Teisipäev, 7. märts 2017

Hea Marko Pomerants! - Ave Angerjas

 
 
Hea Marko Pomerants!

Mina soovin teiega jagada natuke teistmoodi metsa lugu.
Metsaraie jõudis meie kodutaluni mööduva aasta kevad-talvel, maha võeti mets, mis meid ja meie naabreid põhjatuulte eest kaitses. Aga tuulevari polnud ainus, mis selle metsa 
minu jaoks väärtuslikuks tegi. See mets oli minu pelgupaik, sõber ja kaaslane- kes alati kuulas, ilma hukkamõistuta, kas siis, kui jutud olid vahel etteheitvad või emotsioonid nii võimsad, et need metsavarjus välja karjuda tuli. Kasutasin metsa tervendvat, lohutavat abi eriti intensiivselt terve 2014 aasta, kui ma kandsin endas meie pere kolmandat last. Side metsaga ja tema tervendav-lohutav abi oli mulle sellel perioodil eluliselt vajalik. Ka peale lapse sündi viisid jalad justkui iseenesest nüüd juba koos väikese pojaga just sinna, metsa poole jalutama. 

Kuniks sellel kevadel tuldi metsa maha võtma. Kõik need päevad ja ööd, mil harvester metsas toimetas, ei saanud meie peres keegi und, südames oli rahutus ja hingel valus. Lohutasime ennast mõttega, et küll metsamehed teavad, mida nad teevad. Aga kõrvalt tööd ja selle kvaliteeti vaadates rahutus kasvas. Ma olen lapsepõlves koos perega metsateol käinud ja see, milline mets peale meie lahkumist välja nägi, on mul siiani meeles. On meeles see suhtumine, millega me metsa läksime, metsas toimetasime ja sealt lahkusime. Austus ja aukartus looduse ees oli see, millises vaimus metsas toimetati. Aga see, mida me nägime nüüd päris oma kodutalu kõrval, oli jõhker... Minu mees käis harvesteri juhiga ekstra rääkimas ja palus, et mingi osa metsast alles jäetakse, et ei tekiks põhjatuultele tunnel, et hoole ja armastusega rajatud aed ja igapäevane elukvaliteet soojal põhjatuulte poolt kaitstud maal võiks säilida. Nädalaks seiskuski harvesteri töö ja me juba rõõmustasime, meid võeti kuulda. 


Kui siis ühel öösel see viimane metsatukk maha võeti.
Järgmisel lõunal pojaga jalutama minnes ta sõna-otseses-mõttes tiris mind raielangi äärde, jäi seal ääres suurte ehmunud silmadega seisma ja hakkas nutma, ise samal ajal oma keha kõigutades (poja oli siis umbes 1,5 aastane, raietööde ajal me temaga seal jalutamas ei käinud). Nii me siis seisime seal, õõtsusime kahekesi nagu puud tuules, pisarad voolasid ja jätsime hüvasti... Need olid meie puude matused.
Ka puudel on hinged, vanad ja väärikad, nad vajavad samasugust austavat suhtumist nagu kõik elav siin Maa peal... Minu armas poja näitas seda mulle kõige imetlusväärsemal moel ...

Ave

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar