neljapäev, 30. aprill 2015

KES ON UHKE EESTI ÜLE - Aldo Maksimov.



KES ON UHKE EESTI ÜLE?


Eesti riik nagu Haapsalu raudteejaam.

Vist eelmise aasta algul jõudis ka Saaremaa reklaamtahvlitele riiklik kampaania „Hoidu rongi eest“, mis siin kohapeal palju humoorikat aasimist põhjustas. Ning sundis isegi meenutama ajakirjanikke neid aegu, mil raudtee Saaremaal tõepoolest olemas oli.

Tegelikult osutas riik iroonilisel moel ise tol hetkel tähendusrikkamale, sümboolsemale murele – ääremaastumisele. „Rongid siin enam, ei käi...“ nimelise lavastuse tõi Viljandi „Ugala“ teater välja juba 2002 aastal. Ka Mustjala mail tehtud Manfred Vainokivi film joomisest rääkis osalisest samast asjast.

Nüüd on saarlased ennast üles näidanud IRList sädeme saanud ja sotside poolt jõudsalt kultiveeritud haldusreformi toetajana, mille esimesed sammud Kärla-Kaarmaa-Laimjala liinil mäletatavasti väga konarlikult läksid. Vastu oli pea samapalju inimesi kui poolt. Nüüd osutatakse juba riiklikult, kui head eeskuju näitab Saaremaa, liites kõik oma vallad.
 See, et Pöide ja Muhu kõhklevad ja „ära ootavad“, on tõenäoliselt juba läinud rong, sest küll suured erakonnad oskavad neile mõju avaldada, kraane pigistada, porgandit ja barankat näidata. See selleks. Inimesed kohapeal niikuinii kohapeal enam täna eriti palju teenuseid ei saa.

Hiljaaegu, helistades ühele parteitule vallavanemale Saare maakonnas ja kutsudes teda EKRE ridadesse, sõnas ta mulle ausalt, et tead, võibolla ma ideeliselt isegi tuleksin, aga ma pean siin suurte erakondadega maid jagama, koostööd tegema ja seetõttu: thanks, but no thanks. Nii see eluke meil siin veereb.
 EKRE programmis on punkt, mis tahab muuta radikaalselt valimissüsteemi. Kaotada erakonnasisesed edetabelid ning jagada kohad volikogus mandaatide alusel. Seal on detaile, mida saab täpsustada, kuid üldjoontes oleks see nii. EKRE on täna juba Riigikogus esindatud ning eesmärgid saavad kohalikke valimisi silmas pidades ainult kasvada.
 Praegu osalevad ju Saaremaal valmistel Paltsud, Saared, Laanetid, Hanso noorem jmt, kel pole kavatsustki siinses poliitikas kaasa lüüa. EKRE idee on ka see, et valituks osutunud isik peab vastaval kohal tööle asuma. Niipalju haldusreformist. Muhust ma täna sellega seoses ei hakkagi rääkima. Edu sotsidele, reformile ja teistele, mis siis, et vallavanem Raido Liitmäe kuulub IRLi. Tuleb omadega sõdida.

*        *        *
Käisin üleeile õhtul kinos vaatamas mitme riigi koostöös valminud, kuid Haapsalus hargnevat lugu „Vehkleja“ ning ma pean tunnistama, et sisimas on see ehk isegi patriootlikum lugu kui „1944“.
 Vaatajale jääb „Vehklejas“ rohkem hingamisruumi, pauside ja pilkude taha peidetud traagikat, kurbust ja lootust. Rongid veel sõidavad, on 1952 aasta.
 Filmi soomlasest lavastaja ei ole lasknud noorukesel Martal Peterburis otsustava matši otsustava punkti eel Moskva vastu, võtnud korra maski maha, Märt Avandil öelda talle midagi sellist, et „mõtle oma isa peale“ (kes tapeti vangilaagris) vms.
 Seal kõnelevad pilgud ja need kõnelevad palju. Selle loo lõpp on õnnelik. Või noh, annab uuele elule uue lootuse. Jah, siiski - helge on see lõpp. Meil kah siin „rongid enam ei käi“. Bussidega on nii, et mõnest kohast tulles Kuressaarde asju ajama, tuleb see muuta endale kahepäevaseks ettevõtmiseks, sest tagasi normaalsel ajal ei saa.

Torgu, Lõuna-Saaremaa, paljud paigad hakkavad välja surema, marginaliseeruma ja võimaldavad seal tulevikus pigem ilmselt mingite veidrate autonoomsete kommuunide teket, kel on oma naturaalmajandus, eraldiseisev energiatoide jne. Kas sellist Eestit me tahtsimegi? Kritiseerimata kommuune...

Millisesse žanrisse kuulub koalitsioonileppesse kirjutatud kütuseaktsiisi tõus, selle asemel et näiteks tõsta lahja alkoholi aktsiisi (ei saa, sest seal ajavad äri head sõbrad)? See kuulub žanrisse „maalt ära“, „lagunenud aidahooned“ ja „ühel hingel kõlkuv aidauks“.

Mida EKRE-l on paremat pakkuda? Majanduse ja põllumajanduse elustamiseks, parendamiseks, samuti peamisi punkte sotsiaalpoliitikast. Siinkohal lühendatud väljavõtteid programmist, sest kes neid programme ikka jaksab lugeda:

¤ maksustada Eestist seni maksuvabalt välja viidav kapital (nt Swedbank, SEB jt)
¤ korraldada elektriturg ümber nii, et Eestis oleks Euroopa odavaim elekter
¤ seadustada laenukaitse põhimõttel: võtmed tagasi ja võlast priiks ja kustutada kiirlaenunõuded, kui on tasutud laenu põhiosa ja samas ulatuses kõrvalkulusid
¤ taastada põllumajanduses üleminekutoetuste siseriiklik osa (top-up) kodumaise põllumajanduse konkurentsivõime suurendamiseks
¤ soodustada ühistulise tegevuse kasvu selle populariseerimise, bürokraatlike tõkete vähendamise, seadusandluse lihtsustamise ja riiklike toetuste kaudu
¤ luua maksusoodustused, mis toovad Eesti laevad tagasi Eesti lipu alla
¤ kustutada abielus oleva noore pere kodulaenust 25 protsenti (arvestades keskmist kodulaenu suurust) iga perre sündinud lapse sünniga
¤ väärtustada laste kasvatamist, arvestades laste kasvatamine vanemate tööstaaži hulka
¤ peatada maapiirkondade tühjenemine ning tagada nende areng piisava rahastuse, maksu- ja teiste soodustuste kaudu ning loobuda omavalitsuste sundliitmise kavadest
¤ kaotada tulumaks pensionilt
¤ muuta Riigikogu valimiste kord selliseks, et kaob 5% künnis ja igas valimisringkonnas osutuvad vastavalt mandaatide hulgale valituks enim hääli saanud kandidaadid, kusjuures valituks osutunul on kohustus asuda tööle kandideeritavale kohale


Räägime ehk pisut veel poliitikast ja poliitikutest, kes praegu meie riigi elu korraldavad.
 IRL on juba aastaid mõttetu Reformi ripats, neil sõnaõigust riiklikult tasemel polegi. Sotsid ei ole enam sotsid, sest nad on kaotanud oma näo ja sotsiaaldemokraatlikke põhimõtteid nad juba ammu ei aja – siselõhenemine on kuude küsimus. IRL ja sotsid on piltlikult öeldes nõus oma vanaema maha müüma, et võimu jagada.
 Keskerakond ei ole vasak- ega sotsiaaldemokraatlik erakond vaid on aina enam nihkunud tsentrisse.

Kellelgi pole nägu peale Reformierakonna, kes aga selgelt esindab teatud grupi inimeste ärihuvisid. Mida omakorda läbirääkimiste laua taga ning tagatoas esindab Rain Rosimannus ja Ko. Igaüks võiks küsida endalt suhteliselt lühidalt: mida head on Reformierakonna valimine sinu elus kaasa toonud. Kusagil kivi all peavad need 35 % ju peidus olema? Need on iga kolmas teist, kallid lugejad ja natuke rohkemgi.
 Reformierakonna võim ulatub isegi Rahvusringhääligusse, selle juhatuse esimehe Margus Allikmaa käe läbi. Sestap pole ime kui esile kerkivad tüübid nagu Rain Kooli jms, kes oma suhteliselt madalalaubaliste kommentaaridega kõikjale eetrisse lastakse. Oleks ülemused ise intelligentsemad, poleks ka Kooli-suguseid.

See, milliste silmaklappidega meedia siiamaani on aastate kaupa vastu võtnud Reformi ja kolmikliidu jamasid, kokkumängu, afääri ja „jaga ja valitse“ riigijuhtimist, on pisut isegi naeruväärne. Nüüd viimaks, lubage uskuda, on ka meedia hakanud mõistma, et kõik pole nii nagu näib.
 Tõsi, teistsugust arvamust ei saa avaldada sageli ei Luige ega Linnamäe meediagrupis. Selle kohta on rida elavaid näiteid. Peeter Ernitsa käest võite küsida, kelle karvane käsi näiteks Maalehes mingeid lugusid kinni hoidis. Lõppeks oleme jõudnud selleni, et nii poliitikas kui ka meedias (osaliselt) valitseb keskpärasus.

Seniste suurerakondade poliitikute ainus eesmärk on võimu hoidmine, sest mida muud neil teha oleks. Mis saaks Taavi Rõivasest, Kristen Michalist, „eriti pädevast“ rahandusspetsialistist Jürgen Ligist, Sven Mikserist jmt, kui neil pole enam võimu. Isegi ükski spordialaliit ei soovi neid oma alaliidu juhiks. Minna erialasele tööle?
 Tõsi, Rõivas võib minna turunduse alale õhku müüma, tegusaid inimesi on ikka vaja ka sellele alale. Michal omakorda leiaks nüüd aega magistriõppe ära lõpetamiseks õigusinstituudis. Jürgen Ligi, kui saarlastele tema nõuanded kõlbavad, võib tulla tagasi ühendvalla majandusnõunikuks.
Sven Mikser? Tema on lõpetanud Tartu Ülikooli inglise keele ja kirjanduse erialal. Seega, õpetajapalk, mis on küll ca 5 korda vähem kui ta praegu saab, maitseb kindlasti paremini kui mitte midagi. Kalev Lillo? Tema on laia profiiliga riigiettevõtete juhatustes ja nõukogudes töötasu vastuvõtja, tõsi, portfelli asemel kasutab ta enamasti kilekotti.

Seega, mida ma sellega öelda tahtsin. Need inimesed ei taha oma kohta kaotada ja teevad kõik selleks, et pirukast kümne küünega kinni hoida. Olgu selleks ohvriks valimislubadused, öeldule risti vastupidi käitumine, kokkulepped kuradi endaga ning kilekottide liikumine punktist A punkti B ja tagasi.
 Loomulikult, erakondades on ka mõningaid toredaid ja ausaidki tegelasi, aga suur mäng käib üle nende pea, neid kui „kasulikke idioote“, kui kasutada meie presidendi terminoloogiat, on vaja selleks, et väljapoole demonstreerida inimnäolist poliitikat.

*        *        *
Nii imelik kui see ka ei ole, tahtsin ma kirjutama asudes rääkida hoopiski haridusest, haridussüsteemist – taevane arm, kui hirmus liitsõna... See on minu meelest kõige valusam, kõige murettekitavam teema, mida saarlased võibolla täie teravusega ei tajugi, aga mida Tallinna õpilane peab kogema juba enne kooliminemist.

 Elukohajärgsesse kooli sa esiteks sisse ei saa, kui sa just viie-kuueselt Stephen Hawking pole, sest lapsed, kes vastu võetakse, on ca 75 % ulatuses koolile kasulike laste vanemad.
 Üks tuntud inimene, kes hetkel töötab Tallinna ühe eliitkooli administratsioonis, andis mulle ühel üritusel visiitkaardi ja ütles, et kui sul oma lapse koolisaamisega probleeme, siis helista. Nii on lood, sealpool sood. Kas hakkas juba ilus ja hea, UHKE Eesti üle?

 Teiseks, see arutu õpilaste konkureerimine, koolide pingeread, PISA testid, mis loovad stressi nii õpetajatele kui õpilastele. Miks peab laps koolist tulles olema sellest orjalaagrist väsinud, tülpinud, küllastunud ning minema veel samal päeval uuele ringile, sest järgmiseks päevaks on vaja õppida. Elu ei pea olema ju kohustus kohustuse otsa.

Koolisüsteem on laiem teema. Olen nõus Aldous Huxley’ga, kes leidis, et see on saatanast ning see tuleks täiesti ümber teha, mitte süsteemi vaid õpilasekeskseks. Paraku on see eraldi artikli teema. Kui mul vähegi võimalik, ma ei pane oma nooremat last üldse kooli, vähemalt sellisese mitte, kus toodetakse juppe valitseva ühiskondliku süsteemi jaoks.


Aldo Maksimov.

(Ilmunud kärbituna ajalehes Meie Maa).

kolmapäev, 29. aprill 2015

VILJA VALGUSTAV LUGU - Neeme Sihv



Olen mitu korda mõelnud, et ma ei vaevu enam pikemalt kommenteerima mingeid artikleid EKRE teemal. Ometi on lugusid, mille puhul tunned, et tegu on millegi mõistmatuga. Vilja Kiisler avaldas Äripäevas 29. aprillil loo "Natsikloun - võimalik vaid Eestis?". Viimasel ajal on sarnaseid lugusid ilmunud kui seeni pärast vihma.
Mis siis on Vilja Kiisleri loos teistmoodi, kui seni ilmunud lugudes? Ega väga palju ei olegi. Ehk vaid arvamus tundub purskuvat välja veelgi emotsionaalsemalt ja seetõttu ka silmatorkavamalt. Vabandan, muidugi on "tegelikud" vihaõhutajad Eestis EKRE ja Varro Vooglaid. On ka väiksemaid tegijaid, näiteks Aadu Luukase fond, kes häbematult räige otsekohesusega toetas Varro Vooglaiu sihtasutust SAPTK. Nii räigelt, et isegi vaikne Reimo Mets võrdles Vooglaidu Hitleriga. Ja Lisette Kampus nõudis selle ebaõigluse lõpetamist. Kõik sellised pisemad väljuhäälsed asjad, mis hiljem tulid, eriti enam ei morjendanud. Kristel Trell küll arvas, et ühe artikli juures pilt Varro Vooglaiust meenutab Reichi parimaid traditsioone. Ja minuni jõudsid sahinad, et ühes raadiosaates olevat kõlanud (ma ei ta kas tõsimeeli või naljana), et siinse loo juures olev pilt meenutavat ühte tuntud paremakäelist tervitust. Tule taevas appi! Kas mitte siin poleks ka koht, kus ajakirjanikud vaatavad, kes mida ütleb?

Kõige selle mittemidagiütleva (?) kõrval pidi siis miski olema, mis veel pr Kiisleri artiklis tähelepanu tõmbas. Tegelikult ongi.

Alates Madisoni pääsemisest riigikokku on Eesti poliitikas nalja saanud rohkem kui viimastel aegadel mitme aasta peale kokku. Noore aarialase välimusega Madison, kellel pole ei kultuuri ega kasvatuse poolest sissekasvanud tõrget vormida sõnu „… siis ma olengi nats“, on poliitilise klounaadi poolest hoopis teine tase kui narrirolli teadlikult etendavad Igor Gräzin ja Aivar Riisalu.

Madisoni etteastete koomiline aspekt tekib just sellest, et ta ise oma koomilisust ei taju. Kui lisada ideelisele ja sõnalisele poolele veel kerged häälemurdelised elemendid (kuigi sünniaasta eeldaks selle etapi läbimist juba mõnda aega tagasi) ning kontrollimatud žestid, võib öelda, et Madison on kloun jumala armust. Selline on Eesti poliitikas seni puudunud.

Mingit nalja ma siin ei leia, pigen väga ohtlikku suundumust. Kas meil peaks algatama kampaania riiklikus korras "aarialase" välimusega inimeste ellimineerimisest või deporteerimisest? Ma ei tea, kas mina olen aarialase välimusega, kuid umbes samalaadse, küll nats teistmoodi, pealkirja panin ma ka ühele oma loole. Seda lugu lugedes aga tundub, et mittevihaõhutajate arvates kuulun samuti nende hulka, kelle nägu siin riigis näha ei soovita! Kuid olen vist natuke vana jalgadega hääletamiseks, pealegi ei pea ma õigeks äraminemist selle nimel, et siia tuleksid uued hääletajad. See oleks ju vastutustundetu oma maa suhtes! Seda enam, et iga inimese kohus peaks olema midagi omas kodus paremaks muuta. Olen selliste asjade nimel piisavalt vaeva näinud, et nüüd pooleli jätta. Ning üksjagu juba ka ära teinud, olgu siis või rongipeatuste teemas, mille tagajärjel on ühistranspori tase tõusnud, rääkimata riigi rahade otstarbekamast kasutamisest.  Mis sest, et ma pole Riigikogus ega Haapsalu raudtee toetusrühmas. Küll aga eeldan, et kodanikuühiskonna kaasamine ja oma inimeste arvamuste arvestamine peaks olema riigi jaoks äärmiselt oluline. Seega kuulun ma kindlasti nüüd ka äärmuslaste hulka? Muidugi on tore teada, et lugupeetud vanema põlve poliitikud Igor Gräzin ja Aivar Riisalu on samuti kahtlased elemendid, sest nad teadlikult ajakirjaniku silmis mängivad narri ja ei võta vist seda riiki tõsiselt!? Millegipärast olen küll ise teisel arvamusel ja pean mõlemast "koomikust" väga lugu! Ometi pole ka ühtegi seadust, mis keelaks koomikutel Riigikokku kandideerida või seal olemast. On vist küll valmimas vihaõhutamise seadus, aga päris mitmete artiklite põhjal jääb mulje, et see on õhukesele jääle astumine. Sest juba vihaõhutamisest saadakse väga erinevalt aru. Kas ja millise artikli autor peaks vihaõhutamise süüdistuse kaela saama? Küllap keegi peaks ja just siin tekivad taaskord selles suhtes küsimused! Või kuidas peaks eristama vihaõhutamist ning lihtsalt õelusest mingite sõnaühendite paberile pritsimist? M-Klubis ütles Majesteet oma üllitise kohta, et kõik see purskus temast lausa välja. Keegi küsis küll vastu, et kas oli ka valus!? Majesteet vaatas otsa ja ütles: Mul on valus inimeste pärast, kes....... Minul ka, hea Vilja Kiisler! Ja usun ka sellesse, et nüüd ehk ei tundugi paberile pandud read nii õiged ja õigustatud?

Muidugi, alati jääb ka küsimus, kas noored üldse soovivad Eestisse jääda, siin elada? Kui nende kohta selliseid halvustavaid asju öeldakse? Olen kohanud küllaga noori, arvamuskohvikus vm, kelle kohta ma kunagi nii ei ütleks, aga küllap on mõnelgi vanal tegijal rohkem "õigust" kirjutada/öelda asju veelgi madalamal tasemel. Küllap saavad veel "mentorilt" pika paigi või palka juurde! Aga eks kontrollimatuid zheste tehakse ju lausa Saksamaalgi ja seda lausa tänapäeval! Siis küll ei säutsu ükski ajakirjanik midagi "Reichi parimatest traditsioonidest" või vähemalt selle kohta, et pilt ei satuks meediasse! Aga mine sa tea, ehk kandideerib lausa aasta pressifoto tiitlile hoopis?! Ja ma ei tea, mida vastas muuhulgas hr Madison Vilja Kiisleri küsimusele selle kohta, kas ta tajub oma zhestide koomilisust või mis ta ise üldse asjadest arvab, seda teab vaid ajakirjanik ise ja muidugi ka Jaak. Küll aga võtan õppust ja püüan siis ka ise noortele anda mõista, kui nad on koomilised, mõttetud või siia mittesobivad. Tulevikus siis ka Riigikogusse loomulikult!
Iseenesest aga tundub ütlus "Kui rahvuslus, kui eestimeelsus, kui konservatiivsus on natsism, siis ma olengi nats" täiesti õigustatud! Ühel väga olulisel põhjusel! Sest kui meil leidub selliseid inimesi, kes selliseid asju võrdlevad, siis ongi vaja vastulauset neile, kes püüavad teha selgeks, nagu oleks natsism ja rahvuslus üks ja sama asi! Lugupeetud ajakirjanikud kui  a r v a m u s l i i d r i d  peaks hoopis sellised võrdlejad pihtide vahele võtma, sest sellised asjad solvavad inimesi, kes oma maa ja rahva esikohale seavad, kõige otsesemalt! Või on rahvusluse ja hoolivuse lükkamine võrdsele pulgale äärmuslusega tegevus, mille eest peaks tegijaid lausa kiitma?

See, mis Madisoni minevikust seni avalikkuse ette jõudnud, on samuti tähelepanuväärne. Mitte igaühega ei juhtu iga lugu. Kuid tundub olevat Eesti-omane fenomen, et parlamendis saab jätkata poliitik, kelle minevikku kuulub fašismi õigustamine sõnadega, et selline „range“ kord tõi Saksamaa sügavalt p…sest välja. Ma ei kujuta ette ühtegi euroopalikku kultuuriruumi kuuluvat riiki, kus see võimalik oleks.

Omastatud telefonide müük ja naistele kaissukippumine aga kätkevad juba ühemõtteliselt meelelahutuslikke kvaliteete, mis ajakirjanduslikes formaatides vahendatuna tulenevad küll suuresti kollaseks peetava sisu esitusest „valgel“ kujul, mis on teatavasti ammendamatu koomikaallikas (kaissukippumise loo jutustas Postimees, mitte Õhtuleht).

Tundub tõesti olevat palju tähelepanuväärset. Siiani on päris palju poliitikuid, kelle tegevust ei saa tõsiselt võtta või kelle eesmärgiks pole mitte rahva esindamine vaid enesekeskne mõtlemine ja tegutsemine, aga see pole vist midagi erilist ega tähelepanuväärset. Ja kindlasti on nii meil kui mujalgi küllaga poliitikuid, kelle suhtes tekib küsimusi, ometi on valdavas enamuses need inimesed endiselt esindukogudes, seega tekib kahtlus, kas üldse enam mõni riik kuulub euroopalikku kultuuriruumi?  Jaagule saaksin muidugi "süüks panna" seda telefonilugu ja oma arvamuse olen ka otse välja öelnud. Tõepoolest, telefoni müükipanek ei olnud mingilgi moel õigustatud. Olen ka palju asju leidnud, alati püüdnud ka omanikku rõõmustada ja samamoodi on teinud kindlasti väga paljud inimesed. EKRE-s ei vaadatud sellele loole kuidagi ükskõikselt, arvamusi oli seinast seina, ka EKRE sõprade ja valijate (need, keda pr Kiisler ei tunne) hulgas. Sellesse loosse ei suhtutud mitte kuidagi pealiskaudselt, vaid vastupidi, võeti väga tõsiselt. Ja valdav enamus inimesi uskusid Jaaku selles mõttes, et ta tegi sellest piisavad järeldused. Minagi olen harjunud inimestesse uskuma. Ning usun, et ka Jaak ise tegi sellest väga tõsised järeldused! See, et ta järeldustest hoolimata tegi rännaku ajas ja läks tagasi laevale, "meelelahutust tegema", pole aga küll mõtet rääkidagi. Ei tea me keegi, mis seal oli, kelle jutt on tõesem, kelle mitte, tavapärased elulised lood, mida samas iga inimene võib häbeneda. Kui on põhjust muidugi. Minu jaoks on tähtsaim selles loos, et ei juhtunud mitte midagi vägivaldset (oldi ja  j ä ä d i  viisakaks ning "kannatanud" mõistavad asju vägagi inimlikult), vastupidiselt juhtumitele mida tihti laevadel juhtub, eriti Rootsi pool kurseerivatel, kus on tegemist tõepoolest väga räigete juhtumitega, ning nendele kannatanutele tunnen ma sügavalt kaasa! Paljude elu ei saa enam kunagi tõenäoliselt päris normaalseks, sest on asju, mis jätavad oma jälje hinge alatiseks! Aga nagu öeldakse, sel juhul ei tohi piiksudagi somaallastest või teistest, vaid tuleb viitest "aarialisusele või mitteaarialisusele" loobuda. Miks küll? Muide, "kaissukippumise loo" kirjutas ikka Nelli Teataja!?
See, et noor mees emotsionaalselt oma arvamust ehk mitte kõige sobivamate sõnadega väljendab, olgu või ennesõjaaegse teema kohta, juhtub ikka. Küllap ta püüdis näha asja oma vaatenurgast, analüüsides, mis oli ja miks nii juhtus. Muidugi võiks alati olla kaalutletum, viisakam, hoolivam sõnadevalikus ja küllap aastatega see kogemus ka tuleb. Tõenäoliselt on aga peagi oodata meil tõelist poliitilist kriisi. Tänapäeva noored, need, kes peagi vist valimisõiguse saavad ja need, kes alles allameetrimeestena (või -naistena) külatänaval lippavad, kasutavad sellist kõnekeelt, et juuksed tõusevad peas püsti. Nii koolis õpetajatega (kas pr Kiisler ei sooviks nendest lugu teha, jätkuks kirjutamisainet ju aastaiks?), suhtluskeskkonnas, tänavail jm. Äkki peaks tegelema põhjustega ehk kasvatusprobleemidega?

Postimehel vihjamine tuletas mulle meelde aga Marti Aaviku arvamusloo, kus muuhulgas ta kirjutab:

Marti Aavik:
Teine oht on aga tondi nägemises ja eriti selles, et niisugustel viirastustel, fantoomteemadel on poliitiline hind. Sisserände, aga ka mitmete teiste erutavate küsimuste populistlikku vahtu löömine viib tähelepanu probleemidelt, millega ühiskonnad peaksid tegelema, et ellu jääda ja konkurentsivõimelised olla. Kusjuures viimastega jändab paljukirutud peavool jättes suure hulga inimesi oma hirmudega üksi.

Tõepoolest! On täiesti kohutav, kui Rootsi, Prantsusmaa, Itaalia jpt riikide kogemused pika ajaperioodi vältel tekitavad populistlikku vahtu ning tegelikult on nende riikide valgusküllane ja innustav ehk siis paradiislik olukord meile piisavalt valgustamata jäetud. Ometi võiks ju olla meie meedias palju rohkem toredaid lugusi paljudest toredatest inimestest ja juhtumitest? Õnneks kadus Postimehest eestlasi tutvustav ja vahtutekitav lugu ühe koka kogetust, "Prantsuse kokk: Eestis keelduti mind vene keeles teenindamast" ja alles on see vaid Vesti.lv lehel. Miks seda Postimees nüüd kustutada otsustas? Küll aga tekitab ärevust, et Postimees mingi apsaka tõttu üllitas Marit Hermanni loo sellest, miks ta ei oota siia pagulasi (Rootsi näitel) ning see on siiani kõigile lugemiseks! Nii võibki meie lugejale/valijale jääda mulje, et vihaõhutajateks "on aarialastest konservatiivid", tegelikud vihaõhutajad jäävad aga kaadri taha või siis üllitavad oma lugusid, näidates "siirast muret" meie kõlbelise tuleviku pärast. Üldse tuleviku pärast. Mis sest, et muresid ellujäämise ja konkurentsivõime koha pealt on meil tõepoolest äärmiselt palju olgu siis planeerimisseaduse muudatustest Eestit hukutava Rail Baltica tõttu või paljudes muudes asjades. Ei, ma pole üldse Rail Baltica ja ühenduste parandamise vastu, vastupidi. Nagu ei ole RB vastu ka Avalikult Rail Balticast kodanikuühendus, keda ometigi eiratakse. Nagu eiratakse kodanikuühiskonna arvamust üldiselt. Riigile tundub hoopis meelepärasem olema teerull, mille kiirus küll ei küüni kiirrongi lähedalegi, aga ometi oleks see justkui meie tuleviku õnnistegija. Miks siis Marti Aavik, Vilja Kiisler või keegi teine ei kirjuta tagamaadest ja tagatubadest?

Ma ei tunne ühtegi EKRE valijat ega kujuta ette, mis nende peas toimub. Mul käivitub „vendi“ Helmeid vaadates mälus unustamatu „Kui on must, siis näita ust“-plaat ja sellega on kõik öeldud. Oma poliitilist kaalu ja jõudu ülistavatel Helmetel on muidugi ka olulisi koomilisi omadusi (ma võin näiteks jääda pead murdma, kas neil on kahe peale üks kaabu või kummalgi oma).

Vilja Kiisler muretseb, et ta ei tunne ühtegi EKRE valijat. Mul on temast tõsiselt kahju! Rääkimata sellest, et kuidas üldse ükski tõsiseltvõetav ajakirjanik väidab, et teda ei huvitagi, mis rahva peas toimub? Mina aga tunnen ja päris paljusid. Tunnen isegi mitmeid Reformierakonna jt erakondade valijaid, kuigi loen nende erakondade FB-lehtedelt pigem laitvaid, mitte kiitvaid kommentaare! Miks küll ei kiideta neil lehtedel valimatult tehtud ja eesolevat? Mulle aga päris paljud EKRE valijatest tunduvad igati toredate inimestena. Paljusid tunnen juba pikki aastaid. Ning tean, et väga sageli tuntakse siirast (ÕS-i järgi "avameelselt, teeskluseta") muret nii rahva pärast tervikuna kui naabrite, sõprade, tuttavate pärast. Rääkimata maast. Pean siin silmas Eestimaad kui riiki. Tõsi küll, nii mõnigi võib olla sattunud süsteemi hammasrataste vahele ja peavad oma laste jaoks vaatama, kes täna mütsiga (kaabuga) välja läheb, kes homme! Sest palk pole sageli töö vääriline, kuid ellu peab ju jääma, kasvõi laste nimel. Kes selles rohkem või vähem süüdi, jääb juba teistes lugudes kirjeldamiseks. Siiski ei unusta ma lisamast, et tunnen tegelikult häid ja toredaid inimesi vast kõigi erakondade valijate hulgas, kuigi väga paljud on valikutes pettunud just viimaste kuude jooksul...
.
Unustamatuid plaate on meil aga kõigil, mina näiteks kuulan päris palju muusikalugusid aina uuesti ja uuesti. Kui aga elust näiteid tuua, siis olen ka mustaga koos töötanud, ust ma talle ei näidanud kunagi. Sest tark inimene saab aru vahest. Sellest, kas inimene (olgu ta must valge, kollane või vikerkaarevärviline) on inimene ja annab endast parima asjade paremaks muutmiseks, mõistab kaasinimesi ja soovib tunda ennast siin kui kodus või otsib vaid kohta, kus elada, kusjuures teha seda teiste arvelt, vajadusel kasvõi kõigist üle sõites. Üldse peaks sellistes asjades olema kerge vahet teha, seda muidugi juhul kui kumisemise asemel pea edasi lõikab. Kui aga keegi ühe lause sisu mõtestamata saab öelda, et  "sellega on kõik öeldud", siis mina nii lihtsalt oma arvamust küll ei kujunda. Seda enam, et olen lugenud varem Vilja Kiisleriltki väga asjalikke kirjutisi, seega oleks minust väga autu öelda, et selle arvamusloo põhjal on kõik öeldud! Alati jääb lootus, et tulevad uued, asjalikumad ja paremad kirjutised, oma vigade mõistmisest rääkimata!

Küll ei õelutseks ma kuidagi nende rasketes oludes elavate laste kallal, nagu ei otsiks põhjust õelutsemiseks selle kallal, kas keegi kannab sarnaseid kaabusid või kui peol kohtuvad kaks naist, ühesugustes kostüümides. Nagu ütles Marti Aavik, et meil tuleb tegeleda asjadega, milles me näitaks, et me ei jäta suurt hulka inimesi oma hirmudes üksi. Ning palka peaks saama ikka just selliste asjade eest, mitte viha külvavate artiklite eest!

Ahjaa, hääle tagasivõtmise võimalus peaks vist tõesti olema. Nagu alles Urmas Espenberg ühes artiklis soovitas, tutvuge enne kirjutamist EKRE kodulehe materjalidega. Seal pole küll retoorikat, kuid oli ettepanek välja töötada vastav mehhanism. Teadmiseks ka pr Kiislerile, et see mehhanism kehtiks ka EKRE puhul see pole mõeldud mustade või teiste mitteaarialaste kiusamiseks. Lahkub siis selle tagajärjel Riigikogust mõni kloun või hoopiski inimene, kes püüab kõigile tõestada, et "keegi on kloun või kannab valget torbikut". Põhiline on vast ikka see, et lahkuks tõepoolest inimene, kelle vastu usaldus on langenud, ehk kes pole suutnud usaldust tõestada! Iseasi on muidugi küsimus, kas Riigikokku tohib väheste häältega jõuda mõni inimene kellegi teise asemel? Sest erakond on ta tõstnud mingi nimekirja sees kõrgele kohale ja nii võimaldubki tollel jõudmine "soojale kohale" hoolimata sellest, et tal hääli kordi vähem kui mõnel klounil või "klounil"!

Omalt poolt soovin aga kõikidele ajakirjanikele edu tõsiste teemade lahkamisel ja millestki ilusast kirjutamisel! Mis jätaks inimeste hinge meeldivama jälje!

teisipäev, 28. aprill 2015

AIDAKEM TEOTEATRIT! - Neeme Sihv


Aeg-ajalt vajab keegi meist ikka abi ja elu on näidanud, et häid inimesi meie ümber palju. Sattusin Facebookis abipalve peale, sest kurjami teo läbi on Teoteater kahju kannatanud. Ollakse väga tänulikud ka tibatillukese abi eest!

Hea Teoteatri sõber!
Nagu ajalehe esikaanelt lugeda võis, käisid meil nädal tagasi vargad. Meie tubli printsess Elsa andis parima, et varast tabada, ent paraku pääses kurikael koos meie rahaga putku. Politsei sai küll ühe narkojoobes selli kätte, ent tõestada, et see just meie pätt on, pole kahjuks võimalik.
Seega oleme oma vaevaga teenitud kostüümilaenutuse rahast ilma frown emoticon
Kostüümilaenutus on Teoteatril uus teenus ja oleme kostüümide ostu, nende fotografeerimisse ja korrashoidu kordades rohkem investeerinud, kui laenutusest kasu lõiganud.
Oleme norus ja kui mure suur, küsitakse ikka sõpradelt abi.
Tihkame arglikult käe välja sirutada ja paluda, et kui kasvõi mõni meie rohkem kui tuhandest sõbrast leiaks võimaluse kanda Teoteatri arvele 1.-euro, siis saame pärast suvepuhkust teid taas rõõmsameelselt võõraste sulgedega ehtida.
Kniks ja pai!
Arveldusarve a/a EE713300333717800008 Danske Bank, 
märgusõna “annetus”

Üksiti saame teha ka väikese loosimise, loosida näiteks lugejate vahel välja teatripiletid kahele!

Selleks kirjutage kommentaaridesse (Vaba Eestimaa Ajaleht FB lehel) TOETATUD!, nende vahel ka loosime teatrikülastuse kahele. Ja kellel võimalik, jagage muidugi postitust ka Facebookis!

Minu poolt tänud! 

Neeme.

PORGAND TEGIJATELE POOLE HINNAGA!


Elroni juhatuse esimees Andrus Ossip.

Foto: Neeme Sihv


Elron on hakkama saanud Suure Teoga! "Teeme Ära" talguline saab 1-14. maini sõita kõikides rongides poole hinnaga!

Elroni info:

Mais on Elroni kuu kangelasteks Teeme Ära talgulised!
Elron tänab Eesti elu edendajaid. Igal kuul valime välja ühe eluala, mille esindajatel on võimalus kahe nädala jooksul kiiret ja mugavat rongisõitu vaid poole piletihinna eest nautida.

Maikuu kangelased on Teeme Ära talgutel osalejad, kes saavad soodsamalt sõita 1. – 14. mail Talguhundi passi ja isikuttõendava dokumendi esitamisel.
Talguhundi pass väljastatakse kõigile Teeme Ära selle aasta talgupäevadel korraldaja või talgulisena osalejatele. Täpsem info siit: http://www.teemeara.ee/talgulisele/pass
  • Soodustus kehtib rongisõiduks kõikidel Elroni liinidel nii tava- kui ekspressrongides.
  • Sooduspiletit saab osta rongist klienditeenindaja käest.
  • Soodustused ei summeeru: ostes Kuu Kangelase pileti, ei saa kasutada teisi soodustusi.
  • Tasuda on võimalik sularahas, Elroni Sõidukaardiga (ei rakendu Sõidukaardi soodustus) ja pangakaardiga (diiselrongides).
  • Kuu Kangelase tavaklassi pilet kehtib vabade kohtade olemasolul ka esimese klassi alal.
Aitäh teile, Eesti elu edendajad!

Kampaania ametlikud reeglid on leitavad siit: Kampaania reeglid Kuu Kangelane 2015

Vaadake ka:


INTERVJUU NACHO CERDAGA - Ralf Sauter


Ralf Sauter - Laupäeval avanes mul võimalus teha pikem intervjuu Nacho Cerdaga, kelle lühifilmide triloogiast olen lugu pidanud juba aastaid. Vestlesime põhiliselt kolmest filmist kõige tuntumast ehk «Pärast elust» (1994), mille tegevus toimub lahkamisruumis ja mis kindlasti paljudele vaatajatele mõneks ajaks meelde jääb... ning ka mõtteainet pakub.

Ralf: «Pärast elu» väljatulekust on nüüdseks möödas 20 aastat ja filmi enda kohta võib leida üksjagu informatsiooni, aga ma pole päris kindel, milline on olnud selle teekond. Kas see veel praegugi aeg-ajalt linastub ja kui tihti?
Nacho: Mitte väga, ma arvan. Ma pole päris kindel - minult küsitud pole igatahes juba vähemalt viis aastat. Võib-olla vaadatakse seda ikka DVD pealt või korraldatakse linastusi, ilma et mina teaks.
Ralf: Kui paljudes riikides see praeguseks linastunud on?
Nacho: Paljudes. Prantsusmaal, Inglismaal, Saksamaal, Hispaanias, Eestis, USAs.
Ralf: Kas publikud reageerivad sellele riigist sõltuvalt erinevalt?
Nacho: Samamoodi.
Ralf: Näiteks «Pärast elus» on šokeeriv moment, kus toimub pussitamine. Kaameranurk on väga otsekohene. Ootasin seda hetke väga, sest üks põhjusi, miks õudusfilme on lahe vaadata, on publiku reaktsioonid ja kuna teadsin seda hetke ees olemas, tahtsin väga teada, kuidas publik reageerib. Ja tuligi suur ahhetus. Ilmselt seda juhtub igal maal?
Nacho: Oh jaa. Nagu ütlesid, on see kaameranurk väga otsekohene. Mu operaator ei tahtnud seda isegi nii filmida. Tema jaoks oli see liig.
Ralf: «Pärast elus» on näiteks teatavat religioosset allteksti. Ilmselt Eestis, kus usk ei ole nii levinud, ei pruugi kõik neid nüansse tabada. Kas oled kunagi kuulnud vaatajatelt ka kummalisi arvamusi või interpretatsioone filmi sisust?
Nacho: Ei, aga on olnud inimesi, kes on «Pärast elust» väga solvatud olnud ja vaenulikuks muutunud. Näiteks üks USA filmikriitik, kes nüüdseks on meie seast lahkunud, oli väga selle filmi vastu ja pidas seda ohtlikuks. Palus lausa, et negatiiv põletataks. Just siis, kui film välja tuli, tõi see kaasa kõige vaenulikumaid reaktsioone. Nüüd, kus «Pärast elu» 20 aastat vana on, pole inimesed sellest enam nii kohkunud - võib-olla põhjusel, et nad mõistavad nüüd selle tähendust.
Ralf: Kui filmi viimati vaatasin, hakkasin mõtlema, et tänapäeval on lahkamised miljonite inimeste teleekraanidel, sest telesarjad nagu «CSI» kujutavad ülimalt realistlikke lahkamisi. 
Nacho: Jah.
Ralf: Su esialgne kavatsus teha film lahkamisest. Aga kui selle loo välja mõtlesid, siis mis hetkest lisandus sellesse nekrofiilia? Kas hiljem või oli seegi kohe algusest su mõtetes?
Nacho: Täiesti alguses. Tahtsin lõppude lõpuks lugu jutustada ja mitte mõnd dokfilmi teha. Nekrofiilia pidi olema viis näidata laskumist põrgusse ja surmajärgset manipulatsiooni, millesse ei saa surnu midagi parata. Nii sai publiku panna väga ebamugavasse olukorda. Ja seksuaalsus on inimese juures kõige intiimsem osa, mida on võimalik muuta häirivaks. See oli osa filmi mõttest. Aga mõte pole niivõrd nekrofiilias, kuivõrd ihu korrumpeerimises.
Ralf: Tean, et film on rohkem surnuist kui elavaist, aga mulle tõepoolest meeldib filmis Pep Tosar - mees, kes mängib ohtlikku lahkajat. Tean, et ta pole põhimõtteliselt üldse rohkemates filmides osalenud peale «Pärast elu» ning ka sinu «Loomise». Kas tead, kuidas tal praegu läheb?
Nacho: Ma pole teda mõnda aega näinud. Ta tegeleb aktiivselt teatrilavastustega. Kaks või kolm filmi ta tõesti teinud ongi. Võib-olla näen teda millalgi veel ja saan paluda tal taas mõnes oma filmis osaleda. Igatahes ma tahaks seda teha.
Ralf: Loogiline, et ta teatriga tegeleb, sest tal on näitlejana just vastav stiil. «Pärast elus» ta ka vist improviseeris palju.
Nacho: Just. Ja ta on suurepärane teatrilavastaja.
Ralf: Me ei saa kuigi palju teada tegelasest, keda ta «Pärast elus» kehastab. Ta säilitab filmi lõpuni anonüümsuse, me ei saa teada tema nime ja kuni lõpuni varjab tema nägu mask. Üks põhjuseid, miks mulle seal Pep meeldib, on viis, kuidas ta silmi kasutab. Kui tegelase välja mõtlesid, kas lõid talle ka mõttes mingisuguse tausta? Ehk on midagi, mida tema kohta tead, mida film meile ei ütlegi? 
Nacho: Mitte «Pärast elu» puhul. «Loomise» puhul aga küll. Tegin fotosid tolle filmi peategelase suhtest tüdrukuga, kellest ta loos ilma on jäänud. Mõnesid neist fotodest ka näeb filmis. Kirjutasin nende suhtest kindla loo, sest filmis pole mehel ja naisel ühiseid stseene. «Pärast elu» puhul soovisin, et tal ei olekski mingisugust tausta - ta pidi olema keegi, kes pole õieti inimenegi. Ta võib olla mis iganes.
Ralf: Ja «Ärkamine» on film, mille väga noorelt tegid. Näen selles palju enesekindlust ja loomingulisust. Kuidas selle idee peale tulid?
Nacho: Hakkasin mõtlema, mis juhtuks, kui aeg seisma jääks. Hiljem arutasime, kuidas see lugu lõppema peaks ja siis lisandus surmateema.
Ralf: Naljakas, et sa mängisid filmis üht õpilastest, kes klassiruumis on....
Nacho: Mängisin õpetajat.
Ralf: Tahtsingi just öelda, et hoopis õpetaja meenutab sind, aga näeb nii vana välja.
Nacho: Tõesti?
Ralf: Sa olid siis vist 20?
Nacho: 21.
Ralf: Aeg-ajalt saavad režissöörid võimaluse teha täispikk film, mis põhineb nende omaenda varasemal lühifilmil. Hea näide oleks hiljutine «Mama», mis valmis samuti Hispaania režissööri käe all. Kui sulle antaks võimalus üks oma lühifilmidest täispikaks filmiks teha ja rahastaks seda, kas oleksid nõus?
Nacho: Ei oleks. Need on omaette lood. Poleks loogiline neid pikemaks muuta. Sellest ma huvitatud pole.
Ralf: Eks on ka aru saada, et sa seostad neid filme kindlate ajajärkudega omaenda elus. Tean, et need on väga isiklikud tööd.
Nacho: Just nii.
Ralf: Kas on filme surmast, millest lugu pead? Või isegi nekrofiiliast?
Nacho: Ei. Nekrofiilia mind küll teemana ei huvita. Pole mu lemmikteemade hulgas. Surmast räägib mingil moel enamik õudusfilme. Kui rääkida lemmikfilmidest, siis meenub esimesena «Lõuad», mida nägin väga noorena kinos. Olin vaid 6. See mõjus mulle sügavalt. Võib-olla põhjusel, et seal on hai, kes inimesi surnuks pureb. See oli hirmus. Kuuesena ei mõistnud ma seda, aga hiljem filmi uuesti vaadates mõistsin, et mu emotsioonid selle suhtes pole muutunud ja see paneb mind endiselt samamoodi tunda. Sel põhjusel tahtsin ka ise filme tegema hakata. Et «ajaga mängida».
Ralf: Kas sa pead «Lõuad» õudusfilmiks? Selle üle diskuteeritakse vahel.
Nacho: See pole päris õudusfilm, aga seal on selle elemente. Mäletan, et üks hirmsamaid asju mu jaoks üldse oli moment, kus hai paadi ääres veest välja hüppab. See kaader rabab mind praegugi.
Ralf: «Pärast elu» on tänavusel festivalil ekstreemfilmiks. Mida sellest arvad? Ma isiklikult seda ekstreemfilmiks ei peagi. Vähemalt näiteks «Nekromantiku» kõrval.
Nacho: Mina ka mitte. Aga seda hakati tundma kui ekstreemset tüüpi filmi. Minu meelest pole see päris nii räige, kui saaks olla. Või paljud teised õudusfilmid, eriti viimase kümne jooksul valminutest, kus võib olla palju karmi vägivalda. Nagu «Hostel». Lõbusad filmid, mis on lõppude lõpuks palju räigemad. Aga «Pärast elus» on allteksti, mis on palju häirivam. Võib-olla mõjub realistlik lähenemine, huumori puudumine, või et tegemist on looga, millega inimene suhtestub. Aga päris ekstreemseks, vähemalt kujutatava mõistes, ma seda otseselt ei pea. «Ärkamises» ja «Loomises» pole midagi räiget. See on vaid üks film neljast, mille teinud olen.
Ralf: Antud triloogia puhul meeldib mulle, et stilistiliselt on need erinevad - jah, üheski neist pole dialoogi, aga meeleolu ja sisu juures on suuri erinevusi. Sellest hoolimata on kõik kolm filmi mingil määral häirivad ja traagilised.
Nacho: «Loomine» pidi olema esteetilisem...
Ralf: See on väga melanhoolne, lõpus tõesti traagiline.
Nacho: «Pärast elu» on suhteliselt cronenbergilik, «Loomine» selline Guillermo del Toro stiilis teos.
Ralf: Ma poleks imestunud, kui Cronenberg «Pärast elust» lugu peaks. Tundub nagu film, mis talle meeldiks.
Nacho: Jah.
Ralf: Lõpetuseks üks veidi teistsugune küsimus: mida pead kõige huvitavamaks inimorganiks ja miks?
Nacho: Huvitav! Ei teagi... Äkki aju. Kõigi inimeste südamed, maod jne toimivad samamoodi. Aga aju töötavad meil kõigil erinevalt.

LAPSED ON MEIE SUURIM JA KALLIM VARA! - Urmas Espenberg.

Foto: Neeme Sihv

LAPSED ON MEIE SUURIM JA KALLIM VARA!


Loone Ots kirjutas eile Eesti Päevalehes artikli, kus omandas oma oletustele tuginedes Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale seisukohti, mis ei vasta tõele ja lükkame need siinkohal otsustavalt ümber. 

Heites oma arvamusartiklis Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Riigikogu fraktsioonile ja kogu erakonnale ette emotsionaalsust, subjektiivsust ja isegi hirmutamist, hirmutab pedagoogikateadlane inimesi oma artiklis tegelikult ise.
Seejuures, täiesti alusetult, lausa laest võetuna, ilma vähimagi viiteta ei Eesti konservatiivse Rahvaerakonna programmile ega muudele EKRE poolt avaldatud seisukohtadele.
Artikli autor kirjutab:
„Tegelikult ma kardan EKRE toetusrühma. Mul on tunne, et see on algus. Naelutanud risti samasoopered, on järg kellegi teise, miks mitte nt üksikemade käes."
Kinnitame, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond seisab perede ja laste eest ja tunneb muret üksikemade pärast. Me pole väljendanud seisukohta, ammugi mitte kirjutanud oma erakonna programmis, et üksikemasid, kellel lasub kahetsusväärselt raske koorem üksi oma last kasvatades, tuleks alavääristada. Vastupidi, meie erakond tunneb muret raskustesse sattunud naiste olukorra pärast - näiteks viimasel juhatuse koosolekul möödunud nädalal otsustati eraldada raha Tallinnas asuva naiste varjupaiga toetuseks.
Veelgi enam - kui pedagoogikateadlane Loone Ots oleks enne meie erakonda käsitleva artikli kirjutamist vaevunud lugema meie erakonna kodulehel avalikult väljas olevat erakonna programmi, oleks ta leidnud ja leiab endiselt perepoliitika sektsioonis alljärgneva:
Kehtestame õiglasema vanemahüvitise süsteemi, tõstame laste- ja peretoetuste määrasid, pöörates erilist tähelepanu vähekindlustatud rühmadele, nagu väikeste lastega noored pered, sünnitusjärgselt last kodus hooldavad vanemad, lapserikkad pered ja üksikvanemad.
Kui me oleme oma programmis selgelt öelnud, et üksikvanemad vajavad erilist toetust, siis kuidas on võimalik kirjutada teadlasel artikkel sellest, et ta arvab, et meie erakond plaanib hakata tegema üksikvanematele liiga?
Lapsed on meie suurim ja kallim vara, on kirjutatud juba ka Konservatiivse Rahvaerakonna perepoliitika programmi esimeses lauses. Loone Otsa artiklist leiab hõlpsalt ümberlükatavaid väiteid veelgi. Me ei ole tegelikult risti löönud ka homoseksuaale. EKRE liikmete ja juhtide hulgas on piisavalt arukaid inimesi ja vastava ala teadlasi, kes on teadlikud homoseksuaalsuse probleemidest ja nende osaliselt looduslikest-meditsiinilistest põhjustest. Me oleme vastu homopropagandale, mis ei tähenda, et homoseksuaalid pole lihast ja luust inimesed nagu me kõik. Samas on EKRE järjekindlalt vastu samasooliste abieludele, nende kuulutamisele võrdseks heteroabieluga ja laste adoptsiooniga samasoolistesse peredesse. See tee on meie arust hukatuslik ja ei lahenda ka homoseksuaalide probleeme!
Kordame, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on Eesti Vabariigi järjepidevusest ja põhiseadusest lähtuv rahvuslik-konservatiivne erakond, mis liidab rahvusriigi, sotsiaalse sidususe ja demokraatlike põhimõtete eest seisvaid inimesi.
Meie erakonna tegevus põhineb kolmel alusväärtusel:
  • Eestluse elujõud, mis rajaneb keele, kultuuri, hariduse, perekonna, traditsioonide ja rahvusliku majanduse toetamisel.
  • Võrdsete võimalustega osalusühiskond, kus avatud, aus ja demokraatlik riigivalitsemine tagab igale kodanikule eneseteostuse ja poliitilise kaasatuse võimaluse.
  • Sotsiaalselt ja regionaalselt tasakaalustatud areng ja heaolu, mille tagab õiglane ja tugev riik, rakendades hoolivat ja teadmispõhist poliitikat ning arendades elukeskkonda loodust säästvalt.
Teeme ettepaneku, et enne artiklite avaldamist ja kirjutamist, mis puudutavad meie erakonda, tutvutaks EKRE programmiga, mis on kõikidele avalikult kättesaadav ka erakonna kodulehel: www.ekre.ee

Urmas Espenberg.

pühapäev, 26. aprill 2015

"EI KÜTUSEAKTSIISI TÕUSULE". Galerii. - Neeme Sihv

DELFI PEALKIRJASTAS UUDISE, ET AKTSIOONIST KUJUNES VALITSUSE SÕIMAMINE. 

Muidugi on väga paljudele selgeks saanud, et kiidulaulu sellele valitsusele laulda ei saagi ja see hirmutabki. Hirmutab ka neid, kes Delfi hääletoruna kasutavad. Häbi peaks tõesti tundma, kuid mitte need, kellele haridusminister vihjas. Miitingul ei öeldud midagi valesti ja enda kiitmisega tegeleda sooovijad tehku oma miiting ning kiitku ennast taevani!

Üle pika aja üks üritus, kus olla oli soe tunne. Poliitiliselt libekorrektsus ei olnud kõlavaks noodiks, vaid öeldi seda, mida süda tunneb. Ja südamehäält kardavad paljud....

Isiklikult tahan tänada neid,. kes ISE püüavad midagi muuta ja kohale tulid!




























































































































Eestis peabki olema turvaline elada.....

Postimehe ülekanne: