Eesti looduseuurijad on läbi aegade panustanud meie tulevikku rohkem kui keegi teine!
Foto: Neeme Sihv.
Vaja on ära klaarida üks ajakirjanduse kaudu levitatav vale, mis täna
jälle ilmutas end Maalehes, kus see on seatud võrdlusse teadustöödega:https://maaleht. delfi.ee/artikkel/120279807/ teadus-kuivendamine-suurendas- metsa-susiniku-tagavara
Palun aidake seda teha!
Nimelt omistatakse Märgade metsade tegevuskava töörühmale, kuhu kuulusin
ka mina ja Raul Rosenvald, teatud inimeste, eriti Mart Eriku ja Mari
Kartau poolt järjekindlalt plaani 13 000 hektarit Eesti metsi "uputada".
Mõni väide on päris jõhker, nt võib leida
30.11.2023 Metsanduse avalikust FB grupist sellise, millele muidugi
järgneb kodanike raevunud pahameel:
Mart Erik:
Asko Lõhmuse grupeering plaanib sama moodi uputada üle 200 tuhande (!) hektari riigi maad. Erasektori maid oli vist 6000 hektarit.
Asko Lõhmuse grupeering plaanib sama moodi uputada üle 200 tuhande (!) hektari riigi maad. Erasektori maid oli vist 6000 hektarit.
Muidugi aiman, mis eesmärgil endast lugupidavad inimesed sellist jampsi
ajavad ja levitavad, aga imelik on, et mitte ükski vastutav isik ei ole
sellele reageerinud. Vastutavad on selle kava eest aga Keskkonnaamet
ning seal olevate arvude eest Kliimaministeerium.
Selgitan täpsemalt:
1) "Märgade metsade tegevuskava" eelnõusse on kirjutatud sisse 13 000 ha
märgade metsaelupaigatüüpide taastamise vajadus, mis lähtub Eesti riigi
eesmärgist Loodusdirektiivi täitmiseks saada need elupaigatüübid heasse
looduskaitselisse seisundisse. See eesmärk
tuleneb seega Kliimaministeeriumi arvestustest, mitte teadustöödest;
2) nagu kavas konkreetselt kirjas, hõlmab 13 000 ha eesmärk omakorda nii
passiivseid (loodus jäetakse lihtsalt rahule) kui ka aktiivseid
taastamismeetmeid, millest viimane on meie oludes seotud kraavide
sulgemisega. "Passiivse taastamise" sõna on eksitav keeleline
monstrum ja mina eelistan väljendit "jäetakse taastuma", aga
konkreetselt Keskkonnaamet on järjekindlalt seda väljendit kasutanud
(ilmselt tuleb mingist EL õigusaktist). Seega ülalnimetatud inimesed on
kas teadlikult või kogemata jätnud taastamise jaotamise
kaheks märkamata/märkimata;
3) aktiivse taastamisena märgib kava 3500 ha märgade metsade
taastamistöid, mida aga ei planeeri see kava ega ole ka selle raames
teadlaste poolt kuidagi arvutatud. Tegemist on eesmärgiga, mille
Kliimaministeerium kirjutas 2020. aastal alanud LIFE-IP projekti.
Mina ei tea, kuidas see arv saadi, kuid ma pakun, et selles on olnud
mingi KliM ja RMK poolne arvestus reaalsete kaitsealade baasil;
4) minu teadusrühma panus on seisnenud selles, et meie ülesandeks tehti
see 3500 ha Eestimaa peale ära paigutada. Seda me tegime koostöös
Tallinna ülikooli rühmaga ning muuseas läbisime väga keerulise
väitlusprotsessi, mille mitmes aspektis me oleme jätkuvalt
(aga sõbralikult) eri meelt. Minu seisukoht oli ja on, et aktiivsed
taastamised tuleb suunata sinna, kus nad a) ei tekita olemasolevatele
loodusväärtustele kahju, b) aitavad reaalselt ületada mingi
taastumiskünnise, mis koosluses oma arengu tõttu on kadunud,
ja c) saavutavad selle uue seisundi kõige suurema tõenäosusega. Aga ma
olen kogenud selles protsessis teistsuguseid seisukohti ja teistsuguseid
(sh võimupositsioonilt tehtud) otsuseid, millega olen pidanud lihtsalt
leppima;
5) ainus meie rühma algatus oli 2013. aastal Soomaale rajatud
katsesüsteem just nende samade dilemmade uurimiseks, mille juures RMK
abi oli hindamatu. Just tänu sellele süsteemile saame me ka Eestis
märgade metsaelupaikade taastamisest märksa paremini aru.
Muuhulgas oleme sel teemal ka üksjagu publitseerinud, üldhuvitavad
asjad võiksid olla nt
https://doi.org/10.1016/j. jenvman.2019.109439,
https://doi.org/10.1016/j. ecoleng.2023.106968,
https://doi.org/10.1016/j. limno.2023.126141,
https://doi.org/10.1016/j. jenvman.2023.118879. Asjatu on muidugi arvata, et politiseerunud Eesti ajakirjandus seda viitsiks kajastada, aga olgu siia ikkagi kirja pandud.
Kokkuvõttes palun "metsade uputamisest" kirjutajatel peegeldada
eeltoodud eesmärke ja asjaosalisi edaspidi adekvaatselt. Teie praegune
tegevus kvalifitseerub ässitustööks.
Lugupidamisega,
Asko Lõhmus
---
Asko Lõhmus
Asko Lõhmus
Professor
Tartu Ülikool * University of Tartu
"Asko Lõhmuse grupeering" ühest küljest on kindlasti samm eskalatsiooniredelil, kui sõjanduslikku metafoori kasutada. Metafoor on ehk kohatud, kuid on ju räägitud "metsasõjast".
VastaKustutaAsko Lõhmus, Rosenvald... seal võib olla veel väiksemaid kujusid.
Sõnal "grupeering" on neile, kes KGB aega mäletavad, ähvardav maik.
Teiselt poolt, kas assotsieerumisvabadus teadlastele ei laienegi?
Samuti, teiselt pool, grupeering kõlab palju jõulisemalt kui "töörühm", "uurimisgrupp" vms. Viimased on administratiivsed, Võimu poolt legitiimseks tunnistatud - ja suuresti ka Võimu hierarhiate juhitud-kontrollitud struktuurid.
Üksikteadlane, samuti ehk ka üksik, "kirjanduselust" kõrvalehoidev kirjanik, on ehk võimalik. Eesti ajal olid kirjanduslikud rühmitused. Praegu pole see enam moes. Muusikas oli "Võimas rühm".
Looduse ja elukeskkonna kaitses praegu Eestis kodanikuliikumised, kui tähelepanelikult vaadata, on samuti Võimu seatud raamidega päris olulisel määral ohistatud. Kodanikuliikumises on vajalik MTÜ, Äriregistri registreering, riigilõiv, majandusaasta aruanded. Muidu oled keskkonna- ja looduskaitse küsimustes mittekeegi. Teoreetiliselt on küll registreerimist mittevajav seltsingu vorm, kuid sellest ei tea keegi.
Tänud arvamust lisamast!
Kustuta