esmaspäev, 25. jaanuar 2021

MERIKOTKA SURM RAUDTEEL - Neeme Sihv

 


Fotod: Jürgen Ruut.

MERIKOTKA SURM RAUDTEEL

Hiljuti jõuti Edelaraudteel niikaugele, et remonditi ära viimane viletsas seisus raudteelõik kasutataval Viljandi raudteel, Lelle ja Türi jaamade vahel, mille tagajärjel on rongide liikumiskiiruseks olenevalt lõigust 100-120 km/h. 


Teadaolevalt on see üks sagedasem loomade liikumisradadega ala raudteetrassidel, eriti Lintsi ja Mädara jõgede vahelisel alal, sarnaseks saab pidada ehk vaid Haapsalu raudteel lõiku Ellamaa peatuse ja Risti jaama vahel. Et keskkonnateemade hulgas on tihti jutuks hukkuvad ulukid ja linnud teedel, siis on teema ka kõrgendatud tähelepanu all. Vähemalt loodusehoidjate poole pealt, ametkonnad on endiselt üpris ükskõiksed. Nii ka seekord. Ometi, igal aastal seal puruks sõidetavate suurulukite arvu saab lugeda kümnetes ning see ei ole ametkondadel teadmata!

Kui veel mõned aastad tagasi arvati, et aastas on teedel kokkupõrkeid loomadega 3000 ringis (jäämäe veepealne osa), siis  Postimehe andmetel ulatus mullu arv ligi 5500-ni. Liikluskindlustuse Fond, mis registreerib vaid kaskojuhtumid, pakkus hukkunud loomade koguarvuks isegi 10 000 looma aastas ( https://www.accelerista.com/keskkond/10-000-soiduk-ja-loom-onnetust-aastas/ ). Raudteelt on aga statistika osakaal väike, sest enamasti kokkupõrgetest ei teatata. Ja kui ka teatakse, on asjal veel üks aspekt, mis iseenesest ka mõistetav - loom jäetakse loodusesse n.ö. loomuliku "kaduva teed" ehk söögiks teistele. Iseenesest on see loomulik, sest ega üpris purukssõidetud suurulukeid ei saagi nii lihtsalt ära vedada, raskesti ligipääsetavatest kohtadest eriti. Küll aga on see läbi ajaloo kaasa toonud uute loomade ja lindude hukkumisi. On minulgi olnud Kaarepere ja Tabivere jaamade vahel juhus, kus 100 km/h sõitnud rongi lähenedes tõusis teeveerelt lendu merikotkas, õhuvoos kandus vaevalt meetri kaugusel esiaknast üle katuse ja vist jäi ellu. Tagasiteel ma teda ei leidnud. Kolu metsade vahel merikotkal nii hästi ei läinud! Mainitud kandis nähtud ka karu loomajäänuste kallal maiustamas.

Teavitasin nähtud eeldatavast merikotkast Urmas Sellist MTÜ Kotkalubi, piirkonnast pärit klubi liige Jürgen Ruut sai ära käia ka kohapeal, et veenduda, millise liigiga tegu, kas ehk rõngastatud isendiga jms. Õnnetu hukkumise "põhjustaks" oligi siis varem tõenäoliselt rongilt löögi saanud põder. Või põhjustajaks hoopis "porgand"? Kindlasti mitte, sest rongi "roolis" istudes pole enam suurt midagi teha sellistel puhkudel. Eriti kui arvestada, et nende "porgandite" puhul on kaugtulede puhul tegu väga hädiste lahendustega. Muide, ka seda, milliseid kaugtulesid on rongidel vaja, teavitasin ametkondi enne uute rongide tellimist. Taas tähelepanuta, sest vastuses teatati, et "tuled vastavad kõikidele nõuetele". Mis sest, et loomi ja ka inimesi raudteel nähakse seetõttu sageli väga hilja....


Jälgede järgi võis arvata, et merikotkas polnud seal esimest korda toitumas ning nähtudki teda ka eelnevalt.

On see vältimatu? Kindlasti mitte! Juba enne raudtee remonti küsisin siin-seal mitmelt ametkonnalt, kas lõigule plaanitakse loomatunnelit! Seda oleks ju odavamalt võimalik teha mingi vooluveekogu kallastel? Mitte üks osapool, ei Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Keskkonnaministeerium ega keegi teine isegi ei kommenteerinud! Ka Edelaraudtee loomupäraselt ei huvitunud.

Loomatunnel sellises piirkonnas ja piirdeaed tähendaks aastas kümnete loomade ja seega ka lindude ellujäämist! On siin ametnike süüd? Kahtlemata! Ning võib olla kindel, et tapatalgud jätkuvad! Või ilmnevad kunagi muutused? Lähimas plaanis planeeritakse kuni 160 km/h liikuvate rongidega Ellamaa - Risti lõigul loomatunnel ja aiad?


Eriti kurb on see minu jaoks seetõttu, et olen aastaid jõudumööda Ornitoloogiaühingu tegemistes kaasa löönud ning erilise huviga püüdnud jälgida MTÜ Kotkaklubi tegemisi. Juba ajast, kui Urmas Sellis, manalateele lahkunud Einar Sellis jt aitasid n.ö. kotkamõõnast üle saada, ehitades neile kümneid pesasid ja panustades muudmoodigi.

Neeme Sihv

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar