reede, 8. veebruar 2019

RAIERAHU METSADESSE 2019 KEVADEL - Leevi Kirsimäe

Vaikus ja rahu. Kiidjärve.
Foto: Neeme Sihv




Meie riigikogu üksmeelne otsus: kevadel 2019 Eestimaa metsadesse RAIERAHU.

MILLAL SELLINE otsus teoks saab, kas siis kui uus Riikogu on valitud ja ametisse asunud?

Praegu on Eesti jagatud juskui kaheks osaks.On looduskaitsealad. On kaitsmata alad. Kus pole mingeid erilisi piiranguid ei raieviisi, raieala suuruse ega raie aja suhtes. Tähtis on täita üksnes plaani ehk lepinguid puidutööstuse ja puidutootja vahel. Lepingu rikumine toob trahvi. Nii on.
On ka mõttelise raierahu ajal, tööhoos harvestrite jalus abitult kakerdavad ja asjatult oma ema hüüdvad hirmunud linnupojad. Kui mitu kevadet juba? 27? Järgmine tuleb 28-s? Õige varsti?Peale valimisi?

Lugesin Valdur Mikita raamatut „Eesti looduse kannatuse aastad“. Oli huvitav lugemine. Kui vaatasin, et kes on kirjastaja, siis seisis selle koha peal: TÄNU TAEVALE. Mikita kirjutab meie metsatööstuse ajaloost, mis on praegu saanud sisse uue ja metsa hävitava hoo, kusjuures hävivad just vanad metsad, põlismetsad, mida peaks eriliselt hoidma.
Mikita pillab siin ka lause, et metsandusest on saanud võib-olla Eesti majanduse viimane mädapaise. Lk 74.
Järgneb kirjeldus sellest, mis on toimunud viimase 27 aasta jooksul. Vargused. Igal moel. Mikita kirjutab: „Tänapäeval on vargus läinud veelgi peenemaks, seda võiks nimetada statistiliseks varguseks.Kui teadlikult segi ajada bruto- ja netojuurdekasv, võib manipuleerida väga suure koguse metsamaterjaliga.

Üheks levinumaks rohepesu vormiks on kujunenud Eesti looduse kohta perioodiliselt väljutatav statistika. Sitast saia tegema oleme suured meistrid. Statistika väidab, et metsa pole Eestis kunagi olnud nii palju kui praegu“ lk. 75 -76 „Statistilise manipulatsiooni toel meie metsades toimuv üleraie on muutunud Eesti kõige suuremaks looduskaitseliseks probleemiks. Sisuliselt on tegemist statistilise röövraiumisega.“
See, mis praegu Eestis toimub, on mu meelest väga kurb, käib nähtavasti ulatuslik riiklik eeltöö tulevase MAK-2030 tarbeks, ehk eeltöö uue metsaarenduskava koostamiseks. Nii nagu on riiklik korraldus, vaadatakse praegu üle meie Eesti kõlvikute (kinnistute?) piire, neid korrigeeritakse väidetavalt, samas käib uute metsamaade arvelevõtt, kusjuures metsamaaks loetakse nüüd edaspidi kõik kõlvikud, kus on mingid suvalised hekid, puudegrupid, kraaviäärne võsa või põõsastikud või piltlikult öeldes üksik kask kraavikaldal.
Inimesed on selle üle juba pahameelt avaldanud. Aga keda see huvitab. Samas hakkab toimuma uus maa maksustamine, kus siis iga (uus?) hektar metsa ehk niinimetatud metsa hakkab maamaksu arvutamisel maksma ainult (?) 5 eurot rohkem kui seni. Kas siis on jällegi AEG meie statistikat parendada? Näidata metsa juurdekasvu?

Samas on praegu valimispropaganda vanker juba kolinal-mürinal veerema pandud ja mis siin toimub, see käib nüüd küll üle minu mõistuse. Üle minu mõistuse käib, kuidas meie tulevaste parlamentääride valimiseelsed debatid toimuvad eelsõelutud temaatika järgi. Sellest on välja jäetud keskkonnateema ja otse loomulikult metsaga seonduv temaatika.
Kuidas on saanud selline asi juhtuda? Minuni jõudis info interneti kaudu, kas oli see „Virumaa tetaja/ meieeesti.postimees..ee, Erametsaliidu arusaam riigimehelikkusest.“ autor Kaido Kama. On välja öeldud järgmist: EML- Erametsaliit tahab, et probleemist ei räägita enne valimisi, vaid oodataks ära uus arengukava MAK-2030 : „Tuleks tagada TÖÖRAHU arengukava koostajatele ja mitte teha paralleelset? töökava ?? praeguse MAK-i aruteluga.“ Ei saa aru, mida öelda tahetakse. Samas öeldi välja, et : „MAK-30 koostamisse on kaasatud kõik metsanduse huvigrupid . Ja ärge tehke otsuseid(?) enne arengukava valmimist.“ Et mis otsuseid? Jälle ei saa aru.

MTÜ Erametsaliidu tegevjuht on Keskkonnaministeeriumi endine kantsler Andres Talijärv. Keegi on kommentaariumis öelnud, et MTÜ EML meenutab oma vormilt pigem poliitilist põrandaalust organisatsiooni, nagu mingi varierakond, kes oma funktsioonilt on Metsandus- ja Keskkonna Erakond. Ta saab otsustada, kas keskkonnateemad on parajasti riigijuhtide laual või ei. A. T on käinud Riigikogule selgitamas, et metsandust valimistel käsitleda ei tohiks !!! ...sest mingi arengukava (MAK-30 ) on seadusandlikust kogust (Riigikogu) ülimuslikum ???
Nagu näha on, nii ongi tõsimeelselt keskkonnamajanduse küsimused valimistelt emaldatud või marginaliseeritud. Kuidas peab siis aga valija teadma, mida plaanib üks või teine erakond, kui see osa teemast on väljas. Nähtavasti ei peagi. Tundub, nagu RIIK EKSISTEERIKS VIRTUAALSES MAAIMAS....NAGU TERRITOORIUM, KUS SU RIIK ASUB VÕI MINGI ASI ASET LEIAB, ei kuuluks üldse arutellu.
Ometi ei jää märkamata, kui valusad asjad vaiba alla peidetakse, kui sisutühi on valimisdebatt. Päevaleht kotib usinalt EKRE-t. Märgilised pealkirjad, kus öeldakse umbes nii, et EKRE partei on täis kriminaale kusjuures ISAMAA partei on kriminaalide vastu kaitsetu! Otsitakse sihiliklult ühiskonda lõhestavaid teemasid.

Hetkel käibki parteide kappidest äge luukerede otsimine. Esimene otsitav oli roheline „Elurikkuse Erakond“, kelle mõnda liiget pesuväele kooriti, ilmselt meediapoolse ülisuure mõnuga- (Päevaleht?) järgmiseks oli teine roheline partei „Rohelised“. Siis võeti ette EKRE, kel kõikide kappide tagusedki ülima hoolega läbi kuulati. Kui nüüd äkki mingi pommuudis tekitatakse, siis ilmselt „unustatakse“ kolme võimupartei Augeiase tallid hoopiski puhastamata. Ega`s valimiseelne periood ongi ju veel vaid loetud päevad.
MAK-i valmistamise protseduur toimub meil tavaliselt ministeeriumi tagatubades, samas on aga ministeeriumi otsustada, kelle seisukohti ta arvestab, kelle omi mitte. Kuna MAK-i näol on tegu juba valmis valitsuse eelnõuga, mis esitatakse riigikogule kinnitamiseks, siis reeglina see ka kinnitatakse , vastupidist näidet ei tea.

Täpselt samamoodi võeti vastu ka 2011a. MAK-2020, milles kirjas olev raiemaht ületab kaugelt Eesti metsade samaväärse taastumisvõime. Praegu kehtiv MAK -2020 võeti vastu põhiliselt Refi ja IRL-i häältega, rohelised hääletasid vastu ja sotsid ei hääletanud.
Samas 2011a. MAK-2020 koostamisel ei arvestatud isegi RIIGIKONTROLLI väitega, kes hoiatas raiemahu suurendamise eest. Riigikontroll näitas, et juba toonase raiemahuga on 20-30 aasta jooksul võimatu säilitada loodust, keskkonda ja metsanduse ökosüsteemi, selle elurikkust räigelt kahjustamata.
Siin tekib minu jaoks kohe küsimus RIIGIKONTROLLI funktsiooni kohta meie riigis. See oleks meie sõnavabadust ülistavas riigis ilus debatiteema. Milleks on Riigikontroll loodud, kui tema sõna ei maksa, kas Riigikontroll on kui ripats, lihtsalt ilu pärast.
Kuidas saab üks ministeerium nagu Keskkonnaministeerium oma otsustes ja arengukavades olla RIIGI (KONTROLLI )ÜLENE? Järelikult on ka teised ministeeriumid sarnased, keda ei mõjuta RIIGIKONTROLLI hoiatus. Kas riigikontrolli ülesandeks ongi ÜKSNES HOIATAMINE? Ja mida siis Riigikontroll KONTROLLIB??????? Või keda?

Lisaksin siia oma kommentaari, et meie riigi keskkond on ju oluline ka riigi jugeoleku seisukohalt. Riik, kes oma keskkonnast ei hooli ja laseb selle pehmelt öeldes rüüstata, rüvetada ja lagastada, siis see mõjutab ju ka inimesi demoraliseerivalt. Väga.

Tsiteeriksin siin Valdur Mikitat, kes ütleb, et: „ Eesti on inimmõõtmeline maa, kuna Eesti on nii väike, siis tunneb inimene riigi tasandil probleeme teravalt- kõik toimub justkui meie koduõues. Siinsete asukate meelsus koosneb maastikupiltidest- kui need on inetud, siis, kipub inetuks kiskuma ka inimese meelsus. Tänapäeva Eestit iseloomustab gigantomaania, mis lähtub Eesti jaoks täiesti valest ilmavaatest .“

Ameerikalikud suurprojektid, suurpõllundus, ülisuure toormevajadusega ettevõtted - see on meile võõras. ET SEE NII ON, seda näitas ka Tartu Tselluloositehase Gigantprojekti vastu astumine eesti rahva poolt.
Praeguse valimiskampaania üheks väga kohaseks võrdlevaks seisukohavõtuks võiks olla ka SUHTUMINE SÄÄSTUENERGIASSE.
Näiteks USA-s suletakse puiduelektrijaamu- kallis pidada. Ka Slovakkia on lõpetanud puiduelektri subsideerimise. Meie siin aga kütame täiega ja tõstame elektri hinda.

Huvitav oleks teada, kuidas meie tulevased parlamentäärid suhtuvad ühte Eestis toimetavasse energiagiganti „Graanul Investi“ ja tema suurde projekti, mille tarbeks läheb pea kolmandik Eesti puidust. Tegemist Lääne- Euroopa elektrijaamu varustava ettevõttega, kusjuures meie metsast saadav toore-juba graanulite näol- kasutatakse välismaal ära subsideeritava roheelektri tootmiseks. Graanul Investi omanik ja tegevjuht on Eesti rikkaim mees Paul Kirjanen. Kust on tulnud tema rikkus? KAS SELLEST RIKKUSEST ON TULNUD MIDAGI KA SINU ÕUELE, PEALE KERKIVA METSAMAAMAKSU ?

Kas Eesti peab !!! olema Lääne-Euroopa Katlamaja? See on teema, millest meie meedia vaikib. Ikkagi metsateema. Ikkagi keskkonnateema.
Härra Talijärve sõnul olevat valimiseelne arutelu liiga loosunglik. Ja et las Uus Riigikogu otsustab.
Aga ega siis üldrahvalik arutelu ei tohiks olla keelatud või arengukava tegemist takistav. Kuna siiamaani on küll väga pädevad eksperdid ja metsaspetsialistid öelnud täiesti selgelt välja oma numbrilised seisukohad. Ja need ei ole mitte sugugi ei pealiskaudsed ega loosunglikud. Ja miks ei tohi poliitikud just NÜÜD! väljendada omi seisukohti ja miks nad võivad seda teha alles oma nupulevajutusega?
ÜKS PÕHJUS, MIKS EI SOOVITA DEBATEERIDA, võib olla, et MAK-i tegemiseks on tehtud juba ettepanek loobuda ÜLDSE raievanusest ja KA lageraie langisuuruse piirangutest, sest EML-i arvates ei lase need metsi efektiivselt majandada.

Debati pidamise keelustamise taustal on eriti imelik tõdeda, et juba 2.juunil 2018 on ilmunud Heureka Postimees.ee Kaido Kama artikkel Toomas Freyga, kes on EMÜ emeriiitprofessor, ökoloog, metsateadlane ja kunagine keskonnaminister, kus Toomas Frey ütleb, et tegemist on kohutava üleraidega.. Samas värske meieeesti.postimees.ee, 3. veebruar 2019, sedastab, et metsade juurdekasv on kunstlikult juurde sokutatud selleks,et propagandat teha ja üleraiet ähmastada. Öeldakse sõnaselgelt, et mitte üheski metsa vanuseklassis ei ole puistute keskmine hektaritagavara ligilähedanegi sellele, mis juurdekasvu järgi vastavas vanuseklassis olema peaks.
Vägisi meeenub paha nõuka-aeg. Siis tuli suu kinni pidada valitsuse ja võimu aadressil ja ideoloogia teema oli tabu. Ideoloogiaks oli siis sotsialism. Võim oli Moskvas.
Nüüd on ideoloogiaks globalism, mille üle pole mõtet suud pruukida. Ja võim? On see Toompeal? Või on see Metsakorporatsioonide ja Metatöösturite käes?
Huvitav, kuidas käib SUURE MEEDIA suu lukustamine? Hirm? Uuriv ajakirjandus? Et mis see veel on? Katrin Lust? Hirm? Või on need võtmed suisa puhtast kullast, millega meedia suu lukku pannakse.

Aga ei taha nii morbiidselt lõpetada. Isegi Mikital on midagi. Mis ei sure. See on lootus. Mikita ütleb, et miski ei ühenda inimesi rohkem, kui ühine vaenlane. Ja selleks vaenlaseks on saanud MÕTTEVIIS, mis kustutab ära looduse...
Ja pöördumine oma raamatus lk.88 evolutsioonisõdurite poole,...“ kes mürgeldavad ühe mikroskoopilise keskkonnaministeeriumi haldusalas, kes on kutsutud teostama riigivõimu ja kes ei saa seda teps mitte teha, sest neid närib TOHUTU SUUR sisekonflikt oma südametunnistuse ja MÕTTEVIISI vahel, mis jätkab Eesti looduse kägistamist“...nii arvab Mikita

Miks siis ikka keerati lukku need rääkivad suud enne valimisdebatti? Hirm?

Mikita ütleb ka välja tõe, millest lukkus suud ei räägi. Lk 99:
„Maailm ja Eesti on täis välismaiseid puukfirmasid, kes imevad lurinal pärismaalaste verd....See epidemioloogiline tõdemus ei ole tänapäeva inimesele muidugi mingi üllatus, võib-olla on UUS TEADMINE lihtsalt see, et oma metsas ei võitle me mitte Eesti riigi poliitikaga, vaid suurte metsanduskontsernidega, sisuliselt maaväliste olenditega, kel puudub hing ja keha ja kes seetõttu ei tunne valu, süüd ega häbi ning muid inimestele omaseid tundeid.“
KUNA käesolev LUGU ON KIRJUTATUD VALIMISVÕITLUSE AJAL siis meenub mulle kohe proua Mariann Mikko teleekraanilt, kus ta teatab, et :“Me peame tegelema Aafrikaga. Kui meie ei tegele Aafrikaga, Siis tegeleb Aafrika meiega.“
Valdur Mikita leiab aga oma raamatu lõpus, et me ei pea võitlema palmiistanduste vastu ega ninasarvikute poolt. Kogu jõud tuleb rakendada Eesti looduse päästmiseks. (Sellega me päästamegi maailma globaalsel tasandil!!!!). Ta ütleb ka, et asi pole 10 % metsa kaitse alla võtmises, vaid selles, et 90% metsadest on kaitsetud.
Valdur Mikita: „ Vaja on alternatiivset vaadet metsale, mis ütleks selgelt, et metsade majandusliku ja sotsiaaalse funktsiooni hüpertroofia tuleks viivitamatult lõpetada ja pöörata tagasi rajale, kus ellu jäävad ka metsa ökoloogilised ja kultuurilised funktsioonid.“

Lõpetuseks Eestimaa hiiemetsade ja pühapaikade uurija ja tutvustaja Ahto Kaasiku sõnad: „Eesti seadustik pole alati kooskõlas meie kultuuriga. Tuleks piltlikult öeldes põhiseadusesse sõnaselgelt kirjutada, et siin ei majandata pühapaiku ega raiuta hiiepuid, ei elata järeltulevate põlvede arvelt, ei soosita majandust, mis pole kooskõlas avalike huvidega.

Meil seisab ees keeruline aeg, kus Eesti ja maailma majandus tuleb pöörata kasvult kahanemisele, priiskav tootmine ja tarbimine pöörata säästvaks ja hoolivaks eluviisiks, elurikkuse hävitamine pöörata selle taastamisele“.

Midagi head: ka välismaalased tunnevad muret Eesti metsa pärast. Aga meie ise?

2.jaanuar 2019. Viljandimaa metsade keskel.