Neljapäev, 22. jaanuar 2015

HIIUMAA PÄÄSTAKS SÕLTUMATU MAJANDUS - Monika Helme



Hiiu Lehe püstitatud küsimustele vastab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Hiiu-,Lääne- ja Saaremaa valimisringkonna esinumber Helle-MoonikaHelme

Millised algatused Riigikokku pääsedes käima lükkaksite?
Konservatiivina seisan traditsiooniliste pereväärtuste eest. On äärmiselt oluline,et just lastega pered oleksid pankade jõupositsioonilt lähtuva käitumise ja kodukaotuse eest kaitstud. Tahame kustutada iga abielus oleva noore pere kodulaenust 25 protsenti iga lapse sünniga. See tagab, et vanemad saavad keskenduda lastekasvatamisele, mitte pangalaenu teenindamisele.Lisaks lasteaiakohtade olemasolule peaks olema lasteaiakoht ka tasuta, samuti lasteaiatoit. Peab taastama korra, kus tööl käiva mehe abikaasa on haigekassas kindlustatud, et emad võiksid soovi korral pühenduda laste kasvatamisele, jäämata seejuures arstiabita. Kindlasti seisan tasuta hambaravi eest, et lagunevad hambad ei oleks enam kellelegi ületamatuks probleemiks. Igale Eesti inimesele terved hambad, mitte ainult jõukatele või vangidele! Kehtestada tuleb lesepension.Oleks õiglane, et leseksjäänu saab vähemalt osaliselt kadunud abikaasa pensioni, selle protsent oleks meie ettepanekul võrdne abielus oldud aastatega.Kindlasti tuleb kaotada pensionilt tulumaks.

Millised teie valimisprogrammi aspektid puudutavad ja kuidas mõjutavad elu saartel?
 Et elu saartel on hääbumas,on pikka aega tehtud valede otsuste tulemus. Haldusreformi on aetud vales suunas. Ei ole enam abi vägivaldsetest omavalitsuste sundliitmiste kavadest,kus peibutuseks pakutakse ühekordset rahasummat,aga tegelikkuses tähendab see järjekordset töökohtade ning avalike teenuste kadu,perspektiivis elu väljasuremist maapiirkondades.Läbi tuleb viia omavalitsusreform,kus omavalitsustele antakse tagasi nende tulubaas ja õigus ise otsustada,kuidas nad raha kasutavad.Samuti tuleb riiklikult kaasrahastada suuremaid projekte,eriti just ääremaadel.Sõda tuleb kuulutada korruptiivsele rahajagamisele,mis lähtub omavalitsusjuhtide parteilisest kuuluvusest.Raha jagamisel tuleb arvesse võtta eelkõige aspekte,mis arendavad kohalikku majandust.

Kuidas saaks riik Teie arvates töötajaid palgavaesusest välja aidata?
Selleks on ainult üks tee:meie oma rahvusliku lisaväärtust tootva majanduse käivitamine, mitte odaval allhankel ja Euroopa abirahadel vegeteerimine. Eestis on palju inimesi, kes käivad tööl, kuid peale eluaseme- ja toidukulude tasumist ei jää neil teenitud rahast midagi järele. Kes rabavad palgavaesena.Elu näitab, et varem või hiljem läheb inimene selliste tingimuste juurest kindlalt edasi – välismaale,jättes maha “hooliva ja parema Eesti”.On aeg tõsiselt hakata mõtlema regionaalarengule,lõpetada korruptiivne ja arutu raiskamine jätkusuutmatute projektide peale, nagu vikerkaarevärvilised MTÜdja soovoliniku kontor, lõpetada erakondade ebamõistlik riigipoolne rahastamine,vaadata üle välisabile minev raha, mis moodustab meie sisemajanduse koguproduktist tervelt 0,7 protsenti, lõpetada ebavajalikes välisorganisatsioonides kallis liikmelisus.Vabanev raha suunata ettevõtluse arendamisse ja panustada inimväärikusse!

Mis võiks tagada Hiiumaa jätkusuutliku arengu ja pidurdada rahvastiku vähenemist?
Konservatiivne Rahvaerakond loob riikliku tagasirände agentuuri, mis aitab kodumaale tagasipöördujatel leida uuesti töö ja kohaneda elumuutustega. Me teame,et suur osa lahkunutest on läinud saartelt. Kui meil on raha, et pakkuda pagulastele ja immigantidele eluase, tasuta tugiisik ja 600 eurot kuus kuludeks, siis tegelikkuses võiks neid vahendeid kasutada pigem oma inimeste tagasipöördumise ja taaskohanemise hõlbustamiseks.Olukorra parandamiseks tuleb luua Hiiumaale autonoomne majandus, arvestades Hiiumaa äralõigatust mandrist ja ühendusele minevaid kulusid. See on ülesanne,mis ei peaks jääma ainult hiidlaste ja Hiiumaa väheste ettevõtjate õlgadele.Siin peaks appi tulema riik, kes käivitab Hiiumaal tootmise ja majandusharud,mis on piirkonnas kõige optimaalsemad. Hiiumaa ei peaks valdavalt turismiettevõtlusest elatuma, mis on sesoonne ja ei paku tööd kogu aasta lõikes. Rannarahvale on kindlasti kõige südamelähedasem kalanduse ja merendusega seonduv, neid majandusharusid peabki Hiiumaal arendama.Üle vaadata tuleb tööjõumaksudega seonduv, pakkudes maksusoodustusi ääremaadele.Peame hakkama rääkima mitte tõmbe- vaid tõukekeskustest, et rikkamate ja tegusamate piirkondade äritegevus ja inimesed hakkaks valguma hajusamalt üle terve Eesti. Seda saab teha riiklikult reguleerides ja toetades. Praegune tõmbekeskustele ülesehitatud süsteem, mis nagu nimigi ütleb, tõmbab kõik tulupõhise ühte kohta kokku ja jätab kulupõhise väljapoole. See on põhimõtteliselt vale ja riigile tervikuna pikemas perspektiivis hukatuslik.

Küsis KADI LAID

Ilmus HIIU LEHT, 21.01. 

Kolmapäev, 7. jaanuar 2015

MA OLEN GEI, AGA MA EI POOLDA SAMASOOLISTE ABIELU - Doug Mainwaring

Ma olen gei, aga ma ei poolda samasooliste abielu.

Foto: toimetaja.


Doug Mainwaring, abielus
 8.03.2013

Kuigi paljud põhjendavad oma vastasseisu samasooliste abielule religiooni ja traditsiooniga, on seda  võimalik vaidlustada ka lähtudes mõistuspärasest mõtlemisest ja kogemustest.
"Ma tean oma südames, et inimene on hea - et see, mis on õige, saavutab lõpuks alati võidu, et igasugusel elu on oma eesmärk ja väärtus." Need Ronald Reagani 1991. aastal lausutud sõnad olen ma pannud raami ja riputanud seinale oma  kirjutuslaua taga. Ma pean neid sõnu oma mõtte väljenduseks ja kasutan neid samasooliste abielu alases diskussioonis.
Ma toetan igati gei- ja lesbipaaride kooselu (tsiviilpartnerlust), kuid ma olen samasooliste abielu vastu. Kuna homoaktivistid on teinud abielu, mitte lihtsalt kooselu, oma eesmärgiks, peavad mind paljud ennastjälestavaks ja reeturist geiks. Olgu sellega kuidas on, aga ma eelistan mõelda endast kui loogiliselt arutlevast, intellektuaalselt ausast inimesest.
Mõiste „samasooliste abielu“ ei ole usaldustäratav, kuid poliitiline korrektsus on teinud ilmselge asja väitmise riskantseks ettevõtmiseks. Sootu abielu ei ole üldse abielu. See on hoopis midagi muud.
Meedia kirjeldab vastuseisu samasooliste abielule paremal juhul kui klammerdumist "vanamoodsate" usuliste tõekspidamiste ja traditsioonide külge ning halvimal juhul kui homofoobia ja sallimatuse väljendust.
Ma olen alati olnud ettevaatlik, vältides religiooni või traditsiooni ettekäändeks toomist selle teema käsitlemisel. Ja selleks on ka põhjust: Minu seisukoha kujunemisel pole etendanud olulist rolli ei usulised tõekspidamised ega traditsioon, küll aga loogiline mõtlemine ja kogemused.

Kogemusest õppimine
Kui ma olin noor mees, ei tundnud ma tugevat soovi abielluda või isaks saada, sest mul olid ülekaalus homoseksuaalsed tunded.
Ma tundsin tugevat tõmmet meeste vastu esimest korda kaheksa aastaselt, kui vanemad võtsid mind kaasa vaatama filmi Helisev muusika. Kui kõik teised imetlesid Šveitsi Alpide ilu tohutu suurel ekraanil, ei saanud ma pilku mundris ja blondilt Rolfilt, kes oli saamas kaheksateist. Pärast seda minu selline kalduvus, kord ärganud, enam ei kadunud.
Kolledži ajal ja kui ma olin kahekümnendates, oli mul  palju lähedasi sõpru, kes olid ilusad, sportlikud ja intelligentsed inimesed ning väga vaimustavad isiksused. Ma igatsesin intiimset suhet peaaegu kõigiga neist. Kuid ma nautisin midagi, mis oli sellest palju suurem ja ülevam - midagi, mis ületas lihalikkuse mitmekordselt: tõelist sõprade vahelist armastust (philia) – mis on sageli alahinnatud, kuna selle asemel tõstetakse esile erost.
Ma ei oleks vahetanud oma  suurepärast läbisaamist nende poistega võimaluse vastu nendega intiimsesse vahekorda astuda. Ja ma ei kahetse seda. Tegelikult tundsin ma ennast alati kõige õnnelikuma mehena planeedil. Seksist loobumine ei teinud mu elu õnnetumaks ega vaesemaks. Tegelikult andis see mulle hoopis rikkalikuma elukogemuse.
Meestevaheline sõprus (philia) on palju parem, tugevam ja rahuldusttoovam kui erootiline armastus üldse  saab kunagi olla. Kuid nüüd propageerib ühiskond meestevahelist armastust selle madalaimal kujul, saboteerides selle kõrgemaid väljendusvorme. Geikultuur tegeleb jätkuvalt kõige  (vaadeldes ennast ja teisi mehi peamiselt seksuaalsete olenditena) seksualiseerimisega, samas püüdes meeleheitlikult tõestada, et tegemist on mis tahes muu meestevaheliste suhete aspekti tugevdamisega.
Kui kõik mu sõbrad hakkasid abielluma, hakkasin ka ise seda esimest korda tõsiselt kaaluma. Sotsiaalse isolatsiooni vältimine ei olnud parim põhjus, kuid see oli katalüsaatoriks, mis muutis mu elu suunda täielikult. Kuigi mul oli raske alla suruda teatud seksuaalseid impulsse, leidsin ma  oma abielus täieliku rahulolu.
Kohtusin oma tulevase pruudiga esimest korda noortekooris. Me saime aja jooksul väga headeks sõpradeks. "Hingesugulased" oleks parim mõiste, mida me teineteise kirjeldamiseks kasutasime.
Pärast kahte abieluaastat, kui olime proovinud lapsevanemateks saada, teatasid arstid meile, et oleme viljatud. Seejärel soovisime last adopteerida. Alguse sai pikk, raske ja südantlõhestav protsess. Ja lõpuks me loobusime. Mind valdasid segased emotsioonid - pettumus vaheldus kergendusega.
Aga paar aastat pärast seda, kui olime juba alla vandunud, saime loa lapsendamiseks.
Päev pärast poja koju toomist lapsendamisagentuurist olin ma nagu ümbervahetatud. Sõites koju lõunale, haaras mind äkki selline tundetulv, et ma pidin peatama auto teepervel. Mitte kunagi oma elus polnud ma kogenud sellist puhast rõõmu ja sihikindlust. Ma muudkui kordasin endamisi: "Ma olen isa," ja tegin seda ikka ja jälle. Miski muu polnud mulle enam oluline. Ma teadsin täpselt, kuhu ma selles tohutus universumis sobitun. Kui me kahe aasta pärast tõime koju venna nooremale lapsele, olin ma selleks juba valmis: ma haarasin kohe ta oma embusse ja andsin teada talle teada oma tunnetest, meie sugulusest, tingimusteta armastusest ja tagasivõtmatust kohustusest tema suhtes.
Ei religioon ega traditsioon teinud minust pühendunud isa. See oli midagi imelist, mis tuli minu seest –see oli suur jõud, mis oli aja jooksul aina kasvanud. Täielik inimvaimu üllatus. Sel ja paljul muul moel on abielu - minu side oma laste emaga - teinud mind palju paremaks inimeseks, ma suutsin enda üllatuseks muutuda selliseks inimeseks, kellest mul polnud enne aimugi.

Intellektuaalne ausus ja üllatavad järeldused
Kahjuks mõne aasta pärast mu abielu lõppes – mis kahjuks juhtub paljudega. Sel hetkel võimaldas lahutus mul esimest korda elus uurida põhjalikumalt oma homoseksuaalsust.
Alguses ma tundsin ennast vabanenuna. Ma käisin kohtamas suurepäraste semudega  ja mul oli paar pikaajalist suhet. Mitme aasta jooksul sundis intellektuaalse ausus mind tegema mõningaid ootamatuid järeldusi: (1) kooselu (pereelu) teise mehega on täiesti erinev sellest naisega, ja (2) jätta lapsed ilma mõlemast soost lapsevanematest tähendab suurt kuritegu. Lapsed vajavad ja soovivad mõlemast soost vanemaid.
See võttis aega, aga kümme aastat pärast abielulahutust püüdsime taas oma pere kokku tuua. Nüüd elame ühe katuse all juba üle kahe aasta. Meie lapsed on õnnelikumad ja tunnevad ennast mitmel moel paremini. Tähistasime hiljuti koos eksabikaasa ja lastega tänupüha ja jõule ning need olid minu parimad pühad.
Minu eelistuste tõttu me tõrjume oma seksuaalseid impulsse. Kas sellega on kaasnenud masendav ohjeldamine, kapisoleku tunne? Ei, me naudime üksteise seltskonda tohutult. See on tegelikult teinud meie pere vaimselt tervemaks ja õnnelikumaks. Kas me teeme seda traditsiooni pärast? Religioossetel põhjustel? Ei, me tegime seda, sest mõistus sundis meid seisma vastu  isekatele impulssidele ja taotlema oma laste heaolu.
Ja mis on kõige imelisem, me peame naisega ennast jätkuvalt teineteise "hingesugulasteks". Nüüd, isegi rohkem kui kunagi varem.
Viimase paari aasta jooksul olen ma avastanud korduvalt, et minu otsus olla taas koos oma perega, on ainuõige. Ühel päeval, kui ma läksin trepist üles, nägin oma kuusteist-aastast poega möödumas emast, kes elutoas luges. Poiss peatus ja kummardas ema, et teda korraks suudelda ja kallistada ning kõndis siis edasi. Kahe isaga kodus ei oleks sellist väikest soojuse ja helluse hetke olnud. Ma olen oma  jalgpallifännist poega patsutanud õlale või kaisutanud teda, aga suudelnud pole me kunagi. Selleks et laps saaks täielikult välja kujuneda, peavad talle näitama kiindumust mõlemast soost vanemad ja ta peab ka ise saama seda nende suhtes väljendada. Samasoolistes abieludes selline erisugudest tingitud suhete täius puudub.
On ehk sada erinevat asja, suurt ja väikest, mille suhtes vanemad ja lapsed iga nädal kokku lepivad, Emad ja isad suhtlevad lastega erinevalt. Anda lapsele kaks ema või kaks isa tähendab  hoida tast eemal kedagi, keda ta meeleheitlikult vajab ja väärib, et olla terve ja õnnelik. See tähendab jätta laps jäädavalt ilma oma südame sügavaimast igatsusest.

Rikas versus väheväärtuslik elu
Seksuaalsus on paljude jaoks voolavam ja keerulisem, kui paljud tahavad tunnistada. Gei- ja heteroaktivistid teesklevad, et see ei ole tõsi, kuna nad tahavad kindlustada vaid  oma positsioone. Kui neil ei õnnestu seda miraaži säilitada, võib nende organisatsioonide rahastamine kokku kuivada, samuti kaoks ka nõudlus selliste intervjuude järele televisioonis ja raadios. Kuid "B""LGBT" keskel annab tunnistust inimese mitmekesisest seksuaalsusest.
Siin kerkib esile väga kurb tõsiasi, midagi kunagi tavalistes peresaadetes ei käsitleta : Mulle näib, et mehed, keda olen tundnud, ja kes on jätnud oma naise maha pärast kapist välja tulemist, elavad tihti vähemväärtuslikku elu ning mõningatel juhtudel on nad peaaegu täielikult alla käinud- sotsiaalses, perekondlikus, emotsionaalses ja intellektuaalses mõttes. Nad kohandavad oma maailmavaate ja elurolli vastavalt sellele, mis on saanud nende elu domineerivaks osaks: vastavalt oma homoseksuaalsusele. Seejuures vahetavad nad  rikkaliku elu ühemõõtmelise elu vastu. Kuid seda on meile meie postmodernistlik maailm õpetanud. Ma läksin selle vooluga kaasa mõnda aega, kuid siis pöörasin selleleselja, kui ma avastasin, et mu elu seiskub  ega arene enam edasi.

Mis nüüd?
Meie päevil on eelarvamused geide suhtes väga kahvatu vari sellest, mis need kunagi olid. Kuid nende eelarvamuste kaotamine ei tähenda tingimata, et samasooliste abielu oleks vajalik või parim lahendus. On olemas ka teisi võimalusi, mis ei nõua seniste õigusaktide või kohtuotsuste kohest ja täielikku muutmist.
Me oleme sattunud keset ägedat võitlust, millel pole enam mingit pistmist õiguste kui sellistega. See käib ühe mõiste ümber ja selleks on "abielu“.

Kaks meest või kaks naist koos ei ole abielu selles mõttes nagu mees ja naine, kes loovad perekonna ja uue elu. Samasooliste suhted on kindlasti omal kohal ja rahuldustpakkuvad, tehes mõningaid õnnelikuks, kuid need on traditsioonilistega võrreldes täiesti erinevad nii oma kogemustelt kui ka iseloomult.
Gei- ja lesbiaktivistid, ja mis veelgi olulisem, neid tagant utsitavad „edumeelsed“ püüavad  määratleda ümber „abielu“, et luua ideoloogiline agenda, mis lõppkokkuvõttes püüab perekondi lammutada, muutes need võrdseteks "sotsiaalseteks üksusteks," avades seega ukse riigi rolli suurenemisele meie elus.
Ja kuigi samasooliste abielu pooldajad viitavad sellele, et valitsus peaks nende eraelust eemale hoidma on tõsiasi see, et nüüd kus gei- ja lesbipaaride koosellu on kavandatud  lapsed, toob see protsess, mis hõlmab mitmeid teisi täiskasvanuid, kel on võimalikud õiguslikud nõuded nende laste suhtes, kaasa riigi laialdase kaasamise samasooliste „perekonnaellu“.
Saalomon tegi ettepaneku teha laps pooleks. Tulevikus peavad kohtunikud tõenäoliselt otsustama, kuidas jagada lapsi kolmeks, neljaks või viieks. Floridas nõudis üks kohtunik hiljuti, et lapsele märgitaks sünnitunnistusele kolm vanemat - lesbipaar ja üks geimees (spermatosoide loovutas ühe lesbi ema juuksur). Ja see ei jää ainsaks juhtumiks.
Statismi pooldajate jaoks seisneb suur väärtus selles, kuidas Ameerika kultuuri aluspõhi: religiooni ja pereelu - aeglaselt mõraneb. Mida enam seadusandlus on suutnud nõrgestanud traditsioonilisi perekondi igapäevasel tasandil, seda enam saab valitsus ennast meie ellu autoritaarsel viisil tungida. Ja see jätkub.
Texase (Austini) ülikooli sotsioloog Mark Regnerus on hiljuti väitnud "Minu arust on võimalik tagada sotsiaalset stabiilsust suurema osa perekondade elu riikliku reguleerimisega, kuid see läheb  väga kalliks maksma ja see olukord sarnaneb Huxley „Heale uuele ilmale. "Nii et see ei ole ainult parim stsenaarium ... vaid ka kõige odavam. Kui tihti aga pakutakse sulle elus parimat ja odavaimat ühes ja samas pakendis? "
Abielu ei ole mõiste, mida saab lõputult venitada. See on püsiv suurus. See on parim lastele ja ühiskonnale. Me ei tohiks võltsida ega hävitada selle olemust,  millega keelame sellest tulenevaid rikkusi praegustele ja tulevastele põlvkondadele.


Doug Mainwaring on organisatsiooni National Capital Tea Party Patriots kaasasutaja


Tõlkinud: Pro-Family Est.

Esmaspäev, 5. jaanuar 2015

HOMOABIELU JA HOMOSEKSUAALSUSE KAUDSED TAGAJÄRJED - SEKSUAALNE KÕLVATUS JA AMEERIKA TSIVILISATSIOONI KOKKUVARISEMINE

HOMOABIELU JA HOMOSEKSUAALSUSE KAUDSED TAGAJÄRJED  - SEKSUAALNE KÕLVATUS JA AMEERIKA TSIVILISATSIOONI KOKKUVARISEMINE

Kui suureks muutub vahe mehe ja naise vahel? 
(Minu foto, N. S. )


Ühiskonnad, kus heidetakse kõrvale "absoluutne monogaamia" (üks mees - üks naine), kaevavad endale hauda.

Ajaloolisest vaatevinklist (kus ajalugu on kohtumõistja) on seksuaalse kõlvatuse keerisesse sattunud ning seksuaalseid ja soolisi kõrvalekaldeid ülistavad Ameerika Ühendriigid järsu langusega allakäigutrepil asuv tsivilisatsioon. Ülal näete meie kommentaari ajakirja TIME tülgastust tekitaval ja sündsusetul kaanepildil (8. aprill 2013), mis püüab ameeriklasi veel enam homoseksuaalsuse kui perverssuse suhtes tundetuks muuta.
Ühel päeval juhtusin ma lugema  üht suurepärast esseed, mille on kirjutanud minu hea sõber Brian Fitzpatrick ja mis ilmus väljaandes Lambda Report on Homosexuality  (1996). Viimane on organisatsiooni Americans for Truth eelkäija põhidokument. Ma soovitan see väga hoolikalt läbi lugeda ja jagada seda oma pereliikmete, sõprade ja töökaaslastega.---
Sageli on homoseksuaalsusel põhineva "abielu" diskussioon pinnapealne ja ettevaatlik – mis tugineb küsitlustele, strateegilistele päevakajaküsimustele ja poliitkorrektsusele - või on kallutatud  homoaktivistide omakasupüüdlike nõudmiste ja nende moepäraste "õiguste" tõttu. Briani kirjatükk tungib palju sügavamale - ja seda uuesti pärast kõiki neid aastaid lugedes, hakkasin ma mõtlema, kui palju me oleme silmist kaotanud homoseksuaalsuse normaliseerimist ümber toimuvas diskussioonis. See on väga kurb, sest ta kirjutas selle juba 16 aastat tagasi, aga Ameerika tõsine moraalne kriis on sellest ajast peale ainult süvenenud.
Kaasaegne USA homoseksuaalne ("homoõiguste") revolutsioon (enne Stonewalli (gei)rahutusi) ulatub umbes 60 aasta taha ja see on vaid üks  hälbiv laik inimkonna ajaloo laiemal ekraanil. Teadlased, kellele Brian on osundanud, näevad toimuva tagajärgi pikemas perspektiivis, aga meie eirame neid enda kahjuks. Nende argument on järgmine: seksuaalse kõlvatuse aktsepteerimine ühiskonnas - mis sisaldab muuseas homoseksuaalsust ja sellega seotud perverssusi – viib tsivilisatsioonide kokkuvarisemiseni. Ja Ameerikas ei ole siin mingi erand. - Peter LaBarbera, AFTAH
Brian Fitzpatrick, Lambda Report*
Oma raamatus On Character (Iseloomust) esitab väljapaistev arvamusliider James Q. Wilson vooruse määratluse - „mõõdutundlik tegevus; täpsemalt öeldes tegutsemine, kus ohjeldatakse liigset impulsiivsust, võttes nõuetekohaselt arvesse teiste õigusi ja tundes mõistlikult muret selle kaugemate tagajärgede pärast."
Häirekellad peaksid hakkama helisema juba siis, kui tuntud kommentaatorid hakkavad tõsisemalt kasutama selliseid absoluutselt arutuid mõisteid nagu homoseksuaalne "abielu", mõtlemata selle tagajärgedele. William Raspberry on hiljuti [1996] märkinud oma Washington Post´i veerus, et tema tuttavad gei- ja lesbipaarid "ei ole ohtlikud" ja imestanud, kuidas homoseksuaalidele "abielu" võimaldamine võib mõne inimese arvates tema suhteid ohustada ning ta oletas, et  vastuseis "homoabielule" on tingitud eelarvamustest. Ta küsis: "Mida me kardame?" Vastus on muidugi, et selle kaugemaid tagajärgi. Kaalul on meie tsivilisatsiooni tervis ja ellujäämine.
Selleks, et mõista „homoabielu ohtlikkust, tuleb ühineda suurte teadlastega, kes tõstatavad seoses sellega mõningaid  põhiküsimusi. Miks on ühtedel tsivilisatsioonidel õitsenguaeg? Miks teised tsivilisatsioonid hukkuvad?
Võib-olla kõige olulisema teose tsivilisatsioonide tõusu ja languse kohta kirjutas juba kolmekümnendatel üks Oxfordi antropoloog. Oma uurimuses, mis ilmus raamatus Sex and culture (Seks ja kultuur), käsitles ta 86  tsivilisatsiooni alates Roomast Tahiitini. J.D. Unwin leidis, et ühiskonna saatus on seotud lahutamatult piirangutega, mida ta kehtestab seksuaalsele käitumisele. Sotsiaalse arengu kõrgeimale tasemele jõuavad vaid kultuurid, kus on normiks see, mida Unwin nimetab "absoluutseks monogaamiaks" - kus abielu on piiratud ühe mehe ja ühe naisega, seksi väljaspool abielu taunitakse ja lahutus on keelatud.
Absoluutne monogaamia edendab kultuurilist arengut, lahendades seda, mida antropoloog Margaret Mead on nimetanud "keskseks probleemiks igas ühiskonnas,"  - "määratleda meestele asjakohaseid rolle." Monogaamsed tsivilisatsioonid eeldavad, et mehed valivad kas elukestva tsölibaadi või abikaasa kohustused: truuduse, elatise teenimise ja isaduse. Suurem osa neist abiellub  oma õnneks, sest abielus mehed kipuvad olema vallalistest tervemad, õnnelikumad ja produktiivsemad. Suur majandusteadlane Joseph Schumpeter omistab kapitalismi edu  mitte ettevõtja soovile saada raha või omandada staatust, vaid tema armastusele perekonna vastu. Mis tahes eluterve tsivilisatsiooni  tugisammas on ennastsalgav abielus mees, kes ei kuluta oma sissetulekut enda peale, vaid eelistab "töötada ja säästa peamiselt naise ja laste jaoks."
Tsivilisatsioonide areng lõpeb Unwini arvates 2-3 põlvkonda pärast absoluutsest monogaamiast loobumist. Moraalinormid devalveeruvad, kui ühiskonnaliikmed hakkavad vaidlustama monogaamiast tingitud distsipliini ja püüavad rahuldada oma isiklikke impulsse,  arvestamata tagajärjedega, mida sellega seoses teistele tekitatakse. Vastavalt sotsioloog Robert Nisbetile: "See mida sotsioloogid kipuvad nimetama sotsiaalseks disintegratsiooniks ei ole  tegelikult midagi muud, kui vaatemäng sellest, kuidas üha suurem arv inimesi mängib teiste inimestega kassi-hiire mängu usaldust ja vastutust eeldavate suhetes.
Harvardi sotsioloog Pitirim Sorokin hoiatab, et kui individualistlikku isekust ja enesekesksust ei kontrollita, tekib ühiskonnas "seksuaalne anarhia." Oma teoses American Sex Revolution (Ameerika seksuaalne revolutsioon) kirjutab ta, et seksualiseeritud kultuuris "degradeeruvad nii inimesed kui ka ühiskond". Sellise ühiskonna liikmed on harjunud suhtuma vastassugu poolde kui meelelahutusobjekti ... ja jutt inimväärikusest, usulistest/kõlbelistest tõekspidamistest ja sündsuse reeglitest tundub neile jamana... taolises ühiskonnas lagunevad sellised väärtused, nagu naiselikkus ja mehelikkus, emadus ja isadus, lapsepõlv ja auväärne iga, abielu ja perekond, ja isegi armastus. Lahutused, hülgamine ja seksuaalsed hälbed muutuvad igapäevaseks, kui "see, mida varem peeti moraalselt taunitavaks soovitatakse nüüd kui positiivset väärtust ning see, mida kord nimetati demoraliseerumiseks, peetakse nüüd moraalseks arenguks ja uuteks vabadusteks." Sorokin kirjeldab seda kui" moraalset skisofreeniat."
Amoraalses, hedonistlikus ühiskonnas ei saa usaldada inimesi, keda peaks usaldama, isegi mitte oma abikaasat. Kui inimesed loovad ja purustavad suhteid oma tahte järgi, ilma õiguslike tagajärgedeta või sotsiaalse halvakspanuta, on palju tõenäolisem, et abielu ei püsi – mille tõttu kannatavad lapsed - kui kui et püütakse oma probleeme lahendada, ning mehed vahetavad sageli vana kaasa uue mudeli vastu.
Selliseid omakasupüüdlikke, distsipliinita ühiskondi ootab kole saatus. Oma teoses Social and Cultural Dynamics (Sotsiaalne ja kultuuriline dünaamika) käsitles Sorokin 1 623 " Vanas Kreekas, Roomas ja Euroopas toimunud riigisisest rahutust " ning leidis, et seksuaalse sallivusega kaasneb või sellele eelneb peaaegu alati "sotsiaalpoliitiliste rahutuste plahvatuslik kasv". Unwin leidis, et eranditult iga ühiskond, mis loobub absoluutsest monogaamias muutub stagneerunud tagasivoolu kultuuriks või laguneb üldse koost.
Kuidas see puudutab  homoseksuaalsust ja homoabielu? Ükski meie ühiskonna osa ei ole sedavõrd haaratud seksist ja nii promiskuiteetne, nagu seda on homoseksuaalne subkultuur. Aktsepteerida homoseksualismi tähendab soodustada meie ühiskonnas vastutustundetut seksuaalkäitumist. Homoseksuaalsete  suhete ametlikuks tegemine tähendab luua ohtlik pretsedent selle kohta, et inimesed hakkavad looma seksuaalseid ühendusi väljaspool normaalset suhteraamistikku - üks mees ja üks naine. Tegelikult me loobume niimoodi igaveseks Unwini "absoluutse monogaamia" mudelist, sest õigusi on väga raske tagasi võtta, kui need on antud.
Ja kuidas lahendada Meadi "keskset probleemi ühiskonnas“ - mehe kohustuste määratlemine? Homoseksuaalsus ei edenda  kuidagi  mehe kui abikaasa/isa/elatise teenija rolli, nii et sellest tõuseks kasu ühiskonnale. Meeste homoseksuaalsus meelitab mehed sellest rollist eemale, pakkudes ainult tingimusteta seksuaalset väljundit - ja isegi õpetab neid üksteist seksuaalobjektina kohtlema läbi anonüümsete seksuaalsete kohtumiste, mis on nii levinud homoseksuaalsete meeste seas. Lesbilisus aga kõrvaldab meeste vastutuse üldse.
Kuid „kas homoabielu ei julgustada homoseksuaale olema monogaamsed?, pareerivad selle toetajad Vaevalt. Homoseksuaalses meedias tunnistavad homoabielu toetajad avalikult, et nad ei jää truuks isegi siis, kui abielluvad. Homoseksuaalne kolumnist Michelangelo Signorile kirjutab, et geid püüavad hoopis abielurikkumist vastuvõetavaks muuta,  määratledes ümber abielu "arhailist institutsiooni". Homoabielu eesmärk on saavutada seadusjärgseid eeliseid homoseksuaalsetele paaridele, kehtestada nende kaitseks sotsiaalseid sanktsioone, mitte parandada nende käitumist.
Unwini arvates, "ajaloolised tõendid [viitavad sellele], et homoseksuaalsus on nähtus, mis kerkib esile ühiskonnas... mis on olnud absoluutselt monogaamne ja püüab lõdvendada oma distsipliini." Kui Unwinil on õigus, siis homoseksuaalsuse jätkuv esiletõus meie kultuuris kinnitab pahaendeliselt asjaolu, et Ameerika on eemaldunud liiga kaugele vajalikust moraalist, mis on olnud kultuuride aluseks. Andes homoseksuaalsete paaridele õiguse abiellumiseks teeme justkui teise hiiglasliku, peaaegu pöördumatu sammu seksuaalse anarhia ja kultuurilise hävingu suunas. Need  ongi kaudsed tagajärjed, mis ohustavad iga abielu meie ühiskonnas, sealhulgas Raspberry oma. Siit nähtubki, et vastuseis homoabielule ei põhine eelarvamustel, vaid tervel mõistusel.
Ameerika kultuur ei pea libisema tagasipöördumatult alla allakäiku trepist. Vastavalt Sorokinile, "läbi ühiskonna tõsiste ja innukate jõupingutuste on võimalik taastada selle vaimne ja moraalne tervis." Ajaloolane Arnold Toynbee on märkinud, et Läänes algas 1972. aastal "askeetlik vastuliikumine". See liikumine on tollest ajast saadik hoogustunud. Intellektuaalide seas on kerkinud esile "kommunitarism", mille kohaselt on meie kultuur liiga palju seotud isiklike õigustega, aga liiga vähe vastutuse ja kohustustega. Keskklassis edendati traditsiooniliste moraalinormide toetamiseksusulist õigust. Kaks massiliikumist  Promise Keepers ja Million Man julgustavad mehi jätkama oma peredes teeniva juhi rolli. Kümned tuhanded keskkooliõpilased  tähistas sel aastal [1996] Valentinipäeva, kuulutades seksuaalset karskust enne abielu. Need liikumised väärivad toetust.
Homoseksuaalsetele paaridele õiguse abiellumiseks andmine tähendaks unustusse vajuva kultuuri teetähist. Ameerika esimene samm tagasi moraalse terviklikkuse ja kultuurilise elujõu suunas oleks vastuseis homoabielule.  Järgmisena peaksime taastama "absoluutse monogaamia" ideaali ja õpetama oma lastele abielueelset karskust.


Tõlkinud: Pro-Family Est.