Pühapäev, 31. mai 2015

KARJAS ULUD HUNTIDEGA KOOS. - Sirgjooneline.


Foto: N. Sihv


KARJAS ULUD HUNTIDEGA KOOS.
Juba mitmendat nädalat eksivad mu sõrmed klaviatuurile ning hakkavad kirja panema mõttekildu, mis aina enam end mõtiskluseradadel on kordama hakanud. Parem on vast mitte konkreetset ideeallikat välja tuua, küll taibatakse, millele ma vihjata püüan.
Mis vaevab minu hinge?
Mõnetine hirm. Mitte laushirm, mitte viha tekitav hirm, vaid kerge pelglikkus selle vastu, mil viisil teatud hammasrattad meie eludes käima lükatakse. See pole üllatav – nii on ta alati toiminud, kuid siiani on noorusea naiivsus mind hoidnud tagasi uskumast fakte. Kirg täita oma ambitsioone on hoidnud elus lootust, et mida enam õppida, tööd teha, näha vaeva, seda kiiremini saabub võit ning seda suurem on aupaiste. Ei ole. Kellelegi teisele, peale iseenda, ei lähe kogemustepagas korda. Samas… Teatud piirini läheb – oleneb inimrühmast, oleneb valdkonnast, kuid seal, kus asjade üle otsustatakse tuleb ennastsalgavatest soovidest loobuda. Vaadates, mida see mõne inimesega teeb, siis seda enam tekib soov ise sellest allikast eemale hoida, kuna ei tea, kas antud nähtuse põhjustajaks on mõne inimese manipulatsioon või pikaajaline traditsioon/vastuvõtueksam, milleta siseringi ei pääse. Piisavalt on olnud neid, kel on soov midagi muuta, ent miski tõmbad neid nende teelt tagasi, paneb nad loobuma oma esialgsest missioonitundest, mis neid eesmärgi suunas kannustas. Ühel hetkel uluvad nad hundikarjas alfaisaste kombel, nende enda persooni ei eksisteeri. Nad müüvad oma ideoloogia, hülgavad senised vaated, mille tõttu ei ole nad enam needsamad võitlejad.
Lõpuks ei võitle nad enam meie eest lahinguid vaid alluvad kellegi või millegi kõrgemale soovile, olgu selleks võimas juht või ahnus – selles maailmas võidab üks neist puhta südame. Võitlejast saab ori sellele, mille vastu ta võitles.
Sellegipoolest jääb vähemalt minu hinges kripeldama küsimus – kuidas saab üks inimolend müüa oma sihi? Siht silme ees on see, mis meid hoiab liikuvana ning liikumine hoiab meid elus. Kui vähe on inimesel enda vastu austust, et millegi tühise nimel anda ära kõik see, mis teeb temast sellesamuse isiksuse? Ehk on asi lihtsalt minus, et ma olen iseenda suhtes ahne – ma pole nõus müüma ennast, keeldun andmast ära neid osasid, mis teevad minust minu. Inimene näeb terve oma elu vaeva, et kujuneda kellekski, kellena ta on endaga rahul, areneda oma eeskujuks, mis jõud võtab temalt tahte olla see suurepärane inimene edasi? Ent võib olla ei olegi nad end veel leidnud, et nad suudavad kogu töö kulla nimel maha visata ja teenida kellegi teise eesmärke…
Ehk ongi targem sellest ringkonnast eemale hoida. Mu süda ei lubaks kunagi end suruda orjaks sellele isandale, kelle vastu olen võidelnud. Veel enam ei ole ma nõus müüma oma vaateid ja keeldun lasta oma pähe istutada manipulatsiooni eesmärgil teistlaadset ideoloogiat. Paraku seal, kus asju otsustatakse, õilsa südamega kaua vastu ei pea.
Jääb vaid lootus, et ehk mõnes paralleeluniversumis…

Autor: Sirgjooneline.
2015.

NEITSIPÕLVE VIIMASED TUNNID? - Harri Kingo


NEITSIPÕLVE VIIMASED TUNNID?

Töötades Perekonnaseisuametis nägin palju paare, kus pooled olid eri rahvustest, eri kontinentidelt ja eri kultuuridest ning religioonidest. Neil oli lootust kokku jääda ja kohaneda uues ühiskonnas, kumma kodumaal nad ka edasi elada ei otsustanud - kas Eestis või võõrsil. Sest nad armastasid. See - koos olemine ja kokku jäämine armastusest - see on see tee, kuidas toimub loomulik, kui soovite - looduslik integratsioon eri rahvaste ja rasside vahel. Nii integreeruvad näiteks reaalselt ja tõeliselt siinsamas ja meie kõigi silme all eestlased ja venelased - ja selliseid eesti-vene abielusid oli palju.
Mingi hulga immigrantide üleöö vastuvõtmine ja kohustus neid sallida, isegi armastada on nagu... kohustus abielluda ja elada koos võhivõõraga. Käsu korras pole armastada võimalik - pigem tekitab see enamat seesmist vastuseisu, mis võib mingis olukorras lahvatada. Loomuliku asjade kulgemise arutu forsseerimine saab tuua vaid õnnetust, ja mitte kunagi õnne.
Näib aga, et kõik on otsustatud - me oleme mehele pandud. Sest lunaraha 43 miljonit € on ju kätte saadud (peaminister Taavi Rõivase teatel). Sellega on antud nõusolek, millest on võimatu taganeda. Lunaraha summa 43 miljonit ütleb, et on ka täpselt teada, kui suur on tulijate arv - ma ei usu hetkekski, et EL jagab meile kümneid miljoneid vaid Taavi Rõivase ilusate silmade alusel. Raha jagatakse siiski lähtudes saabujate arvust.
Raha andmine enne igasuguseid arutelusid ja ametlikke kokkuleppeid on aga sisuliselt meile kohustuse loomine. Et me raha juba vastu võtsime, see on meie reaalne nõusolek ja edasine allumine EL tahtele. Taas ei küsitud eesti rahvalt tema arvamust - rahapaki raskus kaalus meie valitsejate avatuse ja aususe üles.
Mida ka meie valitsejad oma "tulevastest vaidlemistest", "koostatavates analüüsidest" või "veenvatest argumentidest" meile ka ei jutustaks - summa 43 miljonit ütleb mulle selgelt: me andsime nõusoleku sel hetkel, kui raha vastu võtsime ja me teame täpselt, kui palju ja mis aja jooksul neid saabujaid on siia tulemas. Asi on otsustatud. Teadmata on veel vaid tulijate täpne arv ja saabumise aeg. Meie valitsus aga juba teab sedagi. Näis, millal ta selle meile välja julgeb öelda. Ilmselt vaikitakse veel, sest loodetakse enne täpsete numbrite väljaütlemist meie meelt muuta - meid meie uut Aafrika peigmeest armastama rääkida.
Vana komme oli, et enne abiellumist läheb pruut ja nutab üksinda tagakambris. Nutab taga oma vaba ja muretut neiupõlve. Näib, meie rahva ajaloos on see aeg nutta saabunud.


(Foto: vakwetu. com)

Kolmapäev, 27. mai 2015

MEREPROMENAAD NARVAST GIBRALTARINI - Neeme Sihv

Ege Hirv on saatnud Arenguideede konkursile oma idee ja selle idee pealkirja jätsin ma ka artiklile. Leppisin Ege Hirvega kokku, et kirjutan sellele ideele omapoolse jutukese juurde.





Merepromenaad Narvast Gibraltarini

Kergliiklustee Euroopa jaoks. Iga ülekaalulise kodaniku ja kontoritöötaja unistus tervise taastamisel. Saame rattaga Erikale Hispaaniasse külla sõita. Iga mereäärne vald saab oma tegevust elavdada.
Euroopas on liiga palju inimesi, kes pole kunagi elus merd näinud ja nende jaoks on meri uhkeim, võimsaim atraktsioon. Pole vaja midagi ehitada, vaid on vaja luua juurdepääs merele.
 
Kergteed saaks kasutada:
*Tervise taastamise jaoks
*Perepuhkuse jaoks
*Palverännakute jaoks
*Looduse tundmaõppimise jaoks
*Keeleõppegruppide suvekursuste jaoks
*Kokandushuvilistele kohalike roogade tutvustamise jaoks
*Kergtee oleks nagu arter mille külge veresoontena kohalikud teed liita
RMK matkarajad on suurepärased, lisanduda võiksid Allikalkäijate, Hiiest Hiide, Vanade Puude, Saareringid ümber suurte ja väikeste saarte, Mõisast Mõisani, Mahetalust Mahetaluni, Iluaiast Iluaeda jne  rajad.
 
Kui inimene liigub, siis keha parandab ennast ise - oli kõige targem lause, mille Võru Taastusravikeskuse arst mulle isa haiguse ajal ütles. Mis iganes teil viga ka ei oleks, lükake ennast liikuma ja liikuge ja liikuge kuni keha seisund teiseneb. Meeleseisund muutub.
Naabrite toetus on meil juba olemas.

Merepromenaad Narvast Gibraltarini

Kergliiklustee Euroopa jaoks. Iga ülekaalulise kodaniku ja kontoritöötaja unistus tervise taastamisel. Saame rattaga Erikale Hispaaniasse külla sõita! Iga mereäärne vald saab oma tegevust elavdada.
Euroopas on liiga palju inimesi, kes pole kunagi elus merd näinud ja nende jaoks on meri uhkeim, võimsaim atraktsioon. Pole vaja midagi ehitada, vaid on vaja luua juurdepääs merele.
Kergteed saaks kasutada:
*Tervise taastamise jaoks
*Perepuhkuse jaoks
*Palverännakute jaoks
*Looduse tundmaõppimise jaoks
*Keeleõppegruppide suvekursuste jaoks
*Kokandushuvilistele kohalike roogade tutvustamise jaoks
*Kergtee oleks nagu arter mille külge veresoontena kohalikud teed liita - RMK matkarajad on suurepärased, lisanduda võiksid Allikalkäijate rajad, Hiiest hiide rajad, Vanade puude juurde viivad rajad , Saareringid ümber suurte ja väikeste saarte, Mõisast mõisasse, Mahetalust mahetalusse, Iluaiast iluaeda jne .
Kui inimene liigub, siis keha parandab ennast ise - oli kõige targem lause, mille Võru Taastusravikeskuse arst mulle isa haiguse ajal ütles. Mis iganes teil viga ka ei oleks, lükake ennast liikuma ja liikuge ja liikuge kuni keha seisund teiseneb. Meeleseisund muutub.
Naabrite toetus on meil juba olemas.

http://majandus24.postimees.ee/2825607/lati-minister-tahab-rajada-baltikumi-uhendava-mereaarse-rattatee 

Osa teelõike on olemas, need on vaja ainult omavahel ühendada. Lisaks võib arutada teekivide müüki, et sümboolselt saaks iga eurooplane ja iga huviline maailmakodanik panustada tee rajamisse ja osta omale nimelise kivi näiteks 10 eur eest. Need nimelised kivid võiksid internetis virtuaalteel ka täiesti leitavad olla ja nimed jäädvustatud.
 
Valmimise järel võiks Merepromenaad olla Hiina müüriga võrreldav turismiatraktsioon.
Minu jaoks on tähtis, et meie maad külastaksid ilusa hingega, vaimsete huvidega, meeldiva käitumisega, huvitavad ja arenenud ilumeelega, terviseteadlikud inimesed.
Maailmas peab olema kohta headele inimestele.
Eesti kui paremaks muutumise maa!
„Positivly transforming“ on see vana, unustatud ja tähelepanuta jäetud õige tunnuslause.




Selline ettepanek siis!

Leian, et võrdlus Hiina Müüriga pole sugugi kohatu. Vaid ehk erinevus selles mõttes, et too pidi olema takistuseks, Promenaad peaks aga ühendama!
Igal juhul on see idee tüüpiline näide sellest, kuidas osatakse näha seoseid. Meil juba on Oandu-Ikla ja Ähijärve Peraküla matkarada, jõuti välja mujalegi, ühendused on ka Lätiga. Kuid see tee peaks olema natuke teisemõõtmelisem. Siin ei tohiks võimalusel ühelgi lõigul suunata rattureid maanteedele, vaid Promenaad peaks olema vaid jalakäijatele ning ratturitele (muidugi kohati ka rulluisutajatele jt). Promenaadi põhimõte peaks olema maksimaalne looduslähedus! Nagu ka Ege mainis, looduse tundmaõppimiseks. Olgu siis matkajale või õpilaste koolitundide läbiviimiseks! See, millega seda Promenaadi siduda saaks, on tohult paljuhõlmav, Ege poolt mainitu annab juba piisava pildi. Ja kui mõelda sellele, et paljude jaoks pole mitte ainult meri eksootika, vaid sama on ka rabad ja metsalaamad, siis on alati võimalus põigata teelt kõrvale teistele matkaradaele, näha kohalikku erilist maaelu, külastada muuseume ning muid turismiatraktsioone.
Vähe sellest, oluline on ka see, et seesama Promenaad täidab ka liiklusohutuse parandamise eesmärke. Vastavalt oludele võib alati kaaluda valikut - kas lõik mere äärest või natuke kaugemalt, asulatevaheliste teede kõrvalt, nagu näiteks Häädemeeste-Ikla, vana Pärnu maantee.Sellega saab ühtlasi ka kohalikke ühendusi paranda, vältides kohatist "topelttegemist"! Mere nägemise tähtsust ei tohi aga eirata! Peamine mõte - võimalikult paljut hõlmav, kuid samas ka loodusekeskne! Rahu ja vaikus peavad olema märksõnad.


Muidugi võib olla kohati see tee lihtsam ja looduslikum juba oma olemuselt. Asfalteeritud kergliiklustee on kallis, lähtuda tuleb aga suures osas juba ennast tõestanud kogemustest. Nii võib suurem osa Promenaadist olla sarnaselt Terviseteele killustikust ning peeneteralise savikruusa kattega. Mis on praktiliselt isetasanduv, seega nõuab suhteliselt vähe hoolt! Rahaliselt annaks see tuntava kokkuhoiu, samas tee kvaliteet praktiliselt ei halveneks. Lõiguti saaks ehk tee muuta talviti suusarajaks, lõiguti aga ka talvel kasutatavaks liiklemiseks. Meiepoolne ehitus võiks alata Iklast ning Narvast, lätlased liiguks aga Iklast Riia poole ja edasi. Tegelikult lausa Narvast kahesuunalisena - üks Narvast mööda Põhjarannikut, teine aga Narvast Peipsi suunas, piki Narva jõge, läbides Poroni ürgmetsa, Gorodenka, Vasknarva jt kohti. On ju Narva jõgi ja Peipsi samuti äärmiselt omanäolised. Teatud määral võib ju tee suunduda ka tolle kandi põlevkivikaevanduste vaateväljas!? See võib tunduda suhteliselt kallis, samas aga aitaks piiräärset majandust üksjagu elavdada. Seda muidugi juhul kui meil suudetakse arengukavade vorpimise asemel ka reaalselt Eestit ja meie osa Promenaadist tutvustada!


Mõned viited:

http://www.latvia.travel/et/sihtkoht/liepaja-promenaad

http://www.rannatee.ee/puhkus-rannateel/lastega-rannateel/kabli-rand-ja-looduskeskus

http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/tartu-jogeva-puhkeala/rmk-perakula-aegviidu-ahijarve-matkatee-elistvere-kantsi

Kindlasti soovitan külastada ka Arenguideede Konkursi lehte, kommenteerida ja hääletada!
Muidugi oodatud kommentaarid ka artikli juurde!

https://www.arenguidee.ee/ideas/241-merepromenaad-narvast-gibraltarini

Esmaspäev, 25. mai 2015

KOHVIK ÜHEKS PÄEVAKS. - Mari-Liis Raja.


KOHVIK ÜHEKS PÄEVAKS.

Oma hoovi avamine eelmise aasta augustikuus Keila hoovilugude päeval oli üks paras julgustükk, kuigi selle otsuse taga olevat töö mahtu ma alguses ei hoomanud. Otsust oma hoov avada me pikalt ei kaalunud - see tundus lihtsalt nii põnev, et pidin võimalusest kohe kinni haarama. Mingit erilist hobi meil teistega jagada ei olnud aga küpsetada meie pere armastab ja oma kohvikust oleme ikka vahest unistanud. Paremat võimalust selle proovimiseks ei oska tahtagi. Vahva oli ka see, et kuigi esialgse otsuse tegin peamiselt vaid oma lastega nõu pidades, siis õige ruttu kasvas meie meeskond päris suureks.  Kaasa lõi nii laiem sugulaste ring kui ka palju laste sõpru ja sõprade sõpru.

Tagasi mõeldes oli oma hoovi avamine kogu eelmise suve märksõna ja läbiv teema. Me ei ole vist kunagi varem nii palju pere ja sõpradega suveõhtutel koos istunud ja plaane pidanud, kui hoovikohvikut kavandades.   „Kohviku korralduskoosolek“ oli õige tihti hea põhjus meeskond õhtul kokku kutsuda ja teetassi või veiniklaasi taga plaane pidada ning mõnda retsepti katsetada. Hiljem tunnistas mu tütar, et hoovikohvikute päeva ootamine oli võrreldav elevusega, mis on enne reisile minekut.

Lisaks ei osanud ma arvata, et ühe mitte just väga rikkaliku valikuga menüü koostamine osutub sedavõrd suureks väljakutseks. Omavahel sai õige palju vaieldud, mida võtta, mida jätta. Unistused olid suured aga kui hakkasime asja teostuse võimalikkust vaatama, tuli nii mõnigi põnev hõrgutis menüüst maha kriipsutada. Ja muidugi oli kõige suurem küsimärk külaliste arv. Meil ei olnud ka kõige väiksemat ettekujutust, kui palju külalisi peaksime sellel päeval oma hoovi ootama. Võtsime oma plaanide aluseks Facebookis tulla lubanud inimeste arvu ja korrutasime selle kahega, saime kokku 200. See tundus esialgu ikka väga optimistlik prognoos. Tagantjärgi võin öelda, et ligikaudsete arvutuste kohaselt astus meie hoovist läbi umbes kaks korda nii palju külalisi. Kuid enne oma hoovi avamist me seda ei teadnud, seega oli päris keeruline otsustada mitu quiche´i, kooki või šokolaadimaiust valmistada.

(Foto: Valdur Vacht)

Paar päeva enne tähtsat päeva hakkasime väga hoolega jälgima ilmaennustust. Ja mida 
päev lähemale, seda selgemaks sai, et vihmast ei pääse. Olime küll pisut vihmaks valmistunud ja aeda suure telgi püstitanud, aga sellegipoolest ei rõõmustanud meid vihma võimalus sugugi. Hoovilugude eelsel päeval kallas taevast vett lausa ämbritega. Oodatud vihm ei jäänud Hoovilugude päeval tulemata, aga lisaks segadusele andis see ka meie meeskonnale pisikese hingetõmbepausi. Köögitoimkond oli esimese avatud tunni jooksul põhjalikult ummikusse jooksnud ja vihm andis neile võimaluse oma töödega uuesti järjepeale saada.

Tõsisem toidu varumine ja valmistamine algas meil kolm päeva enne üritust ja venis kõik need päevad hilistesse öötundidesse. Pean vahemärkusena ütlema, et meie peakokk Maria magas terve nädala peale Aiakohvikut. Õnneks ei võtnud see kogemus tema entusiasmi sugugi vähemaks ja ta on sellel aastal jälle vapralt valmis sama tee läbi käima. Tore on see, et midagi väga untsu ei läinud, kui välja arvata mõned pulgakoogid, mis hoogsa glasuurimise ja kaunistamise käigus katki kukkusid.

Külaliste sujuvaks teenindamiseks oli meile appi tulnud terve hulk toredaid teenindajaid, kes näitasid üles uskumatut vaprust. Üks meie armas abiline Gertrud istus õhtu lõpul üpris kustunud ilmel esiku trepil ja ütles, et ta on kohutavalt väsinud ja jalad valutavad, aga ikkagi on see päev olnud tohutult tore. Selleks, et tellimused vahepeal kaduma ei läheks, oli meil kaks abilist, kes tellimused Skype´i sisestasid ja köögile edasi andsid. Köögitoimkond oli juba varakult öelnud, et neid ei tohi segada ja asjasse mitte puutuvaid isikuid köögi uksest kaugemale ei lubatud. Päeva lõpupoole muutusid reeglid veidi leebemaks- seda peamiselt seetõttu, et olime nõudepesu mahtu oma plaanides oluliselt alahinnanud. Nii oli meil õhuks tekkinud vabatahtlik nõudepesijate meeskond. Aegajalt kööki kiigates nägin seal jälle mõnda uut abilist, kes oli kõige rohkem väsinud meeskonnaliikme välja vahetanud (aitäh armsad sõbrad!). 
Vaatamata kõigi ühistele pingutustele ei suutnud me ikkagi kõiki külalisi teenindada ja pidime paluma hiljem tagasi tulla, kuna meil lihtsalt ei olnud aias enam ühtegi vaba kohta. 
Muidugi ei saa jätta rääkimata meie armsatest esinejatest. Terve päeva sisustasid muusikaga Keila noored, kes selle päeva tarvis juba tükk aega varem harjutasid. Nad olid platsis juba hommikul enne külalisi ja rõõmustasid kohvikulisi kuni õhtuni. Õhtu naelaks oli aga Anna Põldvee ja Erkki Pärnoja kontsert. Ma olen neile kõigile lõputult tänulik.

Koristustööd kestsid varaste hommikutundideni ja jätkusid järgmisel päeval. Pühapäeva õhtuks olid kõik porijäljed pestud, kokku laenatud telgid, nõud ja mööbel omanikele tagastatud ja meie ise surmväsinud. Aga vaatamata kõigele õnnelikud.
Kogu päevast jäid eriliselt meelde ja läksid hinge kaks vahvat kingitust. Üks pisike poiss koos emaga tõi meile topsitäie imeliselt lõhnavat värskelt kuivatatud piparmündi teed ja hea naaber tuli, kaasas omavalmistatud vein ilusasti sildistatud pudelis. Kogu hoovilugude päeva mahtus tohutult palju rõõmsaid kohtumisi ja häid emotsioone.
Olin peale Hoovilugude päeva päris kindel, et ühest kogemusest piisab ja järgmisel aastal lähen hoopis teisi hoove vaatama. Aga mida lähemale tuli selle aasta hoovi registreerimise tähtaeg, seda enam sai selgeks, et me avame oma hoovi uuesti. Positiivseid emotsioone sai eelmisel aastal nii palju, et neist ei raatsi kuidagi loobuda.

Hoovilood on toonud minu ellu uued põnevad inimesed ja mitmeid vahvaid ettevõtmisi. Eelmise aasta üritusest on tänaseks välja kasvanud MTÜ Keila Hoovilood, mis lisaks Hoovilugude päevale on korraldanud praeguseks juba mitmeid toidukoolitusi ja heategevuslikke ettevõtmisi. Ja mis kõige toredam, kõik see tegevus on õhinapõhine!


Mari-Liis Raja.

Mai 2015.






SKTKK LIIKMED 1999.



Strateegilise kauba sisse- ja väljaveo ning transiidi kontrolli komisjoni moodustamine ning selle põhimääruse kinnitamine

Väljaandja:Vabariigi Valitsus
Akti liik:määrus
Teksti liik:algtekst
Avaldamismärge:RT I 1999, 72, 693

Strateegilise kauba sisse- ja väljaveo ning transiidi kontrolli komisjoni moodustamine ning selle põhimääruse kinnitamine

Vastu võetud 28.09.1999 nr 280
Strateegilise kauba sisse- ja väljaveo ning transiidi seaduse (RT I 1999, 57, 597) paragrahvi 3 lõike 4 alusel Vabariigi Valitsus määrab:
1. Moodustada strateegilise kauba sisse- ja väljaveo ning transiidi kontrolli komisjon koosseisus:
Komisjoni esimees
Liikmed:
Toomas Hendrik Ilvesvälisminister
Aleksei DressenKaitsepolitseiameti politseidirektor
Herman SimmKaitseministeeriumi riigisaladuse tagamise talituse juhataja
Kalju SippTolliameti tollijärelevalve osakonna kontrollitalituse peaspetsialist
Koidu TalliMajandusministeeriumi kaubandusosakonna väliskaubanduspoliitika talituse peaspetsialist
Lilli VähiPolitseiameti korrakaitseosakonna litsentsi- ja lubadetalituse politseijuhtivinspektor
Tarmo MutsoVälisministeeriumi välismajanduspoliitika strateegilise ekspordi kontrolli büroo direktor
2. Kinnitada «Strateegilise kauba sisse- ja väljaveo ning transiidi kontrolli komisjoni põhimäärus» (juurde lisatud).
3. Tunnistada kehtetuks Vabariigi Valitsuse 1. juuli 1993. a korraldus nr 366-k (RT I 1993, 48, 667) ning Vabariigi Valitsuse 15. juuni 1994. a korraldus nr 426-k (RT I 1994, 45, 748).
Peaminister Mart LAAR
Kaitseminister
välisministri ülesannetes Jüri LUIK




https://www.riigiteataja.ee/akt/77748




Riigikantselei peadirektori kohusetäitja riigisekretäri ü

Laupäev, 23. mai 2015

MUINASLUGU MUUSIKAS - Eimar Kull




Jalutasin täna hommikul oma pea igapäevast ringi jõe

ääres - tegelen loodusfotograafiaga - ja jälgisin jõel 

toituvaid kühmnokk-luiki. Pildistasin neid graatsilisi linde,

arvan, et 10-15 minutit , kui kuulsin kaunist vilepillimängu.

Otsisin silmadega, kust see tuleb ja nägin eemal puupakul 

istumas ning vilepilli mängimas väikest kasvu vanemat 

naisterahvast. Pildistasin teda mõne kaadri ja nautisin 

niisama jõe vaadet vilepilli saatel, see kütkestas. Siis naine

märkas mind, pani pilli ära , võttis oma kompsud ja tahtis

lahkuda. Ajasime siiski mõne hetke juttu, naine rääkis, kuidas

need luiged pesitsevad sealsamas juba mitmendat aastat ja

et nad käivad seal Tema pärast. 


Kui ta oli lahkunud , tulid minul - suurel mehel - pisarad silma,

taipasin , et see naisterahvas käis just neile luikedele 

vilepilli mängimas...




DISKONTINUITEET: GLOBAALREAALSUS & LOKAALPERSPEKTIIV - Holger Kaljulaid.



DISKONTINUITEET: GLOBAALREAALSUS & LOKAALPERSPEKTIIV

Fotol on Peipsi kirdenurk. See oleks üheks uute piirilepingute ratifikatsiooni puhul Venemaale ärastatavast vee+maa-ala viiest lõikest. Ja kuigi loovutatavad maismaa- ja merealad kogumis on Eesti kohta ulatuslikud, ei ole see kõige tähtsam 》 Venemaaga piiri uuendamine kavandatud moel on Eesti riigi ja rahva eluküsimus ...

Loobumine rahulepingu + põhiseadusega sätestatud idapiirist on reaalne juba lähinädalail ning kõik välis- ja sisepoliitilised märgid kinnitavad, et nii see lähebki. Kui see pole pelgalt riigireetmine, siis on meie kui riigi väljavaadete avardamise võimalik arvestus tegelikult vaid kitsalt kildkondlik ja rajatud merkantiilse tsunfti lühinägelikkusele. Sellest ei kujune üksnes järjepidevuse idee hülgamise (ideoloogiline) tragöödia.

Diskontinuiteet on katkemus, pidevusetus, mis tähendab muuseas ka füüsikaliste suuruste hüppelist muutust. Geopoliitilises tähenduses 》 sihiosutus euroimpeeriumile. Arvatavasti kaasneb viimasega suhteliselt kiire pahempööre ja rahvusluse kataklüsm《 Teisalt leeb raamatukapitalistide + läänemarksistide suur miilustamine ja ühine rõõmupäev.

Oma väärvalikutega ainult kiirendame ajaloo sellist sammu. Euroimperialistile ei loe kübetki lätlase või eestlase kui tahes vaikne või vali nurin immigrantide niigi suurest osatähtsusest tema maal. Brüsselile on eurovenelased väike vähemus, kes kogumina on väärtuslikum ennemini talle kui Moskvale. See tehakse selgeks meilegi, ja tehakse momentaalselt pärast vabatahtlikku "omaenesetarkuses" ellu viidud loobumist kontinuiteedist ja Tartu rahust.

Musta juuni hetkel juba 80% tõenäosed järelmid on meile aga meeletud:

· 》 Eesti põlisrahva süvenev õigusetus ja selle lepitamatu vastuolu põhiseaduse rahvuslike jms deklaratsiooniga peavad leidma lahenduse väljaspool õigus(riik)likke raame (mispeale keegi ehk hõõrub ju käsi, aga tagajärg ei meeldi kellelegi)

·· 》 Eesti panustab rahvusvahelise õiguse asemel jõu võidule 》Lähitulevikult looda siis, et ka USA-s mõni kremlikäsik (Clinton vmt) pukki ei jõuaks! Pisut pikemas perspektiivis 》arvesta IIIMS, IVMS jne suure sõjaga, lootes meist üle lendavate strateegiliste kaugrakettide rakendumisele keskmise tegevusraadiusega ja taktikaliste tuumarelvade asemel!

··· 》 Eesti omariiklus ei saa tugineda üksnes jõule, olgu või NATO 1000-mehelise garnisoni abiväge arvestades, sest üleilmse julgeoleku-labiilsuse juures pole see kuigi kestlik ega süveneda siinset rahvuslikku tahet võidelda uut vabadussõda, kui selline ähvardus veel sel sajandil saabuks, kuna NATO nõrgenedes on see kohene.

···· 》 Eesti rahvusriik leiab haua globalismi prügimäe naabruses 《 Euroopa Liit peaks impeeriumiks saama kiiresti ja enne, kui hakkab sisevastuoludes vm mullistuses kärisema, muidu lõpetavad Eesti jmt ääremaad tulevikus ühe《¿》naabri saba all, kui see ka enam ei ole Moskoovia.

***


Eluküsimus , vt Isekirja peaküsimused, lingkiks sobib nt http://isekiri.blogspot.de/
Rahuleping so Tartu rahuleping --- http://isekiri.blogspot.com/search/label/Tartu%20rahu

Holger Kaljulaid.



* Toimetaja märkus: Postimees arvamust ei avaldanud.

JÄRLEPA HOOVIKOOR VAJAB DIGIKLAVERIT! - Pöördumine.



Tere koorisõbrad!

Mäletate kindlasti meie digiklaveri projekti! Nimelt oleme jõudnud raha kogumisega peaaegu poole peale, see tähendab seda,et kogutud on 627eurot ja 24 senti. Suur aitäh kõikidele annetajatele! Meie unistuste klaver maksab 1480 eurot, seega õige pisut on veel puudu.

Selle hooaja üritused on toimunud tänu headele sõpradele , kes on usaldnud oma klaveri meie rüppe. Ilma sõpradeta oleks võinud nii mõnigi laul laulmata jääda.Suurimad tänud ka neile! Meie soov edasi laulda on kaljukindel. Sellel hooajal on meie vahva kollektiiviga ühinenud nii mõnigi uus laulusõber,mis teeb meele eriti rõõmsaks.Eks seegi on märk arenevast ja jätkusuutlikust koorist .Jätkuvalt võtame rõõmuga vastu uusi liikmeid!
Kindlasti oleks aga klaver meile väga suureks abiks. Digiklaverit saaks kasutada ka kindlasti teised muusikahuvilised, tolmu sellelt instrumendilt pühkima ei pea!

Hea koorisõber, kui sul on võimalust ja tahtmist meid aidata siis oleme väga tänulikud.

Annetuse saab teha:
MTÜ Järlepa Kodukultuuri Selts,
a/a nr EE11 1010 8020 0740 5003, märgusõna "digiklaver"

Esmaspäev, 18. mai 2015

10 000!

Tänud Teile kõigile, nii kirjutajatele kui lugejatele. Esimesed 10 000 lugemist on olemas!


Meie inimesed! 
Foto: N. Sihv

HEAD LOOD OODATUD!



JULIUS KUPERJANOV - EESTIMAA AU JA UHKUS LÄBI AEGADE - Olev Teder.



„Päewaleht“ veebruar 1919.[1]: „Enam kui 700 aasta järele  esimene  Eesti  kangelane...“

   Eesti kirjanik Richard Roht kirjeldas Vabadussõja alguse olukorda Eestis oma 1919.a. ilmunud mälestuskogumikus „Julius Kuperjanow. Tema elu ja teod“[2]:
  "Keset ääretut jõuetuse-ja asjatusetunnet tegi meie sõjaväevalitsus kramplikke katseid luua sõjaväge, saada sõjariistu, muretseda varustust. Kuid sel kõigel oli vähe tagajärgi. Viru väerindel edenes asi vähegi, sest sääl oli Tallinn selja taga ja enamlased Tallinnast kaugel. Kuid Tartul olid ju enamlased ligidal, Võru ja Valk (Valga) olid nende käes ja kogu Tartu ja ta ümbrus oli täis hirmu ja lootusetust..."  
   Meie rahvast ja tema juhte veidi alandav, kuid paljuütlev tekstiosa paljastas ilmselt sügava tõe, mida noorel Eesti riigil tuli Vabadussõja alguses läbi elada. Selles rahva hulgas valitseva „hirmu ja lootusetuse“ õhkkonnas kerkis esile nimi: Kuperjanov“. Päevaleht nr.34 (11.02.19.): „See nimi,  mis ilma eel-ja järelseletuseta tulevastele eestlastele palju ütleb, sest kadunu on enam kui 700 aasta järele esimene  Eesti  kangelane, ja kui niisugune on tal Eesti ajaloos oma hiilgekoht..." 


Julius Kuperjanov 20 aastase õpetajana Kambjas

    Vabadussõja puhkedes suutis Julius Kuperjanov asendada linna-ja maameeste alandliku orjameelsuse lühikese ajaga uue, peremehe tunnetusega, mille teket ei olnud tarvis tagant tõugata ega meelitada maa-andmise või isegi raha maksmisega, nagu sõja päevil riik nimetatud meetmed rahva sõjaväkke meelitamiseks kasutusele võttis. Leitnant Kuperjanov ei saanud Vabadussõjas krossigi palgaraha, isegi mitte oma meestele, sest juhi eestvedamisel peeti sõdimist eelkõige vajalikuks missiooniks, mitte aga tööks. Just missioonitunnetus, kangelaslikkus ning märtrisurm Paju lahingus olid need väärtusted, mida läbi ajaloo ongi temas esile tõstetud. Austati teda temanimelise Partisanide Polgu ja Pataljoni ajajärgul Eesti Wabariigis, austati temanimelise Seltsi asutamisega 1938.a., austati 1944.a. Narva all Eesti kaitsele asudes, austati temanimeliste salkade asutamisega Stalini terrori aastail, austati poliitiliselt vaigistatud üliõpilaste poolt küünalde salajase süütamisega suure iidoli haual.   

   Põhjus, miks grupp endisi kuperjanovlasi eesotsas kolonel J.Soodlaga  asutasid 1938.a. Kuperjanovi nimelise Seltsi tulenes eesmärgist avada ning kinnistada õpetaja ja Vabadussõja kangelase J.Kuperjanovi pärand meie tulevastele põlvedele, tutvustada tema lühikeseks jäänud elutööd kui väärtust ning normi vaba rahva harituse ja iseolemise tahte süvendamisel.  Miks seda kõike tarvis oli, kui ilmunud oli niigi palju artikleid ajalehtedes, ajakirjades ja raamatutes?
      Leitnant Kuperjanovi varasema tegevuse kui ka tema viimasest lahingust Paju all on rahva hulgas levitatud rohkesti väärlegende, millest rumalamad nimetavad Kuperjanovit mõttetuks tormajaks, kes olevat Paju lahingus juhtinud oma alluvad üle lageda välja kindlasse surma ning Kuperjanovi enda lasknud maha keegi oma meestest. Paljud teadjad olevat neid väiteid kuulnud kelleltki oma tuttava tuttavalt, vanaonu sõbralt või kelleltki usaldust väärinud kontvõõralt, kes ka ise Paju lahingus osalenud. Pärides aga konkreetset nime jäädakse jänni või nimetatakse nimi, kes ei olnud Kuperjanovi enda poolt pataljoni vastu võetud meeste nimekirjas isegi mitte nende 1200 seas, rääkimata ca 200-st, kes osalesid Paju lahingus. 
   Oletades, et leitnant Kuperjanov andiski Paju all oma partisanidele valesid käske, siis peame küsima miks appi tõtanud soomlasi hukkus või sai haavata eestlastest enam?[3] Nemad ju ei allunud leitnant Kuperjanovile! Pealegi viidi Kuperjanov vahetult enne soomlaste saabumist haavatuna võitlusväljalt üldse minema. Vastus on üks: nii eestlased kui soomlased täitsid vaid oma kohust, mis kõrgemalt poolt otsuste ja käskudena alla anti. Esimesena, ootamata ära soomlaste saabumist, anti rünnakukäsk leitnant Kuperjanovile – seda alles enne keskpäeva, mil tuli rünnata vastu madalal kiirgavat päikest. Nende käskude andja, kolonel Hans Kalm oli ka ainuke, kes 5-6 versta kauguselt koordineeris Valga vabastusoperatsiooni ning edastas alluvatele, sealhulgas leitnant Kuperjanovile rünnaku käsu ja keelas nii kahurite kui ka soomusrongide osavõtu Paju lahingust. Just Eesti päritolu kolonel Kalm oli see, kes algatas järgmisel päeval pärast Kuperjanovi surma valede levitamist.
   Hiljuti ühest soome raamatust[4] avastatud dokument kannab nimetust „Leitnant Kuperjanovi viimane kiri“, mis kõneleb üsna selgelt, kas Kuperjanov ikka tormas kell 9 rünnakule, nagu Kalm kramplikult väitis[5]. Muide Kalmi raamatu valesid kasutas enamik meie ajaloolasi[6] ja poliitikuid Kuperjanovist „mõttetu tormaja“ kuvandi loomisel, mille suur osa rahvast tõe pähe alla neelas. Ilma kontrollimata usuti pigem ühte uhkust täis eestlasest ooberstit kui südamega asja ajavat noort leitnandi. Kuperjanovi kiri on siin:  http://kuperjanov.ee/Kuperjanovi%20kiri.html

   Kui Valga vabastamist võime õigusega pidada Vabadussõja üheks olulisemaks murdepunktiks, mis avas värava Läti vabadusele, siis Paju lahing oli selle Läti vabadusvärava veriseks võtmeks. Et Paju lahingu võidu taga oli mitte Valga vabastusoperatsiooni hea strateegiline ja taktikaline juhtimine, vaid lahingus osalenud käputäie eestlastest ja soomlastest sõjameeste mehisus ja vabadusetahe, siis sellest tulenebki põhjus, miks oli tarvis reaalsust võltsida. Paju lahing on väga õpetlik õpikunäide sündmusest, kuidas talitada olukorras, kus kõrgem juhtkond on küll olemas (H.Kalm), ent eri väeosade koordineeriv juhtimine puudub ning võidu vastase üle peavad tagama Kuperjanovile lisaks niisugused madala astme ohvitserid, nagu Piip,  Soodla, Saar, Hannula.

Leitnant Saare hukkumine (Ü.Telgmaa 2013)




Soomlastest vennad Oskar ja Sven (Ü.Telgmaa 2013)




Loe Paju lahingu lugu ilma naiivsete valedeta  http://kuperjanov.ee/files/Paju%20lahing%202015.pdf

   Me kõik teame, et Kuperjanov viibis oma partisanide salgaga Vabadussõja alguses Puurmani mõisas, kimbutas sealt punaseid ning vabastas lähedal asuva Saduküla. Siit algatas ta ainuisikuliselt ka pealetungi Tartule, mis lõppes linna vabastamisega, kui temaga ühinesid omavoliliselt Viru rindelt lahkunud kaks soomusrongi. Nüüd aga heitke pilk juba Eesti Wabariigi päevil joonistatud Vabadussõja kaardile ning leidke üles Puurmani asula. Mida te märkate? Jah, nii see paraku on: muidu nii täpselt kulgev rindejoon eraldab Puurmani kohal valged punastest suvalise sirgjoonega nõnda alatult, et Kuperjanovi kontrolli all olnud 350km2 ala on värvitud punaste võimu all olevaks!?! Loomulikult ei ole see juhuslik apsakas. Kaart kingiti 2008.a. kõigile Eesti koolidele.
        Need imelised kangelasteod, millega Vabadussõja esimestel kuudel sai hakkama leitnant Julius Kuperjanov, on palju märkimisväärsema tähendusega, kui enamik lugejaid arvata oskaks. Kambja külakooli õpetaja ametist Esimesse maailmasõtta värvatud noor 21 aastane mees omandas sõjatandril saksa-austria vägede vastu võideldes kogemusi, mis Puurmani päevil aitasid lõppu teha Punaarmee pealetungile Kesk-Eestis Paide-Jõgeva-Tartu rindelõigul.

   Põhjus asutada endiste kuperjanovlaste poolt 1938.a. Kuperjanovi Partisanide Polgu Selts tuleneski vastuseisust paljudele valedele ning kangelastesse suhtumisele. Kahjuks ei jõudnud selts kuigi kaugele oma tegevusega, sest algas II Maailmasõda ja tegeleda tuli olulisemate asjadega. Küll jõuti tulevaste põlvede tarvis arhiivi kaante vahele jätta seltsi asutamise dokumendid, põhikiri ja kuperjanovlaste endise ohvitseride rinnamärgi joonis. Selle joonise ja originaalfoto alusel on tänaseks rinnamärk muudetud J. Kuperjanovi Seltsi teenetemärgiks, millega esimesena autasustati postuumselt loomulikult J. Kuperjanovit. Otsus kuulutati välja Kuperjanovi 116. sünniaastapäeval. Pärast seda sai teenetemärk omale nimetuse „Leitnant Kuperjanovi teeneterist“. Risti kõrval on täna kasutusel ka „J. Kuperjanovi mälestusmedal“.



  Foto: Leitnant Kuperjanovi teeneterist (JKS)

   „Leitnant Kuperjanovi teeneteristiga“ on tänaseks autasustatud kokku 6 isikut:
Nr. 001 – Julius Kuperjanov postuumselt
Nr.002 – Johannes Soodla postuumselt (Paju lahingu kangelane ja Kuperjanovi nimelise seltsi asutaja)
Nr.003 – Ülo Adamson (Kuperjanovi nimelise organisatsiooni eestvedaja nõukogude ajal, küüditatu)
Nr.004 – Jüri Pertmann (Kuperjanovi nimelise organisatsiooni eestvedaja nõukogude ajal, küüditatu)
Nr.005 – Villu Kibena (Kuperjanovi nimelise organisatsiooni eestvedaja nõukogude ajal, küüditatu)
Nr.006 – Artur Sirk postuumselt (Vabadussõjalaste juht, vaikiva ajastu ohver).

   Me teame, et 1940-date aastate lõpus hävitati kümned Vabadussõda käsitlevad M.Maxolly jt. maalid., s.h. ka Kuperjanovi portreed ja „Paju lahing“. Ajaloolise õigluse ning mälu kestvuse nimel palus MTÜ J.Kuperjanovi Selts 2013.a. kunstnik Ülo Telgmaal  koostöös käesoleva artikli autori selgitustega maalida Paju lahingu sündmusest kuus uut lõuendit. Tänaseks on kunstniku töö tehtud ja Paju lahingust saab koostada teemakohase näituse Valga isamaalises Muuseumis ning ka eraldi väljaandena kogumiku „Paju lahing pildis“. Ülalpool on avaldatud kaks maali: „Ltn.Saare surm“ ning „Vennad Oskar ja Sven“. Et maalide eest on autorile veel kahjuks tasumata, esitab JKSelts siinkohal palve annetada heategevuse korras maalide heaks. Annetaja nimi(ed) kinnitatakse muuseumis maalide juurde. MTÜ J.Kuperjanovi Seltsi arveldusarve nr. 221049626428 Swedpangas.

        Pole olemas nõnda kogukaid kaalupomme, mis suudaksid ülesse kaaluda seda tohutut isamaa armastust, pole olemas ka nõnda pikka mõõdulinti, mis ulatuks ümber selle tahtejõu, mille abil kord Eesti erinevad rahvused astusid murdumatu leitnant Kuperjanoviga eesotsas vastu rahvuslikule alandatusele, jõhkrusele ja vägivallale. 
Olgu lõpetuseks ära toodud ajakohane Julius Kuperjanovi poliitiline testament ning sõnum meile tänasesse päeva:

„Kõigest jõust oma rahva kasuks töötada, Eesti isekultuuri tõstes ja ümberrahvustuse vastu võideldes.“

Lugupidamisega
Võidupüha eel

Olev Teder
J.Kuperjanovi Selts
2015




[1] "Päevaleht" nr 34, 11.02.1919.a. "Mööda rüüstatud kodumaad"

[2] Odamehe kirjastus Tartus 1919 G. Roht’i trükk
[3] Lahingu tagajärjel suri lähiajal 15 eesti ja 27 soome sõjameest
[4] (J.Niinistö„Pohjan Pojat kuvahistoria suomalaisen vapaaehtoisrykementin vaiheista Viron vapaussodassa 1919.“ 1999. lk.58)
[5] H.Kalm „Põhja Poegade retk“ lk.35
[6] viimasena H.Palamets kogumikus „Eesti Vabadussõja lugu“ 2010.a.)