Neljapäev, 9. juuni 2016

ÜKS EBATAVALINE VÄLISREIS (bioloogi vaatevinklist) - Mart Niklus.



ÜKS EBATAVALINE VÄLISREIS
– bioloogi vaatevinklist

Mart Niklus


           
Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsil on juba pikemat aega kujunenud traditsiooniks viia oma liikmeid mõnepäevasteks ekskursioonideks välismaale, et asjaomastes riikides tutvuda ajaloo- ja kultuurimälestistega. Näiteks mais 2015 külastati Rootsi Kuningriiki, pearõhk Ölandil, kus arvukate vaatamisväärsuste hulgas pakkusid seltsi liikmele erilist huvi ka loopealsed (alvarid) ja saare lõunatipul paiknev Ottenby linnujaam. Neid väljasõite on juhendanud Germalo Reiside kogenud giid Ervin Org. Üksikasjalikke reisikirjeldusi avaldab ERM Sõprade Seltsi perioodiline väljaanne Lee[1].
Tänavu 6.-10. mail võttis bussitäis asjahuvilisi ette pikema reisi läbi Läänemere idaranniku naaberriikide. Sihtpunktiks oli Königsberg/Kaliningrad endisel Ida-Preisimaal, millest 1946. aastal sai Venemaa kõige läänepoolsem ja kõige väiksem oblast (tegelikult N. Liidu enklaav Leedu ja Poola vahel). Pindalalt moodustab mainitud oblast umbes kolmandiku Eestist. Elanikke on siin praegusel ajal ligi miljon, sealhulgas oblastikeskuses pool miljonit[2].
Sajandeid tagasi kõneldi mainitud alal (muinas)preisi keelt, mis oli/on tänapäeva leedu ja läti keele sugulaskeel. Aegade vältel on Preisimaast üle käinud mitmeid võõrvõime ja erinevaid valitsejaid. Enne Teist Maailmasõda oli see Großdeutsches Reich’i[3] osa ning täielikult germaniseeritud – sellest siis ka endisaegsed saksapärased kohanimed. Sõja ajal pages suur osa siinsest saksakeelsest elanikkonnast Läände, neid aga, kes otsustasid kohale jääda, sundisid võitjad oma kodukohtadest lahkuma, et ida poolt saabunud „vabastajatele” ruumi teha.  Võitjate üle, teadagi, kohut ei mõisteta, ja eks sellisest vaatepunktist lähtudes olegi seletatavad paljudes kohtades silmatud loosungid „Спaсибо деду за победу!”[4], Georgi lindid, Stalini pildid, punalipud jm sovetlik butafooria. Pilguheitmisel kohalikule ajakirjandusele selgus, et ettevalmistused Pobeda 71. aastapäeva tähistamiseks olid alanud juba mitu päeva enne 9. maid.[5]
Praegusel ajal moodustavad oblasti juba teise või kolmanda põlvkonna elanikkonnast umbes 80% venelased. Üldse aga leiduvat siin rohkem kui saja rahvuse esindajaid – viimaste hulgas ka mõni volgasakslane või endistest aegadest kohale jäänud eestlane…
Kõnealune territoorium sai Teises Maailmasõjas rängalt kannatada – näiteks säilis Königsbergis/Kaliningradis ainult umbes viis protsenti selle sõjaeelsest elamispinnast. Otsekui sõjasaagiks saadud linnas ja oblastis, mis välismaalastele ja isegi N. Liidu kodanikele oli aastakümneid peaaegu suletud, kestis vandalism enam-vähem 20. sajandi lõpuni välja. Siis aga leidsid „partei ja valitsus”, et edasise arengu huvides tuleb laastamisele teha lõpp, alustada selle asemel taastamist ja restaureerimist ning avada oblast ka välisturistidele. Küllap vist aitas uuendusele kaasa Vladimir Putini kunagise abikaasa Ljudmila siitkandist päritolu –  veelgi enam aga aastatel 1992-2010 Moskva linnapeaks olnud ja sellelt ametikohalt tagandatud Juri Lužkovi ümberasumine Königsbergi/K.[6], kus ta osava majandusmehena hakkas uut ala ümber kujundama. Meile teatati, et praegusel ajal varustab oblast ennast täielikult põllumajandussaadustega ega selles suhtes enam kuigi palju sõltu ülejäänud Venemaast. Turismibussi aknast vaadatuna jättis oblastikeskus ja selle lähiümbrus eestlastele paremagi mulje kui mõni oblast endise „suure kodumaa” siseosas. Maastikuliselt on möödunud aegadest midagi siiski säilinud, näiteks põlispuude alleed kahel pool maanteid. Kuid üldpilti naabruses oleva Leedu Vabariigiga ei anna võrreldagi.
Kas teate, mis on Königsbergi sildade ülesanne?[7] Aastal 1735 tõestas Šveitsi matemaatik ja füüsik Leonhard Euler (1707-1783), et see ülesanne polegi lahendatav. Peale Königsbergi/K. tutvustati meile ajaloo- ja kultuurimälestusi Tilsitis/Sovetskis, Insterburgis/Tšernjahhovskis, Rauschenis/Svetlogorskis, Kranzis/Zelenogradskis jm. Kõikjal pälvis tähelepanu linnade vanem ja uuem arhitektuur[8]. Üksikobjektidest olgu siinkohal mainitud merevaigukarjäär Palmnikenis/Jantarnõis, taastatud Toomkirik Pregeli/Pregolja jões olevas Kneiphofi saarel, kus on ka kuulsa saksa filosoofi Immanuel Kanti (1724-1804) haud[9]. Edasi monumentaalsed kaitserajatised, ehitustöödel pooleli jäetud kolossaalne Dom Sovetov[10] jt. Laevasõit jõel võimaldas pilku heita ehitusjärgus olevale hiiglaslikule jalgpallistaadionile, kus lähitulevikus loodetakse korraldada selle spordiala maailmameistrivõistlused. Lahkudes oblastikeskusest sai bussiaknast pilku heita 98 km pikkusele Kura maasäärele (Kurische Nehrung/Куршскaя коса), mida enam-vähem poolitab kahe riigi vaheline piir ning kus Leedu poolel Nidas/Nitten on säilinud Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Thomas Manni (1875-1955) suvila. Maasääre tipu lähedalt jääb Leedu sadamalinna Klaipėdani (ligi 200 000 elanikku) vaid 390 meetrit, seega paar minutit praamisõitu.
            Külastatud asulate ja vaatamisväärsuste loetelu võiks pikendada. Ei saa mainimata jätta, et tiheda ekskursiooniprogrammi tõttu jäid külastamata Königsbergi/K. maailmamere muuseum, 1896. a. asutatud loomaaed, 1544. a. asutatud (1967. a. taasavatud) ülikool jt kultuuriasutused. Lisan juurde, et Preisimaa endist hiilgust, ajalugu ja kultuuri on teised autorid hoopiski põhjalikumalt käsitlenud kui siinkirjutaja[11]. Ja veel, et zooloogina pean vajalikuks vaikides mitte mööda minna käsitletava ala loodusest – mis Eesti omast mõneski suhtes erineb ning millele kitsavõitu profiiliga giidid tavaliselt tähelepanu ei pööra.
            Pinnamoelt sarnaneb Läänemere lõunarannik meie Lääne-Eestiga. Bussiaknast nähtuna eristuvad tasandikest vaid rannikuluited kõrgusega kuni 70 meetrit. Kultuurmaastikku väljaspool asulaid on kasinalt, endisaegsed ülesharitud põllud sageli sööti jäetud või võsastunud. Puudust pole ka liigniiskuse all kannatavatest aladest, kus võimutseb pilliroog.
Reisil Eestist linnulennult umbes 700 km kaugusel ja edela suunas olevale end. Ida-Preisimaale muutusid märgatavaks nii ajavahe (meie omast 1 tund taga), Eesti omadest pimedamad ööd (geograafiliste laiuste vahe mitu kraadi) kui ka ilmastik (ere päikesepaiste, õhutemperatuur juba mai algul ligi 30°C). Fenoloogiline kevad oli siia jõudnud kaks kuni kolm nädalat varem kui Eestisse – kõikjal õitsesid sirelid ja hobukastanid.
Tähelepanelik reisija võis märgata, kuidas Eesti ja Läti maanteede ääres valdavad okas- ja segametsad Leedus ja veelgi rohkem lõuna pool vähehaaval asenduvad laialeheliste lehtmetsadega. Lehtpuudel parasiteeriv puuvõõrik[12] polnud enam mingi haruldus – küll aga meil tavalised mänd, kuusk ja kadakas, kes enamasti puutusid silma vaid kultuuris (st istutatult). Looduslikult kasvavaid, Kesk-Euroopale iseloomulikke pöögimetsi polnud bussiaknast märgata, kuid Kranzis/Zelenogradskis, kus toimus lühiajaline peatus jalutuskäiguga rannaparki, leidus mitu ligi poolemeetrise tüveläbimõõduga pööki (Fagus silvatica). Palanga, Jūrmala ja Pärnu randadega võrreldaval plaažil oli päevitajaid külluses, kuid ujumiseks oli merevesi veel jahedavõitu.
Teeservadel võis siin-seal silmata suurte lehtedega harilikku katkujuurt (Petasites hybridus), mis Eestis pole kuigi sage ning muide veel möödunud sajandi keskel kasvas ka Tartus Raadi mõisapargis. Hilisemate ümberkujunduste läbi on see liik Raadil nähtavasti hävinud. Ei puudunud ka karuputked (Heracleum sp.). Kura maasääre alguses lodumetsas massiliselt kasvav mets-kuukress (Linaria rediviva) on niivõrd dekoratiivne, et äratas ka reisiseltskonna tähelepanu. Mööda „säärt” edasi reisides kujutas omaette vaatamisväärsust „tantsiv mets” – jändrikele mändidele olid oma jälje jätnud taimehaigused, metsakahjurid, sõralised, võib-olla ka tormid ja metsapõlengud (ühe sellise katastroofi tagajärjed olid maasääre põhjaosas veel praegugi nähtavad).
Eespoolmainitud põhjusel külastusest välja jäänud loomaaia peasissekäigu ees pälvis tähelepanu hõlmikpuu (Ginkgo biloba) – relikt ja botaaniline haruldus[13]. Arusaamatuks jäi kohalike arboristide tava tänavatel ja parkides suuri lehtpuid viimse võimaluseni tagasi lõigata: tulemus meenutab pigem ühel jalal seisvaid luukeresid. Õnneks on maanteede-äärsed alleed jäetud puutumata, ehk küll endistest aegadest pärandiks saadud kitsuke, kuid muidu korras sõidutee nõudis tänapäevaste transpordivahendite juhtidelt virtuoosset professionaalsust.
Reisi vältel vaatlesin nii- ja naasugustes biotoopides või peatuskohtades vähemalt veerandsada linnuliiki, erilisi haruldusi nende hulgas polnud. Vareslased ja kodutuvid on linnades niivõrd urbaniseerunud või sünantroopseks muutunud, et niipea kui mõnel pargipingil või trepiastmel istet võtad, on sulelised nokaesist oodates kohe kohal. Kaljutuvidest põlvnenud kodutuvid on õppinud pargipuude okstel istuma ning lendavad salguti ka kaugemale, kivikõrbest grüünesse. Merevaigukarjääri ümbruse võsastikus laulis vapralt ööbik –  tõenäoliselt samast liigist, kes toovat öösooja ka meile. Kura maasäärel bussiaknast vaadatuna möödus vilksamisi raagus puude otsas pesitsevate kormoranide (Phalacrocorax carbo) haudekoloonia. Nende lindude väljaheited on söövitava toimega, mistõttu pesitsuspuu ja selle ümbruse taimestik võivad täielikult hävida. Tagatipuks – tõenäoliselt viibisime valge-toonekure (Ciconia ciconia) levikutsentris Euroopas: mõnes kohas olid nende suurte lindude asustatud pesad üksteisest kõigest mõnekümne meetri kaugusel, ühe endise luteri kiriku varemete otsas aga pesitses tervelt neli paari valge-toonekurgi.
Pidevast taevalaotusse vahtimisest hoolimata ei silmanud ma ainsatki, väidetavalt taevas magavat piiritajat (Apus apus). Tartusse ilmusid need aviabiondid tänavu alles 20. mai paiku.
Königsbergi/K. vanu kindluserajatisi ümbritsevatest tiikidest kostis kõlapõite ehk resonaatoritega varustatud järvekonnade (Rana ridibunda) pulmakontsert. Seda niivõrd võimsasti, et kippus ekskursioonijuhi seletusi summutama. Pole kahtlust, et siinkandis on sobivates elupaikades olemas ka euroopa sookilpkonn (Emys orbicularis) ja silenastik (Coronella austriaca)[14].
Haljasaladel oli näha lendamas valgeliblikaid (Pieris sp.), kuid visuaalselt polnud nende liiki võimalik kindlaks määrata.
Taime- ja loomariigist inimeste seltskonda tagasi tulles ei saa mainimata jätta linnatänavate korrashoidu ja puhtust, samuti küllap vist veel sõjaeelsest perioodist pärinevat kaunist ja vastupidavat sõiduteede parkettsillutist. Hotellid, kus ööbisime, olid tänapäeva nõuetele vastavad, hinnad taskukohased, teenindamine eeskujulik, toitlustamine rikkalik. Kohalike elanikega kuigi palju kontakte polnud, kuid praegu veel vähearvuliste välismaalaste vastu olid need viisakad, abivalmid ja ilmselt ka rahulolevad, kuna turismihooaeg oli just algamas, tõotades sissetulekute kasvu ja tööpuuduse kahanemist[15]. Ega siis Königsbergi/K. kesklinnas hotelli „Ibis” ees asjatult lehvinud Vene Föderatsiooni trikoloor kõrvuti Euroopa Liidu sinise tähelipuga!
Alljärgnevalt mõned erilised tähelepanekud. Täiesti juhulikult märkasin, et sõjaväelasi oblastikeskuses nagu üldse polekski: et vähem äratada avalikkuse tähelepanu, veeti mundrimehi ühest kohast teise kolonnina liikuvates bussides, mis varustatud saateautodega.  Oblastikeskuses ei puutunud silma ei hüper- ega supermarketeid, vaid kogu kaubandusvõrk näis koosnevat poekestest ja kioskitest (vaadi- või topsikalja müük tänavatel kaasa arvatud). Sellest hoolimata oli toidukaupade valik mitmekesine, hinnad astronoomilisi arve kandvatelt rubladelt ümberarvestatuna meie omadest tunduvalt odavamad. Lisaks veel turg, kus pakuti peamiselt istikuid ja aiasaadusi ning kus tooni andsid ilmselt kuskilt kaugemalt linna sõitnud ja kaukaaslase välimusega kaupmehed.
Läbitud marsruudil polnud oblasti maanteede ääres kämpinguid, puhkekülasid ja turismitalusid, ega ka õieti ühtegi kütusetanklat või nende juurde kuuluvat söögikohta: sõida muudkui edasi, ära tule sõiduriistalt maha, ära vahi ringi või otsi midagi! Ikkagi tundub, et venelastes on tärganud huvi või nostalgia „saksa tähtedega” kirjutatud kohanimede, ärisiltide, reklaamide jms vastu. Näiteks on Kranzis/Zelenogradskis olemas Aллея дружбы/Freundschaftsallee, Kaliningradis/K. restoran Zötler Bier, müügil Frost Aqua naturale, Tilsitis/Sovetskis koguni teeviidad, kus rahumeelselt eksisteerivad koos näiteks ул. Ленина/Clausius Straße, ул.Театральная/Angelpromenade jne. Soovitakse ka oblastikeskuse nimest lahti saada ning asendada see endisaegse Königsbergiga. Kas Mihhail Kalinin (1875-1946) ise teadiski, et selline purustatud linn on olemas? Kui Venemaal on mitmed linnad (Sankt Peterburg, Nižni Novgorod, Perm jt) oma endise või ajaloolise nime tagasi saanud – miks siis siinkandis ikkagi visalt püsivad edasi sotsialistlik Sovetsk või ka teistes linnades ettetulevad tänavanimetused плошадь Калинина, проспект Калинина, улица Октябрьская, ул. Краснооктябрьская, ул. Энгельса, ул. Tельмана, ул. Солдатская, ул. Чекистов, ул. Джержинского või midagi veelgi stalinistlikumat? Kõik need nimetused on ju võetud ei kuskilt mujalt kui Königsbergi/K. kesklinna kujutavalt turismiskeemilt!
Missugused on aegade vältel olnud Preisimaa ja Eestimaa kokkupuutepunktid või nende elanike kontaktid?
Külastasime Königsbergist/K. paarikümne kilomeetri kaugusel olevat kohta, kuhu on maetud kuulsa väejuhi Michael Andreas Barclay de Tolly (1757-1818) süda. Teatavasti on krahvile Tartu kesklinna püstitatud ausammas, samuti paigutatud mälestustahvel hoonele, kus ta Tartus, tolleaegses Jurjevis kunagi peatus. Siin on ka kolmetärniline Barclay-nimeline hotell. Valgamaal Jõgevestes on kindralfeldmarssali ja tema abikaasa mausoleum.
Eestist pärineb Charles Darwini (1809-1882) üks suuremaid eelkäijaid, embrüoloogia rajaja Karl Ernst von Baer (1792-1876), tuntud ka meediku, antropoloogi, ihtüoloogi ja geograafina. Ta asutas 1821. aastal Königsbergi zooloogiamuuseumi ja oli selle direktor, töötas samuti professorina siinses ülikoolis. Geograafidele peaks tuntud olema Baeri-Babinet’ seadus (1856). 1886. aastal püstitati teadlasele Tartus Toomemäele selle linna kõige kaunim ausammas (skulptor Aleksandr Opekušin). Siin on olemas K. E. von Baeri tänav, nn Baeri maja, igal aastal korraldatakse Baeri päevi. Maailmakuulsa teadlase viimne puhkepaik on Tartus Raadi kalmistul.[16]
Tõenäoliselt ei teadnud meist ükski, et aprilli lõpul 2016, seega veidi aega enne saabumist Königsbergi/K. oli siinses I. Kanti nimelises ülikoolis toimunud propagandaüritus „Rahvusvaheline teaduslik konverents Balti uuringud Venemaal”. Tuntud estofoobina võttis sellest osa Aleksandr Djukov, samuti osalesid Leedu-vaenulik suursaadik Aleksandr Udaltsov Vilniusest ja „nimekas eesti ajaloolane” Magnus Ilmjärv. Viimatimainitu kõneles „võtmes, mis kõlas kui muusika idanaabri kõrvadele”. Rohkem ma seda kokkutulekut ei kommenteeriks.[17]
Kuidagi ei saa mainimata jätta, et 1960ndatel aastatel viibis GULAGis (Mordva nn ümberkasvatusasutuses) vähemalt üks Königsbergist/K. pärinev venelasest poliitvang – noor ajakirjanik, inimõiguste aktivist Juri Belov. Pärast karistuse kandmist külastas ta mind Tartus, hiljem emigreeris Saksa Liitvabariiki, kus jätkas nn nõukogudevastast tegevust (venekeelses repressiivargoos: aнтисоветчина).
Lahkusime Venemaa oblastist enne, kui punapidustused selles haripunkti olid jõudnud. Klaipėdas ööbisime hotelli Amberton kõrghoones, järgnes lühike jalutuskäik ka vanalinnas. 10. mail jätkus veidi aega sisseastumiseks nii Akropolise-nimelisse gigantsesse ostukeskusesse Šiauliais (suuruselt neljas linn Leedus, 125 400 elanikku) kui ka mõtisklusteks linnast mitte kaugel oleval Ristimäel. Tulles ja minnes oli paar puhkepeatust Lätis.
Mida öelda kokkuvõtteks?
Viis päeva kestnud ekskursiooni naaberriikidesse tuleb pidada õnnestunuks. Piiriületused toimusid eriliste probleemideta – kedagi kinni ei peetud, tagasi ei saadetud, millestki ilma ei jäetud. Reisikaaslaste hulgas oli isegi üks veetlev, intelligentne, Tartu Ülikooliga seotud sakslanna. Merevaigumaa kaotas paljugi oma senisest salapärast – seda niivõrd, et tärkas soov millalgi siia uuesti tagasi tulla. Muidugi siis põhjalikumalt ringi vaadates teada saada, kuidas vallutatud maal näevad välja endisaegsed ja praegused kalmistud, kas pääsemine omaste piiritagustele hauaplatsidele on sakslaste jaoks inimlikumalt või mõistlikumalt korraldatud kui näiteks setodel Eestist Petserisse saamine. Mida arvatakse viisarežiimi kaotamisest? Miks on sakslaste, ukrainlaste, leedulaste, tšetšeenide jt hulgas niivõrd laialdaselt levinud russofoobia, millest on see tingitud? Sooviksin lähemalt tutvuda juba eelmise sajandi alguses asutatud Rossitteni/Rõbatši ornitoloogiakeskusega Kura maasäärel, imetleda sealsamas „Euroopa Saharat”, Läänemere ääres jalutades ja randa uurides leida mõni fossiilesisaldav merevaigutükk…
Üks asi on siiski selge. Senikaua kuni uusasukad siin või mujal, samuti nende järglased ikka veel pole vabanenud punasest mõtlemisviisist, suurvene šovinismist, militarismist, Venemaal naaberriikide suhtes juba traditsiooniks muutunud imperialistlikest ambitsioonidest (kõikvõimalikest „vabastamistest”), neostalinismist, putinismist, austamata inimõigusi, rahvusvahelisi kokkuleppeid, demokraatlikku riigikorda, tsiviliseeritud elulaadi jms – pole abi ka kirsasaapa Euroopa ukse vahele pressimisest, seejärel erilist lootust ka praegusest haljamale oksale tõusmiseks.
Või ikkagi on – kõigest hoolimata?
Kunagi kuulutas N. Liidu kompartei pühalikult: „Nõukogude inimeste praegusele põlvkonnale saab osaks elada kommunismi ajal.” Pidi ju kommunismist saama kogu inimkonna helge tulevik… Praegusel ajal väljendutakse tagasihoidlikumalt: „Arenguruumi teil ju jätkub!” Minu arvates jääb kaliningradlaste endi otsustada, kuhu propageeritav „poliitkorrektsus” välja viib või kumma mainitud variantidest riigiasjanduses nad lõpuks omaks võtavad.
Jättes siinkohal kõrvale igasuguse ideoloogia või poliitika – elus mõndagi näinud ja läbi elanud „eesti inimesena”, „Eesti elanikuna”, soovin kaliningradlastele nende argielu korraldamises ja üleüldises paremuse poole pürgimises edu.
Tänan ERM Sõprade Seltsi ja reisibürood Germalo Reisid huvitava ja silmaringi avardanud ettevõtmise eest!


Tartus, juunis 2016



[1] Vt näiteks Sirje Madisson, „Kuulus ja kaunis kodune Portugal”, Lee 22, Tartu 2016, lk-d 110-125.
[2] Olgu siinkohal teadmiseks ka ennesõjaaegseid andmeid. 1938. aastal oli Preisimaa pindala 36 992 km2, elanikke  (1939) 2 488 122, neist Königsbergis (1939) 372 200, rahvastikutihedus ca 67/km2.
[3] Suursaksa Riik (saksa k.).
[4] Tänu vanaisale võidu eest! (vene k).
[5] Näiteks teatas nädalaleht Страна Калининград (Kaliningradimaa), 4.–10. 05. 2016, et 5. ja 7. mail toimuvad Võidu väljakul sõjaväeparaadi õppused, 8. mail Filharmoonias K. Listovi kangelaspatriootliku opereti /героико-патриотическая оперетта/ „Sevastoopoli valss” etendus, kuhu sissepääs sõjaveteranidele ja Kaliningradi oblasti asutajatele on vaba. 9. mail korraldati Merevaigumuuseumis loeng Königsbergi vallutamisest, õhtul aga militaarsaluut ja tulevärk.
[6] Siin ja edaspidi kasutan Königsberg/Kaliningradi asemel lühendit Königsberg/K.
[7] Kui ei tea, vaata vastavat märksõna TEA Entsüklopeedia 12. köites (2015), lk 100.
[8] Näiteks gootika ja juugendstiili asendamine sovetlike „hruštšovkadega”, mida nüüd on välja vahetamas tänapäeva arusaamadele ja nõuetele vastavamad uusehitised.
[9] I. Kant oli ka loodusteaduslike huvidega. Tuntuim näide on Kanti-Laplace’i nebulaarhüpotees (1795-1796) Päikesesüsteemi tekkimisest.
[10] Nõukogude maja (vene k.).
[11] Vt näiteks Üllar Harald Joasoon, „Königsberg, Preisimaa purustatud süda ehk Kaliningrad, vene kirsa Euroopa ukse vahel”, Tallinn 2016, 132 lk. Selle autobiograafilise, humoristlik-iroonilises vormis kirjutatud ja rikkalikult illustreeritud raamatu olin väga tähelepanelikult läbi lugenud enne, kui teekond „lahingulise kuulsuse linna” sai ette võetud. Samuti Vaike Silmato, „Venemaa”, 140 lk (bibliograafilised andmed puudulikud), peatükk „Kaliningrad (end. Königsberg, Ida-Preisimaa keskus)”, lk-d 5-21.
[12] Puuvõõrik (Viscum album) – Lätis haruldane, Eestis seni vaid üksikisenditena avastatud parasiittaim. Pinnapealsel vaatlusel võidakse puuvõõriku puhmikuid pidada tuule- ehk nõialuudadeks – mis tegelikult on taimehaigus ning põhjustatud viirustest jm.
[13] Hiinast pärinev reliktne, okaspuudega kaugelt sugulane paljasseemnetaim, kellest üks eksemplar kasvab ka Tallinna kesklinnas ja on looduskaitse all.
[14] Kogukas ja häälekas järvekonn on Eestis haruldus. Eelmisel sajandil leidus teda mõnel seisuveekogul Tartu ümbruses, kuid praegusel ajal võib liik olla meilt täiesti kadunud. Tekstis mainitud roomajate geograafilise levila põhjapiir on meie lõunanaabrite juures. Nende liikide esinemise kohta Eestis pole seni kindlaid tõendeid.
[15] Siinoleku ajal jäi meie turismibuss ainsaks, mis Kaliningradi oblasti võõrastemajadele kliente pakkus. Hotellide juures parkivaid, välismaalt pärinevaid sõiduautosid võis ühe käe sõrmedel üles lugeda. Neist üks kandis Leedu, teine Soome ja kolmas Saksamaa numbrimärki.
[16] Meie lugupeetud venelannast giid Valerija Ševtšenko oli kuulsast loodusteadlasest küll ühte-teist kuulnud, kuid konkreetseid andmeid K. E. von Baeri elust ja tegevusest Königsbergis tal pakkuda polnud. Lubas edaspidi asja uurida. Koju tagasi pöördunud, saatsin V. Ševtšenkole materjale K. E. von Baeri kohta Eestist. Mõningat infot 19. sajandi loodusteaduse suurkuju kohta oli pakkuda bussis viibinud eestlasest giidil.
[17] Soovi korral vt lähemalt Pekka Erelt, „Vene propaganda kasutab eesti ajaloolasi Eesti vastu. Ajaloost on kujunenud Venemaa infosõja tõhus relv Balti riikide vastu. Selle laskemoon tuleb ka Eestist.” Eesti Ekspress, 1. 06. 2016, lk-d 30-31.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar