Kolmapäev, 7. jaanuar 2015

MA OLEN GEI, AGA MA EI POOLDA SAMASOOLISTE ABIELU - Doug Mainwaring

Ma olen gei, aga ma ei poolda samasooliste abielu.

Foto: toimetaja.


Doug Mainwaring, abielus
 8.03.2013

Kuigi paljud põhjendavad oma vastasseisu samasooliste abielule religiooni ja traditsiooniga, on seda  võimalik vaidlustada ka lähtudes mõistuspärasest mõtlemisest ja kogemustest.
"Ma tean oma südames, et inimene on hea - et see, mis on õige, saavutab lõpuks alati võidu, et igasugusel elu on oma eesmärk ja väärtus." Need Ronald Reagani 1991. aastal lausutud sõnad olen ma pannud raami ja riputanud seinale oma  kirjutuslaua taga. Ma pean neid sõnu oma mõtte väljenduseks ja kasutan neid samasooliste abielu alases diskussioonis.
Ma toetan igati gei- ja lesbipaaride kooselu (tsiviilpartnerlust), kuid ma olen samasooliste abielu vastu. Kuna homoaktivistid on teinud abielu, mitte lihtsalt kooselu, oma eesmärgiks, peavad mind paljud ennastjälestavaks ja reeturist geiks. Olgu sellega kuidas on, aga ma eelistan mõelda endast kui loogiliselt arutlevast, intellektuaalselt ausast inimesest.
Mõiste „samasooliste abielu“ ei ole usaldustäratav, kuid poliitiline korrektsus on teinud ilmselge asja väitmise riskantseks ettevõtmiseks. Sootu abielu ei ole üldse abielu. See on hoopis midagi muud.
Meedia kirjeldab vastuseisu samasooliste abielule paremal juhul kui klammerdumist "vanamoodsate" usuliste tõekspidamiste ja traditsioonide külge ning halvimal juhul kui homofoobia ja sallimatuse väljendust.
Ma olen alati olnud ettevaatlik, vältides religiooni või traditsiooni ettekäändeks toomist selle teema käsitlemisel. Ja selleks on ka põhjust: Minu seisukoha kujunemisel pole etendanud olulist rolli ei usulised tõekspidamised ega traditsioon, küll aga loogiline mõtlemine ja kogemused.

Kogemusest õppimine
Kui ma olin noor mees, ei tundnud ma tugevat soovi abielluda või isaks saada, sest mul olid ülekaalus homoseksuaalsed tunded.
Ma tundsin tugevat tõmmet meeste vastu esimest korda kaheksa aastaselt, kui vanemad võtsid mind kaasa vaatama filmi Helisev muusika. Kui kõik teised imetlesid Šveitsi Alpide ilu tohutu suurel ekraanil, ei saanud ma pilku mundris ja blondilt Rolfilt, kes oli saamas kaheksateist. Pärast seda minu selline kalduvus, kord ärganud, enam ei kadunud.
Kolledži ajal ja kui ma olin kahekümnendates, oli mul  palju lähedasi sõpru, kes olid ilusad, sportlikud ja intelligentsed inimesed ning väga vaimustavad isiksused. Ma igatsesin intiimset suhet peaaegu kõigiga neist. Kuid ma nautisin midagi, mis oli sellest palju suurem ja ülevam - midagi, mis ületas lihalikkuse mitmekordselt: tõelist sõprade vahelist armastust (philia) – mis on sageli alahinnatud, kuna selle asemel tõstetakse esile erost.
Ma ei oleks vahetanud oma  suurepärast läbisaamist nende poistega võimaluse vastu nendega intiimsesse vahekorda astuda. Ja ma ei kahetse seda. Tegelikult tundsin ma ennast alati kõige õnnelikuma mehena planeedil. Seksist loobumine ei teinud mu elu õnnetumaks ega vaesemaks. Tegelikult andis see mulle hoopis rikkalikuma elukogemuse.
Meestevaheline sõprus (philia) on palju parem, tugevam ja rahuldusttoovam kui erootiline armastus üldse  saab kunagi olla. Kuid nüüd propageerib ühiskond meestevahelist armastust selle madalaimal kujul, saboteerides selle kõrgemaid väljendusvorme. Geikultuur tegeleb jätkuvalt kõige  (vaadeldes ennast ja teisi mehi peamiselt seksuaalsete olenditena) seksualiseerimisega, samas püüdes meeleheitlikult tõestada, et tegemist on mis tahes muu meestevaheliste suhete aspekti tugevdamisega.
Kui kõik mu sõbrad hakkasid abielluma, hakkasin ka ise seda esimest korda tõsiselt kaaluma. Sotsiaalse isolatsiooni vältimine ei olnud parim põhjus, kuid see oli katalüsaatoriks, mis muutis mu elu suunda täielikult. Kuigi mul oli raske alla suruda teatud seksuaalseid impulsse, leidsin ma  oma abielus täieliku rahulolu.
Kohtusin oma tulevase pruudiga esimest korda noortekooris. Me saime aja jooksul väga headeks sõpradeks. "Hingesugulased" oleks parim mõiste, mida me teineteise kirjeldamiseks kasutasime.
Pärast kahte abieluaastat, kui olime proovinud lapsevanemateks saada, teatasid arstid meile, et oleme viljatud. Seejärel soovisime last adopteerida. Alguse sai pikk, raske ja südantlõhestav protsess. Ja lõpuks me loobusime. Mind valdasid segased emotsioonid - pettumus vaheldus kergendusega.
Aga paar aastat pärast seda, kui olime juba alla vandunud, saime loa lapsendamiseks.
Päev pärast poja koju toomist lapsendamisagentuurist olin ma nagu ümbervahetatud. Sõites koju lõunale, haaras mind äkki selline tundetulv, et ma pidin peatama auto teepervel. Mitte kunagi oma elus polnud ma kogenud sellist puhast rõõmu ja sihikindlust. Ma muudkui kordasin endamisi: "Ma olen isa," ja tegin seda ikka ja jälle. Miski muu polnud mulle enam oluline. Ma teadsin täpselt, kuhu ma selles tohutus universumis sobitun. Kui me kahe aasta pärast tõime koju venna nooremale lapsele, olin ma selleks juba valmis: ma haarasin kohe ta oma embusse ja andsin teada talle teada oma tunnetest, meie sugulusest, tingimusteta armastusest ja tagasivõtmatust kohustusest tema suhtes.
Ei religioon ega traditsioon teinud minust pühendunud isa. See oli midagi imelist, mis tuli minu seest –see oli suur jõud, mis oli aja jooksul aina kasvanud. Täielik inimvaimu üllatus. Sel ja paljul muul moel on abielu - minu side oma laste emaga - teinud mind palju paremaks inimeseks, ma suutsin enda üllatuseks muutuda selliseks inimeseks, kellest mul polnud enne aimugi.

Intellektuaalne ausus ja üllatavad järeldused
Kahjuks mõne aasta pärast mu abielu lõppes – mis kahjuks juhtub paljudega. Sel hetkel võimaldas lahutus mul esimest korda elus uurida põhjalikumalt oma homoseksuaalsust.
Alguses ma tundsin ennast vabanenuna. Ma käisin kohtamas suurepäraste semudega  ja mul oli paar pikaajalist suhet. Mitme aasta jooksul sundis intellektuaalse ausus mind tegema mõningaid ootamatuid järeldusi: (1) kooselu (pereelu) teise mehega on täiesti erinev sellest naisega, ja (2) jätta lapsed ilma mõlemast soost lapsevanematest tähendab suurt kuritegu. Lapsed vajavad ja soovivad mõlemast soost vanemaid.
See võttis aega, aga kümme aastat pärast abielulahutust püüdsime taas oma pere kokku tuua. Nüüd elame ühe katuse all juba üle kahe aasta. Meie lapsed on õnnelikumad ja tunnevad ennast mitmel moel paremini. Tähistasime hiljuti koos eksabikaasa ja lastega tänupüha ja jõule ning need olid minu parimad pühad.
Minu eelistuste tõttu me tõrjume oma seksuaalseid impulsse. Kas sellega on kaasnenud masendav ohjeldamine, kapisoleku tunne? Ei, me naudime üksteise seltskonda tohutult. See on tegelikult teinud meie pere vaimselt tervemaks ja õnnelikumaks. Kas me teeme seda traditsiooni pärast? Religioossetel põhjustel? Ei, me tegime seda, sest mõistus sundis meid seisma vastu  isekatele impulssidele ja taotlema oma laste heaolu.
Ja mis on kõige imelisem, me peame naisega ennast jätkuvalt teineteise "hingesugulasteks". Nüüd, isegi rohkem kui kunagi varem.
Viimase paari aasta jooksul olen ma avastanud korduvalt, et minu otsus olla taas koos oma perega, on ainuõige. Ühel päeval, kui ma läksin trepist üles, nägin oma kuusteist-aastast poega möödumas emast, kes elutoas luges. Poiss peatus ja kummardas ema, et teda korraks suudelda ja kallistada ning kõndis siis edasi. Kahe isaga kodus ei oleks sellist väikest soojuse ja helluse hetke olnud. Ma olen oma  jalgpallifännist poega patsutanud õlale või kaisutanud teda, aga suudelnud pole me kunagi. Selleks et laps saaks täielikult välja kujuneda, peavad talle näitama kiindumust mõlemast soost vanemad ja ta peab ka ise saama seda nende suhtes väljendada. Samasoolistes abieludes selline erisugudest tingitud suhete täius puudub.
On ehk sada erinevat asja, suurt ja väikest, mille suhtes vanemad ja lapsed iga nädal kokku lepivad, Emad ja isad suhtlevad lastega erinevalt. Anda lapsele kaks ema või kaks isa tähendab  hoida tast eemal kedagi, keda ta meeleheitlikult vajab ja väärib, et olla terve ja õnnelik. See tähendab jätta laps jäädavalt ilma oma südame sügavaimast igatsusest.

Rikas versus väheväärtuslik elu
Seksuaalsus on paljude jaoks voolavam ja keerulisem, kui paljud tahavad tunnistada. Gei- ja heteroaktivistid teesklevad, et see ei ole tõsi, kuna nad tahavad kindlustada vaid  oma positsioone. Kui neil ei õnnestu seda miraaži säilitada, võib nende organisatsioonide rahastamine kokku kuivada, samuti kaoks ka nõudlus selliste intervjuude järele televisioonis ja raadios. Kuid "B""LGBT" keskel annab tunnistust inimese mitmekesisest seksuaalsusest.
Siin kerkib esile väga kurb tõsiasi, midagi kunagi tavalistes peresaadetes ei käsitleta : Mulle näib, et mehed, keda olen tundnud, ja kes on jätnud oma naise maha pärast kapist välja tulemist, elavad tihti vähemväärtuslikku elu ning mõningatel juhtudel on nad peaaegu täielikult alla käinud- sotsiaalses, perekondlikus, emotsionaalses ja intellektuaalses mõttes. Nad kohandavad oma maailmavaate ja elurolli vastavalt sellele, mis on saanud nende elu domineerivaks osaks: vastavalt oma homoseksuaalsusele. Seejuures vahetavad nad  rikkaliku elu ühemõõtmelise elu vastu. Kuid seda on meile meie postmodernistlik maailm õpetanud. Ma läksin selle vooluga kaasa mõnda aega, kuid siis pöörasin selleleselja, kui ma avastasin, et mu elu seiskub  ega arene enam edasi.

Mis nüüd?
Meie päevil on eelarvamused geide suhtes väga kahvatu vari sellest, mis need kunagi olid. Kuid nende eelarvamuste kaotamine ei tähenda tingimata, et samasooliste abielu oleks vajalik või parim lahendus. On olemas ka teisi võimalusi, mis ei nõua seniste õigusaktide või kohtuotsuste kohest ja täielikku muutmist.
Me oleme sattunud keset ägedat võitlust, millel pole enam mingit pistmist õiguste kui sellistega. See käib ühe mõiste ümber ja selleks on "abielu“.

Kaks meest või kaks naist koos ei ole abielu selles mõttes nagu mees ja naine, kes loovad perekonna ja uue elu. Samasooliste suhted on kindlasti omal kohal ja rahuldustpakkuvad, tehes mõningaid õnnelikuks, kuid need on traditsioonilistega võrreldes täiesti erinevad nii oma kogemustelt kui ka iseloomult.
Gei- ja lesbiaktivistid, ja mis veelgi olulisem, neid tagant utsitavad „edumeelsed“ püüavad  määratleda ümber „abielu“, et luua ideoloogiline agenda, mis lõppkokkuvõttes püüab perekondi lammutada, muutes need võrdseteks "sotsiaalseteks üksusteks," avades seega ukse riigi rolli suurenemisele meie elus.
Ja kuigi samasooliste abielu pooldajad viitavad sellele, et valitsus peaks nende eraelust eemale hoidma on tõsiasi see, et nüüd kus gei- ja lesbipaaride koosellu on kavandatud  lapsed, toob see protsess, mis hõlmab mitmeid teisi täiskasvanuid, kel on võimalikud õiguslikud nõuded nende laste suhtes, kaasa riigi laialdase kaasamise samasooliste „perekonnaellu“.
Saalomon tegi ettepaneku teha laps pooleks. Tulevikus peavad kohtunikud tõenäoliselt otsustama, kuidas jagada lapsi kolmeks, neljaks või viieks. Floridas nõudis üks kohtunik hiljuti, et lapsele märgitaks sünnitunnistusele kolm vanemat - lesbipaar ja üks geimees (spermatosoide loovutas ühe lesbi ema juuksur). Ja see ei jää ainsaks juhtumiks.
Statismi pooldajate jaoks seisneb suur väärtus selles, kuidas Ameerika kultuuri aluspõhi: religiooni ja pereelu - aeglaselt mõraneb. Mida enam seadusandlus on suutnud nõrgestanud traditsioonilisi perekondi igapäevasel tasandil, seda enam saab valitsus ennast meie ellu autoritaarsel viisil tungida. Ja see jätkub.
Texase (Austini) ülikooli sotsioloog Mark Regnerus on hiljuti väitnud "Minu arust on võimalik tagada sotsiaalset stabiilsust suurema osa perekondade elu riikliku reguleerimisega, kuid see läheb  väga kalliks maksma ja see olukord sarnaneb Huxley „Heale uuele ilmale. "Nii et see ei ole ainult parim stsenaarium ... vaid ka kõige odavam. Kui tihti aga pakutakse sulle elus parimat ja odavaimat ühes ja samas pakendis? "
Abielu ei ole mõiste, mida saab lõputult venitada. See on püsiv suurus. See on parim lastele ja ühiskonnale. Me ei tohiks võltsida ega hävitada selle olemust,  millega keelame sellest tulenevaid rikkusi praegustele ja tulevastele põlvkondadele.


Doug Mainwaring on organisatsiooni National Capital Tea Party Patriots kaasasutaja


Tõlkinud: Pro-Family Est.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar