Kolmapäev, 23. veebruar 2022

KUIDAS MINUST SAI JUTUVESTJA ... - Ena Mets.

 

Kuidas minust sai jutuvestja

ehk Kui Sinu amet sarnaneb rohkem muinasjutu tegelaskujule…

„Mis teid tõukas täna kodust välja tulema üle liuväljade ja läbi külma tuule?“ uurin 18. veebruaril (2022) Räpina raamatukogu ligi kümnelt jutuõhtule saabunult.

„Mind huvitas, et mida see jutuvestmine täna endast kujutab. Kui mina laps olin ja õhtul pimedaks läks ning tuld tuli kokku hoida, siis minu vanaisa jutustas meile lugusid tsaariaegadest oma lapsepõlvest. Kas see on siis midagi sarnast?“ vastab mulle üks hallipäine vanahärra. Saan teada erakordse loo sellest, kuidas tema vanaisa oma lood lõpuks ka kirja pani ning talle 13ndaks sünnipäevaks kinkis, kuidas tema isa memuaare edasi kirjutas ning kuidas nüüd jätkab perelugu ka tema ise.

„Inimhetked ja kohtumisretked“ Võrus. „Aitäh, et olemas oled!“ ütles üks 60aastane naine. /Pildi autor Andres Treial/

Jutuvestmise reeglistik

Tihtipeale, kui ütlen küsijaile, et olen jutuvestja, siis tekitab see nii mõneski omajagu segadust. Küllap tundub see paljudele, nagu kunagi ka mulle tundus, pigem muinasjututegelasena „Lumekuninganna“ loost, mitte reaalse ametina. Kui aga selgitan, et see seisnebki päriselt lugude vestmises, siis järgmine loomulik oletus on, et „lastele kindlasti väga meeldib!“ Kui siis aga sõnan, et jutustan hoopis peamiselt täiskasvanutele, siis vaadatakse mind üllatuse või umbusuga, mõnikord aga ka heakskiitvalt: „Ja täiskasvanud kuulavad sind?“

Võiksin sellele Räpina raamatukogus kohatud vanahärrale vastata mitut erinevat moodi ja küllap vastaks ka iga jutuvestja erinevalt. Olen oma algusaastatel olnud isegi korra identiteedikriisis, mõeldes, et ehk ma ei ole siis päris jutuvestja, kui ma ei jutusta ainult traditsioonilisi rahvalugusid. Prantsusmaal jutukoolitustel käies kuulsin nii mõnigi kord kogenud jutuvestjaid vestlemas teemadel, milliseid lugusid ja kuidas on väärikas ja õige ühel jutuvestjal jutustada. Kuulsin neidki ütlusi, et rahvalugu on olulisem, sügavam ja universaalsem ning puudutab rohkem. Isiklikud lood sageli seda kõike ei ole. Täna ma aga tean, omaenda kogemusest, et see ei ole tõsi. Iga isiklik lugu võib muutuda metafooriks, võib seoste kaudu äratada ükskõik millises kuulajas tema teadvuse kõige sügavamaid kihte ning tervendada hinge samamoodi nagu üks traditsiooniline lugu.

Keset minu identiteedikriisi sain oma kallilt jutuvestjast sõbralt ja eeskujult Dan Yashinskylt sõnad, mida kannan jutuvestjana hinges kaasas tänaseks juba neljandat aastat: „Kõik need, kes arvavad, et teavad Õiget ja Ainsat Teed jutuvestmiseni, on hobusesõnnikut täis. Jutuvestmine on ja peaks olema elav kunst. Ela katsetades. Liigu edasi otsides ja kasutades omaenda häält/hääli. Jätka lugude taasloomist. Luba endal tantsida elu, fantaasia ja traditsiooni ning nende lugude vahel, mida keegi pole veel ette kujutanud, kuna need lood pole veel sündinud. Ma ei talu mingeid doktriine ega ettekirjutusi selles kõige uuemas ja ühtlasi kõige vanemas kunstivormidest.“

Minu elu esimene jutuvestja Philippe, kes meid oma idamaiste pillide ja lugudega 2500m kõrguselt kaugele rändama viis.

Teist korda sündinud

Veebruar on minu jaoks üks olulise tähendusega kuu – 5 aastat tagasi (veebruar 2017) tegin oma esimese Eesti-tuuri jutuvestjana. Nii et see on justkui minu kui jutuvestja SÜNNIKUU. Tookord käisin läbi 13 Eesti raamatukogu (ja kohtusin nõnda ligi 400 inimesega). Jutustasin lugusid oma elust ja esimesest raamatust „Naeratava kuu inimesed“, kuna kõige lihtsam on ju jutustada alustuseks ikka sellest, mis meile kõige tuttavam ja lähem.

Täna, viis aastat hiljem alustan uue hooga taas uut ja juba õige mitmendat jututuuri. Ees ootab uus teema – armastuslood („Armastuse mitu palet“) – Võrus, seejärel kolm loodusteemalist jutuvestmist „Loodus, minu kodu“ Põlvamaal (Veriora, Räpina, Leevi) ja sinna otsa veel EV aastapäeva jutuvestmine Ingliste raamatukogus Raplamaal, seegi uuel teemal: „Lood Ajast“. Kõige tipuks on juba sel reedel (25. veebruaril) EV aastapäeva ZOOM-jutuõhtu Šveitsi Eesti Seltsile. Nii et 3 teemat ühe kuu jooksul ja neli minu jaoks uut ja käimata paika. Eks sümboolne on seegi, et alustan oma jutuaastat taas Võrus, kus toimus ka minu päris esimene jutuõhtu viis aastat tagasi. Võru võtab mind vastu juba neljandat korda!

Tänaseks olen jutustanud Valgast Tallinnani, Oravast Toilani, Värskast Ruhnuni ja Kurtnast Salmeni, Pariisi korterites ja raamatukogus, Die’ teaterkohvikus, Marseille’ teesalongis, Tours’i ülikoolis, ZOOMis ja YouTube’is, Püreneedes ja Alpides ning Gao sõjaväebaasis saunaõhtu juurde. Päikeselugusid olen saanud rääkida isegi päikesetõusude taustal Emajõe ääres, Toompeal kui ka Pariisi Montmartre’i künka otsas, kui oma „Elu ja imede pandeemia“ raamatu välja andsin, ning selle tähistamiseks varahommikusi piknikke korraldasin.

„Naeratava kuu rännu- ja raamatulood“ Valgas. „Kui mulle väga meeldib, kuidas ma seda siis väljendada tohin?“ lausub 60aastane mees. /Pildi autor Andres Treial/

Aegade algusest

Kui 2017. a. asusin päriselt jutuvestjana teele, siis ehk sai minu see teekond tegelikult alguse juba kümme aastat varem, 2007, mil kohtasin oma elu esimest jutuvestjat Philippe’i, kui Lõuna-Prantsuse Alpides olin poolel tõusul Rabuons’i mägihütti. Olin tol suvel armunud ühte metsikusse mägedes kasvanud noormehesse ning tema juurde ma teel olingi, kui korraga seisis see kõhna pika hobusesabaga mulle jaapani tarka meenutav mees minu teel, õlad idamaiseid pille täis. Tema jutustas mulle lugu oma unistusest ning see oli taipamine, et jutuvestjad on päriselt olemas.

„Minu noorpõlve unistus oli saada jutuvestjaks. Läksin koolitusele. Ja proovisin mis ma proovisin, kuidagi ei tulnud hästi välja. Ehk minu motiveerimiseks mu õpetaja ütles, et mängigu mina pille teiste jutuvestjate jutustamise taustaks, et seda ma teen suurepäraselt. Ja nii ma siis mängisingi, ligi aasta. Aga siis ühel päeval mulle ei andnud rahu ja palusin õpetajalt luba uuesti jutuvestmist proovida – olin ju kõiki teisi ja nende arengut nii kaua vaadanud – ja nüüd, kui ma suu lahti tegin, siis minu õpetaja ei saanud pärast tükk aega sõnagi suust: minust oli saanud jutuvestja teisi jälgides!“

Philippe tuli minuga samasse matkahütti öömajale ja tegi meile, seitsmele inimesele minu elu esimese jutuõhtu – asusime üleval mäekuru peal, 2500m kõrgusel, ülevalt mägede vahelt pani põhjatuul uksed plagisema, tegime kaminasse tule ning sukeldusime teise maailma. Tänaseks on see minu elu esimene muinasjututegelane läinud ära taevatähtede juurde.

2015 avanes mul lõpuks endal võimalus jutuvestmismaailma sisse pugeda tänu Piret Päärile, kes kutsus mind tõlkima Kanadast tulnud jutuvestjat Dan Yashinsky’t. Kui Dan oli Tartus kaks jutuõhtut ära teinud ja mina teda tõlkinud, suundusime Tallinna, kus ees ootas veel õpituba. Veetsime ühe minu elu meeldejäävama bussireisi Tartust Tallinna, 2.5 tundi täidetud kummagi elu armastuslugudest. Ja sest peale ongi Dan olnud see, kes mind on julgustanud mitte kuulama vaidlusi selle üle, milliseid lugusid ja kuidas peaks üks jutuvestja jutustama, mitte laskma end morjendada koolkondadest, vaid otsima oma enda häält ja rada. Tema tutvustas mind ka sellele rändama viivate helidega pillile, sansulale, mida täna kõikjal endaga kaasas kannan.

2016 novembris keset 10-päevast Vipassana meditatsioonilaagrit kusagil pisikeses Rootsi paigakeses, kui meeled oli erksad ja uued ideed muudkui pähe ilmusid, tuli korraga otsus ja kindel teadmine, et „veebruaris 2017 teen oma esimese jutuvestmistuuri“. Ning enne 2016 jõulu oli mul juba terve jututuur kokku lepitud. Nõnda saigi veebruarist minu jutuvestmise sünnipäev. Aasta hiljem (2018) käisin sellal juba 17 raamatukogus. Ja nüüd alustan veebruaris kahe uue programmiga – armastuslood, lood ajast.


Päikesetõusu piknik Tartus Emajõe ääres (september 2020), lugusid päikese auks ning tänuks hooandjaile raamatu „Elu ja imede pandeemia“ ilmumisel.

Tänutunne

Olen tänulik kõikidele jutuvestjatele, kellega olen sest peale ja enne seda kohtunud, kes on aidanud mul astuda oma rada ja otsida oma häält ning kes on mind inspireerinud juba puhtalt oma viisiga maailma näha ja lugusid vesta. Aitäh, Philippe, Piret ja Dan! Aitäh Marie Chiff’mine, kes võttis mind vastu oma Rennes’i lähistel maakodus, lubas mul näha oma jutuvestmistegemisi, sisse piiluda oma raamatukogusse ning jagas nõuandeid! Aitäh, Paule Latorre, kes pani mind korduvalt end ületama, ka läbi pisarate (ja seda taas kord veebruarikuus, kui tema käe all aastal 2020 koolitusel olin)! Aitäh, Pascal Quéré, suurepäraste tehnikate ja tööriistade eest, mida jutuvestmises kasutada!

Aitäh, Philémon, minu suure hingega ja südamega eeskuju ja sõber! Aitäh, Marien, kelle vabadus teha on mind oma rajal julgustanud ning kellega koos oleme ka ühe jutuõhtu improviseerinud! Aitäh kõigile jutuvestjaist sõpradele, kes on mind mõnele loole juhatanud, kelle jutustamise viis on mind inspireerinud! Aitäh kõigile, kes on kohale tulnud lugusid kuulama ja omasid jagama! Aitäh perele ja sõpradele, kes minu teekonda on toetanud ja kaasa elanud!

Ja muidugi aitäh, mu armas sõber Philémon, ka selle eest, et keset corona-hullust ja minu elu ja imede pandeemiat ühel ilusal päeval, kui minu tegutsemisärevus liialt suureks oli kasvanud, minult küsisid: „Kas tead minu sõber Pierrot’ nelja küsimust?“

Mina: „Ei. Räägi!“

Philémon: „Mis on sinu unistus? Kunaseks see on? Mida sa oma unistuse jaoks täna oled teinud? Ja lõpuks, väga oluline, kuidas sinu unistus maailma kaunimaks teeb?“



Lugusid vestsin isegi tõlgina Gao militaarbaasis töötades prantsuse ohvitseridele (2021 juuni) 

 

TULEVASED JUTUVESTMISED:

Veebruar:

24.02 kl 08.00 Ingliste raamatukogus (Raplamaa) „Lood ajast“

Märts:

11.03 kl 13.00 Tudulinna Kogukonnamajas (Ida-Virumaa) „Inimhetked ja kohtumisretked“

11.03 kl 19.00 Kiikla rahvamajas (Ida-Virumaa) „Inimhetked ja kohtumisretked“

12.03 kl 13.00 Kurtna raamatukogus (Ida-Virumaa) „Armastuse mitu palet“

14.03 kl 18.00 Võhma Linnaraamatukogus (Viljandimaa) „Lugusid Malist ja maailmast“

15.03 kl 17.00 Viljandi Linnaraamatukogus „Armastuse mitu palet“

17.03 kl 16.00 Halliste raamatukogus (Viljandimaa) „Lugusid Malist ja maailmast“

19.03 kl 10.00 Puiatu raamatukogus (Viljandimaa) perehommik „Loodus, minu kodu“

19.03 kl 14.00 Tuhalaane raamatukogus (Viljandimaa) „Lugusid Malist ja maailmast“

29.03 kl 16.30 Tõhela raamatukogus (Pärnumaa) „Loodus, minu kodu“

30.03 kl 17.00 Sindi raamatukogus (Pärnumaa) „Loodus, minu kodu“

Aprill:

2.04 kl 18.00 Ruhnu raamatukogus (Saaremaa) „Loodus, minu kodu“

6.04 kl 16.30 Aravete raamatukogus (Järvamaa) „Inimhetked ja kohtumisretked“

7.04 kl 11.00 Oisu raamatukogus (Järvamaal) „Inimhetked ja kohtumisretked“

7.04 kl 14.30 Kahala raamatukogus (Järvamaal) „Loodus, minu kodu“

8.04 kl 15.00 Puurmani raamatukogus (Järvamaal) „Inimhetked ja kohtumisretked“

10.04 kl 15.00 Toila rahvamajas (Ida-Virumaa) „Armastuslood muusikas“ koos KULNO MALVAga

13.04 kl 18.00 Jõgeva raamatukogus „Armastuse mitu palet“  



Prantsusmaal on tavapärane korraldada jutuõhtuid kellegi elutoas – Rootsi laud, sõbrad ja lood (Pariis, november 2018)



2 kommentaari:

  1. Millal tulete Rapla raamatukokku.Ootan väga Teiega kohtumist.


    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tere!
      Raplasse ma ei oska öelda kahjuks. Kehtna on mind kutsunud ja loodan, et enne suve jõuan Kehtnasse. Võin Raplasse taas kirjutada ja uurida, kas nad soovivad lugusid armastusest või ajast :)
      Kohtumiseni!
      Ena

      Kustuta