Teisipäev, 21. aprill 2015

PEATÜKK RAAMATUST "RIST TEEL" - Margit Peterson



PEATÜKK RAAMATUST "RIST TEEL"

                                        3.peatükk

Kui Veimar kolmeteistkümnesena orvuks jäi, hakkas ta pärast kooli nõidusega tegelema. Vanatädi, elutark naine korrutas talle pidevalt, et nüüd on Veimar maja peremees ja peab hakkama saama. Kuigi koolitükid jäid tahaplaanile, neid õppis ta varahommikuti, olid hinded ikka head.
Kui matemaatikas oli vaja tahvli ees kirjalikult võrrandit lahendada, pani Veimar silmad korraks kinni ja nägi lahenduse ette. Matemaatikaõpetaja, kes küll kahlustas poissi spikerdamises või tont teab milles, sattus ühtäkki hämmingusse, kui õpilane seletas oma vastust. Ent siiski ei jätnud õps jonni ja käskis kirjaliku lahenduse teha. Muidugi sai Veimar ka sellega hakkama, kuna oli lahtise peaga.
Ühel päeval, nädalajagu pärast vanaisa surma, otsustas Veimar tubadele kaitse teha. Viimased ööd olid painajalikud, poiss ei saanud und. Niisiis võttis ta paar päeva enne loitsimist ette teekonna kirikusse ja tõi sealt endale pühitsetud mee-vahaküünlaid. Siis võttis ta seitse küünalt ja viis need ööseks täiskuu valgusesse. Järgmisel õhtul kontrollis ta eluruumid üle ja hakkas neid puhastama.
Täiskuu teisel südaöö tunnil tegi ta seitsmest küünlast ringi ja asetas nende keskele savikausi allikaveega, siis hakkas vasaku käe pöidla- ja näpuotsaga päripäeva parema käe peopesal ringe tegema. Ta tegi neid kümme minutit ja hoidis vasakut kätt peal.
Siis tegi ta oma pöidla ja näppude vahele kolmnurga ja hakkas veekausi kohal ennast puhastama. Algul paremalt alla, siis vasakult üles, keskelt alla ja üles, keskele. Nii mitu korda ja siis südame poolt välja ja teisele poole välja, kuni moodustus rist. Siis võttis ta küünla, asetas ümmargusele savialusele ja alustas toas päripäeva liikumist.
Kui puhastus sai tehtud, pani ta käed vastakuti, sõrmeotsad kokku ja käis, sõrmed harali, kogu ruumi läbi ja tõi surnud energia veekasussi. Siis pani ruttu kaane peale ja viis kausi kilomeetri kaugusele kodust. Kes elab mere ääres, sellel on ju võimalus kauss merre tühjendada. Tagasi tulles tegi ta kolm risti uksele ja akendele ning asus järgmisi ruume puhastama. Iga ruumi jaoks võttis ta uue kausi.
Pärast eluruumide puhastamist asus Veimar kaitseristi tegema. Selleks läks ta teisel noorkuuhommikul metsa, kohta, kust oli enne paju- ja pähklipuu välja valinud. Ta küsis puudelt nõusolekut okste eemaldamiseks. Kui puu läks soojaks, oli vastus positiivne.
Päikesetõusu ajal võttis ta vasaku käega oksast ja lõikas selle paremas käes oleva roostevabast terasest noaga läbi. Keeras ennast päikesetõusu poole ja ja loitsis: "Saage minu kodu kaitseks! Suur looja, maaema, kosmiline jõud, aita valmistada rist, mis kaitseb mu kodu!"
Südaöö esimesel tunnil tegi ta ristid valmis, nende kokkusidumiseks kasutas ta oksi, taimi ja valget niiti. Pihlakaristid asetas ta vasakule päikese kätte ja pajuristid paremale. Siis tõmbas käega päikeseenergiat ja loitsis: "Suur looduse jõud, aita mul neid riste valmistada, et nad kaitseksid mu kodu!" Koju jõudes asetas ta pihlakaristid ukse ja akende vasakule poolele ja pajuristid paremale.
Ühel päeval avastas Veimar, et vanaisa riided on alles. Need tuleb reeglina kas kirstu kaasa panna või ära põletada. Parim põletamisviis on õues lõkkes. Eluruumides seda teha ei tohi, muidu muutub punane kukk kurjaks. Järgmisena puhastas ta energeetiliselt vanaisa voodi. Halvast energiast majas andsid märku lilled, mis hakkasid välja surema.

Järgmisena võttis ta ette vanaisa kapi taga oleva peegli, mis oli enda sisse talletanud kõik haigused ja kurja selles majas. Ta viis selle allika juurde puhastamiseks. Jättis peegli kaheks täiskuuööks sinna puhastuma, tõi selle siis tagasi koduhoovi, käis pühitsetud kirikuküünaldega üle ja jättis küünlad peegli nurkadesse lõpuni põlema. Siis võttis ta meresoola, mille oli enne ära laadinud. Lisas soola savikaussi ja valas pühitsetud allikavee peale. Segas pihlakaoksaga nii kaua, kuni sool lahustus, ja pani päikese kätte paariks tunniks tõmbama. Siis valas peegli veega üle ja viis surnud vee taas kilomeetri kaugusele majast.
Ühel hommikul, kui Veimari klassiõde, samas külas elav Mareia hommikuvalges läbi metsa bussile kiirustas, nägi ta allika juures kümblevat klassivenda. Ta jäi seisma ja vaatama, millega Veimar tegeleb. Oli noorkuufaas. Päike tõusis ja Veimar tiirles kolm korda sokkides päripäeva ümber allika ning loitsis. Siis peatus, jäi seljaga allika poole seisma, viskas kopika üle vasaku õla ja lausus: " Saagu minu kodu puhtaks!" Seejärel keeras parema küljega, vasak jalg üleval, näo üle vasaku õla ja võttis klaaspurgist vett.
Mareial, kes oli poole kõrvaga küla pealt kuulnud, et Veimaril on mingid kahtlased huvid ja ta oskab nõiduda nagu vanatädigi, hakkas ühtäkki kõhe. Siiani arvas ta, et tegu on seosetute külajuttudega, millel pole tõepõhja all. Selle asemel, et klassivennaga juttu puhuda, peitis ta ennast põõsasse, kuid talle tuli köhahoog peale. Veimar, kes teadis, et ta on üksinda allika juures, ehmatas, kuid ei teinud kurja nägu. Oli ju tüdruk ta lemmikklassiõde, kelle korduvad migreenihood keset tundi olid talle väga korda läinud. Nii väga tahtnuks ta juba siis neiut aidata. Sellel hommikul Mareia esimesele bussile ei jõudnudki.
Veimar toetas valudes Mareiat ja viis ta koduaeda. Asetas tüdruku otsmikule aedpiparmündi, palus neiul ennast paljajalu võtta, et maajõud pääseksid paremini ligi, ja hõõrus parema käega päripäeva, teine käsi kuklal, kosmosega ühenduses, tüdruku kolmandat silma. Enne protseduure hõõrus Veimar oma käsi nii kaua, kuni peopesad tulitama hakkasid. Seejärel asetas ta tüdruku tammepuust pingile ja hakkas käsi puhastama. Ta hõõrus need pilguväljas lahti, pani sõrmeotsad neiu meelekohtadele ja tunnetas vere tuksumist. Pärast pooletunnist pikutamist tõusis tüdruk peavaludeta. Veimar keetis talle nurmenukust ja sookailust teed, lasi tüdrukul tunnikese rahulikult olla ja koos mindi peagi koolibussile.
Õhtul koju jõudes ei julgenud Mareia vanematele öeldagi, kuidas migreeni seljatas. Nii nad sinisilmselt uskusidki, et tütar arsti juurest abi sai.
Sellest hetkest Veimari ja Mareia sõprus süvenes. Peagi hakkasid kurikeelsed külamutid neid paariks pidama. Mareia õppeedukus paranes märgatavalt ja õpetajad arvasid, et migreenist võitu saamine oli selle põhjuseks. Oligi. Aga mis moel, ei osanud keegi uneski näha.
Kord olla kohalik tohter kiitnud, et näe, tänapäeval on ka migreen ravitav, justkui oleks ise tüdruku terveks ravinud. Pigem oli tema just see, kes migreenihoogudega tüdruku enda turjalt linnaarstile saatis. Ise oli ta täielikult alternatiivmeditsiini vastane ja uskus tablettide imelisesse väesse. Ta oli kommunistide järeltulija, kes oleks ka praegusel ajal nõiad tuleriidale saatnud. Rituaale, riitusi ja loitse pidas ta saatana meelevallas olevate inimeste lolluseks.
Kord, kui Veimari vanatädi biovooludega ühe vähihaige terveks ravis, kuna kohalik tohter oli jõuetu ja väitis, et selle inimese lõpp on lähedal, sõimas tohter ravitsejaid mõttetuteks soolapuhujateks, kes kasseerivad vaid rasket pappi sisse ja elavad valede najal. Pärast sapi pritsimist murdis ta jalaluu ja käib siiani karguga, kuna meditsiin on taas jõuetu.
Vanatädi aga oli seda meelt, et loitse ja palveid võivad lausuda vaid need, kellele on ülevalt luba antud. Kirik kiusas nõidasid taga sellepärast, et nad olid väelisemad ja kardeti, et nad on Jumalaga paremates sidemetes kui vaimulikud. Nii need vaimulikud endale karmavõla turjale tõmbasidki. Pole ka ime, et paljudel tänapäeva vaimulikel on karmavõlg, mis neid hingekarjaseks hakkama sunnib. Rahu paraku enne maa peale ei saabu, kui eelkõige endale ja oma esivanematele hirmud andeks anname.

Mõned nõiad on väitnud, et karmavõlg on sugereeritud kujutelm. Teised panevad karmavõla ja needuse ühte patta. Karmavõlg lasub su pääle kas eelmisest elust või geneetilise koodiga, needuse taga aga võib peituda sõnumine, kuna sõnal on jõud ja vägi. Seega tuleks enne mõelda, kui midagi välja ütlema hakkame. Needust peale pannes, isegi kui seda ei tehta meelega, vaid sõnumise läbi, lahkub sõnuja ise toonede taha, kuna needus on tugev must energia, mis neelab selle, kes surma ligi kutsub.
Mareia oli tüdruk, kellel enne Veimariga läbi käimist oli palju foobiaid. Ühest küljest võis migreen olla nende tulemus. Teisalt oli neiu saanud mõni aeg tagasi hormoonravi ja tihtilugu on migreeni tekitajaks ka meeshormoonide ülekaal naisinimesel. Pärast hormoonravi hakkasid Mareia rinnad hiigelsuuri mõõtmeid võtma, kaheteistkümneaastaselt ristiti ta koolis Tissimissiks. Ta oli niigi õnnetu oma suurte rindade pärast, kuna need tekitasid seljavalu. Pealegi oli neiu veel igal hommikul habet ajama sunnitud, et tumepruunid lõuakarvad teda naerualuseks ei teeks.
Veimariga sõbrunedes hakkasid Mareia foobiad kaduma. Kas teda aitas klassivend või tegi tüdruk endaga ise tööd, kes seda nüüd täpselt teab. Igal juhul ei kartnud ta enam pimedust ja ka klaustrofoobia oli nagu peoga pühitud.
Mareia oli tüdruk, keda alatihti mustlased tülitasid, kuigi tavalised kippusid hoopis blondide juustega inimesed nende maiuspalad olema. Pärast Veimari õpetust mustlasi kohates neile kolm risti ette mõtelda läksid tüütud ennustajaid lausa kaarega neiust mööda. Mareia igapäevaseks kaaslaseks said ka kolm helerohelist ringi, mis ta endale ümber mõtles, kui mõni foobia taas endast märku andis. Ja need ringid toimisid esimesest hetkest saati. Tüdruk kartis juba lapsena bussis sõitmist, seal läks tal alati süda pahaks ja ta sai bussijuhi käest riielda. Pealegi oli ta algklassides üle elanud kaks bussiõnnetust, kus buss libedal kooliteel kraavi sõitis. Helerohelised ringid päästsid ta ka õnnetusest, mis oleks elu võtnud.
Ühel pimedal talveõhtul, kui kunstiandega tüdruk kooli käsitööringist viimase bussiga koju sõitis, kihutas peatuses tema suunas meeletul kiirusel must Volvo. Neiul polnud kusagile hüpata, kuna tee ääres laius hiigelsügav magistraalkraav, mis oli triiki vett täis. Mareia mõtles endale kiiresti kolm helerohelist ringi ümber ja auto küte sai otsa täpselt ta jalge ees.
Ka kasuisa, kes tüdrukule iga koolis saadud kolme eest nüplit andis, muutus päeva pealt. Kas teda hirmutas, et tüdruk kuulsa nõia sugulasega sõbrustab, või mõjusid helerohelised ringid, kes seda täpselt teab. Keegi ju peale tüdruku Veimari võimetest teadlik ei olnud. Paaril korral üritas joomasõltlasest kasuisa neiule, ilmselt ta suurte rindade pärast, mesimagusaid komplimente teha, mis "endise" Mareia ilmselt hulluks oleksid ajanud, kuid nüüd oli tüdruk tugevam. Peagi kadusid ka need tobedad komplimendid ja mees hakkas pigem pubekaeas neiut kaitsma, kui tal emaga sõneluseks läks. Tihti oligi põhjuseta sõneluste algatajaks tusases tujus ületöötanud ema, kes oma joodikust elukaaslast kummardas. Aga õnneks ei kestnud ema kooselu kasuisaga kaua, ema hakkas uuesti isaga kokku elama.
Ühel päeval, kui oli noorkuufaas, otsustas Mareia Veimari õpetust tõsiselt võtta. Tüdrukut piinas psoriaas, mis aeg-ajalt süvenes. Ta ei saanud kanda ei kleite, seelikuid ega suvetoppe, mis moes olid. Mareia häbenes oma ketendavat nahka.
Ta läks mere äärde, kus kasvasid männid. Kui taeva alla tõusid esimesed päikesekiired, kastis Mareia jalad vette. Kui päikene juba kogu hiilguses taevas siras, läks neiu üleni vette ja loitsis: "See haigus, mis mul on, mingu ära headuse ja armastusega!"
Kasvaga kuufaasi varahommikul korjas ta umbes kolmsada grammi männivaiku, pani selle topsikusse, lisas aaloemahla, oliiviõli, peenestatud tammekasve ja hobumadara juuri. Algul kuumutas ta õli, siis pani kõik koostisosad sisse ja segas päripäeva. Täiskuuhommikutel määris ta ennast üleni sisse ja pärast paarikordset määrimist oli tulemus juba näha. Ühel päeval läks ta seelikus Veimarile külla. Noormehe pilk peatus neiu jalgadel ‒ kas sellepärast, et ta nägi Mareiat esimest korda seelikus, või rõõmust, et neiu oli poisi õpetusi tõsiselt võtnud. Aga võimalik, et oli ka kolmas põhjus, mida teadis vaid Veimar ise.

Margit Peterson
2015

P.S. Raamat jõuab lähikuudel poelettidele.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar