Laupäev, 24. detsember 2016

TIIRNEEME SALADUS - Kenno Põltsam.



Tiirneeme saladus - Kenno Põltsam.

(põhineb tõestisündinud lool)

Õrnal värvitud taevavõlvil kerkis üles roosa õhetus, kui Jaagupi Risto, tatsudes mööda porist maanteed Turbuneeme külla oli jõudmas. Võsastikus võis kuulata mõne metslooma sahistamist, tõenäoliselt karu, kuid loodushääled jäid kõrvadele aina kaugemaks. Vaikne suvine öö kaisutas küla. Õhk oli mahe ja pehme nagu soe piim, aga rõhuv ja halvav. Nahkhiir lendas üle küla, kuulmatult siivutades, rahutult loovides ja tiireldes, sünge ja salatsev nagu varitsev õnnetus. Paremat kätt jäävaid talusi pidi loendama hulgi, kuid vanapoolne poissmees otsis just seda ühte ja kindlat. Uuetalu peremees Käsper lubas Jaagupile pakkuda peavarrju kuni mehe surmani, ning hoida teda kui oma talu majalist; sulane nii maatöödeks kui ka merel abiks võetud. Renditalu Viinistul mille peremees oli Risto, jäi nüüd teiste hoolde; mees jättis ta sinna kus kurat ning leidis uue eluaseme Turbuneeme Uuetalus. Heinakuu hilisõhtul kõrgus aiaääres rohi  mis vajas hooldaja kätt, kaevuluuk ootas oma parandajat ning kass kes pulmas käinud, kräunus söömata olemisest. Uhkusasi see Uuetalu! – nõnda võis Risto oma mõtteis mõelda, kui ta maja õue pääle jõudnuna hämarusest silmi kissitas. Aasta oli siis 1909.

Töisete päevade saatel möödus lõikuskuu vilinaga. Esmalt vajas kaev omale uut nägu, siis kippus aed juba ühest otsast mädanema ning lõpuks jäigi talu tagumisest nurgast rohi kitkumata. Peremees vajas sulast merel rohkem kui maal: hommikuti sai ikka end püsti aetud ning paadiga merele suundutud. Varajase päikese kõrgudes õõrusid kassid perenaise jalga, kui too kala puhastas. Kalu püüti ka mujal kui oma kodu lähedal. Teinekord aerutati Purekkari tippu või Eru poole ning oma aerudega jõuti vahel veel kaugemale. Vaba aega oli ka ning seda ei kasutanud mehed mitte raamatu tarkuse omandamiseks vaid käidi Loksal oma raha laiaks löömas. Viinistu teeristil, Loksa külas, asetses iga mehe kõrtsmik. Ühel pühahommikul ärkasid Risto ja Käsper kõrtsi laua taga, isegi kiriku ei jõudnud nad sel puhkepäeval. Lubasid siis mehed, et enam nad ei näita pikemat aega kõrtsi oma nägu; Risto veel ostis viimase raha eest sorokovka kaasa.

Mihklikuu teises pooles pidi taas Jaagup end maatöödele pühendama. Suurt kartulipõldu Uuetalu perel polnud, küll aga tuli see vähenegi üles võtta. Vihma linik kattis nüüd tihedamini poolsaare katust. Tormis painduvate puude ragina saatel korjasid sulane ning perenaine Miina talu taga metsatukas kastaneid; viinakuuni oli jäänud kümmekond päeva. Rannal paati parandav Risto ei teadnud tol hetkel mida tema abikaasa koos sulasega tegi, kuid teda oli hakanud vaevama miski. Üksainus mõte, mis lükkas liikuma kurja kahtluse nagu kevadine lõunatuul lükkab pealtnäha veel tugevama lahejää liikvele, murendab selle servi, murrab siis üleni lahti ja viib avamerele nagu poleks seda olemas olnudki.
Sügisehommiku vilu ja niiske õhk täitsid ümbrust, lasuvat, kalestavat vaevu inimestega kokku puutudes sünnitades, maatäie väljalaotuse kohal. Talu õuele kogunes iga tunniga sületäis lehti. Ajal, kui päike juba madalalt käis, istus Käsper peahoones oma naise ja sulasega ühe laua taga. Köögis põles mugav tuli pliidi all. Valgelt kaetud laud raske hõbeda, vana portselani ja kristalliga vaatas tulnule nii meelitavalt vastu ning toast hõljus see isevärki kodune lõhn. Miina oli valmis vaaritanud suure seaprae, mille kõrvale sai serveeritud keedetud kartuleid ja hapukapsaid; säärast toitu oli komme pakkuda Uuetalus vähemalt kord kuus. Enne sööma asumist teadis iga mees ja naine oma käed puhtaks küürida, kuid toidupalve päevakorras pidamine oli Uuetalus lohakile jäänud. See sai alguse Käsprist, kui too ei söendanud enam issandale enne toidukorda tänu avaldada ning lõpuks talitas ka nõnda Miina. Jaagup tuletas aga toidupalve meelde ning enne kui Uuetalu peremees ise arugi sai, oli ta sõnades toidu eest issandat tänanud.  Jaagup oli ikka üks lahe sell - nõnda võis mõelda maja perenaine, kes nüüd pikisilmi sulast jälgis. Miina sõstrakarva silmad vilkusid vargsi rääkija poole, siis peitusid need aga pikkade siniste ripsmete alla. Naise põskedele oli kerkinud puna, mis ei jäänud peremehele märkamata. Paha lugu, kui viiekümne aastane abielunaine punastab! – nõnda mõtiskledes ja ärevakstegevalt jälgis Käsper oma naist ja sulast. Kord püüdis vasak silm sulast, kord püüdis parem silm oma naist Miinat. Sellest päevast peale hakkas kuri armukadeduse uss Käsprit purema – enesesse kinnistus vasttärganud mõte, et Jaagupi ja Miina vahel peab midagi olema. 

Nüüd algas Käspril kibe võitlus iseendaga, mis ööd ja päevad kestis, ta tööhimu, kui ka unerahu röövis. Ühel viinakuu ööl tabas teda kaemuslik enesessetõmbamine, tõrges ja pilges vaikimine, juhtlõng olnuks nagu korraga katki lõigatud. Piitsutav lainevaht kiivas peremehe südames, pani mõistuse tuhmuma ning lõpuks ajas veel kopsugi üle maksa. Sapine tuju täitis fantaasiaid, lämmatas kõik muud hääled ning laskis valla kurjade ideede turmtule. Kas tõesti oli tolle sulase Jaagupi ja tema naise Miina vahel miskit hõõgumas? Ei saanud ju sulast ära ka ajada, lubanud tal kuni surmani Uuetalul elada. Peremees istus hirmtühjas elutoas ning jälgis sõgeda meelega väljas toimuvat; üksinduse kõledus tungis luusse ja lihha. Öömusta kleidi serva all, ujus taevalaternas võimas kuu, heites toa põrandale hubase valgusringi ning õue pääl lamasid kuivanud puude siluetid. Südamevalu…valu südames – südamevalu torkas Käspri nõdras ihus nagu too Mohni saare majakas, mis sähvatas korra ning hiljem pimeduses hääbus.
Laisalt ja lohakalt tee ääres konutava kõrtsi õhuke samblikukorraga kaetud katus oli nõtke vajunud. Loksal asus kõrts, mis asus kahe Viinistule viiva tee ristmikul. Rahu ja naeratav lõbu heljus sinavas õhus, kõik värvid ja vormid näisid ilutsemiseks kokku heitnud. Uuetalu perenaine Miina ning sulane Jaagup vihtusid natuke tantsu ning seejärel sai ühislauda kutsutud mõned tuttavadki: näiteks vägilased Adlerid, kes vahetevahel armastasid korra pahurpidi pöörata, seekord aga olla võtnud üks mehepoegadest taskust oma tassenbuk’i ning käristas tsetvertnoi välja. Pillimees Peeter, kes kesköö saabudes ära oli väsinud, andis kui vabatahtlikult oma oskuse mõnele küla narrile üle, kes siis instrumenti edasi väntsutas. Uuetalu pere oli hiljemalt kella ühe ajal öösel lahkumas, sulane see aitas veel mantli oma leivaemandale selga. Ühtäkki poetas Jaagup kauni sõna kuuldavale - Miina naeratas, tal lõi nägu tõsiseks. Ja siis vaatles ta väga tõsiselt ja ikka tõsisemalt noort sulast, ning pikkamisi, pikkamisi kerkis sügavam värv ta põskedele ja ta silmades oli midagi, mis kumendas nagu leitud otsuse helkjas paiste. Tekkis piinlik olukord. Kas tõesti oli sündimas midagi ärevat ning peremees Käsper ei muretsenud ilma teist taga? Ilusat kätt võis ju pigistada, ilusaid huuli, kui teisiti ei suutnuks, suudelda, aga siis tuli peatuda, aru pidada ja ümber pöörata, enne kui hirmutsev süda eksiteele võis viia. Sel õhtul, nagu ka teistel õhtutel enne ning ka pärast seda õhtut, jäi kõik sündsuse piiridesse. 

***

Sügis oli uue ja pahema päeva loonud; pärastlõunal läksid Käsper ja Jaagup kahekesi venega merele Tiirneemehauda võrke laskma. Selga olid kandnud mehed endile soojad riided ning jalga sättinud  kalavinskid. Viina merele kaasa võtta polnud tark tegu, teadis vanapoolne poissmees Jaagup rääkida. Väljas puhus sügisena põhjatuul, mille hingestatud puhangud meeste palgeid puudutasid,  nagu tahtnuks kogu maailma valu ja viletsust ühises vägevas nutulaulus ilma ääreni kostvas suures ahastusekisas kuuldavale tuua. Võrgud vaja aga merre lasta! Kitsas paadike õõtsus ja õõtsus, puhus kagu tuul, ikka ühelt küljelt teisele ja teiselt küljelt kolmandale. Sulane ja peremees istusid vastastikku, korda mööda ainasat aeru liigutades. Ühtäkki võttis Käsper oma istmiku alt telliskivi välja, surudes selle kõvasti pihku. Jaagup vaatas sel hetkel oma seljatagust ning ei osanud miskit kurja aimata. Suure hooga tabas kivi Jaagupi pead, see lõi tal vere jooksma ning mehe valust karjuma. Käsper püüdis küll teist korda sulase pead kiviga tabada, aga siis läks hoopiski kähmluseks. Sulane see üritas jalgade abil end kuidagi päästa, kuid tagus segadusest lihtsalt paati. Õhku lõhestasid jumalagajätu hüüded. Peremehel õnnestus uuesti telliskiviga sulase pead tabada, ning ka kolmandat korda kuid see oli juba liiast. Ohver, kel veri lahti oli, lamas nüüd liikumatult paadis. Käsper oli lõpuks oma viha välja saanud valada; va sulane oli tümaks tehtud. Ümberringi oli vaid meri, maa paistis kaugelt. Päikene see oli end pilve taha peitnud, aga las peidab, sest Käspril temast kasu poleks olnud. Võrgud muidugi jäidki merre laskmata. Selle asemel sidus Käsper sulasele verise kivi kaela külge, ning kinnitas veel surnule kaasa võetud liivakotte raskuseks mujale keha külge. Plaan oli kui täiuslik, sest merel polnuf ainsatki tunnistajat. Sulase Jaagupi sai nüüd lõplikult märga hauda lastud, täpsemalt öeldes visatud. Vähene veri mis paati kogunes, sai hoolega maha pestud. Uuetalu peremees Käsper aerutas üksi tagasi, toime oli ta pannud kuriteo, ettekavatsetud tapmise. Uppuv väli kui hukka minemisel õhtuses toores udus, sinine sügisesest külmast ja suremise vaevast. Nagu õnnetu ägamine või võimetu viha, piiritu põlgus kõige vastu, mis elamas. Hall hämarik mustava mere pool, mille värvid taevaserval olid tuhmiks kahvatunud, mustad pilverünkad katsid taevalao ning sügisene pimedus heitis tihedalt ja rängalt külma niiskuse käes lõdiseva looduse peale.

Elu polnud enam endine, vähemalt Käspri jaoks. Teinekord kui ta mõnesse seltskonda üritas sulanduda, eemaldusid mehed ja naised temast. Kodustega polnud ka elu enam endine. Perenaine Miina lõbus meel oli oma mehe suhtes kustunud, ta isegi pelgas Käspriga kahekesi jääda. Alustuseks otsiti läbi Uuetalu peremehe paat, kust leiti kalavinskiga tekitatud  saapajälg kahtlasest kohast; oli ilmselge et venes leidis aset meeste vaheline kähmlus. Sügise kuludes lootsid kohalikud inimesed, et Jaagupi laip pinnale tõuseks, meri ju annab kõik oma surnud välja. Seda aga ei juhtunud. Nii nagu arvati, nõnda ka oli. Jaagupi keha ei saanud kuidagi pinnale tõusta, sest tal olid raskused küljes. Midagi polnud parata, sest kui polnud surnukeha, siis polnud ka alust süüdistust esitada. 
Järgmisel kevadel tuli Uuetalu peremees lagedale uudisega, et tema tahtvat Soome kolida. Küll seilas teine paar korda sinna ja tagasi, et ikka kogu oma vajalik maine vara teisele poole lahte viia. Kalapüünised ja isegi perenaise pakkis ta kaasa. Uuetalu jäi tema poja hoolde, sel noorel oli lõpuks aeg naine võtta.  Säärane käitumine Käspri poolt ajas küla muidugi kihevile, sest arvati, et Uuetalu peremees kartvat nüüd tõe selgumist. Räägiti, et Kärpser kartnud sattuda Siberisse. Mingeid kindlaid süüteomärke ei olnud ja paljaste oletustega keegi ametivõimude juurde ei pöördunud. Oleks Jaagupil olnud lähedasi omakseid, siis veel, aga Jaagup oli oma pere viimane kuivav oksaharu.
Esimese ilmasõja päevil tulnud Käsper tagasi. Ajal, mil iga päev tuhandeid hukkus, oli ühe mehe surm pisiasi. Endine Uuetalu peremees kauaks aga poja juurde ei jäänud ning ta kolis Koplisse, oma tütre juurde. Elujärg polnud aga enam endine ning varsti pensile minnes sai mees omale hasartmängu tõve külge. Kord olla ta mängides süüdistanud teisi piilumises, kord valemängus. Tüütas teisi oma mänguhimuga ka argipäviti, et keegi temaga kaarte jälle taoks. Veel viiskümmend aastat hiljem peale Käspri surma öeldi kaardimänguhimulise kohkasid ning karastunud loodust suudlesid, jalutas keegi mööda Tutbuneeme suurt teed  Uuetalu poole. Sügis oma raskete pilvedega ujus akende taga. Tompsuvad sammud kajasid tühjal külmunud kõnniteelt vastu; jõudes Uuetalu maja aknani, vaatas too keegi läbi hämardunud klaasi. Tume märg kere läikis laterna ähmases valguses. Samal ajal tagus vana Käsper oma voodi kohal naela seina, tundes äravakstegevalt, et keegi teda justkui jälgiks. Vaadanud siis mees üle oma parema õla, libastus ta, ning kukkus prantsatades põrandale. Sinna ta ka jäi ning alles mitu tundi hiljem kui külatüdrukud suure mürinaga eluhoonesse sisse sadasid, leidsid nad endise Uuetalu peremehe surnuna. Kohalikud elanikud olid pettunud, sest lootsid ausat ületunnistust, kuid nüüd pidid nad leppima sellega, et Eru lahes juhtunu jäigi igavesti saladuseks. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar