Teisipäev, 7. märts 2017

Hea Marko Pomerants! - Ave Angerjas

 
 
Hea Marko Pomerants!

Mina soovin teiega jagada natuke teistmoodi metsa lugu.
Metsaraie jõudis meie kodutaluni mööduva aasta kevad-talvel, maha võeti mets, mis meid ja meie naabreid põhjatuulte eest kaitses. Aga tuulevari polnud ainus, mis selle metsa 
minu jaoks väärtuslikuks tegi. See mets oli minu pelgupaik, sõber ja kaaslane- kes alati kuulas, ilma hukkamõistuta, kas siis, kui jutud olid vahel etteheitvad või emotsioonid nii võimsad, et need metsavarjus välja karjuda tuli. Kasutasin metsa tervendvat, lohutavat abi eriti intensiivselt terve 2014 aasta, kui ma kandsin endas meie pere kolmandat last. Side metsaga ja tema tervendav-lohutav abi oli mulle sellel perioodil eluliselt vajalik. Ka peale lapse sündi viisid jalad justkui iseenesest nüüd juba koos väikese pojaga just sinna, metsa poole jalutama. 

Kuniks sellel kevadel tuldi metsa maha võtma. Kõik need päevad ja ööd, mil harvester metsas toimetas, ei saanud meie peres keegi und, südames oli rahutus ja hingel valus. Lohutasime ennast mõttega, et küll metsamehed teavad, mida nad teevad. Aga kõrvalt tööd ja selle kvaliteeti vaadates rahutus kasvas. Ma olen lapsepõlves koos perega metsateol käinud ja see, milline mets peale meie lahkumist välja nägi, on mul siiani meeles. On meeles see suhtumine, millega me metsa läksime, metsas toimetasime ja sealt lahkusime. Austus ja aukartus looduse ees oli see, millises vaimus metsas toimetati. Aga see, mida me nägime nüüd päris oma kodutalu kõrval, oli jõhker... Minu mees käis harvesteri juhiga ekstra rääkimas ja palus, et mingi osa metsast alles jäetakse, et ei tekiks põhjatuultele tunnel, et hoole ja armastusega rajatud aed ja igapäevane elukvaliteet soojal põhjatuulte poolt kaitstud maal võiks säilida. Nädalaks seiskuski harvesteri töö ja me juba rõõmustasime, meid võeti kuulda. 


Kui siis ühel öösel see viimane metsatukk maha võeti.
Järgmisel lõunal pojaga jalutama minnes ta sõna-otseses-mõttes tiris mind raielangi äärde, jäi seal ääres suurte ehmunud silmadega seisma ja hakkas nutma, ise samal ajal oma keha kõigutades (poja oli siis umbes 1,5 aastane, raietööde ajal me temaga seal jalutamas ei käinud). Nii me siis seisime seal, õõtsusime kahekesi nagu puud tuules, pisarad voolasid ja jätsime hüvasti... Need olid meie puude matused.
Ka puudel on hinged, vanad ja väärikad, nad vajavad samasugust austavat suhtumist nagu kõik elav siin Maa peal... Minu armas poja näitas seda mulle kõige imetlusväärsemal moel ...

Ave

Neljapäev, 2. märts 2017

PRESIDENDI KÕNE JA VIIS KÜSIMUST RIBURADAPIDI - Tiina Kangro


Foto: Neeme Sihv


PRESIDENDI KÕNE JA VIIS KÜSIMUST RIBURADAPIDI

Tiina Kangro.

Ajakirjanik, riigikogu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni liige Tiina Kangro kirjutas mõtetest, mis tekkisid Presidendi kõnet kuulates.

Kolmeaastase vahega kommenteerin presidendi kõnet.
President Kaljulaidi kõne ületas kõnetehniliselt ta enda seniseid ja ka kõiki ta eelkäija 10 aasta jooksul esitatud kõnesid mäekõrguselt. Kaljulaid on suutnud mõne kuuga saavutada enesekindluse ja lõpetada tekstide närvilise vuristamise, olles kas ise teema läbi tunnetanud või saanud korraliku koolituse esituskunsti, st pauside ja artikulatsiooni osas (eks kaasa aitas ka prompter, mis on ok, sest elame ju tehnikaajastul).
Kui kõnetehniline pool oli heal tasemel, siis hääle mittevalitsemine tappis suure osa võimalusest olla karismaatiline (siin saab aidata vaid häälekooliga, mis on arusaadavalt ajamahukas tegevus ja tuleb kaaluda, mis on töö põhisisu). Vanasti said ka telediktorid ja -saatejuhid regulaarset hääleseadet, aga juba ammu ei ole see enam kombeks ka meedias.
Minnes kõne sisu juurde (mis oli läbimõeldud ja tihe) tuleb tunnistada, et tegu polnud siiski niivõrd kõne kui pigem artikliga. Kuulamise järel kirjapandu tähelepanelik läbilugemineja hilisem kõrvutamine avaldatud tekstiga näitas väga hoolikat ja põhjalikku ettevalmistust, head keelelist lihvi ja toimetamist. Eestis ongi meil see probleem, et paljud (õnneks) oskavad kirjutada, kuid ülivähesed luua suuliseks esitamiseks sobivat teksti.
Kuna lugemisoskus laial publikul (uuringute järgi) järjest langeb, siis on see ilmselt siiski teema, millele tähelepanu pöörata. Selliseid «kirjalikke» kõnesid ei saa endale lubada maailma suured juhtpoliitikud, kui nad tahavad, et neid saadaks edu. Obamad-trumpid-bildtid räägivad rahvaga lihtsalt, suulise kõne elemente ja konstruktsioone kasutades. Võime ju öelda, et eesti keel ongi teistsugune ja keerulisem – aga võib ka olla, et see tegelikult ei ole nii.
Kõnest endast jäi siiski õhku mitu küsimust:
* President väitis, et (eesti) keel on kaitstud vaid siis, kui seda edukalt õpetatakse siinviibivatele keelt mitte oskavatele inimestele – mida rohkematele, seda parem. Olen nõus, et siin elavate mitte-eestlaste puhul tuleks keeleõpet alustada kindlasti juba lasteaias ja eelkoolis, kuid rõhk peaks siiski olema eelkõige sellel, et luua vajadus (ja motivatsioon) keelt ÕPPIDA.
Olen mitmel pool maailmas rännates kohanud inimesi, kes räägivad ladusalt mistahes võõrkeeli ja küsimuse peale, kuidas nad on neid õppinud, vastavad nad, et ise või interneti abil, sest neil on olnud neid keeli vaja. Olen kohanud ka venelasi Portugali supermarketis ladusalt kohalikega suhtlemas (kuigi mingit ülevoolavat riiklikku keeleõppe süsteemi ei ole) ja siis oma perega vene keeles rääkimas ja mulle jääb küsimuseks, miks osa siinseid venelasi ei «suuda» ka aastakümnete järel eesti keeles üle kolme sõna rääkida. Kas tõesti aitaks neid kvaliteetsem keelekursus?
* Teiseks jäi presidendi arutelus kogukonna ja riigi kohustuste suunal õhku küsimus, kust siis ikkagi läheb piir riiklike ja kogukondlike avalike teenuste vahel. Presidendi väite kohaselt peab riik võtma vastutuse siis, kui «midagi peab olema üle riigi ühte moodi» ja kogukonnad siis, kui see midagi on «kohalikust eripärast lähtuv ja vajab lahendamist siin ja praegu».



President rääkis sotsiaalsest toest, mis peaks järjest enam minema kogukondade vaatevälja (mis iseenesest on õige): samas peaks ka päevakeskused, erihoolekanne, transport või hooldajatoetus olema üle Eesti tagatud ühtmoodi, mitte nii, et mõnes vallas jäetakse näiteks omaksehooldaja oma koormaga lihtsalt üksinda.
Minu meelest peaksime liikuma suunas, kus nõuded (haridusele, tervishoiule, hoolekandele) peavad olema riiklikud ja samuti peab riik garanteerima võrdsetel alustel teenuste finantseerimise (kas teenustepõhise või KOV-ide rahastamise süsteemiga), mille käigus siis kogukonnad saavad ise kõik vajaliku ellu viia. Õige oleks liikuda suunas, kus raha oleks seotud inimeste, mitte asutuste külge ja seda saaks siis kogukonnateenuste käigus paindlikult ja kulusäästlikult kasutada.
* Veel jäi silma presidendi soov, et ka välismail «lendavad» eestlased saaksid IT-lahenduste kaudu hõlpsasti maksta oma maksud Eestisse. Siin jääb küsimuseks (vähemalt) Euroopas kokkulepitud tava, et inimene panustab oma maksutulu (üldjuhul) sellesse riiki, kus ta füüsiliselt asub. Maksuresidentsuse põhimõtete järgi tuleb isegi Eesti organisatsioonis või ettevõttes töötaval isikul tasuda oma maksud riigile, kus ta tööd tehes füüsiliselt asub (seal ta kasutab ju ka avalikke teenuseid ja infrastruktuuri).
Ma ise ei oleks nii Eesti-keskne, sest austamist väärivad ka teiste riikide panused. Mis juhtuks, kui meie 30 protsenti eestimaalasi avaldaks ühel hetkel soovi saata oma siin teenitud maksud Narva jõe taha?
* Küsimusi tekitas ka kõnes üsna kesksele kohale põimitud väide, et «eestlane võib olla igaüks, kui ta tunnustab meie keelt, kombeid ja väärtusi». «Nii saab ta ise pidada end eestlaseks ja saame seda teha ka meie,» ütles president.
Emotsionaalselt võib see mõte tunduda ju nunnu, aga sisuliselt ei muutu ka me ise ju lätlasteks, kui tunnustame Lätis läti keelt ja sealseid kombeid, ega belglasteks, kui elame ja töötame Brüsselis. Kust on üldse tekkinud soov, et kõik siiakanti sattujad assimileeruksid eestlasteks? Loomulikult on vajalik, et teiste rahvuste esindajad, kes elavad ajutiselt või püsivalt meie maal, tunnustaksid siinseid väärtusi, ent laseksime siiski juutidel jääda juutideks, grusiinidel grusiinideks ja hispaanlastel hispaanlasteks isegi siis, kui nad on otsustanud elada Eestis. Eesti Vabariik, muide, oli omal ajal üks esimesi vähemusrahvuste õiguste tunnustajaid (vähemusrahvuste kultuuriomavalitsuse seadus aastast 1925).
* Kuulajatelt palju kiita saanud (kodu)vägivalla teema osas ütleksin aga, et nii koduvägivald kui ka kõnes mainitud liiklusvägivald on siiski millegi palju keerulisema ja meie ühiskonnas sügavaks probleemiks oleva tagajärg.
Iga terve psüühikaga inimene, kes ise autoroolis on sõitnud tipptunnil kas või läbi Tallinna linna, saab aru, et ta on sattunud hullumajja. Inimesed on sügavas stressis ja vihkavad kõike ja kõiki (seal hulgas ka iseennast) jäägitult. Loota koduvägivalla kadumist vaid selle jäämäe tipuga tegelemise läbi, saati veel saadikutele lühiküsimuste esitamise kaudu, on sama perspektiivitu, kui teles jooksnud valuvaigistireklaam «emad vabu päevi ei võta».
Kokkuvõtteks jääbki tõdeda, et viimased kaks farsilaadset presidendivalimist on tegelikult seadnud presidendi kui põhiseadusliku institutsiooni väärtuse ja vajalikkuse Eestis tõsise kahtluse alla. Viimaste valimiste teine ring oli poliitilise establishmend'i poolt lausa löök näkku Eesti rahvale ja vaid tõelised sinisilmad võivad vaadelda tänast presidendi kui rahva presidenti (milles ju tegelikult mõte peaks olema, kui rahva valitud riigikogusaadikud valiksid riigile presidendi).
Seega mis seal ikka ja ega muud, kui jätkame väikeste rõõmude ja edasiminekute otsimist. Mõtteharjutuste jaoks väärib eilne kõne igatahes tähelepanelikku ülelugemist. Ja ega muud, kui jääme huviga ootama järgmist.
 
*********
 
Artikkel ilmunud ka Postimehes 27. veebruaril.