Teisipäev, 17. märts 2015

VIRVE - Andrus Leberecht








VIRVE.

… Kardin eemal, mändide vahelt paistva maja teise korruse akna taga justkui pisut väreles. Olin seisnud vaikides sääl suure punakas-pruuni raudkivi kõrval juba ei mäletagi enam kui kaua, ja mitmendat korda. Päev oli õhtusse jõudmas. Või polnudki ma vahepeal siit ära käinud? Seisin seda akent vaadates, ja ununenud oli, mis ajast, kas tõesti aastaid, oodanud et kardin lööks värelema, aken avaneks ja rinnatisele ilmuks… 
Kuue-aastasena, mõned kuud pärast isa surma, kui kolisime kevadel emaga uude kodusse, tutvusin lähedal elava naabritüdrukuga, õieti jäi ta mulle millegi erilisega silma, kuigi läheduses elas ka teisi minuealisi....Ta oli minuvanune, selline kõhn, vibalik, pikkade heledate kulla-karva juustega, mis olid kahte patsi punutud, naerulohukestega põskedel, ning temas oli veel midagi sõnul seletamatut, mis ei lase mind toda aega unustada. Temale, ja sellele kõigele mõeldes hakkab mu süda tänaselgi päeval kiiremini põksuma ning mind pitsitab magus valu – sellisena ma teda mäletan. Meie uus kodu oli Mustamäe kaldal Hiiu parkmetsas, suusahüppetorni lähedal. Ümbruses olid männid kanarbikuga, pohla- ja mustikavartega, kassikäppadega ja suure punakas-pruuni kiviga. Kivi juurest nägi naabritüdruku kodumaja. Mõned aastad hiljem, kui tema perekond kolis tolle sama maja teisele korrusele, oli näha selle kivi juurest ka tüdruku toa aknasse. Ning õhtuti sai ikka selle kivi juures seistud.
Seisin kivi kõrval, mis ulatus siis mulle rinnuni. Päev hakkas hämarduma, puude varjud tumenesid. Kas oli suveõhtu või talveõhtu? Vist ikka suveõhtu, sest meenub kivist õhkuv päevasoojus ja puude vahel hõljuv liiva ning männiokaste lõhn, või oli sellel ajal vist kogu aeg suvi. Pisut eemal oli Mustamäe kaldapealne, kust päikese loojangu suunas paistis ära Harku järv ja selle taga meri, ja paremat kätt oli hästi näha Toompead. Mustamäe all-linna alles hakati ehitama. Suur soe kivi, õhtune loojuv päike ja naabritüdruku toa aken. Mõnikord tundub, et ma polegi sealt kivi juurest ära läinud. Et vaatan seda akent ja ootan, muudkui ootan… puudutusi, embusi, sõnatut mõistmist. Et ehk tuleb tüdruk avatud aknale ja lõpuks ometi lehvitab säält mulle, hüüab õhtusesse päikese-punakasse hämarusse minu nime. Või ehk pöördub aeg tagasi ja kuuleksin tema poolt sosinal lausutud sõnu... Kas või sosinal – nagu olen mina tema nime endamisi korranud, tuhandeid kordi korranud.
Tüdruku nimi oli Virve. Virve, Virve… selle nime kõla meenutab ootusäreva tüüne mere väsinud lainete virvendust, peibutavaid muinasjutulisi ja nii kättesaamatuid virvatulukesi, neid naeru-lohukesi tema põskedel, lootust, et ehk tuleb ta tõesti kodunt sinna kivi juurde, kus seisan, ütleb mulle – ma tean, sa ootad mind, sa oled mind oodanud aastaid, sa ootad mind, kallis, jah, kallis… Nii ei saagi ma lõplikult ära minna ning miski sunnib mind pöörduma ikka ja jälle tagasi, tagasi lapsepõlveradadele ja unistustele tollest ajast. Et avaksin silmad, ärkaksin raskest unest, ja kõik on taas nagu tol hetkel, mida vaid suletud silmi näen. Nüüdki aastakümneid hiljem juba keskealise mehena aegajalt nostalgilistel lapsepõlveradadel käies ja selle sama kivi juurde sattudes, või kusagil mujalgi mingis teises olukorras teisel hetkel valdab mind tunne, et see kõik oli alles eile ja kõik võib veel tagasi pöörduda, kui hästi pingutada, kui ainult suudaks öelda salasõna või veeratada peos absoluutse garantii kivikest, suudaks vaikimise lõpetada... Möödunud on enamvähem nelikümmend aastat ja iga aastaga koguneb neid rohkem, südamevalu ja ebamäärasus on alles. Kivi on vait ja kardin aknal ei värele, pole kardinatki –... Maja on oma vaatamise tühjade akna-aukudega kunagise park-metsa poole lõpetanud, aastast 2012 teda pole enam. Uusrikkad on oma maitsetud kipsist majad kunagise mereväebaasi raadiojaama hoovile püstitanud... Kunagi nii korras ja hoolitsetud metsa-alune on aastakümneteks lohakile ja hooldamata jäetud ning võssa lastud kasvada, tüdruk on ammu ära kolinud, ja mis tüdruk ta tõenäoliselt ammu enam on. Minagi elan aastaid mujal. Lapsepõlvekodu on aga ikkagi kodupaik, see tõeline kodu, ükskõik siis, kus ma mujal olen elanud. Uneski ilmub ta mulle alatasa, et justkui oleksin ma seal ja miskit pole muutunud, ja kui ongi midagi vahepeal muutunud, siis olen ma kõikide asjade kiuste koju tagasi jõudnud, jõudnud tagasi sinna ja sellesse aega, mil kohtusin naabritüdrukuga... Ent siis saabub taas hommik ja unenäod lahkuvad.
Sinu nimest on saanud minu tarkus ja saatus, oled muutunud minu noorpõlve unistuste sümboliks, Sinu isikupärasest olemusest ja elukäigust olenemata. Nooruses, kui veel küsimusi erilisi polnud, olid vaid unistused ega osanud siis veel arvatagi, et elu kujuneb selliseks nagu ta on nüüd kujunenud, nagu oleme ta ise kujundanud. Mida õieti varajasest lapsepõlvest kaasa võetakse ja kuidas see edasist elukäiku mõjutab, ning kas inimese mina üldsegi muutub läbi aastate? Kui nüüd püüda ehk seletada, siis ilmselt lapsepõlves üle-elatu jätab kindlasti edaspidisele kaunis suure jälje, pitseri... Kellel turvaline perekond ja kodu, kellel ebakindlus ja kahtlused; kasvatus, vanemlik hoolitsus, kaitstus või siis selle puudumine. Ent tõenäoliselt mitte ainult lapsepõlv ei mõjuta inimest, seda teevad ka tema eelmised elud, sünnipära, päritolu. Millega on mind õieti köitnud minu elu esimene armastus – vilksatused eelmistest eludest? Kuivõrd geenidega edasiantut võiks pigem vaimu taaskordseks ümbersünniks nimetada, või õieti vist peakski? Vaim sünnib uuesti, et eelmiste elude karmavõlga tasuma hakata ja koguda ning kogeda uusi elukogemusi. Seega varajases lapsepõlves võib ilmselt mäletada asju eelmistest eludest. Hiljem kõik eelnev peaasjalikult ununeb. Jäävad ähmased pildid millestki, justkui mitte kunagi olnust või just kunagi olnust, jääb uskumus. Reaalsus, eelmised elud ja uued unistused segunevad. Aastatega tekib päevaprobleemidest tingitud ebamääraseid mõtteseoseid ja vastusteta küsimusi. Oleks vaid julgust mõelda nende üle, neid üksteisega jagada ja küsimusi küsida, mitte ainult endalt. Millist elu oled Sa elanud? Millist elu me kõik oleme elanud? Mida oleme teinud valesti ja miks? Mida võisid mõelda, kes Sa tegelikult kindlasti märkasid minu sõnatuid pilke... Kas mõtlesid vahel minule, et miks küll...? Et miks küll me vahel teeme asju, millega jätame teise inimese täiesti hämmingusse ootama? Jätame ta oote-seisundisse, aastateks, ega lõpeta oma alustatut, mis on ju üsna sarnane petmisele, teise inimese ootuste petmisele. Tegeleme nn oma asjadega, ent teine inimene on justkui köides tee ääres..., elu möödub temast, aga ära ka minna ei saa... Ehk olen ma petnud, aga ma pole seda tahtlikult teinud. Nii nagu nii mõnigi teine, kellesse mina olen heausklikult suhtunud, on mind petnud. Nagu me üksteise võidu petame endid ja kõiki iga päev, iga hetk, mõtlemata. Varjame oma tõelisi soove pseudo-kiirustamise ja näilise aja puuduse taha. Lükkame olulisi vestlusi päevast päeva homsele tõdemata, et kaotatuid hetki tagasi ei saa, aastad ega isegi päevad ei kordu. Ma olen Sind petnud minu enese ees..., ja ennastki. Ilmselt inimestel ei ole kombeks sügavuti mõtestada oma tegevusi teiste inimeste suhtes ja isegi eneste suhtes. Ning siinjuures erilisest empaatiavõimest ning suurtest vaimuannetest vist rääkida ei saa, kuivõrd need üldse õpitavad on nagu tolerantsuski? Miks küll ei leidnud ma end kordagi aiaväravat avamas, et tulla uksele koputama, ja nüüd südant valutan? Ei ühtki suudlust, ei ühtki puudutust, vaid eemalt pinget täis pilgud. Vaid unenäos olen Su juuste lõhna tundnud ja käte soojust... Kui olengi püüdnud komistades katkendlikke mõisteid leida, siis on need tundunud vahel kõik nii võltsid, valed ja mõttetud justkui tõlkes kaduma läinud, ning tihti on seejärel minu osaks jäänud mahajääja vaikiva mõtleja roll. Mu silmis peituks tõde, ja tema silmis sõnatu vastus mulle, kui vaid oskaks neid lugeda, puudutuses aastate pikkuse ootamise pinge lahendus. Ent täna olen ma jälle siin, mõtetes, et oodata, sest küsimused on ikka veel küsimata, uksele koputamata... Oodata kuni kustuvad tähed, kuni see suur kivi muutub jahedaks suve-soojuse kadudes, kuni kõiksus kaob, jääb vaid kurb-mõtlik pimedus ja lõpuks ometi saan ehk vastuse seda kivi puudutades, ta on ju pilgeni täis minu unistusi ja lootusi, mälestusi, küsimata küsimuste hirmu. Mälestuste mäletamise kivi..., virve-kivi. Ta tuleb aknale ja ma saan talle öelda, ja tema saab mulle öelda.
Projtseerides omaenese mõtteid teisele inimesele, õieti ettekujutusele teisest inimesest, ja sattudes sellest suurde vaimustusse, kas ei jää seejuures tähelepanuta teine inimene kui inimene, tema tunde-maailm ja elusaatus? Kõik minu mõtted toimuvad minu kui ainumõtleja peas. Ent see teinegi, ka Sina oled olemas oma mõtetega ja tunnetega, me kõik oleme... Praktilist-pragmaatilist eestlast aitaks siinjuures vaid ehk vargamäelaslik usin töökus. Põrgupõhja Jürka soov õndsaks saada on tava-eestlasele juba pisut liig. Teed tööd, siis ununevad rasked eksistentsi-probleemid ja peaks saabuma armastus. Ent mida Anton Hansen õieti peab silmas töö ja töö tegemise all? Kui pea on tühi igavikulistest küsimustest, siis kuidas peaks kohale saabuma armastus? Jumala armastus on niikuinii koguaeg kohal kohalt lahkumata. Seega kuidas oleks pidanud saabuma Virve armastus minu vastu? Ning millist tõestust veel oleks vajanud minu armastus Virve vastu? Oskar Luts on ähmaselt kujutanud sarnast lootusetut olukorda Arno silmade läbi, oli ju Arnolgi oma Virve sääl kuskil linnas, sõna otseses mõttes. Kättesaamatu Virve, vaikimine ja lõpuni rääkimatus... Kõik muu hingerahu aga oli Arnol Saare kodutalus ja  Paunveres... Nii jäi Arnol kodune õnn ja inimlik armastus ühildamata. Kui me loeme raamatuid, siis mida me nendest raamatutest õieti loeme, või kas või sellest praegusestki tekstist siin? Otsime tuttavaid tähti ja sõnu, või midagi enamat, tunnetust? Üritame ennast samastada, leida tuttavaid situatsioone... Vaatame pilti seinal ning mõtleme mingeid omi mõtteid...
Nii leian ma end taas tõdemuselt, et ma ei olegi midagi muud, kui vaid ma ise. Oma saatuse olen ära määranud oma igapäevaste tegevustega ja tegemata jätmistega, otsustustega, vigadega ja hirmuga teadmatuse ees ja julgusega, kui julgust on olnud... aukartusega elu ees ja eelmistest eludest pärit uskumustega. Tagantjärele tarkus ongi see kõige suurem tarkus, elutarkus. Elutarkus eluõhtul. Jääbki üle vaid lootus, et
kardin eemal, mändide vahelt paistva maja teise korruse akna taga justkui pisut väreleb...
...
2004/2011
Osa sellest loost ilmunud Emmaste Vallalehes Andrus Leberechti nime all novembris 2004

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar