Ka see oli tühi. Nüüd ei jäänud enam muud üle kui õdesid teavitada, misjärel nemad, samuti peale omapoolseid otsinguid, tühjalt tagasi tulid. Asjast anti teada politseile, samuti helistati ka Mirjamile, kes lubas koheselt sinna sõita.
Söögitoas oli kõigil juba teada, et Alma on kadunud. Ainult üks inimene oli sellest teadlik. Ta istus söögisaalis koos teistega. Ta aimas, kes on naise kadumise taga. Ta otsustas oma kahtlustest rääkida, aga ainult Mirjamile. Peab ootama, kuni Mirjam saabub ja siis saab temaga rääkida... 
Kolm tundi oli möödunud ja mees tuli vaatama, kas Alma on juba ärganud. Oli küll. Vana naine vaatas talle rahulikult otsa. Tema silmades ei olnud piiskagi hirmu. Alma ei kartnud. Ta oli kindel, et Mirjam leiab ta üles. Ta vaatas, kuidas mees tooli võttis ja tema diivani kõrvale istus. Mees palus, et naine ta ära kuulaks ja kui ta on mõistlik, läheb ta varsti pansionaati tagasi. “Mul oli kindel eesmärk, miks ma su siia tõin ja küllap sa varsti mõistad seda ka ise.” Siis hakkas mees rääkima. Osa sellest oli Alma juba kuulnud tema isa käest, osa jutustusest oli talle aga päris uus ning kohati väga võigas ja kole. Ta kuulas ja mõistis, mismoodi saadakse kurjategijaks. Kuidas lapsest kistakse välja see vähenegi headus, mis temas oli veel olemas oli. Asemele aga süstitakse iga saabuva hommikuga mürki. Ikka enam ja enam, kuni karikas täis saab. Kuni pole jäänud enam kohta headusele, sest valitsejaks saab pimeduse vürst, isand Kurjus ise. Ja nii hakkabki noor mees kätte maksma, samm sammult ja tükk tüki järel. Mis tunne on tükeldada inimkeha, kohati veel elusolijaid... Kuulata abipalveid ja valukarjeid. Näha voolamas verd ja elu kustumas. Selle mehe sees ei tuksunud enam inimsüda, vaid kiskja oma, kui ta oma võigast veretööd tegi. Mees rääkis ja Alma kuulas. Möödas oli juba palju tunde, aga mees rääkis ikka veel. Ta oli nagu kosk, kes ei suutnud enam takistada seda purset, mis temast välja tungis ja nii see tuli ja tuli. Kell näitas juba kolmandat öötundi, kui mees otsustas puhkama minna ja nii sai ka Alma natukeseks üksi jääda, et mõtelda kõige üle, mida ta oli äsja kuulnud. Tal ei olnud und, ta lihtsalt mõtles ühe otsa saanud inimese peale. Mirjam jõudis Pärnusse paari tunni pärast. Esmalt käis ja rääkis ta õdede ja hooldajatega, siis aga suundus Suurde Ruumi, nagu asukad seda suurt ja avarat ruumi omakeskis nimetasid. Seal olid juba kõik, kes jaksasid ise liikuda ja jutuainet näis neil jätkuvat. Mirjam küsitles kõiki. Ta lootis, et ehk keegi oskab midagi öelda, või on midagi märganud. Aga asjata, keegi ei teadnud mitte midagi. Mirjam otsustas veel ka politseijaoskonnas käia, ehk on nemad mingi niidiotsa leidnud. Ta avas autoukse, et minema sõita, kuid avastas siis, et ta ei ole autos üksi. Kõrvalistmel istus vana mees. Mees pansionaadist. Ta palus Mirjamil sõitma hakata, et kaugemal majast, teiste pilkudest eemal, rahulikult rääkida saaks. Mirjam sõitiski edasi ja nad tegid peatuse ühel väikesel metsateel. Mehel oli kaasas termosega kohv ja kaks tassi. “Võtsin igaks juhuks ka kohvi kaasa, et suu kuivama ei hakkaks pika jutuajamisega,” ütles ta ja valas ka Mirjamile tassi musta, kanget vedelikku. “See on minu enda tehtud, pansionaadi oma on üts lurr lake, mes mette juua ei kõlba,” muheles ta, “aga nüüd säti ennast mugavasti istuma ja kuula ära, mis minul rääkida on. Minul oli kunagi kaks poega. Üks läks emaga kaasa, kui me lahku läksime, teine hiljem järele, aga nüüd on invaliid ja elab hooldekodus. Oma esimesest pojast tahan ma sulle nüüd jutustada. Poiss oli ema poolt ära hellitatud. Ta sai kõik, mida soovis ja samuti tasandas ema kõik tema pahandused, ajades need enamasti noorema venna süüks. Ma pole veel siiani aru saanud, miks vihkas minu naine oma nooremat poega. Ükskord aga sidus vanem poiss oma noorema venna aidas vana madratsi külge nööridega kinni ja pani madratsi põlema. Hea, et poiss tookord suitsu kätte ära ei surnud. Aga vigastusi sai ta küll. Minu naine lahkus peale seda minu juurest kiiruga, aga mulle on kuidagi jäänud aimdus, et ainult nii see asi ei jäänud. Selles vanemas poisis oli kurjus juba lapsena sees ja ma tundsin sageli, nagu ta ei olekski minu poeg. Ta tundus mulle võõras.” Veel rääkis mees pikalt Mirjamiga, kuni termos oli tühjaks saanud ja hakkas juba pimedaks minema. Vahepeal helises Mirjami telefon ja naine rääkis midagi hilisemast selgitustööst. Loo lõppedes viis naine vana mehe pansionaati tagasi, aga mitte ukse ette, vaid peaaegu pansionaadi teeotsani. Mees tahtis veel omaette jalutada. Tee, mis läbi pargi pansionaati viis, oli juba hämar. Oma mõtteis olles ei kuulnud vana mees, kui keegi äkki teda varrukast puudutas. Ta vaatas üles ja nägi enda ees seismas võõrast meest. Mehel olid hallid juuksed, aga noorepoolsed silmad. Ometi olid need silmad täis vihkamist. “Tere, kasuisa,” lausus noorem mees. Vana mees vaatas mõrtsuka silmadesse veel viimast korda, enne kui terav nuga ta südame läbistas. Nuga visati sinnasamasse kõrvale maha. Mõrvar ei kartnud, ta kandis pakse kindaid. Veel korra vaatas ta mehe poole, kes oli talle palju aastaid isaks olnud, enne kui elu neid lahku viis. Sama päeva õhtupoolikul hüüdis Endel Mirandale, kes tema ees trepist alla hakkas minema: “Jaan on kadunud!” “Kuidas kadunud? Ma enne nägin teda just välja minemas. Nägin kuidas ta istus Mirjami autosse ja nad koos minema sõitsid. Peab küsima Mirjami käest,” ütles Miranda mehele. Endel andis teate edasi valveõele, kes kohe ka Mirjamile helistas. Kui naine Jaani kadumisest teada sai, kartis ta kõige halvemat. Kuna ta ise kohe Pärnusse tagasi sõita ei saanud, informeeris ta sealseid uurijaid, kes kohe tegutsema hakkasid. Nad sõitsid Mirjami poolt nimetatud kohale, kus ta mehega hüvasti oli jätnud. Peaaegu kohe leidsid nad ka maas lebava mehe. Üks politseinikest aga hüüdis: “Kutsuge ruttu kiirabi, see mees elab veel!” Kiirabi tuli ja viis Jaani Pärnu haiglasse. Sealt aga viidi ta kiiresti edasi Tartusse. Uurijatel olid käed-jalad jälle tööd täis. Sest jälgi oli sündmuskohal seekord väga selgesti näha. Ka asitõendeid, mida uurida, näis olevat piisavalt, et nende põhjal oma järeldused teha. Veel mõned tunnid, ehk ka veidi rohkem ja kurjategija on käes. Nii nad arvasid. Kõik uuringud said tehtud, vastused olid käes ja nii sõidetigi oletatavale mõrtsukale järgi. Mõnetunnise sõidu järel jõudsid 
politseinikud ja uurijad Põltsamaale, Võisikule, vana mõisamaja ette, mis oli kohandatud hooldekoduks vaimsete ja füüsiliste puuetega inimeste jaoks. Juhataja, kellele oli ka eelnevalt teada antud oma tulekust, juhatas neid väikesesse tuppa, kus istus ratastoolis Jaani noorem poeg Gert. Tal jooksis ila suunurgast ja silmades puudus igasugune elutahe. Ta oli elav laip. Nii tundus see ka uurijatele. Kuid miks viisid siis kõik niidiotsad siia, vaimselt ja füüsiliselt murtud inimvare juurde, kes ei suutnud iseennastki liigutada, veel vähem oleks võimeline jubedaks mõrvaks. Midagi siin ei klappinud ja see midagi oli vaja üles leida. Ja veel oli ka vana naine, Alma kadunud, teda ei suudetud kusagilt leida. Möödunud oli terve pikk nädal. Jaan istus haigla valgusküllases palatis ja luges “Tartu Postimeest.” Ikka üks ja sama. Räägitakse pagulastest, kes tahavad meie riiki elama tulla ja keda meie ei taha. Loomade varjupaigad on loomi puupüsti täis. Ja kui keegi nendest magama pannakse, tulevad loomakaitsjad sajakesi kallale, et miks ja miks. Avariisid on samuti liiga palju. Noored mehed äksi täis, kirglikud plikad kõrval. Nii see käib ju. Näidatakse plikadele ja sõpradele, mida ma oskan ja võin, aga kaotajaks pooleks jääb ikka inimene.” Nii mõtles Jaan ja langetas ajalehe sülle. Siis aga jäi ta pilk pidama veel ühel krimiartiklil, kus otsiti inimest, kes tunneks ära hommikul Emajõe äärest leitud vana naise. Naine on küll elus, aga ei mäleta, kes ta on või kust tulnud. Pilt ka juures. ”Jumal hoidku, see ju meie Alma,” ehmatas mees ja vajutas kohe sõrme otsas olevale nublakale, mis õe kohale tõi. “Palun, kutsuge siia minu raviarst. Kohe, kiiresti on vaja,” palus Jaan õde. Õnneks oli doktor Walberger momendil vaba ja tuli. Jaan näitas talle ajalehest otsimiskuulutust ja rääkis, kes too naine on. Samuti palus ta kohe teatada politseisse ja ka Alma tütretütrele, kelle telefoninumbri saab pansionaadist teada. Mirjami kabinetis helises telefon. Naise silmad olid punased nutetud öödest ja murest vanaema saatuse pärast. Mirjam süüdistas ennast, et üldse memme millessegi segas. Seni polnud õnnestunud veel ühtegi jälge leida, mis viiks vanaema röövijani. Ta vastas telefonile. Korraga valgusid pisarad naise silmadesse, aga silmad särasid rõõmust, mitte kurbusest. Vanaema on leitud. Ta leiti Tartust. “Olgu tänatud kõik taevased väed,” mõtles Mirjam tänutundes. Ta palus ülemuselt luba tänaseks lõpetada, et sõita vanaemale Tartusse järele ja ühtlasi minna ka Jaani juurest läbi, kuna nüüd lubas arst temaga rääkida.....

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar