pühapäev, 30. aprill 2023

KIVID JUTUSTAVAD - Enno Reinsalu.

 


Autori fotod.

1. MAAKIVI ON MAARAHVA KIVI
Eesti rahvuskiviks on saanud paekivi. Seda tänu sellele, et ajaloolise Eestimaa aluspõhi on paas. Samal ajal võiks Liivimaa rahvuskivi olla liivakivi, meie lõunapoolne aluspõhi. Ei jää ju Lõuna-Eesti jõeorgude Devoni punased seinad alla põhjaranniku hallile klindile. Ent kivide kultuses on kõrvale jäänud kolmas perekond – kõige nähtavamad, kõige tavalisemad, kõikjal levinud maakivid, rändrahnud, kes on olnud meie igapäevased kaaslased kiviajast peale.
Rändrahnude seas on staare, keda nähakse ja pildistatakse kuid kohe unustatakse Ning on ka erakuid, keda teavad need vähesed, kes ei unusta teda külastamast, temale ohverdamast.
Üritan neid, teisi ja kolmandaid oma järgnevate lugudega põgusalt tutvustada, maakivide nägemist utsitada.


2. IGA MAAKIVI ON ERILINE
Ei ole kahte ühesugust maakivi. Kaks pilti. Ühel on tuhandik Tallinna Reidi promenaadi kaitsevallist, kus kivid on meistri kopa abil ja silma järgi laotud mere pesta. Ei näe nende seas kahte sarnast ei kuju, suuruse ega välimuse poolest. Ka teise pildi rändrahnud on igaüks eriline, kuigi kivisambla all me nende värve ei näe. Las nad olla. Neilt sambla rookimine on loodusesse sekkumine.



3. Lugu. Rahnud ja hiidrahnud
Nii nimetatakse suuremaid maakive.
Rahn, sätestavad teadjad, on maakivi, mille ümbermõõt on üle kolme meetri. Kui mõõtmist vaevaks ei võta, võid rahnuks nimetada iga kivi, mille läbimõõt näib olevat üle meetri või kui rahnu pikim mõõde on suurem kui su käte ulatus. See tähendab, pöördu kivi poole, suhtle temaga: siruta käed nii laiali kui saad ja vaata, kas ta on su haarde ulatuses. Kui ei ole, on pikem või laiem, siis on ta rahn. Tavaline rahn.
Hiidrahn on tavalisest palju suurem. Erialainimesed on kokku leppinud, et kivihiid on selline, mille läbimõõt on suurem kui 10 m ja ümbermõõt enam kui 25 m. Kuidas rahnusid mõõta, sellest edasises.
Hiidrahnu ei pea mõõtma. Selle töö on teadjad ära teinud ja tõestanud, et Eesti on suurte kivide poolest Euroopa rikkaim riik. Meil on leitud ja mõõdistatud peaaegu sada hiidrahnu, mujal Euroopas vaid viis. Tänase seisuga on Eesti hiidrahnude registris 87 isendit. Aga siiski, kui mõne ülimalt suure maakivi suhtes tekib mõte teda mõõdistada ja suudad sellega tõestada, et tuvastasid hiidrahnu, anna teada, saad maa(kivi)avastajaks.
Ühel pildil on Eesti üks suuremaid hiidrahne, Muuga Kabelikivi ja teisel tavaline rahn Kadrioru rannavees. Mõõduks ühel jalgratas, teisel pildistaja vari. Seejuures Kabelikivi maa-sisene osa on paari meetri jagu settes peidus, aga Kadrioru rannas oli meri pildistamise ajal poole meetri võrra taandunud.



4. lugu. Mis kivimist on maakivi ?
Kivihuviline tuleb geoloogi juurde, pala peos ja küsib:
„Mis kivi see on?“
Huumorimeelsel geoloogil on tavaliselt kaks vastust:
1) „See on settekivi.“
2) „Settekivi see küll ei ole“
Silma järgi polegi võimalik teisiti vastata. Suurem täpsus eeldab petroloogilist ja mineraloogilist analüüsi. Kui samamoodi küsida rändrahnu kohta, siis vastus on üks – settekivim see ei ole. Settekive pole mandrijää meile rännutanud.
Vikipeedias on meie hiidrahnude koostiskivimid kirjas nii, nagu erialainimesed õigeks peavad. Absoluutne enamus (85%) hiidrahnudest on tardkivimist – peamiselt graniidi erinevatest liikidest (80%). Vaid mõned on moondekivimist – gneissist ja gneissbretšast (5%). Sestap võibki suuremat osa maakividest rahumeeli graniidiks nimetada.
Üldiselt võib nentida, et graniit, just selle kõige levinum liik, rabakivi (65% hiidrahnudest) on üsna igav. Palju mitmekesisemat palet näitavad migmatiit (10%), pegmatiit ja gneiss (kumbagi 4%). Siit soovitus – õppige kivimeid sedavõrd eristama, et kui teilt mõne rahnu juures küsitakse: „Mis kivi see on?“, siis julgeksite esineda kivitundjana ja kosta: „Rabakivi see küll ei ole.“
Näiteks see rahn siin pildil ei ole graniit. On segakivim, migmatiit, milles on koos tumehall moondekivim ja lainelise soonena roosa tardkivim.


5. LUGU. KÄRNILISED KIVID
Paljudel maakividel on peal ja sees keerukas, sõnul seletamatu muster. Esimene, keda mäletan, oli istutatud Tapa raudteejaama juurde tiiki ja temast purskas vett. „Mis kivi see on?“, küsisin isalt. Isa oli Tapa jaama kordnik, pidi teadma. „See kivi on taevast kukkunud“, vastas. Paljud arvasidki, et kärnilised kivid on meteoriidid. Aga ei, on hoopis migmatiidid. Selliseid kive märgatakse, imetletakse ja kui jõud üle käib, tuuakse koju kiviktaimlasse, aeda kamina kõrvale, maja ette murule. Või teistega koos oma kiviaeda. Nende kivide saatus on kurb. Esialgu on nad ilusad, siis nad tuhmuvad, tolmuvad, sammalduvad. Ja lõpuks kaovad nagu koduperenaiseks saanud iludusmissid ja -printsessid. Üks õnnetuke on Tallinnas, Lauluväljaku Oru väravas. Kes peale tänavakoristusmasina operaatori on teda märganud? Ent oskusliku eksponeerimisega võib mõnigi migmatiit saada ja jääda nähtavaks. Minu meelest ilusaim seisab Lääne-Virumaal, Võlumäe dendropargis. Ehk seetõttu, et pargi peremees oli kunagi mäeinsener.



6. LUGU. KIVI NÄGU
Igal kivil on oma nägu. Mõnel rahnul märkab kivinägija inimese nägu. Tallinnas Jaapani aias on ühel skulpturaalsel rahnul Aleksis Kivi nägu, märkas mu hea kolleeg Heidi, Soome kivide ja kirjanduse teadja.



7. LUGU. LOHUKIVI
Lohukivi on (maa)kivi, milles on üks või mitu inimese tehtud süvendit. Selline on Vikipeedi määratlus.
Eestis on teada paar tuhat lohukivi. Miks kive „lohutati“, pole tänapäeva inimesele teada. Aga küllap muistne inimene teadis, mida teeb. Arvan, et lohku kivisse kopsides ta suhtles, kas kiviga või kivi kaudu, kas teistega või teispoolsusega. Kopsis, kuni kivi ta sõnumi lohu näol vastu võttis ja jäädvustas. Või et tal oli sama soov, samasugune vajadus, nagu meieaegselgi, jätta sõnum: „Ma olen olemas. See on minu koht! Mina olin siin.“ Kodeeritud sõnum, samalaadne, nagu jätavad seintele grafiti pihustajad ja paljanditele nime kratsijad. Ainult et maakivi on visam sõnumikandja kui plank ja paljand.
Üks tallinlase jaoks mugav, see tähendab autoga juurde sõidetav lohukivi on Ülemistel, tänaval nimega Betooni põik. Kivi on raudtee poolt üsna räsitud, sestap pole patt teda vaatamiseks soovitada – juhukülastamine tema seisundit enam hullemaks ei tee. Asjatundjad on kivil tuvastanud 47 lohku. Lisatud fotol on ainult mõned.
Selle kultusekivi, kultuurimälestise nr 2617, kiviaegset nime ega staatust meie, tänapäevased, ei tea. Kuid lugedes kokku tema ja ta lähikondsete kivide lohud, poleks alusetu arvata, et just see on paik, kus kolmekümne sajandi eest sündis meie tänane pealinn.


8. LUGU. PIIRIKIVI
Noorem põlvkond ei tunne piirikivi. Isegi need, kes on lugenud/kuulnud, mida Sauna Madis rääkis Vargamäe Andresele piirikivide salapärasest liikumisest Oru ja Mäe maadel.
Mina mäletan neid kive karjapoisi ajast. Piirikivid olid kruntide piiril ja nurkades, poolenisti maa sees, peal kivisse raiutud rist. Risti harud näitasid, mis suunas piir kulgeb. Joonelt järgmise piirikivini. Seda joont ei tohtinud lehm ega lammas ületada – teisel pool oli naabri maa. Üks piirikivi näidati karjapoisile ette, teised pidid ise leidma.
Kui talud kolhoosi aeti ja maad ühendati, koristati piirikivid kui eraomandi sümbolid. Pandi raunadesse, kust nad ajapikku kadusid. Enamasti kivipurustajasse. Nii nad kadusid. Olen kuulnud, et oli peremehi, kes oma piirikivid maasse süvistasid – kaevasid kivi kõrvale augu, lükkasid kivi sinna ja katsid mullaga. Aga eks needki tulid maaparanduse käigus välja ja läksid oma teed. Seega – kui juhtumisi mõni piirikivi on veel oma algses kohas, tuleks teda tunnustada kui pärandobjekti. See tähendab – märgistada, fikseerida asukoht (koordinaadid) ja võimalusel arhiividest leida, kelle maa piire ta märkis.
Üht hulkuma läinud piirikivi pildistasin Pakri poolsaare rannal RMK Leetse telkimisala lähedal, kuhu ta oli kas veetud või heidetud. Kus ta algne asukoht oli, ei või teada. Vaevalt ta veel nüüdki pildistamise kohas on, meri teeb oma tööd.



9. LUGU. MÄLESTUSKIVI
See pegmatiitse struktuuriga maakivi sümboliseerib meremiini plahvatust 1941. augusti tapatalgutel Soome lahel. Minu esimene kitsam inseneriala oli lõhketöö, plahvatuste juhtimine. Võin kinnitada, et see rahn on kui kivinenud plahvatus. Parimal moel valitud jäädvustamaks jõudu, mis uputas kümneid laevu ja tappis tuhandeid inimesi.



10. LUGU. MÄRGILINE KIVI
Märkasin teda Kadriorus tänu ta kolmnurksele raidmärgile. Milleks see? Mingi vihje sain kaardi abil, kui märkasin, et kivi on ühel joonel Lasnamäe Punase ja Valge majakaga. Joonel, mida võib pikendada üle Russalka platsi Tallinna lahele. Seega siis Tallinna faarvateril. Nii et kivi võis olla mingi maamärk, reeper või midagi taolist. Seda enam, et kivisse raiutud kolmnurga üks külg on põhja-lõuna suunaline. On see nii? Ei tea, pole selle kivi lugu uurinud. Aga, las tal olla selline kuvand.



11. LUGU. MAA(SISE)KIVI
Tallinnas, Reidi promenaadi rajamisel puuriti sademete vee kanaliseerimiseks teede alla 1,5 m läbimõõduga horisontaalseid mikrotunneleid. 2019. aprillis puurimine takerdus. Tunnelipuur, edenenud maa all 30 m, rohkem edasi ei nihkunud. 15 tundi näris kõvasulamist lõiketeradega tööorgan mingit tundmatut takistust. Puuris ja puuris, aga maa-alune järele ei andnud. Koht kaevati lahti ja viie meetri sügavusel avastati meresetetesse mattunud rändrahn. Gabro, kale kivim. Rahn tõsteti välja ja pandi vaatamiseks Reidi kergliiklustee ja Pikksilma tänava ristmikule Tallinna vanasadama D-terminali idapoolse värava lähistele.
Maasisene kohtumine mattunud rändkiviga pole puuriva geoloogi jaoks harv juhtum. Ikka ja jälle on mõni kõvem isend ette jäänud. Enamasti tõmmatakse puur välja ja puuritakse kõrvale uus auk. Aga on juhtunud ka, et puurkroon võtab muret tekitanud munaka kaasa. Siis pannakse ta vaatamiseks välja.
Maavara uuriva geoloogi puuraugu läbimõõt on 15 cm. Sellise augu korduspuurimine pole suur töö, kuid võtab ikkagi mitmeid tundi ja raiskab raha. Reidi tee mikrotunneli läbimõõt oli kümme korda suurem, 1,5 m. Ette jäänud takistuse likvideerimine vältas mitu nädalat. Teades kaljuste kivimite läbimise tagapõhja, võtan sahtlist rusikareegli – puurimist tõkestava objekti või nähtuse likvideerimise aeg on võrdeline puuri läbimõõdu ruuduga. Teisisõnu – kümme korda suurema takistuse likvideerimine nõuab 100 korda rohkem aega. Kui nüüd unistada tunnelist Tallinna ja Helsingi vahel, mille läbimõõt oleks 15 m, ehk kümme korda suurem kui Reidi tee all, siis tuleks hästi teada, mida oodata, kui Tallinna poolt minnes kohatakse lahe all Soome päritoluga kaljuseid kive. Seejuures ka selliseid, mis pole aluskorrast lahti murdunud. Need lisavad tunneli ehitamise ajale sadu nädalaid, mitmeid aastaid.




12. LUGU. KUIDAS MAAKIVE MÕÕTA?
Kivi on looduslik keha, tema mõõdistamine pole lihtne. Kellel pole soovi sellega tegeleda, võib selle loo vahele jätta.
Põhimõõdud (vaata lisatud pilti) on pikkus L, laius B, paksus H ja ümbermõõt P, kõik meetrites (m). Pikkus on kõige suurem ja paksus kõige väiksem mõõde. Pikkus, laius ja paksus mõõdetakse omavahel risti. Lamava kivi paksust võib ka kõrguseks nimetada ja püstse rahnu ümbermõõdu sünonüüm on tüsedus.
Üks hiidrahnu kvalifitseeriv tunnus on läbimõõt – rohkem kui 10 m. Kuid kuidas läbi kivi mõõta, pole alati selge. Võiks võtta läbimõõduks kivi paksuse ja laiuse ruutkeskmise N, mis oleks nagu sellise ümmarguse ava või rõnga läbimõõt, millest kivi otsapidi läbi mahub.
Peamine ja enamasti ka määrav kivi tunnus on ümbermõõt. See võetakse lindiga rahnu kõige tüsedamal kõrgusel. Ümbermõõt on kvalifitseeriv tunnus: rahnud on ümbermõõduga üle 3 m ja hiidrahnud ümbermõõduga üle 25 m.
Maht on kivi tõeline suurus. Mahu tähis on V, ühik on kuupmeeter (m3). Kuid pahatihti pole täpse mahu määramine võimalik. Sageli pole näha, kui palju rahnust on maa sees peidus. Seepärast räägitaksegi maapealest mahust või ligikaudsest mahust. Ligikaudset mahtu saab arvutada ka ümbermõõdu alusel, aga kuidas, see valem ei mahu enam selle loo raamidesse.
Kubatuur ehk kaudne maht, tähisega K (m3) on rahnu pikkuse, laiuse ja paksuse korrutis. Piltlikult – kubatuur on selline kast, kuhu kivi sisse mahuks. Kubatuuri kaudu saab hinnata rahnu ligikaudset mahtu. Rusikareegli kohaselt moodustab rahnu maht veidi alla poole kubatuurist.
Mass on kivi kaal tonnides (t), kivi mahu ja kivimi tiheduse korrutis. Maakivide kivimite tihedus on 2,6…2,9 ehk 2,8 t/m3. Kui mõõta kivi pikkus, laius ja paksus ning need omavahel läbi korrutada ja nii leitud kubatuur korrutada teguriga 1,3, saame rahuldava ettekujutuse rahnu massist.
Rahnu on sobiv mõõta mõõdulindiga, soovitavalt mitmekesi. Et hiljem aru saada „mis on mis“, tuleks teha/lisada abriss ehk visand rahnust. Fotost ei piisa, eriti, kui mõõdetav on võsa varjus. Aga peamine – pildistamine, eriti telefoniga, on kivi puhul pelgalt „Tere … Head aega!“ ütlemine. Seevastu visandi joonistamine on rahnuga suhtlemine. Tuleb ju selleks teda katsuda, patsutada, koputada, silitada, pragusid ning lõhesid leida, peale ronida jne. Alles siis tekib kivitunnetus.
Visandi näidisena toon abrissi, mille tegi kaljuste kivimite suur tundja vähe tuntud Miku Raudkivist Maardus. Võtsin selle pildi TTÜ geotehnoloogia tudengite välitöö aruandest.



13. LUGU. KUI PALJU ON MAAKIVE?
Ainus vastus on – neid on loendamatu hulk! Kive pole võimalik kokku lugeda. Aga võib üritada kokku arvutada. Selleks käsitlen maakive kui purdmaterjali. Mida nad tegelikult ju ongi – meie maakivid on Soome ja Rootsi kaljude puru.
Purdmaterjali kohta teame, et suuremaid osakesi (tükke, fraktsioone, kilde, kive, munakaid, veeriseid) on purrus vähem kui väiksemaid. On teada ka algse, sorteerimata purru jaotumise üldine seaduspärasus – osakese (kivi) mõõdu suurenemisel ühe ühiku võrra suureneb tema osa(tähtsus) vähem kui ühe ühiku võrra. Ehk teisisõnu, nüüd juba kivide keeles – suuremate kivide osa kõigi kivide seas ei pea sammu kivide mõõtmetega. Mida suurem rahn, seda, seda haruldasem. Ja vastupidi – mida väiksem kivi, seda rohkem on neid kivide koguarvus, kogumassis, kogumahus.
Seda targutust oli vaja, et kasutada meie hiidrahnude andmekogu. Muud usaldusväärset ja ammendavat pole. Hiidrahnude tabelile peale vaadates ja kive ümbermõõdu alusel järjestades ilmneb, et tüsedamaid kui 50 m on kaks hiidrahnu. Teadagi – Muuga Kabelikivi ja Letipea Ehalkivi. Samm hiidude tabelis allapoole – kümme meetrit ümbermõõtu vähem ja neli hiidu rohkem. Mis tähendab, et perimeetriga üle 40 m on neid ühtekokku kuus. Jne – mida väiksemad rahnud, seda rohkem neid on. Hiidude andmetabeli lõppu jõudes tõdeme, et selliseid maakive, mille ümbermõõt on üle 25 m, on kokku loetud 94. Aga veel väiksemaid? Tahame ju teada, kui palju on rahne, mille ümbermõõt on suurem kui 3 m.
Selleks, et kivide suuruse rivis allapoole minna, tuleb appi võtta teooria, mille kirjeldamise vahele jätan. Ütlen vaid, et need, kes varem on ekstrapoleerimist rakendanud, on maininud, et kasutasid eksponentfunktsiooni. Arvan, et see polnud kõige õigem samm. Eksponentfunktsioon peab purru kõige väiksemate osakeste (liivaterade, tolmukübemete) arvu lõplikuks, aga tegelikult on neid lõpmatu hulk. Seepärast kasutan astmefunktsiooni, nagu olen seda edukalt teinud plahvatuste abil purustatud kivimmassi kirjeldamisel. Astmefunktsioon sobib paremini ettekujutusega kividest kui fraktalitest.
Lõpuks, juba keerutamata, tulemus: kunagi oli meie maal peaaegu kümme miljonit rahnu, üle kahekümne miljoni kuupmeetri. Tänases mõistes igal inimesel on (oli) kuskil peidus kümmekond rahnu. Pindalaliselt paar rahnu hektaril. Lahemaal täiesti usutav. 10 miljonit on ürgkivide arv. Kui suur osa neist on tänaseks alles, kui palju ära tarbitud, ei oska arvata. Igatahes, kiviaedadesse veeretatud, muulidesse veetud ja killustikuks jahvatatud on neid tohutu hulk. Palju maakive on ka väärikalt müürideks laotud. Seal on neid ka mugav vaadata, nende struktuuri, tekstuuri ja mineraale uudistada. Sellest järgnevas, lõpuloos.


14. LUGU. TARBEKS LÄINUD MAAKIVID
Sama võimatu, kui looduses lebavaid maakive kokku lugeda, on arvata, kui palju neid on hoonetesse ja rajatistesse ära tarvitatud. Kivihoonetest on palju häid näiteid. Omalt poolt lisan vaid ühe, vähem tuntu. Pildil on tellistega raamitud kvaadrid Puski kiriku seinas Hiiumaa lääneosas. Teadmiseks – kvaader ehk kantkivi on täisnurkselt tahutud, puhtalt töödeldud välispinnaga looduskivist ehituskivi – kivimeistri väärindatud maakivi.
Umbes veerandi pildil nähtavast seina fragmendist moodustab Läänemere punane kvartsporfüür, kivim mis esineb rändkividena Hiiu- ja Saaremaal, harva ka Edela-Eesti rannikul. Tiheda mikrokristalse struktuuriga tugev ja kõva ruuge kvartsporfüür võiks olla Hiiu rahvakivi, kui hiidlased soovivad. Miks mitte – igati värvikam ja kõvem kui saarlaste Kaarma dolokivi.
PS. Rohkem kivilugusid ei tule. Panin nad siia rippu, et suunata loodusehuviliste pilgud maakivide poole. Et näha ja austada neid kui maa põlisasukaid.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar